Читать книгу Vana-Rooma inimene - Andrea Giardina - Страница 3

Andrea Giardina

Umbes sajand enne Lääne-Rooma impeeriumi langust esitas sõjandusalase traktaadi autor Vegetius „roomlase” tüübi lühikese antropoloogilise määratluse, mis põhines lihtsatel vastandustel. Roomlastel on vähem lapsi kui gallidel, nad on lühemad kui germaanlased, nõrgemad kui hispaanlased, vaesemad ja vähem kavalad kui aafriklased ning jäävad kreeklastele alla osavuse ja praktilise mõistuse poolest. Niisugune negatiivselt määratletud inimtüüp on teistest ometigi üle ühe asja poolest: nimelt on ta kutsutud valitsejaks. Vegetiuse järgi põhineb see kutsumus kolmel faktoril: relvade käsitsemisel (armorum exercitio), laagridistsipliinil (disciplina castrorum) ja sõjalisel vilumusel (usus militiae). Just see rafineeritud, eetikast läbiimbunud sõjateadus on aluseks roomlaste julgusele ja võidukindlusele ning on ühtlasi rooma inimtüübi eriliseks tunnuseks.1

Cicero ei jäänud niisuguse seletusega rahule. Tema arvates ei saa roomlaste maailmavalitsust selgitada pelgalt militaarse faktoriga, sest roomlased ei võitnud hispaanlasi mitte oma arvukusega, galle jõuga, kartaagolasi kavalusega ega kreeklasi osavusega, vaid pidades hoolikalt kinni pietas’est2, religio’st ja roomlastele omasest teoloogilisest tarkusest (sed pietate ac religione atque hac una sapientia, quod deorum numine omnia regi gubernarique perspeximus)3.

Vegetius ei olnud kuigi haritud ega ka eriti intelligentne inimene. Oma sõjandustraktaadis käsitles ta veel 4. sajandi lõpus pKr kodanikest koosneva Rooma leegioni mudelit, mis oli vana aja jäänuk ja juba ammu oma tähtsuse kaotanud. Arutlustes kordas ta peaaegu alati stereotüüpe; ka tema skemaatiline antropoloogia peegeldab ettekujutusi, mida jagasid väikese või keskpärase haridusega ringkonnad – mul on kiusatus öelda, rahvamassid. Seega pole juhus, et just need ettekujutused, sõltumata Vegetiusest, kujundavad veel tänagi üldist kuvandit „Vana-Rooma inimesest”. Roomlase kohta arvatakse, et ta ei olnud iseäranis hiilgav, olles vähem haritud kui kreeklased, lühem kui germaanlased, kuid sõdurina distsiplineeritud ning seega tugevam ja vapram kui keegi teine. Ning, tuleb lisada, et tal oli ka imetlusväärne organiseerimisanne.

Pärast Vegetiust ja Lääne-Rooma impeeriumi langust oli endiselt tavaks seostada roomlust sõjaliste omadustega, kusjuures see ettekujutus ei valitsenud üksnes ajalookäsitlustes, vaid ühtlasi nende teadvuses, kes pidasid end muistsete roomlaste vooruste täieõiguslikeks pärijateks. Cremona piiskop Liutprand, kes tuli aastal 968 Konstantinoopolisse, et paluda Bütsantsi keisrilt Nikephoros Phokaselt luba ühe „purpuris sündinud printsessi” ja keiser Otto I poja abieluks, ülistas, nagu heale saadikule kohane, oma isanda teeneid ja võimu. Kuid Ida-Rooma keiser ei lasknud tal jätkata: „Sa valetad. Sinu isandad ei tunne ratsutamiskunsti ja ei tea midagi jalaväe lahingust. Nende kilpide suurus, nende turviste raskus, nende mõõkade pikkus ja nende kiivrite kaal teeb neile võitlemise täiesti võimatuks.” Keiser jätkas pilkavalt: „Nad ei suuda võidelda ka oma kõhuorjuse ehk täpsemalt öeldes õgardluse pärast. Nende jumal on kõht, nende vaprus on õgardlus, nende jõud on purjutamine; nende jaoks tähendab paast allakäiku, kainus hirmu.” Sellest kõigest tuleneb lihtne järeldus: „Te olete langobardid, mitte roomlased!”4 Ida-Rooma keiser ei kasuta siin üksnes retoorilist argumenti, vaid väljendab oma moraalseid tõekspidamisi (mis need ka on, kuigi rassistlikud), vastandades jämedalt lääneroomlaste argusele julguse ja sõjalise kogemuse, mis iseloomustavad bütsantslasi, ainsaid Rooma impeeriumi õigusjärglasi: ta valitseb rahvast, kes nimetab end ikka veel uhkusega roomlasteks – Rhomaioi.5

