Читать книгу Kaks sõdurit - Anders Roslund - Страница 4

PÄRASTLÕUNA.

Ta oli kindel.

Päike ei paistnud enam punakollavalge teki ja aknaraami vahelisest pilust sisse, ta oletas, et kell on pool kolm, võib-olla pool neli. Teda äratas koera lehkav keel, mis puudutas tema põske ja kaela, koer ei meeldinud talle, too oli valge ja must ning palju raskem, kui välja paistis, tuli ette, et ta haarast koerast kinni ja püüdis teda maha tõsta ning unustas iga kord, kuidas poole meetri pikkused kehad võivad muutuda kiviks, mis keeldub põrandalt tõusmast.

Gabriel lükkas koera keele ja koonu eemale, õlast käis läbi valujutt, öö jooksul oli haav muutunud laiaks tursunud kriimuks vanal armil – poe tagakülje ühele aknale olid kahest kivist ja raudtorust hoolimata jäänud teravad klaasikillud, neid ei olnud viletsas valguses näha ja need sirutusid kehade järele, mis püüdsid sealt läbi pugeda. Teel kaubariiulite poole oli ta ennast küüru tõmmanud ja pisikeseks teinud, ent kinni jäänud ja alles kolmandal katsel lahti pääsenud. Pärast istusid nad köögis, Jon hoidis lühikest nõela välgumihkli leegi kohal, kuni see hõõguma hakkas, loputas siis nõela ja haava Soome viinaga ning tegi juba osaliselt surnud nahka peenikese nailonniidiga üksteist õmblust. Gabriel katsus ettevaatlikult haava, mis enam ei veritsenud, liigutas kätt üles-alla, valu andis aeglaste liigutuste peale tasapisi järele, alles jäi tuim näriv pakitsus.

Wanda magas ikka veel.

Gabriel haigutas, ajas ennast asemeservale istukile, vaatas tüdruku paljast selga ja tagumikku ning reisi, tal läks kõvaks ja ta

A tiad, vend. Sinu hoor. Paistab ju, et tal on IGATE MOODI palju ruumi, hahaha vend pani silmad kinni ning ootas, kuni riist rahuneb, vaatas kella, peaaegu kolm, veel pool tundi aega. Ta võttis valge tuubi ja määris kähku naha kuni kaelani sisse, riided vedelesid paksul ja pehmel punasel vaibal, kapuutsiga dressipluusi parem õlg ja natuke selga olid hüübinud verest tumepruunid, ta võttis dressipluusi, ajas üle pea selga ja kraapis küünega nii palju maha, kui ulatas, aluspüksid ja üks sokk olid kadunud, ta pani jalga kaks paari dressipükse ja tossud paljaste varvaste otsa.

Wanda kõrvad. Ta kummardus ja puudutas sõrmeotstega tasakesi pehmet nahka ja kõrvarõngaid – need olid kaks risti, väike teemant keskel. Guldfynd Kungsgatanil. Ta oli prügikoti põrandale tühjaks valanud ja tüdruk oli saanud endale valida kaks asja, enne kui nad ülejäänu Odenplani juures hiinlastele maha müüsid – sada üheksakümmend neli tuhat ühe vaateakna ja viie vitriini eest. Wanda valis kõrvarõngad ja ühe punase pärliga sõrmuse, mis oli natuke suur, aga sobis, kui tüdruk kandis seda keskmise sõrme nuki juures.

Ta vaatas tüdruku alasti keha, too liigutas ennast rahutult, kui ta ukse avas, ütles midagi arusaamatut ja keeras siis teise külje.

Suur Ali lamas elutoas diivanil, kriimustus laubal – mille ta sai siis, kui lõi akna dressipluusi mässitud käega katki ja küünitus august sisse, et poeukse lukku avada – oli nüüd kulmust kuni juustepiirini ulatuv sirge tume kriips. Gabriel raputas magajat kõvasti õlgadest, äigas diivani teises otsas magavale Jonile vastu jalgu ja virutas siis ammuli sui tugitoolis lösutavale Javad Hangaroundile rusikaga vastu rinda.

Punane või siis oranž välisuks ei olnud lukus, siin oli Råby, keegi ei oleks nagunii ilma loata nende korterisse tulnud.

Pärastlõunaselt soojas õhus ei olnud mingeid lõhnu, kui see ennast galerii betoonseina ja metallvarbadest käsipuu vahele justkui kokku pakkis, nad läksid uksest sisse, sõitsid liftiga keldrikorrusele ning pistsid rohmaka võtme metallukse lukuauku. Nad sisenesid Råby Allé 1 kuni Råby Allé 214 moodustava seitsmekorruseliste majade rivi ja asfaldi alla kaevatud garaaži, möödusid autode reast ja laskusid mööda keerdtreppi järgmisele korrusele ja läksid kahe kõige kaugemal seisva läikiva sõiduriista juurde, üks neist oli hõbedakarva, teine täiesti must. Gabriel astus edasi, teised jäid seisma, ootasid, jälgisid, Gabriel tegi mõlema auto ümber tiiru Mercedes CLK 500, kabriolett, kaheksa silindrit, ei mingeid kriime ega vigastusi; Audi R8 nelikvedu, 6 käiku, ta avas esiukse, kolmsada kuus hobujõudu, käivitas, kuulatas, nelisada kakskümmend hobujõudu, kontrollis pakiruumi luuki, rehve, tulesid, velgesid. Kaks parkimiskohta kaugemal seisis OKQ8-st renditud järelhaagis. Ta vaatas ringi, tegi kaks tabalukku lahti ja tõstis kaitsva plastkaane ära. Kaksteist väikest pappkasti, sülearvutite pildid külgedel, ja kaks tunduvalt suuremat kaheksakümnetolliste ekraanide jaoks ning neli kollast ja piklikku millegi jaoks, mis nägid välja nagu kõlarid.

Gabriel rehkendas, sada kakskümmend tuhat ja neljandik sellest, kui nad need Tumba mehele müüvad.

Ta katsus oma õlga. Peenike nailonniit kiskus – üksteist õmblust ja Suure Ali otsaesine, asi ei olnud seda väärt.

Nad läksid lõõtsukse poole, mis avanes hääletult ja näitas, et maa-alune betoonruum lõpeb, sammusid edasi üle väljaku metroo poole, möödusid piletimüüjast ja kontrolörist, kes pilgu ära pöörasid ja silmad maha lõid, kui nood neli otse pääslast läbi ja trepist üles läksid ning 15.25 Norsborgi poole sõitvasse rongi astusid, järgmine jaam, lõppjaam.

Nad väljusid, suitsetasid, ootasid.

Kümme surnud minutit, kui SL-vormis1 lühikest kasvu mees kõndis kaheksast vagunist koosneva rongi ühest otsast teise, et vahetada juhikohta ja sõita läbi punase liini äärsete lõunapoolsete eeslinnade Stockholmi kesklinna ja põhjapoolse osa peatustesse. Gabriel seisis ühe keskmise vaguni juures, omakeeratud sigaret ikka veel näpu vahel, kui juht temast möödus, Jon, Suur Ali ja Javad Hangaround käisid samal ajal avatud vaguniustest sisse-välja, kontrollisid, kes kus istub, ja seletasid vale koha valinutele, kui palju neil teise leidmiseks aega on.

Seejärel otsisid nad tema pilku, tõstsid pöidla püsti ja kadusid igaüks oma vagunisse.

Tema seisis edasi. Ootas.

Kohe, seal, seal, ta kuulis kiireid samme trepil ja perroonil, teksased, pintsak, kakskümmend viis, sihuke, kes silma jääb, ta istus nüüdseks tühja vaguni peaaegu tagumisse otsa.

Gabriel astus vagunisse.

Norsborgi ja Råby jaamade vahet oli üks minut.

Aega küll, nad olid seda varem mitu korda teinud.

Armastus, austus, uhkus, vendlus, kohustus, ühtsus, au, pea seda meeles, vend.

Uksed sulgusid, rong hakkas liikuma, tema istus vaguni tagaosas ühel pool, Pintsak teisel pool, nad istusid vastakuti ja vaatasid otsa kellelegi, kes vaatas vastu. Gabriel võttis kapuutsiga dressipluusi seljast, laskis akna alla ja lükkas siis uuesti kinni, dressipluus jäi vahele. Nüüd varjas ühte külge kõrge mägi, teist hall kangas.

Uut GS peab juhtima Komando. Komandos peab olema 2 tükki.

