Читать книгу Tugev aju - Anders Hansen - Страница 10

AJU ON VÕIMALIK ÜMBER PROGRAMMEERIDA

Kim Peeki ja Michelle Macki vahel leidub nii sarnasusi kui ka erinevusi. Michelle’i puhul ei olnud ju asi mitte ajupoolkerade vahelise ühenduse puudumises, vaid selles, et üks poolkera oli lihtsalt puudu. On võimalik, et ajupoolkera puudumisel on sama mõju, mis kahe ajupoolkera vahelise ühenduse puudumisel, mille puhul võivad mõned võimed kontrollimatult võimenduda ja tulemuseks on erakordsed omadused.

Kim Peek ja Michelle Mack on vast kõige paremad näited aju plastilisusest – selle fantastilisest võimest muutuda – ja nüüd on täiesti kindel, et lisaks Michelle Mackile ja Kim Peekile on võimalik aju struktuuri ning tööviisi muuta ka sinul ja minul.

Aga miks on vaja nii paksu raamatut, et kirjeldada, kuidas liikumine ja treening aju mõjutavad? Põhjus on lihtne. Tähtis on aru saada, et aju saab muuta, kõik seda aga ei tea. Järgmine küsimus on, mis selle muutuse tingib – siin tulevad mängu liikumine ja treening.

Pigem savi kui portselan

Aju plastilisuse uuringud näitavad, et vähesed asjad mõjutavad aju muutlikkust – plastilisust – nii tulemuslikult kui kehaline aktiivsus. Ühtlasi on selgunud, et korraga ei pea end eriti kaua liigutama. Ajutegevust mõjutab juba 20–30 minutit kehalist aktiivsust.

Sinu jooksusammud teeb muutuvaks ajuks muude mõjurite hulgas ka aine, mille nimi on gamma-aminovõihape ehk GABA (Gamma-amino-butyric acid). GABA on ajule nagu piduripedaal, mis võtab aktiivsust maha ja hoiab kõik muutumatuna. Kehalise tegevuse korral GABA aktiivsus muutub, mistõttu on aju paindlikum ja oskab end paremini ümber seada – muutusi takistav piire on eest ära võetud. Kui vaadelda aju sellest aspektist, et tegemist on pigem savi kui portselaniga, siis teeb GABA muutunud aktiivsus selle savi pehmemaks ja paremini vormitavaks. Trennitegija aju sarnaneb natuke enam lapse omaga ja sellele muutusele aitab kaasa GABA.

Loodetavasti oled nüüd aru saanud, kui muutlik on aju, et liikumine ja treening mängivad selles suurt osa ning võivad aju programmi muuta ja tõhustada. Liikumine mõjutab paljusid valdkondi. Nüüd on aeg vaadata lähemalt, mis valdkondadega on tegemist ja mismoodi treening meie vaimsetele võimetele täpsemalt mõjub. Alustame stressi ja ärevusega, mis teevad tänapäeval paljudele muret.

KAS ME KASUTAME AJUST VAID KÜMMET PROTSENTI?

On aeg purustada müüt, et me kasutame ajust vaid kümmet protsenti. Kui loed seda lauset, siis on muidugi võimalik, et kasutad oma ajust kümmet protsenti. Sama võimalik on, et kasutad kümmet protsenti ajust jalgrattaga sõites, aga need ei pruugi olla samad kümme protsenti, mida kasutad lugedes. Põhimõtteliselt kasutame kogu aju, aga sõltuvalt tegevusest selle erinevaid osi.

Tänapäeval teame, et aju on tervikuna pidevalt elektriliselt aktiivne ning kasutab glükoosi ja hapnikku – oma tähtsamaid kütuseid. See tähendab, et aju on alati aktiivne ning ajus, mis on terve, pole olemas kasutamata kohti. Aju ei lase üheksakümnel protsendil oma mahust kasutult seista.

Pidades silmas aju erakordset võimet erinevaid funktsioone ümber korraldada – võtkem või Michelle Macki näite –, siis leiab see kasutamata ruumile kiiresti uue rakenduse.

Et see kümme protsenti on müüt, seda näitab ka aju energiakasutus. Energiat neelab aju kohutavalt – kakskümmend protsenti kogu keha energiatarbimisest –, kuigi kehakaalust moodustab aju vaid kaks protsenti. See tähendab, et aju kasutab ühe kilo kehakaalu kohta kümme korda rohkem energiat kui ülejäänud keha. Evolutsioonilisest aspektist poleks nii energianõudlik organ tohtinud asjatult kasvada. Nimelt on suure aju hind see, et inimene vajab rohkem toitu ja peab selle leidmiseks rohkem aega kulutama. Kui üheksakümmend protsenti ürginimese ajust oleks seisnud kasutamata, oleks see tähendanud, et toidu leidmisele oleks ta raisanud erakordselt palju energiat ja tarbetut tööd. Teiste liikide arengut vaadates on selge, et taoline ressursiraiskamine ei oleks inimest evolutsioonis edasi viinud.