Читать книгу Avatult. Andre Agassi lugu - Andre Agassi - Страница 9

LÕPP

AVAN SILMAD ega tea, kus ma olen või kes ma olen. Mitte, et selles oleks midagi imelikku – selline ma olen pool elu olnud. Siiski, see tunne on teistsugune. Segadus on hirmutavam. Täielikum.

Tõstan pilgu. Laman voodi kõrval põrandal. Mulle meenub nüüd. Keset ööd vahetasin voodi põranda vastu. Teen seda peaaegu igal öösel. Nii on mu seljale parem. Lesimine pehmel madratsil toob kaasa agoonia. Ma loen kolmeni, seejärel alustan pikka, rasket püstitõusmise toimingut. Köhides ja ägades veeretan ennast küljele, tõmban end looteasendisse kerra, seejärel heidan kõhuli. Nüüd ootan ja ootan, kuni veri käima hakkab.

Olen suhteliselt noor mees. 36aastane. Kuid ärkan, nagu oleksin 96. Pärast kolme aastakümmet kiirendusi, järske pidurdusi, hüppeid kõrgele ja raskeid maandumisi ei tundu mu keha enam minu oma, eriti hommikuti. Selle tagajärjel ei tundu mu vaim minu enda oma. Pärast silmade avamist olen enesele võõras – ja jällegi, kuigi selles pole midagi uut, avaldub see rohkem hommikuti. Lasen kiirelt tuttavatel faktidel peast läbi käia. Minu nimi on Andre Agassi. Mu naise nimi on Stefanie Graf. Meil on kaks last, poeg ja tütar, viiene ja kolmene. Elame Nevada osariigis Las Vegases, kuid parasjagu peatume Four Seasonsi hotelli sviidis New Yorgis, sest ma mängin 2006. aasta USA lahtistel meistrivõistlustel. Minu viimastel USA lahtistel. Õigupoolest ongi see mu viimane turniir üldse. Mängin tennist elatise teenimiseks, kuigi vihkan seda mängu sünge salajase kirega, olen seda alati teinud.

Kui see viimane kild minu identiteedist on oma kohale vajunud, libistan end põlvili ja ütlen sosistades: „Palun lase sellel olla möödas.“

Seejärel: „Ma pole veel valmis, et see kõik oleks möödas.“

Kuulen kõrvaltoast Stefanie ja laste hääli. Nad söövad hommikust, räägivad, naeravad. Mind haarav soov neid näha ja puudutada, lisaks suur isu kofeiini järele annab vajaliku jõu, et end üles vinnata, vertikaalis liikuda. Vihkamine sunnib mu põlvili, armastus aitab mu jalgele.

Heidan pilgu kellale voodi kõrval. Seitse kolmkümmend. Stefanie laskis mul sisse magada. Viimaste päevade jõuetus on olnud karm. Kehalisele väsimusele lisaks on ees ootav pensionipõlv vallandanud kurnava tunnetetulva. Nüüd, tõustes püsti oma jõuetuse keskmest, tunnen esimest valusööstu. Haaran seljast. Selg haarab minust. Tunnen, nagu oleks keegi öösel tuppa hiilinud ja mu selgroo külge vargakindla rooliluku paigaldanud. Kuidas saan USA lahtistel mängida, kui see „klubi“ mu seljas on? Kas karjääri viimasel matšil ootab mind lüüasaamine?

Sündisin spondülolisteesiga, mis tähendab, et mu lülisamba alumine lüli nihkus, tõusis teiste seast uhkelt esile ja korraldas ülestõusu (see on ka mu lampjalgsuse peamine põhjus). Rütmist väljas oleva lüli tõttu on lülisambakanalis närvidel vähem ruumi ja väiksemagi liigutuse puhul tunnevad nad end veelgi ülerahvastatumalt. Lisades samasse olustikku veel kaks väljasopistunud lülivaheketast ja luu, mis kasvab kasutult kaitsmaks kahjustunud piirkonda, ning needsamad närvid hakkavad täielikku klaustrofoobiat tundma. Streikides piiratud elukoha pärast, edastavad nad hädasignaale, valu kiirgab mööda mu jalga üles-alla ning nöörib mu hinge kinni ja sunnib seosetuid abipalveid pobisema. Sellistel hetkedel on ainus leevendus pikali heita ja oodata. Mõnikord saabub selline hetk paraku keset võistlust. Siis on mu ainus abinõu muuta mängu: löön ja jooksen teistmoodi, teen kõike teisiti. Selle peale tõmbuvad mu lihased krampi. Kõik väldivad muutust, lihased ei suuda seda välja kannatada. Saanud käsu muutuda, ühinevad nad mäsleva selgrooga ja peagi on kogu mu keha endaga sõjajalal.

Gil, mu treener, mu sõber ja asendusisa, selgitab seda nii: „Su keha ütleb, et ta ei taha seda enam teha.“

„Mu keha on seda juba kaua aega öelnud,“ vastan ma Gilile. „Peaaegu sama kaua, kui ma ise olen seda öelnud.“

Kuid jaanuarist alates on mu keha seda lausa karjunud. Ta ei taha pensionile minna – ta juba ongi pensionil. Mu keha on kolinud Floridasse, ostnud korteri ja valged Sansabeltid^[1.]. Olen temaga läbirääkimisi pidanud ja kutsunud teda siin-seal mõneks tunniks erust tagasi. Enamik läbirääkimistest keerleb kortikosteroidisüsti ümber, mis tuimastab ajutiselt valu. Paraku põhjustab süst omajagu kannatusi, enne kui mõjuma hakkab.

Eile sain ühe, et täna mängida saaksin. See oli kolmas süst sellel aastal, kolmeteistkümnes mu karjääri jooksul ja kindlalt üks murettekitavamaid läbi aegade. Arst – mitte minu ihuarst – andis järsul toonil käsu süstimisasend sisse võtta. Sirutasin end kõhuli lauale ja õde sikutas mu lühikesed püksid alla. Arst ütles, et peab seitsmetollise nõela juhtima põletikus närvidele nii lähedale kui võimalik. Kuid ta ei saanud läheneda otse, sest kaks väljasopistunud lülivaheketast ja luukannus lõikasid tee. Tema püüded neist mööda hiilida ja selja-klubi lõhkuda lennutasid mu valust läbi katuse. Esmalt torkas ta nõela sisse. Seejärel asetas ta mu selja kohale suure aparaadi, et näha, kui lähedal nõel närvidele on. „Nõel on vaja saada peaaegu vastu närve, kuid ilma neid nõelaga puudutamata,“ ütles ta. Kui see juhtuks, isegi kui nõel närve vaid korraks riivaks, hävitaks valu mu kogu turniiriks. See võiks isegi muuta mu elu. Arst manööverdas nõelaga üht ja teist ja kolmandat pidi, kuni mu silmad täitusid pisaratega.

Lõpuks tabas ta õiget kohta. „Korras,“ ütles ta.

Nüüd oli ravimi kord. Põletav aisting pani mind huulde hammustama. Siis saabus surve. Tundsin end läbileotatu, balsameerituna. Väike ruum selgroos, kus närvid paiknevad, tõmbus vaakumisse. Rõhk kasvas, kuni arvasin, et mu selg plahvatab.

„Rõhk näitab, et kõik toimib,“ ütles arst.

Parem oleks, doktor.

Varsti tundus valu imeline, peaaegu magus – sest ta oli sellist laadi, mille puhul tead, et leevendus on kohe päral. Või ongi kõik valud sellised?

PERELIIMETE HÄÄLED MUUTUVAD VALJEMAKS. Liipan meie sviidi elutuppa. Mu poeg Jaden ja tütar Jaz märkavad mind ja hüüavad: „Issi, issi!“ Nad hüppavad üles-alla ja tahavad mu sülle karata. Peatun ja kangestun, seisan laste ees nagu miim, kes jäljendab talvist külmunud puud. Hetk enne mu sülle hüppamist nad lõpetavad mängu, sest teavad, et issi on viimastel aegadel habras, issi variseb kokku, kui nad teda liiga hoogsalt puudutavad. Paitan nende päid ja musitan nende põski ning läheme koos hommikust sööma.

Jaden küsib, kas täna on see päev. „Jah.“

„Kas sa mängid?“

„Jah.“

„Ja pärast tänast oled sa pensionil?“

Uus sõna, mis ta oma noorema õega on õppinud. „On pensionil. Sellest rääkides kasutavad nad alati olevikuvormi, on pensionil – see on igavesti kestev, püsivalt olevikus. Võib-olla nad teavad midagi, mida mina ei tea.

„Kui ma võidan, siis mitte, poeg. Kui ma täna õhtul võidan, siis jätkan mängimist.“

„Aga kui kaotad – kas siis saame koera?“

Lastele tähendab pensionileminek kutsikat. Lubasime Stefaniega neile, et kui ma treeningud lõpetan ja me enam mööda maailma ringi ei reisi, ostame koera. Võib-olla paneme talle nimeks Kortikoid.

