Читать книгу Kaks sõdurit - Anders Roslund - Страница 3

VÄLJAS ON VALGE.

Punane, veidi kollaka varjundiga tekk, mille servades oli vist ka valge triip, ei katnud räpast akent täielikult.

Nüüd nägi ta seda.

Tavaliselt elasid nad pimedas, magasid valge aja maha ja ärkasid uuesti umbes siis, kui õhtu ja öö olid taas tulekul, ent augustis ja selle neetud tekiga, mis ei olnud piisavalt suur, ründas päev sellisel kellaajal; mida kõvemini ta silmad kinni pigistas, seda suuremaks muutus lausa laugude all olev läbipaistev laik, mis kasvas ning aegamööda sissepoole, aju ja rinna poole libises.

Ta virutas käega kõvasti vastu seina ja ajas ennast madalal asemel istukile, paks madrats – mis oli olnud ühes Hägersteni eramus, sihuke, mis maksis kakskümmend tuhat – oli paks nelinurk paljal vinüülkattega põrandal.

Tüdruk oli alasti, magas.

Tüdruku nahk oli kahvatu ja pehme, ta lamas vaikselt, selg tema poole, ning ta libistas käe ettevaatlikult üle tüdruku puusa, taguotsa, reie, tüdruk liigutas ennast rahutult, keeras ringi, tundus, et ta näeb vist und, nägu oli pingul, ta hõõrus jalgu vastamisi, nagu tal kombeks oli.

Tema oli samuti alasti. Mõnikord läks see tal meelest ära. Kui kummaline see oli. Keegi teine nägi tema nahka ja ei naernud. Juhtus, et ta vaagis, kas see ei olnud tema enda peas. Ta oli ju selles nii kuradima kindel olnud, mida ta nägi neid nägevat. Enam ei olnud. Asi algas Leoniga, nad olid üheteistkümneaastased, kui nad ühes toas riidest lahti võtsid ja teineteisele otsa vaatasid, ning Leoni silmades ei olnud jälestust, mõnitust, isegi hämmingut mitte. Seni ainult Leon, mitte keegi teine. Isegi peeglid. Ta oli need ema juures puruks löönud ja vanaema juures esikus rippuvast piklikust ning üsna laiast möödudes iga kord pilgu ära pööranud, ta teadis täpselt, millal see teda vaatas ja millal ta peab silmad ära pöörama.

Ta jälgis tüdrukut.

Mitte kunagi naine. Enne tüdrukut. Ka tüdruk ei olnud sõnagi lausunud, ehmunud, eemale hoidunud, küsinud.

Tema käsi oli ikka veel tüdruku puusal, too ärkas, kissitas tema poole vaadates silmi, pisikesed pupillid ahenesid teki ja aknaraami vahel olevast pilust paistva valguse käes. Tüdruku pehmed sõrmeotsad puudutasid tema selga, paksu ja ebaühtlaste servadega nahka, pusletükke, mis ei olnud üksteise kõrval, vaid peal, pärast puhkas ta hulk aega tüdruku peal, tollel oli menss ja nad lehkasid tugevasti ning raske oli paigal olla, kui higi vastu higi libises.

Ta ei olnud väsinud. Oleks pidanud olema. Oli varane hommik ja nad ei tõusnud muidu kunagi enne hilist pärastlõunat üles, ta oletas, et nad olid maganud kolm tundi – vahel oli nii.

Ta nühkis ennast voodilinaga kuivaks, võttis siis alati voodi juures lebava tuubi valge salviga, määris jalgu, sääri, rindkeret, selga, kõhtu, kaela, aga mitte kunagi nägu, mitte kunagi seda.

„Anna see minu kätte.”

Ta vaatas tüdrukule otsa.

„Mis asi?”

„Gabriel. Anna see minu kätte. Tuub. Ma võin sind määrida, sa ei ulata ju hästi õlgade ja selja peale.”

Tüdruk sirutas käe kleepuva ja libeda tuubi järele ning ta äigas kämblaga tugevasti vastu tüdruku sõrmi, paarile neist jäi punane plekk. Ta vaatas tüdrukule otsa ja too lõi silmad maha, ta keeras ringi, võidis oma rinda ja reisi.

Nad läksid magamistoast elutuppa, nurgadiivanil, tugitoolis ja pisut eemal põrandal magasid joobnuund riides kehad – Jon, Suur Ali, Javad Hangaround, Bruno.

Ta müksas, raputas.

„Mis kurat …”

Ta virutas Javadile kõvasti vastu nägu.

Tüdruk ei oleks pidanud kätt tuubi järele küünitama.

„Ärka üles, vend.”

„Miks?”

Tüdruk ei oleks pidanud paluma, et saaks tema selga määrida.

„Sellepärast, et mina olen üleval.”

