Читать книгу Kolm minutit - Anders Roslund - Страница 3

KUI KOIDIKUST saab hommik. Ja juulist august.

Piet Hoffmann keris veoauto küljeaknad mõlemalt poolt alla, tuuletõmbus, kell ei olnud veel isegi mitte kaheksa, aga kuumus rõhus ta meelekohti, läikiv higi aurustus aeglaselt ära aetud habemega nahalt, kui tuul ta ümber vihises.

Kui lõpp muutub alguseks ja kõik jääbki alati sedasi edasi kestma.

Täna kolm aastat tagasi saabus ta maale, kus ta ei olnud kunagi varem käinud.

Põgenemine.

Tühjus.

Elu oli muutunud ellujäämiseks.

Ta surus gaasipedaali veidi vähem, üheksakümmend kilomeetrit tunnis, täpselt nii kiiresti, kui nad olid kokku leppinud. Ta kontrollis vahemaad eesoleva veoautoga, kakssada meetrit, täpselt nii kaugel, kui nad olid kokku leppinud.

Elada tühjuses tähendab ju elada olematut elu. Või on see ehk siiski muu ümbritsevaga võrreldes olemas.

Aga kui isegi ümberringi ei ole midagi olemas?

Nad olid juba ammu 65. maanteelt maha keeranud. Kümnete kilomeetrite kaupa voolas vasakut kätt paksu tihniku taga mäslev Río Caquetá, ääristades Putumayo provintsi – jõgi, mis oli neid sõidutee kõrvalt viimane tund aega eemalt, kuid pidevalt saatnud. Ta näris ergutavat kokalehte ja jõi rahustavat valget teed. Ja vahetevahel segu, mida El Mestizo kangekaelselt talle iga kohaletoimetamise vahele peale surus, mingit isiklikku versiooni coladast, jahu ja vesi ja suhkur ja üsna kõvasti Kuuba espressot, maitse oli kohutav, aga see töötas, peletas nälja ja väsimuse eemale.

Ta oli mitmel korral, eriti viimasel aastal, mõelnud, et lõpp ongi lõpp, et tekib võimalus koju minna. Euroopasse. Tagasi Rootsi Stockholmi, mida ta oli koos Zofia ja Rasmuse ja Hugoga oma ühiseks maailmaks pidanud. Ja igal korral oli võimalus kiirelt möödunud, tühjus rohkem võimust võtnud, põgenemine jätkunud.

Täna õhtul. Siis näeb ta neid jälle. Naist, keda ta armastab, kuigi oli arvanud, et ei suuda armastada, ja kaht väikest inimest, keda ta armastab ehk veelgi rohkem – päris inimest, kellel on päris mõtted ja kes vaatavad teda pilguga nagu mitte keegi teine. Teda, kes ta ei kavatsenud kunagi lapsi saada. Vahel proovis ta meenutada, kuidas oli olnud varem, kui seda kõike ei olnud olemas, ja ta mäletas justkui valesti mäletades vaid tühjust.

Ta pidurdas kergelt, oli liiga lähedale jõudnud. Pidev vahemaa, et oleks võimalikult kindel. Tema ülesanne oli kaitsta mõlemat veoautot. Ja nad olid juba maksnud, et neid läbi lastaks, siin ju ei unistatud suureks saades politseinikuks või sõjaväelaseks saada sellepärast, et kurjategijaid kinni nabida või kuritegusid ära hoida, vaid sellepärast, et politsei ja sõjaväelasena sai altkäemaksust korraliku palga kokku ajada.

Kaitsta.

Ta kaitses eile nii nagu täna ja hommegi. Saadetisi. Inimesi. Senimaani, kuni ta sai sellega kõigist teistest paremini hakkama, ei kahtlustanud teda keegi. Kui El Mestizo või ükskõik kes muu PRC geriljadest hetkekski kõhklema lööks, et ta ei ole see, kes väidab end olevat, kui ta paljastataks, tähendaks see otsekohest surmaotsust. Talle endale, Zofiale, lastele. Ta pidi püsima oma rollis iga päev, iga sekund.

Piet Hoffmann keris mõlemad küljeaknad üles, kuumus oli hetkeks neutraliseeritud, pealegi oli tõmbetuul eemale peletanud kobrutava higi, mis voolas ta standardvarustuse alla. Kuulikindla vesti, millele ta oli ise kaks taskut külge õmmelnud: ühe GPS-vastuvõtja jaoks, mis salvestas teekondade ja sihtmärkide täpsed koordinaadid, ja teise satelliittelefoni jaoks, millel oli levi ka džunglis. Ning külje peal õlakabuuris püstol, neljateistkümne kuuliga Radom, mille kandmisega ta aastate jooksul, kui Rootsi politsei talle Poola maffiasse sisseimbumise eest palka maksis, ära oli harjunud. Teisel pool õlakabuuris oli pussnuga, mille puitkäepidet meeldis talle väga peos hoida ja mille tera oli mõlemalt poolt värskelt teritatud, ta oli seda kaasas kandnud oluliselt kauem, juba enne kohtunikke ja vanglakaristust, alates Rootsi erikaitserühmas tööle asumist: võimalikult suur vigastus üheainsa tor kega. Kõrvalistmel MiniUzi laskekiirusega üheksasada viiskümmend lasku minutis, mis tänu kokku volditud kabale oli täpselt nii lühike, kui ta tahtis. Lisaks nagu veoautode julgestustranspordi puhul ikka, auto kastis kahe konksuga juhikabiini külge kinnitatud snaipripüss Psg 90. Pealegi olid tal kõige jaoks registreeritud load. Tänu piisavale rahasummale, mille El Cavo Bogotás välja oli käinud.

Sealt eestpoolt. Pärast värvimata kuuri tee ääres, täpselt enne kaht kõrget ja ammu surnud puud, paljad haruli oksad justkui ootamas kedagi, kes jääb tulemata. Sealt pidid nad pöörama paremale, aeglustama ning sõitma viimased paarkümmend kilomeetrit mudast kruusateed mööda, mis oli liiga kitsas ja milles olid korrapäratult poolemeetrised vett täis augud. Pagana miiniväli. Kolmkümmend kilomeetrit tunnis, kiiremini ei olnud võimalik liikuda. Sellepärast sõitis Piet Hoffmann eesmisele veoautole natuke lähemale, lõigates vahemaa turvaliselt poole peale, hetkeski mitte kaugemale kui sada meetrit.

Just sellesse cocina’sse ei olnud ta kunagi varem kaupa toimetanud. Aga nad nägid kõik ühtmoodi välja ja neil oli sama eesmärk: töödelda kokalehti kemikaalidega ja toota nädalas üle saja kilo kokaiini. Veel mõni tund mööda jumalast maha jäetud teed ja nad jõuavad alale, mis oli varasemalt FARCi, aga nüüdseks PRC kontrolli all ja kus on laboratoorium, mis on PRC või mõne teise tegelase oma, kes PRClt maad rendib ja neile kasvatamise ning tootmise eest maksab. Kui Hoffmann esimest korda siin käis, eeldas ta, et tegemist on maffiaga, ta oli ju selle teadmisega üles kasvanud, selliseks oli müüt kujunenud, juurdunud. Nüüd ta teadis, et see ei ole tõsi. Maffialiikmed võisid küll juhtida Colombiat ja istuda raha otsas, aga džungel ei kuulunud neile. Maffia. Riik. Paramilitaarsed rühmitused. Ja terve hunnik teisi organisatsioone, kes ringi rahmeldasid ja üksteist tapsid. Aga võimu ei olnud kellelgi peale PRC-geriljade: kokaiini jaoks oli vaja metsa, kokalehti, ning keegi ei kasvata neid geriljade maal ilma geriljade loata.

„Tere.”

Ta oli kavatsenud helistamisega oodata. Aga igatses nii väga. Naise käsi põskedel, tema silmi, mis vaatasid talle otsa ja soovisid head, mis armastasid, mis kannatasid ära kõik, mis kiirgasid usaldust.

„Tere.”

Ta oli seitse päeva ära olnud. Ka seekord. Nii see kõik käis. Vahemaa, ootus, pikad ööd. Ta kannatas selle välja, sest naine kannatas selle välja. Neil ei olnud ju muud valikut. Lahkuda siit tähendas loobuda seljatagusest. Koju Rootsi sõita tähendas luku taha panekut. Mitte oma rolli edasi mängida tähendas surma.

„Ma igatsen sind.”

„Ja mina sind.”

„Täna õhtul. Või ehk isegi pärastlõunal. Siis näeme.”

„Musi.”

Ta oli just vastamas, lõpetamas. Musi. Kui kõne katkes. Vahel juhtus siinkandis nii. Küll ta helistab hiljem uuesti.

Niigi kitsas tee muutus kohati pigem rajaks, veel kitsamaks ja ebatasasemaks. Õiget vahemaad hoida oli raske. Vahel kadus teine veoauto järskude kurvide ja teravate käänakute taha. Hoffmann oli just parema tagaratta august edasi-tagasi välja kõigutanud, kui eespool tee peal süttisid sõidusuunas kaks pidurituld, särades teravas päikesepaistes kui kaks punast silma. Asi ei olnud õige. Teine veoauto ei oleks pidanud kiirust maha võtma või peatuma, mitte praegu, mitte siin. Tema oli pannud paika transpordiplaani, see oli tema vastutada, ja ta oli andnud väga selged korraldused, et kumbki auto ei vähenda kiirust ette hoiatamata alla kahekümne viie kilomeetri tunnis.

„Ettevaatust.”

El Mestizo hääl Piet Hoffmanni kõrvus, ta kohendas ümmargust halli vastuvõtjat, et paremini kuulda.

„Seis.”

Ka Hoffmann pidurdas ja jäi korraga täitsa pidama nagu El Mestizogi. Kaheksakümmend, võib-olla üheksakümmend meetrit tagapool. Ja nüüd ta nägi, hoolimata järsust kurvist ja varjavast põõsastikust. Üks tumeroheline masin seisis risti üle tee, mõlemal pool veel mitu teistki ootel, ta luges kokku neli militaarsõidukit, mis seisid järjestikku kaares nagu naeratus ühest teepervest teise.

„Ära oodata ja…”

Krõbises kohutavalt, elektrooniline kriipimine muutus raevukaks ja kärises kuulmekäigus ja Hoffmann ei saanud El Mestizo jutust enam hästi aru, kui too sättis nööpnõelasuurust mikrofoni oma särgikrae vahele ning seadis saatjarežiimile.

Automootor töötas edasi ja Hoffmann piidles risti pargitud rohelisi masinaid. Tavaline sõjavägi? Nad olid juba oma osa saanud. Või paramilitaristid? Sellisel juhul oleks neil probleem. Nemad ei olnud El Mestizo palgal.

