Читать книгу Vana-Rooma inimene - Andrea Giardina - Страница 4

Claude Nicolet

„Pärast roomlasi valitseb maailmas tühjus.” See Saint-Justi kurb mõtteavaldus väljendab omal moel nostalgiat, millest rääkis juba Rousseau – Sparta ja eelkõige „vabariiklik Rooma” olid ajaloos viimaseks ja võib-olla ainsaks näiteks kodanlikust riigikorrast. Pööranud selja kaasajale, püüdis Rousseau oma „Ühiskondlikus lepingus” määratleda igasuguse „tsiviilühiskonna” tingimusi ja neid põhjendada. Ühiskond realiseerub ja täiustub tema meelest poliitilises kokkuleppes, mis muudab iga inimese kodanikuks, ehk veelgi täpsemalt, defineerib inimlikkuse kodanikuks olemise kaudu; tõeline inimene on vaid see, kes on kodanik, nagu ka rahvas on vaid see, kes on vaba ja suveräänne. Rousseau arvates jäid aga need põhimõtted, mis oleksid pidanud saama tuleviku vundamendiks, kaugesse ja kaotatud minevikku: linnriigi kuldajastu on jäänud ammu seljataha, Eurotase ja Tiberi jõe kallastele.

Mingis mõttes ei tehtud edaspidigi midagi muud, kui jätkati seda retrospektiivset nostalgiat. Rooma vabariik on võlunud jätkuvalt ajaloolasi ja kinnistunud kollektiivsesse alateadvusse. Eelkõige imetletakse Rooma edu: leegionäre, väejuhte, ametnikke ja koloniste, kes vallutasid, rahustasid ja ühendasid tohutu maa-ala – kolmandiku antiikajal tuntud maailmast –, mistõttu nende riiklikku mudelit võib pidada põhimõtteliselt kaasaegse Euroopa eelkäijaks. See on kujutluspilt „imperiaalse vabariigi” suurusest, mis peegeldus igas kodanikus. Kuid kas Rooma vabariigi suurus seisnes üksnes vallutustes? Uusaja inimeste jaoks avaldus see ka tõsiasjas, et Rooma rahva siseriiklik ajalugu kirjeldab näitlikul ja ainulaadsel viisil poliitika kõikvõimalikke esinemisvorme: kogukonna sündi, linnale vajaliku valitsuse organiseerimist, seda, kuidas rahvas saavutab „võimsatelt” endale võrdsed õigused, vabaduse nõudmist rõhumise asemele, ning mõistagi ka tähtsaid „sotsiaalseid” küsimusi (tol ajal neid küll nii ei nimetatud): vaesus, võlad, „agraarseadus” ja „riiklikud toetused”. Kui 18. sajandi lõpus tõstis vabaduse tärkamine kaasaegses maailmas esile taas need antiikaja suundumused, siis kardeti ikka veel Rooma mudeli kõrvalekaldeid: revolutsioonid on nagu kodusõjad. Robespierre nõustus Katariina II ennustusega: „Varsti peaks tulema Caesar.” Kokkuvõttes oli Rooma eeskujuks nii oma suuruse kui ka langusega, mida nii imetleti kui ka kardeti, sest see näitas inimkonnale kõiki kodaniku kuvandi voorusi ja puudusi.

Kas niisuguses kinnismõttes on midagi imelikku? Meie esivanemad olid juba antiikaega tagasi ulatuva haridus- ja moraalitraditsiooni vabatahtlikud vangid. Oma ettekujutuse Kreekast ja Roomast said nad Cicerot, Liviust, Plutarchost ja eriti Tacitust lugedes. Need autorid (kelle teostest tsiteeriti enamasti küll vaid tuntumaid kohti) olid aga kõik „moraaliõpetajad”. Nad edastasid otseselt või kaudselt näitlikku ja kohati ilustatud kujutlust riigi parematest päevadest – maailmast, kus valitsesid kodaniku- ja sõjamehevoorused, mis avaldusid täiel määral vabariigi vallutuste kuldajal, või siis igatsusevalu selle järele rõhujatest valitsejate võimu all. Kodanikuvoorus – isegi oma negatiivsete joontega – on tuntav nii Tacituse kui ka Suetoniuse teostes.

Põhimõtteliselt on asi selge: nii vabariigi kui ka keisririigi ajal olid roomlased ikka kodanikud. Alandatud või võimsad, rahvakoosoleku, aastaks valitavate ametnike ja senati või eluaegse valitseja (nende valitsusajal säilisid muuseas kõik teised antiiksed institutsioonid) võimu all, selles küsimuses pole mingit kahtlust: iga roomlane oli kodanik, ja kes iganes omas või sai kodanikuõigused, Rooma kodakondsuse, oli automaatselt roomlane. Seega ei tähendanud „Rooma rahvas” kunagi midagi muud, kui vaid kõikide Rooma kodanike kogukonda. Rooma linnas ei tehtud aga mingit vahet nendel, kellel oli kodakondsus ja nendel, kellel seda polnud. Rooma linn oli põhimõtteliselt ühtne.

Kas võib öelda, et Rooma riik oli teoreetiliseks eelkäijaks kaasaegsetele riikidele, millele omakorda panid aluse 1789. aasta „valitsejad” ning milles rahvus ja kodakondsus kattuvad peaaegu täielikult: kõigil inimestel, olenemata vanusest ja soost, on põhimõtteliselt võrdne kodakondsus, nad on võrdsed nii tsiviil- kui ka kriminaalõiguse seisukohalt ning osalevad võrdsel määral poliitikas? Nii mõnedki arvavad, et nii-öelda seaduslikus mõttes tõid kaasaegse vabaduse rajajad (teiste seas ka Prantsuse jakobiinid) tagasi kaotatud antiikaja. Ent see väide on problemaatiline ning seda tuleks mõnd Rooma eripära meenutades täpsustada.

