Читать книгу Kolm minutit - Anders Roslund - Страница 1

TÄNA ON hea päev. Mõnikord lihtsalt tead seda.

Kuum nagu eile ja nagu tuleb hommegi. Aga hingata on kerge, äsja sadas ja ta tõmbab pikkade sõõmudega õhku kopsudesse ning hoiab hinge kinni, laseb õhul kurgus settida ja hingab siis aegamisi välja.

Ta astub maha kord punast värvi olnud linnaliinibussist, mis väljus tunni aja eest Comuna 13 linnaosas San Javieri bussipeatusest: mõned kõrghooned, siis hulganisti madalamaid ja siis need osaliselt seinteta majad kõige kaugemal eemal. Leidub neid, kes ütlevad, et see linnaosa on kole, aga tema nii ei arva, ta ju elab seal ja on elanud kõik üheksa eluaastat. Ja seal lõhnab teistmoodi. Mitte nagu siin, kesklinnas. Siinne lõhn pole tuttav – see on põnev. Suur turuplats, mis on siin tõenäoliselt alati olnud. Täpselt nii nagu kalalett ja lihalett ja juurviljalett ja puuviljalett ja need väikesed, väikesed restoranid, kus on ruumi kolmele või ehk neljale. Aga inimesed, kes trügivad, kes ähivad ja puhivad – nemad ei ole ju küll alati olemas olnud? Inimesed ju sünnivad ja surevad ning vahetuvad. Praegu on olemas küll just need, keda ta näeb, aga kui ta suureks kasvab, on nii mõnedki neist juba lahkunud ja teised asemele tulnud. Nii need asjad käivad.

Camilo kõnnib risti üle väljaku ja läbi kitsaste käikude edasi La Galeríasse. Siin on veel rohkem inimesi. Ja natuke räpane. Aga õunad ja pirnid ja banaanid ja virsikud on värvide vaheldudes nii toredasti kuhjades. Ta komistab otsa ühele vanamehele, kes ta peale ropendama hakkab, ja nihkub siis suurtele tumesinistele viinamarjakobaratele liiga lähedale, nii et need maha kukuvad, ta korjab need ruttu kokku ja sööb nii palju, kui jõuab, sest siis hakkab naine, kes on ema moodi, samamoodi roppusi karjuma nagu enne vanameeski, aga ta ei kuule neid, ta on juba järgmise leti ääres ja siis juba järgmise ja järgmise. Kui ta on möödunud viimastest kalakastidest, milles on jää juba ammu ära sulanud – ja selles kohas ei lõhna põnevalt, surnud kaladele ei meeldi soojus ja need, keda enne lõunat maha ei müüda, annavad sellest haisedes märku –, teab ta, et on kohe kohal. Veel mõned sammud ja seal nad istuvadki. Puupinkidel ja toolidel raskete laudade ääres, mis ei kuulu ei müüjatele ega köögile ja mille keegi on kõige kaugemasse otsa tarinud, sest kõik on juba läbi müüdud. Just seda nad üheskoos teevadki: istuvad ja ootavad. Ta ei ole veel jõudnud seal liiga palju ootamas käia, ta on ju alles üheksane. Aga ta teeb nagu teisedki: võtab istet ja ootab ja loodab, et täna on see päev, kui ta saab ülesande. Seda ei ole kunagi varem juhtunud. Teised on natuke vanemad: kümme, üksteist, kaksteist, kolmteist, paar tükki isegi neliteist aastat vanad ja parasjagu häälemurdeeas, nende hääled lõikavad läbi õhu, kaotades aeg-ajalt suuna, pudenedes nende huulilt, põigeldes siia-sinna just siis, kui nad rääkima hakkavad. Ta tahab saada samasuguseks nagu nemad, samamoodi raha teenida. Nagu Jorge. Tema vend. Kes on seitse aastat vanem. Kes oli seitse aastat vanem, nüüd on ta surnud. Ühel päeval helistas politsei uksekella ja rääkis emale, et Río Medellínist leiti keegi. Et nad kahtlustavad, et see võib olla Jorge. Et nad tahavad, et ema kaasa läheks ja vaataks, kas see on tema. See oli tema. Ta ei olnud veel liiga kaua vees lebanud, nii et oli äratuntav.

„Tere.”

Camilo tervitab ettevaatlikult, nii ettevaatlikult, et nad isegi ei pane tähele, olgu see siis päriselt või tundub talle ainult nii.