Masinate uksed avanesid ühel ajal. Neist hüppasid välja rohelistes vormiriietes mehed. Ja ta rahunes veidi. Tundus, et ka El Mestizo rahunes, ta hääl ei kärisenud enam nii väga nagu siis, kui valvsus ja kahtlus võimust võtsid, ta oli tema ise.

„Me tunneme neid. Võtan uuesti ühendust.”

El Mestizo kabiiniuks avanes. Ta oli raske, pikk ja üsna turske, aga kui ta maandus mudasel pinnal, tegi ta seda pehmemalt kui Hoffmann kunagi varem näinud oli, nii palju ihu, mis nii tihkelt koos püsis.

„Kapten Vásquez? Mis toimub?”

Saatja särgikrael ei krabisenud enam, heli oli selge ja puhas. Ka siis, kui läbi selle kostis vaid veidi liiga pikaks veniv vaikus.

Kuniks Vásqueziks kutsutud mees käed õhku viskas.

„Toimub?”

„Sinu masinad. Paistab nagu mingi pagana teetõke.”

„Hm. Võib-olla sellepärast, et ongi.”

Vásquezi hääl. See ei meeldinud Piet Hoffmannile. Midagi oli puudu. Mingi toon, kõla. Teadupärast tõmbus inimesel, kellel ei olnud head kavatsused, hääletrakt alateadlikult kokku, mõjutades artikulatsiooni. Hoffmann ajas end esiistmelt ettevaatlikult püsti, tegi kabiini tagaakna lahti ja ronis välja kaetud autokastile. Snaipripüss püsis paigal kahe lihtsa kinnitiga, ta võttis selle lahti, pani paika harkjala, heitis laskeasendisse pikali, tõmbas vinnastushooba üles enda poole, surudes samal ajal vintraua otsa läbi presenti tehtud augu.

„Sulle on makstud.”

„Mitte piisavalt.”

Sihik viis ta lähemale. Tundus, nagu seisaks ta nende juures, nende vahel, ühel pool El Mestizo ja teisel kapten Vásquez.

„Sa said, palju küsisid, Vásquez.”

„Ja sellest ei piisa.”

Piisavalt lähedale, et sulada üheks El Mestizo näoga. Või Johnny näoga, nii ta kutsus teda aina tihemini. Leemendav nagu alati, kui nad Calist või Bogotást džunglisse sõitsid, huuled pingul ja silmad vilavad, need silmad, mis kunagi ajasid hirmu peale, aga mida Piet hoolimata vaheldumisi peegelduvast sõbralikkusest ja julmusest oli õppinud hindama. Ja Vásquezi nägu: süsimust, paksud vuntsid, mille üle ta oli nii uhke, sihitute antennidena turris kulmud. Ta nägi välja samasugune nagu alati. Ja samas üldse mitte. Nagu häälgi, olid ka tema liigutused teistsugused: mitte järsud, keevalised, pigem enesekindlad, just enesekindlad, aeglased, vahest isegi liiga väljapeetud, nagu tahaks ta jutukaaslase tähelepanu üksnes endale saada. Tookord, kui nad Florencias kiriku taga restoranis võidunud laua taga istusid, temaga kauplesid ja maksid selle eest, et kolm saadetist kohale toimetada, ei olnud ta selline välja näinud. Tookord oli Vásquez kohale ilmunud tavarõivastes, oli närviline, rääkis ja liikus ärritunult ning rahunes veidi alles siis, kui ümbriku lahti rebis ning omaette pobisedes rahasedeleid kokku luges.

„Sa ei öelnud mulle, kui suur su saadetis on. Sa ei rääkinud tõtt.”

„Meil on kokkulepe.”

„Ma ei teadnud, palju see väärt on. Nüüd tean.”

Piet Hoffmann suunas sihikut, fokuseerides El Mestizo silmadele. Ta teadis väga hästi. Just sel hetkel muudavad need kuju – iga kord sama kiirelt –, pupillid suurenevad ja püüavad vähem valgust, et rünnakuks valmistudes rohkem jõudu koguda.

„Kas sa teed nalja? Sulle on makstud.”

„Ma tahan saada veel täpselt sama palju.”

Vormiriides Vásquez ajas selja sirgu, osutas tihedalt kõrvuti pargitud masinatele ja neljale mehele, kes seisid masinate ees. Ja kes viisid nüüd üheaegselt, kuigi relvasid tõstmata parema nimetissõrme päästikule.

Selge sõnum.

Piet Hoffmann sättis sihiku suurendust ja suunas niitristi keskpunkti kapten Vásquezi peale ning sihtis kulmukaare keskpunkti.

„Oled juba saanud, palju saama pidid.”

„Nii arvad sina. Aga mina ei arva nii.”

„Vaata nüüd ette, Il Capitano.”

Kakskümmend seitse kraadi sooja. Hoffmanni vasak käsi sihikul. Tuulevaikne. Rõngas ettevaatlikult nimetissõrme ja pöidla vahel. Vahe maa üheksakümmend meetrit. Ta keeras, klõpsatus.

TPP üks. Transport paremale üks.

Objekt sihikul.

„Vaata ette… sest sa tead sama hästi nagu mina, et siin džunglis on õnnetused kerged juhtuma. Nii et kuula nüüd hoolega, Vásquez: sulle ei maksta rohkem midagi.”

Piet Hoffmann oli nii lähedal, ta sai sihiku kaudu üheks õhukese nahaga, mis läks kortsu, tõmbus otsmikul krimpsu, surudes kulmud justkui enda vahele. Kapten Vásquezi just ähvardati. Ja ta reageeris.

„Sellisel juhul.”

Eneseusaldus ja kontroll muutusid agressiivsuseks ja rünnakuks.

„Võtan ma sult su saadetise.”

Hoffmann tundis. See oli tulemas. See, mida ta ei tahtnud.

Parem nimetissõrm kergelt päästikul.

Mitte kunagi kõhklusi äratada.

Ellu jääda.

Tema ametlik ülesanne oli kaitsta. Seda El Mestizo arvas ja pidi edasi arvama.

Nina kaudu õhk sisse, suu kaudu välja, rahu, kuskil seespool oli see olemas.

Ta oli varem tapnud seitsmel korral. Viiel pärast siiatulekut. Sest olukord nõudis. Et mitte paljastatud saada.

Sina või mina.

Ja ma hoolin endast rohkem kui sinust, nii et ma valin enda.

Aga teised olid olnud uimastite pealt kasulõikajad, kes imesid aeglaselt välja elumahlasid, et nende üle ise käsutada. Tema aga, kapten Vásquez, oli tavaline Colombia kaitseväelane. Inimene, kes tegi nii, nagu kõik teisedki: kohaldus süsteemiga ja võttis kompensatsiooniks altkäemaksu.

„Sinu veoauto saab nüüd minu omaks…”

Vásquez oli relvastatud, vasakul õlal rippus automaat ja paremal püksivärvli juures kabuur, millest ta tõmbas välja relva, revolvri, mille ta surus El Mestizole meelekohta.

„…ja sa oled vahi alla võetud.”

Kapteni hääl oli muutunud vaiksemaks, nagu oleks tegemist millegi ainult nendevahelisega. Küllap seepärast kõlaski metalne klõpsatus nii valjult, kui kelk tagasi liikus ja padrunisalvest lasuks padruni haaras.

Hinga sisse, välja.

Piet Hoffmann oli nüüd kohal, jäänud olid vaid mõned hetked. Hetked, mida tükkideks võtta ja uuesti kokku panna. Maailmaks, mis kuulus talle ja pakkus kaitset. Üks lask, üks tabamus. Ei asjatut verevalamist. Ühest lasust juhi pihta piisas alati, sundis teisi ümberringi vaatama ja lasu allikat otsima, varjuma.

„Mitte keegi ei suru oma kuradi revolvrit mulle pähe.”

Ka El Mestizo rääkis vaikselt, peaaegu sosistades. Samal ajal pöördus ta tasahilju ringi, hoolimata relvasuust vastu meelekoha õrna nahka, kuhu jääb maha ümar ja punane laik.

„El Sueco.”

Ja nüüd vaatas ta otse teist veoautot. Hoffmanni.

„Nüüd.”

Üks lask, üks tabamus.

Piet Hoffmann vajutas kõvemini päästikule.

Ma hoolin endast rohkem kui sinust, nii et ma valin enda.

Ja kui kuul kapten Vásquezi otsmikku tabas, läks nagu selle laskemoonaga ikka: üsna väike sisenemisava, mõne sentimeetri laiune, samas kui väljumisava oli tohutu, terve pea tagumine osa pühiti minema.

TA EI OLNUD kunagi varem näinud kedagi suremas. Mitte poole sammu pealt. Hingetõmbed, mõtted, armastus, igatsus ja siis – mitte midagi.

Ta oli surma varem kohanud, muidugi – kuratlik, argpükslik ja inetu surm oli teda taga ajanud, ta oli õppinud seda vihkama, kuid teistmoodi. Ta teadis, mis tunne on kedagi hüvastijätuks käte vahel hoida, kaotada ühe pika silmapilgu jooksul see, keda armastad enim.

Timothy D Crouse vaatas ekraani, mis kattis terve saali seina – saali, mis kandis tema enda nime. Satelliit, mis oli just üles võtnud kaadrid sellest, kuidas tabab üks snaipripüssist tulistatud kuul inimest otse pähe, tiirles operaatori arvutiandmete kohaselt maapinnast saja kuuekümne kilomeetri kõrgusel orbiidil, mille iga uus ring kestis kaheksakümmend kaheksa minutit.

Ülaltpoolt nurga alt võetud kaadrid.

Vormiriietes mees – tõenäoliselt ohvitser, ta oli teiste nelja samuti vormiriides mehega võrreldes sedamoodi liikunud – oli tõstnud oma püstoli üles ning ühele veoautojuhile vastu pead surunud. Neli sõjaväemasinat olid moodustanud teetõkke ja ohvitser ning autojuht olid selgelt vaielnud. Ta eluküünal kustutati tema meeste silme ees, kes olid sattunud segadusse ebakindlusest selle üle, kust poolt oli tulnud lask. Siis aga oli juba nende suunas tulistatud. Tabamused läksid kõrvale, ette ja taha. Tundus, et tulistaja, kes oli tabanud ohvitseri nii täpselt pähe, laskis meelega mööda, rahuldus hirmutamisega, olukorra üle võimu võtmisega. Neli meest olid end pikali maha visanud. Mitte kukkunud, lihtsalt võimalikult kiiresti maha visanud. Suurt kasvu, vaat et nurgeline, paksu ja tumeda patsiga autojuht oli keset kuuliderahet välja võtnud oma relva ja jooksnud meeste juurde, nad ükshaaval kinni sidunud, käed selja peale ja nägu mudas.

Timothy D Crouse sukeldus ekraanipilti.

Kõik oli peatunud. Suurt karvu mees keset ekraani ootas midagi. Kedagi. Nüüd nägi Crouse, kuidas paremalt poolt saabus jooksujalu tulistaja, koperdades ebatasasel nätskel teel, relv käes.