„Jah, sõbrake, kui kaotan, ostame koera.“

Ta naeratab. Ta loodab, et issi kaotab, et issi kogeb pettumust, mis ületab kõik teised. Ta ei mõista – ja kuidas saaksingi talle seda kunagi selgeks teha – kaotamise valu, mängimise valu. Mul endalgi on kulunud pea 30 aastat selle mõistmiseks, mu oma sisemaailma võrrandi lahendamiseks.

Küsin Jadenilt, mida ta päeval tegema hakkab.

„Lähen konte vaatama.“

Heidan küsiva pilgu Stefaniele. Ta tuletab mulle meelde, et viib lapsed loodusmuuseumi. Dinosaurused. Mõtlen oma vildakale selgroole ja sellele, milline see skelett muuseumis kõikide teiste dinosauruste seas välja näeks. Tennisaurus Rex.

Jaz katkestab mu mõttelõnga. Ta ulatab mulle muffini, sest tahab, et ma sellest kõik mustikad välja korjan, enne kui ta seda sööma hakkab. Meie hommikune rituaal. Iga mustikas peab olema eemaldatud kirurgilise täpsusega, mis nõuab keskendumist. Torka nuga sisse, keera seda ringi ja lükka mari välja ilma seda noaga puutumata. Keskendun muffinile ja tunnen kergendust, mõeldes millestki muust kui tennisest. Siiski ei suuda ma Jazile muffinit andes teeselda, nagu ei tunduks see käes tennisepallina, mis paneb mu seljalihased ootusest võbelema. Aeg tõmbub koomale.

PÄRAST HOMMIKUSÖÖKI, kui Stefanie ja lapsed on mulle head-aega-musid andnud ja muuseumi läinud, istun vaikselt laua taga ja vaatan toas ringi. See on tüüpiline hotellisviit, kus olen peatunud, isegi väga tüüpiline. Puhas, šikk, mugav – ikkagi Four Seasons, seega armas, kuid siiski järjekordne versioon kohast, mida kutsun mitte-koduks. Eikellegimaa, kus me sportlastena vegeteerime. Sulen silmad, püüan keskenduda õhtule, kuid mõtted triivivad möödanikku. Mu mõttel on viimasel ajal omadus teha omamoodi backspin’i. Kohe, kui võimalus avaneb, tahab ta pöörduda algusesse, sest olen lõpule nii lähedal. Aga ma ei saa seda lubada. Veel mitte. Ma ei saa lasta endal liiga kaua minevikus puurida. Tõusen ja kõnnin ümber laua, kontrollin oma tasakaalu. Kui end enam- vähem kindlalt tunnen, lähen ettevaatlikult duši alla.

Ägan ja karjun kuuma vee all. Painutan aeglaselt, puudutan reielihaseid, ärkan aegamisi ellu. Mu lihased lõdvestuvad. Mu nahk laulab. Mu poorid avanevad. Soe veri uhub veenides. Tunnen, kuidas miski minus värahtab. Elu. Lootus. Viimased piisad noorusest. Ometi ei tee ma järske liigutusi. Ei taha teha midagi, mis mu selga ehmataks. Las ta magab sisse.

Vannitoa peegli ees seistes ja end kuivatades uurin oma nägu. Punased silmad, hall habemetüügas – nägu erineb täiesti sellest, millisega alustasin. Teisalt erineb see näost, mida eelmisel aastal sellest samast peeglist nägin. Kes ma ka poleks, igatahes mitte see poiss, kes seda odüsseiat alustas; ma pole ka see mees, kes kolm kuud tagasi teatas, et see lõpule jõuab. Olen nagu tennisereket, millel on neli korda käepidemekatet ja seitse korda keeli vahetatud – kas seda saab samaks reketiks nimetada? Kusagil neis silmis märkan ma siiski seda poissi, kes pole kunagi tahtnud tennist mängida, kes soovis pooleli jätta, kes jättiski mitu korda pooleli. Näen seda linalakka, kes vihkas tennist, ning tahan teada, kuidas tema näeks seda kiilaspäist meest, kes endiselt vihkab tennist ja siiski mängib. Kas ta oleks šokeeritud? Lõbustatud? Uhke? Küsimus tekitab tüdimust, teeb uniseks, aga on alles keskpäev.

„Palun lase sellel olla möödas.“

„Ma pole veel valmis, et see kõik oleks möödas.“

Finišijoon karjääri lõpus ei erine finišijoonest matši lõpus. Eesmärk on jõuda selle lähedusse, sest lõpu kohalolek annab müstilise jõu. Kui olen finišile lähedal, siis tunnen, kuidas lõpp mind magnetina tõmbab, andes impulsi joone ületamiseks. Kuid just enne seda, kui jõuan selle jõu mõjuulatusse, tunnen teist jõudu, sama tugevat, mis tõukab mind eemärgist eemale. See on seletamatu, müstiline – need kaksikjõud, need nii vastandlikud energiavood, mõlemad paratamatult olemas. Tean seda, sest olen veetnud suurema osa oma elust üht otsides ja teisega võideldes, mõnikord nende kahe vahel ummikus, peatatud, edasi-tagasi põrgatatud nagu tennisepall.

Täna, tuletan ma endale meelde, vajan raudset distsipliini nende jõudude ja kõige muu teele sattuvaga hakkamasaamiseks. Seljavalu, halvad löögid, loll ilm, enesehaletsus. Need mõtted on ühelt poolt asjatu muretsemine, kuid teiselt poolt vajalik meditatsioon. Olen 29 mänguaasta jooksul selgeks saanud, et kui öeldakse „elu võib pillutada su teele kõike muud peale kraanikausi“, on reaalsus see, et lõpuks viskab ta ka selle. Sinu töö on takistusi hävitada. Neil end peatada või ennast neist häirida lasta tähendab, et sa vead end alt, ent iseenda altvedamine põhjustab kahetsuse, mis halvab su rohkem, kui üks hädine selg seda teha võib.

Vedelen voodil, veeklaas kõrval, ja loen. Kui silmad väsivad, panen teleka mängima. „Täna õhtul toimub USA lahtiste teine ring! Kas see on Andre Agassi hüvastijätt?“ Mu nägu vilksab ekraanil. Teistsugune kui see, mida peeglist näen. Minu mängu-nägu. Uudistan oma seda mina moonutatud teleri-peeglis ja mu ärevus kasvab järjekordse pügala või kahe võrra. Oli see viimane reklaam? Viimane kord, kui CBS mu matši reklaamib?

Ma ei suuda põgeneda tunde eest, et hakkan kohe surema.

Pole kokkusattumus, mõtlen ma, et tennis kasutab elu keelt. Edu, servima^[2.], viga, läbimurre, love^[3.] – tennise põhielemendid on seotud igapäevaeluga; iga võistlus on kui eluring. Isegi tennise ülesehitus – see, kuidas tükid üksteise sisse sobituvad nagu matrjoškad, aimab järele seda, et mõni üksik sõna, seik võib muuta elu. Punktid saavad geimideks, need settideks, seejärel turniirideks ja kõik on nii tihedalt seotud, et iga punkt võib osutuda otsustavaks. See tuletab mulle meelde, kuidas sekunditest saavad minutid, tunnid ja igast tunnist võib saada sinu parim. Või tumedaim. See on meie valik.

Aga kui tennis on elu, siis see, mis tennisele järgneb, peab olema hoomamatu tühjus. See mõte tekitab külma tunde.

Stefanie tuiskab koos lastega uksest sisse. Nad potsatavad voodile ja mu poeg küsib, kuidas ma end tunnen.

„Hästi, ikka hästi. Kuidas oli konte vaadata?“

„Vahva!“

Stefanie annab lastele võileibu ja mahla ning kupatab nad siis uuesti õue.

„Neil on mängukohtumine,“ selgitab ta.

„Nagu meil kõigil.“

Nüüd võin teha väikse uinaku. Hilisõhtust matši, mis võib kesta üle südaöö, saab 36aastaselt mängida vaid siis, kui enne on tehtud üks uinak. Pealegi nüüd, kus ma üldjoontes tean, kes ma olen, tahan silmad sulgeda ja end selle kõige eest ära peita. Umbes tunni järel avan silmad. Ütlen valjusti: „On aeg. Ei mingit peitust enam.“ Lähen uuesti duši alla, kuid see erineb hommikusest karastusest tunduvalt. Pärastlõunane dušš on alati pikem, kestes umbkaudu 22 minutit, ja see dušš pole ärkamiseks või pesemiseks. Pärastlõunane dušš on enda julgustamiseks, ettevalmistamiseks.