Ta võtab istet pingiäärel, millel istuvad veel mõned üheksa-aastased. Iga päev sõidab ta pärast kooli siia. Need, kelle hääl lõikab läbi õhu ja kes on siin veidi kauem olnud, ei käi üldse koolis, neid ei sunni keegi ja nad istuvad siin päevad läbi. Ootavad. Räägivad veidi juttu. Vahel naeravad. Aga piiluvad pidevalt viimaste lettide vahele tühjusesse – suurte pehmete jalgpallide moodi kapsapead ühel pool kuhjas ja teisel pool suured kalad, kelle silmad teda jõllitavad, kui ta neist möödub –, piiluvad ja teesklevad, nagu neil oleks täiesti ükskõik. Ja kõik teavad. Kõik teavad, et kõik petavad üksteist, aga sellest hoolimata teesklevad edasi, et ei hoia üldse silma peal ega jälgi just seda kohta, kuigi muud nad ei teegi. Just sealtkaudu nad ju tavaliselt tulevadki. Selleks peab valmis olema. Clientes. Nii neid kutsutakse.

Camilo tõmbab sügavalt hinge ning tunneb, kuidas kõht kummi läheb, laieneb ja paisub ja kergeneb, kui õhk sees ringi käib ning kogu kehas hakkab hea, ta süda taob kiiremini ning puna lööb põskedel rohkem õhetama.

Täna.

Ta tahab nii väga.

Ta ju teadis juba hommikul. Täna saab ta kelleltki esimest korda ülesande. Ta teeb selle ära. Ja kui see on kord ära tehtud, ei ole enam miski endine.

Nüüd on palavam. Aga ikka veel kerge hingata. Linnas, mis on tuhat viissada meetrit merepinnast, nii et enamik neist, kes siia päeva jooksul tulevad, sealhulgas kliendid, kurdavad hapnikupuuduse üle ja nende kopsud tõmbuvad justkui kramplikult kokku, kui nad üritavad aina neelates endasse rohkem õhku ahmida.

Seal. Seal.

Üks cliente.

Camilo näeb teda samal ajal kui teised. Ja ajab end täpselt nagu teisedki sirgu, tõuseb püsti ja kiirustab tema poole, trügib talle ligi. Paks juusteta mees, mustas ülikonnas ja musta mütsiga, silmad väikesed ja teravad kui linnul. Mees vaatab trügijaid, kes sirutuvad tema poole, ja pärast miljardeid sekundeid, mis on intensiivsed kui trummipõrin, viipab neist ühe poole. Ühe üheteistkümneaastase, kes on peaaegu kaksteist ja kes on seda varem teinud. Ja nad lähevad koos minema.

Kurat.

Camilo neelab midagi alla, võib-olla oli see klomp. Kurat, kurat, kurat. Võib-olla täna rohkem ei tulegi.

Ja ta oli ju teadnud, et täna on tema kord.

Möödub veel üks tund. Ja veel teinegi. Ta haigutab, otsustab, et ei tohi silmi pilgutada, loendab, mitu korda ta suudab kuuekümne sekundi jooksul vasakut kätt tõsta, ümiseb mingit totrat lastelaulu, mis ei lähe enam meelest ära, kui kord laulma oled hakanud.

Ka täna ei midagi. Peale ootamise.

Siis aga tuleb keegi.

Ta on kindel.

Sihikindlate sammudega. Otse nende suunas.

Keegi tuleb.

Ja nad teevad täpselt nii nagu ennegi, nagu alati: ajavad end sirgu, trügivad, üritavad silma paista.

Ka seekord meesterahvas. Jõuline, mitte paks nagu eelmine, tugevama kehaehitusega. Indiaanlane. Ja siiski mitte päris. Mestiits. Camilo tunneb teda. Ta on teda varem näinud, mees on ka ise Calist pärit ja isast vanem. Vähemalt nii ta arvab, ta ei ole kunagi oma isa näinud ja ema ei räägi temast kuigi palju. Indiaanlane, õigemini mestiits, andis ülesandeid tavaliselt Enriquele – Enriquele, keda ei ole siin mõnda aega näha olnud, Enriquele, kes on teinud seda kokku seitseteist korda.

Nad kõik ootavad ja loodavad. Kõige rohkem ehk paar tükki tulevadki ülesandeid andma ja praegu on päeva viimane võimalus, enne kui enamik neist koju peab minema, midagi peale ootamise tegemata. Nad piiravad mestiitsi sisse ja see jälgib, kuidas nad püüavad täiskasvanumad välja paista.

„Kas kõik on siin seda varem teinud?”

Nad vastavad kõik koos ja korraga.

„Sí!”