„Eddy… Kuidas sa ennast tunned?”

Mõrv otseülekandes. Kahe vaataja ees. Tema ise ühel toolil ja teisel satelliidioperaator, üks neist, kes vastutas vahetustega Colombia seiramise eest.

„Hästi, härra.”

„Tee üks paus, kui tahad. Selline jama… võtab oma lõivu.”

„Ma saan hakkama.”

„Sellisel juhul, Eddy, jätan mina su hetkeks. Pean õhku hingama.”

Crouse pani käe operaatori õlale ja tõusis püsti. Kiire pilguheit teisele kahele hiigelekraanile, mis moodustasid koos sellega, mida ta just jälginud oli, Crouse saali sisu: üks operaatorilaua kohal, kust valvati Kuldset kolmnurka – Laost, Birmat ja Taimaad –, ning teine, mis keskendus Kuldsele poolkuule ehk Afganistanile, Iraanile ja Pakistanile.

Kokaiinikasvandused, mis muutusid Colombias kokaiiniköökideks. Mooniväljad, mis muutusid Aasias oopiumivabrikuteks. Mis muutusid omakorda uimastisaadetisteks, müügiks ja kuritarvitamiseks. Surmaks. Selliseks, mille tunnistajaks ta äsja oli olnud. Või selliseks, mille loojaks ta oli olnud, mida riietanud, mida näinud kustumas.

Crouse avas oma plastmasskaardiga ukse, mis viis lõputusse koridori. Läppunud, tolmune õhk. Köögiosa poole koridori peal oli tühi, nagu ta oli lootnud. Veekann pliidil, mida ta kuumenemise ajal vaatas, kuni see valjult vilisedes auru välja hakkas laskma. Talle meeldis, kui vesi kees natuke liiga kaua ja mattis ta katkematu helijoaga niiskesse auru. Lahustuv kohv NGA kirjadega portselantassis, mitu lusikatäit, et tuleks õige kange. Esimene lonks voolas kõrist alla. Ta tahtis jääda pehmesse auru kauemaks, kohviga, mis tõmbas kurgust kõhuni soojaks, vahel on nii hea vajuda tühjusesse, jätta surm ja otsused ja vastutus. Esindajatekoja spiiker, presidendi ja asepresidendi järel USA ametlikult kolmas kõige võimukam inimene. Nii ta seisis siin kitsas kööginurgas majas, kus ta käis üha tihemini, muutudes üheks hetkeks eikellekski.

Ta astus edasi mööda koridori, mis paistis vähem tolmune. Möödus saalidest, mille ustel rippusid ikka veel sildid, kuigi missioonid olid lõpule viidud. Operation Neptune’s Spear – siit saadud informatsiooni põhjal oli toimunud Ameerika vägede pealetung majale Abbottabadis Pakistanis, kus üks Osama bin Ladeni nimeline end peitnud oli. Ta möödus saalist sildiga Operation Iraqi Freedom – Iraaki sissetungimisest saati siiani edasi kestev jaht viiekümne kahele enim tagaotsitule –, möödus täiesti uuest saalist nimega Operation Aladdin ja sellest, mille nimi oli Operation Mermaid ja mis ei olnud veel alanud.

Siis sai lõputuna näiv koridor siiski otsa.

Ta astus ühte maailma suurimasse ruumi: klaasist katusega aatriumisse, millesse mahtunuks Vabadusesammas. Portselantass käes, läks ta pingi juurde kõige kaugemal treppide ääres, mis ei olnud küll kõige peenem, kuid ta istus siin meelsasti, jõi oma kohvi ja vaatles sinist taevast, mis ootas klaaslae kohal, peites endas satelliite, millest sõltus suur osa tema tööst.

Liz.

Ta igatses teda iga päev. Mitu korda päevas. See ei läinudki üle ega muutunud väiksemaks. See andis rohkem tunda. Ja olgugi et ta ei oleks suutnud enam rohkem kanda, annab see homme veelgi rohkem tunda.

Surm tõi endaga alati kaasa veel surma.

Crouse hingas aeglaselt ja vaatas hoonet enda ümber, kus oli palgal kaheksa tuhat inimest, aga mis oli sellest hoolimata peaaegu tundmatu ning aeti sageli segamini NSAga. National Geospatial-Intelligence Agency – NGA –, USA riigiasutus, mille ülesandeks oli analüüsida lennukite, tehiskaaslaste ja teiste riikide satelliitide edastatud pilte.

Ja oma satelliite.

Üks selline pildijada oli teda viinud just teise maailmajakku. Reaalsusesse, mille juurde ta pidi peagi tagasi pöörduma, seal jätkama.

„Härra? Mulle ei meeldi, et te siin istute.”

„Ja mulle ei meeldi, et sa seda rõhutad. Ka täna.”

Crouse naeratas pikale korraliku kehaehitusega mehele, kes oli ilmunud tema selja taha. Tume ülikond, relv üle rinna kabuuris, sidevarustus, ta nägi välja nagu kõik teised, olemata siiski nagu nemad. Crouse oli ju selgeks saanud tema nime, inimese oma, kellega ta spiikrirollis enim aega koos veetis. Üks paljudest ihukaitsjatest, kes oli tema kõrval olnud kõige kauem, alates sellest, kui ta valiti senatisse erakonna esimeheks ja teda esimest korda ähvardama hakati, alati leidus keegi, kes oli raevunud ja pettunud ja pidi end kellegi teise peale välja elama.

„Pidite teatama, kui lahkute Crouse saalist.”

„Ja ei teinud seda, Roberts. Sest tahtsin rahu saada.”

„Minu töö, härra, ei ole austada teie isiklikke kohvihetki. Minu töö on teid elus hoida.”

„Ma ju olengi elus, kas pole?”

Nad läksid koos tagasi ja Roberts järgnes seekord terve tee kuni ukseni, millel oli kirjas „Crouse keskus”, alles seal jäi ta ukse taha seisma. Kuniks Crouse jälle välja tuleb.

„Paar minutit, härra. Siis saame pildi uuesti ette.”

Colombia laua taga istuv operaator viipas seinale hiiglasliku ekraani suunas. See oli süsimust.

„Kohe tekib uus võimalus. Teine satelliit püüab nad kinni.”

Timothy D Crouse vajus lihtsale puutoolile, mida ta kasutas nii tihti, et see oli juba peaaegu tema omaks saanud. Mõne aasta eest, kui Crouse keskus käivitati, domineeris seinal pimedus ja vaikus, et siis väga piiratud ajahetkedel muutuda piisavalt teravateks piltideks, millest võis midagi näha. Nüüd oli vastupidi. Ainult mõnel üksikul korral päevas tekkisid augud, kui jälitussatelliidid, mis teistest satelliitidest kiiremini ja madalamalt ümber maa lendasid, ei ulatunud üksteist katma ja nii jäi mõni spetsiifiline koht jälgimata.

„Nii. Lünk on läbi. Saame neid edasi vaadata.”

Crouse vaatas üles ekraanile. Satelliidipilt oli muutunud, fookuses oli uus koht. Sest vana enam ei olnud. Pooled neljast sõjaväemasinast, mis olid moodustanud läbipääsmatu teetõkke, olid läinud. Aga neli univormis meest olid ikka pikali kinniseotult maas turske tüübi valve all.

„Seekord pääseme väga lähedale.”

Operaator haaras kätte midagi elektroonilise pliiatsi sarnast, asetas selle kirjutuslaual olevale plaadile ja suurendas aegamisi pilti, nii et turske mees nähtavamaks muutus.

„Nii lähedale, et peaksime suutma neid tuvastada.”

Crouse vaatas inimest Amazonase džunglis käänulise tee peal teadmatuses sellest, et teda just sel hetkel jälgitakse, tugeva kehaehitusega meest, kes sagis maaslamajate vahel edasi-tagasi ning lõi mõnda, kes liiga palju rabeles, aeg-ajalt tugevalt jalaga. Samamoodi satelliidi kaamerasilmast ülaltpoolt nurga alt võetud pilt, aga uskumatult palju detailsem. Algusaegadel ei olnud see võimalik – kui ta istus siin kõige esimest korda, kasutasid nad jälitussatelliite, mille edastatud kaadrites vastas iga piksel ekraanipaneelil kümnele sentimeetrile ja see tähendas töötlemata kujutisi, millest ei olnud midagi võimalik näha või kedagi tuvastada. Uus kolmesentimeetrise lahutusvõimega põlvkond oli samuti jäänud ebapiisavaks. Nüüd olid kasutusel ühesentimeetrise lahutusvõimega satelliidid, oodates järgmise, null koma üks lahutusvõimega põlvkonna tulekut, pärast mida saaks ilma igasuguse vaevata lugeda ka väikese kirjaga ajalehte.

„Kas täpsemat pilti ei ole võimalik saada?”

„Kahjuks mitte, härra.”

Nägu muutus värvituteks ruudukesteks. Sellest ei olnud midagi. Crouse oli juba aimanud, kellega tegemist, ta oli teda varem mitmel korral just nii vaadelnud, neljasaja miili kauguselt ja samas piisavalt lähedalt, et teda ära tunda.

Kehaehitus, liikumine. See oli tema. El Mestizo – Johnny Sánchez. Hitman, palgamõrtsukas. Isik, kelle FBI oli klassifitseerinud PRC-gerilja kaardistamisel ohtlikkuselt neljandaks.

Crouset aga huvitas rohkem tema kaaslane. Teine veoautojuht. Täpsuslaskja. Kes nüüd teist korda jooksujalu ekraanile ilmus, seekord vasakult poolt.

„Ma tahan, et sa fookust muudaksid. Suurenda hoopis teda, võimalikult palju.”

Uus suurendus. Veel värvituid ruudukesi. Kiilakas mees, kelle pügatud pealaelt paistis midagi suurema tätoveeringu sarnast. Sánchezist veidi lühem, sihvakas, jahivest särgi peal, teksad, saapad, tumedad kindad.

„Kas te näete, härra?”

Kaksteist sekundit, just nii kaua said nad teda vaadata, kuni ta ühte allesjäänud maastikusõidukisse hüppas ja sellega otse tihedasse džunglisse sõitis.

„Jah, ma nägin teda.”

Mees, kelle FBI oli määranud seitsmendale kohale ühes Most Wanted nimekirja kuuluvast kolmeteistkümnest isikust kokaiiniärist elatuva PRC-gerilja ladvikus.

Ainus neist, kelle isikut ei oldud veel tuvastatud.

„El Sueco, kas pole?”

„El Sueco.”

Välimuselt mitte lõunaameeriklane. Nende väheste allikate põhjal, mis neil olid, ei olnudki tegemist lõunaameeriklasega. Ta ei olnud ilmtingimata rootslane, nagu nimi ütles, tõenäolisemalt põhjaeurooplane, võib-olla austraallane, võimalik, et ka põhjaameeriklane, nii kaugele olid nad näotuvastusprogrammiga jõudnud.