Siinkohal pole meil võimalik vaadelda kõiki levinumaid roomlase olemuse (õigemini küll tähenduse) tõlgendusi, mille antiikajal formuleerisid Polybios, Livius ja paljud teised. Ükski neist ei sobi tänapäeval võtmeks, mõistmaks seda inimtüüpi läbi kogu või peaaegu kogu Rooma ajaloo. Seevastu võiks aga uurida, millised ettekujutused roomlastest on juurdunud avalikus arvamuses tänapäeval, kui meil on piisavalt suur distants aegadest, mil fašistlikud valitsused kuritarvitasid propagandistlikul eesmärgil kõike roomalikku.6 Siit võiks kasvada välja veel üks põnev raamat, mis kirjutatakse ehk tulevikus.7 Kindlasti meenub paljudele kõrvuti eelpool joonistatud pildiga kujutlus tolmu ja verega kaetud areenist, verejanulistest gladiaatoritest, metsloomade lõugade ette heidetud kristlastest, ristilöödutest... teiste sõnadega, kujutlus julmast roomlasest. Sellest aspektist lähtudes (mida käsitleb meie raamatus Paul Veyne8) on raske anda eelistust vaid ühele maailma ajaloo suurtest tsivilisatsioonidest: ka tulevikus jätkavad nii mõnedki Rooma amfiteatrite kujutluspiltides urgitsemist, samal ajal kui teisi paneb õudusest värisema mälestus suurest Miguel Servetost, kelle Calvin laskis tuleriidal aeglaselt põletada. See on suhtumise küsimus. Pole aga mingit kahtlust, et tuhat viissada aastat kestnud kristlik apologeetika on roomlased alatiseks märgistanud. Alles Edward Gibbon osutab oma teoses sellele, et kristlaste tagakiusamises hukkunud ohvrite arv on tühine, võrreldes tänapäeva9 ususõdade õudustega: „Peatükist, mille lõpp on pühendatud antiikaja kristlaste tagakiusamiste analüüsile, järeldame, et kurb tõde on otse vastupidine meile sisendatud veendumusele. Peame nõustuma sellega, et kui vaatame uuesti läbi kogu ajaloo või uurime märtrite elulugusid, siis näeme, et kristlased kannatasid tunduvalt rohkem sisemiste lahkhelide kui uskmatute pisteliste tagakiusamiste tõttu.” Gibboni arutlus kulmineerub viitega sündmustele Karl V aegsetel Madalmaadel: „Kui uskuda Grotiust10, siis tuleb tõdeda, et üksnes ühes provintsis hukatud protestantide arv ühe valitseja võimuloleku ajal ületas tunduvalt antiikajal kogu Rooma impeeriumis kolme sajandi jooksul hukatud märtrite arvu.”11

Kultuurantropoloogia on meid õpetanud mitte hukka mõistma ja mitte hämmastuma, eriti kui pole tegu indiviidi erakordse teguviisi, vaid kollektiivse käitumise ja korduvate sundtegevustega. Hiljuti näidati, et roomlastele meeldis eriti peade maharaiumine.12 Seejuures ei peetud küll silmas mitte maharaiutud peade iseäranis suurt arvu mingi kindla perioodi jooksul – nagu see on olnud nii mõnelgi meile tunduvalt lähemal epohhil –, vaid tõsiasja, et seda praktikat harrastati järjepidevalt kogu Rooma ajaloo vältel. Pead, mis eraldati elavate või surnute kehade küljest suurema või väiksema osavusega; pead, mis mähiti sidemetesse ja säilitati hoolikalt meekihtides, seedriõlis, vahas või muudes ainetes; pead, mis torgati sõjalaagris piikide või postide otsa, pandi välja avaliku elu keskustesse või visati vaenlase jalge ette; tavainimeste või tähtsate tegelaste pead (niisugune saatus tabas näiteks Pompeiust); poliitiliste võistlejate või sõjaliste vastaste, kurjategijate ja röövlite pead. Keltide kohta kasutatud määratlus „maharaiutud peade tsivilisatsioon” sobib niisiis samahästi ka roomlastele. Roomlaste arvates polnud peade maharaiumine kindlasti mitte teguviis, mida võinuks kirjeldada julmusena (crudelitas): pea maharaiumise akt ei olnud pelgalt hirmutamisvahend, vaid ka võimu tunnus, tubliduse ja julguse väljendus. Roomlased olid peenetundeline rahvas ning nägid crudelitas’t pigem muudes käitumisviisides, mis kaasnesid vahel selle aktiga: kui ilmutati vana vaenlase maharaiutud pead nähes ülemäärast rõõmu või lubati endale maitsetuid märkusi ühe või teise füsiognoomilise detaili kohta. Alles niisugune käitumine muutis tähelepanuväärse võimu näitamise, mis väljendus vaenlase pea maharaiumises, crudelitas’eks.

Ometi ei olnud ka roomlased ise ühel meelel selles, mis siis õigupoolest on tüüpiliselt roomalik. Kolmel korral tõendatud (aastatel 228, 216 ja 114 eKr), kuid kahtlemata sagedamini praktiseeritud inimohvri toomine nägi ette kahe paari (mehe ja naise), kreeklaste ja gallide, elusalt matmise Forum boarium’ile. Algselt oli Forum boarium’i inimohver ilmselt seotud kahe väljaspool tollase Itaalia piire elava rahva rituaalse exterminatio’ga (‘pagendamine’). See ohverdus oma kahemõttelise (mitte alati selge) tähendusega kui „rituaalne surm” ja kui „inimohver” jäi pikaks ajaks Rooma riikliku religiooni osaks.13 Mainides rituaali Gallus et Galla, Graecus et Graeca in foro bovario sub terram vivi demissi14, väljendab Livius spontaanselt õudust: „Üldsegi mitte roomalik rituaal!” (minime Romano sacro). Plinius Vanem arvab aga sootuks teisiti: niisugune matmisakt mõjuks soodsalt linna heaolule, seda peaks tingimata saatma praecatio (‘palve’), mille tõhusus on leidnud kinnitust juba tubli kaheksasada kolmkümmend aastat. Teisal kinnitab Plinius, et seda rituaali võiks kasutada teistegi rahvaste puhul ka tema ajal (etiam nostra aetas vidit).15 See, mis oli Liviuse jaoks kummaline ning kõigile Rooma religioossuse aspektidele võõras rituaal, oli Pliniuse jaoks (ning tuleb lisada, et täiesti õigustatult) avalikus elus juurdunud praktika. Mitte alati ei piisa otse roomlaste poole pöördumisest selleks, et teha kindlaks, mis siis ikkagi oli roomlastele omane.

