Читать книгу Avatult. Andre Agassi lugu - Andre Agassi - Страница 10

1

OLEN SEITSMEAASTANE, räägin omaette, kuna ma kardan ja olen ainus inimene, kes mind kuulab. Sosistan endamisi: „Jäta järele, Andre, lõpeta ära. Pane reket maha ja jookse väljakult kohe minema. Mine tuppa ja söö midagi head. Mängi Rita, Philly või Tamiga. Istu emme juures, kui ta koob või puslet kokku paneb. See oleks ju tore. Kas see ei tundu taevalik, Andre? Lihtsalt loobuda? Mitte kunagi enam tennist mängida?“

Aga ma ei saa. Mitte ainult sellepärast, et isa hakkaks mind mööda maja reketiga taga ajama, vaid ka miski mu sees, mingi sügav nähtamatu lihas ei lase mul seda teha. Ma vihkan tennist, vihkan seda kogu südamest, aga ikkagi ma mängin, löön palli kogu hommiku ja pärastlõuna, sest mul pole valikut. Ükskõik kui palju ma ka tahan lõpetada, ma ei tee seda. Ma palun end lõpetada, aga mängin ikka edasi, ja see lõhe, see vastuolu selle vahel, mida ma tahan teha ja mida ma tegelikult teen, ongi nagu mu elu tuum.

Hetkel on mu viha tennise vastu koondunud draakonile – pallimasinale, mille ehitas mu tuldpurskav isa. Pigimust, asetatud suurtele kummist ratastele, sõna Prince valgete trükitähtedega alumisele osale värvitud – sellisena näib draakon esmapilgul nagu tavaline pallimasin igas Ameerika tenniseklubis, aga tegelikult pärineb see elav ja hingav olend mu koomiksiraamatust. Draakonil on aju, tahe, must süda ja kohutav hääl. Ta imeb endasse järjekordse palli ja häälitseb vastikult. Kui surve kurgus suureneb, hakkab ta oigama. Kui pall aeglaselt suhu tõuseb, draakon röögatab. Hetkeks tundub see sama nõme kui pumatikommimasin filmimuusikalis „Willy Wonka ja šokolaadivabrik“, mis neelab endasse suure õgija Augustus Gloopi. Aga kui draakon võtab minu sihikule ja tulistab välja palli 180 km tunnis, möirgab ta verdtarretavalt. Iga kord ma võpatan.

Isa on draakoni tahtlikult hirmuäratavaks teinud. Ta on lisanud sellele ekstrapika alumiiniumtorust kaela ja peenikese alumiiniumpea, mis põrkub tagasi nagu piits iga kord, kui draakon tuld purskab. Ta on tõstnud draakoni umbes meetrikõrgusele alusele otse vastu võrku. Ta kõrgub minu kohal. Seitsmeaastasena olen ma oma vanuse kohta väikest kasvu. (Näin väike, sest ma võpatan pidevalt, ja ka seetõttu, et isa lõikab mulle iga kahe kuu tagant potisoengu.) Kui ma draakoni ees seisan, näin ma imetilluke. Tunnen end väikese ja abituna.

Isa tahab, et draakon minu kohal kõrgub, aga mitte ainult sellepärast, et see nõuab tähelepanu ja lugupidamist. Ta tahab, et pallid, mida draakoni suu välja tulistab, maanduvad mu jalge ees, nagu langeksid need lennukilt. Trajektoor on selline, et ma ei saa neid tõrjuda tavapäraselt: pean lööma kõiki palle end kõrgemale upitades või muidu need hüppavad üle mu pea. Kuid isegi sellest isale ei piisa. „Löö varem,“ ta karjub. „Löö varem.“

Isa karjub kõike kaks korda järjest, mõnikord kolm korda, mõnikord kümme. „Kõvemini,“ ütleb ta, „kõvemini.“ Aga mis sellest kasu on? Ükskõik kui kõvasti ma palli löön, ükskõik kui vara, aga pall tuleb tagasi. Iga pall, mille ma üle võrgu saadan, liitub tuhandetega, mis juba väljakut katavad. Mitte sadadega. Tuhandetega. Need liiguvad minu poole pidevate lainetena. Mul ei ole ruumi pööramiseks, astumiseks, jooksmiseks. Ma ei saa liigutada ilma mõnele pallile peale astumata, aga ma ei tohi seda teha, kuna mu isa seda ei salli. Astu ühele isa tennisepallile ja ta ulub, nagu astuksid sa tema silmamunale.