See, kes istus tema vastas, võttis pintsaku mõlemast põuetaskust kaks valget ICA logoga kilekotti ja pani need vabale istmele. Gabriel pani käe kõva ja kandilist metalli ümbritsevale õhukesele kilele, kergitas kotte ja kaalus neid ettevaatlikult keha lähedal. Lahti. Need sisaldasid seda, mida pidid sisaldama. Glock. Ta tõstis käe ja nägi, kuidas Suur Ali eespoolses ja Jon tagapoolses vagunis avasid nelikantvõtmega kupeeuksed, tõttasid kumbki oma kilekoti juurde ja läksid siis samade uste kaudu tagasi.

Ainult 2 tükki, vend!! Hästi RELVASTATUD, hästi SULETUD rühm.

Üks minut. Aega küll. Kui metroorong Råby jaamas peatus, lahkus igaüks oma vagunist ning suundus väljapääsu ja tühja keskuse poole, kus kumas piklike päevavalguslampide kummaline valgus. Nad möödusid kahest suletud kioskist ja ootasid, kuni üks väikemees, kuldkett kaelas ja juuksed üle pea kammitud, ajas ennast natuke maad eemal pingilt püsti, ta otsis Gabrieli pilku – mina olen Eddie – ja talle peaaegu et vastati ning sellest piisas, ta ajas ennast sirgu, sõrmusejälg põsel oli endiselt selgesti näha. Ta võttis ühe ICA logoga kilekoti ja viis selle toidupoodi ning pani kohe välisukse juures olevasse kappi, kuhu sai viiekroonise sisse lasta ja oma kotid osturetke ajaks hoiule panna. Nad vaatasid, kuidas väikemees mündi pilusse laskis ja koti kappi pistis ning Gabriel teadis, et ta on täiuslik – kaheteistkümneaastane, relva ebaseaduslik omamine, süüvõimetu.

Mitte enam president, asse president, prospect. Nüüd on komandör, sõdur, reamees

Enamasti paistis igal pool päike, kui neli poissi, noort meest, tühjast ostukeskusest lahkusid ja kõndisid läbi suve, mis oli vist natuke soojem kui eelmine. Selle silmis, kes siia ei kuulunud, oli Råby harva ilus ja niisugustel päevadel, kui ere päikesevalgus kõrgetelt majakarpidelt ja asfalteeritud hoovidelt viimasegi värvikirme maha kooris, muutus see ka Gabrieli, Joni, Suure Ali ja Javad Hangaroundi jaoks halliks ning lõhnatuks kohaks ja keegi neist ei öelnud suurt midagi, kuna ei olnud midagi öelda. Maa-aluse parkla elektrooniline uks avanes niisama aeglaselt nagu pool tundi tagasi ja nad astusid jahedasse pimedusse, mis moodustas kogu Råby Allé aluse süvendi – väljapääs garaaži keskel, trepikoda numbriga 34, nad sõitsid liftiga neljandale korrusele, uks oli prügišahti kõrval.

Naine paistis olevat kolmekümne viie aastane, tema tumedad juuksed olid siis veel tumedamaks värvitud, kui hallid salgud aja eemale tõrjusid; naisel oli üsna kena, kuid kahvatu nägu, suu ei suutnud naeratada ja silmad olid vanemad kui naine ise.

„Sa pead selle enda kätte hoiule võtma.”

Naine vaatas teist ICA logoga kilekotti, mis oli äsja lebanud tühjal rongiistmel.

Ta ei vastanud.

Naine tõmbas ust jõuga enda poole, aga poisi jalg oli ees, naine ei saanud ust kinni panna, kui pikka kasvu turskevõitu poiss, kelle nimi oli Suur Ali, teda takistas.

„Viissada krontsi päevas. Sa pead seda hoidma kakskümmend viis päeva. Kuni ta sellele järele tuleb.”

„Käi kuradile!”

Komandöridel on võim. Komandör annab ülesande. Sõdurid ja reamehed ei tohi kunagi keelduda.

Naine surus ühe käe vastu tema õlga ja tõmbas teisega ust kinni.

Ta seisis paigal.

Naine vaatas neid, kes seisid pool sammu tagapool – samad riided seljas, kael sama kuradi moodi kõveras, jõllitasid nad talle otsa.

Naine kohtas Gabrieli pilku. Too tahtis silmad ära pöörata. Pööraski.

Ühtegi facking käsku ei jäeta täitmata.

„Gabriel?”

Hetkeks lõi Gabriel silmad maha, aga mitte kauaks, see andis naisele rohkem sõnu, valjemaid.

„Gabriel? Sina? See seal, vaata, et …”

Ei jäeta täitmata!! Muidu saab karistada.

Siis oli see silmapilk möödas, Gabriel tõstis silmad, vastas naise pilgule, ta ei väldi seda enam.

„Hoor, sa pead selle hoiule võtma, kuna mina tahan, et sa seda hoiad.”

Naine astus sammukese ettepoole, Gabriel ei nihkunud paigast, naise avatud peopesa tabas tema põske.

„Sina mind ei ähvarda.”

Nad seisid lähestikku, vaatasid teineteisele ainiti otsa ja nad tundsid teineteist ega tundnud üldse.

Naine oli teda vastu põske löönud.

Ta ei olnud päris kindel, miks see peab just siin hoiul olema, Leonil olid ju endiselt omad põhjused, aga ta ei liikunud paigast, ei pööranud pilku ära, ei vastanud.

„Sina mind ei ähvarda, Gabriel, sa …”

„Hoidma.”

Ta haaras naise käsivarrest kinni ja tõmbas, mitte kõvasti, aga piisavalt, et naine kõrvale tõmbuks ja Suur Ali saaks naise korterisse astuda ning valge kilekoti tema kübarariiulile asetada.

NAGU TAL KOMBEKS oli, seisis ta, akna all kirjutuslaua, külalisetooli ja pesast välja lennanud tütre – kellega ta kunagi ei kohtunud – foto juures. Kui ta ennast sirgu ajas, nägi ta nii ülemist korrust kui ka natukest magamistuba majas, kus ta oli elanud suurema osa oma elust. Lennart Oscarsson veetis oma päevi kahes maailmas, mida lahutas kahe minuti pikkune kiire jalutuskäik, ja ta ei olnud eluilmaski mõnda muud kohta otsinud. Madalate valgete ahelmajade ja pisut kõrgemate punaste ridamajade ning metsale kõige lähemal asuvate suurte eramutega Aspsåsi alevikus elas kaks tuhat kuussada nelikümmend kuus inimest ja Aspsåsi vangla kaheteistkümnes kolmekorruselises betoonhoones, tara, müüri ja kahe välimise tara taga kaks tuhat üheksakümmend üks ning tundus, et ta on rääkinud iga viimase kui näoga nii väljas kui ka sees. Ta ärkas endiselt igal hommikul, adumaks, et on üks niisugustest, kes on meelsamini suur väikeses maailmas kui väike suures.

Aknaklaas säras, ta nihkus edasi, et paremini näha neid, kes istusid all päikese käes ning ootasid, süüdimõistetute kobarad, päevadeks, kuudeks, aastateks luku taha pandud. Need, kes iialgi ei mõtle ajast, ei luba seda endale, kes teadsid, et see mees või naine, kes vangistuses hingetõmbeid loeb, ei suuda enam kuigi kaua õhku kopsudesse tõmmata.

Sel hommikul oli lahkunud kolm tükki. Kella viie paiku kiire ümberpaigutamine – 0342 Gorgis ja 2415 Lang F-majast – vastavalt Kumlasse ja Tidaholmi. Kella seitsme paiku lasti C-majast vabadusse 0221 Jacobs, kes oli teel Bommeni meeste ühiselamusse Göteborgis.

Elu osad. Mis jätkuvad kusagil mujal.

Sel hommikul pidi saabuma kolm tükki. Härnöstadi vanglast – kuus ja pool aastat jõhkra vägistamise eest –, see paigutatakse A3 paremasse tiiba. Huddinge arestimajast – neli ja pool aastat, jõhker röövimine –, see paigutatakse F2 vasakusse tiiba. Kumlast – ümber paigutatud selle eest, et avaldas kaasvangidele halba mõju, eluaegne vangistus mõrva eest – paigutatakse H-maja kinnisesse osakonda.

Elu osad. Mis jätkuvad siin. Ja mida ei tohi kokku rehkendada.

Tal oli kombeks seda teha.

Rehkendada.

