Читать книгу Kolm sekundit - Anders Roslund - Страница 3

TA PEATAS auto keset Lidingö silda.

Päike oli mõni minut pärast kella kolme esimest korda pimeduse murdnud, seejärel müksinud ja ähvardanud ning kiirustanud ja süngus söandab alles hilisõhtul tagasi tulla. Ewert Grens keeras akna alla ja vaatas vee poole ning hingas sisse midagi, mis oli senikaua külm, kuni päikesetõusust saab hommik ja neetud öö ta rahule jätab.

Ta sõitis üle silla ja läbi magava saare majani, mis seisis nii kaunilt kaljurahnul ja kust avanes vaade kaugel eemal mööduvatele laevadele. Ta parkis tühjale asfalteeritud platsile, ühendas raadiotelefoni laadija küljest lahti, kinnitas mikrofoni mantlirevääri külge. Ta oli selle alati autosse jätnud, kui naist vaatamas käis, sest ükski väljakutse ei olnud tähtsam kui nende jutuajamine, aga nüüd ei olnud enam mingeid jutte, mida oleks saanud segada.

Ewert Grens oli kakskümmend üheksa aastat korra nädalas hooldekodus käinud ega polnud pärastki järele jätnud. Olgugi et praegu elas naise toas keegi teine. Ta sammus naise endise aknani, kus too oli istunud ja vaadanud mööduvat elu ning Grens oli istunud tema kõrval ja püüdnud aru saada, mida naine tegelikult otsib.

Ainus inimene, keda ta oli kunagi usaldanud.

Ta igatses naist nii väga, see neetud tühjusetunne klammerdus külge, ta jooksis ööd läbi ringi ja see jooksis järele, ta ei saanud sellest lahti, ta karjus selle peale, aga see aina jätkus, ta hingas seda, tal ei olnud aimugi, kuidas niisugune tühjusetunne kaob.

„Komissar Grens.”

Hääl kostis klaasukselt, mis tavaliselt ilusa ilmaga lahti oli, kui kõik ratastoolid terrassile laua ümber mahtusid. Arstitudeng Susann, kes valge kitli rinnataskul oleva sildi andmetel oli jõudnud saada nooremarstiks ja kes oli koos tema ja Anniga saarestikus laevasõidul käinud ning teda hoiatanud, et ta liiga palju ei loodaks.

„Tere.”

„Sa oled jälle siin.”

„Jah.”

Ewert Grens ei olnud Susanni tükk aega näinud, viimati siis, kui Anni veel elas.

„Miks sa niimoodi teed?”

Grens vaatas tühja akent.

„Millest sa räägid?”

Tuba oli pime, selle elanik magas veel.

„Ma ei saa aru.”

„Ma olen kaksteist teisipäeva järjest sind siin näinud.”

„On see keelatud või?”

„Sama nädalapäev, sama kellaaeg. Nagu siis.”

Ewert Grens ei vastanud.

„Nagu tema eluajal.”

Susann astus sammukese trepist alla.

„Sa teed iseendale halba.”

Susann tõstis häält.

„Üks asi on leinata. Aga sa ei saa seda päevaplaani panna. Sa ei ela leinaga. Sa elad selle jaoks. Sa hoiad sellest kinni, peidad ennast selle taha. Kas sa ei saa aru, komissar Grens? See, mida sa kardad, on juba juhtunud.”

Grens vaatas pimedasse aknasse, ta nägi iseennast, päike peegeldas eakat meest, kes ei teadnud, mida kosta.

„Sa pead lahti laskma. Sa pead edasi minema. Ilma päevaplaanita.”

„Ma igatsen nii väga tema järele.”

Susann tuli trepist alla, võttis terrassiukse käepidemest kinni, ta pidi selle kinni panema, kuid peatus poolel teel, hüüdis.

„Ma ei taha sind enam kunagi siin näha.”

SEE OLI ILUS korter Västmannagatan 79 viiendal korrusel. Kolm suuremat tuba vanemas majas, kõrged laed, lihvitud puitpõrandad, ka Vanadisvägenile avanevad aknad andsid valgust.

Piet Hoffmann seisis köögis, avas külmkapi ja võttis veel ühe liitri piima.

Ta vaatas meest, kes põlvitas põrandal punase plastämbri kohal. Väike pasakott Varssavist, pisivaras ja uimastisõltlane, vinniline, kehvasti parandatud hammastega, seljas riided, mida ta oli liiga kaua kandnud. Ta virutas mehele kõva kinganinaga ribidesse, too halvasti lehkav raibe kukkus pikali ja oksendas lõpuks, läikival, mingit sorti marmorist köögipõrandal, ja mehe pükstel oli valge piim ja väikesed pruuni kummimassi tükid.

Ta peab veel jooma. Napij się kurwa. Ja ta peab veel oksendama.

Piet Hoffmann äsas talle veel kord jalaga, aga mitte nii tugevasti, pruun kummimass oli keeratud iga kapsli ümber, et kaitsta magu kümne grammi amfetamiini eest, ja ta ei tahtnud riskida sellega, et kas või üksainus gramm valesse kohta satub. Halvasti lehkav mees tema jalge ees oli üks viieteistkümnest täistopitud muulast, kellest igaüks tõi öö ja hommiku jooksul mootorlaevaga Wawel Świnoujściest ning rongiga Ystadist umbes kaks tuhat grammi, ega teadnud midagi neljateistkümnest teisest, kes piiri ületasid ja nüüd tühjendamist oodates Stockholmis erinevates kohtades istusid.

Ta oli hulk aega püüdnud rahulikult rääkida, ta eelistas seda, aga nüüd karjus ta üha valjemini pij do cholery, tagudes pisikest pasakotti samal ajal jalaga, põrgu päralt, ta peab selle neetud piimapaki tühjaks jooma ja, põrgu päralt, pij do cholery, ta peab piisavalt palju kapsleid välja oksendama, et ostja saaks kontrollida ja hinnata.

Kõhetu mees nuttis.

Tema püksid ja särk olid plekke täis, vinniline nägu sama valge kui põrand, millel ta lamas.

Piet Hoffmann ei peksnud teda enam jalaga. Ta oli piimas ujuvad tumedad tükikesed kokku lugenud ja rohkem ei olnud tal parasjagu tarvis. Kilekindad käes, õngitses ta pruuni kummimassi välja, kakskümmend peaaegu ümmargust pallikest, mille ta kraani all puhtaks loputas ja siis katki torkas, kuni sai kakskümmend pisikest kapslit ning pani need köögikapi peale portselantaldrikule.

„Piima on veel. Ja mitu karpi pitsat. Sa jääd siia. Sa jood ja sööd ja oksendad. Me ootame ülejäänut.”

Elutoas oli palav ja umbne, kõik kolm meest, kes istusid tumedast tammest pikliku laua ääres, higistasid – liiga palju riideid ja liiga palju adrenaliini, ta avas rõduukse ja seisis paigal, kuni jahe tuul pruugitud õhu välja laskis.

Piet Hoffmann rääkis poola keeles, nood kaks, kes pidid aru saama, mida ta räägib, eelistasid seda.

„Tal on veel tuhat kaheksasada grammi. Hoolitsege selle eest. Ja kui ta omadega valmis saab, makske talle. Neli protsenti.”

Nad olid üpris sarnased, neljakümnendates aastates, seljas tumedad kallid ülikonnad, mis nägid odavad välja, pea kiilaks aetud, kui ta nende lähedal seisis, oli ööpäevavanune rotikarva juustepärg selgesti näha; nende pilk oli äraolev ja rõõmutu, kumbki neist ei naeratanud kuigi sageli, ta ei olnud vist iialgi kumbagi neist naermas näinud. Nad kuulasid sõna, kadusid kööki, et lamav ja oksendav muul tühjaks teha, see oli ju tema hange ja kellegi neist ei olnud mingit tahtmist untsu läinud ostu Varssavile seletada.

Ta pöördus laua ääres istuva kolmanda mehe poole, rääkis esimest korda rootsi keelt.

„Siin on kakskümmend kapslit. Kakssada grammi. Sellest aitab, kui sa hinnata tahad.”

Ta vaatas otsa kellelegi, kes oli pikka kasvu, blond, hästi treenitud ja temaga ühevanune, umbes kolmekümne viiene. Kellelegi, kes kandis musti teksaseid ja valget T-särki, kelle sõrmede, randmete ja kaela ümber oli palju hõbedat. Kellelegi, kelle hinge peal oli mõrvakatse ja neli aastat Tidaholmis, kaks jõhkrat peksmist ja kakskümmend seitse kuud Mariafredis. Kõik oli õige. Sellest hoolimata oli tal käsitamatu tunne, et ostja on kostümeeritud, et ta mängib, ja mitte piisavalt hästi.

Piet Hoffmann vaatas talle endiselt otsa, kui mees mustade teksaste taskust žiletitera võttis ja ühe kapsli pikuti lõhki lõikas, taldriku kohale kummardus ja sisu nuusutas.

Tunne. See oli alles.

Aga mees, kes seal istus ja pidi ostma, oli arvatavasti lihtsalt õhinas. Või närvis. Või oli see just see miski, mille pärast Piet oli keset ööd Erikule helistanud, miski, mis ei klappinud, mis oli tugev, aga mida ta ei osanud telefonitsi sõnadesse panna.

Lõhnas lillede, tulpide järele.

Hoffmann istus kaks tooli kaugemal, kuid tundis seda selgesti.

Ostja oli kollakasvalge kõva massi pulbritaoliseks hakkinud, võttis selle žiletiterale ja puistas tühja joogiklaasi. Ta tõmbas süstlasse kakskümmend milliliitrit vett ja laskis klaasi pulbri peale, see lahustus ja muutus läbipaistvaks, kuid venivaks vedelikuks. Ta noogutas rahulolevalt. Pulber oli kiiresti lahustunud. Muutunud läbipaistvaks vedelikuks. See oli amfetamiin ja just nii kange, nagu müüja oli lubanud.

„Tidaholm. Neli aastat. Oli nii või?”

Kõik oli paistnud professionaalne. Kuid tal oli endiselt paha tunne.

Piet Hoffmann tõmbas taldriku kapslitega enda ette, ootas vastust.

„Üheksakümne seitsmendast kahe tuhandendani. Aga istusin ainult kolm. Sain katseajaga välja.”

„Missugune osakond?”

Hoffmann uuris ostja nägu.

Ei lihaste tõmblemist, ei silmade pilkumist ega muid märke närvilisusest.

Ta rääkis rootsi keelt mingi naaberriigi nõrga aktsendiga, Piet oletas, et taani või norra. Järsku tõusis ta püsti, vehkis ärritatult käega Pieti näo ees. See tundus endiselt hea, aga jäi liiga hiljaks, ta oleks pidanud palju varem solvuma, juba algusest peale käega näo ees vehkima, kas sa, raibe, ei usalda mind.