Iga kolmas pall, mille draakon välja purskab, puutub kokku mõne väljakut katvaga ja kargab ühele või teisele küljele. Ma reageerin viimasel sekundil, taban palli varakult ja löön selle targalt üle võrgu. Ma tean, see ei ole tavaline refleks. Tean, et maailmas on vähe lapsi, kes oleks seda palli näinud, rääkimata selle löömisest. Aga ma ei ole uhke oma reflekside üle ega saa mingit tasu. Sest just seda ma peangi tegema. Iga lööki oodatakse, iga möödalöök on krahh.

Isa ütleb, et kui ma löön iga päev 2500 palli, siis nädalas teeb see 17 500 palli ja aasta lõpuks koguneb juba ligi miljon palli. Ta usub matemaatikasse. Numbrid, ütleb ta, ei valeta. Laps, kes lööb igal aastal miljon palli, on võitmatu.

„Löö varem,“ karjub isa. „Kurat võtaks, Andre, löö varem. Tõrju palli, tõrju palli.“

Nüüd tahab isa mind minema tõrjuda. Ta karjub otse mu kõrva sisse. Sellest ei piisa, et ma taban kõike, mida draakon minu poole sülitab; isa tahab, et ma lööks kõvemini ja kiiremini kui draakon. Ta tahab, et ma võidaksin draakonit. See mõte tekitab minus paanikat. Ütlen endamisi: „Sa ei suuda draakonit võita.“ Kuidas sa saad võita midagi, mis kunagi seisma ei jää? Kui mõtlema hakata, siis draakon on paljuski nagu isa. Tegelikult on isa hullem. Vähemalt seisab draakon mu ees ja ma näen seda. Aga isa on selja taga. Ma näen teda harva, peamiselt ainult kuulen, päeval ja öösel, kui ta mulle kõrva karjub.

„Rohkem topspinni! Löö kõvemini. Löö kõvemini. Mitte võrku! Pagan küll, Andre! Mitte kunagi võrku!“

Mitte miski ei vii isa suuremasse raevu kui palli võrku löömine. Talle ei meeldi, kui ma löön palli külje pealt välja, ta karjub, kui ma viivitan, aga kui ma selle võrku vuhistan, siis ajab ta vahtu suust välja. Vead on üks asi, aga võrk on midagi muud. Ikka ja jälle kordab isa: „Võrk on sinu suurim vaenlane.“

Isa on kasvatanud vaenlase peajagu kõrgemaks, kui reeglid ette näevad, et seda oleks palju raskem vältida. Kui ma jätan isa kõrge võrgu puutumata, siis ta arvab, et mul pole probleeme jätta ühel päeval Wimbledoni võrk puutumata. See pole oluline, et ma ei tahagi Wimbledonis mängida. Pole üldse tähtis, mida mina tahan. Vahel vaatan koos isaga Wimbledoni telekast ja me mõlemad oleme Björn Borgi poolt, sest ta on parim, ta ei jää kunagi seisma, ta on draakoniga kõige sarnasem – aga ma ei taha Borg olla. Ma imetlen tema talenti, energiat, stiili, tema võimet süüvida mängu, aga kui ma kunagi suudan neid omadusi endas arendada, siis ma pigem kasutan neid millegi muu kui Wimbledoni jaoks. Teeksin midagi enda valikul.

„Löö kõvemini,“ karjub isa. „Löö kõvemini. Nüüd tagakätt. Tagakätt.“

Käed tahavad otsast ära kukkuda. Tahan küsida: kui kaua veel, paps? Aga ma ei küsi. Ma teen, nagu kästakse. Löön nii kõvasti, kui jaksan, siis pisut kõvemini. Ühe löögi juures olen üllatunud, kui kõvasti ma ikka taban, kui puhtalt. Kuigi ma vihkan tennist, meeldib mulle see tunne, kui löön palli täiuslikult. See on ainus mõnus hetk. Kui ma teen midagi täiuslikult, naudin meelerahu ja õndsust.

Draakon reageerib täiuslikkusele omamoodi, tulistades järgmise palli kiiremini välja.

