Читать книгу Kolm sekundit - Anders Roslund - Страница 2

ÜKS TUND keskööni.

Oli hiliskevad, kuid ilm pimedam, kui ta oli arvanud. Küllap oli selle peamiseks põhjuseks vesi, see peaaegu must kelme, mille all tundus olevat põhjatu sügavik.

Talle ei meeldinud laevad, või siis ei mõistnud ta merd, tal oli alati külm, kui tuul puhus nii nagu praegu, kui Swinoujście silmist kadus. Tal oli kombeks kõvasti reelingust kinni hoida ja oodata, kuni majad ei olnud enam majad, vaid ainult väikesed nelinurgad, mis hajusid, kui pimedus tema ümber aina süvenes.

Ta oli kahekümne üheksa aastane ja tal oli hirm.

Ta kuulis inimesi oma selja taga liikumas, ka nemad olid teel – üks öö ja mõni tund und ning nad ärkavad teises riigis.

Ta naaldus reelingule ja pani silmad kinni, tundus, et iga reis on eelmisest natuke hullem ja tema hing oli ohust niisama teadlik kui ta kehagi, käed värisesid, laup oli higine ja põsed kuumasid vihasest vingest tuulest hoolimata. Kahe ööpäeva pärast. Kahe ööpäeva pärast seisab ta taas siin, aga on tagasiteel, ta on juba unustanud, kuidas ta vandus, et ei tee seda enam kunagi.

Ta laskis reelingust lahti ja avas ukse, mis viis külma käest soojusesse ja juhatas ta laiade treppideni, kus talle võõrad näod liikusid oma kajutite poole.

Ta ei tahtnud, ei saanud veel magada.

Baar ei olnud suurem asi, mootorlaev Wawel oli üks suuremaid Põhja-Poola ja Rootsi vahet sõitvaid praame, aga baari purused lauad ja peenikestest pulkadest seljatoega toolid polnud mõeldud selleks, et siia kuigi kauaks istuma jääda.

Ta higistas ikka veel, käed püüdsid võileiba ja õlleklaasi, ta põrnitses otse ette, püüdis oma hirmu mitte välja näidata. Paar lonksu õlut, pool tükki juustu, ta võitles endiselt iiveldusega ning oli lootnud, et uus maitse tõrjub eemale teise: algul suur tükk rasvast sealiha, mille ta oli sunnitud ära sööma, et magu vooderdada, siis pruuni kummimassi peidetud kollakas ollus; iga kord, kui ta neelas, loendasid nad valjusti – kakssada korda, kuni kummipallikesed olid neelu katki kratsinud.

„Czy podać panu coś jeszcze?”

Noor ettekandja vaatas talle otsa, tema raputas pead: mitte täna õhtul, rohkem ei midagi.

Kuumavatest põskedest oli jäänud üksnes tuim tunne, kassaaparaadi kõrval olevast peeglist vaatas talle vastu kahvatu nägu, ta lükkas taldriku puutumata võileivaga ja täis klaasi baariletil nii kaugele kui sai, osutas neile seni, kuni ettekandja taipas ja need mustade nõude riiulile tõstis.

„Postawić ci piwo?”

Temaealine pisut vintis mees, säärane, kes tahab ükspuha kellega lihtsalt rääkida, et mitte üksindust tunda. Ta põrnitses otse ette nagu ennegi, vahtis peeglist paistvat kaamet nägu, ei keeranud isegi ringi, ei võinud ju kindlalt teada, kes küsib ja miks – keegi, kes lähedale istub ja vintisolekut teeskleb ning tahab õlut välja teha, võib olla ka keegi, kes teab tema reisi eesmärki. Ta pani hõbedakarva kandikule arve kõrvale kakskümmend eurot ja lahkus süngest ruumist, kus olid tühjad lauad ja mängis mõttetu muusika.

Ta tahtis janust kisendada, keel otsis sülge, et kuiva kurku ajutiseltki niisutada, ta ei julgenud juua, ta kartis nii väga, et süda läheb pahaks, et ta ei suuda allaneelatut enda sees hoida.