„Sa oled kohtuotsust juba näinud. Eks ole?”

Nüüd näis, et ta teeskleb ärritust.

„Veel kord. Milline osakond?”

„C-maja. Üheksakümne seitsmendast üheksakümne üheksandani.”

„C-maja. Kus?”

Ja ta tegi seda liiga hilja.

„Mida kuradit sa ajad?”

„Kus?”

„C-majas. Tidaholmis ei ole osakondadel numbreid.”

Ta naeratas.

Piet Hoffmann naeratas vastu.

„Kellega sa koos istusid?”

„Kurat võtaks, nüüd aitab!”

Ostja rääkis valjemini, tema hääl oleks pidanud veel vihasem olema, rohkem solvunud.

Hoffmann kuulis midagi muud.

Miski kõlas ebakindlalt.

„Kas laseme edasi või? Minu arust kutsusid sa mu siia sellepärast, et tahtsid midagi müüa.”

„Kellega sa koos istusid?”

„Skåne. Mio. Josef Libanon. Virtanen. Krahv. Kui palju sa tahad?”

„Kellega veel?”

Ta seisis ikka veel püsti, astus esimese sammu Hoffmanni poole.

„Ma jätan asja katki.”

Ta astus lähedale, tema randmetel ja sõrmedes säras hõbe, ta hoidis kätt Piet Hoffmanni näo ees.

„Rohkem sa ei saa. Nüüd aitab. Sina otsustad, kas me jätkame.”

„Josef Libanon on eluks ajaks riigist välja saadetud ja kadus, kui kolm ja pool kuud tagasi Beirutis maandus. Virtanen on viimsed aastad Säteris kinnises osakonnas ilastanud, ta on kroonilise psühhoosi tõttu täiesti kontaktivõimetu. Mio on maha maetud…”

Kaks kallis ülikonnas ja kiilaks aetud peaga selli olid valju häält kuulnud ja tegid köögiukse lahti.

Hoffmann vehkis neile, et nad lähemale ei tuleks.

„Mio on maetud Värmdöle Ålstäketi liivakarjääri, kaks kuuli vasakus kuklapooles.”

Toas rääkisid nüüd kolm inimest võõras keeles.

Piet Hoffmann pani tähele, kuidas ostja ringi vaatab, kuidas ta pääseteed otsib.

„Josef Libanon, Virtanen, Mio. Ma lasen edasi, Skåne on ennast põhja joonud, ta ei mäleta enam sedagi, kas ta istus Tidaholmis või Kumlas või miks mitte Hallis. Ja Krahv… Hörnösandi vangla töötajad võtsid ta maha, kui ta vangla linast tehtud silmuses rippus. Need olid sinu viis nime. Sa valisid nad hästi. Kuna keegi neist ei saa kinnitada, et sina ka istusid.”

Üks tumedat ülikonda kandev mees, kelle nimi oli Mariusz, astus sammukese ettepoole, tal oli käes musta värvi, Poolas valmistatud püstol Radom, kui ta püstolit ostja meelekohal hoidis, oli näha, et see on uus. Piet Hoffmann käratas Mariuszele uspokój się do diabla, ta käratas mitu korda uspokój się do diabla, kuradi päralt, Mariusz peab uspokój się do diabla, asja rahulikult võtma, ei mingeid kuramuse püstolitorusid kellegi meelekohal.

Mariusz hoidis pöialt kaitseriivil, tõmbas selle aeglaselt tagasi, naeris ja langetas püstoli ning Hoffmann jätkas taas rootsi keeles.

„Kas sa Frank Steini tunned?”

Hoffmann vaatas ostjale otsa. Tolle silmad oleksid nüüd pidanud vihased olema, solvunud, isegi maruvihased.

Need olid stressis ja hirmunud, ning hõbedat täis käsivars püüdis seda varjata.

„Sa tead ju küll, et tunnen.”

„Tore. Kes ta on?”

„C-maja. Tidaholm. Kuues nimi. Oled rahul?”

Piet Hoffmann võttis laualt oma mobiiltelefoni.

„Võib-olla tahad sa siis temaga natuke juttu puhuda? Kuna te istusite koos?”

Ta hoidis telefoni ostja näo ees, pildistas valvsaid silmi ja valis numbri, mille oli pähe õppinud. Sel ajal, kui ta pilti saatis ja jälle numbrit valis, jälgisid nad teineteist vaikides.

Mariusz ja Jerzy, nood kaks ülikonnas tüüpi, rääkisid omavahel ägedalt. Z drugiej strony. Mariusz pidi ennast nihutama, pidi minema teisele poole, ostjast paremale. Blizej glowy. Ta pidi veel lähemale minema, pidi relva tõstma ja seda vastu paremat meelekohta hoidma.

„Sa pead mu Varssavi sõpradele andeks andma, nad on tsipa närvis.”

Keegi vastas.

Piet Hoffmann rääkis lühidalt ja näitas siis telefoniekraani.

Seal oli pilt mehest, kes kandis oma pikki tumedaid juukseid hobusesabas ja tema nägu ei näinud enam nii noor välja, nagu see oli.

„Näe. Frank Stein.”

Hoffmanni pilk kohtas rahutuid silmi, kuni need kõrvale pöörati.

„Ja sina… väidad sa ikka veel, et olete tuttavad?”

Ta lülitas telefoni välja ja pani lauale.

„Minu kaks sõpra ei räägi rootsi keelt. Ma ütlen seda ainult sulle.”

Ta heitis kiire pilgu neile kahele, kes olid äsja lähemale tulnud ja vaidlesid, kummal pool peaks seisma, kui püstolitoru ostja meelekohale sihivad.

„Sinul ja minul on probleem. Kuna sa ei ole see, kelle sa väidad enda olevat. Ma annan sulle kaks minutit aega seletada, kes sa oled.”

„Ma ei taipa, mida sa silmas pead.”

„Mitte nii. Ei mingit pläma. Selle jaoks on liiga hilja. Ütle lihtsalt, kes kurat sa oled. Ja tee seda kohe. Sest erinevalt oma sõpradest arvan mina, et laip tekitab probleeme ja et nad on kuradi viletsad maksjad.”

Nad ootasid. Teineteist. Kedagi, kes räägiks valjemini kui see monotoonne matsutav hääl, mis tuli Radomit tugevamini vastu õhukest näonahka suruva mehe suust.

„Sa oled üpris head tööd teinud, et usutav taust kokku panna ja sa tead, et see ei pidanud vastu, sest sa alahindasid seda, kellega sul tegemist on. See organisatsioon on rajatud Poola julgeolekuohvitseridele ja kui ma tahan, saan sinu kohta teada ükspuha mida. Ma võin küsida, kus sa koolis käisid ja sina võid vastata oma päheõpitud malli järgi, aga ainult üks telefonikõne ja ma tean, kas see peab paika. Ma võin küsida, mis su ema nimi on, kas su koer on vaktsineeritud, mis värvi on su uus kohvimasin. Üksainus kõne ja ma tean, kas see peab paika. Seda ma just tegingi, helistasin. Ja Frank Stein ei tundnud sind ära. Te ei istunud koos Tidaholmis, sest sina ei ole seal kunagi istunudki. Sinu kohtuotsus oli üks vale, et sa saaksid siin olla ja teeselda, et ostad äsja vabrikus tehtud amfetamiini. Nii et võtame üks kord veel. Seleta, kes sa oled. Ja võib-olla, aga ainult võib-olla, suudan ma teha nii, et nood kaks päästikule ei vajuta.”

Mariusz pigistas püstolipära, matsutav hääl kostis sagedamini, valjemini, ta ei olnud Hoffmanni ja ostja jutust aru saanud, aga taipas, et miski on väga viltu. Ta karjus poola keeles kurat võtaks, millest te räägite, kes kurat see on, ja vabastas püstoli kaitseriivist.

„Okei.”

Ostja tunnetas kohese agressiivsuse seina, see oli närviline, ettearvamatu.

„Ma olen politseinik.”

Mariusz ja Jerzy ei osanud rootsi keelt.

Aga sõna „politseinik” ei vaja tõlget.

Nad karjusid jälle teineteise peale, eriti Jerzy, ta karjus, et põrgu päralt, Mariusz peab päästikule vajutama, samal ajal kui Piet Hoffmann tõstis mõlemad käed üles ja astus sammukese lähemale.

„Jätke järele!”

„Ta on politseinik.”

„Ma ajan selle asja korda!”

„Mitte praegu!”

Piet Hoffmann jooksis nende poole, kuid ei oleks jõudnud, ja mees, kellele metall vastu pead suruti, tunnetas seda, ta värises, tema nägu oli moondunud.

„Kurat võtaks, ma olen politseinik, korista ta ära!”

Jerzy oli vist natuke häält tasandanud ja bliźej, peaaegu rahulik, kui ta Mariuszt õpetas, et peab lähemal seisma ja z drugijei strony taas kohta vahetama, et küllap on siiski kõige parem läbi teise meelekoha tulistada.

TA LAMAS VEEL voodis, oli säärane hommik, mil keha keeldus ärkamast ja maailm oli liiga kaugel.

Erik Wilson hingas niisket õhku.

Oli endiselt külm, kui avatud aknast voogas sisse Lõuna-Georgia varane hommik, aga varsti läheb soojaks, veel soojemaks kui eile. Ta püüdis jälgida oma pea kohal mängleva suure laeventilaatori tiibu, kuid loobus, kui silmad vett jooksma hakkasid. Ta oli maganud tundhaaval. Nad olid öö jooksul neli korda teineteisega rääkinud ja Paula oli iga kõnega aina närvilisem tundunud, tema hääl oli omandanud mingi võõra kõla, ta oli stressis ja pabinas, peaaegu valmis põgenema.

Ta oli juba hea tükk aega kuulnud FLETC-i suure harjutusväljaku tuttavaid hääli, tähendab, kell pidi olema seitse läbi – Rootsis on varane pärastlõuna, varsti peaksid nad omadega valmis olema.

Ta ajas ennast istukile, padi selja taga. Ta ulatus voodis istudes aknast välja vaatama, päev oli juba ammu alanud. Seal, kus Secret Service eile ühte presidenti kaitses ja päästis, oli kõva asfaltplats muidugi tühi, ainult mängulaskude kaja kostis endiselt, aga paarsada meetrit eemal teisel harjutusväljakul oli mitu hommikureibast Border Patroli meest, sõjaväevormi meenutavad rõivad seljas, jooksid nad rohevalge helikopteri juurde, mis nende lähedale maandus, Erik Wilson luges kokku kaheksa meest, kes helikopterisse ronisid ja taeva poole kadusid.

Ta tõusis voodist ja käis külma duši all ning sellest oli peaaegu abi, öö muutus nüüd selgemaks, need hirmunud kõned.

Ma tahan, et sa mängust välja astud.