„Lühike tagakäelöök,“ ütleb isa. „Lühike tagasi – täpselt nii. Rebi palli, rebi.“

Mõnikord õhtusöögilauas näitab isa seda ette. Langeta reket palli alla, ütleb ta, ja siis rebi, rebi. Ta teeb liigutuse nagu maalikunstnik, kes õrnalt pintsliga heljutab. See on vist ainus asi, mida ma olen näinud isa õrnalt tegemas.

„Tee lendpalliga tööd,“ karjub ta – või vähemalt püüab. Armeenlasena, kes on sündinud Iraanis, räägib ta viit keelt, mitte ühtki neist hästi, ja tema inglise keelel on kõva aktsent juures. Ta ajab d-d ja t-d segamini, nii et see kõlab: dee lentpalliga dööt. See on tema juhiste hulgas lemmik. Ta karjub seni, kuni kuulen seda oma unenägudes. Dee lentpalliga dööt, dee lentpalliga dööt.

Olen deinut nii palju dööt, et ei näe enam väljakut. Kollaste pallide all pole näha ühtki rohelise asfaldi laiku. Komberdan, lohistan jalgu järel nagu vana mees. Isegi isal tuleb lõpuks tunnistada, et palle on liiga palju. See takistab liikumist. Kui ma ei saa liikuda, ei tee me igapäevast normi täis – 2500 lööki. Ta paneb tööle puhuri – hiiglasliku masina, mis on pärast vihma väljaku kuivatamiseks mõeldud. Muidugi ei saja siin, kus me elame – Las Vegases Nevadas – kunagi vihma ja isa kasutab puhurit tennisepallide kokkuajamiseks. Nii nagu ta tegi pallimasinaga, muutis ta ka standardse puhuri deemonlikuks olendiks. See on üks mu esimesi mälestusi: viieaastane, lasteaiast koju toodud, lähen isaga töökotta ja vaatan, kuidas ta ehitab seda veidrat muruniiduki moodi masinat, mis ajab liikvele korraga sadu tennisepalle.

Nüüd vaatan, kuidas ta puhuri tööle vajutab, kuidas tennisepallid temast eemale sibavad, ja tunnen neile kaasa. Kui draakon ja puhur elavad, äkki siis pallid ka. Võib-olla nad teevad seda, mida mina, kui ma ainult võiksin – jookseksin isa juurest minema. Kui isa on kõik pallid ühte nurka puhunud, võtab ta lumelabida ja kühveldab need reas seisvatesse metallist prügikastidesse – solgiämbritesse, millega ta draakonit toidab.

Ta pöördub ja näeb, et ma vaatan teda. „Mida kuradit sa vahid? Löö edasi! Löö aga edasi!“

Õlad valutavad. Ma ei suuda enam ühtki palli tabada. Löön veel kolm.

Ma ei suuda enam minutitki mängida.

Mängin veel kümme.

Mul tuleb hea mõte pähe. Meelega, kuid nagu kogemata löön palli kõrgelt üle piirdeaia. Mul õnnestub seda tabada reketi puidust raamiga, nii et see kõlab nagu valesti tabatud löök. Teen seda, kui mul on pausi vaja, ja mul turgatab pähe, et olen vist päris hea mängija, kui suudan palli tahtlikult valesti tabada.

Isa kuuleb palli põrkumist vastu puitu ja tõstab pilgu. Ta näeb, kuidas pall väljakult minema lendab, ja vannub. Aga ta kuulis, kuidas pall puidu vastu põrkas, ja arvab, et see juhtus kogemata. Pealegi ei löönud ma võrku. Ta trambib õuelt välja, kõrbesse. Mul on nüüd neli ja pool minutit, et hinge tõmmata ja vaadata, kuidas pistrikud laisalt pea kohal tiirutavad.

Isale meeldib pistrikke püssist kõmmutada. Meie maja on ohvrite vaibaga kaetud – surnud linnud katavad katust sama paksult nagu tennisepallid väljakut. Isa ütleb, et talle ei meeldi pistrikud, sest nad sööstavad alla hiirte ja teiste kaitsetute kõrbeolendite kallale. Talle ei meeldi, kui tugevad nõrgematele jahti peavad. (See kehtib ka siis, kui ta kalal käib: kui ta mõne kätte saab, suudleb ta selle soomuselist pead ja viskab vette tagasi.) Otse loomulikult ei ole tal mingeid süümepiinu, kui ta mind jahib, pole mingit probleemi, kui vaatab, kuidas mina konksu otsas õhku ahmin. Ta ei näe vastuolu. Ta ei hooligi vastuoludest. Ta ei saa aru, et ma olen kõige kaitsetum olend selles jumalast hüljatud kõrbes. Kui ta mõistaks, ei tea, kas ta siis kohtleks mind teistmoodi?