Alustagem küsimusega, kui suure osa moodustasid kodanikud kogu rahvastikust. Põhilise juriidilise ebavõrdsuse seisukohalt elasid Rooma vabariigi algusaegadel – kui Rooma ei domineerinud isegi mitte Latiumis – riigi territooriumil vabad (kes olid kõik kodanikud) ja orjad (kellel polnud mingeid õigusi). Niisugune „rahva” ja „elanikkonna”, kodanike ja roomlaste samastamine kestis aga vaid 4. sajandi lõpuni eKr, mil Rooma hakkas vallutama Itaaliat. Kuni aastani 272 eKr toimunud vallutused ühendasid Rooma ülemvõimu alla erineva tähtsuse ja seisundiga rahvaid. Üheks pooleks olid nüüd „roomlased” (kes polnud kindlasti kõik algse Rooma linna asukate järglased), täieõiguslikud kodanikud (cives optimo iure), teiseks pooleks aga itaalikud, kes olid (sageli vastu tahtmist) Rooma „liidu” (symmachia) liikmed. Mõnedes küsimustes olid nad roomlastega võrdsed (eelkõige nendes, mis puudutasid sõjalisi ja maksukohustusi), teistes aga mitte (peamiselt selles, et nad ei osalenud riigi valitsemises, kõik otsused suruti neile roomlaste poolt lihtsalt peale); lisaks oli neil suur kohalik autonoomia ning Roomast erinev tsiviilõigus ja riigikord. Vaadeldes seda „liitu” tervikuna (sest vaatamata ajutistele taganemistele Hannibaliga peetud sõja ajal jäid liitlased ikkagi Roomale truuks ning said ka maailma vallutamisest kasu), peame ometi konstateerima, et täieõiguslikud kodanikud moodustasid kogu elanikkonnast vaid ühe osa, kusjuures kindlasti vähemuse. Seda näitavad meieni jõudnud Rooma rahvaloenduste tulemused: kuigi andmed on ebatäielikud ning mõnikord kaheldavad, põhinevad meie teadmised antiikaja rahvastikust peamiselt just neil arvudel. Elanike arv tõusis 165 000-lt umbes aastal 340 eKr 270 000-le Teise Puunia sõja alguses41 ning 325 000-le umbes 150 eKr ja 395 000-le aastal 115 eKr. Need arvud ei peegelda kogu Rooma elanikkonda – tegelikult loeti kokku vaid täiskasvanud ja sõjaväekohustuslikke mehi; päris kindlasti on välja arvatud naised ja lapsed, võib-olla ka vanurid (see pole siiski kindel, sest viimastele ei keelatud kunagi poliitilisi ülesandeid) ning mõnel ajajärgul kõige vaesem kodanikekiht. Seega on võimalik, et kogu rahvastik (vanurid, naised ja lapsed kaasa arvatud) oli tegelikult kolm või neli korda suurem. Sellele lisandus aga hulk Itaalia „latiine ja liitlasi”, kes elasid linnades või piirkondades, mis ei olnud formaalselt kodanike asundused, või olid rännanud Rooma, Rooma munitsiipiumidesse42 või kolooniatesse. Ka latiinide ja liitlaste autonoomsetes kogukondades oli alati üks pidevalt suurenev vähemusgrupp, kellele anti Rooma kodakondsus ning seega võimaldati pääs riigiametitesse. Vaid kaudsete tõendite põhjal võime mõista, kui suur osa oli mitteroomlastest ja seega ka mittekodanikest koosneval elanikkonnal. Seda näitab Rooma nõudmisel välja pandud abivägede suurus. Need väekontingendid moodustasid ligi poole või isegi 2/3 kogu Rooma armeest. Järelikult oli itaalikuid roomlastega vähemalt võrdsel hulgal. Kuid see hinnang ei saa olla päris kindel, sest pole teada, kas roomlased nõudsid liitlastelt sama suurt sõjalist panust kui oma kodanikelt.

Vaadeldes Roomale kuuluva Itaalia kogu elanikkonda, on selge, et keskmise vabariigi ajal olid kodanikud vähemuses. Niisugune olukord püsis muutumatuna kuni Liitlassõja (90–88 eKr) lõpuni – see oli võimas sõda, mille võitsid paradoksaalsel kombel võidetud, sest nad saavutasid võitjatelt selle, mida ei suutnud endale haarata relvaga. Sellest ajast alates – kuigi elanikkonna registreerimise ja tegeliku integreerimise peale kulus veel palju aastakümneid – olid kõik Itaalia vabad elanikud (v.a võõramaalased) Rooma kodanikud. Täiskasvanud meeste arv ulatus 70. aastaks eKr kahtlemata miljonini, samas kui kogu vaba elanikkond oli ilmselt kolm või neli korda suurem.

Keisririigi kehtestamisega muutus nii rahvaloenduse protseduur kui ka eesmärk; alates aastast 28 eKr kuni aastani 73/74 pKr loendati elanikkonda – vanurid, naised ja lapsed kaasa arvatud – nii Roomas, Itaalias kui ka provintsides (viimastes loeti kolooniate ja munitsiipiumide kodanikke ja Rooma kodakondsuse saanud põliselanikke). Aastatel 28 eKr – 74 pKr tõuseb kodanike arv umbes 4 miljonilt ligemale 6 miljonini. Neid muljetavaldavaid arve (mida ei anna võrreldagi teiste antiikaja linnriikidega) tuleks aga kõrvutada impeeriumi tegeliku rahvaarvuga, selle osaga elanikkonnast, kes oli alistunud Roomale ja selle keisrile ning asustas „Rooma rahva provintse”, „vabalinnu” (mis moodustasid provintsides teoreetiliselt iseseisvad enklaavid) või sõltuvaid kuningriike. Vaatamata meie allikate ebakindlusele võib kogu elanikkonna arvuks pakkuda 50–60 miljonit. Taas ilmneb, nagu Itaalias kolm sajandit varem, et võrreldes Rooma „alamate” koguarvuga moodustasid kodanikud vaid privilegeeritud vähemuse, mida võib vaadelda – hoolimata erinevast päritolust ja elutingimustest – teatud mõttes ühtse, iseseisva ja suhteliselt homogeense sotsiaalse kihina. 2. sajandi jooksul pKr tuli aga „võõraid” (roomlaste seisukohast lähtudes „välismaalasi”), s.t naturaliseeritud provintsielanikke, üha juurde. Selle protsessi uhkeks lõppvaatuseks oli kuulus 212. aasta Constitutio Antoniniana, millega anti kõigile impeeriumi vabadele elanikele (välja arvatud pisike vähemus, mille moodustasid dediticii43) Rooma kodakondsus. Seega näib, et taastati põhimõte, mille kohaselt iga „roomlane” on ühtlasi „kodanik”. On siiski selge, et nii pika ajavahemiku jooksul ei säilita terminid sama tähendust. Olla civis Romanus tähendas Hannibali sõja ajal midagi sootuks muud kui kodusõdade ning Tiberiuse ja Caracalla valitsusajal. Erinev ajalooline kontekst avaldub kõige selgemalt ühiskondliku elu vallas, mis andis kodakondsusele tähenduse: sõjas ja sõjaväekohustuses, maksusüsteemis (ja antiikajal väga tähtsas avalike annetuste jagamises), ühistes otsustes, võimus ning selles, millisel määral – otseselt või kaudselt – igaüks sellest osa sai.