Sa tead, et nii need asjad ei käi.

Sa riskid kümne kuni neljateistkümne aastaga.

Kui ma seda asja ära ei tee, Erik, kui ma nüüd tagasikäigu annan, kui teen seda ilma mõistliku seletuseta… riskin ma veel rohkem. Eluga.

Iga kõne ajal oli Wilson püüdnud erineval moel seletada, et tarnet ja müüki ei saa ega tohi ilma tema toeta läbi viia. Ta ei olnud midagi saavutanud, siis mitte, kui ostja ja müüja ja muulad olid juba Stockholmis kohal.

Oli olnud liiga hilja pooleli jätta.

Ta peaks jõudma kiiresti hommikust süüa – mustikapannkoogid, peekon, too valge kohev sai. Tass musta kohvi ja New York Times. Ta istus alati ühe ja sama laua ääres suure söögisaali vaikses nurgas, ta eelistas hommikut endale hoida.

Tal ei olnud iialgi olnud ühtegi niisugust nagu Paula, kedagi, kes oleks ühte organisatsiooni nii sügavale imbunud, kedagi, kes oleks olnud nii nutikas, terane, külm, ta töötas parasjagu viiega ja Paula oli parem kui kõik teised kokku, ta oli liiga hea, et olla kurjategija.

Avatud akna taga mürises kõrgel maapinna kohal rohevalge helikopter ja selle all trosside küljes rippusid umbes meetriste vahedega kolm Border Patroli mundris meest, nad laskusid ohtlikku lõiku Mehhiko piiril, see oli järjekordne õppus, siin toimus pidevalt mingi õppus.

Erik Wilson oli USA idaosas asuvas sõjaväebaasis olnud napilt nädal aega, seekord oli tal jäänud veel kaks nädalat Euroopa politseinikele mõeldud koolitusel, mille teemaks oli informatsioon, sisseimbumine, tunnistajakaitse.

Ta sulges akna, koristajatele ei meeldinud, et see lahti on, see oli seotud ohvitseride hotelli uue õhukonditsioneerimissüsteemiga ja sellega, kuidas see siis toimib, kui kõik ise oma tube tuulutavad. Ta vahetas särki, nägi peeglist üpris heledat verd keskealist meest, kes oleks juba pidanud olema teel, et veeta päev koolipingis koos kursusekaaslastega, kes olid pärit neljast Ameerika osariigist.

Ta seisis paigal. Neli minutit kaheksa läbi. Nad peaksid nüüd lõpetanud olema.

Paula mobiil oli kirjutuslaual lebavast viiest telefonist kõige parempoolsem ja seadistatud üheleainsale numbrile täpipealt nagu teisedki.

Erik Wilson ei jõudnud isegi küsida.

„Asi lendas vastu taevast.”

SVEN SUNDKVIST EI OLNUD vist kunagi õppinud uurimisosakonna pikka ja pimedat ning aeg-ajalt üsna tolmust koridori armastama. Ta oli kogu oma täiskasvanuelu töötanud Kesklinna politseijaoskonnas ja selle ühes otsas asuvast kabinetist – mis ei olnud kuigi kaugel ei tema postkastist ega müügiautomaadist – uurinud kõiki kriminaalseadustikus nimetatud kuritegusid. Sel pärastlõunal möödus ta pimedas ja tolmuses koridoris oma ülemuse kabineti avatud uksest ja jäi järsku seisma.

„Ewert?”

Suur ja üpris kohmakas mees roomas mööda seinaäärt.

Sven koputas ettevaatlikult uksepiidale.

„Ewert?”

Ewert Grens ei kuulnud teda. Ta roomas edasi paari suure pruuni pappkasti ees ja Sven peletas vastumeelsuse eemale. Ükskord varem, poolteist aastat tagasi oli ta näinud toda lärmakat kriminaalkomissari ühes teises kohas politseimaja põrandal, tookord istus Grens keldrikorrusel, vana toimiku paberikuhi süles ja kordas aeglaselt kahte lauset. Ta on surnud. Mina tapsin ta. Kakskümmend seitse aastat vana toimik, mis käsitles politseiametniku ründamist, noor naispolitseinik oli raskelt viga saanud ega olnud enam kunagi võimeline väljaspool hooldekodu elama. Kui Sven Sundkvist hiljem ettekannet luges, jäi ta pilk mitu korda pidama naise nimele. Anni Grens. Tal ei olnud aimugi olnud, et nad olid abielus.

„Ewert, millega sa tegeled?”

Ewert Grens pakkis midagi suurtesse pruunidesse pappkastidesse. Nii palju oli võimalik näha. Aga mitte seda, mida ta pakkis. Sven Sundkvist koputas uuesti. Kabinetis valitses täielik vaikus ja ometi ei kuulnud Ewert Grens teda.

See oli olnud kummaline aeg.

Nagu kõik leinajad, reageeris Ewert esmalt eitusega – seda pole juhtunud –, siis vihaga – miks nad minuga niimoodi teevad – ja ei suutnud enam järgmisse faasi üle minna, ta oli viha juurde pidama jäänud, see oli tema viis enamiku asjadega toime tulla. Ilmselt oli Ewerti lein alles äsja, mõni nädal tagasi alanud, ta ei olnud enam nii vihane, oli endassetõmbunum, mõtlikum, rääkis vähem ja mõtles arvatavasti rohkem.

Sven astus kabinetti. Ewert kuulis, kuid ei keeranud ringi, ent ohkas valjusti nagu ikka, kui ta ärritatud oli. Miski häiris teda. See ei olnud Sven, miski oli teda häirinud sestsaadik, kui ta hooldekodus käis, tavaliselt see rahustas. Arstitudeng Susann, kes oli seal nii kaua olnud ja Anni eest nii hästi hoolitsenud ja kellest oli nüüd saanud nooremarst – tema kommentaarid, tema ebasõbralikkus, sa ei saa oma leina päevaplaani panna, väikesel Lidingö plikal oli ju paganama kerge ringi lipata ja oma kahekümne viie aastase elutarkust jagada, see, mida sa kardad, on juba juhtunud, mida kuradit tema üksindusest teab.

Ta sõitis hooldekodust minema kiiremini, kui oli kavatsenud, seadis sammud otseteed politseimaja lattu ja võttis neli kolimiskasti ja isegi teadmata miks, läks kabinetti, mis oli tema oma olnud nii kaua, kui ta mäletas. Seejärel seisis ta natuke aega kirjutuslaua taga oleva riiuli ja ainsa asja ees, mis midagi tähendas – kassettmagnetofon Siw Malmkvisti muusikaga, mille ta ise oli lindistanud ja siis kokku miksinud, kuuekümnendatest pärit, ikka veel erksate värvidega plaadiümbrised, Siwi pilt, mille ta ise ühel õhtul Kristianstadi Folkets Parkis tegi – kõik see kuulus toonasesse aega, kui kõik oli hästi.

Ta hakkas pakkima, keeras asju ajalehepaberisse ja ladus kastid üksteise otsa.

„Teda ei ole enam.”

Ewert Grens istus põrandal ja põrnitses pruuni pappi.

„Kas kuuled, Sven? Ta ei laula selles kabinetis enam kunagi.”

Eitamine, viha, kurbus.

Sven Sundkvist seisis otse ülemuse selja taga ja nägi kiilast pealage ja seejärel vaimusilmas pilte kõigist neist kordadest, kui ta ootas, millal Ewert lõpetab kabineti üsna hädise lambi all üksinda õõtsumise, varastel hommikutel ja hilistel õhtutel kostis Siw Malmkvisti hääl, Ewert tantsis kellegagi, keda ei olnud olemas, hoidis teda tugevasti embuses. Sven aimas, et ta hakkab puudust tundma sellest ärritavast muusikast, tekstidest, mis pressisid ennast peale seni, kuni ta neid peast ümises – see oli tema osa koostööst Ewert Grensiga.

Ta hakkab neist piltidest puudust tundma.

Ta naerab selle peale, et need lõpuks kadunud on.

Ewert oli täiskasvanuelust läbi läinud, kark kummagi kaenla all. Anni. Siw Malmkvist. Nüüd kõnnib ta ise. Küllap ta sellepärast mööda põrandat ringi roomabki.

Sven istus kulunud diivanile ja vaatas, kuidas Ewert viimase kasti sülle võtab ja kabineti nurka teiste peale tõstab, kuidas ta need ähkides ja hoolega kinni teibib. Ewert Grens oli higine ja sihikindel, ta nügis kaste seni, kuni need seisid täpselt seal, kuhu ta need panna tahtis, ja Sven kavatses küsida, kuidas ta õigupoolest ennast tunneb, aga ei küsinud, sest see oleks viga olnud, ta mõtles eeskätt iseendale ja see, mida Ewert tegi, oli juba raske küllalt, ta oli iseenese teadmata kusagile teel.

„Mida sa teinud oled?”

Ta ei olnud koputanud.

Ta oli otseteed kabinetti astunud ja jäi jalapealt seisma, kui muusikat ei olnud ja kirjutuslaua juures asuval riiulil haigutas tühi koht.

„Ewert? Mida sa teinud oled?”

Mariana Hermansson vaatas Svenile otsa, too nookas peaga esmalt tühja koha, siis kolme üksteise otsa laotud kasti poole. Hermansson polnud kunagi varem ilma muusikat kuulmata Ewerti kabinetis käinud, minevik, Siw Malmkvist, ta ei tundnud kabinetti ilma selle hääleta äragi.

„Ewert…”

„Kas sa tahtsid midagi?”

„Ma tahtsin teada, mida sa teinud oled.”

„Teda ei ole enam.”

Hermansson astus tühja riiuli juurde, puudutas sõrmega sirgeid tolmurante, mis olid jäänud kassettidest, muusikamasinast, kõlaritest ja isegi lauljatari mustvalgest fotost, mis oli kõik need aastad ühe koha peal olnud.

Ta võttis tolmulapi, peitis selle pihku.

„Teda ei ole enam?”

„Jah.”

„Keda?”

„Teda.”

„Keda? Annit? Või Siw Malmkvisti?”

Ewert keeras esimest korda ringi ja vaatas talle otsa.

„Hermansson, kas sa tahtsid midagi?”

Ewert Grens istus endiselt põrandal, nõjatus kastide ja seina vastu. Ta oli varsti poolteist aastat leinanud ning kõikunud kokkuvarisemise ja hulluksminemise vahel. See oli olnud kole aeg ja Hermansson oli ta mitu korda põrgusse saatnud ning pärast sama palju kordi vabandust palunud. Paar korda oleks ta äärepealt alla andnud, töökoha üles öelnud, et pääseda tolle katkise inimese lõputuna näivast kibestumusest. Ta oli pikkamööda uskuma hakanud, et ühel päeval annab Ewert alla ja läheb täiesti katki, heidab maha, et mitte kunagi enam tõusta. Ent selles piinatud näos oli keset kurbust midagi sihikindlat, mingi otsustavus, mis oli nii kaua aega kusagil mujal olnud.