Neli ja pool aastat pluss kuus ja pool, pluss eluaegne, kes ootuste kohaselt istub ära kakskümmend viis. Hommikupoolikuga kolmkümmend kuus uut aastat.

Pool keskmist eluiga, mis maha igatsetakse.

Ta heitis taas pilgu üle kuiva vanglaõue, silmitses neid, kes istusid lihtsatel puidust pinkidel betoonmüüri taga ja olid nii erinevad nendest, kes istusid seal siis, kui tema alustas – nad olid nooremad, vihasemad, katkisemad, vägivaldsemad; see, mis toona oli elu kurjategijate maailmas, mis hääbus, kui väsimus jõust võitu sai, võis tänapäeval olla teadliku valikuga kujundatud karjäär, mul läheb õnneks, minust saab keegi, minust saab kurjategija ja, saad aru, kui mul kuradi hästi läheb, istun ma isegi vanglas. Ta oli terve oma tööelu käinud ridamaja ja müüri vahet ning kusagil sellel teel ei olnud ta muudatust märganud ning tal ei olnud enam õrna aimugi, kuidas seda ära tunda; Aspsåsis oli olnud seespoolne ühiskond, et sealt välja igatseda, ja väljaspoolne, et sinna igatseda, nüüd oli veel üks, kus ta ei olnud kunagi käinud, sest ta ei teadnud, kus see asub.

Uksele koputati.

Ta viivitas, keeras ennast teise, laiema akna poole, kust paistis just avanev suur värav ning siseneva ja valveruumi välisukse ees peatuva vanglate ametile kuuluva valge bussi katus.

Taas koputus, pikemalt, kõvemini.

Ta tegi lahti.

„Kas sul on aega?”

„Tule sisse.”

Vanem mees, pikka kasvu, kõhn, sõbralikus näos elu tekitatud kortsud. Martin Jacobson. Lennart Oscarsson vaatas ühte oma vähestest sõpradest. Siin ja teisel pool müüri alevikus. Sõpra, kelle ta oleks peaaegu kaotanud, kui tegi mõni aasta tagasi pantvangikriisi ajal valeotsuse, kes jäi ellu ja palus ennast Punkrisse üle viia – seal oli personali julgeolek kindlam, iga külastuse juures viibis kaks valvurit, ei mingit füüsilist kontakti vangide ja kõrvaliste isikute vahel, vahialused, kes said teiste vahialustega suhelda loosi, mitte oma soovi põhjal.

„Meil on probleem.”

„Jah?”

„See seal.”

Vanglaülem pööras ennast taas laia akna poole. Vanglabussi külguksest toodi välja vaevu teismeliseea ületanud noor mees.

Käerauad. Ahelavöö.

Neli valvurit ees ja kõrval ja taga.

„Mariefredi vanglast. Kuus aastat ja neli kuud. Paigutatakse ümber, kuna ähvardas personali ja teda kahtlustatakse kahe kaasvangi julmas peksmises, kuriteokoosseis: õigusemõistmise takistamine.”

Veel üks.

Kuus aastat ja neli kuud.

Kolmekümne kuue aastaga hommikust oli saanud neljakümne kahe aasta ja nelja kuuga hommikupoolik. Veel aega, mida arvestamata jätta.

„Marko Bendik. Ta tuuakse minu juurde. Aga ma ei saa teda vastu võtta.”

„Ah soo?”

„Ta on süüdi mõistetud sama kohtuasja raames, mille eest üks juba meil istub. Jõhker peksmine ja mõrvakatse Stockholmi kesklinnas. Ja prokurör valmistab ette teiste kuritegude menetlemist, mille nood kaks koos toime panid.”

Vanglate ameti bussil olid valgete triipude kohal punased. Noor mees rebis ennast korraks lahti, lõi käeraudadega vastu ühte külgakent ja oli nii kuulda kui ka näha, et see pragunes.

„Mitte kunagi kaks kuriteoosalist ühel ajal. Punkris mitte kunagi.”

Lennart Oscarsson noogutas ja istus kirjutuslaua taha toolile, kohendas klaviatuuri, otsis midagi ekraanilt.

„D-maja.”

Ta pani lugemisprillid ette, sest tähti ja ruute oli raske eristada, kui tema enda nägu päikesevalguses tolmusel klaasplaadil peegeldus.

„D1 vasak tiib. Kong 12. See on eilsest alates tühi.”

Ettevaatlikult mindi administratiivhoonet vastuvõturuumiga ühendavast keerdtrepist alla. Kui nad lahku läksid, puhkas Lennart Oscarssoni pilk sõbra kuklal, Martin Jacobson läks mööda käiku edasi Punkri poole ja Oscarsson avas ukse ning astus kitsukesse eredasti valgustatud ruumi, kuhu toodi äsjasaabunud vangid. Keset tuba seisis neljast valvurist ümbritsetud tugeva kehaehitusega ja väga kahvatu poiss, kes oli alles hiljuti olnud laps. Tema silmad vaatasid mööda, läbi, üle, ükskõik kuhu, aga mitte selle otsa, kes käe ulatas ja tere tulemast ütles.

„Lennart Oscarsson.”

Ja kes ei vastanud.

„Mina olen siinse vangla ülem.”

Silmad, mis ei vaadanud, muutusid väiksemaks.

„Tore on.”

Äsja läbi otsitud, uued riided.

Hiljuti laps, nüüd pikaks ajaks vangi mõistetud mees.

Oscarsson pöördus kõige lähema valvuri poole ja tasandas häält.

„Ta läheb D-majja.”

„Aga kirjas on ju …”

„Ma tean. Mina kirjutasin selle.”

Praegusel ajal ei käinud ta kuigi tihti tunnelis – neljakandilises betoonkäigus, mis ulatus vanglaõue alla ja hargnes seal sirgelt iga suunas, mis korrapäraselt jagunes ning läks üle lukustatud usteks ja jälgivateks kaamerateks; kui päevi ei rehkendatud, oli see sissepääs, ja kui alles oli jäänud lühem elu, oli see väljapääs. Ta piidles vangi, kes oli täiskasvanuna üheainsa aasta vabaduses elanud ning peab nüüd kuus aastat ja neli kuud seespool müüri elama. Ta nägi välja samasugune nagu teised, vihkas nagu teised. Kohe lastakse ta osakonda, ta istub oma kongis voodile ja jookseb kohandumisraskuste tõttu peaga vastu seina. Nad tulid iga kord ühest teisest ajamullist, nad olid toime pannud kuritegusid ja täitnud öösiti oma veene narkootikumidega ning päeval maganud ja jõudu kogunud; nüüd keeratakse rauduks, mida nad jõllitavad, igal õhtul kell pool kaheksa lukku ja igal hommikul kell seitse lahti, nad peavad üles ärkama, voodist välja ronima, kusel ja duši all käima ning siis minema kas töökotta punaseid puuklotse tegema või klassiruumi valjusti lugema.

„Pollar osakonnas!”

Oscarsson ei olnud jõudnud isegi ust avada.

Laps, kellel oli mõni napp minut aega jõudmaks seletada, et ta on pikaks ajaks vangi mõistetud mees, kes teab täpselt, kuidas asjad käivad, ja keda tuleb seepärast austusega vastu võtta, karjus unisele osakonnale nii, nagu ta oli karjuma õppinud – nüüdsest peale on ta üks Aspsåsi vangla kolmekümnest vanemate vangide sekka paigutatud noorest. Mitte kunagi rohkem. Siis kasvab kokkuhoidmine kambaks. Siis saab kambast jõud. Ja vanglaülem oli mitu korda hilinemisega ära taibanud hetke, millal grupp ei vaja vaenlaseks ja ähvarduseks olemiseks enam toitu nendelt väljaspool olijatelt, kes seda just vaenlase ja ohuna määratlevad ja sõnastavad, hetke, kui see on piisavalt suur ja piisavalt tugev, et ise ennast toita.

Lennart Oscarsson seisis endiselt ukseavas, pollar osakonnas, vaatas, kuidas esimene eakaaslane uue juurde tuleb ja käe ulatab.

„Ey.”

Kohe veel üks ja veel üks.

„Ey.”

Nii oli alati. Noored tundsid alati üksteist. Polnud mingit tähtsust, kas nad olid pärit Fittjast või Råbyst või Södertäljest või Gävlest. Nad tundsid alati üksteist. Iga kord, kui mõni noor mees vanglaosakonna koridoris oma esimesed sammud astus, seisid teised seal reas ja tervitasid teda.