„Iga kord, iga kord, kui oleme teda näinud, on Sánchez ta kõrval olnud. Või pigem vastupidi: see tüüp on alati Sánchezi kõrval. Vastavalt meie puudulikule infole talle kõige lähemal seisev isik. Tema parem käsi. Kes kaitseb kokaiinipõlde, kokaiinikööke, kokaiini kohaletoimetamist. Kaitseb relvasaadetisi. Kaitseb Sánchezi.”

Mõrv otseülekandes.

Ja nad elasid ekraanil edasi, valvasid kinniseotud sõdureid ja liigutasid masinaid teise kohta, nagu poleks midagi juhtunud. Uimastiäri argipäev ja põhialus: enne raha kui inimelu. Crouse tegi aeglaselt suures saalis tiiru peale, kaaslaseks rahutus, mis teda iialgi maha ei jätnud – ta tundis jälle, kuidas surm endaga veel surma toob. Ta möödus järgmisest ekraanist ja operaatorist, kes uuris üht Laose anonüümsetest vabrikutest, kus töödeldi opiaate, siis ekraanist, mis oli kinni püüdnud moonivälja Afganistanis, kus suurem hulk talupoegi lihtsate töövahenditega üksteisele saagikoristamisel abiks olid. Kaugemal saali sees ootasid teda Crouse vägede moodustamise eest vastutavad inimesed, ta tervitas neid ja teatas, et valmistugu nad ette järgmise päeva kohakülastuseks, ja veel kaugemal istus Crouse grupi ladvik, Crouse keskuse südamik, analüütikud, kes koondasid NGA jälitussatelliitide pilte, salvestisi pealtkuulamistest ja paralleelselt NSA signaalluureprogrammist tulevaid dokumente, nagu ka DEA salaagentide siseinfot.

Sellest ei olnud kasu.

Neetud rahutus ajas teda taga ja ta jätkas põgenemist.

Üks inimene oli hinganud. Ja siis enam mitte.

Veel üks aeglane tiir saalist läbi ja ta läks tagasi Colombia jälituslaua juurde. Täiesti omaette suurtootja. Kaheksakümmend viis protsenti kogu kokaiinist, mida tõmmati ninna, suitsetati ja süstiti, tuli siit ja transporditi Mehhiko kartellide poolt kuue miljoni ameeriklaseni.

Tema enda tütar oli üks neist.

Oli olnud üks neist.

Crouse sulges silmad, hingas sisse, lasi õhul paigal püsida, kõhus puhata, nagu ta oli õppinud. See ei aidanud. Rahutus vormus vihaks. Vihast võrsus veel rohkem rahutust.

Milline kuradi juubel.

1915: kokaiin keelatakse täielikult. 2015: üle piiri smugeldatakse rohkem kokaiini kui ealeski varem.

One hundred years of failure.

Crouse vaatas üles ekraanile ja nägi hetkeks pea ideaalselt selget pilti. Teine veoauto oli kohale jõudnud ja parkis Sáncheze auto taga. Ta oli autos üksinda, satelliitkaamerad ei tabanud praegu meest, keda kutsuti El Suecoks.

Sánchez paistis olevat valvel, nagu ootaks midagi. Ilma liigselt kiirustamata.

Nad olid tapnud.

Ja vastupidiselt nendele, kes mitmesaja miili kauguselt mõrva pealt olid näinud, ei tundnud nad end tagaaetuna.

Siis ta aga järsku liigutas end ja pöördus justkui midagi vaadates mudase tee poole.

„Saad sa pildi laiemaks tõmmata?”

Satelliidioperaator võttis oma elektroonilise pliiatsi ja tõmbas sellega mööda plaati kirjutuslaual. Viis pügalat välja. Kuni Crouse nägi, mida nad ootasid. Minibussi ja kahte mootorratast ja kiirelt lähenevaid vormiriideis mehi.

PIET HOFFMANN rullis oma magamisaluse lahti veoautokasti ebatasasele ja mustale pinnale. Sinna peale laotas ta keskelt avatud ajalehe, eelmise päeva El Espectadori, et see kataks korralikult ära. Ja sinna peale kaheteistkümneks osaks lahti võetud relva, mida piserdada, kuivatada püssirohujääkidest, määrida.

Ta oli inimese ära tapnud. Täna õhtul nad räägivad sellest, tema ja Zofia. Mitte selleks, et naine tema üle kohut saaks pidada või teda hukka mõista, seda ei juhtunud kunagi, vaid sellepärast, et ta oli õppinud, et ta peab sellest rääkima. Või õigemini, naine oli seda talle õpetanud.

Hoffmann vaatas käekella, arvutas. Nad olid oodanud tunni ja nelikümmend minutit. Puerto Arangonini oli jupp maad, aga El Cavo peaks varsti kohal olema.

Revolver. Surutud vastu meelekohta.

Johnny – ta oli olnud Johnny vaid sellel hetkel – oli seisnud üheksakümne meetri kaugusel.

Ja aegamisi end tema suunas ümber pööranud ning sosistanud El Sueco, nüüd.

Johnny oli teda usaldanud. Isegi siis, kui sellest sõltus tema elu.

Ainsat, keda ta ei peaks usaldama.

Neli noort vormiriideis tavasõjaväelast olid olnud kõhuli maha surutud, näod mudas ja käed seljale kinni seotud. Piet Hoffmann oli oma veoautole järele läinud, sõitnud El Mestizo auto juurde ja selle taga seisma jäänud. Alles siis nägi ta topograafilist kaarti lugedes, et poole kilomeetri kaugusel osaliselt maha võetud džunglis oli järsk kallak – pinnas, millel ei olnud veel hakanud kujunema uut puutüvedest ja lehtedest seina, õrna taimestikuga, mis meenutas pigem Stockholmi saari, kus nad vahel Zofiaga olid käinud. Ja millest sai üle sõita. Ta oli võtnud esimese sõjaväemasina ja sõitnud sellega läbi džungli järsakuni, tagurdanud looduse enda loodud süviku veerele, mis kadus kakskümmend viis meetrit allpool väikese käänulise jõe sinasse. Ta oli pannud sisse tagurpidikäigu ning vajutanud siduri alla ning kähku vahetanud jala raske kivi vastu välja, mille ümber oli nöör ja mis hoidis pedaali edasi all. Siis ei olnud vaja muud kui käsigaas peale tõmmata, autost välja hüpata ja vaikselt nööri sikutada, et kivi sidurit lahutades aegamisi maha nihkuks. Kuni auto liikuma hakkas. Siis tõmbas ta kivi päris maha, maastikuauto jõnksatas paar korda ja veeres siis tagurpidi järsakuveerest alla jõkke. Ta oli väsimuse, mis selle neetud palavuse ja niiskusega peale tuli, eemale peletanud ja jooksnud ikka uuesti tagasi järgmise masina järele. Neli kuuerattalist autot olid nüüd kõik seal all, juhikabiinid vaatasid nagu närtsinud lillekimbud eri suundadesse.

El Mestizot ähvardada oli kallis.

Piet Hoffmann oli relva ära piserdanud, kõik püssirohujäägid ära kuivatanud ja toru, relva kõige viimase osa, hoolikalt sisse määrinud. Kaksteist metallist juppi oli lahti laotatud ajalehel. Eraldivõetult täiesti ohutud. Aga kui ta need taas kokku pani, tõid surma.

See kuradi pilt ei kadunud silme eest.

Kulmukaare keskkoht.

Väike sisenemisava, terve pea tagumise osa suurune väljumisava.

Ta ronis kattepresendi tagaosa avausest välja, snaipripüss üle õla. Ta valis välja puu, mis seisis saja viiekümne meetri kaugusel, monteeris laseri peale ja kontrollis punase punkti järgi, et sihik oleks ideaalselt kalibreeritud. Uus üheksa padruniga salv ja ta laadis relva ära, et olla laskevalmis.

„Nad on kohal.”

El Mestizo näitas samas suunas, kust nad olid enne ka ise tulnud. Neid ei olnud veel näha, küll aga kuulda. Kaks, võib-olla kolm masinat kitsal, savisel, tümal kruusateel. Hoffmann läks tagasi autokasti, kinnitas snaipripüssi konksude külge ja hüppas uuesti maha.

Kaks mootorratast ja kuuekohaline minibuss. Kaheksa politseinikku. Aga ainult üks neist otsustas. El Cavo.

El Mestizo viipas nad kõrvale ja tervitas pikka ja sihvakat meest, kes käis, jalad veidi sissepoole kõverdi, – seda kohtas korravalvurite puhul harva.

„Sánchez. Pole ammu näinud.”

El Mestizo reageeris harva oma perekonnanime peale. Ilmselt oli nende vahel sedasorti suhe.

„Ja alati samas…”

El Cavo jäi korraga vait. Ta märkas just laipa.

„…olukorras.”

Või õigemini laiba vormiriideid. Ta kohkus tagasi.

„Kapten? Tavalisest kaitseväest?”

„Juhtub see, mis juhtuma peab.”

„Me ei ole ligilähedaltki milleski sellises kokku leppinud!”

El Mestizol olid kokkulepped enamatega, kui Hoffmann suutis üldse välja selgitada – ta oli kaks ja pool aastat mehega võimalikult lähestikku töötanud, aga ikka ilmus välja üha uusi asjamehi. Tolliametnikud, kes muutsid tollideklaratsioone, prokurörid, kes jätsid süüdistused esitamata, kohtunikud, kes fabritseerisid põhjendusi, teenistujad, kes andsid välja relvalitsentse, politseinikud, kes pigistasid üsna tihti silma kinni. Selliseid jagus küllaga, kui tegemist oli dokumentidega. Ja siis leidus veel teistsuguseidki. Vähemalt seitsmes Colombia kolmekümne kahest departemangust. Nii paljudega oli Hoffmann senini kohtunud. Kõrged politseiametnikud, kes lahendasid suure raha eest paberitest keerukamaid küsimusi: laipu. Seda El Cavot, kelle jurisdiktsiooni alla kuulus Caquetá-nimeline departemang, oli ta varem näinud vaid korra, tookord oli Johnny ise ühe neist, kes maad rentis, kasvatas, müüs ja natuke liiga sageli maksta unustas, maha lasknud.

„Me räägime poisust.”

El Mestizo viipas Piet Hoffmanni poole.

„Ta on Rootsist. Kellegi Colombias kogemata maha laskmine võib tal paberid ära määrida. Nii et ma eeldan, et lahendad selle siin kohapeal.”

Hoffmann ei raputanud pead, kuigi tahtis.

Poisu? Ma olen kolmekümne kaheksa aastane. Mitte oluliselt noorem kui sa ise.

Aga ta sai aru, mida El Mestizo üritas. Pisendada. Äratada kaastunnet.

„Sellepärast saadki mult praegu üheksa miljonit peesot. Lisaks oma igakuisele kompensatsioonile.”