Ükskõik millisele nimisõnale me lisame omadussõna „Rooma” (Rooma maailm, Rooma inimene...), on tulemus ikka üks ja sama: me loome abstraktse, kõikehõlmava ning seega ebaobjektiivse mõiste, millel on ideaaltüüpiline iseloom. See kehtib mõistagi kõigi komplekssete kultuuride kohta, mis, nagu Rooma, hõlmasid suurt ajalist ja geograafilist ruumi. Kui Rooma ajaloo minimaalseks ulatuseks on 1300 aastat (mõeldavad on veelgi laiemad Rooma ajaloo määratlused16), kuidas saaksime rääkida roomlasest, kelle olemus on jäänud samaks nii Tarquiniuste, Augustuse ajal? Geograafiliselt ulatus Rooma impeerium pealegi üle igasuguste rahvuslike piiride, moodustades kultuuride ja inimtüüpide pulbitseva segu, samas kui Kreeka-Rooma kultuuri ja valitsevate kihtide ühendav jõud ning humanitas mõjutas vaid kindlaid paiku – linnu ja neid piirkondi, mis olid vahetult linnade kontrolli all.

Kui Vegetius visandas oma roomlase kuvandi, siis vastandas ta selle teistele rahvustele, kes kuulusid kõik ühel või teisel viisil Rooma impeeriumisse. Seejuures ei samastanud ta roomlasi otseselt Rooma impeeriumi kodanikega. Samamoodi olid käitunud enne teda ka paljud teised autorid. Võtame näiteks Cicero. Ajal, mil kõikidele Itaalia kogukondadele oli juba mitu aastakümmet tagasi antud Rooma kodakondsus, ei kohanud Cicero kusagil ühesugust pilti; erinevate paikade iseloom kujundas Cicero arvates erinevad etnilised tüübid. Kartaagolased on tavaliselt fraudulenti et mendaces (‘petlikud ja valelikud’), sest nende sadamaid külastab liiga palju „kaupmehi ja võõraid”; kampaanlased on muutunud aga oma maa viljakuse ja ilu tõttu uhkeks; liguurid on seevastu duri atque agrestes (‘karmid põllumehed’), nagu kõik rahvad, kes võitlevad selle eest, et mägede pinnast viljakandvaks muuta.17

Kui keiser Caracalla laiendas aastal 212 pKr Rooma kodakondsuse kõigile vabana sündinud impeeriumi elanikele,18 pidi ta arvestama sellega, et Rooma riigi piirides elas suur hulk talupoegi – nn dediticii (‘alamad’) –, kes olid jäänud romaniseerimisest puutumata; nende kohta see seadus ei kehtinud.19 Üldiselt räägiti veel püha Hieronymuse ajal (umbes aastal 400 pKr) roomlaste asutatud Trieri ümbruses keldi keelt.20 Sama võis täheldada ilmselt ka paljudes teistes impeeriumi osades. Alates Caracalla otsusest peeti niisiis rangelt juriidilise kriteeriumi alusel roomlasteks kõiki neid, kellel oli Rooma kodakondsus. Kuid sellest kriteeriumist ei piisanud, et lükata tagaplaanile inimeste teadvusesse kinnistunud erinevusi käitumistavades, sotsiaalsetes seisustes ja väljanägemises. Ka pärast Caracalla aega leidus Rooma kodanikke, keda üks keskmiselt haritud roomlane poleks ilmselt roomlasena tunnustanud. Linlastel oli raske pidada endaga võrdseks inimesi (ja neid oli suurem osa), kes elasid maal, karjamaadel ja metsades ning jäid seega eemale kõigest sellest, mida peeti tsivilisatsiooniks. Füüsiliste määratlustega nagu agrestis, rusticus, montanus tähistati tahumatut inimest, kellel olid mustad hambad ning kes haises kitsede, küüslaugu või supi järele. Selle inimtüübi võis esmapilgul ära tunda riietuse, liiga pikkade juuste (mis polnud kunagi „vooruslikkuse tunnusmärgiks”, vaid lähendasid teda barbaritele), või siis hoopis kiilaksaetud pea järgi; teda tundis ära naeruväärse kõnemaneeri, liiga valju hääle ning eriti tema kehahoiaku järgi (näiteks liikus ta ebakorrapäraselt, erinevalt korralike kodanike vaoshoitud ja aeglasest kõnnakust); teda võis ära tunda ka istumisviisi ning kohmakate käte kummaliste žestide järgi.21

Kõigist neist psühholoogilistest erisustest võib järeldada vähemalt üht: roomlase tundmaõppimiseks tuleb tundma õppida linna. Kuid kõik pole siiski nii lihtne. Kui kaugus urbanitas’est (linnaelust) soodustas barbaarsust,22 siis ka äärmuslikud urbanitas’e vormid (peame siin silmas kodanliku elu tõelise mandumise ilminguid) väljendusid niivõrd vulgaarses käitumises, et lõid lausa uusi barbaarsuse vorme. Ammianus Marcellinus (Antiookiast pärit kreeklane, keda loetakse üheks suuremaks Rooma ajalookirjutajaks) väljendab ühes kuulsas kirjelduses oma täielikku põlgust Rooma lihtrahva vastu, kes on otiosa et desides (laisad ja apaatsed): enamikul Rooma inimestel on tema arvates paljuütlevad nimed, mis viitavad häbitegudele ja kulinaarsetele kalduvustele (Messor, Statarius, Semicupa ja Serapinus, Cicymbricus, Gluturinus, Trulla, Lucanicus, Porclaca, Salsula23); neile inimestele tähendab Circus Maximus kõike – templit, kodu, kogunemispaika. Oma aega veedavad nad kaarikujuhtide ettevõtmistest lobisedes; ning kui vaatemängu päev kätte jõuab, kiirustavad inimhulgad juba koidu ajal tsirkusesse, veel kiiremini kui võistlevad vankrid ise. Jutustus tipneb kirjeldusega õgardlusest, mis iseloomustavat pealinna lihtrahvast; seda sümboliseerib grupp inimesi, kes jälgivad haiglase tähelepanuga ühe jälestusväärse lihatüki keetmist: „Demokritos oleks siinkohal tegelenud anatoomiliste uuringutega järeltulevate põlvede heaoluks!”24 Pole vähimatki kahtlust, et see Antiookiast pärit ajaloolane pidas end seejuures palju roomalikumaks kui Rooma roomlased.