Nüüd trambib ta väljakule tagasi, viskab palli prügikasti ja näeb, kuidas ma pistrikke vahin. Ta põrnitseb mind altkulmu. „Mida kuradit sa teed? Lõpeta mõtlemine. Ei mingit kuradi mõtlemist!“

Võrk on suurim vaenlane, kuid mõtlemine on surmapatt. Isa usub, et mõtlemine on kõikide halbade asjade põhjus, sest see on tegutsemise vastand. Kui isa tabab mind tenniseväljakul mõtlemas ja unistamas, siis ta reageerib, nagu tabaks ta mind oma rahakotist raha varastamas. Murran tihti pead selle üle, kuidas ma saaksin mõtlemise järele jätta. Ei tea, kas isa karjub sellepärast mu peale, et ma olen loomult mõtleja. Või on ta oma karjumisega mu mõtlejaks muutnud? Kas mu mõtted muust kui tennisest on trots?

Mulle meeldib nii mõelda.

MEIE MAJA ON VANA SARA, ehitatud 1970. aastal, valge krohv hakkab nurkades tumedaks tõmbuma. Akende ees on trellid. Katusel surnud pistrike all on puitsindlid, millest paljud on lahti või puudu. Ukse küljes on lehmakell, mis heliseb iga kord, kui keegi tuleb või läheb, nagu kuulutaks poksimatši algust.

Isa on kõrge betoonmüüri maja ümber erksaks metsaroheliseks värvinud. Miks? Sest roheline on tenniseväljaku värv. Ja isale meeldib kõiki mugavalt maja juurde juhatada: „Keera vasakule, kõnni pool kvartalit edasi, siis näed erkrohelist müüri.“

Mitte et meil vahel külalisi käiks.

Maja ümbritseb igast küljest kõrb ja veel palju kõrbe, mis minu jaoks on teine sõna surma jaoks. Täis okkalisi põõsaid, kuivanud heinapuhmaid ja kerratõmbunud lõgismadusid, ei näi kõrbel meie maja ümber muud põhjust olemas olla kui see, et inimesed saavad siia kasutuid asju visata. Madratseid, vanu rehve, teisi inimesi. Las Vegas – kasiinod, hotellid, Strip – paistab eemalt kui särav illusioon. Isa sõidab sinna iga päev. Ta on ühes sealses kasiinos kapten, kuid ei taha lähemale elama minna. Kolisime siia, eikellegimaale, keset tühermaad, sest ainult siin leidis isa maja, mille tagaõu oli piisavalt suur tema ideaalse tenniseväljaku tarbeks.

Veel üks varajane mälestus: sõit ümber Vegase koos isa ja kinnisvaramaakleriga. See oleks olnud naljakas, kui see poleks olnud nii jube. Maja maja järel, isegi enne, kui maakleri auto täielikult peatuda jõudis, hüppas isa välja ja marssis õue. Maakler jahvatas isa järel tammudes kohalikest koolidest, kuritegevuse tasemest, intressimääradest, aga isa ei kuulanud. Ta jõllitas otse enda ette, tormas majja, sammus läbi elutoa, läbi köögi tagahoovi, kus tõmbas välja mõõdulindi ja mõõtis välja 23,77 meetrit ja 10,97 meetrit, mis on tenniseväljaku suurus. Ikka ja jälle karjus ta: „Ei sobi! Tule! Lähme minema!“ Siis marssis ta tagasi läbi köögi ja elutoa, mööda aiarada välja, kinnisvaramaakler sabas.

Nägime üht maja, mida vanem õde Tami meeleheitlikult soovis. Ta anus, et isa selle ostaks, sest see oli T-kujuline ja T tähendas Tami. Isa oleks selle peaaegu ostnud, ilmselt seetõttu, et T tähendas temale tennist. Ka mulle meeldis see maja. Emale samuti. Kuid tagahoov oli paar senti liiga lühike.