„Üheksa miljonit?”

„Jah.”

„Kuule, mees, meid on kaheksa. Sa mõtled, et jagame üheksa milli omavahel ära?”

Pikk kõrend, kes põrnitses nii mahalastu pead kui nelja kinniseotud maaslamajat, rääkis imelikku dialekti, mida Hoffmann ei olnud kunagi varem kuulnud. Kuigi hispaania keel oli talle peaaegu sama tuttavaks saanud kui rootsi või poola, ei suutnud ta hästi jälgida, käändus sõnad ja laused muutusid täiesti omaette keeleks.

„Kuidas see välja peaks nägema, Sánchez? Nii ei jää ju midagi järele.”

„See näeb välja nii, et ma maksan sulle iga kuu päris head palka. Tavaliselt nii, et sa ei pea sittagi tegema.”

„Kui mina, meie, siin koristustööd peame tegema, läheb see maksma üheksa miljonit. Korda kaheksa.”

„Nüüd sa küll, kurat võtaks…”

„Vaata mulle otsa, Sánchez. Kui sa lased maha kaitseväelase, siis läheb see maksma just nii palju. Ma räägin dollarites. Kolm tuhat viissada dollarit. See teeb kakskümmend kaheksa tuhat. Saad aru?”

El Mestizo andis harva rahaläbirääkimistes järele, või üldse läbirääkimistes. Aga praegu andis. Ta läks veoauto kabiini juurde, kobas kindalaekas ja tuli tagasi, käes pruun ümbrik. El Cavo sirutas nõtke käe välja ja võttis selle vastu. Nad mõlemad teadsid, mis edasi peaks saama. Libapilt kellestki, keda ei ole seal kunagi olnudki. Teade raadiosaatjasse, sündmuskohalt nähti ära jooksmas üht mustanahalist meest.

Aga seekord ei lõppenud lugu nii.

El Mestizo andis ümbriku üle, noogutas kokkuleppe kinnituseks ja läks laiba juurde. Elutul rippus kaelas automaatrelv. Ta võttis relva, noogutas taas kord El Cavole ja läks nelja kinniseotud ja vormiriietes maaslamaja juurde – nende puhul võis tõesõnu rääkida poistest –, ja pani relva automaattule asendisse.

Ja tulistas neid ükshaaval selga, südame suunas.

„Kui sulle juba nii palju makstakse, võid sama hästi nende eest ka hoolt kanda. Ja oma palgatõusu välja teenida.”

El Mestizo noogutas kolmandat korda politseiülemale, kes hoidis vaikides pruuni ümbrikku.

„Kakskümmend kaheksa tuhat dollarit. Jagatud viiele laibale. See teeb keskmiselt viis tuhat kuussada. Kurat, päris korralikult. Eks ole, politseiülem?”

_______

Piet Hoffmann sirutas käe avatud aknaruudust välja ja kohendas küljepeeglit. El Cavo oma meestega muutus järjest väiksemaks, kuigi mitte nii kiirelt, kui ta lootis. Mõlemad veoautod sõitsid pea talumatult ettevaatlikult, veel kakskümmend kilomeetrit teed, mis juba algusest peale oli läbimatu ja muutus vaikselt hullemakski, lisades veel nelikümmend viis minutit sõiduaega.

See va küljepeegel, see ei olnud ikka päris paigas, peaks pöörama veel veidike vasakule. Nii. Võib-olla tibakene veel allapoole. Ideaalne. Ja ta nägi, mida oli oodanud: kuidas El Cavo väike seltskond oli juba kaevama hakanud. Mitte liiga sügavale, et metskoerad ikka lõhna üles võtaksid. Ta oli näinud nende jälgi, kui masinaid kraavi ajas, nad olid mänginud seal lähedal, peitu pugenud ja kannatlikult oodanud. Tavaliselt kaevasid nad kiirelt nagu hundidki koostööd tehes kümne, kõige rohkem viieteist minutiga poolemeetrise haua põhja välja. Ja rebisid siis kehad lõhki, hoolitsesid samuti kiirelt, et need saaks tükkideks võetud, olles teadlikud piiratud ajast, sõid palavikuliselt, lõhna levides tuli ju konkurente juurde. Kondorid ja kollaste peadega kotkad tiirlesid platsi kohal, rünnates koeri, kes andsid alla ja minema lääpasid. Suured linnud jätkasid söömist, aga veidi rahulikumalt, neid ei segata enne õhtuhämarust, kui prillkarud üle võtsid ja puhastustöö tegid, purustades esimesed luud, et luuüdi kätte saada. Kuni jaaguarid platsi puhtaks lõid ja igaüks oma reieluuga minekut tegi. Ainult pealuud, luupinnani puhtaks ihutud, augu põhjas – hiljemalt varahommikuks on viis inimest kadunud.

Vestlus Zofiaga muutus järjest raskemaks, põrgulikumaks.

Kõigepealt pidi naine aru saama, et ta abikaasa oli tapnud veel ühe inimese. Sest ta oli arvestanud, et ei jäänud muud valikut. Ja pärast seda pidi ta aru saama, et neli noort poissi maeti maha, et nende kehad jälle välja kaevataks. Sest ka El Mestizo oli arvestanud, et tal ei jäänud muud valikut, ning käitunud nii nagu alati, kui ta tundis end nurka aetuna või tahtis oma võimu kehtestada. Ja pärast seda pidi ta aru saama, et keegi, keda ta ei olnud kunagi kohanud ja kelle nimi oli El Cavo, oli koos oma kolleegidega ühe laiba teise järel ära koristanud, igaühe kolme tuhande viiesaja dollari eest.

Hierarhia. Raha. Ja see lihtsalt… kestis.

Nagu ikka, kui süsteem, mille sees elad, muutub süsteemiks, mis elab sinu sees. Kui sünnid sellesse, kasvad selles, oled sellest ümbritsetud. Kuni võtad selle vaikselt omaks. Ja sinu hingetõmbed ei tähenda enam sinu enda edasielamist, vaid teiste surma.

„Zofia?”

Mobiiltelefon käes. Paar korda kutsus, enne kui ta vastas.

„Tere. Jälle. Enne katkes ära?”

„Ma… Džungel ju.”

„Ma tean.”

„Täna õhtul, Zofia.”

„Kui sa… Ma ootan sind, siin.”

„Ma armastan sind.”

Kõne katkes jälle. Seekord tema enda nimetissõrme pärast, mis vajutas kõneklahvile. Sellest oli ju piisanud. Naine teadis, mida see tähendas. Et ta paneb Rasmuse ja Hugo varem magama, et nad istuvad köögis vastakuti ja räägivad, kuni kõik on räägitud, ja pärast kõrvuti diivanil käest kinni hoides ja sõnakestki kostmata.

Džungel muutus tihedamaks, raskem oli oksade ja lehtede ja liaanide aknaruute piitsutades edasi liikuda. Teede võrgustik, mille gerilja oli paika pannud ja sisse raiunud, marsruudid, mis viisid ühest kohtumispaigast ja laagrist mõnda teise, mida keegi teine ei suutnud üles leida, väike omaette maailm suurema sees. Ja helid selles. Sadade tuhandete pilvedena ringi lendavate putukate kummastav sumin, haigrute ja tuukanite ja aarade vastastikku võimenduv kädin, pea igal pool puudeladvus istuvate ahvide teravad ähvardavad hoiatushüüud – hiiglaslikku kasvuhoonet meenutav tumeroheline reaalsus, kus kajasid ürgsed helid.

Piet Hoffmann vaatas jälle kaarti. Ja ta oli kindel, enam ei lähe kaua, mõned kilomeetrid, mitte rohkem. Ta tõmbas varrukaga üle kaela, näo, pealae, aga see ei aidanud higi vastu, vahetas vaid värske niiskuse juba varem riidesse imbunuga. Seal. Seal. Ta silmas tsingist katuseid, bambusest ja kuivanud savist seinu. Cocina’t. Tööd ja kodu ja elu kokku kümnele inimesele: laagriülemusele, kahele keemikule, kolmele laboriassistendile, neljale valvurile. Ta peatas veaauto El Mestizoga ühel ajal, ronis välja, tervitas. Kõigepealt laagriülemust, El Comandatet, kes võttis vastu talle mõeldud veidi suuremas caleta’s. Mees elas üksi, õlematt põrandale laotatud, katteta hõõglamp lihtsal kirjutuslaual, välisukse kõrval puu otsa riputatud kohaldatava antenniga televiisor, mis oli ühendatud lambiga sama generaatori külge. Siis tervitas ta vanemat keemikut, ainsat, kellel ei olnud kaitsevärvides riideid seljas ja kes tutvustas end Carlosena. Hoffmann naeratas, ta oli varem kohanud viit peakeemikut ja nad olid kõik end just Carlosena tutvustanud.

Present kattis ühtmoodi mõlemat veoautokasti. Kuues reas kahekaupa üksteise otsa laotud kotid, kogukad nagu vahel ehitusplatside ääres, kõik äärest ääreni kokaiinilehti täis. Ja kõige tagumises otsas neli kütusetünni kemikaale.

Kraana sirutas otsivalt välja oma küünised, metalse käe, mis sirgus osmikute ja veoautokastide vahelt ja mida oli lihtne liigutada. Kotid ja tünnid maandusid ükshaaval tõstealustele, mis pidid neid eraldama kõike endasse matvast mudast, iga sammuga värvusid Piet Hoffmanni matkasaapad püdelast kördist pruunimaks.

Nii Hoffmann ise kui El Mestizo olid tegelenud sedasorti laadungiga varem mitmel korral – kiire pooltund ja kast oli tühi.

„Näljased?”

El Comandate kinnitas nööride abil sääsevõrgu okstesse valmis löödud naelte külge ja rullis tema enda caleta’t valvurite ja keemikute omadega ühendavatele puuplankudele lahti mustad kilekotid, luues keset džunglikodu avatud elutoa.

„Ajiacot? Tänane pearoog. Ja lisaks on meil oma külalistele esimest korda au serveerida külma õlut.”

Keemikute kokaiiniköögi taga oli üks väiksem hütt, kuhu laagriülem viis nad uhkelt, paljastades eraldiseisva generaatori külge ühendatud uue külmiku. Naeratus venis üle ta näo, kui ta tegi selle lahti ja sealt mitu rida pudeleid neile vastu vaatasid: Aguila, Club Colombia, heledad ja kerged juua. El Comandate ja keemik Carlos istusid jalamaid kilega kaetud plankudele, paludes El Mestizol ja El Suecol enda vastas istet võtta, nad sõid kõik koos kana ja suhkrumaisiga kartulisuppi ning lõid kokku külmi õllepudeleid, vahid ja assistendid veidi eemal oma korda ootamas.