Kuid vaatamata neile äärmustele oleks kahtlemata viga samastada pikemalt mõtlemata mõisted urbanitas ja Romanitas. Küsimus, mille esitab Jean-Paul Morel oma uurimuse alguses („Kas on võimalik olla käsitööline ja samal ajal ka tõeline roomlane?”)25, kehtib samamoodi kõigi teistegi Rooma ühiskonnakihtide kohta.

Roomlase olemuse kirjeldused, mille roomlased ise on meile antiikkirjanduse kaudu pärandanud, on väga erinevad. Üksmeelel ollakse vaid humanitas’e suhtes, mis omakorda piirab nende inimeste arvu, keda võis pidada tõelisteks roomlasteks, vaid mõnele tuhandele.

Aastal 449 pKr ootas üks Rooma saadik, et Attila võtaks ta vastu oma peakorteris, mis asus kusagil Tisza ja Doonau jõe vahel. Öö lähenes ning mees otsustas kindlustuste ümbruses jalutada. Seal astus ta juurde barbari välimusega mees, kuid otsekohe järgnes üllatus. Barbar tervitas teda kreeka keeles: Khaire!

Nii algab üks kuulsamaid (ja samas vähem teadlaste tähelepanu pälvinud) jutustusi, mille antiikaja ajalookirjutus on meile pärandanud. Jutustajaks on seesama hunnide pealiku juurde läkitatud saadik Priscus, keisri ametnik, kes oli sündinud 30 või 40 aasta eest Traakias Panionis ning osalenud mitmetel Ida-Rooma keisri missioonidel Rooma, Egiptusesse ja hunnide juurde. Tema ajalooteos, mis on säilinud fragmentidena Bütsantsi autorite teostes, on erakordne selle poolest, et autor pööras suurt tähelepanu roomlaste ja barbarite suhetele. See klassikalistest eeskujudest nagu Herodotos mõõtu võttev ajaloolane oli ühtlasi kõnemees, kes Suda26 leksikoni andmetel avaldas ka oma kõnesid. Pole siis üllatav, et tema teoses leidub palju „kõnelusi”, fiktiivseid, kuid siiski tõepäraseid, nagu kõik teised antiikaja ajaloolaste kirjutatud „kõnelused”.

„Mispärast sa räägid kreeka keelt?” küsis Priscus mehelt, kes oli teda tervitanud. Seepeale jutustas „barbar” talle oma seiklusrikkast elust. Ta oligi kreeklane ning oli tulnud äriasjade pärast Doonau lähedal Möösias asuvasse Viminaciumi linna. Seal oli ta elanud palju aastaid, saavutanud kõrge ühiskondliku positsiooni ning abiellunud rikka naisega. Kuid piiriäärsetel aladel elamisel olid ka omad riskid: kui barbarid linna vallutasid (aastatel 441/442), sai mehest ühe tähtsa hunni väepealiku ori. Nagu hunnidel kombeks, oli ta koos oma isandaga sõtta läinud. Seal oli ta vapralt võidelnud, muuseas ka roomlaste vastu, ning saanud osa sõjasaagist, mille abil ta ostis end vabaks. Seejärel abiellus mees uuesti ühe barbari naisega, kellega tal olid lapsed, ning nüüd elas ta palju õnnelikumalt kui varem.

Barbarite seas, jätkas kreeklane, on parem elada kui roomlaste hulgas. Seda eelkõige turvalisuse pärast: roomlased ei võitle ise, vaid usaldavad pigem palgasõdureid, ning nende kindralid on argpüksid. Nii on nad vaenlastele kergeks saagiks. Ja barbarite ühiskond on ka õiglasem: „Roomlaste seas ei kehti seadused kõigi kohta; kui seaduserikkuja on rikas, siis ta ei saa karistada; kui ta on aga vaene, saab ta karistada või sureb enne kohtumõistmist pika ja kuluka protsessi käigus.”

Hilisantiigis ei olnud niisugused elulood nagu sellel endisel kaupmehel sugugi mitte haruldased. Kuid meile tuntud juhused on vaid jäämäe tipp. Tegelikult jutustab Marseille’ preester ja Priscuse mitmetest roomlastest, kes läksid mässuliste keltide, gootide või teiste barbarite juurde, sest nad „eelistasid elada pigem näilises vangipõlves, kui olla vangid näilises vabaduses”. Nad otsisid humanitas Romana’t barbarite seast, kuna „ei suutnud enam välja kannatada roomlaste seas lokkavat ebainimlikkust”. Maksukogujad, kes lõikasid teiste inimeste võlgadest isiklikku kasu, kuritarvitasid isegi ühiskonnaelu aluspõhimõtteid: urbes (linnad), municipia (munitsiipiumid), vici (külad), s.t civilitas’e kandvad struktuurid, mille olemasolu õigustab nende normide mõõdukus, muudeti kuriaalide (maksude eest vastutavate kõrgete ametnike) poolt türanlikeks institutsioonideks.27 Seega pakub Salvianus ajaloolise illustratsiooni Augustinuse teesile („Juhul, kui kaugenetakse õiglusest, siis mis muud on kuningriigid kui vaid suured röövlijõugud? Sest eks ole ka suured röövlijõugud omamoodi väikesed kuningriigid?”)28 ning läheb isegi nii kaugele, et samastab võimukandjaid röövlitega.