Lennart Oscarsson asutas just minekule, kui nägi, kuidas üks neist, kelle nime ta ei mäletanud – üsna pikk ja lühikeseks pöetud juustega, pikk karistus jõhkrate kuritegude seest –, käsi üleval, ligemale tuli.

Tema silmades oli metsik vilav pilk.

Tema suu, kuivanud huuled, matsutav heli.

„Marko.”

Oscarsson oli kindel. See, kes teretas, oli kõvasti pilves.

„Leon.”

Kõigepealt käsi, siis sülelus, nad naeratasid teineteisele.

„Tere tulemast, sõber.”

Leon silmitses ukseavas seisvat vanemat meest, kes oli tema teada vanglaülem. Mundrimees oli liiga kauaks passima jäänud, oli näinud, et nad on pilves, ja Leon oli valjusti matsutanud, nagu matsutasid kõik, kui amfetamiin sülje ära virutas. Ta tervitas Markot ülestõstetud käega, siis süleles, nad olid kohtunud, kui tema oli kaksteist ja Marko kolmteist, Örkelljunga, Sirius, Bärby; Rotebrost pärit Marko oli üks neist, kes on alati olemas olnud, kes tahab kusagile kuuluda, võib-olla kunagi hakkabki kuuluma.

Nad läksid läbi koridori, möödusid televiisorinurgast, väikeste numbritega kongidest, suundusid selle poole, mis oli eilsest saadik tühi, sest selle elanik oli ennast riidekapi ja valamu vahel üles poonud – kongi 12; Markol olid seljas jäigad ilmetud riided, süles käterätikud ja voodilinad, ning kui ta kõledas, kriimustatud seintega ruumis ülestegemata voodile istus, jättis Leon ta üksi.

„Kong 2.”

Nägu noogutas talle vastu.

Too oli nüüd vanem, üheksateistkümneaastane, aga just seal, just siis väljendas tema ilme hüljatust, ta oli seda ennegi näinud.

Vemyra.

Neljateistkümneaastane. Erikool.

Nad olid klassis kumbki oma pingi peal selili, nad olid kanget liimi nuusutanud ja tugevasti pilves olles lõhkunud niisuguse turvaklaasi, mida olid enne näinud ainult laste psühhiaatriahaiglas – kraapisid mündiga klaasi ühte nurka risti ja viskasid sinna vastu kastrulitäie keeva vett –, tungisid õpetajate koridori direktori naise juurde, kes oli tol ööl valves, lõid tal pea lõhki ja murdsid ta parema käe pöidla ning võtsid võtmed.

Kaks ööpäeva. Siis olid nad tagasi.

Kui nad siis lahutati ja kumbki oma tuppa käsutati, oli Marko istunud just niimoodi, näol oli seesama hüljatuse ilme.

„Kong 2. Kui midagi on.”

Leon läks risti üle koridori, mille teises seinas olid paaritute numbritega kongid, koputas number üheksa uksele.

„Armastus, vend.”

„Armastus.”

Alex ootas, tema oli juba omaks võetud; nii kaua aega olid ju olnud ainult Leon ja Gabriel, Leon ja Gabriel, seega tuli Alexi näol üks juurde, siis Bruno näol veel üks ja veel üks Joni ja Reza ja Urose ja Suure Ali näol ning nüüd oli neid kaheksa ja rohkem suurt kedagi juurde tulemas ei olnud – tuumik peab olema tugev ja väljasolijatel peab olema kuradima suur igatsus siia saada, nad peavad olema valmis tegema ükspuha mida, et siia pääseda.

Ta vaatas Alexile otsa ja laskis tema väljasirutatud käe lahti ning nad läksid edasi kongi 10 poole.

Nad seisid suletud ukse ees kõrvuti.

Ühegi vangla üheski koridoris ei tohi kunagi ühtegi kongi ilma koputamata siseneda.

Kuna see ei ole uks. Kuna see ei ole kong.

Kuna enamik elab siin kauem kui seal, väljas.

Ta ei koputanud.

Kuna see ei olnud kellegi kodu. See siin oli narkari pugerik.

„Kuule.”

Kiitsakas istus ainsa laua ääres ainsal toolil, seljaga ukse poole, ja vaatas aknast välja. Ta ei olnud tema tulekut kuulnud ja võpatas, keeras ringi.

Irve.

Kanged huuled kergelt paokil.

„Narkarinäru.”

Rusikas virutas kõva hoobi vastu õlga.

„Sa ei irvita eluilmaski mulle vastu.”

Leon ei saanud aru, miks, ei olnud kunagi saanud, aga see neetud irve ajas endiselt vihale, haaras kinni ja oli inetu ning paljastas kollased kasimata hambad, mis jäid kinni tundesse, et ollakse jalus, neetud venitatud vabandus, refleks, mis jõllitas seda, kes jõllitas.

Taas rusikahoop, vastu teist õlga, nukid tabasid kõhetut ja teravat.

„Mõikad?”

„Minu grammid.”

„Pärast. Mõikad?”

Kõhn keha ajas ennast püsti.

„Ma tahan oma kama.”

„Siis, kui valmis saad, Narkarinäru.”

„Mu nimi on Sonny. Ja sa võid taguda, kuhu kurat tahad. Millal kurat tahad.”

Meeleheide. Kummaline jõud.

„Aga mina tahan tasu. Ette. Ma tahan oma kümmet grammi.”

Ta osutas lauale, sellele, mis sinna ritta laotud oli.

Pardel, pastakas, lusikas, nõel, teibirull, piibuork, küünelõikur, niit, plekitükk.

Tal oli hele hääl, ta kokutas nüüd hullemini.

„Mul on kõik olemas. Isegi värv. Aga ma ei tee valmis. Ilma tasuta mitte.”

Leon vaatas tema lohkudega jalgu, millel oli raske kõval põrandal paigal seista, pidevalt tõmblevate laugudega põski, keelt, mis püüdis kollaseid hambaid puhtaks pesta.

Kuid tema huuled ei olnud enam paokil, ei irvitanud.

Leon avas kongiukse, noogutas ukse taga seisvale ja tervel koridoril silma peal hoidvale Alexile.

„Kümme grammi.”

Ta läks sisse tagasi, pani ukse kinni, vaatas vana kiitsakat, kes oli kolmekümne, võib-olla isegi neljakümneaastane.

„Aga sa ei puutu seda. Mitte enne, kui valmis saad.”

Oodates ei lausunud nad sõnagi. Neil ei olnud midagi ühist, nad ei tundnud teineteist, ei olnud kunagi varem kohtunud ega kohtu pärast seda, kui ühes kohas luku taga olemise päevad otsa saavad, enam kusagil mujal. Nad olid ühepikkused, vaatasid kellelegi teisele otse silma, üks, kes oli juba elanud kuritegelikus maailmas ja püüdis nüüd lihtsalt pikaldast allakäiku üle elada, ja teine, kes oli ikka veel teel tippu, kes võttis rohkem ruumi, kes oli jõud ja vihkamine, kellel polnud õrna aimugi sellest, et tema ees seisev vanem mees oli alles hiljuti olnud tema.

Uks avanes, sisenes Alex, viis kapslit käes, hoidis neid kõhna näo ees, too vaatas neid, katsus, võttis enda kätte.

Taas irve, huuled paotusid, kiitsakas võttis teibirulli, ronis laua peale ja kinnitas viis kapslit seinale just sinna kohta, kus kardinapuu oli kõige laiem – nüüd olid kapslid tema omad ja nüüd oli ta need ära peitnud, ta võttis taas istet, selg ukse poole nagu enne.

Tätokas, vend. Ainult paremal reiel. AINULT SEAL!!

Kõigepealt pardel. Alati Braun. Niisuguse teraga, mis liikus rõhtsalt edasi-tagasi.

Irvitav narkar hoidis pardlit ühes käes, võttis teisega laualt plekitüki, mida ta oli viimasel nädalal natukehaaval teravamaks ihunud, kui oli kindel, et võmmid töökojas hommikuse vahetuse ajal mujale vaatavad – midagi, millega paljastatud kõri läbi lõigata, millega pardli kinnitusrõngas katki lõigata ja kogu tera välja võtta.

Ta pani pardli kõrvale, võttis selle asemel pastaka, lõikas ettevaatlikult keskelt pooleks, võttis kõigepealt välja plastmassist südamiku, kus oli tint, kaksas siis pastaka otsas oleva metallkuulikese küünelõikuriga pooleks. Nüüd võttis ta lusika, vajutas kõvasti vastu lauda, kuni selle nõgus osa, millega ta alles äsja hapupiima sõi, ära kukkus ning ta hoidis käes sirget roostevaba vart, surus selle teist korda vastu lauda ja sai üheksakümnekraadise nurga all oleva metallkonksu.