Klaaslaual kollaka sousti kiht, konid, pudelid, süstlad ja väljasülitatud maapähklid ning kapsasalati jäänused. Nad olid ärkvel, aga pikutasid edasi, väsinud nagu inimesed pärast ainult paaritunnist magamist, ja ta sirutas käe uue teleri ekraani poole, otsis valju heli, mis oli öö läbi neljast laiast kõlarist kajanud ja toa seintest ikka veel vastu hüüdis, kõik võpatasid, kui ta selle välja lülitas, isegi filmihunnik kõikus, kukkus pikali.

Esik oli alati tühi olnud.

Seal ei olnud mööblit, vaipu ega lampe.

Ainult see, mis seisis vastu seina, piklik ja läikiv ning ühesuguste valgete pärlite rida servi ümbritsemas. See meeldis talle väga, ta kohendas seda tihti – kui ta välisuksest sisse astus, oli tähtis, et see nähtaval oleks. Kingalusikas. Saadud ühte Södertälje lähedal asuvasse jõle suurde majja sissemurdmise ajal. Muu kraami olid nad Nacka-mehele maha müünud, aga kingalusikat ta ei müünud.

Tüdruk oli ikka veel alasti.

Ta suudles tüdruku rinda ning ulatas talle teksased ja lühikese, sätendava kirjaga T-särgi, tema enda riided – mustad valgete triipudega dressipüksid, hall kapuutsiga dressipluus ja punane nokats – olid endiselt rõdul tooli peal.

Tal oli kõht tühi. Hommikuti oli tal harva kõht tühi.

Külmkapi ülemisel riiulil oli see, mis oli suurest kokakoolast alles jäänud.

Kitsal sahvririiulil oli kinnine pakk kummikomme, ta korjas punased ja rohelised välja.

Väljas oli kerge tuul, hingata oli kerge.

Nad sammusid kõrvuti, tema arvates oli tüdruk ilus, ta teadis, et tema ise ei ole. Nad möödusid esimesest parklast ja tüdruk seadis sammud hõbedakarva BMW poole – kaheksasada viiskümmend tuhat sularahas –, kui ta tal käest kinni haaras, mitte see, täna mitte. Nad kõndisid aeglaselt läbi tema mineviku ja oleviku ja tuleviku. Ta tundis iga betoonmaja ja iga asfaltteed, kuulas seda, mida keegi teine kuulda ei osanud, ja eristas kõiki lõhnu: seda, mis tuli mahapõlenud prügihoidlast, ja seda, mis hoovas tühjalt seisvast kioskist, kust ta lapsena ostis kommi, pornot, hašišit, isegi lõhna, mida enam ammu ei olnud, mis oli magus ja kuulus turu puuviljaleti juurde – need raiped oleksid pidanud rohkem maksma.

Terve Råby oli tühi.

Asfalteeritud hoovid olid vaiksed, inimtühjad, isegi tekid akende ees ei liikunud enam. Ta keeras ennast Wanda poole, vaatas tüdruku nägu ja silmi, ta mõtles, mida too tegelikult näeb, tüdruk, kes ei ole toda teist näinud, kes on pärit ühest teisest, mitukümmend kilomeetrit eemal asuvast maailmast, see tüdruk näeb praegust Råbyd, tal ei ole silme ees teisi pilte, mitte noid varasemaid, kus väljas oli rohkem rahvast.

Metroo kulges nagu elav korrapärane sinine arter läbi olematuse.

See pilt, see lõhn meeldis talle ilmselt kõige rohkem.

Sissepääs. Väljapääs.

Nad läksid trepist alla, möödusid ühest kõhetust väikesekasvulisest lapsest, kes nägi välja nagu kümneaastane, aga oli kaheteistkümnene, kuldkett kaelas, juuksed üle pea kammitud.

„Gabriel.”

Väikemees oli hüüdnud teda nimepidi. Ta ei keeranud ringi.

„Gabriel!”

Ta peatus. Astus kiiresti neli trepiastet tagasi.

Väikemees naeratas uhkelt ja ulatas käe.

„Sho, vend.”

Väikemehe teine käsi käis läbi üle pea kammitud juuste, ta seisis vist natuke sirgemalt.

Kõva hoop.

Vastu põske.

Üks sõrmus jättis selge jälje.

„Sa ju tead …”

Gabriel vaatas väikemehele otsa. See ei teinud teist nägugi. Sama uhke, sama sirge. Ja kui ta alla ei andnud ning taas oma õblukese käe ulatas, oli tema hääl sama pealetükkiv.

„… et mina olen Eddie? Armastus, vend.”

Gabriel ei löönud rohkem.

Ta läks edasi trepist alla, möödus piletimüügiputkas istuvast mutist ja too ei lausunud sõnagi, ka siis mitte, kui ta ringi keeras ja Wandale noogutas, et tulgu too järele ja ärgu maksku, ning keegi ei pööranud sellele tähelepanu.

Nad naaldusid vastu akent, külm klaas puudutas laupa, möödusid ühesugusena tunduvatest jaamadest.

Samad kortermajad, samad inimesed teel koju, teel kodunt ära.

Hallunda, Alby, Fittja, Masmo, Vårby gård, Vårberg, Skärholmen. Kaksteist ja pool minutit.