Kõik peale Camilo. Ta ei saa kätt tõsta ja sellele küsimusele vastata ja valetada, nii ei lähe. Teised karjuvad kaheksa korda ja kaksteist korda ja kakskümmend üks korda. Kuni mees tema poole vaatab.

„Ja sina?”

„Mitte kunagi. Või õigemini… veel mitte.”

Camilo on täiesti kindel, mestiits, kellel on ülesanne anda, vaatab ainiti teda.

„Siis pead sa selle saama. Oma esimese. Nüüd.”

Camilo ajab end nii sirgeks, kui suudab, püüdes mõista, mida mees just öelnud oli. Et see ongi tõsi. Et ta teeb selle ära. Täna. Ja homme, kui ta lettide vahelt kõndides tuleb, on kõik teisiti, teised vaatavad ta poole austusega, sest ta on seda teinud.

Auto on turu lähedale La Galería juurde valesti pargitud. G-klassi Mercedes maastur. Must. Nurgeline. Katusel suured prožektorid, Camilo loeb kokku neli tükki, laiad ja rohmakad ja vaatavad igasse suunda. Ühtemoodi sünged aknad, millest ei näe läbi, isegi mitte esiklaasist. Kuulikindlad, seda ta teab. Ja auto sees on loomalõhn, uued autod lõhnavad nii, siin on valged nahkistmed, millel on pehme istuda. Peaaegu ei ole kuuldagi, kuidas auto käivitub ja sõitma hakkab. Mestiits on rooli taga, tema istub kõrval. Ta vaatab hetkedel, kui arvab, et seda ei ole näha, salamisi meest, kes on nii pikk, et pea ulatub peaaegu vastu autokatust. Nurgeline nägu, nurgeline keha, ta näeb välja natuke auto moodi, milles nad istuvad. Jäme must, kõrbenud leivapätsi meenutav punupats, mille patsikummi põimitud kuldtraadid hakkavad neid vaadates läikima. Nad ei räägi omavahel sõnakestki. Neil läheb kakskümmend minutit, et sõita läbi linna, mis muutub räpasest kulunuks, siis renoveerituks, siis uhkeks ja siis uuesti räpaseks. Üle Carrera 43A väiksemale teele, mille nime ta ei tea. Siis nad peatuvad. Camilo vaatab tänavasilte, nad on täpselt Carrera 32 ja Calle 10 ristumiskohas. Ja linn on jälle uhke. El Polado nimeline linnaosa, ta ei ole siin kunagi varem käinud. Peen. Ema on nii öelnud. Muidugi peen, kui inimesed elavad oma majas, mille ees kasvab muru ja sissesõiduteel seisavad kaks autot, kuigi kesklinn ei ole väga kaugel.

Siit näevad nad maja, ilma et keegi neid tähele paneks. Mestiits osutab näpuga.

„Seal. Seisab kõige kaugema akna ääres. Sinu ülesanne.”

Ta vaatab naist. Ja noogutab. Ka siis, kui ta käterätiku vastu võtab, sülle asetab ja lahti harutab. Püstol. Zamorana, valmistatud Venezuelas, viisteist lasku, üheksa millimeetrit. Camilo teab neid asju. Jorge õpetas talle peaaegu kõik selgeks.

„Edasi tead ka? Kuidas teha?”

„Jah.”

„Kui tulistad?”

„Jah, seda ma olen palju teinud.”

Nad tegidki, koos Jorgega. Harjutasid. Tulistasid õhtuti üsna sarnasest, kuigi vanast püstolist, mille Jorge sai kelleltki laenuks, kellega Camilo ei tohtinud kohtuda. Ühel kaugel mahajäetud krundil La Maialas.

„Hästi. Kahe tunni pärast näeme. Keskuse juures samas kohas. Lähed ise sinna.”

Süda taob, nii rõõmust kui ärevusest kui põnevusest kui hirmust.

Sicario, palgamõrtsukas.

Kui auto on silmist kadunud, läheb Camilo puude juurde, mis ääristavad taustana teeperve, ning võtab seal istet. Siit näeb maja ja akent ja naist, kes seisab seal midagi teadmata.

Roheline kleit. Noorem kui ta arvas. Sõelub toa ja nähtavasti köögi vahet, askeldades millegi kallal, millest on raske aru saada. Ta kruvib, nagu Jorge on õpetanud, summuti otsa ning lükkab ka rätikus oleva viie padruniga salve käepidemesse. Nii need asjad käivad.

Keskendu.