Ma usaldan uue tätokaga meest 200 %.

Nõel. Traadijupp, mille ta tangidega töökoja terasharja küljest lõikas.

Piibuork. Selle oli ta ostnud vanglapoest.

Niit. Selle oli ta äsja oma pükstest harutanud.

Ta pani nõela kohe piibuorgi kõrvale ning mässis niidi tihedalt nende ümber, nõelaots jäi piibuorgist umbes millimeetri võrra pikemaks, toppis siis need ettevaatlikult pastaka tühja poolde, ja kui piibuork oli liiga suur ning jäi kinni ega läinud edasi, siis nõel mahtus august läbi – auk, mis oli vabrikus tehtud selleks, et seal käiks tinti sisaldav südamik, muutus avauseks nõela jaoks, mis oli piisavalt terav, et nahast läbi tungida ja seda värvida.

Ainult paremal reiel. See on käsk. Muidu saab karistada.

Seejärel kinnitas ta vinklisse painutatud lusikavarre teibiga pardli ühele küljele, kontrollis, et nõel liiguks vabalt, pani pastakakesta lusikavarrele, haakis siis piibuorgi tagumise osa kinnitusrõnga külge, mis oli alles hiljuti hoidnud paigal pardli tera, teipis uuesti.

„Nüüd.”

Ta pistis pardli pistiku seinakontakti. Narkarinäru naeratas. Peaaegu päriselt.

Masin tegi valju häält, mis läks üle surinaks, kui ta riistapuud enda käes hoidis, terav nõel, mis oli kunagi olnud terasharja harjas, oli nüüd tätoveerimismasina liikuv osa, mis liikus suure kiirusega edasi-tagasi. Leon nööpis püksid lahti ja heitis haisvale voodile pikali. Tal olid jalas valged, lotakast riidest aluspüksid ja vasakul reiel suur neljakandiline kärn. Leon kratsis seda keskmise sõrme küünega, kraapis puruks seda, mis oli hakanud paranema, kuni värske kärn maha tuli ja haav uuesti verd jooksma hakkas.

„Näeb hea välja.”

Nakatunud. Veritsev.

Narkarinäru kummardus ligemale, noogutas.

„Kuramuse hea näeb välja. Veel mõni nädal. Kratsi seda üks kord päevas.”

Leon vaatas piklikku veritsevat nelinurka.

Vana nimi. Nimi, mida enam ei eksisteeri ja mis tuleb välja vahetada.

Ta oli iga tätoveeritud tähe ümbruse nahka riknenud hapupiima sisse kastetud nõelaga torkinud, oodanud, kuni nakkus levima hakkab, ja kui esimene kärn paranema hakkas, kratsis ta selle maha, kratsis üha uuesti ja uuesti ning koos iga mahakratsitud kärnaga kadus ka natuke värvi, iga verepiisaga koos oli veel natuke minevikku minema voolanud.

„Bollnäsi jupats, ma istusin Filipstadis Skåltjärnshyttanis, ta õpetas mind. Ma olen sihukesi rohkem kui sada tükki teinud, tätoveerinud kaheksasadat neljakümmet nelja. Ma …”

Noor mees, kes oli püksid maha lasknud ja haisvasse voodisse heitnud, tõusis üles ja virutas rusikaga vastu kõhna põske, pardel kukkus põrandale, painutatud lusikavarre ümber olnud teip andis natuke järele.

„Pea lõuad kinni. Ja paranda see ära. Ja kirjuta siis mu kintsu peale see, mida sa kirjutama pead, siia, põlvest kuni aluspükste servani.”

Ainult seal!!!

Ilmselt neljakümneaastane kiitsakas ei lausunud sõnagi, kiikas kardinapuu ja selle kinnituse juurde seina külge kleebitud viie kapsli poole, sülitas kolm korda pihku, nagu tal kombeks oli, ja torkas pardli pistiku seinakontakti. Riistapuu töötas nagu ennegi, äsjateritatud nõel liikus kiiresti õhus edasi-tagasi. Ta muigas ja kastis nõela topsi, kus oli Rotringi nime kandev värv, mida sai varastada valitud paberiturustajate käest ja mis oli just seekord vanglasse toodud ühe pikka karistust kandva ja puhkusel käinud vangi pärakus; tasuks värvi eest, millest hea õnne korral jätkub veel kolmeks või isegi neljaks tätoveeringuks, vaid üks gramm.

ANA SEISIS KITSAS esikus punavalgel kaltsuvaibal ja vaatas kilekotti, mida ta iialgi lahti ei tee. Kui tema ei saa osaks sellest, ei saa ka see osaks temast. Otsustaja on tema. Tema vaatab kilekotti, mitte kilekott teda.

Ta peaks selle ära viskama.

Ta peaks minema trepikotta, astuma prügišahti juurde ja kukutama kilekoti alla pimedusse.

Ta teadis, et nii asjad ei käi. Sa pead selle enda kätte hoiule võtma. Kui kott kaob, kaob ka tema. Sa pead seda nii kaua enda käes hoidma, kuni ta sellele järele tuleb.

Tal oli kakskümmend viis päeva. Neil oli kakskümmend viis päeva.

Et uuesti otsast alustada.

Ta sulges silmad, oli vaimus ühes teises ajas, nägi teisi kaheksateistkümneaastasi teise ukse ees, teine kilekott käes.

Samad sõnad. Sama ähvardus.

Kuni ta sellele järele tuleb.

Ta ei tulnud. Ei tulnud sellele järele. Mitte tol päeval. Mitte kunagi.

Tundus, nagu läheks kõik lihtsalt edasi, sügavamale, kaugemale.

Ja neil ei olnud kusagile minna, sest ei olnud, kust lahkuda.

Ana vaatas taas enda ees inetul kübarariiulil olevat kotti, kilet, mis ümbritses teravaid metallist servi, ning järgmine normaalset kasvu külaline seisaks just seal ja näeks seda, mida tema näeb ja … kui terve elu jalus oli ja ruumi võttis, oli nii raske hingata ja neelata ning uut õhku saada.

Enam mitte. Mitte üks kord veel. Mitte kunagi.

Ta oli teiste eest oma aastad ära istunud.

Ta oli täiesti kindel, et seisab endiselt püsti, aga kuna jalad alt ära kadusid ja põrand ligemale tuli ning ta pea vastu seina ära lõi, paistis, et ta vajub pikkamööda kokku ja ilmselt ka nuttis natuke. See, kes ei saa edasi minna ja ei saa tagasi minna ega suuda paigal istuda, sellel ei ole peale nutu suurt midagi alles jäänud. Ta nuttis ja vappus ning tõstis pilgu tollele kuradi neetud kilekotile, mis talle vastu vahtis.

Ta tõusis püsti.

Ta sirutas käe koti poole ning võttis sellest pöidla ja nimetissõrmega kinni, kui ta seda servast kinni hoiab, siis ei lõika see võib-olla nii sügavale kätte ja ei ole võib-olla nii raske. Ta võttis koti ja hakkas minema, oli vaimus taas Hinsebergis, ta oli luku taga ja ootas ega saanud aru, miks too toekas rauduks lukus on, ning ta heitis oma kitsas kongis pikali ja magas neli aastat; ta jõudis välisukseni, pani kilekoti käest maha ja tuli tuppa tagasi – tal oli vaja teipi, toda halli ja paksuvõitu rulli. Ta võttis koti uuesti kahe näpu vahele ja astus trepikotta, läks korruse võrra allapoole, avas prügišahti, hoidis kilekotti tsementtoru kohal ja tundis, kuidas käsi tõmbub krampi. Ta nuttis ja nägi vaimusilmas teisi kilekotte, kui poiss oli olnud väiksem ja kui too sai suuremaks – ta vihkas neid kotte samamoodi, nagu ta vihkas seda, kuna miski ei olnud kunagi muutunud, aeg klammerdus külge, oli terav ja tegi haiget. Hoor, sa pead selle hoiule võtma, kuna mina tahan, et sa seda hoiad. Ta värises, tõmbas käe tagasi ja pani kilekoti kõvale põrandale, võttis teibirulli ja rebis neli ühepikkust tükki, kleepis need käsivarrele ja võttis uuesti kilekoti, pistis avausest sisse, natuke ülespoole, natuke tahapoole, surus selle prügišahti avast pisut kõrgemal tugevasti vastu tsementseina, kleepis teibijupi ühest servast teiseni, veel ühe, veel ühe, veel ühe, kuni kott püsis kindlalt paigal, sulges siis šahtiluugi.

