Читать книгу Kurjad taimed. Sari „Looduse lood“ - Amy Stewart - Страница 5

Puu puistab mürgiseid pistodasid; läikiv punane seeme seiskab südame töö; põõsas põhjustab talumatut valu; roniväät uimastab; põõsa leht päästab valla sõja. Taimeriigis varitseb hoomamatu kurjus.

Oma 1844. aastal ilmunud loos „Rappaccini tütar” kirjeldas Nathaniel Hawthorne vanemaealist arsti, kes hoolitses saladusliku, müüriga ümbritsetud mürgitaimede aia eest. Vana mees käitus oma põõsaste ja metsviinapuude juuresolekul nagu „keegi, kes kõnnib pahede – selliste, nagu metsikud loomad, surmatoovad maod või kurjad vaimud – seas, kes ‒ kui neile hetkekski voli anda ‒, toovad talle kaela mingi kohutava paratamatuse.” Loo kangelane, noor Giovanni, jälgis toimuvat aknast ja leidis, et „näha sellist julgusepuudust inimesel, kes hoolitseb aia eest, mis on ometi kõige lihtsam ja süütum inimese tööde seas”, on äärmiselt häiriv.

Süütum? Giovanni nägi oma akna all olevat rikkalikku taimestikku just sellisena, nagu näeb oma aedu ja metsiku looduse taimi enamus meist – meil on nende vastu mingi naiivne usaldus. Kõnniteele mahavisatud kohvitopsi ei võta me kunagi üles, et sealt juua, ent matkal olles näsime tundmatuid marju, nagu oleksid need seal nimme meie ahvatlemiseks. Tundmatust puukoorest ja lehtedest valmistatud ravimtee tõmmise puhul, mida sõber jagab kõigile, eeldame, et kõik loodusest pärinev peab olema ohutu. Ja kui meie elamisse saabub väikelaps, siis tormame pistikupesadele kaitsmeid panema, ent ei tee väljagi köögis asuvast toataimest ega eesukse ees laiutavast põõsast – ja seda hoolimata faktist, et elektri tõttu saab igal aastal Ühendriikides viga 3900 inimest, taimedest saab aga kahjustada koguni 68 847.

Võite aastaid oma aeda harida, ilma et kunagi tunnetaksite sellise taime nagu käoking halba mõju – selle taime rõõmsailmelised sinised õied sisaldavad mürki, mis toob kaasa lämbumissurma. Võite matkates läbida suuri vahemaid ning ealeski mitte kokku puutuda coyotillo (Karwinskia humboldtiana) põõsaga, mille marjad põhjustavad aeglast, kuid surmavat halvatust. Ent ühel päeval võib taimeriigi tumedam pool end teile ilmutada ja kui see juhtub, peaksite olema selleks valmis.

Ma ei kirjutanud seda raamatut, et hirmutada inimesi loodusest eemale hoidma. Tegelikult on eesmärk hoopis vastupidine. Arvan, et meile kõigile teeb rohkem looduses viibimine head – ent peaksime alati aru saama, et loodus on võimas. Elan California liigendatud põhjarannikul ja igal suvel hiilib Vaikne ookean rannaliival päeva nautiva perekonna selja taha ja nõuab mõne inimese elu. Need meie seast, kes siin elavad, teavad, et niinimetatud tapja-lained võivad ilma mingi hoiatuseta kelleltki elu võtta. Armastan ookeani, ent ma ei pööra talle kunagi selga. Taimed väärivad samasugust valvsat austust. Nad võivad meid toita ja tervendada, ent ka hävitada.