Plats, mida varjasid seinana kolmekümne meetri kõrgused puud, takistades päikesevalgusel läbi murdmast ja satelliite neid avastamast. Maastik tõmbas siin piirid, cocina muutus ligipääsmatuks linnaks, mida ei olnud võimalik kaardistada. Kokaiinilaborid, kus Piet Hoffmann siiani oli käinud, olid ju kõik Venezuela lähedal sellistes kohtades või mahajäetud piirkondades, pakkudes teistmoodi kaitset: sõjaväe rünnaku puhul, juhul kui PRC oli sunnitud kaitsepositsioonile, põgenesid geriljad üle piiri. Kaitseväelased ei järgnenud sinna kunagi. Hävitatud cocina ei olnud riskeerimist väärt: relvastatud sõdureid võõra võimu maal võis tõlgendada sõjakuulutamisega, käivitades järjekordse sõja kahe maa vahel, kes olid juba ammu väsinud teineteise vastu võitlemisest.

„Magustoitu?”

Laagriülemus ootas, et üks laboriassistentidest koristaks laualt nõud ära ning viiks need primitiivsesse, kuid korralikult töötavasse pesunurka – vesi plastkonteineris ja mõlklik metallplaat kraanikausiks.

„Mulle mitte…”

El Mestizo noogutas Piet Hoffmanni poole.

„…aga võib-olla sellele noormehele?”

„Arroz con leche de coco. Kas sobib?”

Laagriülemus vaatas oma teisele külalisele sama uhkelt naeratades otsa, kui külmkapiust avades.

„Seda ei pakuta siin päris iga päev.”

„Aitäh. Mul on juba kõht täis.”

„Tead, kookospähkel… Sõber, seda ei saa riisiga võrrelda.”

Hoffmann patsutas õrnalt kõhtu.

„Ikkagi, mul on juba väga hästi.”

El Comandate tõstis nüüd käe üles ja hoidis seda naeratades õhus, žest, mis justkui näitas, et ta oli alla andnud.

„Kui nii, siis nii. Jääbki mulle rohkem. Eks ole? Aga sellisel juhul peate te ära minnes küll mõlemad omale ühe tamali kaasa võtma. Need on juba valmis. Sellest jagub küllaga.”

Riis, kana, juurviljad. Pandud Coca-Cola purki. Piet Hoffmann noogutas ja tõusis püsti, sirutas end, kiikas suunas, kus arvas jõge voolavat. Sellest ei olnud kasu. Roheline sein oli ees. Aga kaardi järgi pidanuks see lähedal olema.

Ta pidi sinna minema enne, kui nad tagasi hakkasid sõitma.

Ainult kurjategija.

Ta pidi seal olema üksi.

Ainult kurjategija oskab mängida kurjategijat.

Ta kõndis aeglaselt kottide ja tünnide vahele, tõmbas käega üle tihedalt kokku pakitud kokalehtede ning koputas vastu kumerat metalli: kõlas kumedalt, ikka veel ääreni kemikaale täis. Siin oli cocina kese. Suurim ehitis, samuti tsinkplaatidest katuse ja vaheliti paigutatud bambusest seintega. Kinni tallutud muldpõrand, mis andis keskel veidi järele ja kippus mudaseks muutuma. Mõne hetke pärast, kui ka teised on söömise lõpetanud, pannakse kokalehed lahti saetud kütusetünnidesse etanooli sisse likku, et neist metoodiliselt mahlad välja pigistada. Siis järgmisesse tünni, et eraldada bensiinist ja selle asemel segada ammoniaagiga, siis filtreerida. Kaua aega tagasi – enne Zofiat ja lapsi, enne valesid ja lubadusi, millest ta hakkas lõpuks kinni pidama – oli ta seda kleepuvat kogu, mis oli tulemuseks praegusel hetkel, keset protsessi, suitsetanud päris omajagu. Põhi. Nii seda tol ajal kutsuti, kui ta Stockholmi kesklinnas seda müüs ja ostis, siin riigis kutsuti seda bazuko’ks ja see oli Johnny hinnangul hoopis teisest mastist, ajas teistmoodi pilve, ikka põhjaliku laksuga, igaüks, kes proovis, sõitis hea mitu päeva.

Muidugi tuli tal vahel isu peale, see oli tõsi, kuid ta ei andnud sellele enam kunagi järele.

Viimane samm bazuko’st kokaiinini, valge pulbrini, sisaldas samuti veel rohkem kemikaale. Neid, mille nad täna siia olid vedanud. Eeter, metüül-etüül-ketoon, vesinikkloriidhape. Need luges ta saadetiselehelt välja. Ja neid oli veel, ta ei osanud viimaste tünnide sisu tõlkida.

„Leidsid siit midagi, mis on paigast ära?”

El Mestizo oli käe Pietile õlale pannud. Seda ei juhtunud tihti. Ta oli heas tujus.

„Jah.”

Piet Hoffmann oli juba siis, kui ta laboratooriumisse tuli, kõik nagu alati uues kohas korralikult järele vaadanud. Nüüd tegi ta seda veel kord. Tühjadest transpordikastidest tööpingid. Teised mahasaetud pakkudele asetatud vineerplaatidest pingid. Plastmassist tünnid ja ämbrid, metallanumad, kandikud, lauakatted, mikrolaineahjud, kaubaalused, haprad katseklaasid statiivides.

Kõik oli korras.

„Aga need tunduvad veidi… vales kohas.”

Kõik peale kotihunniku ühes nurgas. Mitu kotti. Üksteise otsas. Käekotid portfellide peal, portfellid eri suurustes kohvrite peal. Kõik ühte värvi ja samast materjalist, mingisugusest nahast.

„Sul on õigus. Ja samas ei ole ka. Nad on veidi vales kohas… ja samas sugugi mitte. Carlos?”

El Mestizo kutsus läbi õhukese seina peakeemikut, kes seisis väljas, sigaret suus.

„Jah?”

„Tule korra sisse. Tahan, et sa tutvustaksid meie Euroopa sõbrale oma väikest saladust.”

Peakeemik viskas sigareti maha, surus selle saapakannaga mudasse ja astus laboratooriumisse sisse. Carlos. Piet Hoffmannile meenus tema nimekaimust eelkäija – kelle eelkäija omakorda sama nime kandis –, üks sellistest, kes vahel natuke liiga palju jutustama kippus, mille tõttu oli El Mestizo pidanud ta paari aasta eest kõrvaldama. Seekordne Carlos läks nüüd kotihunniku juurde, võttis ühe keskmist suurust reisikohvri ja pani tööpingile.

„Ja sa oled päris kindel, et…”

Peakeemik vaatas rääkides otse El Mestizole silma.

„…sa tahad, et ta näeks…”

„Carlos.”

„Jah?”

„Näita talle.”

Kaks erakordselt parkunud kätt avasid reisikohvri, mis nägi seestpoolt välja nagu kõik teisedki.

„Meetod, mida kasutame, kui tahame kliendile pakkuda… prooviks väljavalitud näidist.”

Peakeemik viipas oma parkunud käega tühja reisikohvri suunas.

„Väike kott, vähe kokaiini. Suur kott, palju kokaiini. Sellises suuruses kohvriga toimetame tavaliselt umbes kolm kilo.”

Kolm kilo. Näidis? Hoffmann ei teadnud enam käibehindadest suurt midagi, aga tookord, kui ta ise Stockholmis kaubitses, tähendas see tohutut laadungit ja pagana suurt rahahunnikut.

„Kohvri väliskest on nahast. Näed? Ja seespool on veidi plastmassi, aga enamasti ikka nahast, tegelikult kogu vooderdus: sahtlid, põhi, küljed.”

Carlos silitas käega üle üsna halepruuni värvitooni naha.

„Naha sees on kokaiin. Mille ma olen kahjutuks teinud. Õigemini lõhna, olen lõhna kahjutuks teinud. Täiesti lõhnatu kokaiin. Sa võid sellega igast tollipunktist läbi minna, kõigist koertest mööda.”

El Mestizo viipas käega, et tahab kohvrit, ja peakeemik ulatas selle talle.

„Kui ma seda esimest korda nägin, Peter-poiss, pidin ma, raisa, maha lööma. Mäletad, Carlos? Tulin sisse ja nägin suurt potti, milles ta keetis mingit musta ollust. Küsisin, mis see on, ja Carlos vastas, see on su kokaiin. Kurat, kus ma vihastasin. Ma ei olnud midagi sellist varem näinud. Mida kuradit sa teed, idioot oled või, sa rikud selle ära ju! Karjusin, kuni Carlos mind katkestas. Ma ei riku midagi ära, las ma näitan sulle.”

El Mestizo võttis kohvrivooderdise äärest kinni, rebis selle lahti ja hoidis rippuvat nahatükki õhus.

„Asi käib kahes osas. Esimest, kus kraam kahjutuks tehakse ja mis toimub siin kohapeal, ei ole mulle kunagi näidatud. Ja ma ei ole kellelegi peale käinud. Ma saan ju sinust, Carlos, aru. See on sinu tehnika, sinu ja su kolleegide elatis, ja te peate seda endale hoidma.”

Peakeemik naeratas ettevaatlikult justkui peljates, et El Mestizo võiks igal hetkel meelt muuta, muutuda vähem mõistvaks.

„Meid ei ole palju, kes seda oskavad. Mõned üksikud keemikud. Ma tean üht Calis, üht Boliivias, üht Venezuelas ja veel siin, üsna sügaval Guaviera departemangu metsas, on üks veel. Me eemaldame lõhna ja immutame seejärel kokaiini kotinaha sisse. Sel ajal ei või mitte keegi siin olla. Aga protsessi teist osa, kuidas kokaiin jälle ellu äratada, võin teile näidata. See on lihtsam ja selleks peab iga klient, kes meilt näidise saab, juhised saama – lõpuks peavad ju nad seda ise tegema.”

Kotikuhjaga samas nurgas seisis sinine plastmasskanister. Veel kemikaale ja lõhn oli vänge. Carlos tõi selle ja pani tööpingile.

„Anna mulle nahatükk.”

Ta noogutas El Mestizole ja võttis äsja kohvri küljest rebitud tüki oma kätte.

„Nõnda.”

Ja uputas pikerguse nahatüki kemikaalide segusse.

„Eeter. Kastan selle sisse, hõõrun nagu pestes ja põmdi-põmm, näed sa, see muutub täiesti valgeks. Või noh lihtsalt valgeks, päris klaar see ju ei ole, pigem ehk värvitu. Ütleme, kollakasvalgeks, mis sa arvad?”

Naha tumepruun värv oli kadunud. Carlos tõi veel ühe kemikaale, permanganaati ja väävelhapet täis plastmasskanistri, millesse ta kastis värvituks muutunud nahatüki. Tasapisi eraldusid kaks kihti: pealmine oli kollakasvalge ja alumine selgepuhas nagu vesi. Igatahes meenutas see vett.

„Nüüd me taastame selle. Äratame taas ellu.”

Ta sirutas käe katseklaaside statiivi poole ja haaras kõige välimise.