Mõni pappkast, suur tühi koht raamaturiiulis oli midagi niisugust, mis võis olla ootamatu kergendus.

„Jah. Tahtsin küll. Saime just väljakutse. Västmannagatan 79.”

Ta tundis, et Ewert kuulab teda tollel tähelepanelikul moel, mille ta oli peaaegu unustanud.

„Hukkamine.”

PIET HOFFMANN VAATAS ilusa korteri suurest aknast välja. See oli üks teine korter Stockholmi südalinna teises osas, aga need olid sarnased, mõlemas kolm hoolikalt remonditud tuba, mõlemas kõrged laed ja heledad seinad. Aga siinsel lihvitud puitpõrandal ei olnud ühtegi ostjat, kellel oleks suur auk ühel meelekohal ja kaks teisel.

Laial kõnniteel seisid pidulikult riietatud ootusrikaste inimeste salgad, nad kavatsesid minna suurde teatrisse pärastlõunasele etendusele, vaatama mingit ülepingutatult reibast janti, inimesi, kes käisid lavaustest sisse-välja ja hüüdsid oma repliike.

Mõnikord ta igatses niisuguse elu järele, kus oleks ainult argipäev, ainult tavalised inimesed, kes teevad koos tavalisi asju.

Ta lahkus akna juurest, jättes pidulikult riietatud ja ootusrikkad inimesed ning Vasagatanile ja Kungsbrole avaneva vaate sinnapaika, läks läbi suure toa, oma toa, kabineti, kus oli vanaaegne kirjutuslaud, kaks lukustatud relvakappi ja kamin, mis nüüdseks päris hästi tõmbas. Ta kuulis, kuidas viimane muul köögis oksendab, too naisterahvas oli juba tükk aega vaeva näinud, ta ei olnud harjunud, selleks kulus mitu reisi, et harjuda. Ta läks kööki, Jerzy ja Mariusz seisid nõudepesulaua juures, kilekindad käes, ja korjasid põrandal seisvast kahest ämbrist tükkhaaval pruuni kummimassi, mida noor naine koos piima ja millegi muuga välja öökis. Naine oli viieteistkümnes ja viimane muul. Esimese olid nad tühjendanud Västmannagatanil, ülejäänud olid nad sunnitud tühjendama siin. Piet Hoffmannile see ei meeldinud. See korter oli tema kaitse, fassaad, ta ei tahtnud, et seda ükskõik mil moel narkootikumide või poolakatega seostataks. Aga neil oli kiire olnud. Asi kiskus viltu. Ühele inimesele lasti kuul meelekohta. Ta silmitses Mariuszt, meest, kelle pea oli kiilaks aetud, kes kandis kallist ülikonda ja oli kõigest paar tundi tagasi tapnud, kuid ei näidanud midagi välja, ta kas ei suutnud või oli lihtsalt professionaal. Hoffmann ei kartnud teda, ta ei kartnud Jerzyt, aga ta respekteeris seda, et nad ei tunnistanud mingeid piire, kui ta oleks neid närvi ajanud, kui nad oleksid tema lojaalsuses kahtlema hakanud, oleks too tulistatud lask võinud sama hästi tema pead tabada.

Viha kihutas takka pettumust, mis kihutas takka vastumeelsust ning tal oli raske paigal püsida, sest see toimus tema sisimas.

Ta oli seal olnud ja ta ei olnud suutnud seda takistada.

Takistamine oleks tähendanud tema enda surma.

Nii et tema asemel suri teine inimene.

Noor naine tema ees oli lõpetanud. Ta ei tundnud naist, nad ei olnud kunagi kohtunud. Piisas teadmisest, et naise nimi on Irina, et ta on pärit Gdańskist, on kahekümne kahe aastane üliõpilane ja võtnud nii suuri riske, et ta ise seda ei taibanud. Ta oli täiuslik muul. Just niisuguseid nad otsisidki. Oli muidugi ka teisi, narkomaane, keda tuli suurlinnade eeslinnadest tuhandete kaupa, kes olid valmis kasutama oma keha konteinerina veel väiksema summa eest, kui Irinale maksti, aga nad olid õppinud uimastisõltlasi mitte kasutama, sest nood ei olnud usaldusväärsed, vaatasid sageli, kuidas saaks laadungi hulk maad enne sihtkohta jõudmist ise välja oksendada.

Tema hinges keesid viha, pettumus ja vastumeelsus, tegelikult veel rohkem tundeid, veel rohkem mõtteid.

Operatsioonist ei tulnud midagi välja. Vastupidi, see oli tarne, mis ei olnud tema kontrolli all.

Mingit tulemust ei olnud. Mõlemad poolakad oleksid pidanud sel kellaajal Varssavis tagasi olema, nad olid tema tööriistad, et veel ühte koostööpartnerit tuvastada ja tema kohta andmeid koguda.

Tehingust ei saanud asja. Nad olid viisteist muula ilmaaegu vastu võtnud – kümme kogenut, keda nad olid varemgi kasutanud ja kellest igaüks tõi kakssada kapslit, ning viis uut, igaühes sada viiskümmend kapslit – see tegi kokku kakskümmend seitse kilo otse vabrikust tulnud amfetamiini, mis tänaval müümiseks lahjendatult teeks kaheksakümmend üks kilo, hinnaga sada viiskümmend krooni gramm.

Aga ilma toeta ei tule operatsioonist midagi välja, tulemust ei ole, isegi ärist ei saa asja.

See muutus lihtsalt kontrollimatuks tarneks, mis lõppes mõrvaga.

Piet Hoffmann noogutas napilt noorele kahvatule naisele, kelle nimi oli Irina. Raha oli juba hommikust saadik parajatesse rullidesse keeratuna tema püksitaskutes, ta võttis viimase rulli, lappas rahapabereid, näitamaks Irinale, et kõik klapib. Irina oli üks uutest, ta ei olnud veel nii võimekas nagu organisatsioon ootas, ta oli esimese reisiga toonud ainult poolteist kilo – müügi jaoks kolmekordselt lahjendatuna oli see kokku väärt kuussada seitsekümmend viis tuhat krooni.

„Sinu neli protsenti. Kakskümmend seitse tuhat krooni. Aga ma ümardan ülespoole. Kolm tuhat eurot. Kui sa järgmine kord julged rohkem alla neelata, teenid rohkem. Iga tarne venitab su magu natuke rohkem välja.”

Irina oli ilus. Ka siis, kui ta oli näost valge ja juustepiir higine. Ka siis, kui ta oli Rootsis paar tundi kolmetoalises korteris põlvitanud ja oksendanud.

„Ja minu piletid?”

Piet Hoffmann andis Jerzyle peanoogutusega märku, too võttis tumeda pintsaku põuetaskust kaks piletit. Üks Stockholmi-Ystadi rongile, teine Ystadi-Świnoujście praamile. Ta ulatas need Irinale, too sirutas parasjagu käe, et vastu võtta, kui Jerzy muiates oma käe tagasi tõmbas. Ta ootas ja ulatas siis veel kord piletid, Irina sirutas teist korda käe välja ja Jerzy tõmbas enda oma tagasi.

„Kurat võtaks, ta on need välja teeninud.”

Hoffmann krahmas Jerzy käest piletid ja andis Irinale.

„Me võtame ühendust. Kui meil sinu abi vaja on.”

Viha, pettumus, vastumeelsus.

Nad olid jälle omaette tolles korteris, mis kujutas endast ühe Stockholmi turvafirma kontorit.

„See oli minu operatsioon.”

Piet Hoffmann astus sammukese lähemale mehele, kes oli hommikupoolikul inimese maha lasknud.

„Siin maal olen mina see, kes siinset keelt räägib ja mina olen see, kes käske annab.”

See oli rohkem kui viha. See oli raev. Ta oli seda tulistamisest saadik endas hoidnud. Nad pidid esmalt muulade eest hoolitsema, nood tühjaks tegema, tarne kindlustama. Nüüd võis ta selle vallale lasta.

„Kui kedagi on vaja tulistada, siis minu, ja ainult minu käsu peale.”

Ta ei olnud kindel, kust see raev tuli, miks see nii tugev oli. Oli see pettumus selle pärast, et koostööpartnerit ei tuvastatud? Oli see kibestumus selle pärast, et üks inimene, kellel oli ilmselt olnud samasugune ülesanne nagu ka temal endal, tapeti ilmaasjata.

„Ja püstol, kus kurat see sul on?”

Mariusz osutas oma pintsaku põuetaskule.

„Sa tapsid. Selle eest saab eluaegse. Ja sina oled nii kuramuse loll, et hoiad relva ikka veel põuetaskus?”

Temas pulbitses raev ja veel miski muu. Te oleksite pidanud Poolas tagasi olema ja ette kandma. Ta peletas eemale tunde, mis oli sama palju hirm, astus muigava ja oma põuetaskule osutava mehe juurde, peatus päris tolle nina all. Mängi oma osa. Tegelikult oli küsimus ainult võimus ja aukartuses, selles, et kinni haarata ja siis mitte lahti lasta. Mängi oma osa või sure.

„See oli politseinik.”

„Ja kust kurat sina seda tead?”

„Ta ise ütles.”

„Ja mis ajast sina rootsi keelt oskad?”

Piet Hoffmann hingas aeglaselt, näitas selgesti, et on vihane ja väsinud, läks ümmarguse köögilaua juurde, kus oli metallnõu, milles oli kaks tuhat seitsesada viiskümmend väljaoksendatud ja puhtaks pestud kapslit – kokku üle kahekümne seitsme kilo lahjendamata amfetamiini.

„Ta ütles „politsei”. Ma kuulsin. Sina kuulsid.”

Hoffmann ei keeranud vastates ringi.

„Sa olid Varssavis samal koosolekul kus minagi. Sa teadsid, milles asi. Kuni me siin lõpetanud ei ole, olen see mina, ja ainult mina, kes otsustab.”

KORNOBERGI JA VASAGATANI vahelise lühikese sõidu ajal oli tal paha istuda. Õigemini istus ta millegi peal. Kui Hermansson Västmannagatanile keeras ja auto majale number 79 lähenes, kergitas ta pisut oma rasket keret ja kobas käega istumise alt. Kaks kassetti. Miksitud Siwi. Ta hoidis kõvu plastkarpe käes ja vaatas muusikat, mis oleks pidanud ära pakitud olema, siis esiistet ja kindalaegast, kus oli veel kaks kassetti. Ta kummardus ja lükkas kassetid võimalikult kaugele esiistme alla, ta kartis ühtviisi nii seda, et ta on neile liiga lähedal, kui ka seda, et ta unustab need kaasa võtta – need neli viimast tükikest ühest teisest elust, mis peaks olema teibiga suletud pappkastis.