Tennis on sport, mida tehes räägitakse iseendaga. Ei ole teisi sportlasi, kes räägiksid endaga nii nagu tennisemängijad. Pesapallurid, golfarid, väravavahid küll pomisevad omaette – jah, muidugi, kuid tennisistid kõnelevad endaga ja vastavad endale. Mänguhoos näevad nad välja nagu avalikku kohta sattunud hullumeelsed: käratsevad, sõimavad ja peavad oma teise mina, alter ego’ga tuliseid debatte. Miks? Sest tennis on nii neetult üksildane. Ainult poksijad võivad tennisemängijate üksildust mõista – ja siiski on neil nurgamehed ja mänedžerid. Ka poksija vastane pakub talle omamoodi seltsi, temaga saab kähmelda ja tema peale uriseda. Tennisist seisab näost näkku vaenlasega, vahetab temaga lööke, kuid mitte kunagi ei saa teda puudutada või rääkida tema ega kellegi teisega. Reeglid keelavad väljakul isegi treeneriga suhelda. Vahel öeldakse, et jooksja on suhteliselt üksik tegelane, aga lubage naerda. Ta vähemalt tunneb ja haistab vastaseid oma käeulatuses. Reketikandja on kui saarel. Kõigist sportmängudest on tennis kõige lähemal üksikvangistusele, mis paratamatult viib omaette rääkimiseni, mis minu jaoks algab siin, pärastlõunase duši all. Just siin hakkan endale asju ütlema, hulle asju, uuesti ja uuesti, kuni ma neid usun. Näiteks seda, et pool-sant suudab USA lahtistel võistelda. Et 36aastane mees võib lüüa parajasti oma tippu jõudvat vastast. Olen karjääri jooksul võitnud 869 matši, olen selles arvestuses kõigi aegade viies – ja paljusid neist matšidest on võidetud just pärastlõunase duši ajal.

Vesi möirgamas mu kõrvus – heli, mis ei erine palju paarikümne tuhande fänni hõiskamisest –, meenutan erilisi võite. Mitte võite, mida fännid meenutaksid, vaid võite, mis mind ikka veel öösiti äratavad. Squillari Pariisis. Blake New Yorgis. Pete Austraalias. Seejärel meenutan mõnda kaotust. Raputan pettumuses pead. Ütlen endale, et täna on eksam, milleks olen õppinud 29 aastat. Mis täna ka ei juhtuks, ma olen seda juba vähemalt korra kogenud. Olgu see füüsiline katsumus, olgu vaimne test – see pole midagi uut.

„Palun lase sellel olla möödas.“

„Ma pole veel valmis, et see kõik oleks möödas.“

Hakkan nutma. Nõjatun vastu duširuumi seina ja lasen sel tulla.

HABET AJADES JAGAN ENDALE KARME KÄSKE: „Võta üks punkt korraga. Las ta näeb tohutult vaeva. Pane ta tööle iga punkti nimel. Mis iganes juhtub, hoia pea püsti. Ja jumala pärast, mängi mõnuga või vähemalt ürita nautida iga hetke – isegi valudes ja kaotuses, kui nii on sulle täna ette nähtud.“

Mõtlen oma vastasest Marcos Baghdatisest ning juurdlen, mida ta võiks parasjagu teha. Ta on turniiril uus tegija, kuid mitte tüüpiline uustulnuk. Baghdatis on maailma edetabelis kaheksas, Küproselt pärit suur tugev kreeka kutt, oma võistlusaastaga suurepärases sõiduvees. Ta on jõudnud finaali Austraalia lahtistel ja poolfinaali Wimbledonis. Ma tunnen teda üsna hästi. Möödunud aasta USA lahtistel mängisime ühe treeningseti. Tavaliselt ma suure slämmi ajal seda teiste mängijatega ei tee, kuid Baghdatis palus seda relvituks tegeva võluga. Üks Küprose telesaade tegi temast klippi ja ta küsis, kas tohib meid koos harjutades filmida. „Muidugi,“ ütlesin ma. Miks mitte? Võitsin treeningseti 6 : 2 ja pärast seda oli ta üks suur naeratus. Nägin ära, et ta on tüüp, kes naeratab nii õnneliku kui ka närvilisena ning ei ole võimalik öelda, kumb ta parasjagu on. See käitumine meenutas mulle kedagi, aga ma ei suutnud välja mõelda, keda.

Mainisin Baghdatisele, et ta mängib veidi minu moodi. Ta vastas, et see ei ole kokkusattumus. Ta kasvas üles, magamistoa sein minu pilte täis, ja kujundaski oma mängu minu järgi. Teisisõnu mängin täna õhtul oma peegelpildiga. Ta mängib tagajoonel, lööb palli varakult, valmis võidu nimel hullumeelseteks riskideks, just nagu mina. Sellest tuleb tihe rebimine, kus kumbki üritab kehtestada oma tahet, kumbki otsib võimalusi lajatada tagakäsi piki joont. Ta servid ei ole tapvad, nagu pole ka minu omad, mis tähendab pikki punkte, kaua kestvaid pallivahetusi, ohtralt kulutatud energiat ja aega. Sean oma vaimu valmis pööreteks, kombinatsioonideks, kurnavaks tenniseks, selle spordiala kõige julmemaks vormiks.

Loomulikult on üheks suureks erinevuseks minu ja Baghdatise vahel füüsis. Meil on erinevad kehad. Tal on minu endine keha. Ta on krapsakas, kiire, vilgas. Pean alistama enda noorema versiooni juhul, kui plaanin lasta oma vanemal versioonil jätkata. Sulen silmad ja ütlen endamisi: „Kontrolli seda, mida sa saad kontrollida.“

Ma ütlen seda uuesti, valjusti. Valjusti ütlemine muudab mu olemise vapraks.

Keeran vee kinni ja seisan värisedes. Kui palju lihtsam on olla vapper kuuma veejoa all. Tuletan endale meelde, et sooja vee vaprus ei ole siiski tõeline vaprus. Sellel tundel ei ole lõppkokkuvõttes tähtsust, vaid vapraks muudab mu see, mida ma teen.

STEFANIE JA LAPSED NAASEVAD. Aeg on Gili vett valmistama hakata.

Ma higistan palju, rohkem kui enamik teisi mängijaid, seetõttu pean mitu tundi enne võistlust jooma hakkama. Joon kvartide kaupa võlueliksiiri, mille on minu jaoks leiutanud Gil, mu viimase 17 aasta treener. Gili vesi on jook süsivesikutest, elektrolüütidest, soolast, vitamiinidest ja veel mitmest koostisosast, mida Gil hoiab suures saladuses (ta on selle retseptiga juba kaks aastakümmet jännanud). Tavaliselt alustab Gil vee sundjootmist võistluseelsel õhtul ja utsitab mind tagant mängu alguseni. Seejärel lonksan vett mängu ajal. Mängu eri etappidel joon ise versioone, igaüks erinevat värvi. Roosa energia saamiseks, punane taastumiseks, pruun varude täiendamiseks.

Lapsed armastavad mind jookide segamisel aidata. Nad kaklevad selle pärast, kes saab pulbri välja kühveldada, kes lehtrit hoida, kes vee plastpudelitesse valada. Kuid mitte keegi peale minu ei või panna pudeleid mu kotti – riiete, käterätikute, raamatute, päikeseprillide ja randmepaelade kõrvale (reketid lähevad lähe-vad alati kõige viimasena). Keegi peale minu ei puuduta mu tennisekotti ja kui see on lõpuks pakitud, seisab see ukse juures nagu palgamõrvari varustus – märgina sellest, et aeg on jõudnud nõiduslikule tunnile nii palju lähemale.

Kell viis helistab Gil hotelli fuajeest.

Ta küsib: „Oled valmis? Aeg alla kobida. On aeg, Andre. Aeg on käes.“ Tänapäeval ütlevad kõik „Aeg on käes“, kuid Gil on öelnud seda juba aastaid ja mitte keegi ei ütle seda nii nagu tema. Kui Gil ütleb, et aeg on käes, tunnen, kuidas kiirendusraketid stardivad ja adrenaliin sööstab vulkaanilaavana lakke. Ma tunnen, et suudaksin auto pea kohale tõsta.

Stefanie kutsub lapsed uksele ja ütleb neile, et issil on aeg minna. „Mida te, põngerjad, ütlete?“

Jaden hüüab: „Pane täiega, issi!“

„Pane täiega,“ kordab Jaz kajana.

Stefanie suudleb mind ega ütle midagi, sest mitte midagi ei ole öelda.

All Autos istub Gil ees, šikilt riides. Must särk, must lips, must pintsak. Ta riietub igaks mänguks, nagu ootaks teda ees pimekohting või maffia tapatalgud. Aeg-ajalt kontrollib ta külg- või tahavaatepeeglist oma pikki musti juukseid. Istun tagaistmel koos Darreni, oma austraallasest treeneriga, kes särab alati Hollywoodi päevituse ja naeratusega nagu pärast loterii peavõitu. Mõne minuti jooksul ei ütle keegi midagi. Siis hakkab Gil ühe meie lemmiklaulu, Roy Clarki vana ballaadi sõnu meelde tuletama ja tema sügav bassihääl täidab autosalongi:

„Käime vaid käidud teid ja teeskleme,

meil midagi on veel ees ...“

Ta vaatab küsivalt mind, ootab.