TA EI NUTNUD vist enam. Aga ta istus endiselt kaltsuvaibal, silmad kinni. Tal ei olnud aimugi, kui kaua, kas hetke, kas tunde, päevi, aastaid.

Siis kuulis ta sireeni, sirutas ennast, see oli ju tuttav, kodune.

Ta vihkas seda.

Algul vaikne. Ana oletas, et paari kilomeetri kaugusel, siis valjem ja varsti nõudlik, pealetükkiv, jälitav huilgamine, mis põrkus ühelt majalt teisele.

Ta oli neid kokku lugenud.

Täna viis korda, siiani.

Eile kuus.

Päev varem üheksa. Päev varem viis. Päev varem neliteist.

Ta heitis kiire pilgu kübarariiulile, see oli tühi, ja ometi oli see neetud kuramuse kilekott seal ja jõllitas vastu.

Ta läks köögi ja hääle poole, mis tagus vastu akent, tungis tuppa ja võttis võimust. Õues olid tihedasti koos hoovid ja majad, mida ta oli armastanud, kaitsnud, nagu naine alati armastab ja kaitseb lööjat, kuni tal ei ole enam valikut, ta saab armutult peksa või hakkab vastu. Vestlused olid vaibunud, turg ja poed kinni pandud, need, kes ähvardasid ja võtsid, olid elu oli tükkhaaval laiali lammutanud, samal ajal kui teine maailm vaatas pealt, see maailm, millel ei olnud aimugi, kuidas ära tunda neid, kes tahavad nii väga ära minna, et põletavad oma kodud maha.

Huilgamine, hääl oli kohal, ta mõtles, kas see on seesama tuletõrjeauto, samad tuletõrjujad, kes hiljuti siin käisid, tavaliselt olid nemad.

Ta istus auto parempoolsel esiistmel. Ülem Paremal. Ta kontrollis välimist tahavaatepeeglit, piidles autojuhti, keeras ringi, suitsusukeldujate juht, esimene ja teine suitsusukelduja olid valmis. Nad olid kaheksakümne kahe sekundiga väljasõiduks valmis, neil ei kulunud kunagi üle üheksakümne ja nad olid selle üle uhked, et võivad ennast iga päev, iga kord üheksakümne sekundi meesteks nimetada. Ja sõit ei võtnud minutitki, Eriksbergi depoost oli Råby Alléle viissada meetrit; see oli üks neljast aadressist, kuhu sõitmine võrdus kas politseisse helistamise või politseieskordiga. Sel päeval oli ta käinud kõikidel: Råbygången, Råby Backe, Albyvägen, Råby Allé.

Thom ohkas.

Iga õige väljakutse kohta luges ta üles kuusteist niisugust. Autod, jalgrattad, mopeedid, prügikastid, tarad, paberikorvid. Kuusteist. Ja siis üks tõsine.

Ta oli just pikali heitnud, hommik oli olnud pikk, ta oli viis korda varustuse selga pannud ja ära võtnud, kuumus, suits ja kummaline varjude jahtimise tunne võtsid tal praegusel ajal mõnikord jalad nõrgaks. Ta lamas unetult tuletõrjedepoos, mille ukse ta oli kakskümmend kaks aastat tagasi avanud ja mis pakkus talle turvatunnet; kaheksa nädalat tuletõrjujakoolitust ja siis seitse nädalat esmaabikoolitust, ta töötas mõne aasta jooksul ühe päeva kiirabis, kaks päeva invataksoga ja kaks päeva tuletõrjujana, siis pakuti talle Riiklikku Tuletõrjekooli, kindlat töökohta ja voodit, kust ta just tõusis, koridori, millest ta just läbi jooksis, kappi, kust ta just oma kombinesooni, kiivri ja kaitsevesti haaras.

Must suits.

Ta keeras külgakna alla.

Lõhnas pleki, õli ja bensiini järele.

Esimene väljakutse oli varahommikul, Råby Allé 17 – mopeed. Teine umbes tund aega hiljem, Råby Allé 128 – üks konteiner ja kaks hunnikut rehve. Nüüd Råby Allé 46 – lõhna ja silma järgi öeldes põles auto.

Ta avas ukse ja leegid tundusid kasvavat, suits mustemaks muutuvat. Ta silmas nägusid, kuulis hääli.

Ta ei saanud sellest aru.

Nad põletasid omaenda ruumi.

Ta katsus kaitsevesti – mida ta oli nii kaua keeldunud kandmast – rihmu ja pidi just autost väljuma, kui tuhm kolks silitas tema põske, laupa, meelekohta. Raske neljakandiline tänavakivi oli tabanud tugevdatud külgakent, paks klaas oli kaetud mingisuguse kaitsva kilega, mis võeti kasutusele siis, kui viha muutus mõne aasta eest katseks viga teha.

Ta vaatas akent, mis oli endiselt terve, naaldus ettepoole, tänavakivi, mis äsja oleks pidanud tabama tema pead, vedeles auto esiratta juures.

„Jätame katki.”

Autojuht, noor uje mees, kes oli varahommikust saadik juba viis korda Eriksbergi tööstuspiirkonnas asuva päästeameti ja selle Råby nime kandva Stockholmi lõunapoolse eeslinna vahet sõitnud, istus liikumatult, käed roolil, otsekui ei oleks ta üksuse juhi käsku kuulnud ega sellest aru saanud.

Thom tõstis häält.

„Jätame katki. Kohe.”

Suur auto oli just tagurdama hakanud, kui see järsult peatus.

Thom vaatas noort punetavat, õhetavat nägu.

Siis tagasi, edasi.

Tuletõrjeauto oli ümber piiratud. Ta oletas, et neid on kolmkümmend, isegi nelikümmend noort dressipükstes ja kapuutsiga dressipluusides noort keha, kelle nägusid oli raske näha, sest neid varjutas põleva bensiini must suits.

Nad seisid täiesti liikumatult ja vaatasid autot, mis muutis plekist laibaks saades värvi.

Kui ka esiklaas tabamuse sai, ei jõudnud keegi neist reageerida, terav ja kõva asi lõhkus kaitsmata tuuleklaasi, mis pudenes lumehelvestena põrandale, istmele, armatuurlauale, kõige rohkem tema sülle. Kirves paistis olevat uus ja üpris lühike, kolmkümmend sentimeetrit, see oli tabanud plekitahvlit otse autojuhi pea kohal, punasele pinnale jäi suur haav.

„Sõida.”

Ähvardus. Viha.

Aga mitte seda.

Tema, kes mitte kunagi, mitte kordagi nende aastate jooksu vastu ei ähvardanud, vastu ei vihanud. Tema, kes ta oli otsustanud neid mitte näha, mõndasadat, kes kaheteistkümnele tuhandele nuhtluseks olid.

Süljelärakas.

„Sõida!”

Üks lähedalolijatest oli kadunud aknast sisse kummardunud ja lärakas tabas Thomi kaela, sülg voolas rinnale.

Järgmine lärakas tabas Thomi näkku, tema nina, põsk ja lõug said märjaks.

Poisike.

See oli ju … ainult poisike.

Kaksteist, võib-olla kolmteist aastat vana, läikivad juuksed, jäme kuldkett, laps, kes oli maskeerinud ennast täiskasvanuks, kes ta ei olnud ja kelleks ta kunagi saada ei jõua; poisikesesuu irvitas, osutas kirvele, keeras ennast nende kolme- või neljakümne poole, kes piirasid tuletõrjeautot, ja sülitas uuesti. Thom ei olnud kindel, kuidas, aga kusagil sügaval hingepõhjas miski murdus, ta ei vaadanud noorele pinevil näoga autojuhile otsa, kuid kuulis selgesti omaenda häält.

„Sõida.”

„Sõidan?”

Nad lähevad eest ära. Las põleb.

Põsk ja laup vastu akent.

Kas ta kujutas endale ette või olid leegid liiga kaugel, aga klaas tundus olevat soojem, otsekui oleks põleva auto kuumus koos musta suitsuga ülespoole tõusnud ning paiskunud vastu kortermaju ja seal elavaid inimesi.

Ana tundis mehe ära.

Ta oli teda mitu korda varemgi näinud. Mees ei karjunud kunagi. Mitte nii nagu teised. Ta vaatas neist läbi, töötas edasi, kustutas, ei lausunud kunagi sõnagi.