Nad väljusid rongist, läksid läbi ostukeskuse, kus oli iga remondiga üha rohkem galeriisid ja vähem elu, klaasseintega läikiv eskalaator viis nad alla kolme tuhande parkimisplatsi poole. Nad läksid kõige kaugemasse otsa, uued sildid ja uued värvid, aga lõhn oli sama – niiskus ja heitgaasid.

Ta küsis Adidase kotti ja valis välja ühe Mercedese. Veidi vanema mudeli. Sellega oli kõige lihtsam.

Ta pani mobiiltelefoni stopperi käima ja 00.00 heitis krobelisele asfaldile selili, pressis ülakeha kõverdatud jalgade abiga tahapoole auto alla, 00.05, käed radiaatorivõre all kitsas ruumis kõrgel pea kohal, otsis punast juhet, mis oli peenike, selgesti nähtav ja signaaliga ühendatud. Punase plasti läbilõikamiseks kasutas ta tavaliselt väikesi juuksurikääre, vingerdas auto alt välja ja tõusis püsti, 00.11 pistis kruvikeeraja teritatud otsa kütusepaagi luku alla ja võttis tellitava võtmega kruvikeeraja käepideme ümbert kinni, keeras, ta peaaegu kuulis, kuidas õhurõhk langes ja kõik uksed korraga lukust lahti tulid.

Ta vaatas väljapääsu poole, tõstis käe ja sai vastuseks käetõste, seal seisis tüdruk ja teda võis usaldada ning nad olid endiselt omapead.

Ta istus nahkkattega juhiistmele ning 00.15 võttis kotist lehtkaliibri, hoidis seda välgumihkli leegi kohal ja pistis siis süütelukku ning keeras, keeras, keeras, kuumutas uuesti, 00.24 sulatas kiiresti üles kaks teravat plastsakki, mis oleksid pidanud haakuma – lukustusfunktsiooni enda.

Tüdruk tõstis käe.

Hääled.

Sammud.

00.28 katsus ta pastaka otsaga süütelukku, nüüd ei takistanud miski, ta võttis kotipõhjast ühe teise autovõtme – ükspuha missuguse, sest ilma plastsakkideta käivitus iga vanem Mercedes otsekohe – ja vaatas taas stopperit, 00.32.

Nad ei rääkinud suurt midagi. Nad ei teinud seda kunagi.

Tal ei olnud ju tüdrukule midagi öelda.

Gabriel sõitis ostukeskuse ajutistele külastajatele mõeldud suurest garaažist välja, möödus keskmisel sõidurajal aeglaselt Stockholmi lõunapoolsetest eeslinnadest, eemalt paistis kesklinn, ja lisas vasakus reas kiirust, nad pidid ju veel üle neljakümne kilomeetri põhja poole sõitma. Neil oli tavaks teha Täby mahasõidu juures asuvas Shelli bensiinijaamas vett ja õhku pakkuva klaaskapi ees peatus, harilikult läks Wanda jaama taga olevasse räpasesse tualettruumi ennast külastuseks ette valmistama ja temal oli kombeks poodi sisse minna, külmletist oma kaks kokakoolat võtta ja jõllitada kassas istuva naise poole, kes pilgu ära pööras, kui ta välja läks, kes ei öelnud iialgi midagi, kes oli temasuguseid näinud, nii palju temasuguste variante, seda ülbet ja üleolevat pilku, et ei tasunud enam riskida sellele vastamisega ning nende käes oleva kaheksateistkümnekroonise joogi eest tasu nõuda.

Kui Wanda kahekümne minuti pärast tualetist tagasi tuli, istus tema juhiistmel, raadio valjuks keeratud ja poolik kokakoolapurk armatuurlaual; ta püüdis alati kõigepealt vaadata seda, kuidas tüdruk kõnnib, kas ta liigub normaalselt, siis seda, kas tüdruku selg on kõval põrandal mustaks saanud, see ei tohtinud ju välja paista.

Nad keerasid suurelt teelt ära ja juba Aspsåsi viivalt teeotsalt paistsid kirik, alev, vangla. Parkimisplats vangla ees oli tühi, ta peatus alati kõige kaugemal, kõrge müüri juures.

Ta oli kaheksateist aastat vana. Tüdruk oli seitseteist.

Nad ei osanud kuigi paljudesse kohtadesse minna, sõitsid harva kusagile kaugemale, aga siin, siia – see oli iseenesestmõistetav.

Tüdruk kohendas teksaseid, kampsunit, otsis peeglit, mida päikesevarju taga ei olnud, keeras ukse küljes olevat ja naeratas sellele, sammus siis halli betooni poole, samal ajal kui Gabriel sõitis paar kilomeetrit eemal kõrguva kiriku juurde – ta ootab seal surnuaia hauakivide rivi ees oleva rehitsetud kruusatee ääres seni, kuni tüdruk asjaga ühele poole saab.

Värav müüri sees, kellanupp lingi juures, tüdruk keeras ennast kaamera ja mikrofoni poole.

„Jah?”