Ei olnud lihtne vastata neile barbarite sekka elama asunud Rooma kodaniku süüdistustele, sest 5. sajandi keskpaigaks pKr olid tema poolt kritiseeritud nähtused Rooma ühiskondlikus elus juba liiga sügavalt juurdunud. „Selles vastanduses,” nagu kirjutab tabavalt Santo Mazzarino, „peitub lõputu kurbus: inimesed eelistavad metsikut elu kõrgema tsivilisatsiooni koormale.”29

Priscuse vastus koosneb stereotüüpidest ja konventsioonidest, see on põiklev ning pigem väitev kui veenev. Vaevaga õnnestub tal, eelkõige analüüsides riiklike ülesannete jagamist, taaselustada Platoni utoopilise linnriigi ideaal, kuid seejuures ei püüagi ta kummutada kreeklase kriitikat. Kõik tema argumendid on nõrgad ja kulunud. Kõik peale ühe.

Priscus ütleb: „Mis puutub vabadusse, mille sa saavutasid, siis selle eest pead sa tänama pigem saatust kui oma isandat. Ta saatis sind sõtta ning oli väga tõenäoline, et oma kogenematuse tõttu oleksid sa võinud surma saada; pealegi oleksid sa saanud karistada, kui oleksid võitlemast keeldunud. Roomlased kohtlevad oma orje palju paremini. Roomlaste juures on palju võimalusi vabaks saada. Vabadust võivad anda mitte üksnes elavad, vaid ka surnud oma testamendi kaudu. Ning kõigel sellel, mille inimene on oma viimse tahtega kehtestanud, on seaduse jõud.”30

See argument oli küll vana, kuid mitte kasutamiskõlbmatu. Oma kuulsas, aastal 48 pKr senati ees peetud kõnes31 tahtis keiser Claudius (kes oli väga haritud mees, muu hulgas kirjutas ta etruskide ajaloo pealkirjaga Tyrrhenika) veenda Rooma senaatoreid, et nad lubaksid saada senaatoriteks ka Gallia aristokraatidel ning nende rahvaste esindajatel, kes olid juba kaua aega seotud Roomaga ning omaks võtnud Rooma kultuuri. See polnud sugugi lihtne: seisuslik uhkus, hirm eksklusiivsete eesõiguste kaotamise ees ning kadedus silmapaistvate isikute vastu viis selleni, et senaatorid olid järjekindlalt ettepaneku vastu.

Keiser läks oma kõnes väga kaugele, keskendudes seejuures Rooma ajaloo „stiilile”. Juba kõige kaugematest algusaegadest peale olevat Rooma ajalugu iseloomustanud avatus võõramaalaste suhtes. Isegi paljud kuningad olid väljastpoolt tulnud. Numa isa oli korintoslane ja ema Tarquiniuste suguvõsast. Niisugune avatus naaberkogukondade suhtes puudutas ka orje, kes võisid tõusta kõige kõrgematesse seisustesse. Parimaks näiteks on siinkohal Servius Tullius, kellest kujunes vanu traditsioone austavate roomlaste jaoks müüt: „ Rooma pärimuse järgi oli tema ema vangistatud naine Ocresia, „ent ta sai kuningaks ühiskonna suurimaks hüvanguks.”

Juba Rooma algusaegadest peale on meil teateid orjadest. Plutarchos jutustab, et ühe Promathioni-nimelise tundmatu autori järgi (kes elas ilmselt 500. a paiku eKr) ei pärinenud Rooma rajajad kaksikud Romulus hoopiski mitte kuninglikust soost (nagu väidab üldtuntud pärimus), vaid nende ema oli orjatar:

„Alba iseäranis ebaõiglasele ja julmale kuningale Tarchetiusele sai tema enda majas osaks kummaline ilmutus: kodukoldest kerkis mehe suguliige ning jäi sinna mitmeks päevaks. Tol ajal oli Etruurias Tethysi oraakel, kelle käest kuningas nõu küsis. See andis vastuse, et üks neitsi peaks selle liikmega ühinema ning et sellest vahekorrast sündinud laps saab väga kuulsaks, paistes silma vapruse, õnne ja jõu poolest. Tarchetius rääkis ennustusest ühele oma tütrele ning ütles, et see laseks end meheliikmest viljastada, kuid tütar keeldus ja saatis enda asemel teenijanna. Kui Tarchetius sellest teada sai, vihastas ta ja tahtis mõlemad naised tappa, kuid unes ilmus talle jumalanna Vesta ja keelas naisi surmata. [---] Kui teenijanna sünnitas fallose eostatud kaksikud, andis Tarchetius need kellelegi Teratiusele ja käskis nad surmata. Mees viis lapsed jõekaldale ja jättis sinna maha; sealt leidis nad emahunt ja toitis neid, ning linnud tõid vastsündinutele teri ja toitsid nendega vastsündinuid, kuni viimaks karjus, kes oli toimuvat imetlusega jälginud, söandas laste juurde minna ja nad endale võtta. Niiviisi lapsed päästeti, nad kasvasid suureks, ründasid Tarchetiust ja võitsid teda.”32

Kummaline linn see Rooma, kus vähemalt teatud ajajärgul jutustati, et linna müütilised rajajad ei olnud mitte jumalikku päritolu – nagu olnuks loomulik eeldada –, vaid hoopis orjatari järeltulijad.

Ka välismaalastele tundus, et roomlastel on eriline suhtumine orjusesse. Kreeklastele avaldas see väga sügavat muljet. Ühes kuulsas dokumendis, Makedoonia kuninga Philippos V poolt aastal 214 eKr Larissa elanikele kirjutatud kirjas33 käsitletakse seda teemat kreeklase vaatepunktist suure imetlusega ja roomlasi tuuakse isegi eeskujuks.