Ma ütlen: „Me ei saa vihmas lõket süüdata.“

Ta hakkab naerma. Mina naeran. Sekundiks unustan närvilised liblikad oma kõhus.

Liblikad on naljakad. Mõnikord sunnivad nad sind vetsu vahet jooksma. Vahel muudavad iharaks. Teinekord jälle ajavad naerma või võitlushimuliseks. Võistluspaigale sõites on vaja esimese asjana otsustada, millised liblikad sinus täna tegutsevad: monarhid või koiliblikad. Oma liblikate tundmine ja arusaamine sellest, mida nad ütlevad su meele- ja kehaseisundi kohta, on esimene samm, et nad enda kasuks tööle panna. See on üks tuhandest õppetunnist, mis ma olen Gililt saanud.

Küsin, mida Darren Baghdatisest arvab. Kui agressiivne tahan täna õhtul olla? Tennis käib ümber agressiivsuse tasemete. Vaja on olla piisavalt ründav, et kontrollida punkte, kuid mitte nii pealetungiv, et minetad kontrolli ja riskid tarbetult. Minu küsimused Baghdatise kohta on: „Kuidas ta üritab mulle haiget teha?“ Kui ma teen tagakäelöögi diagonaalis üle väljaku, et punkti alustada, jäävad mõned mängijad kannatlikuks, teised teevad kohe asja selgeks – löövad palli piki joont või tulevad võrku. Kuna ma ei ole kunagi Baghdatisega rohkem mänginud kui ühe treeningseti, siis tahan teada, kuidas ta konservatiivsele mängule reageerib. Kas ta tuleb pallile vastu ja lajatab selle rutiinse krossiga või vedeleb taga ja ootab oma aega?

„Semu, arvan, et kui sa muutud oma tagajoonelöökidel liiga konservatiivseks, võib see tüüp need ümber joosta ja oma eeskäega sulle haiget teha,“ vastab Darren.

„Saan aru.“

„Mis puudutab tema tagakätt, siis seda ei suuda ta kerge vaevaga piki joont lüüa. Ta ei kiirusta sellele päästikule vajutamisega. Seega kui sa avastad, et ta siiski lööb tagakätt piki joont, tähendab see kindlalt seda, et sa ei pane oma tagajoonelöökidele piisavalt auru.“

„Kas ta liigub hästi?“

„Jah, ta on hea liikuja. Aga ta ei tunne end kaitses mugavalt. Ta parem liikuja ründes kui kaitses.“

„Hmm.“

Me jõuame staadionile. Fännid tunglevad. Annan mõne autogrammi, siis sukeldun väikesest uksest sisse. Kõnnin mööda pikka tunnelit riietusruumi. Gil läheb turvameestega konsulteerima. Ta tahab neile alati täpselt teada anda, millal me treeningväljakule läheme ja millal tagasi tuleme. Viskame Darreniga kotid maha ja läheme otse massaažiruumi. Heidan lauale pikali ja palun esimest ligi sattunud füsiot, et ta mul selga mudiks. Darren lipsab välja ja naaseb viie minuti pärast kaheksa äsja keelestatud reketiga. Ta asetab need mu kotile. Ta teab, et ma tahan need ise kotti panna.

Mu kott on mu kinnisidee. Hoian seda piinlikult organiseerituna ja ma ei vabanda selle hullunud alalhoidlikkuse pärast. Kott on minu tööportfell, reisikohver, tööriistakast, lõunasöögikarp ja värvipalett. See peab mul alati korras olema. Kott on see, mille ma viin väljakule ja sealt ära – need on kaks hetke, mil mu meeled on eriliselt teravad, nii et tunnen koti kaalust viimset kui üht grammi. Kui keegi peaks sinna kas või paari sokke libistama, ma tunneksin seda. Tennisekott on paljuski nagu süda – alati peab teadma, mida see sisaldab.

See on ka funktsionaalsuse küsimus. Ma vajan oma kaheksat reketit laotuna tennisekotti valmimise järjekorras – viimasena keelestatud reket põhjas ja esimesena keelestatud kõige peal, sest mida kauem reket seisab, seda rohkem pinget keeltest kaob. Alati alustan matši kõige varem keelestatud reketiga, sest tean, et see on kõige väiksema pingega.

Mu reketite timmija on vana kooli mees Vanast Maailmast, Tšehhi kunstnik nimega Roman. Ta on parim ja peabki olema: keeled võivad muuta matši, matšid võivad muuta karjääri ja karjäär võib muuta elu. Kui ma tõmban uue reketi kotist välja ja hakkan servima, siis keele pinge võib olla väärt sadu tuhandeid dollareid. Et ma mängin oma pere, heategevusfondi ja kooli jaoks, siis on iga keel nagu juhe lennukimootoris. Arvestades kõike, mida ma ei saa muuta, võtan ma painavalt tõsiselt neid väheseid asju, mida saan, ja reketi keelestus on üks neist.

Roman on minu jaoks nii tähtis, et ma võtan teda igale poole kaasa. Ta elab New Yorgis, aga kui ma mängin Wimbledonis, siis ta kolib Londonisse, ja kui ma mängin Prantsusmaa lahtistel, on ta pariislane. Vahel, tundes end mõnes võõras linnas eksinu ja üksildasena, istun Romani juures ja vaatan, kuidas ta mõnd reketit keelestab. Asi pole selles, et ma teda ei usalda. Just vastupidi: ma rahunen, pinged saavad maandatud ja saan inspiratsiooni vaadates, kuidas meister töötab. See meenutab mulle, kui erakordselt oluline on teha oma tööd hästi.

Uued reketid tulevad Romanile suures kastis otse tehasest ja nendega on alati jama. Asjatundmatule silmale näivad need identsed, kuid Romani jaoks on need sama erinevad kui näod inimhulgas. Kulm kortsus, keerutab ta reketeid käes ja teeb siis oma arvutusi. Viimaks ta alustab. Kõigepealt eemaldab ta tehases pandud aluskatte ja paneb sinna minu käepidemekatte, mis on ekstra minu jaoks tehtud ja mida olen kasutanud alates 14. eluaastast. See kate on sama isiklik kui mu pöidlajälg, ta ei vasta mitte üksnes mu käe kujule ja sõrmede pikkusele, vaid arvestab ka rakke mu peopesas ja pigistuse jõudu. Romanil on minu käe järgi tehtud vorm, mille ta reketi külge kinnitab. Siis mähib ta selle vasikanaha sisse, mida ta tambib õhemaks ja õhemaks, kuni paksus on paras. Neljatunnise mängu ajal võib millimeetrine erinevus tunduda sama ärritav ja häiriv nagu kivike kingas.

Kui käepide on valmis, paneb Roman reketile sünteetilised keeled. Ta pingutab neid, laseb lõdvemaks, pingutab uuesti, timmib neid sama hoolikalt kui viiulikeeli. Siis ta teeb tindiga keeltele šablooni abil logod peale ja vehib reketitega, et tint kiiremini kuivaks. Mõned keelestajad värvivad reketeid vahetult enne mängu, kuid minu arvates on see mõtlematu ja ebaprofessionaalne. Kuivamata tint määrib palle ja pole midagi halvemat kui mängida punase- või mustavärviliste pallidega. Mulle meeldib kord ja puhtus ning see välistab tindiplekised pallid. Korratus on segaja ja iga segaja on väljakul potentsiaalne pöördepunkt minu kahjuks.

Darren avab paar pallipurki ja pistab kaks palli taskusse. Võtan lonksu Gili vett, seejärel tualetiskäik ning siis soojendust tegema. Turvamees James juhib meid tunnelisse. Nagu tavaliselt on ta pressitud kitsasse kollasesse turvasärki ja teeb mulle silma, justkui öeldes „Turvamehed peavad olema erapooletud, aga mina olen sinu poolel“.

James on olnud USA lahtistel peaaegu sama kaua kui mina. Ta on mind juhatanud mööda seda tunnelit enne ja pärast hiilgavaid võite ning piinavaid kaotusi. Suur ja lahke, karmi mehe armidega, mida ta uhkusega kannab, on James natuke Gili moodi. Ta peaaegu nagu võtaks Gili koha üle nendeks mõneks tunniks väljakul, kui ma olen väljaspool treeneri mõjusfääri. USA lahtistel on inimesi, kelle olemasoluga arvestad – ametnikud, pallipoisid, massöörid – ja nende kohalolek on alati rahustav. Nad aitavad meeles pidada, kus ma olen ja kes ma olen. James on selle nimekirja tipus. Ta on üks esimesi inimesi, keda otsin, kui Arthur Ashe’i staadionile astun. Teda nähes tean, et olen tagasi New Yorgis ja ühtlasi heades kätes.