Kostis raginat, nagu ragisesid kõikide vanglaväravate juures olevad valjuhääldid.

„Külastus.”

„Kes?”

„Leon Jensen.”

Üks sinise mundri kandja kontrollis põhjalikult registreeritud külastuste nimekirja.

„Ja kes sina oled?”

„Wanda.”

„Jah?”

„Wanda Svensson.”

Tal oli külm.

Ilm oli tuulevaikne, ere päike paistis hallile betoonile, ta higistas ja külmetas.

Klõpsatus. Uks oli lahti.

Ta astus aeglasel sammul valveruumi ja aknaluugi ning range mundrikandja poole, kes talle otsa vaatas.

„Isikut tõendav dokument.”

Siin oli kindlasti jahedam. Ta külmetas rohkem, värises.

„Kas sa oled enne siin käinud?”

„Jah.”

„Siis sa tead, mine sinna. Jäta asjad sinna.”

Umbne ruum.

Üksainus trellitatud aken.

Eemal müür, sisemine.

Üks, kaks, kolm, neli kümnekroonilist münti ja mõlemad mobiiltelefonid ning võtmekimp tuli panna ühte väikesesse kappi. Ta keeras kapi lukku, kõndis aeglaselt halli kaare poole, astus selle alt läbi, pigistas peos hoiukapi võtit.

Tema ümber, tema sees kajas monotoonne läbilõikav heli.

Sind peab kuulda olema.

Kaks mundrikandjat astusid sammukese ettepoole, kontrollisid umbes kaare ülemise osa keskel vilkuvat punast tuld, seda, mis näitas vöökõrgust.

„Taskud.”

Külmetas, higistas, külmetas.

Ta teeskles, et otsib esitaskutest, tagataskutest, hoidis hoiukapi võtit endiselt kõvasti pihus ja läks uuesti turvakaare alt läbi ja taas kostis läbilõikav hääl.

Leoni käsk.

Sind tuleb kontrollida.

„Endiselt vöökõrgus.”

Üks mundrikandja asetas kaks taburetti teineteisest poole meetri kaugusele, teine ulatas sirge plastikust kepi, ta pidi taburettide peale ronima, pidi seal seisma, jalad harkis, kuni plastkepp mööda tema puusi, reite sisekülgi libises.

„Püksirihm.”

Ta võttis rihma ära ja pani plastkarpi.

„Oih … vabandust.”

Tema käsi tõusis koos pihus oleva võtmega kõrgele õhku, otsekui oleks ta selle unustanud, ta vaatas neile otsa, naeratas nõrgalt ning nad vaatasid talle seni otsa, kuni ta pani võtme püksirihma juurde karpi.

„Mine uuesti.”

Õige pisut vasakul rinnus oli punkt, mis oli nii valus.

Ta oli kindel, et nad näevad, kuidas ta väriseb.

Ta läks uuesti.

Aga ainult seda.

Mitte piiksugi. Mitte mingit muud häält.

Seekord, mitte rohkem, peab sind kuulda olema, sind tuleb kontrollida, ainult seda.

Ta ootas, kuni kõige kaugemal istunud mundrikandja laskis oma koeral püksirihma nuusutada, sai selle siis tagasi ja toppis läbi teksaste aasade. Püüdis nende pilke kohata ja kiirustas mööda betoonpõrandat külastustoa poole, mis asus keskel ja oli pisut valgem kui teised ruumid.

Nad keerasid ukse väljastpoolt lukku.

Tüdruk oli sellel toolil ennegi istunud. Ta vaatas ringi.

Ruum ei olnud hea.

Tal oli kombeks jagada tube, kortereid ja maju headeks ja pahadeks. See siin oli paha. Voodil oli lina all kile ja selles ei maga kunagi keegi. Valamu fajanss oli kollakaks tõmbunud ja kraanist tuli ainult külma vett.

Akna ees olid trellid ja sealt avanes vaade mururibale, mis ühendas seitsme meetri kõrgust müüri värvimata administratiivhoonega.

Tal ei olnud enam nii külm, ta peaaegu ei higistanudki.

Ta pesi käsi ja kuivatas need voodipäitsis olevast tualettpaberirullist võetud paberiga. Ta vaatas peeglisse, naeratas nagu alati, tema väikevend oli seda peeglinäoks nimetanud, kontrollis oma huuli, kulme, juukseid.

Vangla raudustel on rohmakad lukud, mis teevad erilist häält. Kui keegi avab ukse, tundub, nagu praksuks miski, algul vaikselt, siis valjemini.

„Üks tund.”

Leon astus sisse.

„Me viime enne sinu ära, siis tüdruku. Okei?”

Tema ees ja taga sammunud kaks valvurit peatusid ukselävel, noogutasid tüdrukule ja ootasid, kuni too vastu noogutas, nad võisid minna, nad võisid ukse uuesti lukku keerata.

Leon osutas voodile. Tüdruk istus, Leon osutas uuesti, tüdruk heitis selili, padi oli kõva ja kile hõõrus kukalt, kui lina ära libises.