„Ei sobi! Lähme!“

Lõpuks nägime praegust maja, selle tagahoov oli nii suur, et isal polnud vaja seda isegi mõõta. Ta lihtsalt seisis keset õue, keerutas end aeglaselt ringi, vahtis, naeratas, vaatas tulevikku.

„Müüdud,“ ütles ta vaikselt.

Me ei olnud veel viimast pappkastigi sisse kandnud, kui isa juba oma unistuste väljakut ehitama hakkas. Ma ei taipa siiani, mis nipiga ta selle valmis sai. Ta ei olnud päevagi ehituses töötanud, ei teadnud midagi betoonist, asfaldist ega drenaažist. Ta ei lugenud ühtki raamatut, ei konsulteerinud ühegi eksperdiga. Tal oli lihtsalt pilt silme ees ja ta soovis, et see muutuks reaalsuseks. Nagu paljud muud asjad, ehitas ta ka väljaku, täis kangekaelsust ja energiat. Arvasin, et ta võib midagi sarnast ka minuga ette võtta.

Muidugi vajas ta abi. Betooni valamine on suur töö. Igal hommikul sõitsime Stripis asuvasse Sambo sööklasse, kust me värbasime mõned vanad kalad ühest kambast, kelle liikmed tavaliselt parkimisplatsil jõlkusid. Minu lemmik oli Rudy. Lahinguarmidega laiarinnaline Rudy vaatas mind alati poolmuigel näoga, nagu oleks mõistnud, et ma ei saa aru, kes või kus ma olen. Rudy sõitis oma jõuguga meile järele ja isa ütles, mis on vaja teha. Kolme tunni pärast jooksime isaga McDonald’sisse ja ostsime suured kotid Big Maci ja friikartuleid. Kui me tagasi jõudsime, laskis isa mul lehmakella helistada ja mehed lõunale kutsuda. Mulle meeldis Rudyle head teha ja vaadata, kuidas ta sööb nagu hunt. Mulle meeldis mõte, et raskele tööle järgnevad magusad hüved – välja arvatud siis, kui raske töö tähendas tennisepallide löömist.

Päevad Rudy ja Big Macidega möödusid kiirelt. Äkki oli isal tagahoovis tenniseväljak, mis tähendas seda, et mul oli oma vangla. Olin aidanud toita vange, kes ehitasid mulle vangikongi. Ise aitasin mõõta ja värvida valgeid jooni, mis mu vabadust piirama hakkasid. Miks ma seda tegin? Mul ei olnud valikut. See ongi põhjus, miks ma kõike teen.

Keegi ei küsinud kunagi, kas ma tahan tennist mängida, ammugi mitte seda, kas see võiks olla mu elu mõte. Ema näiteks arvas, et ma sündisin jutlustajaks. Kuid ta tunnistab mulle, et isa otsustas juba ammu enne minu sündi, et minust saab profitennisist. Ema lisab, et kui olin aastane, osutus, et isal oli õigus. Kui ma lauatennist vaatasin, liikusid kaasa ainult mu silmad, mitte kunagi pea.

Isa hüüdis emale: „Vaata vaid, kuidas ta ainult silmi liigutab! Sündinud talent.“

Ema räägib, et kui olin alles võrevoodis, riputas isa tennisepallid mu pea kohale kiikuma ja julgustas mind neid lööma lauatennisereketiga, mille ta mu käe külge teipis. Kui ma oli kolmene, andis ta mulle lühikeseks saetud varrega reketi ja käskis lüüa kõike, mida iganes tahan. Ma spetsialiseerusin soolatoosidele. Mulle meeldis neid läbi aknaklaaside servida. Lõin koerale ässa. Isa ei saanud kunagi vihaseks. Ta vihastas paljude asjade peale, kuid mitte kunagi siis, kui ma reketiga midagi kõvasti lõin.

Kui olin neljane, pani isa mind palli toksima tennise vägevatega, kes linnast läbi sõitsid, alustades Jimmy Connorsist. Isa ütles, et Connors on üks parimaid, kellega mängida. Mind üllatas rohkem see, et Connorsil oli samasugune potisoeng nagu mul. Kui me mängu lõpetasime, ütles Connors isale, et minust saab kindlasti väga hea mängija.

„Ma tean seda isegi,“ ütles isa pahaselt. „Mis väga hea? Temast saab maailma esinumber.“

Ta ei otsinud Connorsi kinnitust. Ta otsis kedagi, kes võiks minuga mängida.