Kuigi kodakondsus oli algselt eluviis ja teatud ajajärkudel ilmselt ka omamoodi „elukutse”, jäi see eelkõige siiski juriidiliseks staatuseks, mida ladina keeles tähistatakse terminiga ius. Veelgi enam – see oli ius par excellence, mida kõigile laiendades nimetati ius civile’ks, „kodanike õiguseks”. Ei tohiks aga unustada, et ladina keeles ei tähendanud see sõna lõpuks enam poliitilisi kohustusi ja õigusi, vaid lihtsalt era- ja kriminaalõigust. Põhimõtteliselt tähendas Rooma kodakondsus seda, et selle valdajate isiklikke, perekondlikke, pärimis- ja ärisuhteid reguleeris ühtne õigus ning et nende kohtuvaidluste ja kuritegude puhul lähtuti just sellest. Võrdsus seaduse ees oli seega niisuguse ühenduse alus (või isegi eesmärk). See aga ei tähendanud, et kõik oleksid elanud täpselt ühesugustes tingimustes või et kõigil oleksid olnud täpselt samad õigused. Inimese omadustest või varandusest tulenevad vältimatud erinevused kohandusid väga hästi linna ehk õigusliku kogukonnaga. Kuid need erinevused ei puudutanud põhimõtteliselt eraõiguslikke suhteid: abielu, perekonda, suhteid lastega, pärandamist; viimaks kadusid erinevused karistatavate tegevuste puhul (välja arvatud poliitilised kuriteod). Siit arenes üksteisele järgnevate kihistustena ius civile, mis pürgis iga üksikisiku iura’t arvestades siiski üldisele kehtivusele. Selles seisnebki tegelikult Rooma „klassikalise” õiguse suurejooneline ajalugu, mistõttu Cicero ja Pomponius, rääkimata Liviusest, Tacitusest ja keiser Tiberiusest, kirjeldavad Roomat kui „õiguse linna”. Niisugune areng mõistlikuma õigusliku võrdsuse poole oli aga näiline. Kodanike õiguslik võrdsus, mida poliitilises või isegi riiklikus mõttes pole kunagi olnud, ei kestnud kaua ka eraõiguse valdkonnas: kuni 3. sajandi alguseni eKr eraldasid plebeisid ja patriitse veel ranged keelud; kohtumõistmises kehtisid isegi keskmise vabariigi ajal suured erinevused vastavalt sellele, kas süüdistatav oli assiduus või proletarius (kõrgemast seisusest või lihtrahva hulgast). Kõige võrdõiguslikum periood oli (üldises plaanis) vabariigi viimane sajand, mil vähendati näiteks tunduvalt vabakslastute kohustusi. Keisririigi kehtestamisega tekkis aga tugev vastupidine suundumus, mis sai edaspidi üha hoogu juurde. Poliitilises ja sotsiaalses korralduses taastati ebavõrdsus, mis lähtus seisuste (ordines) hierarhiast, laienedes ka eraõiguse valdkonda. Senaatorite ja ratsanike jaoks – kelle seisus oli ametlikult pärilik – kehtis eriline abielu- ja pärandiõigus. Mis veelgi tähtsam – neil olid õiguslikud privileegid (näiteks võis nende üle kohut mõista vaid senatikohus) ja kohtumenetluse privileegid (nende puhul ei tohtinud rakendada piinamist, mille Augustus oli plebeide jaoks kehtestanud) ning viimaks kasutati nende puhul teistsugust kriminaalõigust kui alamast soost inimeste (humiliores) puhul. Alates 2. sajandist pKr kehtisid õilsatele (honestiores) mitmesugused vabastused ja kergemad karistused ning alamatele (humiliores) raskemad koormised ja karistused. Uues kodakondsuse süsteemis eristusid silmanähtavalt kaks klassi, kelle õiguslikku erinevust toonitas see, et neisse kuulumine oli pärilik. Ius civile oli lakanud olemast aequum ius (võrdne õigus).

„Linnriik” oli õigusriik, kuid antiikajal mõisteti seda väga harva transtsendentse abstraktsioonina. Linnriik oli ka, ning eelkõige, huvide ühiskond. Res publica (vabariik), ütles Cicero, on res populi (rahva asi); ning mõistel res (asi) oli siin ühtaegu nii abstraktne kui ka konkreetne tähendus; see tähistas ühiskondlikke hüvesid ja kõigi kodanike ühiseid huve. Filosoofid nagu Platon omistasid (ja nende jaoks ei olnud siin mingit paradoksi) riigikorraldusele kõrgema eesmärgi – muuta iga „ühinenu” sellesama ühinemise kaudu mitte üksnes „õnnelikumaks” (paremini kaitstuks või rikkamaks), vaid ka „paremaks”. Teisiti öeldes pidi algsest ühiskondlikust ja poliitilisest „lepingust” sündima inimeste „moraalne” loomus, sest nüüd tuli vähemalt vaikimisi kokku leppida teatud eesmärkide ja vahendite hierarhias. Seega ei tohiks sundus, mida linnriik (= ühiskond) oma liikmete suhtes paratamatult rakendab, seisneda üksnes toores vägivallas, vaid peaks arvestama ka igaühe seesmist jõudu ja enesevalitsust. Selles on mõistagi sügav tõde. Ent enamik kodanikest elas iga päev sootuks teistsugust ühiskondlikku elu. Kõige rohkem avaldasid neile muljet kogukonna pakutavad hüved: pidev kaitse, mida igaühele ja kõigile tagasid seadused ja institutsioonid, üksikisiku ja tema vara turvalisus (Cicero, De officiis, 2, 73); rikkuste ja mugavuste akumulatsioon, mille tagasid kaubandussuhted, organiseeritud turud, pidustused ja laadad ning sadamad. Seejuures kuulus „ühiskonna omand” – sillad, akveduktid, rannik, karjamaad, kaevandused – kõigile, ja selle mõistlikust kasutamisest saadavad tulud pidid katma ühiskondliku organisatsiooni kulutusi: kindlustama religioosse kultuse, võimaldama rajada ühiskondlikke ehitisi, tagama valitsus-, rahandus- ja muude ametkondade töö, ametnike vajadused ja palgad. Lõppude lõpuks pürgis tavaline linnriik väga lihtsa ideaali poole. Antiikajal tähendas „soov elada kogukonnas” eelkõige „soovi elada paremini”, rahulikus tasakaalus.