Alates 1993. aastast, kui pealtvaataja Hamburgis väljakule tormas ja Monica Selesit mängu ajal pussitas, peab USA lahtistel iga mängija tooli taga kõikide vaheaegade ja väljakupoolte vahetuste ajal turvamees seisma. James tagab alati, et tema on see, kes seisab minu tooli taga. Tema võimetus erapooletu olla on lõpmata võluv. Kurnava mängu ajal märkan tihti Jamesi murelikku nägu ja ma sosistan: „Ära muretse, James, küll ma ta lohku tõmban.“ See paneb ta alati muhelema.

Nüüd, mind soojendusväljakule saates ta ei muhele. Ta paistab kurb. Ta teab, et see võib olla meie viimane õhtu koos. Siiski ei loobu ta meie matšieelsest rituaalist. Ta ütleb sama asja, mida alati:

„Las ma aitan sul kotti kanda.“

„Ei, James, keegi ei kanna seda peale minu.“

Rääkisin Jamesile, et ma nägin seitsmeaastaselt, kuidas Jimmy Connors laskis kellelgi oma kotti tassida, nagu oleks ta Julius Caesar. Tõotasin sealsamas, et mina kannan enda kotti alati ise.

„Olgu,“ ütleb James naeratades. „Ma tean, ma tean. Ma mäletan. Lihtsalt tahtsin aidata.“

Siis ma küsin: „James, kas kaitsed täna ka mu seljatagust?“

„Jah, ma kaitsen su seljatagust, sõbrake. Kindel see. Ära muretse mitte millegi pärast. Sina lihtsalt hoolitse mängu eest.“

Astume hämarasse udusesse septembriõhtusse. Taevas on lilla- oranžitriibuline. Astun tribüünide juurde, surun mõnel fännil kätt, annan enne soojendust veel paar autogrammi. Seal on neli harjutusväljakut ja James teab, et ma tahan endale seda, mis on publikust kõige kaugemal, nii et me Darreniga saaksime soojendusel pisut privaatsust ja strateegiat läbi arutada.

Oigan, kui esimese tagakäepalli mööda joont Darreni eeskäele saadan.

„Ära sellist lööki täna tee,“ ütleb ta. „Baghdatis teeb sulle sellega haiget.“

„Kas tõesti?“

„Usu mind, semu.“

„Ja sa ütled, et ta liigub hästi?“

„Jah, üsna hästi.“

Mängime 28 minutit. Ma ei tea, miks ma märkan detaile – täpset aega pärastlõunase duši all; kui kaua soojendust teeme; mis värvi on Jamesi särk. Ma ei taha märgata, kuid teen seda kogu aeg ja mäletan ilmselt elu lõpuni. Mälu ei ole tennisekoti moodi – selle sisu suhtes ei ole mul sõnaõigust. Kõik läheb sisse, aga miski ei näi välja tulevat.

Selg tundub korras olevat. Normaalne jäikus, kuid piinav valu on kadunud. Kortikosteroid töötab. Tunnen end hästi – kuigi tegelikult on määratlus hästi välja kujunenud alles viimastel aastatel. Siiski tunnen end paremini kui hommikul silmi avades ja kaotusmõtteid heietades. Ma võin selle veel võita. Homme on sellel muidugi rasked füüsilised tagajärjed, kuid ma ei saa elada homses, samuti nagu mitte eilses.

Tagasi riietusruumis, tõmban higised riided seljast ja lippan duši alla. Päeva kolmas dušš on lühike, praktiline. Pole enam aega ei nutta ega end juhendada. Tõmban jalga kuivad püksid, panen selga T-särgi, heidan massaažitoas pikali ja viskan jalad seinale. Joon veel Gili vett, nii palju kui sisse mahub, sest kell on pool seitse ja mänguni on peaaegu tund aega.

Laua kohal on telekas ja ma üritan uudiseid vaadata. See ei õnnestu. Lähen kontoripoolele, viskan pilgu sekretäridele ja ametnikele. Kõik on hõivatud. Neil ei ole aega rääkida. Astun väikesest uksest sisse.

Stefanie on lastega kohale jõudnud. Nad on riietusruumi kõrval pisikeses mängunurgas. Jaden ja Jaz lasevad kordamööda plastliumäest alla. Saan aru, et Stefanie on tänulik, et saab lastega tegelda. Ta on rohkem pinges kui mina. Ta on peaaegu ärritunud. Tema kortsus kulm ütleb: „No on jama! See võiks juba pihta hakata!“ Mulle meeldib, kuidas mu naine võitluseks valmistub.

Räägin mõne minuti Stefanie ja lastega, aga ei kuule, mida nad ütlevad. Mõtted on kaugel. Stefanie saab aru. Ta tunnetab, sest ilma kõrgelt arenenud intuitsioonita poleks ta 22 suure slämmi turniiri võitnud. Stefanie ise oli enne võistlusi samasugune. Ta saadab mu tagasi riietusruumi: „Mine. Me oleme siin. Tee, mida pead.“

Stefanie ei vaata mängu väljaku kõrvalt. See on tema jaoks liiga lähedal. Ta jääb lastega rõdule, vaheldumisi kõndides, palvetades ja silmi kattes.

PERE, ÜKS VANEMFÜSIOTERAPEUTIDEST, astub sisse. Saan kohe aru, milline kandik on minu jaoks: see, millel kaks hiiglaslikku vahtkummist sõõrikut ja paar tosinat teibiriba. Heidan ühele kuuest massaažilauast ja Pere võtab jalutsis istet. Räpane värk see minu jalgade lahinguvalmis sättimine, seepärast sikutab Pere nende alla prügikasti. Mulle meeldib, et Pere on puhas, korrektne, nahapaksendite kaotamise meister. Esmalt võtab ta pika vatipulga ja määrib jalale tumedat ollust, mis muudab naha kleepjaks, pöia lillaks. Seda ei tohi maha pesta. Mu jalaselg pole olnud tindivaba alates sellest ajast, kui Reagan oli president. Nüüd pihustab Pere nahatugevdajat. Ta laseb sel kuivada, seejärel patsutab kummagi päka alla vahtkummist sõõriku. Järgnevad teibiribad, mis meenutavad riisipaberit. Need muutuvad kohe minu naha osaks. Siis mähib Pere mõlemat suurt varvast, kuni need on süüteküünlasuurused. Lõpuks teibib ta kinni mu jalatallad. Ta teab mu survepunkte – millel ma maandun ja kus vajan polstri lisakihti.

Ma tänan teda, panen selga võistlussärgi, jalga sokid ja tossud, mida kohe kinni ei nööri. Nüüd, kui enam midagi erilist teha pole, häältekõma tugevneb. Mõni aeg tagasi oli staadion vaikne, nüüd kostab kõva lärmi. Õhk on täis suminat, elavat kõnekõminat, fännid tormavad istmete poole, kiirustavad, et oma koht üles leida, sest nad ei taha minutikski ilma jääda sellest, mis tulekul.

Seisan, raputan jalgu.

Enam ma ei istu.

Püüan koridoris sörkida. Pole paha. Selg peab vastu. Kõik toimib. Riietusruumi teises otsas näen Baghdatist. Ta on riides, mässab peegli ees oma juustega. Ta lehvitab neid, kammib, tõmbab kuklasse kokku. Küll tal on palju juukseid. Nüüd sätib ta paika valge peapaela, Cochise indiaanlaste moodi. Kui kõik on kombes, sikutab ta veel korra hobusesaba. Kindlasti palju glamuursem matšieelne rituaal kui varbaaluste nahapaksendite polsterdamine. Mulle meenuvad enda juuksed karjääri alguses. Hetkeks tunnen kadedust. Tunnen oma juustest puudust. Siis tõmban käega üle palja pealae ja olen tänulik, et nende asjade hulgas, mille pärast ma muretsen, juukseid ei ole.

Baghdatis teeb venitusharjutusi ja painutab vöökohta. Ta seisab ühel jalal ja tõmbab teise jala põlve rinna vastu. Pole midagi häirivamat kui vaadata, kuidas su vastane teeb pilatest, joogat ja taiji’d, kui sa ise ei saa kniksugagi hakkama. Nüüd ta ringitab puusi – viimati julgesin midagi sellist teha, kui olin seitsmene.

Ikkagi rahmeldab Baghdatis liiga palju. Ta on rahutu. Ma peaaegu kuulen tema kesknärvisüsteemi – sama hääl, mis staadionilt kostab. Jälgin tema ja juhendajate vestlust. Nad on ärevil. Nende näod, kehakeel, jume – kõik räägib, et nad teavad, et peavad olema valmis tänavakakluseks, aga nad ei taha seda. Mulle alati meeldib, kui vastane ja tema meeskond näitavad närvilist energiat. Hea enne, samas ka austuse märk.

Baghdatis märkab mind ja naeratab. Mulle meenub, et ta naeratab, kui on õnnelik või närviline, ja kunagi ei oska vahet teha, kumb. Jällegi meenutab see mulle kedagi, aga ma ei saa aru, keda.

Tõstan käe. Õnn kaasa.