Ta pidi selle kõik alles hoidma, ta teadis, kuidas need asjad käivad, et muidu on ta surnud mees.

TA KUULAS lindude laulu nagu tal kombeks oli, kui oli hiline pärastlõuna ja kusagilt Atlandi ookeanilt tulev soe õhk alles külma varakevadise õhtu eest aegamisi taganes. See hetk päevast meeldis talle kõige rohkem, vajalikud tegevused olid lõpetatud, aga ta ei olnud sugugi väsinud ning seepärast oli tal veel mitu head tundi varuks, enne kui tuleb heita kitsasse hotellivoodisse ja katsuda magada ruumis, mis tähendas endiselt üksindust.

Erik Wilson laksis jahedusel oma nägu paitada, pani korraks silmad kinni, et pääseda tugevatest prožektoritest, mis kogu ala liiga heleda valgusega üle ujutasid. Ta nõjatus tahapoole ja kissitas ettevaatlikult suurte okastraadikerade poole, mis muutsid kõrge tara veel kõrgemaks, ning peletas eemale kummalise tunde, et need kukuvad talle peale.

Paarisaja meetri kauguselt kostis hääli, rühm inimesi liikus üle kõva asfaldiga kaetud tohutu suure valgustatud platsi.

Kuus musta riietatud meest seitsmenda ees, taga ja kõrval.

Neile järgnes tasakesi samasugune must auto.

Wilson kuulas uudishimulikult iga sammu.

Kaitstava objekti transportimine. Transportimine üle lageda platsi.

Äkitselt kostis mingi teine heli. Keegi kasutas relva. Keegi tulistas kõndivaid inimesi üksiklaskudega. Erik Wilson seisis paigal, nägi, kuidas kaks kaitstavale kõige lähemal olnud musta riietatud kuju talle peale viskusid ja ta vastu maad surusid, kuidas teised neli ringi keerasid ja otsisid, kustpoolt lasud tulid.

Nad tegid sedasama, mida Wilsongi – tuvastasid kuulates, millise relvaga on tegemist.

Kalašnikov.

Lasud tulid nelikümmend, võib-olla viiskümmend meetrit eemalt kahe madala maja vahelt.

Linnud, kes äsja laulsid, olid pagenud, isegi soe tuul, mis pidi mõne aja pärast jahedamaks muutuma, oli kadunud.

Erik Wilson sai läbi tara kontrollida iga liigutust, kuulda iga vaikset hetke. Mehed mustas avasid vastutule, auto lisas kähku kiirust ning jäi kaitstavale objektile hästi lähedale seisma, varjas teda laskude eest, mida mõlema madala maja suunast korrapäraselt edasi tulistati. Möödus mitte rohkem kui paar sekundit, siis oli kaitstav keha sõiduki avatud ukse kaudu tagaistmele tõmmatud ja auto kadus pimedusse.

„Hästi.”

Hääl kostis ülevalt.

„Täna õhtuks oleme lõpetanud.”

Valjuhääldid olid paigutatud otse suurte prožektorite alla. Ka tänaõhtune president jäi ellu. Wilson ringutas, kuulatas, linnud olid tagasi. See oli kummaline koht. Ta oli siin kolmandat korda, seda nimetati FLETC-ks, Federal Law Enforcement Training Center, mis asus Georgia osariigi kaugeimas lõunaosas, Ameerika sõjaväebaas, treeningupaik niisugustele Ameerika politseiorganisatsioonidele nagu DEA, ATF, US Marshals, Border Patrol ja see, mis oli parasjagu jälle riigi päästnud – Secret Service. Ta oli selles kindel, uuris valgustatud asfalti, auto oli nende oma, meeskond nende oma, nad harjutasid tihti sellisel kellaajal.

Ta kõndis edasi piki tara, mis piirnes teistsuguse tegelikkusega. Hingata oli kerge, talle oli siinne ilm alati meeldinud, siin oli palju valgem, palju soojem, kui Stockholmis mitte kunagi saabuvat suve oodata.

Hoone oli ükspuha missuguse hotelli moodi, ta läks läbi vestibüüli kalli ja väsinud restorani poole, kuid muutis meelt ja seadis sammud liftide poole, sõitis üles kaheteistkümnendale korrusele majas, mis mõne päeva või nädala või kuu jooksul oli kõigi kursuslaste ühine kodu.