Need olid ühiskondliku elu hüved, mille tunnistajaks kodanik iga päev oli ning mida tal oli õigus nõuda. Utilitaristlikust vaatepunktist lähtudes on ühiskondlik elu ju loomulik ühendus, sarnanedes perekonnale, mis seob enam-vähem sarnase päritoluga inimesi, ja äriühingule (societas), milles ühiste reeglitega reguleeritakse igaühe arveid ja panuseid. Tegelikult paiknevad kõik linnriigid kusagil nende kahe kontseptsiooni vahel, mida pole sugugi lihtne lepitada. Ühel pool on instinktiivne solidaarsus (sageli petlik), mis tuleneb „ühisest päritolust” (see on eriti tähtis kreeklaste juures, kes vastandasid end oma müütilise „autohtoonsusega” kõigile teistele); teisal aga iga liikme väiklane egoism, mis arvestab ühiskonnaelus osaledes igapäevaseid hüvesid ja ebamugavusi ning jätab endale alati võimaluse lepingut murda (kui sellest kinnipidamine muutub kahjulikuks) emigreerudes, lahku lüües või isegi alustades „revolutsiooni” (stasis) ehk kodusõda, mis ähvardab rikkuda vägivaldselt tasakaalu.

On selge, et ühiskondliku elu suured hüved nõuavad ka suuri ohvreid – „koormisi” või kohustusi. Niisugust arusaama ei kohta me üksnes riigi üle teoretiseerinud filosoofide töödes (eelkõige Platonil, seejärel Aristotelesel ja Cicerol); ladinakeelseid termineid, millega neid mõisteid väljendati – utilitas, commoda, munus, honores, officia –, näeme pidevalt ka kõnedes ja ametlikes dokumentides ning need olid igapäevaelu osaks. Vastutasuks kõige selle eest, mida ta sai, pidi iga kodanik vajaduse korral kuuletuma ühiskonna kutsele, et kogukonda kaitsta ja „kõikide asju” säilitada. Järelikult oli ta kodanikuna alaliselt ja a priori võlglane ning seda kolmes põhilises aspektis: ta võlgnes kõigile teistele teeneid (nagu meie allikad seda sageli mainivad), mis puudutasid tema isikut ja varandust; kuid ta võlgnes ka midagi kaudsemat, kuigi sugugi mitte vähemtähtsat: oma „hea nõu” ja „erapooletud seisukohad”. Siit on näha, et need aspektid vastavad suurel määral sõjaväekohustusele, maksukohustusele ja viimaks poliitilisele nõuandele ja teenistusele mõnes riigiametis.

Lühidalt, kodanik oli ühiskonna jaoks mobiliseeritav sõdur, maksumaksja, valija ning viimaks ka kandidaat avalikesse ametitesse. Need kodaniku kolm olemuslikku funktsiooni on tegelikult omavahel tihedalt seotud ning kuigi kogukond nõudis nende täitmist vaid perioodiliselt, võis see teoreetiliselt juhtuda igal ajal. Nende kohustuste õigustamiseks või põhjendamiseks polnud vaja mingit seadusandlikku akti või kokkulepet, need tekkisid linnriigiga ühel ajal. Kodanikud täitsid neid funktsioone seetõttu, et nad kuulusid sellesse linnriiki – kui nad olid jõudnud teatud vanusesse või, välismaalaste puhul, kui nad olid saanud kodakondsuse. Linnriik oli nagu elusorganism: kui ähvardas oht väljast, tuli seda kaitsta; kui tal olid mingid vajadused, tuli neid täita; kui ta tegi teatavaks oma tahte, tuli seda ühiselt arvestada; kui ta pidi tegutsema, vajas ta mehi, kes räägiksid, käsutaksid, teeksid arvestusi, korraldaksid, hoiaksid alal kultust ja kuuletuksid. Iga kodanik pidi „nii palju kui sai ja nii palju kui vaja” ühiskonda abistama; täitma käsku, kui järjekord temani jõudis. Sellest pääses ta ainult siis, kui läks välja ülimale riskile – emigreerudes või lahku lüües, nagu oleme juba rääkinud. Hetkel märkigem vaid seda, et suuremas osas linnriikidest ja kindlasti vabariiklikus Roomas nõuti kõigilt kodanikelt vähemalt põhimõtteliselt nende erinevate rollide täitmist. Ei tehtud vahet neil, kes valasid oma verd ja kes andsid raha või viimaks neil, kes käskisid ja kes kuuletusid; vastavalt olukorrale oli igaüks sõdur, maksumaksja, valija või ametnik; igaüks pidi suutma (nagu ütlesid Cicero ja Livius) samal ajal nii kuuletuda kui ka käskida. Kõik pidid osalema kõikides otsustes, sest need puudutasid „rahvast”, üldsust. Põhimõtteliselt ei olnud Roomas (ega ka enamikus linnriikides) mingit ametkondlikku spetsialiseerumist, strukturaalset (ja päritavat) ebavõrdsust sõdurite ja tootjate, preestrite ja juhatajate, maksumaksjate ja privilegeeritute, „aktiivsete” ja „passiivsete” kodanike vahel; vaid vastupidi, nõudlik – vahel nimetatakse seda ka totalitaarseks – ühiskondliku elu ühtsuse kontseptsioon, mis kohustas kõiki aeg-ajalt ülalmainitud rolle täitma. Rooma ajalooline ja poliitiline kirjandus (Cato ja Tacitus, jättes kõrvale Cicero ja Liviuse) rõhutab pidevalt linnriigi suurt tähtsust kõigile tema kodanikele. Cincinnatus nimetati sõjakäigul diktaatoriks; väejuht Decius Mus ohverdas end oma sõjaväe eest; Spurius Ligustinus (Livius, 42, 32–35) näitas sõdurite värbamisel üles pimedat kuulekust ning loobus omandatud eesõigustest; senaatorid ja ratsanikud võistlesid Hannibali sõja ajal kokkukuivava riigikassa toetamise pärast; Cicero kutsus hääletusel läbikukkunud kandidaate tagasihoidlikkusele ja leppimisele – kõik need näited räägivad isamaa-armastusest, „ühiskonna huvidele alistumisest”, ilma milleta ei saa riik eksisteerida. Niisugune sidus struktuur oli eriti tugev Roomas (Polybios, VI, 54).