Mõne selles raamatus esineva taimega on seotud üsnagi skandaalsed lood. Üks taim tappis Abraham Lincolni ema. Üks põõsas muutis Frederick Law Olmstedi, Ameerika kõige kuulsama maastikuarhitekti, peaaegu pimedaks. Üks õitsev sibullill tõi Lewise ja Clarki ekspeditsioonile kaela haiguse. Surmaputk tappis Sokratese, ning kõige pahelisem taim kõigist – tubakas – on nõudnud 90 miljoni inimese elu. Stimuleeriva toimega väike kokapõõsas Columbias ja Boliivias on ajendanud üleilmset narkosõda, ning upsujuurt kasutasid Vana-Kreeka elanikud ühes ajaloo kõige varasemas keemiasõjas.

Taimed, mis on koletislikult halbade kommetega, väärivad samuti, et neid tuntaks: pueraariad on Ameerika lõunaosariikides õginud sõidukeid ja hooneid ning Jacques Cousteau Monaco akvaariumist valla pääsenud tapjavetikas lämmatab jätkuvalt ookeanipõhja taimestikku kogu maailmas. Kohutav laibalill haiseb surnukehade järele, lihasööja kanntaim, Nepenthes truncata on suuteline nahka pistma hiire; vilistav okkaline akaatsia pakub peavarju agressiivsete sipelgate armeele, kes ründavad kõiki, kes puu lähedale satuvad. Isegi mõned väljastpoolt taimeriiki pärit vaheletikkujad, nagu näiteks hallutsinogeensed seened ja mürgised vetikad, väärivad oma paheliste kommete tõttu kohta selles raamatus.

Kui raamat teid lõbustab, ehmatab ja valgustab, siis olen oma ülesandega hakkama saanud. Ma pole botaanik ega teadlane, pigem ikka kirjanik ja aednik, kes on loodusmaailmast võlutud. Siit raamatust leiab kõige põnevamad ja kurjemad taimed tuhandetest, mis maailmas kasvavad. Ja kui kahtlustate, et keegi on saanud taimest põhjustatud mürgistuse, ärge palun kulutage väärtuslikku aega, et siit raamatust sümptomeid või diagnoosi otsida. Ehkki kirjeldan paljude mürkide võimalikku või tõenäolist mõju, võib nende mõjusus suuresti sõltuda taime suurusest, kokkupuute kellaajast, temperatuurist, kõne all oleva taime osast või sellest, kuidas seda söödi. Ärge püüdke seda ise välja nuputada! Helistage otsekohe mürgistusteabekeskusse – Eestis on infoliini nr 16662, välismaalt helistades +372 626 9390 – ja püüdke saada esmaabi.

Ja lõpuks – ärge eksperimenteerige tundmatute taimedega ega alahinnake taimede väge. Aias kandke kindaid, matkarajal mõelge järele, enne kui neelate alla mingi marja või viskate mõne juure potti. Kui teil on väikesed lapsed, õpetage neile, et taimi ei tohi suhu toppida. Kui teil on lemmikloomi, eemaldage nende keskkonnast ahvatlevad mürgised taimed. Taimeistikute tööstus on mürgiste taimede määratlemisel kohutavalt hooletu – andke oma aiakeskusele teada, et soovite teid ohustada võivate taimede varustamist mõistliku ja täpse informatsiooniga. Kasutage mürgiste, raviotstarbeliste ja söödavate taimede määramiseks usaldusväärseid allikaid. (Internetis ringleb suur hulk valeinfot, selle usaldamisel võivad olla traagilised tagajärjed.) Ma ei kohkunud raamatusse kaasamast joobnustavaid taimi, ent ei teinud seda mitte julgustamise, vaid hoiatamise eesmärgil.

Tunnistan, et olen taimeriigi kriminaalsest elemendist lummatud. Mulle meeldivad head võllaroad, olgu siis tegu aianäitusel väljapandud tohutu kütus-piimalillega, söövitava mahlaga pliiats-kaktusega, mis tekitab nahale rante, või kõrbes õitseva hallutsinogeense sortsi-ogaõunaga. Nende väikeste süngete saladuste jagamises on midagi veetlevat. Ja need saladused ei hiili ringi kusagil kaugel džunglis, need on peidus meie endi aedades.