Toas oli umbne ja liiga palav. Ta tegi suure harjutusväljaku poole avaneva akna lahti ja vaatas hetkeks pimestavasse valgusesse, pani televiisori mängima, lappas kanaleid, mis näitasid kõik ühtesid ja samu programme. Ta jättis televiisori kuni magamaminekuni käima, sest see oli ainus asi, mis hotellitoas peaaegu nagu seltsi pakkus.

Ta ei leidnud asu.

Kusagil keskkehas oli mingi rahutus, see roomas kõhust säärtesse, labajalgadesse, ta tõusis voodiservalt püsti, ringutas ja astus kirjutuslaua juurde, mille läikival plaadil olid mõnesentimeetriste vahedega reas viis mobiiltelefoni, viis ühesugust telefoni liiga suure varjuga lambi ja tumedast nahast kirjutusaluse vahel.

Ta võttis need ükshaaval kätte, vaatas neid. Esimesele neljale ei olnud tulnud ühtegi kõnet, ühtegi sõnumit.

Viiendal aga – ta nägi juba enne, kui käsi telefonini jõudis.

Kaheksa vastamata kõnet.

Kõik ühelt ja samalt numbrilt.

Nii ta oligi asja korraldanud. Sellele telefonile tulid kõned üheltainsalt numbrilt. Sellelt telefonilt sai helistada ainult ühele numbrile.

Kaks registreerimata kõnekaarti, mis said helistada ainult teineteisele, kui keegi kontrolliks, kui keegi nende telefonid kätte saaks, poleks ühtegi nime, ainult kaks telefoni, mis helistasid ja võtsid vastu kõnesid kahelt tundmatult abonendilt, keda ei saanud jälitada.

Ta vaatas nelja telefoni, mis lauale jäid. Kõik oli korraldatud sama põhimõtte järgi, kõik helistasid üheleainsale tundmatule numbrile, kõigile sai helistada üheltainsalt tundmatult numbrilt.

Kaheksa vastamata kõnet.

Erik Wilson pigistas telefoni, mis kuulus Paulale.

Ta rehkendas. Rootsis on aeg juba üle südaöö. Ta valis numbri.

Paula hääl.

„Me peame kokku saama. Viiendas. Tunni aja pärast.”

Viiendas.

Vulcanusgatan 15 ja Sankt Eriksplan 17.

„Ei saa.”

„Me peame kokku saama.”

„Ei saa. Ma olen välismaal.”

Rasked hingetõmbed. Täiesti lähedal. Ja mitu tuhat kilomeetrit eemal.

„Siis on meil üks kuramuse probleem, Erik. Me teeme kaheteistkümne tunni pärast suure hanke.”

„Jäta see ära.”

„Liiga hilja. Viisteist Poola muula on teel siia.”

Erik Wilson istus voodiservale, samale kohale, kus ta ennegi istus, päevatekk oli pisut kortsus.

Suur ost.

Paula oli sügavale grupeeringusse imbunud, sügavamale, kui keegi enne kuulnud oli.

„Sa astud mängust välja. Kohe.”

„Sa tead, et nii need asjad ei käi. Sa tead, et ma pean jätkama. Või saan kaks kuuli meelekohta.”

„Ma kordan, astu mängust välja. Sa ei saa, ja kuula nüüd hoolega, sa ei saa minult mingit abi. Astu mängust välja, tont võtaks!”

Kui keegi keset kõnet toru ära paneb, tekib alati ebamugav vaikus. Wilsonile ei olnud niisugune elektrooniline tühjus kunagi meeldinud. Keegi teine otsustab, et jutt on lõppenud.

Ta läks akna alla, uuris eredat valgust, mis suure harjutusväljaku väiksemaks tegi, see peaaegu uppus valgesse.

Hääl oli olnud pingutatud, peaaegu hirmunud.

Erik Wilson hoidis mobiiltelefoni ikka veel käes, vaatas seda, vaatas vaikust.

Paula peab ostu omal käel läbi viima.