Baghdatis tõstab käe. Meie, kes kohe surmavõitlusse tormame ... Lipsan veel korra tunnelisse, et vahetada paar sõna Giliga, kes on endale vaikse nurga otsinud, kus ta saab olla üksi, kuid siiski kõigel silma peal hoida. Ta paneb käe mulle ümber, ütleb, et armastab mind ja on mu üle uhke. Leian Stefanie ja suudlen teda. Ta hüpleb, vehib kätega, trambib jalgu. Ta annaks kõik, et pugeda seelikusse, haarata reket ja mängida koos minuga. Minu riiakas pruut. Ta püüab naeratada, aga see kukub virilalt välja. Näen tema näos kõike, mida ta tahab öelda, kuid ei tee seda. Kuulen iga sõna, mida ta keeldub lausumast: „Naudi, tunne lõbu, võta kõik, mis võtta annab, märka iga väikest detaili, sest see võib olla viimane kord, ja kuigi sa vihkad tennist, võid sa sellest juba homme puudust tunda“.

Just seda tahab Stefanie öelda, selle asemel ta vaid suudleb mind ja ütleb seda, mida alati, enne kui ma väljakule lähen, millele ma olen lootma hakanud nagu õhule, unele ja Gili veele.

„Mine ja tee talle ära.“

Üks USA LAHTISTE AMETNIK, ülikond seljas ja küünarvarre-pikkune raadiosaatja käes, astub lähemale. Näib, et ta vastutab võrgu leviala ja väljaku turvalisuse eest. Tundub, et ta vastutab kõige eest, kaasa arvatud LaGuardia lennujaama saabuvad ja väljuvad lennud. Viis minutit, ütleb ta.

Pöördun kellegi poole ja küsin, mis see aeg võiks olla.

„Aeg minna,“ vastatakse.

„Ei, ma mõtlen, mis kell on. Kas pool kaheksa? 7.20?“ Ma ei tea seda, aga järsku on see väga oluline. Aga kusagil pole kella.

Pöördume Darreniga teineteise poole. Tema aadama õun jõnksatab üles ja alla.

„Semu,“ ütleb ta, „su kodutöö on tehtud. Sa oled valmis.“

Noogutan.

Ta sirutab rusikas käe, et see minu omaga korraks kokku lüüa. Ainult üheks korraks, sest just nii tegime samal nädalal enne mu esimese ringi võitu. Me oleme mõlemad ebausklikud ja nii kuidas turniiri alustame, nii ka lõpetame. Vahin Darreni rusikat, löön sellega otsustavalt kokku, aga ei julge pilku tõsta ega talle silma vaadata. Tean, et Darrenil on pisarad silmis, ja aiman, kuidas see vaatepilt mulle mõjuks.

Viimased toimetused: sätin tossupaelad paigale, teibin rannet. Teen seda alati ise, sellest ajast saadik, kui 1993. aastal vigastuse sain. Nüüd seon tossupaelad kinni.

„Palun, tee nii, et see oleks juba läbi.“

„Ma ei ole valmis selleks, et see läbi oleks.“ „Härra Agassi, on aeg.“

Ma olen valmis.

Astun tunnelisse, kolm sammu Baghdatisest tagapool, James jälle teejuhiks. Peatume ja ootame märguannet. Sumin ümberringi muutub valjemaks. Tunnel on külm nagu lihalett. Tunnen seda tunnelit sama hästi kui oma kodu esikut, kuid täna tundub see umbes 50 kraadi külmem ja jalgpalliväljaku jagu pikem kui tavaliselt. Heidan pilgu kõrvale. Seintel on endiste tšempionide tuttavad fotod. Navratilova. Lendl. McEnroe. Stefanie. Mina. Portreed on 90 cm kõrged ja võrdsete vahedega – liiga võrdsetega. Need on nagu puud uues äärelinna rajoonis. Ütlen endamisi: „Ära vaata selliseid asju. Tunnel ahendab su vaatevälja, aga sina koonda mõtteid.“

Turvaülem hüüab: „Kõik on valmis, etendus võib alata!“

Kõnnime edasi.

Liigume valguse poole. Pärast hoolikat ettevalmistust astub Baghdatis minust kolm sammu eespool. Äkki lööb meile näkku üks teine valgus, pimestavalt sähviv. Telekaamera. Reporter küsib Baghdatiselt, kuidas too end tunneb. Mu vastane ütleb midagi, aga ma ei kuule, mida.

Nüüd on kaamera minu näo ligidal ja reporter esitab sama küsimuse.

„See võib olla üldse teie viimane võistlus,“ ütleb reporter. „Kuidas te end tunnete?“

Vastan midagi, aga mul pole aimugi, mida ütlen. Aga pärast aastatepikkust praktikat on mul tunne, et ütlen seda, mida ta kuulda tahab ja mida pean ütlema. Ma astun edasi – jalgadel, mis tunduvad võõrad.

Temperatuur tõuseb järsult, kui me läheneme väljakule viivale uksele. Sumin on nüüd kõrvulukustav. Baghdatis tormab esimesena välja. Ta teab, kui suure tähelepanu all on minu pensionile minek. Ta loeb lehti. Ta loodab, et saab täna kurikaela mängida, ja arvab, et on selleks valmis. Ma lasen tal minna ja kuulata, kuidas sumin hõiskamiseks muutub. Lasen tal arvata, et rahvas hõiskab meile mõlemale. Seejärel astun välja mina. Hõisete valjus kolmekordistub. Baghdatis pöördub ja mõistab, et esimene tervitus oli talle, kuid praegune on minule, ainult minule; see sunnib teda revideerima oma ootusi ning seda, mis tal varuks on. Juba esimest palli löömata olen tema heaolutundes suure võnke põhjustanud. Lemmikriugas. Vana trikk.

Rahva kisa muutub kõvemaks, kui me toolide poole astume. See on valjem, kui ma arvasin, valjem kui ma eales New Yorgis kuulnud olen. Hoian pilgu maas ja lasen müral endast üle voolata. Nad armastavad seda hetke; nad armastavad tennist. Ma ei tea, mida nad tunneksid, kui nad mu saladuse teada saaksid. Vahin väljakut. Alati on väljakud olnud minu elu kõige ebanormaalsem osa, kuid praegu on see ainus normaalne koht kogu selles segaduses. Väljak, kus ma olen tundnud end üksildase ja paljastatuna, on nüüd koht, kus loodan leida varjupaika selle ülimalt emotsionaalse hetke eest.

ESIMESE SETI VÕIDAN 6 : 4. Pall kuuletub igale mu käsule. Samamoodi selg. Keha tundub sooja ja vedelana. Kortikosteroid ja adrenaliin teevad head koostööd. Võidan ka teise seti 6 : 4. Näen finišijoont.

Kolmandas setis hakkan väsima. Kaotan tähelepanu ja kontrolli. Baghdatis muudab samal ajal mänguplaani. Ta mängib meeleheitlikult ja see on võimsam ravim kui kortikosteroid. Ta hakkab elama praeguses hetkes. Ta võtab riske ja iga risk tasub ära. Pall ei kuuletu mulle enam ja soosib teda. See põrkub järjekindlalt tema teele ja annab talle enesekindlust. Näen seda tema säravates silmades. Tema esialgne meeleheide on muutunud lootuseks. Ei, vihaks. Ta ei imetle mind enam. Ta vihkab mind ja mina teda ja nüüd me irvitame ja lõriseme ja püüame seda matši teineteiselt kätte saada. Rahvas toitub meie vihast, lõugab, trambib pärast iga punkti jalgu. Enam nad ei aplodeeri, vaid laksavad käsi teineteise vastu – kõik see tundub primitiivne ja metsik.

Ta võidab kolmanda seti 6 : 3.

Ma ei saa midagi teha, et Baghdatise rünnakut aeglustada. Vastupidi, kõik läheb hullemaks. Ta on lõppude lõpuks alles 21-aastane, teeb end alles soojaks. Ta on leidnud oma rütmi, põhjuse ja õiguse siin olla, samal ajal kui minu noorus on möödas ja olen oma kehakellast valusalt teadlik. Ma ei taha viiendat setti. Ma ei saaks sellega hakkama. Surelikkus muutub nüüd edasiviivaks jõuks ja ma hakkan riskima. Lähen 4 : 0 juhtima. Olen ees kahe servimurdega ja jälle on finišijoon nägemis- ja käeulatuses. Tunnen, kuidas magnetjõud mind tõmbab.

Siis tunnen üht teist jõudu end lükkamas. Baghdatis hakkab mängima aasta parimat tennist. Talle tuli vist äsja meelde, et on edetabeli kaheksas. Ta teeb uskumatuid lööke – ma ei teadnudki, et tal need üldse repertuaaris on. Olen püstitanud ohtlikult kõrge standardi, kuid nüüd ta vastab mulle sealt ja ületab mind. Ta murrab mind ja seis on 4 : 1. Ta hoiab servi ja juba on seis 4 : 2.