Leon vaatas tüdrukule otsa.

Too teadis, kuidas lamada, kui Leoni käed püksirihma lahti tegid, tõmbluku avasid ja tal püksid jalast võtsid.

Leoni käsi tema nahal, põlvel, reiel, see nihutas aluspükste serva kõrvale ja ta pidi jalad rohkem laiali ajama, Leoni nimetissõrm ja pöial puudutasid tema häbememokki.

Väljaspool.

„Lase lõdvaks.”

Sees.

Leon sai sellest kinni, hoidis, tõmbas välja.

Kilekoti, mis ei paistnud hästi läbi.

Leon kaalus seda käes.

Kakssada grammi.

LEON NAERATAS TALLE, sile ja läikiv kilekott käes, mitte kuigi palju, kuid võib-olla piisavalt, et ka tema söandaks Leonile vastu naeratada.

„Sa pead siia tulema. Tagasi. Täpipealt neljateistkümne päeva pärast.”

Kas Leon on rahul, kas ta oli tubli olnud, ta hingas ettevaatlikult, kõhkles, hingas uuesti. Ja naeratas.

„Siis pead sa sisse toppima. Sa topid jälle sisse, aga enne tulekut tirid välja. Sa pead haisema. Aga tühi olema.”

Nad seisid lähestikku. Leon ei olnud temast kuigi palju pikem.

Tüdruk ei oleks tohtinud naeratada.

Leoni hääl oli taas vali.

„Said aru, hoor?”

Leoni liigutused olid ägedad.

„Hoor, sa naeratad nii tobedalt, sa pead haisema, aga tühi olema, saad aru?”

Leoni hingeõhk. Tüdruk noogutas.

„Saan aru.”

Leon vaatas talle otsa. Saan aru. Sittagi sa saad.

Leon oli terve nädala hoolega rääkinud, et talle tuleb külaline, kes tuleb, millal tüdruk jälle tuleb.

Kakssada grammi.

Paari päeva pärast teab D-maja igas osakonnas iga valvur, et D1 vasakusse tiiba on tulnud uut kanget kraami ning aimab, et see jõudis pärale niimoodi.

Ta vaatas tüdrukule seni otsa, kuni too pilgu ära pööras, ja pani siis käe omaenda kõhule, katsus seda, surve oli rohkem külgedel.

Ta oli võtnud voodipäitsis olevast pakist, mis oli alati tualettpaberi rullide kõrval, kaheksa kondoomi, pannud igaühte kakskümmend viis grammi ja need kollaka valamu kraanist võetud külma veega alla neelanud, ning natukese aja pärast ta oksendab, ühte teise valamusse, ühes teises kongis.

„Reza.”

Österåker. Sada grammi.

„Uros.”

Storboda vangla. Sada grammi.

„Sa lähed sinna, kohe.”

Aspsås, Österåker, Storboda.

Üle nädala üks külastus kolme vanglasse.

„Ma lähen kohe sinna.”

„Neil on trahv. Mõlemal. Viis tuhat krontsi.”

„Viis tuhat?”

„Jah. Sa annad neile kõigepealt selle, mille nad peavad saama. Ja ütled siis, et neil on trahv. Saad aru, hoor?”

„Saan aru.”

Leon astus uksepiida ja peegli vahel oleva metallplaadi juurde, pani sõrme kergelt punasele nupule, aga ei vajutanud.

„Ja Gabriel?”

„Jah?”

„Tema ettekanne.”

Leon seisis endiselt ligidal, tema hingeõhk oli soe.

„Poisid on kõik maha müünud. Üheksakümmend tuhat. Södertäljest ja võib-olla Märstast tuleb juurde.”

Tüdruku hääl oli vaikne, otsekui loeks ta peast, oli oluline, et tal õigesti meeles oleks.

„Kaksteist eramaja Salemis ja Tullinges. Sada nelikümmend kuus tuhat. Kaks sissekasseerimist Vasastanis. Viiskümmend viis tuhat. Kaks suurt vaati bensiini Alby Shellist. Üheksa tuhat. Minu arust homme üks arvutipood.”

Leon noogutas. Tüdruk ei teadnud, kas see on hea. Ta lootis, et on.

„Ja … veel üks asi. See on tähtis.”

„Ah soo?”

„Gabriel ütles, on tähtis, et ma ütleksin, ühte teie telefoni kuulatakse pealt.”

Leon oli kätt punase nupu juures hoidnud, nüüd laskis ta käe alla, vaatas tüdrukule otsa.

„Mihukest?”

„Ta ütles … Gabriel, ta ütles …”

„Mihukest, hoor?”

„Ta ütles … seda, mis sul Mihailoviciga kahe peale on.”

Talle oli meelde tulnud. Ta pani nüüd silmad kinni. Talle ei meeldinud Leoni pilk.

„Ja sa oled kindel, hoor, sa oled kindel, et ta niimoodi ütles?”

„Jah.”