Ewert Grens eelistas istuda just tagaistmel.

Tal ei olnud enam muusikat, mida mängida ja ei olnud ka tahtmist ei kuulata ega raadiotelefoni korrapärastele kutsungitele vastata. Pealegi sõitis Hermansson pealinna tihedas liikluses tunduvalt paremini kui Sven või tema ise.

Ruumi oli vähe, kolm politseiautot ja kriminaaltehnikute tumesinine Volkswageni buss olid pargitud majaelanike autode tiheda rivi taha sõiduteele. Mariana Hermansson võttis kiiruse maha, sõitis kõnniteele ja peatus maja välisukse ees kahe seda valvava politseiniku juures. Mõlemad olid noored ja kahvatud, see, kes seisis lähemal, kiirustas punases autos saabunud kahe mehe ja noore naise poole. Hermansson teadis, mida noormees tahab ja samal hetkel, kui too valmistus aknaklaasile koputama, keeras ta klaasi alla ja näitas oma ametitõendit.

„Me oleme uurijad. Kõik kolm.”

Ta naeratas politseinikule, too mitte ainult ei näinud noor välja, vaid oli tõenäoliselt isegi temast tunduvalt noorem. Ta oletas, et too politseinik on alles esimesi nädalaid tööl, sest neid, kes Ewert Grensi ei tundnud, polnud kuigi palju.

„Kas teie võtsite väljakutse vastu?”

„Jah.”

„Kes väljakutse tegi?”

„LKC1 andmetel oli väljakutse anonüümne.”

„Te rääkisite hukkamisest?”

„Me ütlesime, et see näeb välja nagu hukkamine. Kui üles lähete, saate aru.”

Viiendal korrusel oli liftist kõige kaugemal asuv uks lahti. Veel üks mundris kolleeg valvas. See oli vanem, kauem töötanud, ta tundis Sundkvisti ära ja noogutas talle. Hermansson oli kaks sammu tagapool, töötõend näitamiseks valmis, ta küsis endalt, kas ta jääb kunagi kusagile nii kauaks pidama, et keegi peale lähimate töökaaslaste teda ära tunneks, ta ei uskunud seda, ta ei ole vist niisugune tüüp, kes kauaks ühte kohta jääb.

Nad tõmbasid valged kitlid selga ja läbipaistvad kilesussid jala otsa ning astusid sisse. Ewert oli kindlalt otsustanud aeglaselt üles-alla liikuvat lifti oodata, ta pidi varsti jõudma.

Üpris kitsuke esik, lihtsa kitsa voodiga magamistuba, köögis mingit rohekat värvi ilusad kapid, kabinetis lage kirjutuslaud ja tühjad raamaturiiulid.

Jäänud oli veel üks tuba.

Nad vaatasid teineteisele otsa ja astusid sisse.

Elutoas oli tegelikult ainult üks mööbliese. Suur neljakandiline tumedast tammest söögilaud ja kuus selle juurde kuuluvat tooli. Neli tooli olid laua ääres, viies oli pisut eemal ja üsna põiki, justkui oleks keegi istunud ja siis äkitselt püsti tõusnud. Kuues oli põrandal, raske tool oli millegipärast pikali kukkunud ja nad läksid ligemale, et aru saada, miks.

Esimesena torkas neile kindlasti silma tume plekk vaibal.

Üsna suur plekk, peaaegu pruunikas ja ebaühtlaste servadega. Nad oletasid, et selle läbimõõt võib olla nelikümmend või viiskümmend sentimeetrit.

Kohe nägid nad ka pead.

See oli keset plekki, otsekui ujuks selle kohal. Mees tundus üsna noor, raske oli öelda, sest nägu oli vigastatud, kuid keha oli tugev ja riided niisugused, mida vanemad mehed harva kannavad: mustad jalgpallisaapad, mustad teksased, valge T-särk, palju hõbedat kaela ja randmete ümber, sõrmedes.

Sven Sundkvist püüdis keskenduda püstolile mehe paremas käes.

Kui ta seda ainult piisavalt kaua vaatab, pääseb ta ehk inetust surmast, mida ta kunagi mõistma ei hakka.

Püstol oli must ja läikiv, kaliiber üheksa millimeetrit, ja niisugune toode, mida ta kuriteopaigal kuigi tihti näinud ei olnud – Poolas valmistatud Radom. Ta kummardus tehniku poole ja seega kaugemale väljavoolanud elust, mis oli kallile vaibale tumeda pleki tekitanud. Paistis, et kelk on tagumisse asendisse kinni jäänud, ta nägi selgesti, et padrun on pooleldi rauas, uuris siis toru, käepidet, kaitseriivi, otsis midagi, millele pilku kinnitada, ükspuha mida, aga mitte surma.

Eemal seisis Nils Krantz. Tema kõrval kaks nooremat kolleegi. Kolm tehnikut otsisid koos läbi kõik toanurgad. Ühel neist oli käes videokaamera, ta filmis midagi valgel tapeedil. Sven astus surnu peast pika sammu kaugemale ja vaatas, mida kaamera näeb – see oli mingi väike laik, midagi ohutut ja elututest silmadest piisavalt kaugel.

„Surnu peas on ühe kuuli üks sisenenemisava.”

Nils Krantz oli vaikselt oma filmiva kolleegi ja Sveni kõrva juurde astunud.

„Aga kaks väljumisava.”

Sven pööras pilgu tapeedilt ja laigult ning vaatas eakale kriminaaltehnikule küsivalt otsa.

„Ja sisenemisava on suurem kui mõlemad väljumisavad, sest gaasisurve oli vahetu.”

Sven kuulis, mida Krantz räägib. Aga ta ei saanud sellest aru ja otsustas mitte küsida, ta ei tahtnud teada, ta jälgis hoopis Krantzi sõrme, mis osutas laigukesele tapeedil.

„Muuseas, see, mida me praegu filmisime ja mida sa nüüd vaatad, see pärineb surnult, tema ajuollus.”

Sven Sundkvist hingas aeglaselt. Ta ei tahtnud surma vaadata ja keskendus seepärast laigule tapeedil, aga nägi veel rohkem surma, nii konkreetset, nagu üldse olla sai. Ta langetas pilgu ja tajus, et tuppa astus Ewert.

„Sven?”

„Jah?”

„Kas sa ei peaks alla minema ja väljakutse vastu võtnud kolleege küsitlema? Võib-olla naabreid? Neid, keda siin ei ole.”

Sven vaatas ülemusele tänulikult otsa ja tõttas tumedate plekkide ning laiguliste tapeetide juurest minema, Ewert Grens aga laskus kükakile, et elutut keha lähemalt silmitseda.

NAD OLID JÄLLE võimu jaganud. Nad jagavad veel. Ja tema peab iga kord võitma.

Mängi edasi. Või sure.

Ta seisis Hoffmann Security ümmarguse köögilaua ääres Mariusze ja Jerzy vahel ning tühjendas kahte tuhandet seitsetsada viitekümmet amfetamiinikapslit. See oli Siedlce vabriku viimane. Valged kilest arstikindad käes nokkisid nad esmalt ära pruuni kummimassi, mis pidi muula magu lekkimise eest kaitsma, lõikasid siis noaga kapsli keskelt pooleks ja puistasid pulbri suurtesse klaaskaussidesse, et seda viinamarjasuhkruga lahjendada. Üks osa Ida-Poolast pärit amfetamiini ja kaks osa Odegatani Konsumist ostetud viinamarjasuhkrut. Kahekümne seitsmest kilost puhtast narkootikumist sai kaheksakümmend üks kilo tänaval müümiseks sobivat kraami.

Piet Hoffmann asetas metallivärvi purgi köögikaalule ja valas sinna täpipealt tuhat grammi lahjendatud amfetamiini. Pulbri peale pani ta fooliumiriba ja selle peale ühe suhkrutüki moodi asjanduse. Ta lähendas tuletiku süütetabletile, ja kui valge nelinurk põlema süttis, vajutas purgile kaane kõvasti peale – leek sumbub kohe, kui hapnik otsa saab, ja üks kilo amfetamiini on vaakumpakendis.

Ta kordas seda tegevust kaheksakümmend üks korda – üks purk korraga.

„Bensiin?”

Jerzy avas keemiliselt puhta bensiini pudeli, tilgutas värvitut vedelikku purkide kaantele ja külgedele ja nühkis vatitupsuga metallpindadele laiali. Taas pandi tikk põlema, süttis sinakas leek, mille ta kümne sekundi pärast riidelapiga summutas.

Nüüd olid kõik sõrmejäljed kadunud.

KÕIGE VÄIKSEMAD olid vereplekid esiku tapeedil, pisut suuremad suure elutoa teise otsa seinal, kasvasid söögilaua lähedal ja kõige suuremad olid need põrandal pikalikukkunud tooli ümber. Mida lähemale nad laibale jõudsid, seda tumedamad ja kompaktsemad need olid, kõige selgem oli suur plekk vaibal, millel elutu pea puhkas.

Ewert Grens kükitas piisavalt lähedal, et kuulda, kui too, kes pikali oli, peaks järsku sosistama. Tal ei olnud mingit tunnet, sellel surmal ei olnud isegi nime.

„Ewert, sisenemisava. Näe.”

Nils Krantz oli filminud ja pildistanud ning neljakäpukil ringi roomanud. Ta oli üks vähestest ametimeestest, keda Grens usaldas ja kes oli piisavalt palju kordi näidanud, et ta on üks nendest, kes ei eelista lihtsaid vastuseid, et saaks tund aega varem koju televiisorit vaatama minna.

„Keegi on püstolit tihedalt vastu tema pead hoidnud. Seepärast oli gaasirõhk relva suudme ja meelekoha vahel tohutu. Pool pead on sodiks lennanud.”

Surnu näonahk oli juba hallikaks tõmbunud, silmad tühjad, suu sirge joon, mis enam kunagi ei räägi.

„Ma ei saa aru. Üks sisenemisava. Aga kaks väljumisava?”

Krantzi käsi oli pea paremal küljel haigutava tennisepalli suuruse ava lähedal.

„Ma olen niisugust asja kolmekümne aasta jooksul ainult paar korda näinud. Aga seda juhtub. Ja lahkamine kinnitab seda. Et tegemist on üheainsa lasuga. Ma olen selles kindel.”

Ta sikutas Grensi valge kaitseriietuse varrukat, tema hääles oli peaaegu et õhin.

„Üksainus lask meelekohta. Poolmantelkuul, millel on üks pool tinast, teine titaanist, läks vastu pealuud põrgates pooleks.”

Krantz ajas ennast püsti ja sirutas käe üles. Korter oli vana ning laed kolme meetri ja kahekümne sentimeetri kõrgused. Ainult paar väikest pragu, muidu heas seisukorras, kui mitte arvestada sügavat kriimu valgel värvil, millele kriminaaltehnik osutas.