„Üks tilk seda otse valgesse. Ja veel üks tilk. Ja veel üks tilk. Kas näed? See muutub paksemaks, vaat et nagu… sperma. Tilguta veel ja ollus, nagu Sánchez seda kutsus, muutub veel paksemaks. Segu kõlab ehk paremini? Ja kui meil oleks aega jätkata, siis oleksin kõigepealt segu kolmekümne seitsme kraadini soojaks ajanud, kandikule valanud ja kuivama jätnud. Paari tunni pärast oleks sul parima kvaliteediga kokaiin, üheksakümne nelja protsendine, vahel isegi üheksakümne kuue. Me kutsume seda kalasoomuseks. Seal, kust sina tuled, seda ei leidu, aga sellest paremaks enam minna ei saa… sädeleb nagu ilusa kala soomused.”

Piet Hoffmann oli kohanud veel üht kord tema elu kontrollinud uimasti vormi. Oskust, mis oli vähestel. Aga praegu ei olnud asi selles. Usalduses. Selles seisnes tegelik sõnum. El Mestizo, kes oli kõigi suhtes umbusklik, oli taas kord tema vastu just usaldust üles näidanud ja paistis ootavat üsna rahulolevalt, et tema parem käsi seda taipaks. Selleks oli kulunud kaks ja pool aastat ning ta oli PRC-gerilja südamikku sügavamale ja kaugemale sisse imbunud kui keegi teine enne teda.

„Jõgi, on see sealpool?”

El Mestizo naeratas.

„Lähed ujuma, Peter-poiss?”

„Ma pean end loputama. Enne kui hakkame tagasi minema. See kuumus, niiskus, see tungib mulle pooridesse ja ei tule enam välja.”

„Sa ikka tead, et seal on krokodillid?”

„Tean.”

„Ja siin departemangus, tead, pole nad päris sellised nagu mujal, nad mitte lihtsalt ei hammusta midagi otsast ära, pigem närivad.”

Mehe suu venis veel laiemaks. Ka Hoffmann naeratas ja seadis üksinda sammud sisse raiutud tunnelisse, ahvide kriiskamisse ja putukate suminasse. Ja sipelgad kiirustasid aina mustade köitena tema jalge ees üle teeraja.

Paar minutit. Siis jõudis ta kohale. Ja kõik oli nii ilus. Avar vesi, vastaskallas küllaltki kaugel, ta pakkus, sinna oli ehk seitsekümmend viis meetrit ning keskvool oli väga tugev. Üks paljudest lisajõgedest, mis jagasid Amazonase džungli osadeks, mitte kuskilt mitte kuhugi viiv kanal.

Kerge tuul, see oli mõnus, värskendav.

Ta võttis alasti ja astus paar sammu kalda poole, kui märkas puuhalgu, mis hulpis veidi eemal. Ta kummardas, valis välja paraja suurusega kivi ja sihtis. Täistabamus. Puuhalg liigutas ärritunult, plartsatades kadus see allapoole veepinda ja ujus väikeste veeringide saatel minema.

Ta läks sügavamale, kastis kogu keha sisse, pöetud pea korralikult vee all. Helitu. Veelgi jahedam. Värskendav ja pehme vastu tulitavat nahka. Ta jäi vette kauemaks kui oli kavatsenud, üheks hetkeks endamisi eemal jälitavast kuumusest.

Johnny oli teda usaldanud, kui oli palunud tulistada.

Ja taas kord, kui oli talle kotte näidanud.

Ainus, keda ta ei peaks usaldama.

Piet Hoffmann sumas teravate kivide vahelt kalda poole, kuivatas end niiske särgiga nii hästi, kui sai, kuivaks, pani riided selga ja vaatas ettevaatlikult ringi.

Ta oli jätkuvalt üksi.

GPS-vastuvõtja oli ühes vestitaskus. Ta võttis selle välja, vajutas nupule, millel oli kirjas mark,

57.308326, 15.1241899,

ning kontrollis näidikul kümnendkraade.

Just selle koha laius- ja kõrguskraadid – kodeerimisprogrammis kohandatuna.

Kui need jõuaksid valedesse kätesse, kui keegi teine näeks numbreid enne, kui ta need Bogotás või Cartagenas oma agendijuhile isiklikult üle annab, ei saaks lugeja neist midagi aru. Ta jõuaks koordinaate pidi hoopis teise kohta täiesti teises maailmajaos, ühe kiriku juurde, mis talle väga meeldis ja mis asus Lõuna-Rootsis Korsberga nime kandvas kohas. Ja nad olid kokku leppinud, et kasutavad alati libakohana just seda. Tegelikud koordinaadid, mis tähistasid PRC kontrolli all olevat kokaiinikööki Amazonase džunglis, tulevad välja alles siis, kui ka DEA agendijuht selle enda krüptost läbi laseb.

Ta pani GPS-vastuvõtja oma kohale vestitaskusse ja astus paar sammu tagasi vee poole, kükitas ja loputas veel kord nägu, vaatas virvendavat peegelpilti. Eemal roheluses tema selja taga oli cocina. Umbes kaheksa nädala pärast, kui seda enam ajaliselt praeguse külaskäiguga siduda ei saa, teeb osa äsja loodud Crouse rühmitusest pealetungi just nendele koordinaatidele, mille ta hetk tagasi sisestanud oli, tõmmates veel ühe kokaiinilaboratooriumi jõuga maha. Ja ainult mõned üksikud isikud teavad, kuidas see juhtus, kuidas nad köögi siit üles leidsid, tagades, et salaagent jääks ellu. Isegi mitte needsamad kõrged Ameerika poliitikud, kes olid kord tema missiooni käivitanud ja sellest nüüd kasu said, ei teadnud ju, et tema, Euroopa vanglast pagenduses olev kinnimõistetud vang, töötab tegelikult nende hüvanguks.

TIMOTHY D CROUSE ei suutnud nutta. Enam mitte. Pisarad said justkui neli aastat tagasi otsa, valgusid maasse kaevatud auku, tegid naise sängi veidi pehmemaks, nüüd kui ta puhkab seal pikalt. Igavesti.

Ka nüüd ei nutnud ta. Olgugi et ta mängitas juba seitsmendat korda kaadreid teisest hauast, mida aeti kinni, teistest inimestest, keda ei ole enam olemas. Viha. Ta tundis viha. Sellepärast oligi ta läinud satelliidioperaatori kõrvalt seina juurde suure ekraani ette, nõjatunud lähemale, et nähtu muutuks vähem reaalseks. Ei muutunud. Sánchez, see hobusesabaga suurekasvuline, keda PRC-gerilja sisesuhtluses kutsuti El Mestizoks, oli tõesti võtnud surnu õlalt automaadi ning sellest nelja vormirõivas noormeest tulistanud.

Ühest surnust oli saanud viis. Ja teisel valvesalgal, tõenäoliselt politseil, oli käes olnud ümbrik, tõenäoliselt rahaga, ja nad oli pealt vaadanud, kuidas Sánchez tulistas.

Valvesalk, kes hakkas kaevama.

Crouse ei karjunud. Ta ei teinud seda kunagi. Sellest ei oleks mingit kasu. Aga ta lõpetas selleks korraks oma külastuse ja noogutas Robertsile, kes valvas väljas ukse kõrval, kust nende teed enne lahku läksid, ning kõndis edasi tavalisest kiiremini, kingad vastu poleeritud põrandakatet klõbisemas.

„Härra?”

„Homme, Roberts, sõidame sinna.”

„Kuhu, härra?”

„Sinna, kus kaevatakse teistsugu haudasid: kasumi, mitte leina pärast.”

Must auto seisis sõiduvalmis omal kohal, kohe kaheksakorruselise maja esiukse juures. NGAst ja Fort Belvoirist oli Pleasant Valley Memorial Parki vaid mõnikümmend kilomeetrit. Ta väisas endanimelist projekti vähemalt kolm korda nädalas ja läks alati tagasiteel Kapitooliumi ja Washingtoni suunas naise juurest läbi. Lizi juurest. Tema juurest, kelle juurde jäid ta pisarad.

„Homme, härra?”

„Jah. Kõigepealt Lizi juurde, siis Esindajatekotta, siis koju. Tänane päevakava. Homme kohe pärast lõunat maandume Bogotás. Ma andsin äsja teada, et olen tulemas.”

„Te ei jäta mulle eriti palju aega.”

„Roberts?”

Ta ei nähvanud mehele, kellele usaldas oma elu, eriti tihti. Küll aga nüüd. Kehad, mis aetakse auku, kisuvad pealtvaatajad endaga kaasa.

„Härra?”

„Aja see joonde.”

Tema autojuht parkis kabeli juurde, päris suure tee äärde. Crouse tahtis alati läheneda naise hauakivile jalgsi, et näha, kuidas see paisus väikesest ja hallist suureks, täites kogu maailma.

Talle anti kakskümmend neli aastat.

Avatud. Rõõmsameelne. Võib-olla liiga avatud, liiga rõõmsameelne. Tookord ta nii ei olnud mõelnud. Pigem tagant õhutanud, mõistmata, kuidas piirid lõpuks olematuks hägustusid. Tütar ei öelnud kunagi ära, ta läks kõigega kaasa. Tüdruk oli olnud viisteist, kui ta temalt aru päris ja sai selgituseks, et tabletid, mida ta voodi all hoidis, oli ta saanud kelleltki, kelle nime ta ei teadnud. Järgmise arupärimise peale oli „saanud kelleltki” muutunud „sõbraks, kellele sai makstud”, ja see omakorda „meheks, kellega sai magatud”.

Matmispaiga ilusate muruplatside vahelt viis läbi kitsas looklev pargitee. Hauakivi oli madal, ümbritsetud kahest põõsa moodi puust nagu kõrvalplatsilgi. Ema ja tütar, koos elus ja surmas.

Ta oli võtnud ühendust sõltuvushäirete terapeudiga, et selgitada välja vastused küsimustele, mida Liz ei kuulnud. Nad viisid kodus ühiselt läbi sekkumise. Ja ta oli oma vastused kätte saanud. Need, mida ta ei olnud tahtnud saada. Tüdruk oli kaheteistaastaseks saamisest saati proovinud kõike, uimasteid, millest ta isegi kuulnud ei olnud, juba siis sõltuvuses enda kokku segatud bensodiasepiinide, barbituraatide, alkoholi ja kanepi mikstuurist. Ta oli maksnud koha eest erakliinikus, taas kord adumata. Ei läinud isegi kahte nädalat, kuni osakond oli muutunud uueks kontaktibaasiks ning üheksa aastat vanema kräkki kuritarvitanud mehega koos jooksu pandi. Crouse ei olnud isegi teadnud, mis kräkk on: kokaiin, mida suitsetatakse ja mis jõuab niivõrd kiiresti ajju, et sõltlaseks võib jääda koheselt.

„Härra?”