Tüdruk ei tahtnud seal olla, Leoni nägu oli nii pinevil, kui ta löömise asemel selle taas uksepiida ja peegli vahel oleva metallplaadi poole pööras, kui ta mikrofoni juurde kummardus ja punast nuppu vajutas.

„Me oleme valmis.”

Taas ragin.

„Valveruum.”

„Jensen. Me oleme valmis.”

„Viis minutit.”

Leonil oli raske paigal püsida, ta hingetõmbed olid kiiremad, hääl valjem.

„Kas sa elad seal?”

„Kus?”

„Seal.”

Iga kord, kui nad olid omadega valmis, kui nad seal seisid, tulid needsamad küsimused.

„Jah.”

„Tema toas?”

„Jah.”

„Kogu aeg?”

„Jah.”

Ta seisis nii ligidal. Tüdruk kartis nii väga.

„Mina kolisin sinna. Sina kolisid siia.”

Tüdruk jäi tuppa, kui Leon lahkus, üks vangivalvur tema ees ja üks vangivalvur tema järel, keerdtrepist alla tunnelisse. Nad peatusid paremat kätt esimeses ruumis, Leon pidi alasti olema, kui kilekindas sõrmed tema juukseid ja kaenlaaluseid kobasid, ning kui ta ettepoole kummardus, tema pärasoolt kontrollisid. Ma tapan nad kõik maha. Talle anti uus vahetus riideid ning nad läksid mööda mõne meetri sügavusel vanglaõue all olevat sirget ja laia tunnelit edasi, lukustatud uste – mille kohal olid väikesed kaamerad, mis liikusid, kui nendele läheneti – kaudu D-majja viivasse käiku, trepist üles, vasakut kätt asuvasse osakonda.

Ta ei olnud päeva jooksul söönud ja sel ajal, kui valvurid valmistusid õhtul uksi lukustama, oli ta ennast ühte duširuumi valamusse tühjendanud, osakonna esimese annuse laiali jaganud, siis oma kongis kolm kahegrammist kapslit kohvitassi kohal katki murdnud, hägust vett tükk aega väikese sõrmega liigutanud ja vee enne pulbri täielikku lahustumist ära joonud, lõpuks veel veega loputanud, et pulber keele ega neeluga kokku ei puutuks. Ülejäänu jagab ta laiali järgmisel hommikul, seekord ei maksa see midagi ja iga vang osakonna koridoris võtab mõne päeva liiga palju ja liiga kaua.

Seekord peab sind kuulda olema, sind tuleb kontrollida, ainult seda.

Ta vaatas aknast välja.

Sa pead siia tulema. Tagasi. Täpipealt neljateistkümne päeva pärast.

Õues oli juba valge.

Sa pead jälle sisse toppima. Aga sa pead enne tulekut välja tirima. Sa pead haisema ja nad on platsis koos oma koerte, arstide ja prokuratuuri allkirjastatud paberiga. Sind tuleb kontrollida. Sind tuleb läbi otsida. Aga sa pead tühi olema.

Oli olnud koidik, praegu oli kindlasti hommik.

Juba siis, kui kongiuks lukku pandi, oli Leon ilma varjuta ereda lambi põlema pannud, see pidi alati terve öö põlema, ta oli istunud lihtsa puidust laua ääres – mis seisis igas kongis müüri poole avaneva akna all –, võtnud välja peenikesed viltpliiatsid ja valged A4 paberilehed – tõelise kirjapaberi, mida sai osta vangla kioskist ja millel olid iga rida tähistavad peenikesed sinised jooned –, et kirjutama hakata ning

Armastus, kallis vend!

pärast kolme kuramuse sõna pliiatsid vastu seina visanud, püsti tõusnud ning trellitatud akna ja ukse peale kisanud ma tapan nad kõik maha ning

Tunnen sinust sitaks puudust.

röökinud jälle seinte ja lae peale, põranda ja voodi, riidekapi, laua ja tooli peale ma tapan nad kõik maha ning

Aga lodan et sul on kõik hästi, vend. Aspsås on soft. Ja vend Alex tervidab armastuse ja austusega.

kohe pärast südaööd oli ta veel neli grammi võtnud ja musta viltpliiatsit oli olnud raske liigutada, justkui ei oleks pea saanud kätte mõtteid, mis ringi sibasid ja hetkeks peatudes kuigi kaua ei püsinud. Ta oli need üksteist lehekülge läbi lugenud

On öö deja ja on suvi ja ma rehkendan 4 sees ja 4 väljas. Ja me ei saa koos sõdida aga deja varsti vend ning taibanud, et see, mis tundus nii hea, kui ta kirjutas pimedusest ja valgusest ja sellest, mis vahe on seitsme meetri kõrgusel ja läbipaistval müüril, oli tegelikult pask, ning

Vend sa tead, et ma teen perekonna jaoks õige otsuse. Nüüd maetakse RW maha ja GS saab olema hästi relvastatud rühm kui esimene joove oli üle läinud, oli ta jälle kirjutanud, sõrmede peal rehkendanud, kakskümmend seitse päeva, siis läheb see edasi, siis jätkavad nemad.