„Sealt leidsime pool kuuli.”

Pisikesed krohvitükid olid maha kukkunud, kui ettevaatlikud sõrmed tugevat metalli välja koukisid.

Pisut kaugemal oli pehmes puidus tunduvalt suurem kriim.

„Ja seal oli teine pool. Järelikult oli köögiuks kinni.”

„Ma ei tea, Nils.”

Ewert Grens kükitas endiselt liiga paljude aukudega pea juures.

„Väljakutse kirjeldas hukkamist. Aga kui ma vaatan… võib sama hästi olla tegemist enesetapuga.”

„Keegi on püüdnud panna seda niimoodi välja nägema.”

„Mida sa silmas pead?”

Krantzi nihutas jala püstolit hoidva käe juurde.

„See paistab lavastusena. Ma arvan, et keegi tulistas teda ja pani pärast relva talle pihku.”

Ta kadus esikusse ja naasis kohe, must kott käes.

„Aga ma kontrollin järele. Vaatame, kas käel on püssirohu jälgi. Siis saame teada.”

Ewert rehkendas, heitis pilgu Hermanssonile, too tegi sedasama.

Väljakutsest oli möödas tund ja nelikümmend viis minutit, aega oli küllalt, laip ei olnud veel jõudnud piisavalt palju võõraid osakesi külge tõmmata, et püssirohujälgede kontroll väärtusetuks muuta.

Krantz tegi koti lahti, võttis sealt ümmarguse tuubi, mille ühes otsas oli sõrmejälgede teip, pressis teipi mitu korda vastu surnu kätt, eriti nimetissõrme ja pöidla vahelises piirkonnas. Läks siis kööki nõudepesulaual oleva mikroskoobi juurde, pani teibi klaasile ja uuris seda läbi objektiivi.

Piisas mõnest sekundist.

„Püssirohu jälgi ei ole.”

„Nagu sa arvasid.”

„Seega püstolit hoidev käsi ei tulistanud.”

Ta keeras ringi.

„Ewert, see on mõrv.”

TA VÕTTIS VASAKU käega paremast õlast kinni ja sikutas nahkrihma, kuni surve õlgade ümber lakkas ja ta sai kabuuri ühes käes hoida. Ta tegi kabuuri lahti ja võttis sealt üheksamillimeetrise kaliibriga Radomi firma püstoli. Ta tõmbas kelgu tagumisse asendisse ja pani ka viimase padruni salve tagasi – kõik neliteist olid nüüd omal kohal.

Piet Hoffmann seisis natuke aega paigal ja hingas nii valjusti, et kuulis seda ise.

Ta oli üksinda korteri selles toas, kust avanes vaade Vasagatanile ja Kungsbrole. Viimane muul oli juba paari tunni eest lõuna poole suunduvale rongile läinud, Mariusz ja Jerzy käivitasid äsja auto ning sõitsid sama teed.

Päev oli olnud pikk, aga käes oli alles pärastlõuna ning ta peab veel palju tunde ärkvel olema.

Relvakapid olid kirjutuslaua taga. Kaks ühesugust kappi, umbes meetrikõrgused, umbes meetrilaiused, üleval väike tühi sahtel ja all tunduvalt suuremas sahtlis kaks püssi. Ta pani püstoli ühe kapi ülemisse sahtlisse ja täis padrunisalve teise kapi ülemisse sahtlisse.

Ta kõndis läbi tubade, mis juba kaks aastat olid olnud AS Hoffmann Security kontoriks. See oli üks emafirma Wojtek Security Internationalsi paljudest filiaalidest. Praeguseks oli ta enamikus neist millalgi käinud, põhjapoolsemates – Helsingis, Kopenhaagenis, Oslos – mitu korda.

Tumedast kivist valgete vuukidega kamin oli ilus, ta teadis, et niisugust on Zofia hulk aega endale koju igatsenud. Ta õngitses puukorvi põhjast peotäie kuivi laaste, pani neile tule otsa ja ootas, kuni ka nende peale pandud suuremad halud olid tuld võtnud ja kooris siis ennast riidest lahti. Pintsak, püksid, särk, aluspüksid ja sokid kadusid peaaegu kollastesse leekidesse. Sinnasamasse läksid Jerzy ja Mariusze riided – leegid olid nüüd punased ja võimsad –, ta seisis tule paistel alasti ja nautis mõnusat soojust, kuni tuli parajalt kokku vajus, nii et ta võis vannitoa ukse kinni panna ja põrguliku päeva duši all maha uhta.

Ühel inimesel lasti meelekoht sodiks.

Inimesel, kes tõenäoliselt täitis samasugust ülesannet nagu ta ise, aga kelle taust oli halvemini üles ehitatud.

Ta keeras kraani ja kuum vesi pahises vastu nahka, see oli nii kuum, et tegi peaaegu valu, aga kui ta välja kannatas, muutus keha pikkamööda tuimaks ja teda valdas kummaline rahu.

Ta oli seda tööd liiga kaua teinud, juhtus, et ta unustas, kes ta on ning see kohutas teda, kui elu kellegi teisena kasvas kokku eluga abikaasa ja isana, päevadega eramus, piirkonnas, kus naabrid niidavad muru ja rohivad lillepeenraid.

Hugo ja Rasmus.

Ta oli lubanud neile kohe pärast kella nelja järele minna. Ta keeras vee kinni, võttis peegli kõrvalt riiulilt uue vannilina. Kell hakkas pool viis saama. Ta tõttas kabinetti, kontrollis, et tuli on pikkamööda kustumas, tegi riidekapi lahti ja valis sealt valge särgi, halli pintsaku, kulunud teksased.

„Sul on kuuskümmend sekundit aega, et lahkuda ja korter lukustada.”

Ta võpatas ja adus, et ei harju eluilmaski tolle elektroonilise häälega, mis kostis välisukse kõrvalt fonolukust hetkel, kui ta oli sisestanud kuus õiget numbrit.

„Sinu häiresüsteem aktiveeritakse viiekümne sekundi pärast.”

Ta peab kohe Varssaviga ühendust võtma, ta oleks pidanud seda juba teinud olema, ent oli meelega oodanud, sest tahtis esmalt teada, et kaup on kindlas kohas.

„Sinu häiresüsteem aktiveeritakse neljakümne sekundi pärast.”

Ta lukustas võreukse ja AS Hoffmann Security tugeva välisukse. Turvafirma. Organisatsioon töötas niimoodi. Nii töötasid kõik Ida-Euroopa maffia harud. Piet Hoffmannile meenus aastatagune reis Peterburisse, linna kus tegutseb kaheksasada endiste KGB-laste ja julgeolekuohvitseride asutatud turvafirmat – fassaadid on teistsugused, aga tegevus sama.

Ta oli jõudnud poolde treppi, kui üks tema kahest telefonist helises.

Mobiiltelefon, mille number oli ainult ühel inimesel.

„Oota natuke.”

Ta oli auto parkinud pisut kaugemale Vasagatanile. Ta avas autoukse, istus sisse ja jätkas juttu ilma võimalike pealtkuulajateta.

„Jah?”

„Sul on minu abi vaja.”

„Seda oli mul eile vaja.”

„Ma vormistasin oma kojulennu ümber ja jõuan juba homme Stockholmi. Kohtume kell üksteist viiendas. Ja ma arvan, et ka sina pead enne seda ühe reisi tegema. Oma usaldusväärsuse huvides.”

SUURED AUGUD tapetu peas tundusid natuke kaugemalt veel suuremad.

Ewert Grens oli Nils Krantzi kannul kööki läinud, kuid natukese aja pärast ringi keeranud ja takseeris nüüd meest, kes lamas pikalikukkunud tooli lähedal ja kellel oli paremal meelekohal üks sisenemisava, aga vasakul kaks väljumisava. Ta oli mõrvu uurinud sama kaua, kui too seal põrandal üldse hinganud oli, ja saanud selgeks üheainsa tõe – iga surm on unikaalne, sellel on oma lugu, oma kulg, oma järg. Iga kord nägi ta midagi, mida ta kunagi enne näinud ei olnud ja teadis juba tühjadele silmadele lähenedes, et need vaatavad sinnapoole, kuhu ta ei tohiks minna.

Ta küsis endalt, kus just see surm lõppes, mida just need silmad olid näinud ja ikka veel vaatavad.

„Kas sa tahad teada või ei?”

Krantz oli natuke liiga kaua köögipõrandal kükitanud.

„Muidu on mul muudki teha.”

Tema käsi oli marmorpõrandas oleva kriimu juures, Ewert Grens noogutas: ma kuulan.

„Plekid. Näed?”

Grens vaatas midagi, mis oli valge ja ebaühtlaste servadega.

„Maosisu jäänused. Ja kindlasti alla kaheteistkümne tunni vanad. Selles piirkonnas on veel sihukesi plekke.”

Kriminaaltehnik joonistas käega õhku väiksema sõõri.

„Kõik sisaldavad ühte ja sama. Toidujäänuseid ja sappi. Aga ka midagi palju huvitavamat. Kummimassi osakesi.”

Kui Grens madalamale kummardus, oli valgeid ebaühtlaste servadega plekke näha vähemalt kolmes kohas.

„Kummimass on osaliselt läbi söövitatud, arvatavasti maohape.”

Krantz tõstis pilgu.

„Ja kui okses on kummimassi jälgi, siis teame ju küll, mida see tähendab.”

Ewert Grens ohkas häälekalt.

Kummimass tähendas inimkonteinereid. Inimkonteinerid tähendasid uimastitarnet. Uimastitarnega seotud surnud mees tähendas narkomõrva. Ja narkomõrv tähendas peaaegu alati pimedat juhtumit ja tohutut hulka töötunde, tohutult ressursse.

„Muul, allaneelaja, kes kohale toimetas, just siin, köögis.”

Ta keeras ennast elutoa poole.

„Ja tema? Mida me tema kohta teame?”

„Mitte midagi.”

„Mitte midagi?”

„Veel mitte. Midagi pead ju sina ka tegema, Grens.”

Ewert Grens läks elutuppa, astus mehe juurde, keda enam ei olnud, vaatas, kuidas kaks meest laibal kätest ja jalgadest kinni võtsid, ta üles tõstsid ja musta kummikotti panid, kuidas nad tõrksa luku kinni tõmbasid, kuidas asetasid koti ratastega metallraamile, mis kitsast esikust hädavaevu läbi mahtus.

TA OLI VASAGATANILT ära keeranud ja Söderledenil Slusseni juures ummikusse kinni jäänud. Kell hakkas viis saama. Ta oleks pidanud juba tund aega tagasi lapsed lasteaiast ära tooma.