Roberts ei seganud siin, tema juures, kunagi. Kui ta seda tegi, siis põhjusega.

„Jah?”

„Palun vabandust… aga vaatasin järele. Ma ei saa nii lühikese etteteatamisajaga kokku ihukaitseüksust, mida võiksin kinnitada.”

„Ja mina ei saa istuda teleekraani ees ja sekkumata pealt vaadata. Mida ma nüüd kavatsengi teha. Sest ma saan. Sest sellepärast ongi Crouse väed loodud. Nii et homme, Roberts, maandume me sinu arvamusest hoolimata Bogotás, kust meid sõidutatakse kasarmualale.”

„Kas me viibime ainult seal?”

„Ainult seal.”

Hauakivi, mis talle väga meeldis. Graniidist. Lihtsa graveeringuga: vasakul Elizabeth Crouse, paremal tema sünni- ja surmakuupäevad.

„Mitte nagu eelmisel korral, härra? Ka siis pidime vaid kasarmualal viibima, aga te väljusite välimisest turvatsoonist, et minna uurima, kuidas värskelt koolitatud salk Venezuela piiri äärse kokakasvanduse maha põletas. Või enne seda, kui te läksite mind informeerimata ühe Crouse vägede kapteniga vaatama kemikaale täis laohoone õhkulaskmist Cumaribo kandis.”

„Päeva seal. Öö seal. Tagasi järgmisel päeval. Okei?”

Crouse kükitas ja kohendas otse kivi taha murusse surutud roosidega lillevaasi, lilled olid natuke närbunud, aga mõned päevad peavad veel vastu.

„Viis meest välimises turvatsoonis. Neli meest ääreturvatsoonis. Kolm meest lähiturvatsoonis. Härra, seda jääb minu arvestuste kohaselt väheks.”

„Kui on olemas nii mitu, siis nii mitmest ka piisab.”

Ta nähvas jälle. Aga seekord tundus see õige.

„Roberts, ehk vabandad mind?”

Ihukaitsja eemaldus ja jäi veidi eemale puu juurde valvesse, kuniks Crouse kastis Lizi ema hauakivi ees kanarbikku. Nad olid juba enne ühise tütre sündi otsustanud eraldi elada, aga siin tuli teatud ühtekuuluvustunne tagasi.

Ootamatult puhus kerge tuul, mõned pruunid kuivanud lehed langesid tütre hauale. Ta tõmbas käega neist üle nagu siis, kui tüdruk veel väike oli, harali sõrmedega läbi pikkade juuste, tukka veidi küljele, kuni tirts selle ise selliseks kohendas, nagu tahtis.

Tüdruk oli kuusteist, kui ta erakliinikust põgenes. Palju nad pärast seda enam ei suhelnud. Mõnikord telefonikõne, siis ootamatu külaskäik, väriseva, närvilise, murtuna. Päev enne kahekümne neljandat sünnipäeva kutsus Sacramento politsei ta Californiasse. Naise keha lebas külmas surnukuuris, pea terasest raamil, nad olid paistnud ühevanused, tütar ja isa. Kolmkümmend neli kilo, ta oli suudelnud teda otsmikule ning surunud ta liikumatut ja habrast linnukätt, üledoos, südameinfarkt.

Ta oli juba ammu ära otsustanud. Sel päeval tegi ta sa seda uuesti.

Ta otsib narkootikumid üles.

Mitte selleks, et kedagi karistada. Selleks, et neist lahti saada, ja ta ei tegutsenud enam mitte kättemaksuihast, vaid leinast.

TA ASTUS AUTOST VÄLJA kaitsvasse pimedusse. Kord oli ta kartnud pimedust, mis mähkis ta nüüd endasse, uppudes sellesse, mis kaitses teisi – neid, kes rünnakuvõimalust ootasid. See pimedus oli kui valgus, mis teda käest hoides edasi juhatas.

Piet Hoffmann viivitas vaikselt kitsukeses tagaaias. Kuiv, jahe õhk. Tähistaevas. Ja täpselt siin seistes nägi ta esimese korruse aknast kööki, kus naine istus ümmarguse tammelaua ääres, käes veiniklaas ning ajaleht avatuna, täpselt nagu ta oli lubanud.

Nii teistmoodi põrguliku niiskuse ja põrgulike putukatega džunglist, kust ta tuli. Mudast teerada pidi tagasi maanteele ja nad olid vahetanud veoautod Florencias sõiduauto vastu, istudes kordamööda nagu tavaliselt rooli taga. Kaheksasada kilomeetrit ja kumbki ei olnud suurt midagi öelnud, mitte et nad oleksid nii otsustanud, nad lihtsalt lasksid teineteisel rahus olla, sest kumbki ei kartnud vaikust. Talle meeldis see Johnny juures väga, ei leidunud palju neid, kes sedasorti tühjust välja kannatasid, end selles mugavalt tundsid. Isegi mitte siis, kui ta Pradera kandis suure hacienda juures kinni pidas ja Johnny välja laskis, ei olnud kumbki neist midagi öelnud, ainult noogutanud, mõne tunni pärast pidid nad ju bordelli juures jälle kohtuma, et alata uut päeva uute sõnadega.

Valge krohvitud fassaadi ja parajalt kulunud kivikatusega maja nägi välja samasugune nagu kõik teisedki Cali kirdeosas Los Guayacanesi linnajaos Comuna 5s. Kõik pidigi nii välja nägema. Tavaline auto tavaliste inimeste tavalise maja ees kitsal ja konarlikul tänaval ööaja olematus valgustuses. Ta oli maja ostnud seitsme, peagi kaheksa aasta eest. Sõites Stockholmist siia, Erik Wilson giidiks, kes oli talle tema Rootsi agendijuhina selgitanud, et tal tuleb endale väljapääsutee hankida, ning seejärel aitas tal selle leida. Nad olid ju mõlemad teadnud: kui grupeering, kelle ridadesse ta Rootsi politsei korraldusel imbub, tema avastab või kui ta tööandja temast lahti ütleb ja sidemed katkestab, tuleb tal koos perega viivitamatult põgeneda. Oma surma eest. Paar õnnestunud narkomüüki Lõuna-Stockholmis, mille suhtes Rootsi politsei niikaua silma kinni pigistas, kuni ta neid organiseeritud kuritegevuse üksikasjadega varustas, oli toonud sisse piisava tulu, et maksta nii maja kui hooldaja eest, kes hoidis maja korras nelja aasta jooksul, mil see tühjalt seisis.

Peter Haraldsson. See oli nimi, mille ta oli lepingule alla kirjutanud. Päris esimese silmapilguna, kui Piet Hoffmann eesootavasse ellu astus.

Uue identiteediga kinnisvaraost teises maailmajaos.

Ta ei olnud isegi Zofiale sellest rääkinud.

Ta oli valedega elanud nii kaua, et oli unustanud, kuidas tõde välja näeb või mis tunde tekitab. Ja alles siis, kui ta oli sunnitud sellest rääkima – et mitte kõigest ilma jääda –, oli ta mõistnud, kuidas piir tõe ja vale vahel oli jäädavalt muutunud, kuidas ta enam kunagi ei saa kindel olla, kus lõppeb vale ja algab tõde, kuidas ta enam ei tea, kes ta on.

Nüüd valas naine klaasi veidi veini juurde. Võttis pliiatsi, kirjutas midagi.

Köögilambi valgus langes nii kenasti ta näole, see muutus pehmeks, elavaks.

Ta meenutas üht teist maja Enskedes Stockholmis, mis pärast järsku lahkumist jäi sama tühjaks, kui oli olnud see maja. Nende kodu. Ta oli tihti seisnud enne tuppaminekut samamoodi nagu praegu õues maja ees silmapilguks, mil oli ühtmoodi palju aega nii südaöö kui koidikuni. Villakrundil ühes teises reaalsuses: lopsakate viljapuude, laiade lillepeenarde, muruplatsiga, mida ta oleks pidanud tihemini niitma. Ja hõreda hekiga naabermaja poole, kuhu Rasmus ja Hugo nii tihti, kui said, ära kadusid.

Zofia. Tema naine. Kes istus seal sees. Vahel oli selle peale nii imelik mõelda. Et tema, kes ta ei olnud ealeski kavatsenud hakata kellegagi kokku elama, oli just seda teinud. Esimesed korrad, kui ta seda ütles, minu naine, oli see kõlanud valesti, pingutatult, nagu teiste täiskasvanute sõnad.

Minu naine.

Naine, kes ootas teda, sest teadis, et ta vajab teda.

„Tere.”

Ta naaldus ettepoole ja suudles naist põsele, alati kaks korda. Alati paaris. Hoidis teda oma käte vahel ja tundis end täiesti vabalt, ainult siin, naise embuses. Seitse päeva ja mitu tuhat kilomeetrit, ta oli igatsenud.

Naise ees laual oli Rootsi päevaleht Dagens Nyheter, mida ta vahel ostis, kui pidi käima Bogotás asju ajamas. Peaaegu lahendatud ristsõna. Selleks ta oligi pliiatsit kasutanud. Nüüd tõmbas naine välja tooli enda kõrval ja viipas käega, et ta istet võtaks.

„Kohe. Oota natuke.”

Trepp, mis viis teisele korrusele, nagises iga nädalaga rohkem. Kui ta astus mööda äärt, ei olnud nii palju kuulda.

Ettevaatlikul sammul esimesse tuppa. Rasmus, kuuene. Kõhuli, mõlemad käed padja all, ta oli maganud nii päris esimesest ööst saati. Ühtlaste, aeglaste hingetõmmetega. Ta oli neist kahest kindlameelsem, ei mõtiskelnud nii palju, kui tema vanem vend – see oli ju tema maailm, pool oma elust oli ta nimi olnud Sebastian ja ta oli rääkinud hispaania keelt ja olnud jooksus. Kerge põsemusi ja ta liigutas end, pobises midagi ning jätkas kohe sama pikkade hingetõmmetega. Järgmine tuba. Hugo, kaheksane. Ja ta magas ning nägi und täpselt isa moodi. Higistades, kätega rahutult vehkides, rääkides valjult üsna arusaamatult, kuid tagaaetava häälel. Piet istus kitsale voodiäärele, pani käe poisi otsmikule ja hõõrus, sest see aitas. Hugo, kes muretses nii väga, kellele üldse ei meeldinud, et ta pidi mujale kolima ja teist nime kandma, ma pole mingi William – ükskõik, kui palju või kui kaua nad talle seletasid, et nüüd on tal selline nimi, et nad ei või enam kunagi teineteist Rasmuseks ja Hugoks kutsuda, sest keegi tahtis neile halba, emme, issi, te ju saate aru, et see nimi ei sobi mulle – mida iganes nad Zofiaga olid öelnud, ei olnud see kohale jõudnud, sest nende poeg lihtsalt ei tahtnud seda teadmiseks võtta. Ja öösiti rusus see enim, ta tundis, et teda aetakse taga, sest just nii oligi.