Kui Connors tuleb Vegasesse, keelestab isa alati tema reketeid. Isa on meisterkeelestaja. (Kes on minu vanamehest parem pinge loomises ja säilitamises?) Kõik toimub alati ühtemoodi. Hommikul annab Connors isale kasti reketitega ja kaheksa tundi hiljem kohtume Connorsiga mõnes Stripi restoranis. Isa saadab mu sisse, keelestatud reketid süles. Ma küsin juhatajalt, kus võiks olla härra Connorsi laud. Juhataja saadab mu kaugemasse nurka, kus Connors ja tema saatjaskond sööb. Connors istub keskel, selg vastu seina. Ulatan talle sõna lausumata reketid. Vestlus lauas soikub ja kõik vaatavad mind. Connors võtab reketid hooletult vastu ja asetab need toolile. Hetkeks tunnen end olulisena – nagu oleksin ühele kolmest musketärist värskelt teritatud mõõgad kohale toimetanud. Siis sasib Connors mu juukseid, ütleb midagi sarkastilist minu või isa kohta ja kõik lagistavad naerda.

MIDA PAREMINI HAKKAB MINEMA TENNISES, seda halvemini koolis, ja see häirib mind. Mulle meeldivad raamatud, kuid tunnen, et nende jõud käib minust üle. Mulle meeldivad õpetajad, kuid ma ei saa aru paljust, mida nad räägivad. Näib, et ma ei suuda õppida või töödelda fakte nii nagu teised lapsed. Mul on terane mälu, kuid keskendumisraskused. Mulle peab kõike kaks või isegi kolm korda seletama. (Võib-olla sellepärast isa karjubki kõike kaks korda?) Samuti tean, et isale on vastukarva kõik see aeg, mida ma koolis veedan; see on väljakul mängimise aja hind. Kooli vihkamine ja kehvasti õppimine tähendab lojaalsust issile.

Mõni päev, kui isa meid kooli sõidutab, ta naeratab ja ütleb: „Kutid, teeme diili. Selle asemel, et teid kooli viia, sõidame parem Cambridge’i tenniseklubisse? Võite terve hommikupooliku palle taguda. Kuidas meeldib?“

Me teame, mida ta kuulda tahab, ja hüüame: „Hurraa!“

„Kuid ärge emale midagi rääkige,“ ütleb isa.

Cambridge’i tenniseklubi on pikk madala katusega urgas Stripist ida pool, kümne kõva kattega väljaku ja vastiku haisuga – tolm, higi, salv, lisaks midagi haput, mille kehtivusaeg on lõppenud, kuid mida ma suuda kunagi tuvastada. Isa võtab Cambridge’i meie kodu pikendusena. Ta seisab koos omaniku härra Fongiga eemal ja jälgib meid hoolega, teeb kindlaks, et me ikka mängime ega raiska aega vesteldes või naerdes. Lõpuks toob isa kuuldavale lühikese vile, heli, mille ma igal pool ära tunnen. Ta paneb sõrmed suhu, vilistab korra kõvasti ja see tähendab geim, sett, matš, lõpetage mäng ja kobige autosse, kohe. Minu õed ja vend lõpetavad alati enne mind. Kõige vanem lastest on Rita, Philly on minu vanem vend ja Tami noorem õde – ja kõik nad mängivad tennist. Me oleme nagu tennise von Trappid. Aga mina – noorim, pesamuna – olen parim. Isa kuulutab seda mulle, õdedele ja vennale, härra Fongile. Andre on väljavalitu. Sellepärast olen ma isa erilise tähelepanu all. Olen Agassi klanni viimane, parim lootus. Mõnikord ma soovin isa lisatähelepanu, kuid teinekord oleksin pigem nähtamatu, sest isa võib vahel hirmus olla. Ta võib igasuguseid asju teha.

Näiteks topib ta tihti pöidla ja nimetissõrme ninasõõrmesse ja pisaraid silmi toovat valu kannatades tõmbab välja paksu kimbu musti ninakarvu. Nii ta hoolitseb enda eest. Samas vaimus raseerib ta nägu seebi ja kreemita. Ta lihtsalt tõmbab ühekordselt kasutatava žiletiga mööda kuivi põski ja lõuga üles-alla, lõikab sisse, laseb verel mööda nägu alla niriseda, kuni see ära kuivab.