Kuid „totalitaarne” linnriik, mis nõuab vahet tegemata kõigilt kõike, ei ole klooster ega demokraatia. Antiikaja inimesed – vähemasti roomlased – olid veendunud, et füüsilise või moraalse sundusega ei saavuta kõike. Olles küll nõudlik, poleks linnriik saanud alati kõigilt kõike – kuni äärmise ohverduseni – muidu, kui läbi mõistliku kokkuleppe, mis arvestas igaühe huve. Ühiskondlikul elul on küll suured eelised, kuid samuti toob see endaga kaasa ebamugavusi, hädaohte ja kohustusi. Nii nagu eraõiguses mõistsid Kreeka ja Rooma juristid hukka nn „lõvi lepingu”, milles ühel poolel on kõik eelised ja teine pool kannab kõik kahjud; nõnda oli taoline leping välistatud ka linnriigi puhul, mis pidi kodanikesse sisendama juba lapsepõlves kodanikuvaimu, ohvrimeelsust ja leplikkust, sest kui koorem on liiga raske ja eelkõige, kui see on halvasti jaotatud, võib ühendus katkeda. Seega oli linnriigi kõige olulisemaks probleemiks koormiste ja hüvede jaotamine. Jagamisel tuli silmas pidada järgmist: esiteks pidid hüved olema üldjuhul suuremad kui koormised; teiseks ajalist jaotust – kohustused ja hüved pidid vahelduma (eriti koormised ei tohtinud olla lõplikud ja kestvad); ning viimaks kodanikevahelist jaotust – mitte alati ühed ja samad kodanikud, ning mitte nii, et ühtedele ainult koormised ja teistele ainult hüved.

Need realistlikud põhimõtted kehtisid kõigi linnriikide jaoks. Platon, Aristoteles, Theophrastos ja Dikaiarchos, kes nende üle teoretiseerisid ja vaidlesid, panid aluse „üldisele arvamusele”, mida võib kohata dekreetide ja raidkirjade keelekasutuses. Kuid Roomas ilmneb see teooria selgemalt kui kusagil mujal. Roomlased – kes säilitasid arhailised institutsioonid kauem kui enamik Kreeka linnriike – teadsid, et neil on väga sidus ja struktureeritud kodanike organisatsiooni süsteem, mille eesmärgiks on saavutada hüvede ja kahjude, koormiste ja autasude võimalikult võrdne jaotus. See süsteem rajanes rahvaloendusel ja kodanike varandusliku seisu ülesmärkimisel (discriptio), mida linn regulaarselt korraldas ning mida nimetati census’eks (‘hindamine’). Kordame veel: kõik antiikaja linnriigid, kaasa arvatud kõige „demokraatlikumad”, tundsid census’t (kr k, timema) ning olid rohkem või vähem tsensitaarsed või timokraatlikud. Kuid üksnes Rooma kasutas seda institutsiooni nii pika aja jooksul ja nii täielikult. Roomlased omistasid census’e sisseseadmise ühele oma viimastest kuningatest, Servius Tulliusele, ning paigutasid selle alguse vabariigi algusesse. Census tähendas kõigi kodanike täpset ülelugemist. Kuid peame arvestama, et kodanikeks loeti vaid neid, keda võis sõja korral mobiliseerida, kes maksid makse ja osalesid kõigis otsustes ja ettevõtmistes, seega üksnes täiskasvanud mehi. Ülejäänud elanikkond moodustas vaid nende „vajalike inimeste” tausta, mis aitas neid paremini määratleda. Peale nime, mis väljendas küllalt selgesti kodaniku päritolu ja seisundit, olid olulised veel muudki näitajad: vanus, regionaalne või perekondlik päritolu, teened, eelkõige aga päritud varandus ehk teiste sõnadega jõukus. Nende kriteeriumite põhjal (mis ei väljendanud midagi muud kui vaid kõigi üldist arvamust üksikisiku kohta) paigutasid census’t teostavad ametnikud kõik kodanikud süsteemi (ratio), mis andis igale kodanikule täpse koha ühiskonna ranges ja hierarhilises ülesehituses. See koht oli aga eluliselt tähtis. Igaüks pidi seda teadma ja endale taotlema, sest nimelt see määras ära täpse rolli, mida igal kodanikul tuli ühiskondliku elu teatris mängida: tema seisundi ja kohustused sõjaväes, põhiliste maksude suuruse, ning (ja see on tüüpiline just Roomale) tema õigused osaleda poliitiliste otsuste langetamises ja juurdepääsu erinevatele linnriigi ametitele. Eeltoodust nähtub, et see koht määras ära iga üksikisiku konkreetsed elutingimused seisuste, klasside, triibuste ja tsentuuriate tohutus süsteemis.

Kui kõige üldisemal tasandil tegi riigielus osalemine looduslapsest vastastikuse õiguse subjekti (civis tähendab ka kaaskodanikku) ja puhus talle sisse omalaadse abstraktse õigusliku eluhinguse, siis toimus see alles perioodiliste census’te tulemusel. Nende kaudu omandas kodanik tõelise elu ning omandas selle ametliku teadaande kaudu, mis ühendas ta kogu linnriigiga. Niisugune klassideks jaotamine tõi mõnedele kodanikele kaasa laituse või kiituse: ametnikul oli kodanike karistamiseks või autasustamiseks õigus muuta faktilisi andmeid ning inimesi esile tõsta või tagandada. Rollid olid juba ette kindlaks määratud, kuid avaliku arvamuse, s.t riigi asi oli need välja jagada ja mängu tuua.

