Читать книгу Juudas - Amos Oz - Страница 7

Ukseavasse, mille olemasolu ei olnud Šmuel tähelegi pannud, ilmus naisekuju. Tegelikult ei olnudki see uks, vaid toa nurgas, raamaturiiulite vastas asuv idamaise helmeskardinaga varjatud läbikäik. Sisenedes pani ta kohe laelambi põlema ja hetkega ujutas hele elektrivalgus kogu ruumi üle. Varjud taganesid raamaturiiulite taha.

See oli pikk, umbes neljakümne viie aastane naine, kes liikus toas ringi nii, nagu oleks ta oma naiselikust jõust vägagi teadlik. Tal olid seljas pahkluudeni ulatuv ühevärviline hele kleit ja lihtne punane kampsun. Tema pikad tumedad juuksed voogasid pehmelt üle õla ja puhkasid tema vasakul rinnal. Juuste varjus kiikusid suured puust kõrvarõngad. Kleit liibus ümber naise keha. Kontsakingad toonitasid tema sammude kergust, kui ta sissepääsu juurest härra Waldi korvtooli poole läks. Seal jäi ta seisma, käsi puusas nagu kärsitul talunaisel, kes tõrksat eeslit ootab. Kui ta tõstis oma piklikud pruunid silmad Šmueli poole, kes oli teda jälginud, ei naeratanud ta, kuid tema kergelt väljakutsuvas ilmes peegeldus teatud uudishimulik poolehoid, otsekui küsides: noh, sina? Mida sa soovid? Millega sa meid täna üllatad? Ja samal ajal justkui püüdes öelda, et kuigi ta ei naerata, on naeratus siiski võimalik ega ole sugugi välistatud.

Ta tõi sisenedes endaga kaasa kannikeste õrna aroomi, aga ka värskelt pestud pesu ja tärgeldamise ja triikimise meeldiva lõhna kauge kaja, mis oli Šmueli ninasõõrmeisse tunginud juba varem, siis, kui ta suletud uste vahel mööda koridori edasi oli liikunud.

Šmuel ütles vabandavalt: „Ma vist tulin teie jaoks mitte just kõige sobivamal ajal?“

Ja lisas kiiresti „Ma tulin kuulutuse peale.“

Naine suunas oma soojad, enese mõjus nii kindlad silmad uuesti Šmuelile ning silmitses teda huvi ja koguni teatud heatahtlikkusega ega pööranud talt pilku, kuni noormees silmad langetas. Ta puuris pilguga tema sakris habet nii, nagu vaadatakse ilma kiirustamata mõnd kerra tõmbunud looma. Ja ta noogutas, mitte talle, vaid härra Waldile, justkui kinnitades sellega oma varem langetatud otsust. Samal ajal piilus Šmuel Aš paaril korral kiiresti naise poole, lüües siis pilgu jälle kärmelt maha, olles aga jõudnud siiski märgata selgepiirilist vagu, mis naise nina juurest ülahuule keskossa välja jooksis. See vagu oli tema meelest tavatult sügav, ja ometi võluv ning hõrk. Naine tõstis ühelt toolilt raamatuhunniku maha, istus, pani jala üle põlve ning kohendas oma kleidiserva.

Ta ei kiirustanud tema küsimusele – kas Šmuel oli tulnud ebasobival ajal – vastama: näis, nagu oleks ta otsustanud kaaluda seda küsimust iga nurga alt seni, kuni ta leiab sellele mingi vastutustundliku ja selge vastuse. Lõpuks ütles ta:

„Te ootasite kaua. Te kaks jõudsite kindlasti juba vestelda.“ Šmueli üllatas naise hääl, mis oli mahe ja rauge ja samas otsustav. Enesekindel. Ta ei rääkinud küsival toonil, vaid justnagu kokku võttes endamisi tehtud arvestuste tulemusi.

Šmuel ütles:

„Teie abikaasa käskis mul teid oodata. Ma sain kuulutusest aru, et … “

Härra Wald avas silmad ja ütles jutuajamisse sekkudes naisele:

„Ta ütles, et tema nimi on Aš. Loodetavasti tähendab see head.“

Ning pöördus siis Šmueli poole kannatliku õpetaja kombel, kes oma õpilast parandab:

„Kuid ma ei ole selle daami abikaasa. Mul pole ei seda au ega ka rõõmu. Atalja on minu perenaine. Mitte nagu naine, vaid nagu majaemand, kes kannab kõige eest hoolt ja kes on sellisena siin see, kes loob taeva ja maa.“

Atalja kostis: „Hästi jätkake samas vaimus nii kaua, kui soovite. Teile mõlemale näib see meeldivat.“ Ta ütles seda naeratamata ning „hästi“ ja „jätkake“ vahel pausi tegemata. Kuid tema soe hääletoon näis Šmuelile justkui lubavat, et kõik on endiselt lahtine, kui ta vaid üle ei pinguta ega end tema ees rumalaks ei tee. Ta esitas Šmuelile neli-viis lühikest küsimust, korrates neist üht veel kord rõhutatumalt ja lihtsamas sõnastuses, kuna ta ei olnud saadud vastusega rahul. Seejärel vaikis ta hetkeks ning lisas siis, et on veel paar küsimust, mis vajavad selgitamist.

Härra Wald sekkus rõõmsal toonil:

„Meie külaline tahaks kindlasti midagi süüa ja juua! Ta tuli ju meie juurde otse Karmeli mägedest! Paar-kolm apelsini, tükk kooki, tassike teed võivad siin imet teha!“

„Teie kaks jääge siia imesid tegema, mina lähen panen teevee keema.“

Naeratus, mis kuidagi tema huulteni ei küündinud, kostis nüüd tema häälest.

Seda öelnud, pööras ta ringi ning väljus toast sama ukseava kaudu, kust ta oli sisse astunud, ava, mille olemasolu Šmuel Aš polnud kuni naise tulekuni märganud. Kuid sel korral panid naise puusad ukseava ees rippuva helmeskardina õõtsuma. Ka veel siis, kui ta oli juba silmist kadunud, liikus kardin kergelt lainetades edasi ning tõi kuuldavale veenire vulinat meenutava tillerdava heli, millest Šmuel lootis, et see niipea ei vaibu.