Seekord oli mehel hirm.

Tema nurgelised kiired liigutused, tema pilk, ta oli nendega kohtunud, neid vaadanud.

Kõigepealt kivi. Siis kirves.

Kõige hullem oli kindlasti süljelarakas, sülg tabab valusamini, lööb kõvemini kui metall.

Auto põles edasi, kui suur punane sõiduk parklast välja tagurdas ning dressipükstest ja kapuutsiga dressipluusidest koosnev ring lagunes. Ootamatu vali pauk oli talle tuttav – bensiinipaak plahvatas, see heli oli niisama pealetükkiv nagu äsjane sireen.

Ana istus kitsale puidust aknalauale ning vaatas mustunud plekki ja uut jõudu saanud leeke, hõõrus laupa ja põski vastu klaasi ning oli kindel, et see läks just siis veel soojemaks.

Üks maailm teise sees.

Ühesugused betoonmajad olid nagu müür vastu E4-a ja neid, kes seal saja kümne kilomeetrise tunnikiirusega mööda tuhisesid.

Neil ei olnud kusagile minna, sest ei olnud, kust lahkuda.

NEIL EI OLNUD kusagile minna, sest ei olnud, kust lahkuda.

Ühesugused betoonmajad seespool eraldavat müüri.

Üks maailm teise ees.

Lennart Oscarsson seisis oma akna all ja ringutas. Eemal, väikeses maailmas, oli ühesuguste ridaelamukatuste ja mahajäetud mänguväljakutega Aspsås, müüri taga olev, neljakandilise kruusatatud õue ja pikliku jalgpalliplatsiga Aspsås oli veel väiksem. Ta otsis idüllis veedetud öödest turvalisust ega taipa vist ilmaski, miks ta oli otsustanud veeta oma päevad ühes kolmest Rootsi kõrgeima turvaklassiga vanglas, mis oli mõeldud neile, keda peeti kõige ohtlikumaks, kellele olid mõistetud kõige pikemad karistused ja kelle jaoks oli vajalik maksimaalne eraldatus.

Ta ringutas taas, surus pealetikkuva haigutuse maha ja suundus ukse poole, kellegi ettevaatlik käsi oli ülema suletud uksele koputanud. Martin Jacobson ja hästi noor naine, kellega Oscarsson oli tööintervjuu käigus põgusalt kohtunud, keda ta vaevu nägupidi tundis, aga ei olnud temaga tegelikult iialgi rääkinud.

„Julia. Julia Bozsik. Ma töötan D-majas. D1 vasak tiib.”

Lennart Oscarsson osutas lahke žestiga uue diivani poole ja istus, teine käsi algul teise nelinurkse padja peal, siis nende ümber. Oscarsson oli teadlikult töötanud selle kallal, et värvata traditsioonilisse ja mõnikord läppunud meestemaailma naissoost personali, ning oli rõõmus ja peaaegu uhke enda ees seisva noore inimese üle, kes ei olnud mõne osakonna mõnest nooremast vangist kuigi palju vanem.

„Jah?”

Julia pöördus vanglaülema poole, keda ta oli vaevu kohanud ja veel vähem temaga rääkinud. Mees tundus sõbralikum kui tema kabinet, mis oli liiga suur, liiga ametlik; Julia sai mehele otsa vaadata, tundmata, et teda uuritakse, hinnatakse.

„Paar ööd tagasi.”

Diivan vanglaülema kabinetis.

Julia vaatas ringi, ta ei olnud kindel, vahel … kunagi justkui ei õnnestunud välja arvestada, kuhu inimene tahab jõuda, või isegi seda, miks.

Taevas hoidku … vangla.

Kolm aastat gümnaasiumis ja tehnikasuund. Mõni suvepäev töötuna ja käik tööhõivetalitusse.

Ta ei olnud elu seeski mõnda vanglat näinud.

Ta ei olnud ühtegi kurjategijat elu seeski tundnud, isegi mitte näinud.

Kolm päeva hiljem, pärast kolmepäevast koolitust, sai ta allkirja vastu mundri, oli esimest päeva tööl ja pidi nende eest vastutama.

„Paar ööd tagasi muutus öine vahetus … palun vabandust, põrguks. Üheksa kongi, üheksa kinnipeetavat ei maganud, hakkasid … ma ei oska seda paremini seletada, häält tegema, nad kõndisid pidevalt ringi, olid närvilised ja lärmakad, kraamisid oma kongi, tegid voodi ära, keerasid sassi, koristasid jälle, muudkui sahmerdasid.”

Julia Bozsik oli pärast kolmepäevast koolitust mundrit kandnud ja nende eest vastutanud, aga kõige rohkem kartnud. Noori. Nende agressiivsus ja viha andsid tunda ja võtsid võimust. Vanemad olid harva meeldivad, nad arvustasid ja kommenteerisid tema keha, ent ei tekitanud kunagi samasugust tunnet – vastumeelsust, ebamugavust, nooremad võisid iga hetk katki minna, nad vihkasid kuidagi teistmoodi, tohutult tugevasti.

„Täna öösel asi jätkus. Nad olid ärkvel, rahutud. Ja täna hommikul, kui uksed lukust lahti tehti, kaebasid nad peavalu või ükskõik mida, et aga haiguspuhkust saada ja ennast välja magada. Need, kellel see ei õnnestunud, keda me tööle ajasime, on peast segi – üks tõmbas kahveltõstuki esimese tõstega neli kaubaalust maha ja põrutas siis otse vastu töökoja seina, teine peitis ennast ühte pesumaja tualetti, kustutas tule ära ja istus seal kolm tundi, ta oli ukse käepideme kahe põrandaharja abil blokeerinud.”

Vastumeelsus, hirm; ta oli esimesest päevast saadik kõndinud mööda lukustatud koridore, valmis iga hetk saama rusikahoopi näkku või teravaks ihutud metallitükki selga, olnud nii pinges ja surmahirmul nende ees, keda ühegi hetke tagajärjed ei loksutanud – kes vihkasid, plahvatasid, peksid –, ja peagi taibanud, et hiilib mööda hallide betoonseinte ääri, ning püüdnud ennast vaos hoida, vaadata otse enda ette, mitte iialgi näidata, kui väga ta tegelikult kardab, neile alati silma vaadata, kaua ja kõva häälega naerda, aina rääkida; ta ju teadis, et hirm paistab lihtsalt välja, kui seda piisavalt ei varjata.

Taevas hoidku … vangla?

„Tänan …”

Martin Jacobson istus uue diivani teise serva, noogutas oma noorele kolleegile.

„… keegi ei maga, peast segi, ettearvamatud. Sul ei ole tarvis rohkem seletada. Eks ole, Lennart?”

Vanglaülem kehitas kergelt õlgu, võib-olla ohkas, talle meenusid matsutav suu ja vilavad silmad.

Ta oli seda näinud ja õigesti arvanud.

„Jah. Sul pole tarvis rohkem seletada.”

Ta silmitses oma kolleegi ja sõpra. Nad olid seal nii kaua aega töötanud, seda ikka ja jälle näinud.

„Ma olen seda asja natuke uurinud.”

Martin Jacobson naaldus vaistlikult ettepoole, toetas käed diivanilauale.

„Ja ma olen täiesti kindel, et uimasti, mida nad tarbisid, toodi sisse kolm päeva tagasi ühe külastuse ajal. 9022 Jensen. D1 vasak tiib, kong 2.”

Ta lehitses väikest peenikeste punaste joontega spiraalplokki.

„Külastaja oli noor seitsmeteistkümneaastane naine, registreeritud elukohta Botkyrka vallas Råbys. Tema nimi on … oota natuke … Wanda Svensson.”

Oscarsson vastutas kahe tuhande üheksakümne ühe kinnipeetavaga vangla eest. Kõigile olid mõistetud pikaajalised karistused. Tal oli aega ja põhjust ning ta kandis alati hoolt selle eest, et vähemalt üks kord igaühte kättpidi tervitada ja siis nende minevikuga tutvuda.

„Jensen? Saabus neli, äärmisel juhul viis kuud tagasi?”

„Råby. Isa on pärit Botkyrkast. Ema Zagrebist.”

„Jõhker peksmine, rööv, väljapressimine.”

„Neli ja pool aastat.”

„Seos mõne jõuguga?”

„Tõestatud.”

Ta tõusis, asutas akna juurde minema, jäi järsku seisma. Veel mitte. Seal on ta täiesti üksinda.