Kuningas Philippos muretses õigustatult oliganthropia (inimeste vähesuse) üle Kreeka linnriikides ning püüdis veenda Larissa elanikke, et need annaksid kodakondsuse ka metoikidele, alaliselt kohal elavatele võõramaalastele. „Mõelge roomlaste peale,” kirjutas Philippos, „nad annavad kodakondsuse isegi orjadele. Kui orjad on kord juba vabaks lastud, antakse vabakslastutele kodakondsus ning nad võivad saada riigiametisse. Sel viisil pole nad üksnes oma isamaad suurendanud, vaid asutanud ka umbes seitsekümmend kolooniat.” Jätame kõrvale ebatäpsused (tegelikult võisid riigiametites olla vabakslastute pojad, mitte nad ise; mis aga puutub kolooniatesse, siis aastal 214 oli neid veel tunduvalt vähem kui seitsekümmend): tähtis on see, et siin nähakse roomlaste iseärasuses üht nende elujõulisuse ja võimu tagatist, kuna võõramaalased ja orjad assimileeriti paindlikult ning eelarvamusteta oma ühiskonda.

Sarnaselt Philippos V-le on ka tänapäeva ajaloolased vastandanud roomlaste „suuremeelsusele” kreeklaste „ihnsust” kodakondsuse küsimuses. Roomlaste „polis” oli kreeklaste omast tunduvalt avatum ning selles erinevuses peituvatki roomlaste edu ja kreeklaste läbikukkumine. Faktid on järgmised: Kreekas võis vaid kodanike rahvakoosolek uutele inimestele kodakondsust anda. See oli keeruline protseduur, millega tegeles linna kõrgeima võimu kandja (s.t rahvas) ning mida ei saanud teha ülesandeks ühelegi ametnikule ega eraisikule. Roomas oli olukord aga täiesti teistsugune: siin tegutses ametiisik rahvast sõltumatult. Veelgi tähelepanuväärsem on Rooma puhul see, et üksik dominus (‘isand’) võis tegutseda omaenda initsiatiivil: piisas tema tahtest koos lihtsa rituaali ning magistraadi formaalse heakskiiduga, et lasta ori vabaks või teha temast kodanik. Ehk teiste sõnadega – Roomas võis kodakondsust anda kodanik.

Kas võib siis sellest jäikuse ja paindlikkuse, avatuse ja suletuse vastandamisest teha Rooma ajaloo kohta üldistavaid järeldusi; ehk – nagu juba keiser Claudius üritas – leida Rooma ajaloo „stiili”?

Nii mõnedki oleksid ägedalt niisuguse küsimuseasetuse vastu. Ühes tuntud uurimuses kinnitab Philippe Gauthier vajadust viia sellised arutlused tagasi tollaste poliitiliste tingimuste konteksti; ta märgib, et Rooma linn oli tolerantne seni, kuni oli tegemist kodakondsuse andmisega üksikisikutele, mitte aga siis, kui seda jagati tervetele kogukondadele; sel juhul oli nõutav hääletamine rahvakoosolekul ning positiivseid otsuseid võeti vastu ülimalt harva. Silmanähtav vasturääkivus on siin seletatav sellega, et üksikisikud kadusid hääletajate massi hulka, terve kogukonna liitmine oleks aga toonud kaasa uute hääletusringkondade moodustamise, mis oleks mõjutanud senist poliitilist tasakaalu.34 Kui Kreeka politeia (kodakondsus) tähendas integratsiooni suveräänsesse poliitilisse kogukonda, mille otsustes sai uus kogukonna liige osaleda, siis Rooma kodakondsus kujutas endast eelkõige õigusi tsiviilelus, sest üksikul tavakodanikul ei olnud väljaspool klienteeli suhteid mingit rolli. Gauthier kirjutab: „Arvestades kõiki linna seadusi, nende kaitset ning võimalust osaleda kohtus nii tunnistajana kui ka kaitsjana, oli Kreeka vabakslastu õiguslikult kodanikust veidi madalamal. Selles mõttes oli ta võrdne Rooma vabakslastuga. Poliitikas ei olnud tal mingit osa; kuid päeval, mil temast sai kodanik, anti talle kõik õigused. Rooma vabakslastu võeti otsekohe kodanike hulka; kuid sellel poliitilise värvinguga aktil oli tegelikult vaid sotsiaalne tähendus.”35 Seega olid Roomas kreekalikus mõttes täieõiguslikud kodanikud vaid senatiaristokraatia liikmed oma rikkuse, prestiiži ja klientidega.