Kodanikud võtsid need rollid omaks, jagunedes vahegruppidesse (linna allüksustesse), kus avaldus ühise elu tõeline solidaarsus. Üksteisele järgnevate arengukihistustena omandasid need allüksused nii ühiskondlikus kui ka poliitilises organisatsioonis ülimalt tähtsa rolli. Nende osalusel ja tasemel etendati „riigiteatrit”; nemad seevastu määratlesid ja kujundasid iga üksikisiku staatust (condicio, dignitas). Erinevate majanduslike ja sotsiaalsete süsteemide kaudu püsis see läbinisti riiklik ja riigi jaoks loodud struktuur kõigile muutustele vaatamata kuni keisririigi lõpuni. Rooma ühiskond oli ja jäi poliitiliseks ühiskonnaks.

Kuid pole mõtet rääkida üksnes hierarhiast – millestki, mis eeldab esimeste ja viimaste, valitsejate ja valitsetavate olemasolu; tuleks mõista ka seda, millel hierarhia rajaneb. Kui Cicero, Dionysios Halikarnassosest ja Livius kirjeldasid (kuigi anakronistlikult ja idealiseerivalt) Servius Tulliuse tsensussüsteemi, mis näis neile nende endi kaasajal veel kehtivat, tegid nad sellest kõige täiuslikuma filosoofilise „geomeetrilise võrdsuse” põhimõtte näite. Sellega mõõdetakse parimal võimalikul viisil (nagu kaubavahetuse ideaaljuhtumil) iga kodaniku koormised ja hüved, arvestades seejuures kõiki teda iseloomustavaid faktoreid: tema „rassi” (s.t perekonna) vabadust ja „puhtust”, tema vanust, füüsilisi ja moraalseid omadusi, omandit ja varandust ning viimaks ka tema järglasi.

Arvepidamisega tegeldi linna triibustes, mis olid nii territoriaalsed (inimese omandus võis asuda ühes kindlas triibuses) kui ka personaalsed üksused, sest indiviidid ja perekonnad jagunesid nende vahel oma päritolu järgi või vastavalt seadusandja või ametniku tahtele. Tsensuseklasside ülesandeks oli koondada kõik ühesuguse jõukusastmega inimesed vastavatesse gruppidesse. Klasside sees (need olid vägagi erineva suurusega, sest vaeseid oli tunduvalt rohkem kui rikkaid) jaotati mehed vanuse järgi tsentuuriatesse (ld k ‘sadakondadesse’). Peale selle sõltus tsensuseklassist (lõpuks jäi neid kokku viis) igaühe relvastus ning järelikult ka tema koht ja roll lahinguväljal. Niisugust funktsiooni täitsid klassid veel kuni teise Puunia sõja lõpuni 146. a eKr. Näiteks rikastest kõige rikkamatel („parimatel”) oli kohustus teenida ratsaväes: 18 ratsaväe tsentuuria kohta oli 175 jalaväelaste („tööliste”) tsentuuriat. Mingil ajal oli nende 193 tsentuuria ja sõjaväe tõelise jõu (legio) vahel ilmselt kindel seos. Kuid see ei kestnud kaua. Moodustusid üksused, mis kandsid küll samu nimetusi, kuid olid väga erineva suurusega: Cicero järgi kuulus kõige viimasesse tsentuuriasse, mille liikmed olid kõige vaesemad, väljaspool varandusklasse asuvad inimesed (proletarii), tegelikult enam kui pool rahvastikust – ometi moodustas see 1/193 kõigist tsentuuriatest!

Süsteem jääb täiesti arusaamatuks seni, kuni ei arvestata sellega, et tegelikkuses toimetati nende üksuste raames nii värbamist, maksude kogumist kui ka hääletamist. Ning just sellepärast oli tsentuuriatel ebavõrdne suurus – eesmärgiks polnud ju mitte algolukorra, vaid lõpptulemuse võrdsus. Iga tsentuuria pidi kokkuvõttes välja panema võrdse arvu mehi, maksma võrdse osa maksudest ning moodustama hääletusüksuse, mis loeti „üheks hääleks”. Kuna rikaste tsentuuriad olid tunduvalt väiksemad kui vaeste omad, oli nende tribuut (nii vere kui maksudena) automaatselt suurem ja sagedamini tasutav. Teisest küljest oli tsentuuriate süsteem poliitiline hääletussüsteem ning jäi selleks väga pikaks ajaks. Selles suhtes oli rikaste tsentuuriaid rohkem kui vaeste omi: esimene tsensusklass ja ratsanikud moodustasid enamuse – 98 tsentuuriat 193-st (2. sajandi muudetud kujul 88). Nagu näeme, oli see kõik – roomlaste silmis imetlusväärselt – korraldatud nii, et sõjalised ja rahalised koormised langesid kõige raskemalt nende õlgadele, kes olid rikkad, võimsad ja kõrgest soost. Tegelikkuses olid kõige paremad sõdurid ja kõige lojaalsemad maksumaksjad just need, kellel oli linnas midagi kaitsta. Vastutasuks (muidu oleks olukord liialt pingestunud) oli rahvakoosolekutel (valimistel, seaduste vastuvõtmisel või kohtuotsuste langetamisel) rikastel vaieldamatult suurem mõjuvõim. Põhimõtteliselt ei jäetud kedagi ilma kohustuste ega tuludeta: kuigi rikkaid võeti sõjaväkke sagedamini ja meelsamini, võidi ülimas hädaolukorras kasutada ka viimase klassi liikmeid (proletarii) ja, nagu juhtus Teise Puunia sõja ajal, isegi riigile kuuluvaid orje, kes teenisid vabatahtlikult ja lasti hiljem vabaks, või vange. Samuti olid vaesed de facto, kuigi mitte de jure, maksudest vabastatud; seda võib jälgida veel Puunia sõdade ajal. Hääletamisel oli ühe proletarii tsentuuria osalus vaid põhimõtteline: „Mitte keegi ei ole seaduslikult hääleõigusest ilma,” ütles Cicero (De re publica, 2, 40), muidu oleks tegemist türanniaga. Kuid „massil” polnud mingit reaalset mõjuvõimu, sest see olnuks ohtlik.