Piet Hoffmann istus autos ja püüdis eemale peletada stressi, palavust ja ärritust pärastlõunase liikluse pärast, mida ta mõjutada ei saanud. Kolm rida autosid seisis paigal, rivi ots paistis tunnelist nii kaugele, kui silm seletas. Et suurlinnaga kemplemisest pääseda, mõtles ta tavaliselt Zofia näole, mis oli nii pehme, kui tema sõrmed seda puudutasid, või Hugo silmadele, kui too täiesti ise jalgrattaga sõitis, või Rasmuse juustele, mis olid kibuvitsašampoonist ja lahjendatud apelsinimahlast turris. See ei toiminud. Kellega sa koos istusid? Mälupildid lähedastest läksid iga kord üle mälupildiks tehingust, mis ühes Västmannagatani korteris teise inimese surmaga lõppes. Skåne. Mio. Josef Libanon. Virtanen. Krahv. Palju sa tahad? Teine agent, kellel oli sama ülesanne mis temal endalgi. Kellega veel? Tema vastas istus teine agent, kes mängis kehvemini. Kellega veel? Tema teadis ju paremini kui keegi teine, kuidas näeb välja võltsitud taust, kuidas see on üles ehitatud, milliseid küsimusi tuleb esitada, et sellesse mõra lüüa. Nad mõlemad töötasid politsei heaks, kumbki oma poolelt, ning maandusid ühte ja samasse kohta ja temal ei olnud mitte mingit kuramuse valikut, muidu oleksid nad mõlemad surnud olnud, nüüd piirdus asi ühega, ja see üks ei olnud tema.

Ta oli ennegi inimeste surma näinud. Asi ei olnud selles. Tema argipäev, tema usaldusväärsus nõudsid seda ning ta oli õppinud maha raputama surnuid, kes ei olnud tema lähedased. Kuid see operatsioon oli tema vastutusel, mõrva eest riskis ta eluaegse vangistusega.

Erik oli mingist Jacksonville’ist väljas asuvast lennujaamast helistanud. Üheksa aastat salajase kaastöötajana Rootsi Politseiameti mitteametlikul palgalehel olid Piet Hoffmannile õpetanud, et ta on väärtuslik, ja võimud olid ennegi nii tööalaseid kui ka eraelulisi apsakaid ära klattinud. Erik Wilson klatib ka selle asja ära, politseinikud on selle peale mihklid, tavaliselt piisab mõnest salajasest ettekandest õige ülemuse laual.

Paigalseisvas autos oli kuumemaks läinud, Piet Hoffmann kuivatas krae vahele nõrguvat higi, samal ajal hakkas neetud järjekord liikuma. Ta kinnitas pilgu paar meetrit eespool aeglaselt edasi liikuvale numbrimärgile, manas silme ette pidid Hugost ja Rasmusest ning päriselust ja võis paarikümne minuti pärast keset suurt Enskededaleni kortermajade rajooni Hagtornsgårdeni parklas autost välja ronida.

Ta lähenes välisuksele ja jäi äkitselt seisma, käsi umbes sentimeetri kaugusel lingist. Ta kuulas mängivate ja käratsevate laste valjuhäälset kisa ja naeratas, klammerdus mõneks sekundiks päeva parima hetke külge. Ta avas ukse, ent seisatas taas, tal oli tunne, et miski pigistab ta õlgu, ta pistis kähku käe pintsaku alla, ohkas kergendatult – ta oli kabuuri ära võtnud.

Ta avas ukse. Lõhnas äsjaküpsetatud saia järele – paarile söögitoa laua ääres istuvale lapsele pakuti hilist oodet. Valjud hääled kostsid kaugemast ruumist, suurest mängutoast. Ta istus esikusse madalale toolile, väikeste kingade ja laste nimede ning nende enda joonistatud elevantidega märgistatud nagis rippuvate värvikirevate jopede lähedale.

Ta noogutas noorele naisele, too oli uus töötaja.

„Tere.”

„Kas Hugo ja Rasmuse isa?”

„Kuidas sa küll ära arvasid? Ma ei ole…”

„Lapsi pole enam kuigi palju jäänud.”

Naine kadus riiuli taha, millel olid päevinäinud pusled ja neljakandilised puidust ehitusklotsid, ning naasis kohe koos kahe lapsega, kes olid kolm ja viis aastat vanad ning panid ta südame hõiskama.

„Tere, issi.”

„Tere, tere, issi.”

„Tere, tere, tere, issi.”

„Tere, tere, tere…”

„Tere, mu kaks pojukest. Mõlemad võitsid. Täna ei ole meil aega rohkemate „terede” pärast võistelda. Homme. Siis on jälle aega. Okei?”

Ta küünitas käe punase jope järele ja tõmbas selle üle Rasmuse sirgete käte, võttis siis poisi sülle, et mitte kuigi hästi paigal püsivate jalgade otsas sisejalatsid välisjalatsite vastu vahetada. Ta kummardus ja heitis lühikese pilgu omaenda kingadele. Pagan võtaks. Ta oli unustanud need kaminasse pista. See must ja läikiv võis olla surmapind, nahaosakesed ja veri ja ajuollus – ta peab kingad otsekohe ära põletama, kui koju jõuab.

Ta katsus laste turvatooli tagaistmel. See oli nii kõvasti kinni nagu vaja ja Rasmus, nagu tal kombeks oli, urgitses juba oma istme riidest kattelt mustritükikesi lahti, Hugo iste oli pigem kõva nelinurk, millel istuda, et natuke kõrgem oleks, ta kontrollis turvavööd ja andis samal ajal pehmele põsele musi.

„Issi ainult helistab. Kas olete natuke aega tasa? Ma luban, et olen omadega valmis enne, kui me Nynäsvägeni alt läbi sõidame.”

Kapslites amfetamiin, kinnitamist vajavad laste turvatoolid, kingad, millel läigivad surma osakesed.

Just praegu ei suutnud ta mõista, et need on ühe argipäeva erinevad osad.

Ta lülitas telefoni välja täpipealt sel hetkel, kui auto tiheda liiklusega juurdesõiduteed ületas. Ta oli jõudnud võtta kaks lühikest kõnet – esimese reisibüroosse, et broneerida koht kell 18.55 väljuvale Varssavisse suunduvale SAS-i lennukile ja teise Henrykule – peakorteri sidemehele, et broneerida kolm tundi hiljem kohtumine kohapeal.

„Ma jõudsin. Sain valmis täpselt siinpool teed. Nüüd räägin ma ainult teiega.”

„Kas sa helistasid töö juurde?”

„Jah. Töö juurde.”

Kolm aastat vana. Ja eristab juba keeli ning seda, milleks issi neid kasutab. Ta silitas Rasmuse pead ja tundis, kuidas Hugo tema selja taga ettepoole kummardub, et midagi öelda.

„Mina oskan ka poola keelt. Jeden, dwa, trzy, cztery, pięć, széć, siedem…”

Ta vakatas, laskis siis natuke tuhmima häälega edasi.

„… kaheksa, üheksa, kümme.”

„Tubli. Sa oskad ju hiiglama palju.”

„Ma tahan veel rohkem osata.”

„Osiem, dziewięć, dzisięć.”

„Osiem, dziewięć… dzisięć?”

„Nüüd oskad.”

„Nüüd oskan.”

Auto möödus Enskede lillepoest ja Piet Hoffmann peatus, tagurdas ja väljus.

„Oodake natuke aega siin. Ma tulen kohe.”

Paarsada meetrit eemal seisis garaaži ees kitsal sissesõiduteel punane plastmassist tuletõrjeauto, tal õnnestus sellest mööda pääseda, hinnaks see, et auto parem külg sai aia vastas kergelt kriimustada. Ta päästis turvavöö ja laste turvatoolid lahti, seisis ja saatis pilguga nende jooksvaid jalgu samblarohelisel muruvaibal. Mõlemad lasksid kõhuli maha ja ronisid madala heki alt läbi naabermaja juurde, kus oli kolm last ja kaks koera. Piet Hoffmann puhkes naerma, tema sisemus läks kuni kurguni soojaks – nende energia ja rõõm, mõnikord on kõik lihtsalt lihtne.

Lillekimp käes avas ta ukse pimedasse majja, kust nad olid kiiruga lahkunud, sest täna hommikul oli kõik natuke kauem aega võtnud. Kohe peseb ta hommikused nõud, mis ikka veel laual olid, ja korjab alumise korruse tubadest kokku laialiloobitud riided, aga kõigepealt läks ta trepist alla keldrisse katlaruumi.

Oli maikuu ja keskküttekatla taimer juba tükk aega välja lülitatud, ta pani selle käsitsi sisse, vajutas punast nuppu ja avas luugi ning kuulis, kuidas katel võbises ja tuli põlema hakkas. Ta kummardus, sõlmis kingapaelad lahti, võttis kingad jalast ja viskas tulle.

Kolm punast roosi peavad olema keset köögilauda ilusas vaasis, mille nad ühel suvel Kosta klaasivabrikust ostsid, Zofia, Hugo ja Rasmuse taldrikud seal, kus nad olid istunud sellest ajast saadik, kui nad tolsamal suvel korterist ära kolisid. Ta võttis külmkapi kõige ülemiselt riiulit pool kilo ülessulatatud hakkliha. Pruunistas pannil, lisas soola, pipart, koort ja kaks purki purustatud tomateid. Levis hea lõhn, ta pistis sõrme pannile – maitse oli ka hea. Ta valas kastrulisse poolest saadik vett, lisas sortsu oliiviõli, et pasta üle ei keeks.

Ta läks teisele korrusele magamistuppa. Voodi oli üles tegemata ning ta viskus näoli patja, mis lõhnas Zofia järele. Alati pakitud reisikott ootas riidekapis, seal oli kaks passi, rahakott eurode, zlottide ja Ameerika dollaritega, päevasärk, sokid, aluspesu ja tualett-tarvete kott. Ta võttis koti, kuid pani selle esikusse, sest vesi oli keema hakanud, ta puistas auravasse vette pool kotti hapraid spagette. Ta vaatas kella. Pool kuus. Oli kiire, aga peaks jõudma.

Õues oli endiselt soe, päikese viimane viirg kaob varsti naabermaja katuse taha. Piet Hoffmann astus heki juurde, mida oleks vaja sel suvel korralikult pügada, nägi teisel pool hekki kahte tuttavat last ja hüüdis neile, et söök on valmis. Pisut eemalt kostis kitsal tänaval läheneva takso hääl, see keeras sisse ja peatus garaaži sissesõiduteel, punane plastmassist tuletõrjeauto jäi taas terveks.

„Tere.”

„Tere.”

Nad hoidsid teineteise ümbert kinni, nagu neil tavaks oli, ta mõtles iga kord, et ei lase enam kunagi lahti.

„Ma ei jõua teiega koos süüa. Pean täna õhtul Varssavis olema. Kiireloomuline kohtumine. Aga ma tulen homme õhtul koju. Okei?”

Naine kehitas õlgu.