Kui isa on stressis või häiritud, siis vaatab ta tühjusse ja pomiseb: „Ma armastan sind, Margaret.“ Ühel päeval küsin emalt: „Kellega paps räägib? Kes see Margaret on?“

Ema räägib, et kui isa oli minuvanune, uisutas ta tiigil ja jää mõranes. Ta kukkus läbi jää ja vajus vee alla – hingamine seiskus pikaks ajaks. Naine nimega Margaret tõmbas ta veest välja ja hakkas elustama. Isa polnud teda eales varem näinud ega kohanud teda ka kunagi hiljem. Aga tihti näeb ta teda oma mõtetes ja räägib temaga ning tänab teda väga õrna häälega. Isa ütleb, et nägemus Margaretist tuleb tema üle nagu haigushoog. Ta ei teagi, et see aset leiab, ja hiljem jääb sellest vaid ähmane mälestus.

Isa on oma olemuselt vägivaldne ja valmistub pidevalt lahinguks. Ta tegeleb alatasa varjupoksiga. Ta hoiab autos kirvevart. Ta lahkub kodunt, käputäis soola ja pipart igas taskus, et juhul, kui tänaval peaks kakluseks minema, saab ta kedagi pimestada. Kõige tigedamad lahingud on tal muidugi iseendaga. Tal on kael krooniliselt kange ja kaelalülide liikuvuse korrastamiseks keerab ja jõnksutab ta vihaselt pead. Kui see ei aita, raputab ta ennast nagu koer, vehib peaga ühelt küljelt teisele, kuni kael teeb sama häält mis plaksumais. Kui isegi see ei aita, pöördub ta raske poksikoti poole, mis õues rihmade otsas ripub. Isa astub toolile, eemaldab koti rihmade küljest ja paneb oma kaela asemele. Siis lükkab ta tooli eemale ja jääb järsu jõnksatusega rihmadesse rippuma. Esimest korda nägin teda seda tegemas, kui toas ringi kõndisin. Vaatasin aknast välja ja nägin isa, kes lükkas tooli eemale ja jäi kaelapidi rippuma, kingad üle poole meetri maapinnast kõrgemal. Mul polnud mingit kahtlust, et ta on end ära tapnud. Jooksin hüsteeriliselt tema juurde.

Nähes mu hirmunud nägu, haugatas ta: „Mis kurat sul viga on?“

Enamik tema lahingutest on suunatud siiski teiste inimeste vastu ja tavaliselt algavad need hoiatuseta, väga ootamatult. Näiteks kui ta magab. Ta poksib unes, keerab sageli küljele ja toksib magavat ema. Autos ka. Isa naudib väheseid asju rohkem kui sõitu oma rohelise diisliküttel Oldsmobile’iga, lauldes kaasa autoraadiost kõlava Laura Braniganiga. Aga kui teine juht takistab teda, katkestab tema sõitu või paneb pahaks, kui isa teda takistab, siis saab isa maruvihaseks.

Ühel päeval sõidame isaga jälle Cambridge’i ja ta satub ühe juhiga vihasesse sõnavahetusse. Isa peatab auto, astub välja, käsib mehel enda omast välja tulla. Ta vibutab kirvevart, võõras keeldub võitlusest. Seejärel äsab isa kirvevarrega võõra auto esi- ja tagatuledesse, nii et kõik kohad on klaasikilde täis.

Teinekord sirutub isa üle minu ja sihib relvast teist autojuhti. Ta hoiab relva minu ninaga samal tasandil. Ma vahin otse ette ega liiguta. Ma ei tea, mida teine juht on valesti teinud, ainult seda, et see on samaväärne tennisepalli võrku löömisega. Tunnen, kuidas isa sõrm päästikul pinguldub. Siis kuulen, kuidas teine juht kiiresti ära sõidab, millele järgneb hääl, mida ma väga harva kuulen – isa naer. Ta on naerust lõhkemas. Ütlen endale, et jään seda hetke mäletama – isa naermas, püss minu nina all – isegi siis, kui elan saja-aastaseks.

Kui ta paneb püssi kindalaekasse tagasi ja sõitma hakkab, pöördub ta minu poole. „Ära emale midagi räägi,“ ütleb ta.