Üldise konteksti esiletoomine on alati väärtuslik, eriti antud juhul, kus peame pöörama tähelepanu mitmetele kategooriatele. Siiski seisneb Gauthier’ järelduste tähtsus pigem tema „formaalsetes” väidetes kui tähelepanu juhtimises vajadusele lähtuda konkreetsest ajaloolisest olukorrast. Paljud tänapäeva ajaloolased on tõepoolest eksiteel, järgides Philippos V-t, kes heidab Kreeka linnriikidele ette, et nad ei ole see, kes nad olla ei taha ega saagi – nagu Rooma –, ning tõsi on ka see, et Kreeka „ihnsuse” ja Rooma „suuremeelsuse” vastandamine on vaid kõrgelennuline ajalooline arutlus kahe erineva poliitilise saatusega maa sarnasusest või erinevusest. Antud juhul tuleb arvestada seda, et Rooma „polis” eksisteeris erakordselt pikka aega tänu oma võimele pidada vastu mitte üksnes väljastpoolt tulevatele katsumustele, vaid eelkõige sisemistele pingetele, ning tänu uuendustele (mõnel juhul ka ümberkorraldustele), milleni viisid sellised vapustused nagu kodusõjad ja poliitilised kriisid. Samuti tuleks silmas pidada, milline ideoloogiline – või pigem psühholoogiline – mõju oli sellel, et teoreetiliselt oli kõigil võimalus saavutada täieõiguslike kodanikena kõik poliitilised õigused ning seeläbi ka sotsiaalsed eelised, nagu pääs riigiametitesse.36 Poliitika ei tähenda üksnes kõigi poliitiliste õiguste kasutamist, mida on teoreetiliselt kõigil kodanikel võrdselt (mudel, mis pole puhtal kujul eksisteerinud mujal kui vaid kõige demokraatlikumates Kreeka linnriikides), vaid ka poliitilist üksmeelt ja üksmeele püsivust, emotsionaalset osalust, lootust. Kahtlemata põhineb Rooma edu paljuski just nendel psühholoogilistel komponentidel. Pole kuigi raske kujutleda Spartacuse ja tema järgijate meeleheidet ning mõista Rooma seadustes ettenähtud repressiivsete meetmete julmi tagajärgi (muljetavaldavaks näiteks on Senatus consultum Silanianum)37; sama kerge on aimata orja suhtumist, kes teadis, et üksnes oma isanda otsusega võib ta saada vabaduse ning koos sellega ka Rooma kodaniku ihaldusväärse tiitli – tõsiasi, millele on tuhandeid tõestusi. Miks mitte uskuda Tacitust, kes räägib vabakslastutest kui laiaulatuslikust ja segunenud kihist (late fusum corpus), kust pärinevad väga paljud senaatorid ja ratsanikud?38 Rooma ajalugu on tulvil näidetest vägivallavalitsuse ja paindlikkuse segunemisest, imperiumi sügavalt juurdunud ja kõikumatust tähendusest ning paindlike lahenduste leidmise võimalusest. Meenutagem vaid pater familias’e piiramatut võimu, üht Rooma ühiskonna alustuge: abstraktselt vaadelduna võib selles näha ranguse ja jäikuse faktorit; kuid samal ajal on pater familias39, kes võib ainuisikuliselt vabastada orja ja teha temast kodaniku, ka ühiskonna avatuse ja paindlikkuse näiteks. Siinkohal võiks tuua lõputul hulgal kitsalt ajaloolisi näiteid, kuid mainigem vaid kõige dramaatilisemaid sündmusi – kohutavaid liitlassõdu, mille tulemusena said lüüasaanud endale kõik, mille pärast nad olid võidelnud.40

Ainus tee „Rooma inimese” mõistmiseks on püüda määratleda Rooma ajaloo „stiili”. Kuid ometi ei saa eitada, et ka siin on tegemist vaid ühe valikuvõimalusega, mille kõrval on mõeldavad mitmed teisedki.

1 Flavius Renatus Vegetius, Epitoma rei militaris, 1, 1.

2 Pietas – (ld k ‘jumalakartlikkus’, ‘vooruslikkus’) ülimalt tähtis mõiste rooma kirjanduses ja eetikas. – Tlk.

3 Marcus Tullius Cicero, De haruspicym responsis, 9, 19. Cicerot ja Vegetiust võrreldes on silmanähtav, et viimane on lähtunud oma mõtteavaldustes otseselt või kaudselt Cicerost.

4 Liutprand von Cremona. Liudprandi relatio de legatione Constantinopolitana. – J. Becker (koost). Die Werke Liutprands von Cremona. (Scriptores rerum Germanicarum in usum scholarum ex monumentis Germaniae Historicis separatim editi, 10). Hannover-Leipzig, 1915, lk 182. Liutprandile antud järsus vastuses nägi filosoof Benedetto Croce tänapäeva rassismi „eelloo suursugust monumenti”: La Germania che abbiamo amata (1936). – Pagine sparse, 2, II. Bari, 1960, lk 511 jj.

5 Bütsantslaste suhtumine oma kaugesse minevikku ei olnud alati nii lihtne; selle kohta vt A. Kazdhan, L’eredità antica a Bisanzio. – Studi classici e orientali, 38, 1988, lk 139–153.

6 Vrd M. Cagnetta. Antichisti e impero fascista. Bari, 1979. Selleteemalise väitluse avaldas väljaanne Quaderni di Storia (koost L. Canfora).

7 Palju võimalusi pakuks näiteks R. Barthes’i näidatud suuna edasiarendamine. Vt Roomlased kinolinal. – Mütoloogiad. Tallinn, 2004, lk 29–32. Barthes’i uurimusest Mankiewiczi Iulius Caesari teemal on suurepäraselt innustust saanud J.-M. Carrié, ptk Sõdur.

8 Vt ptk Humanitas: roomlased ja teised.

9 Tänapäev on siin Edward Gibboni kaasaeg, 18. sajand. – Tlk.

10 Hugo Grotius – 17. sajandi alguse hollandi õigusteadlane ja ajaloolane. – Toim.

11 Edward Gibbon. History of the Decline and Fall of the Roman Empire, 1–6. 1776–1788.

12 J.-L. Voisin. Les Romains, chasseurs de têtes. – Du châtiment dans la cité. Supplices corporels et peine de mort dans le monde antique, Roma 1982. Roma, 1984, lk 241–292.

13 Nende riituste kohta on koostanud põhjaliku uurimuse A. Fraschetti. Le sepolture rituali del Foro Boario. – Le délit religieux dans la cité antique, Roma 1978. Roma, 1981, lk 51–115.