„Tegelikult ei ole. Ma ootasin, et oleme õhtul koos. Aga okei.”

„Ma tegin süüa. Toit on laual. Ma ütlesin poistele, nad tulevad. Või vähemasti peaksid tulema.”

Ta andis naise huultele põgusa musi.

„Veel üks. Tead küll.”

Veel üks. Alati paarisarv. Käsi naise põsel, andis ta veel kaks musi.

„Nüüd sai kokku kolm. Üks veel.”

Ta andis veel ühe musi. Nad naeratasid teineteisele. Ta võttis koti ja asutas minekule, vaatas heki ja selle keskel oleva augu poole, kust jõmpsikad oleksid pidanud välja ilmuma.

Neid ei olnud näha. Teda see ei üllatanud.

Ta naeratas taas ja käivitas auto.

EWERT GRENS KOBAS auto põrandamatti, mis Sven Sundkvisti ja juhi kõrvalistme alla kadus. Ta oli kaks kassetti sinna toppinud. Kindalaekas ootas veel kaks tükki. Natukese aja pärast võtab ta need kaasa, pakib ära, unustab.

Pisut vähem kahvatud kaks noort mundris politseinikku seisid endiselt auto esiratta ja Västmannagatan 79 välisukse vahel kõnniteel. Hermansson käivitas mootori ja hakkas tagurdama, kui üks neist külgaknale koputas ja Sven klaasi alla keeras.

„Mis te arvate?”

Ewert Grens kummardus tagaistmel ettepoole.

„Sul oli õigus. See oli hukkamine.”

Kronobergi ümbruses oli hiline pärastlõuna ja Bergsgatanil raske vaba kohta leida. Hermansson tiirutas ümber kulunud politseimaja ja pärast kolme ringi parkis ta Ewerti protestidest hoolimata Kungsholmsgatanile, kust pääses Norrmalmi politseijaoskonda ja lääni kriminaalpolitseisse. Grens noogutas napilt valvurile ja astus sisse uksest, millest ta ei olnud palju aastaid käinud, ta oli juba ammu õppinud rutiinist lugu pidama ja sellest kõvasti kinni hoidma, et mitte kukkuda. Nad sammusid mööda koridori ja kitsast treppi ning sisenesid selles suures majas asuva häirekeskuse südamesse, mis kujutas endast väiksema jalgpalliväljaku suurust saali, kus iga teise arvuti taga istus politseinik või eraisikust töötaja, kes jälgis enda ees olevat kolme väikest ekraani ja tunduvalt suuremaid, mis katsid seinu maast laeni – kõik olid valmis hindama tolle päeva neljasadat kõnet numbrile 112.

Igaüks sai tassi kohvi ja tooli ning nad istusid viiekümnendates aastates naise kõrvale, too oli eraisik ja üks niisuguseid, kes pani käe vestluskaaslase õlale.

„Mis kellaaeg?”

„Kaksteist kolmkümmend seitse. Ja umbes minut varem.”

Naine hoidis kätt endiselt Ewerti õlal ja kirjutas teisega 12.36.00, seejärel valitses vaikus, mis tundus pikk nagu sageli siis, kui palju inimesi kuulab koos vaikust.

Twelve thirty-six twenty.

Elektrooniline hääl rääkis inglise keeles, täpipealt nagu ka kõigis teistes politseijaoskondades, sellele järgnes noor naisehääl, mis nuttes teatas peretülist ühes majas Mariatorgetil.

Twelve thirty-seven ten.

Üks laps karjus, et isa kukkus trepist alla ja tema peast ja põsest jookseb kolekolekole palju verd.

Twelve thirty-seven fifty.

Kostis mingi kriipiv heli.

Ilmselgelt helistati kusagilt ruumist. Tõenäoliselt mobiiltelefoniga.

Ekraanil oli tundmatu number.

„Registreerimata kõnekaart.”

Naissoost operaator oli käe Ewert Grensi õlalt ära võtnud ja too ei vastanud, vältimaks uut kehalist kontakti. Sellest oli palju aastaid möödas, kui keegi teda viimati puudutas, ning ta ei teadnud enam, mida teha, et ennast lõdvaks lasta.

Häirekeskus.

Taas kriipiv heli. Siis surisev, häiriv toon. Pinget ja stressi täis mehehääl, mis püüdis rahulik näida, ütles peaaegu sosinal.

„Tapetud mees. Västmannagatan 79.”

Rootsi keeles. Aktsenti ei olnud. Aga ta ütles veel midagi. Suriseva hääle tõttu oli viimasest lausest raske aru saada.

„Ma tahan seda veel korra kuulata.”

Operaator nihutas kursorit natuke tagasi ajakoodil, mis jooksis nagu must vihmauss üle arvutiekraani.

„Tapetud mees. Västmannagatan 79. Viies korrus.”

See oli kõik. Surisev hääl vaibus ja kõne oli läbi. Elektrooniline hääl luges monotoonselt: Twelve thirty-eight thirty ja ärritatud vanem mees teatas, et Karlavägenil röövitakse tubakapoodi, Ewert tõusis ja tänas abi eest.

Nad läksid koos läbi politseimaja pikkade koridoride uurimisosakonna poole. Sven Sundkvist aeglustas sammu, et saaks rääkida ülemusega, kes lonkas iga aastaga tugevamini, ent keeldus keppi kasutamast.

„See korter, Ewert. Peremehe sõnutsi üüris selle paar aastat tagasi üks Poola kodanik. Ma palusin Jens Klövjet Interpolist, et ta uuriks, kes see on.”

„Muul. Laip. Poolakas.”

Ewert Grens peatus pika trepi ees, mida mööda nad pidid kaks korrust kõrgemale minema, vaatas kolleegidele otsa.

„Järelikult uimastid, järelikult vägivald, järelikult Ida-Euroopa.”

Nad vaatasid talle otsa, aga ta ei öelnud rohkem midagi ja nemad ei küsinud ning kohviautomaadi juures läksid nad lahku, kummaski käes kohvitops, avas ta ukse ja suundus vanast harjumusest kirjutuslaua taha raamaturiiuli juurde, küünitas käe sinnapoole, kuid loobus kohe. Riiul oli tühi. Sirged tolmurandid ja erineva suurusega inetud nelinurgad seal, kus olid olnud muusikamasin ja kassetiriiul ning pisut eemal kaks sama suurt nelinurka seal, kus olid olnud kõlarid.

Ewert Grens tõmbas käega läbi ühe terve elu jälje.

Muusika, mille ta oli ära pakkinud ja mida selles kabinetis enam kunagi ei mängita, kuulus ühte teise aega. Ta tundis end petetuna, püüdis kohaneda vaikusega, mida siin kunagi pole olnud.

See ei meeldinud talle. See röökis nii vihaselt ta peale.

Ta istus kirjutuslaua taha. Muul. Laip. Poolakas. Ta nägi äsja meest, kelle peas oli kolm suurt auku. Järelikult uimastid, järelikult vägivald, järelikult Ida-Euroopa. Ta oli kolmkümmend viis aastat selles linnas politseinik olnud ja vägivalda oli kogu aeg natuke rohkem, natuke jõhkramat. Järelikult organiseeritud kuritegevus. Pole siis ime, et ta eelistas vahel minevikus elada. Järelikult maffia. Kui ta väga noore politseinikuna – kes arvas, et oskab vahet teha – alustas, oli maffia midagi niisugust, mis valitses kaugel Lõuna-Itaalias, Ameerika linnades. Tänane päev on hukkamised nagu see, julmus, see on nii räpane, igas suuremas jaoskonnas näevad kolleegid, kuidas organiseeritud kuritegevuse kõik harud jagavad uimastikaubandusest, relvakaubandusest ja inimkaubandusest saadud raha. Igal aastal tungivad uued tegijad vägivallaga Kesklinna politsei tegevuspiirkonda, ta oli viimastel kuudel uurinud niihästi Mehhiko kui ka Egiptuse maffiat. Poola oma on veel üks, millega ta kunagi enne kokku puutunud ei ole, aga sisu on sama: uimastid, raha, surm. Nad uurivad natuke siit ja sealt, kuid ei jõua eluilmaski sammu pidada, iga päev riskivad politseinikud oma tervise ja mõistusega ja iga päevaga on nad sammukese kaugemal sellest, et olukorda kontrollida.

Ewert Grens istus tükk aega kirjutuslaua taga ja vaatas pruune pappkaste.

Ta tundis sellest häälest puudust.

Siwist. Annist.

Ajast, mil kõik oli hoopis lihtsam.

VARSSAVI FRÉDÉRIC CHOPINI lennujaama saabuvate lendude saalis oli alati kitsas. Väljumiste ja maandumiste arv kasvas ühes taktis sellega, kuidas suurt lennujaama ümber ehitati, eksinud reisijate ja liiga lähedalt mööduvate suurte tõstukite virrvarris oli ta viimase aasta jooksul kahel korral oma pagasist ilma jäänud.

Piet Hoffmann möödus pagasilindist, kerge reisikott juba käe otsas, ja astus uksest välja linna, mis oli pisut suurem kui Stockholm, mille ta kaks tundi varem oli selja taha jätnud. Takso tume nahkpolster haises suitsu järele ja hetkeks oli ta vaimus taas väike poiss, kes sõitis vanaema juurde, istudes kitsal tagaistmel isa-ema vahel ja uudistades tohutult muutunud linna. Ta helistas Wojtekisse Henrykule ja teatas, et lennuk maandus õigeaegselt ning kohtumine võib toimuda kell kakskümmend kaks varem kokkulepitud kohas. Ta pidi just kõne lõpetama, kui Henryk teatas, et osalevad veel kaks inimest – Zbigniew Boruc ja Grzegors Krzynówek. Tegevdirektori asetäitja ja Katus. Piet Hoffmann oli viimase kolme aasta jooksul iga kuu Wojtek Internationali peakontoris käinud, et kohtuda Henrykuga, kelle usalduse ta oli vähehaaval võitnud ja kelle abistava käe toel oli ta organisatsiooni hierarhias ülespoole liikunud. Henryk oli veel üks paljudest inimestest, kes teda usaldasid ja kes ise seda adumata puutus kokku valega. See-eest tegevdirektori asetäitjaga oli Hoffmann ainult ühe korra kohtunud, too oli endine sõjaväelane ja salapolitseinik, kes oli emafirmale aluse pannud ja juhtis seda endiselt Varssavi kesklinnas asuvast suurest mustast majast, ta oli major, sirge rühi ja luureohvitseri maneeridega, vaatamata sellele, et oli endale ärimehe kesta ümber kasvatanud – nad kõik nimetasid ennast ju püüdlikult ärimeesteks. Ent ta ei taibanud, miks on vaja kohtuda tegevdirektori asetäitja ja Katusega, ta naaldus suitsuhaisusele nahkistmele ja tundis, et hinge poeb midagi, mis on tõenäoliselt hirm.