Ma ei saa aru, miks ta seda ütleb. Mida ema teeks, kui me sellest räägiksime? Ta ei tõsta kunagi protestiks häält. Kas isa arvab, et ükskord on ikka esimene kord?

Ühel Vegase kohta haruldaselt vihmasel päeval sõidame isaga emale kontorisse järele. Seisan esiistmel, lollitan ja laulan. Isa keerab pöörde tegemiseks vasakule sõidurajale. Üks veoautojuht annab signaali. Isal jäi ilmselt suunatuli näitamata. Ta tõstab veoautojuhile keskmise sõrme. Isa käsi lendab üles nii kiiresti, et see peaaegu lööb mulle vastu nägu. Veoautojuht karjub midagi. Isa laseb lendu needuste jada. Veoautojuht peatub, avab autoukse. Isa peatub samuti ja hüppab välja.

Ronin tagaistmele ja jälgin neid läbi tagaklaasi. Vihma kallab nüüd kõvemini. Isa läheneb veoautojuhile. Too teeb rusikahoobi. Isa kummardub, suunab löögi kõrvale, siis sooritab välkkiire kombinatsiooni, mis lõpeb lõuahaagiga. Veoautojuht lamab maas. Ta on surnud – ma olen selles kindel. Kui ta veel ei ole, siis varsti on, sest ta on keset maanteed ja keegi sõidab temast kindlasti üle. Isa istub autosse tagasi ja me jätkame sõitu. Jään tagaistmele ja vaatan teist juhti läbi tagaklaasi – vihm piitsutab tema teadvusetut nägu. Pöördun, et vaadata isa, kes omaette midagi pomiseb ja kombinatsioone vastu rooliratast sooritab. Just enne, kui me ema kontorisse jõuame, vaatab isa oma käsi, surub sõrmi vaheldumisi rusikasse ja sirutab neid, nagu tahtes veenduda, ega nukid katki ei ole.

Siis ta vaatab tagaistme poole, otse mulle silma, kuigi mulle tundub, nagu näeks ta Margaretti. Kuidagi õrna häälega ütleb ta: „Ära emale midagi räägi.“

Sellised hetked ja palju rohkemad tulevad meelde, kui tahan isale öelda, et ma ei taha tennist mängida. Ma armastan isa ja tahan tema meele järele olla ning ei soovi teda häirida. Ma ei julge seda teha. Igasuguseid halbu asju juhtub, kui isa on ärritunud. Kui ta ütleb, et ma hakkan tennist mängima, kui ta ütleb, et minust saab maailma esinumber, et see on mu saatus, siis kõik, mida ma saan teha, on noogutada ja kuuletuda. Soovitaksin Jimmy Connorsil ja kõigil teistel sama teha.

TEE ESINUMBRIKS SAAMISEKS läheb üle Hooveri tammi. Kui olen peaaegu kaheksa-aastane, ütleb isa, et on aeg edasi liikuda – vahetada tagaõu, draakon ja Cambridge’i pallitagumised tegelike turniiride vastu, võistelda päris poistega Nevadast, Arizonast ja Californiast. Igal nädalavahetusel kuhjub kogu pere autosse – sõidame kas mööda 95. maanteed põhja Reno poole või läbi Hendersoni ja üle Hooveri tammi lõunasse, läbi kõrbe Phoenixisse või Scottsdale’i või Tucsonisse. Viimane koht, kus ma tahan olla, välja arvatud tenniseväljak, on autos koos isaga. Aga kõik on juba otsustatud. Minu osaks on veeta lapsepõlv neis kahes karbis.

Võidan oma esimesed seitse turniiri kuni kümneaastaste seas. Isa ei reageeri kuidagi. Ma lihtsalt teen seda, mida minult oodatakse. Tagasi üle Hooveri tammi sõites vaatan veehulka, mis on kogunenud massiivse seina taha. Loen teksti lipuvarda alusel: „Nende meeste auks, keda inspireeris nägemus üksildaste paikade viljakaks muutmisest ...“ Ma keerutan seda fraasi oma peas. Üksildased paigad. Kas on veel kusagil üksildasemat paika kui meie maja kõrbes? Mõtlen raevule, mis on isasse kogunenud nagu Colorado jõgi Hooveri tammi taga. On ainult aja küsimus, kuni see välja purskab. Siis ei jää teha muud kui otsida kõrgemat kohta.

Подняться наверх