Nii palju siis põhimõtetest. Praktika, mille lõplik väljakujunemine võttis aega sajandeid, oli üsnagi erinev. Kõik kiiruga tehtud üldistused (või, kui soovite, siis „tüüpilise Rooma kodaniku” portreevisandid) on kahekordselt ohtlikud. Esiteks arvestagem aja jooksul toimunud muutusi ning teoreetilise süsteemi allakäiku ja lagunemist 2.–1. sajandil eKr, mille tagajärjel asendus lõpuks vabariik keisririigiga. Teiseks oli ka süsteem ise, nagu nägime, eristav ja ebavõrdne, sest see võimaldas ühtedele vähem koormisi ja hüvesid kui teistele, kuni „rahvalikud” institutsioonid seda ebavõrdsust mingil määral vähendasid.

Meenutame sellest vaatepunktist lähtudes kiiresti kodaniku elu kolme põhilist valdkonda.

Sõjavägi. Algselt (kuni 2. sajandi lõpuni eKr) oli Rooma armee vaid kodanikest koosnev miilits, mis värvati igal aastal mingi kindla sõjakäigu jaoks ja selle lõppedes saadeti võimaluse korral laiali. Sõdur sai tasu, kuid see ei olnud palk, vaid kompensatsioon, mis saadi kokku kõigilt sõjaväekohuslastelt (mõistagi rikkamatelt) kogutavast varandusemaksust (tributum’ist). Seegi maks sõltus asjaoludest, oli ajutine ja maksti tagasi (kui sõjasaak seda võimaldas). Süsteem oli väga lihtne, hästi korraldatud ja ökonoomne. Meenutagem taas, et sõjaväkke kutsuti üldjuhul vaid kõige rikkamaid.

Esimeseks löögiks niisugusele süsteemile oli sõda Hannibaliga. Sõja hukatuslikul algusel ning seejärel rasketel sõjakäikudel Roomast kaugele oli eelkõige demograafiline tagajärg, mida ei saa kuidagi alahinnata: mobiliseeriti 13% kogu elanikkonnast, sõjas langes 20% täiskasvanud meestest. Siit sai kahtlemata alguse meeste puudus ja alalised raskused järgmise sajandi jooksul; ning ilmselt ka võimukandjate ees seisev probleem – vajadus alandada pidevalt tsensust, mille alusel mehi sõjaväkke kutsuti. Hiljem peeti sõda juba väljaspool Itaaliat ning nii tekkisid tegevteenistuse pikenedes alalised sõjaväed – algul Hispaanias, pärast Aafrikas – ning tendents kutsuda vabatahtlikke pärast ametliku teenistusaja lõppu taas sõjaväkke (mis ennast alati ei õigustanud). Vabatahtlike värbamisest piisas siis, kui kutse suunati kõige vaesematele, lubades rahalist kompensatsiooni, kui sõda osutub „tulusaks”; see tõi omakorda kaasa alalise sõjaväe tekke, mis muutus üha „professionaalsemaks” ja „proletaarsemaks”, ning „imperialistlikuma” poliitika. Siin polnud veel tegemist palgasõdurite armeega – Rooma kasutas küll mitteroomlasi, kuid need olid liitlased, keda ei „ostetud” Rooma sõjaväkke; kuni keisririigini jäi Rooma sõjavägi kodanike armeeks. See polnud õigupoolest ka „elukutseliste” sõjavägi – niisugune tekkis ametlikult alles keisririigi ajal. Kuni Augustuseni toimusid massilised mobilisatsioonid vaid kriisiperioodidel ja kodusõdade ajal (aastal 44 eKr oli sõjaväes 25% kuni 46-aastastest kodanikest (juniores)). Ka rahulikel aegadel ei jagunenud kogu sõjaväeteenistuse raskus kõigile võrdselt: mõned ühiskonnakihid võisid sellest pääseda. Ideoloogia ei käinud ajaga kaasas ning kummalisel kombel räägiti vabariigi lõpus ja keisririigi ajal sageli militaarse mudeli edasikestmisest, kuigi see vastas üha vähem tegelikele vajadustele. „Poliitiline klass” jäi enamasti sellele mudelile ustavaks, sest neile, kes tahtsid läbi teha cursus honorum’i,44 oli ohvitserina teenimine kohustuslik.

Majandus. Mitte vähem märkimisväärne polnud rahaline ebavõrdsus, mida need muutused põhjustasid. Seda oli kahte liiki. Eelkõige võimaldas välispoliitiline edu alates aastast 167 eKr otsese maksu sissenõudmisest loobuda – seda juriidiliselt tühistamata. Nii anti kõigile Rooma kodanikele maksuprivileeg ning ilmselgelt olid nad huvitatud vallutuste jätkumisest. Tegelikeks võitjateks olid siin rikkad (kes olid ainsana ka tegelikud maksumaksjad): nad võitlesid harvem ja maksid vähem. Vaesed olid aga üha enam lausa sunnitud sõjaväkke minema, kuid tributum’i kaotamisest ei saanud nad mingit kasu. Kummalisel kombel jäi sõduri tasu selle perioodi jooksul muutumatuks; see üksi ei võinud ilmselt relvateenistust soodustada, sest kahtlemata ei ületanud sõjamehe tasu kuigivõrd töö-orja palka. Neis tingimustes pole üllatav, et ühel või teisel kujul ilmusid välja mitmesugused kompensatsioonivormid (mis vastasid tsensussüsteemi loogikale). Olukorda parandas kõigepealt Tiberius Gracchuse maaseadus (lex agraria) 133. a eKr. Jätame siin kõrvale küsimuse, kes sellest täpselt kasu said – kas endised või tulevased sõdurid –, kuid seaduse side sõjaväe probleemidega on vaieldamatu. Teiseks Gaius Gracchuse (ettevaatlikult) kehtestatud teraviljaseadus (lex frumentaria) 123. a eKr. Sellega kindlustati kodanikule lihtne võimalus osta fikseeritud (ja tugevalt alandatud) hinna eest kindel kogus teravilja riigikassa arvelt. Ka siin kerkivad esile mitmed probleemid, eelkõige küsimus, kas see eesõigus puudutas – de jure või de facto – ainult Rooma linna elanikke. Kolmveerand sajandit hiljem, aastal 58 eKr kehtestatud lex Clodia puhul oli see juba kindlasti nii; ka vabakslastutel lubati tasuta viljajagamisest osa saada, kuid üksnes juhul, kui nad olid täiesti maksujõuetud. Meie käsutuses on järgmised arvud: sellest hüvest said osa 320 000 inimest – see on kolmandik või neljandik täiskasvanud meessoost kodanikest ning võib-olla pool või kolmandik kogu linna elanikkonnast; ja Cicero järgi, kui me teda õigesti mõistame, kulus sellele viiendik riigi maksutuludest... Arvude täpsus pole antud juhul kuigi tähtis, nende tähendus seisneb vaid suuruses. Igal juhul ei ilmne ka siit selget seost sõjaväe proletariseerumisega. Selleks ajaks olid „riigikassa arvelt kasusaajateks”, nagu neid nimetab Florus, just mittesõdurid, kes ei läinud sõjaväkke ja keda selleks ei sunnitudki.