Üksteist lehekülge.

Leon pani pliiatsi käest ja tõusis püsti, vaatas öölampi ja kustutas selle ära, ta ei kustutanud kunagi enne, kui väljas oli valgeks läinud.

Trellide taga õues paistis juba päike, päev oli kaunis.

D-maja esimene korrus.

D1 vasak tiib.

Kong 2.

Siit nägi ta peaaegu tervet vanglahoovi, pragunenud asfalti, väikesi pruunika rohu nelinurki, siis võib-olla seitsmekümne meetri kaugusel olevat müüri, nii halli, nii rasket. Ta teadis, et peaks seda vihkama, et see on oluline. Aga ta ei olnud kunagi vihanud. Ei siis, hulk aega tagasi, kui see oli olnud rohkem nagu tara, ei hiljem, kui sellest sai aed, mille peal olid suured okastraadikerad, isegi mitte siis, kui esimene, kolmemeetrine betoonmüür hakkas seitsmemeetriseks kerkima. Ta oli püüdnud neid vihata, nende peale sülitada, aga tundus, et need lihtsalt on seal, kaitsevad, valvavad, hoiavad.

Leon ronis kipakale lauale, otsis pilguga päikest, mis kohtas kaugel eemal olevat kirikutorni ja tasakesi, peaaegu kõhklevalt liikuvaid puulatvu ning noid täiesti valgeid, mis olid vist pilved sinises taevas. Gabriel, armastus, kallis vend, istus eile teisel pool, surnuaia väravas, kenasti rehitsetud kruusatee ääres auto juhiistmel ja ootas, sel ajal kui hoor, kes pidi kraami sisse tooma, püüdis valvurite kätele naeratada. Tema esimene vend. See, keda ta usaldas. Ainuke, keda ta vajas. Nad olid kolmandas klassis ühel hommikul teineteist tervitanud, kõigi oma torkehaavade ja kraatrisuuruste aukudega veenides oli Gabriel istunud kaugel klassiruumi eesotsas – üheksa-aastane ja narkomaan, tema keha oli mingisse mahapõlenud majja kinni jäänud; Leon ei olnud iialgi aru saanud, kuidas, või siis ei olnud Gabriel kunagi seletanud; valged kitlid olid kaheksa kuud tohterdanud morfiini järele kisendavat nahka, ja kui ta suurest haiglast välja sai, võttis ta ikka veel retsepte välja ning süstis edasi, ja pärast seda, kui nahk enam nii palju ei kisendanud, aidati Gabrielil see, mida ta enam ise ei vajanud, maha müüa; sügisel, kui nad põhikooliastmes alustasid, katsid nad kahekesi kolmandiku Råby vajadusest ning lisasid juurde amfetamiini, sest sellega teeniti rohkem.

Ta jättis vaate sinnapaika, ronis laualt maha ja heitis voodisse, lagi oli kollane, muutus riidekapi juures valgeks ning valamu ja ukse juures halliks. Ta neelatas, köhatas, kogus ettevaatlikult keelega sülge, võidis tasakesi seda, milleni ulatus, keele peal olevad suured ja sügavamal kurgus olevad väiksemad villid kipitasid – ta oli katsunud amfetamiinivett endale niimoodi sisse kallata, et see ei puudutaks, aga see ei olnud just hästi õnnestunud, sest villid kirvendasid ja kirvendavad kindlasti veel ühe või kaks päeva.

Kostis metallikolinat. Rauduks liikus. Kell oli seitse.

„Tere hommikust.”

Naine kummardus ettepoole, vaatas kongi, otsis tema pilku.

Ta ei vastanud.

„Tere hommikust.”

Naisvalvur ei annaks järele ja ta tõstis käe, näitamaks, et kuulis, et on elus, seda ju naine teada tahtiski, ta räägib nii vähe kui võimalik.

Leon ajas ennast püsti. Kiri oli laual,

Vend, hästi RELVASTATUD ja hästi SALAJANE rühm!! 200 % austust, uhkust, vendlust, kohustust, ühtsust, au.