Jorge ütles ikka, keskendu, vennas, hinga aeglaselt edasi ja pane sil mad kinni ja mõtle millelegi meeldivale. Camilo mõtleb laevadele. Talle meeldivad laevad, suured purjedega laevad, mis seilavad aeglaselt, kui tuul on vaikne, ja kiiresti, kui tuul on tugev, ta ei ole küll kunagi laevaga sõitnud, aga ta on sellele nii palju mõelnud, et on üsna kindel, et teab, mis tunne see on.

Paar minutit. Ja ta on valmis.

Ta tõuseb püsti. Surub püstoli püksivärvli vahele ning hoolitseb, et pluus selle ära varjaks. Kõnnib selle maja ukse juurde, mida mestiits näitas.

Trellid. Turvauks. Kahekordne. Ta on selliseid uksi varem näinud.

Ja ta helistab uksekella.

Sammud. Keegi läheneb. Keegi vaatab piiluauku, ta näeb seda, auk läheb siis pimedaks.

Ta tõmbab püstoli püksivärvli vahelt välja ja vajutab pisikesele nupule ja vabastab kaitseriivi just sel hetkel, kui kuuleb, kuidas uksekett seestpoolt lahti tehakse.

Siis avab naine ukse. Tema nägi ju üheksa-aastast last.

Ja ta vaatab talle otsa, nagu Jorge on öelnud, et ta peab tegema, ning tõstab püstoli ja suunab ülespoole, naine on ju temast palju pikem.

Ta hoiab relva mõlemas käes, nagu Jorge on näidanud.

Ja vajutab päästikule.

Kaks korda.

Esimene lask rindu ja naine põrkub kergelt löögist ja lööb vaaruma, tal on hämmeldunud ilme, tal on sedasorti suu ja silmad. Siis tulistab ta teist korda, pähe.

Ja naine vajub kokku nagu ettevaatlikult puult langev leht, seljaga vastu uksepiita ja veritsev auk keset otsmikku. Ta ei paiskugi tagasi või kõrvale, mitte üldse nii, nagu ta ette kujutas, mitte nagu ta filmides näinud on.

Pärast sõidab ta bussiga. Selle tagaosas. Ja tunne on täpselt samasugune nagu enne, süda taob rõõmust ja põnevusest, aga samas mitte üldse nagu enne, enam pole hirmus. Nüüd on ta seda teinud. See paistab välja, ta teab seda, ta on ju ise teiste pealt näinud.

Auto ootab samas kohas. Turu lähedal. Nurgeline mestiits juhiistmel, punnitav pats õlgadel. Camilo koputab aknale ja kõrvalistujapoolne uks avatakse.

„Tehtud?”

„Tehtud.”

Mestiits võtab, kindad käes, püstoli vastu ja salve välja. Kolm kuuli on alles.

„Sa kasutasid… kahte?”

„Jah. Üks rindu, teine pähe.”

Mina. Sicario.

Jälle bussis. Kõige tagumine ots on täis ja ta istub ainsale vabale kohale kohe bussijuhi taha. Ta viis käterätikus relva tagasi ning sai kakssada dollarit. Camilo põsed on soojad, punased. Kakssada dollarit! Tema parempoolses taskus! Ja rahatähed on soojad nagu põsedki, põletades reit, nagu tahaksid välja pääseda ja näidata end kõigile, kes täna õhtul bussiga sõidavad ja kellel ei ole taskutes kahtsadat dollarit isegi siis, kui kõik bussi peale kokku lugeda.

Kuus tsooni piki Río Medellíni, mis teeb kuusteist comuna’t ja kakssada nelikümmend üheksa barrio’t. Ta on teel ühte neist Comuna 13 lõppu San Javieri. Ta on teel koju. Ta on sinna sõitnud nii mitu korda, emaga, Jorgega, üksi, aga kunagi varem ei ole ta end nii tundnud. Õhupahvakas ei liigugi enam kõhus edasi-tagasi, on hoopis südame lähedal koha leidnud ega pitsita enam, vaid voolab. Ta toetub vastu kõva istet ning mõtleb majale, mis on kitsas ja räpane ja kärab helidest, ja kuidas ta bussipeatusest nii kiiresti, kui suudab, sinna tormab, uksest sisse hüppab ja juba teda nägematagi hüüab külmkapp, ema, ma ju ütlesin, et teen selle korda, ning poole rahast talle pihku surub. Ja ema on nii uhke ta üle. Ja siis läheb ta oma salakohta toas, kus nad magavad. Lamedasse plekkkarpi, mille ta leidis ja milles olid kord peenikesed šokolaaditükid ja mida saab pea igale poole ära peita – sinna paneb ta teise sajadollarilise, tema isikliku esimese.