14 Gall ja gallitar, kreeklane ja kreeklanna, maeti Forum boarium’il elusalt maa alla (ld k).

15 Livius, 22, 57, 6; Plinius Vanem, Naturalis Historia, 28, 12. Rooma preestrite paljude funktsioonide kohta vt J. Scheidi esseed peatükis Preester.

16 Ühe periodiseeringu järgi lõpetab Rooma ajaloo alles Konstantinoopoli langemine aastal 1453. Seda suunda pooldas ka siin sageli tsiteeritud Rooma ajaloo uurija E. Gibbon. – Tlk.

17 Cicero, De lege agraria, 2, 95.

18 S.t kõigile meessoost elanikele. – Tlk.

19 Dediticii tähendab alistunuid; selle terminiga tähistati teatud alistumislepingu alusel Roomaga ühendatud alade elanikke. – Tlk.

20 S. Mazzarino. La democratizzazione della cultura nel „Basso impero”. – Antico, tardoantico ed era costantiniana, I. Bari, 1974, lk 74–98.

21 Vrd A. Giardina. Gli uomini, gli spazi aperti. – Storia di Roma. Koost A. Momigliano ja A. Schiavone. IV kd: Caratteri e morfologie. Torino, 1989, lk 76 jj. Samasse keskkonda kuuluvad ka antiikaja röövlid: vt selle kohta B. D. Shaw uurimust peatükis Röövel; talupoja kohta J. Kolendo uurimust peatükis Talupoeg.

22 Ühest tsitaadist piisab üldistuseks: Quintilianus kirjutab, et isegi niisugustel inimestel nagu rustici ja barbari on ettekujutus sedavõrd olulisest voorusest nagu õiglus; Institutio oratoria, 1, 11, 6.

23 Messor ‘lõikaja’, Statarius ‘teatud komöödianäitleja’, Semicupa ‘pooletoobine’, Gluturinus ‘kugistaja’, Trulla ‘kopsik’, Lucanicus ‘suitsuvorst’, Porclaca ‘seakõht’; Salsula ‘naljahammas’. – Tlk.

24 Ammianus, XXVIII, 4, 28–34.

25 Vaata edaspidi ptk Käsitööline.

26 10. sajandist pärit mahukas kreekakeelne ajalooline entsüklopeedia, mis kirjeldab antiikset Vahemere piirkonda.

27 Salvianus, De gubernatione Dei, 5, 17; 18; 21 ja 22. Translatio humanitatis’e kohta roomlastelt germaanlastele vt C. Leonardi. Alle origini della cristianità medievale: Giovanni Cassiano e Salviano di Marsiglia. – Studi Medievali, III, 18, 1977, lk 491–608.

28 Augustinus, De civitate Dei, 4, 4. Sama kujund leidub ka Seneca teoses Naturales Quaestiones, 3, eessõna 5.

29 S. Mazzarino. La fine del mondo antico. Milano, 1988, lk 68.

30 FHG IV 8 = R. C. Blockley. The Fragmentary Classicising Historians of the Later Roman Empire, II. Liverpool, 1983, lk 266–272; või ka G. Dragon. „Ceux d’en face”. Les peuples étrangers dans les traités militaires byzantins. – Travaux et Mémoires, 10, 1987, lk 229–232.

31 ILS 212; vrd Tacitus, Annales, 11, 24.

32 Plutarchos, Romulus, 2, 4–8. Plutarchose jutustusel on etruski-itali tuum, mille põhjal S. Mazzarino oletab, et Promathion elas umbes 500. a paiku eKr: Antiche leggende sulle origini di Roma. – Studi Romani, 8, 1960, lk 389 jj; samas Il pensiero storico classico, I. Bari, 1966, lk 197 jj; II, 1. Bari, 1966, lk 477. Uuem kriitiline uurimus selle teema kohta on: C. Ampolo. Le vite di Teseo e di Romolo. Milano, 1988, lk 272–276 (autor kinnitab, et vaatamata hilisematele lisandustele on sellel legendil väga arhailine tuum).

33 Syll(3) 543.

34 Ph. Gauthier. „Générosité” romaine et „avarice” grecque: sur l’octroi du droit de cité. – Mélanges Seston. Paris, 1974, lk 212 jj; A. Fraschetti (A proposito di ex schiavi e della loro integrazione in ambito cittadino a Roma. – Opus, I, 1982, lk 97–103) mainib aga mõnedele tekstidele tuginedes, et Roomas oli olemas „kodakondsuskadedus”; see ilmneb ka 122. a eKr konsul Gaius Fanniuse peetud kõne de sociis et nomine Latino mõnest fragmendist. Fannius kinnitab tõsiasja, et kodaniku ülesandeks on osaleda rahvakoosolekul (contio), vaatemängudel (ludi) ja pidustustel (dies festi); kohtades ja sündmustel, mis kuulusid vaid latiinidele ning millest orjad olid rangelt eemaldatud. Rooma kui antiikaja „avatud linna” ja selle motiivi „strukturaalse iseloomu” kohta Rooma ajaloos vt uuematest uurimustest C. Ampolo. La nascita della citta. – Storia di Roma (koost A. Momigliano ja A. Schiavone), I. Torino, 1988, eriti lk 172–177.

35 Ph. Gauthier, „Générosité” romaine samas, lk 214.

36 Vabakslastute piiratud kodanikuõiguste ja üldse nende integreerimise raskustest Rooma ühiskonda vt J. Andreau uurimust peatükis Vabakslastu.

37 Selle ja muude orjade rõhumismeetmete ning orjade „integratsiooni” võimaluste kohta vt Y. Thébert’i uurimust peatükis Ori.

38 Tacitus, Annales, 13, 27. Vt ka C. R. Whittakeri uurimus peatükis Vaene.

39 Perekonnapea. – Toim.

40 Vt C. Nicolet’ käsitlust peatükis Kodanik ja poliitika.