„Ja tüdruk?”

„Nagu teisedki. Karistamata. Nahk ja panipaik.”

Nad vaatasid taas teineteisele otsa, nad olid ka seda mitu korda näinud – noored, karistamata ja kergesti mõjutatavad pruudid, kes peavad jalad laiali ajama esmalt nende jaoks, kes tahavad olla niisugused, nagu mehed kindlasti on, ja siis ajama jalad veel rohkem laiali nende jaoks, kes tahavad olla niisugused, nagu kõrge staatusega kurjategijad kindlasti on.

„Ma tahan siia Hallist ühte lisakoera.”

Julia hääl oli rahulik ja asjalik ning tundus palju vanem kui kakskümmend üks, see hakkas kergesti meeldima.

„Pärast uste lukustamist läbiotsimine koos koeraga. D1 vasakus tiivas ja D2 paremas tiivas. Kong kongi järel, ühiskasutuses olevad ruumid, valveruum.”

Vanglaülem seisis ikka veel keset kabinetti, poolel teel akna juurde, paistis, et hakkab vihma sadama.

Koer.

Vanglate amet oli suurendanud koerte arvu kahelt kahekümne viiele. Kui nad ka saja kahekümne viiele suurendaksid, ei oleks sellel mingit tähtsust. Keegi, kes nõuab uimasteid, kisendab suurema koguse metamfetamiini, heroiini või subutexi järele, uuristab alati uue tee, kust sisse pääseda.

„Ja homme kollektiivne UP.”

UP.

Pissiproov.

Täpselt nagu Martin Jacobson, täpselt nagu kõik, kes olid veetnud oma elu mõnes Rootsi vanglas sinist mundrit kandes, teadis ka Lennart Oscarsson, et vangil, kelle pissiproov on positiivne, tekivad probleemid, kui võimude silmad ja kõrvad pööratakse osakonnale, kus ta istub – kaasvangid, kes tahavad rahus narkotsi panna, nuhtlevad teda karmilt. Nad teadsid, et positiivse proovi andmisest, murtud käeluust pääsemiseks eelistab iga vang pissimisest keelduda ja istuda selle asemel ära vangla poolt karistuseks määratud lisapäevad.

Julia Bozsik tahtis midagi. Ta uskus midagi.

„Koer. UP.”

Vanglaülem ei saanud seda usku hävitada, seda pidi tegema aeg.

„Muidugi. Teeme ära.”

Oscarsson oli seisatanud poolel teel akna juurde, nüüd, kui nad ukse kinni panid, läks ta sinna, vaatas välja, raskeid halle pilvi oli juurde tulnud, need olid tumedamad.

Jensen.

D-maja. D1 vasak tiib.

Ta mäletas nägu, mis oli talle kahe päeva eest vastu vaadanud, metsikut vilavat pilku, kuivi huuli, pidevat matsutavat häält.

Nagu kõik teisedki. Saabus neli, äärmisel juhul viis kuud tagasi? Nagu iga noor mees igas range režiimiga vanglas. Jõhker peksmine, rööv, väljapressimine. Elu ilma isata. Rasked kuriteod kaheteistkümnendast eluaastast alates. Seos mõne jõuguga? Nagu kõik need, kes ei tea midagi ühiskonnast, millesse nad kuuluvad.

Nagu kõik need, kes ei tea midagi ühiskonnast, millesse nad kuuluvad.

Ta oli lugenud iga toimikut, võrrelnud igaühe lugu ja jäänud iga kord pidama hästi lihtsa testi juurde, mille kõik pidid siiasaabumisel tegema.

Mitte ükski neist ei ole kunagi osanud vastata ainsalegi küsimusele.

Mitte ainsalegi.

Nad ei teadnud midagi Rootsi riigist, Euroopast ja maailmast. Neil ei olnud mingeid teadmisi millestki väljaspool nende enda kogukonda, mis ei kasva kunagi liiga suureks.

Ta ei saanud sellest aru. Nad olid kaheksateistkümneaastased. Ja ei tahtnud kusagile jõuda.

„Noortest meestest koosnev kuritegelik võrgustik, mis on tekkinud Stockholmi erinevates eeslinnades ja mille keskus on Råby.”

Akna taga õues istusid nad nagu alati keset vanglahoovi oleva aia ääres pinkidel kerge vihma käes, parasjagu luges ta neid kokku neli, viis, kuus, seitse; nad olid pärit eri linnadest ja kuulusid eri grupeeringutesse, kuid igaühel oli suits näpu vahel, nad olid ühevanused, nende poosid olid ühesugused, nad olid osa kampadest, mis kaitsesid, eraldasid.

„Vendlus, perekond, lojaalsusega ühte liidetud, sõprus. Panevad kuritegusid toime ühiselt või koos teiste kurjategijatega.”

Ta läks kirjutuslaua juurde, mille pruunil tühjal pinnal oli virn valgeid, kahekaupa kokku klammerdatud A4-formaadis paberilehti, ja võttis pealmise.

„Kaheksa, võib-olla üheksa täieõiguslikku liiget. Kõik varem raskete kuritegude eest süüdi mõistetud. Neli, võib-olla viis ajutiselt vanglas pikaaegset karistust kandmas.”

Ta hoidis kindlalt käes kahte paberilehte, see oli üks paljudest vanglate ameti julgeolekuosakonna raportitest – osakond loodi siis, kui tuvastati, et paljud vanglasisesed juhtumid on seotud jõukudega.

See raport käsitles ühteainsat jõuku, ühte paljudest.

„Grupeering areneb jõudsalt. Uued reeglid, uued liikmed, uus nimi. Nüüdsest alates kantakse see esmatähtsa, raske organiseeritud kuritegevuse nimekirja.”

Lennart Oscarsson oleks pidanud ohkama, aga ta isegi ei ohanud enam. Ta teadis, et see on alles algus. Kuristikuks kasvanud lõhest oli saanud neetult suur auk, kuhu inimesed kukuvad, pea ees, ning Rootsi ja Euroopa ühiskonna tänane, homne, igavene mõistatus.

Ta pööras jälle pilgu ära, vaatas Aspsåsi punast ridaelamut, mis asus nii ligidal ja nii tohutult kaugel.

Ta võttis telefonitoru, number oli ühel valgel A4-formaadis lehel natuke allpool.

„Jah?”

Ta tundis ära Pereira üsna ettevaatliku hääle, niisuguse, mis ei klapi näoga kokku.

„Oscarsson siin.”

„Jah?”

Vanglaülem hoidis ikka veel käes ühte vanglate ameti julgeolekuosakonna paljudest raportitest.

„Sa otsisid põhjust.”

„Ja siis?”

„Nüüd, Pereira. Nüüd on põhjus olemas.”

RUUM EI SARNANENUD ühegi teisega.

Väikesed neljakandilised fotod põrnitsevatest meestest.

José Pereira kiikus edasi-tagasi, mustad kindad puudutasid kergelt põrandat, ta seisis sageli niimoodi. Ta astus lähemale, seisatas ühe põse, ühe nina, silmapaari juures, näost näkku.

Tagumisel seinal – mis oli väiksem ja koridorile kõige ligemal – olid nad reas, rohelised ja kollased nööpnõelad iga teralise passipildi nurkades, nende all väikesed sedelid, millel oli kirjas kuuluvus mõnda jõuku, sünniaeg, aadress.

Alcatrazi nimekiri.

Ruumi pisut kaugemas otsas nelja ühesuguse, arvuteid, kaustu ja mappe täis kirjutuslaua taga, olid samad mehed kahest suuremast seinast esimesele samamoodi ritta sätitud, aga gruppidesse jaotatud: Hells Angels MC (kakskümmend kaks jõllitavat nägu), Bandidos (kaheksateist jõllitavat nägu), X-Team (kaksteist jõllitavat nägu), Outlaws MC (üheksa jõllitavat nägu). Teisel suuremal seinal – kui ta sammukese tagasi astuks ja käe välja sirutaks, võiks ta nad kõik maha rebida – olid Vennaskond Wolfpack (üksteist jõllitavat nägu), Süüria Vennaskond (kolmteist jõllitavat nägu), BFL Uppsala (seitse jõllitavat nägu), OG (kümme jõllitavat nägu), WYG (kuus jõllitavat nägu), Råby Warriors (kaheksa jõllitavat nägu) ASIR (kolmkümmend seitse jõllitavat nägu), Chosen One’s (kaksteist jõllitavat nägu).