Nüüd algab matši tähtsaim geim. Kui ma selle võidan, võtan kontrolli seti üle uuesti enda kätte ja tuletan talle meelde – endale samuti –, et tal lihtsalt vedas, et ta sai ühe servi tagasi. Kui ma kaotan, siis on seis 4 : 3 ja kõik algab uuesti. Meie õhtu saab uue alguse. Oleme teineteist juba kümme ringi materdanud, aga kui ma kaotan selle geimi, hakkab võitlus otsast peale. Mängime raevukas tempos. Ta paneb kõik mängu, ei hoia midagi tagasi ja võidab geimi.

Ta kavatseb selle seti võita. Ta pigem sureb, kui kaotab. Mina tean seda, tema ise teab ja publik tribüünidel samuti. 20 minutit tagasi olin kahe geimi kaugusel võidust. Nüüd olen kokku kukkumas.

Ta võidab seti 7 : 5.

Algab viies sett. Ma servin, värisen, ei ole kindel, kas keha suudab veel kümmet minutitki vastu pidada, olen vastamisi noormehega, kes iga punktiga näib muutuvat üha nooremaks ja tugevamaks. Ütlen endamisi: „Ära lase sel niiviisi lõppeda. Kõikide viiside seas mitte sellisel viisil, andes ära kahesetilise edu.“ Baghdatis räägib samuti omaette, õhutab end takka. Me mängime mitu energilist punkti. Ta teeb vea. Mina annan järgmise punkti kohe tagasi. Ta kaevub sügavale, mina sügavamale. Ma servin tasa mängul ja me mängime meeletu punkti, mis lõpeb, kui ta lööb tagakäe tilkpalli, mille ma võrku vihistan. Karjun enda peale. Edu Baghdatisele. Esimene kord õhtu jooksul.

„Unusta see ära. Kontrolli, mida saad kontrollida, Andre.“

Ma võidan järgmise punkti. Jälle tasamäng. Ülev tunne.

Järgmise punkti annan talle. Tagakäelöök võrku. Edu Baghdatisele.

Masendav.

Ta võidab ka järgmise punkti, geimi, murrab mu servi ja juhib 1 : 0. Lähme toolide juurde. Kuulen, kuidas rahvahulk Agassile kiidulaulu ümiseb. Võtan lonksu Gili vett, haletsen end, tunnen end vanana. Heidan pilgu Baghdatisele, mõtlen, kas ta on uhkust täis. Tema palub hoopis füsiol jalgu mudida. Ta palub meditsiinilist pausi, kuna vasak reielihas on pinges. Ta tegi mulle seda kõike pinges lihasega?

Rahvas kasutab vaikushetke laulmiseks. „Lähme, Andre! Lähme, Andre!“ Nad hakkavad lainet tegema. Tõstavad üles minu nimega plakateid.

„ Täname mälestuste eest, Andre!“ „See on Andre kodu.“

Viimaks on Baghdatis valmis jätkama. Tema serv. Alles ta murdis mind ja asus mängu juhtima, nüüd peaks tal jõudu ülearu olema. Kuid näib, et vahepealne paus on tema rütmi häirinud. Ma murran teda. Oleme tagasi servi peal.

Järgmised kuus geimi hoiame mõlemad servi. Siis, seisul 4 : 4 minu servil mängime geimi, mis tundub nädalapikkune, üks kõige pingutavam ja sürreaalsem geim mu karjääris. Me möirgame nagu loomad, lööme nagu gladiaatorid, tema eeskäelöök, minu tagakäelöök. Keegi staadionil ei hinga. Isegi tuul lakkab puhumast. Lipud langevad mastis longu. 40 : 30 peal teeb Baghdatis kiire eeskäelöögi, mis pühib mu positsioonilt minema. Vaevu jõuan pallini, et sellele reketiga pihta saada. Löön palli üle võrgu, ise karjatan valust, ja tema saadab järgmise palli mu tagakäele. Siban vastassuunda – oi, mu selg! – ja jõuan pallini täpselt õigel ajal. Aga ma olen selgroogu väänanud. Lülisammas on lukus ja närvid sees karjuvad. Hüvasti, kortikosteroid. Baghdatis lööb äralöögi tühjale väljakule ja kui ma vaatan, kuidas see lendab, tean, et mu parimad jõupingutused on selleks õhtuks möödas. Mida ma ka sellest hetkest alates ette võtan, on piiratud, häiritud, laenatud minu edaspidiselt terviselt ja liikuvuselt.

Heidan pilgu üle võrgu, et aimata, kas Baghdatis on mu valu märganud, kuid tema hoopis lonkab. Lonkab? Ta on krampides. Ta kukub maha ja haarab kätega jalgadest. Tal on suuremad valud kui mul. Ma suudan kaasasündinud seljavigastust iga kell paremini taluda kui äkilisi jalakrampe. Kui ta seal maas niiviisi väänleb, mõistan: ma pean vaid püstiasendis püsima, seda kuradima palli veel natuke liigutama ja las ta krambid teevad oma töö.

Hülgan kogu delikaatsuse ja strateegia. Ütlen endamisi: „Aluselised tõed. Kui sa mängid haavatuga, siis on see seotud instinkti ja reaktsiooniga. See ei ole enam tennis, vaid toores tahtejõudude proovilepanek. Pole enam järske lööke, petteliigutusi, jalgade tööd. Ainult meeleheitlik rabelemine.“

Uuesti jalul, on ka Baghdatis strateegiate kasutamise ja ka mõtlemise lõpetanud ning see muudab ta ohtlikumaks. Ma ei oska enam ennustada, mida ta teeb. Ta on valust hullunud ja keegi ei oska hullu käitumist ette aimata, kõige vähem tenniseväljakul. Tasamängul mu esimene serv ei õnnestu, siis saadan talle rasvase, mahlase teise servi, vähemalt 120 km tunnis, millest ta otse äralöögi lööb. Edu Baghdatisele.

Kurat. Ma komberdan ettepoole. Mees ei saa liikuda, aga ikkagi murrab mu servi?

Jälle olen ühe punkti kaugusel kaotusseisust 4 : 5, mis laseks Baghdatisel matši võiduks servida. Ma sulen silmad. Jälle ei saa ma esimese serviga hakkama. Teen teise ebaleva servi, et punkti alustada, ja mingil põhjusel ei saa Baghdatis hakkama lihtsa eeskäelöögiga. Seis on jälle tasa.

Kui keha ja vaim vaaruvad kokkuvajumise äärel, tundub üks kerge punkt sama mis kuberneri halastus. Ja ikkagi ma peaaegu et raiskan seda armuandi. Esimene serv ebaõnnestub. Teine õnnestub ja Baghdatis lööb palli auti. Veel üks kingitus. Edu Agassile.

Ma olen ühe punkti kaugusel tähtsast 5 : 4 eduseisust. Baghdatis grimassitab, lööb vääramatult. Ta ei anna alla. Ta võidab punkti. Kolmas tasamäng.

Tõotan endale, et kui saan uuesti eduseisu, siis ma seda enam ei kaota.

Nüüdseks ei ole Baghdatis pelgalt krampides, ta on lausa sant. Minu servi oodates on ta täiesti kössis. Ma ei suuda uskuda, et ta suudab väljakul püsida, rääkimata sellisest mängust. Sel mehel on kõvasti juukseid ja samavõrra palju on tal ka südikust. Ma tunnen talle kaasa ja samal ajal ütlen endale, et ei tohi tema vastu mingit halastust üles näidata. Ma servin, ta tõrjub ja palli suure innukusega tema kaitsmata väljakuosale lüüa üritades löön selle kõvasti külje pealt välja. Väristamine. Selgelt väristamine. Edu Baghdatisele.

Tal ei ole sellest kasu. Järgmise punkti juures teeb ta eeskäelöögi meetri jagu üle tagajoone. Neljas tasamäng.

Meil on pikk pallivahetus, mis lõpeb siis, kui ma löön pikalt tema eeskäe alla, millega ta eksib. Edu Agassile. Uuesti. Lubasin endale, et ma ei jäta seda võimalust kasutamata, kui see jälle tuleb, ja siin see on. Aga Baghdatis ei lase mul lubadusest kinni hoida. Ta võidab kiiresti järgmise punkti. Viies tasamäng.

Me mängime absurdselt pika punkti. Iga pall, mida tema ägades tabab, puudutab äärejoont. Iga pall, mida mina karjudes löön, läheb võrgust üle. Eeskäsi, tagakäsi, trikilöök – ta lööb palli, mis puudutab tagajoont ja põrkab natuke külje peale ära. Saan selle tõusult kätte ja löön kõrgele üle tema pea ja tagajoone. Edu Baghdatisele.

Püsi põhitõdede juures, Andre. Jooksuta teda, jooksuta. Ta lonkab, tee talle säru. Ma servin, tema teeb pehme tõrje, ma jooksutan teda küljelt küljele, kuni ta valust ulub ja palli võrku lööb. Kuues tasamäng.