ta keeras üksteist lehekülge teistpidi, otsis tooli alt hunnikust paari uusi aluspükse ja kitsukesest riidekapist käterätiku. Ta väljus seitsme ruutmeetri suurusest kongist, jalutas läbi ärkava koridori, möödus mõlemal pool avatud kaheksast kongiuksest, televiisorinurgast, piljardilauast, köögist ja seisatas otse akvaariumi – klaasaknaga valvuriruumi juures. Ta põrnitses valvurilitat, kes oli tema ukse avanud, et tere hommikust nõuda, ning too jõllitas vastu ja tema jõnksutas alakeha ning valvurilita oleks pidanud pilgu ära pöörama või silmad maha lööma, kuid vahtis ikka talle otsa; ta valis uduse aknaga halli ukse, astus duširuumi keskmise duši alla, kust tuli kuuma vett, mis kõrvetas nahka ja põletas kaela, õlgu, rinda, ta oli raske ja kerge, Alex tuli sisse ja Leon noogutas kahvatule kolgele, kes oli üheksateist ja peaaegu usaldusväärne. Kumbki ei lausunud sõnagi, nende keeled ja kurgud olid ühteviisi haavu täis ning Leon kiikas Alexi riista – kui Alex narkotsi pani, siis ei kirjutanud ta kirju, vaid tagus pihku; väsinud pupillid olid terve öö lahti olnud, kortsuline punetav eesnahk ripendas, sest värisev käsi oli sellest kinni hoidnud, seda lakkamatult venitanud. Esimest korda olid nad kohtunud Örkelljunga erikoolis, lihvitud nukid olid Alexi parema rinnanibu kohale jätnud kolm ümmargust jälge, mis paistsid ikka veel selgesti välja – see raibe oli olnud nii pealetükkiv. Vasakust õlast kuni puusani välja ulatuva heledamate servadega lohistusarmi oli Alex saanud mõni aasta hiljem Bärby vanglas, kui ta uuesti üritas ning Leon oli tal vasakust käest kinni hoidnud ja üle jalutusõue asfaldi lohistanud.

Vesi oli kuum, ta pani silmad kinni.

Rauduks kriuksus, kui vanem mees sisse astus, tal oli kindlasti kolmkümmend või nelikümmend turjal, osa ütles isegi, et viiskümmend, kui keemia aastad maha murrab, on vanust alati raske öelda. Mees oli nii kõhetu ja liikus õõtsuva kõnnakuga ning tema nägu tõmbus kokku, kui silm allapoole ja kulm ülespoole tahtis, tal oli mitu hammast puudu, ta oli sihukest sorti, kes istub kümme kuud korraga mõne sitase röövimise eest – leivanuga pihus ja ilma kapuutsita – kusagil kõige lähemas videopoes või 7-Elevenis. Mees astus viimased sammud kõige kaugema duši poole peaaegu jalgu järel vedades, tema küünarliigese juures olid suured augud, samasugused, nagu olid olnud Gabrielil, aga need ulatusid käeselgadele ja kaelale, kanüüliotsad olid veenid ära lõhkunud, tühimik oli muutunud kõhreks ja selle läbimiseks oli iga kord vaja kõvemini vajutada. Leon vaatas meest, tolle lohisevat kõnnakut, ta teadis, et teise jalatallad on samasugused, et sellepärast ta niimoodi kõnnibki, kasutab ainult päkaosa.

Leon noogutas Alexile ja nad väljusid üheaegselt sooja veejoa alt ning too vana raibe jõudis just ringi keerata, tema keha paistis peaaegu läbi, huuled olid pisut paokil. Leon lõi lahtise peopesaga ja hoop tabas täie jõuga ühte põske, mees vajus kokku, lamas liikumatult põrandal, puudutas sõrmeotstega punetavat laiku ja tema huuled olid veel rohkem paokil.

„Mida sa raibe irvitad?”

„Ma … ei irvita.”

„Sa irvitad.”

Leoni käsi äigas samasuguse jõuga vastu mehe teist põske.

„Kuradi päralt, lõpeta oma irvitamine.”

Niisuguseid nagu Narkarinäru oli omajagu, nad irvitasid iga lause lõpus pingutatult, rituaalselt, võib-olla ebakindlusest, võib-olla hirmust, enamik ei olnud sellest isegi teadlik, nad lihtsalt irvitasid ja tahtsid meeldida.

Ta vihkas sihukesi irveid.

„Millal sa valmis saad?”

Irve muutus veelgi laiemaks, räsitud keha liigutas ennast närviliselt, samal ajal kui vesi ikka veel seda uhtus, tõmblused silma ja põse ning silma ja lauba vahel muutusid sagedasemaks, tugevamaks. Leon haaras mehe sakris juustest kinni ja hoidis kõvasti – juuksed on ainus, millest kinni haarata, kui tahad märja ja palja käega kedagi märga ja paljast püsti tirida.

„Ma küsisin, millal sa valmis saad, Narkarinäru?”

Irve.

Põsed tõmblesid.

Keha püüdis ennast peita.

„Varsti. Varsti. Minu grammid?”

Leoni sõrmed haarasid tugevamini pikkadest salkudest kinni.

„Varsti?”

„Kurat, mul on kõik olemas. Peale värvi. Ja ma tahan oma kümmet grammi.”

Leon haaras teise käega kõhetust õlast, võttis pöidla ja nimetissõrmega väljaulatuva rangluu ümbert kinni.

Narkarinäru röökis nagu tavaliselt.

„Varsti?”

„Täna. Täna, kurat võtaks! Pärast lõunat. Üks valvur, kes …”

Sõrmed pigistasid jälle rangluud, kõvasti.

„Mul üks sitt puha, kes. See on valmis. Eks ole? Kui ma homme sinu juurde tulen, on see valmis.”

Ta tõukas kerget keha enda ees, surus selle vastu kahhelkivist seina, kuni see hakkas verd jooksma ja too neetud irve kadus.