Minu järgmist servi oodates toetub Baghdatis reketile, kasutab seda nagu vana mees jalutuskeppi. Kui mu esimene serv ebaõnnestub, roomab ta nagu krabi ettepoole ja virutab kepiga palli minu ulatusest kaugemale. Edu Baghdatisele.

Tema neljas murdepall selles geimis. Löön tagasihoidliku esimese servi, nii näruse, nii vagura, et mu seitsmeaastane mina oleks häbi tundnud, kuid Baghdatis lööb kaitsva tõrje. Mina löön tema eeskäe alla. Tema võrku. Seitsmes tasamäng.

Ma löön järgmise esimese servi. Ta saab pallile pihta, kuid see ei tule üle võrgu. Edu Agassile.

Servin jälle geimpallil. Mäletan oma kaks korda murtud lubadust. Nii, nüüd on viimane võimalus. Selg valutab kohutavalt. Suudan vaevu pöörata, rääkimata palli ülesviskamisest ja löömisest, et ta lendaks 200 km tunnis. Esimene serv loomulikult ebaõnnestub. Tahan teha hea teise servi, olla agressiivne, kuid ma ei saa. Füüsiliselt on see võimatu. Ütlen endale: „Kick-serv kolmveerandi jõuga, hoia pall tema õlast kõrgemal, tee nii, et ta jookseks küljelt küljele, kuni ta hakkab verd oksendama. Kuid ära tee topeltviga.“

Lihtsam öelda kui teha. Tundub, et servikast on kokku tõmbunud. Vaatan, kuidas see järk-järgult väiksemaks muutub. Kas teised näevad sama mis mina? Kast on nüüd mängukaardi suurune, nii väike, et ma ei ole kindel, kas pall ära mahuks, kui ma sinna kõnniksin ja selle maha paneksin. Viskan palli õhku ja löön kange käega servi, mis lendab välja. Muidugi. Topeltviga. Kaheksas tasamäng.

Rahvas karjub ega suuda nähtut uskuda.

Mul õnnestub esimene serv sisse saada. Baghdatis lööb töömeheliku tõrje. Kolm neljandikku tema väljakupoolest on kaitsmata, löön palli pikalt tema tagakäele, temast kolme meetri kaugusele. Ta plagab selle poole, vehib jõuetult reketiga, ei saa palli kätte. Edu Agassile.

Geimi 22. punkti juures saadab Baghdatis pärast lühikest rallit palli tagakäelöögiga võrku. Geim, Agassi.

Pooltevahetuse ajal näen, et Baghdatis istub. Suur viga. Noore mehe viga. Ära kunagi istu, kui jalg krampi kisub. Ära kunagi anna kehale märku, et on aega puhata, ja seejärel ütled kohe, et tegid lihtsalt nalja! Sinu keha on nagu föderaalvalitsus. Ta ütleb „Tee, mis sulle meeldib, aga kui vahele jääd, ära valeta mulle“. Baghdatis pole enam võimeline servima. Ta ei suuda sellelt toolilt enam üleski tõusta.

Aga siiski ta tõuseb ja hoiab servi.

Mis hoiab seda meest liikvel?

Oh. Jah. Noorus.

Seisul 5 : 5 mängime konarlikku mängu. Ta teeb vea, üritab nokauti.

Teen vastulöögi ja võidan. Ma juhin 6 : 5.

Tema serv. Ta juhib 40 : 15. Ta on ühe punkti kaugusel, et suruda mäng kiiresse lõppmängu.

Ma võitlen ja jõuan tasamänguni.

Siis võidan järgmise punkti ja nüüd on mul matšpall.

Kiire tihe pallivahetus. Ta teeb metsiku eeskäelöögi ja kui pall lahkub reketikeeltelt, tean, et see kukub välja. Tean, et olen selle matši võitnud, ja ka seda, et mul ei oleks energiat enam ühekski löögiks.

Saame Baghdatisega võrgu juures kokku, surun tema värisevat kätt ja kiirustan väljakult minema. Ma ei julge seisma jääda. Pean edasi liikuma. Vaarun läbi tunneli, kott üle vasaku õla, aga on tunne, nagu ripuks see paremal, sest kogu mu keha on väändunud. Selleks ajaks, kui riietusruumi jõuan, ei suuda ma enam kõndida. Ei suuda ka seista. Vajun põrandale. Olen pikali maas. Darren ja Gil jõuavad kohale, tirivad koti mu õlalt ja tõstavad mu lauale. Baghdatise abilised tõstavad ta lauale minu kõrvale.

„Darren, mis mul viga on?“

„Ole pikali, semu. Siruta end välja.“

„Ma ei saa, ma ei saa.“

„Kus valutab? Kas kusagil on kramp?“

„Ei, rinnus surub. Ma ei saa hingata.“

„Mida?“

„Ma ei saa ... Darren, ma ei saa ... hingata.“

Darren aitab kellelgi mulle jääd peale panna, tõstab mu käsi, kutsub arstid. Ta anub, et ma sirutaks, sirutaks, venitaks.

„Lihtsalt lase end lõdvaks, semu. Lõdvestu. Su keha on pinges. Lihtsalt lase kõigel minna, semu, lase kõigest lahti.“

Aga ma ei saa. Ja selles ongi kogu probleem, eks ole? Ma ei saa lahti lasta.

NÄEN ENDA KOHAL NÄGUDE KALEIDOSKOOPI. Gil pigistab mu käsivart ja ulatab energiajoogi. Ma armastan sind, Gil. Stefanie suudleb mind otsmikule ja naeratab. Ma ei oska öelda, kas ta on õnnelik või närvis. Oh, jah, muidugi, nüüd ma tean, kus ma olen varem seda naeratust näinud. Üks massöör teatab, et arstid on teel. Ta lülitab sisse laua kohal seisva teleka. Veidi tegevust teile ootamise ajal, ütleb ta.

Üritan vaadata. Vasakul kuulen oigeid. Pööran aeglaselt pead ja näen kõrvallaual lamavat Baghdatist. Terve meeskond töötab temaga. Nad venitavad ta eesmist reielihast, tagumine kisub krampi. Nad venitavad tagumist reielihast, eesmine kisub krampi. Ta püüab sirgelt lamada, kubemesse löövad krambid. Ta tõmbab end kerra ja anub, et ta rahule jäetaks. Kõik lahkuvad ruumist. Jääme vaid meie kaks. Pööran uuesti pilgu telekaekraanile.

Hetk hiljem sunnib miski mind Baghdatise poole pöörama. Ta naeratab mulle. On ta õnnelik või närviline? Võib-olla mõlemat. Ma naeratan vastu.

Kuulen telekast oma nime. Pööran pead. Matši tipphetked. Kaks esimest setti, nii eksitavalt lihtsad. Kolmas, Baghdatis hakkab uskuma. Neljas, noavõitlus. Viies, lõputu üheksas geim. Parimad tennise osad, mida olen kunagi mänginud ja näinud. Kommentaator nimetab seda klassikaks.

Tunnetan kõrval mingit liikumist. Pööran pead ja näen Baghdatise väljasirutatud kätt. Tema nägu ütleb „Me saime hakkama“. Sirutan käe, võtan tema oma ja me jääme sellesse asendisse, käest kinni, samal ajal kui ekraanil vilksatavad stseenid meie metsikust lahingust.

Lõpuks ometi luban oma meelel minna sinna, kuhu see on tahtnud minna. Ma ei saa seda enam peatada. Enam ei küsi see viisakalt luba, vaid kisub mind vägisi minevikku. Ja kuna mu meel märkab ja salvestab vähimadki üksikasjad, näen ma kõike eredalt, üllatavalt selgelt – igat tagasilööki, võitu, võistlust, raevuhoogu, palka, sõbrannat, reetmist, reporterit, abikaasat, last, riideeset, fänni kirja, vihast matši ja kramplikku nutuhoogu. Justkui näitaks üks teine telekas viimase 29 aasta tipphetki – kõik tormab silme eest läbi nagu eriliselt selge pööris.

Sageli küsitakse, et mis tunne on tennisisti elu elada, kuid ma ei oska seda kunagi seletada. Aga see sõna kirjeldab seda kõige täpsemini – rohkem kui midagi muud on see väänlev, põnev, õudne, üllatav pööris. Sel pöörisel on ähmane tsentrifugaaljõud, millega olen kolm aastakümmet rammu katsunud. Nüüd, selili Arthur Ashe’i staadioni all lamades ja võidetud vastase kätt hoides, oodates, et keegi meile appi tuleks, teen ainsat asja, mida teha saan. Ma ei sõdi vastu. Ma sulen silmad ja vaatan.

1 Vaba aja viigipüksid, mis annavad tänu kummivööle keskkohast hästi järele. [ ↵ ]
2 Otsetõlkes teenima (kui tennis oli aristokraatide mäng, oli nende teenrite ülesanne pall mängu anda). [ ↵ ]
3 Otsetõlkes armastus, tennises null punkti. [ ↵ ]

Подняться наверх