Neid sõdureid, kes tol ajal reaalselt sõjaväes teenisid, innustasid pigem teistsugused mehhanismid. Esiteks – sõjasaagi individuaalne jaotamine (kas siis sõjakäigul või triumfipäeval). Teiseks – veteranidele maade jagamine. Viimane „institutsioon”, mis esines peaaegu ühe sajandi jooksul ajavahemikus 103–13 eKr, kujunes riigi vähkkasvajaks ning oli üks Rooma allakäiku põhjustanud faktoreid. Ühelt poolt vähenes pidevalt jaotatavate riigimaade hulk, teisalt eiras senat sageli oma sõdurite huve silmas pidavate väejuhtide palveid või lasi neil kaua oodata. Siin peitusidki ilmselt kodusõdade põhjused: haarata endale maid (mis kuulusid tapetutele, väljasaadetutele või võidetutele) ja jaotada need võitja sõduritele (või sõpradele). Niisugused suurejoonelised omanduse ülevõtmised said kahtlemata üheks Rooma „revolutsioonide” põhijooneks: sel viisil maasaajate arv algab kümnetest tuhandetest Sulla veteranidest kuni triumvirite proskriptsioonideni45 aastal 43 eKr. Valduste võõrandamise hädaohu mälestus erutas meeli veel 15 aastat pärast printsipaadi rajamist. Kui aastal 13 eKr otsustas Augustus jagada sõduritele maade asemel raha, tähistas see ühe ajajärgu lõppu: oli sündinud imperiaalne (keisririigi) süsteem.

Poliitika. Sõduri ja maksumaksjana (selleks kohustati teda põhimõtteliselt kuni keisririigi alguseni) polnud Rooma kodanik siiski passiivne alam, kes alistus vasturääkimata oma valitsejatele; ta oli ka autonoomse ja algatusvõimelise kogukonna, populus Romanus’e liige. Pidevalt räägitakse Rooma rahva „vabadusest”, kuid samuti tema „suveräänsusest” (maiestas) ning vahel isegi tema „autoriteedist”. Ent nagu nägime, pole rahvas midagi muud, kui kõiki kodanikke hõlmav kogukond. Rahva tahe pidi väljenduma formaalsel, ühemõttelisel ja konkreetsel viisil. Kaasaegses parlamentaarses demokraatias võib seda kodakondsuse aspekti väljendada kokkuvõtliku terminiga „valija”. Roomas olid aga asjad palju keerulisemad.

Antiikaja linnriik oli lihtne ja praktiline organism. Kui taheti teada rahva tahet, siis ei kujutatud (peaaegu kunagi) ette mingit muud vahendit, kui inimeste käest otse küsida ja nende vastuseid kuulata. „Rahvaesindajate süsteemi” ei tuntud. Seega oli lausa hädavajalik koguda kodanikud rahvakoosolekule. Rahva tahteavaldus ei sarnanenud tänapäeva valimistele, mis kujutavad endast pelka abstraktsiooni, vaid oli väga konkreetne ja proosaline reaalsus: koosolek toimus ühes kindlas kohas ning sellel osalesid kõik, kellel oli selleks õigus. Põhimõtteliselt tuli igaüks kohale, kuulas ja rääkis. Selline oli üldjoontes nõuandva ja otsustava instantsi mudel, mis andis „demokraatliku” korralduse nii väikestele Kreeka linnriikidele kui ka Ateena-sugustele suurtele. Lihtsa, kuid samas hapra võimalusena põrkus niisugune otsene, „lahtise taeva all” praktiseeritav demokraatia, mis nõudis ikka ja jälle kõigi kohusetundlikku osalust, suurtele praktilistele ja psühholoogilistele raskustele niipea, kui linnad muutusid suuremaks või majanduslikud ja sotsiaalsed suhted keerukamaks.

Nii nagu kõigis linnriikides, oli ka Roomas rahvakoosolek. Tegelikult – ja see on Rooma arhailine eripära – oli neid seal rohkem kui üks (neil osalesid küll põhimõtteliselt ühed ja samad kodanikud, kes kutsuti aga kokku ja jaotati erineval viisil, sõltuvalt konkreetse koosoleku laadist ja eesmärgist). Rooma rahvakoosolekuid iseloomustab see, et hääletuse tulemust ei määranud mitte suvaline kokkutulnud üksikisikute hulk, vaid piiratud ja täpne väljavalitud üksuste arv. Iga üksikisik avaldas oma arvamust vastava üksuse raames, kuid arvesse läks vaid kõigi vastavasse üksusesse kuulujate ühine seisukoht. Seetõttu on sõna „rahvakoosolek” ladina keeles mitmuses – comitia. Tegu on üksustega, millega oleme juba varasemast tuttavad ja mida kasutati mobilisatsioonil ja maksude kogumisel – tsensussüsteemi klassid, tsentuuriad ja triibused, mis toimisid nüüd komiitside süsteemi raames. Taas olid otsustajateks 35 triibust ja 193 tsentuuriat, mitte aga indiviidid, kellest need üksused koosnesid. Ning otsekohe on selge, et antud juhul toimis see süsteem vastupidi kui maksu- ja sõjaväekohustuse korral. Vaestel, keda oli rikastest tunduvalt rohkem ning keda mobilisatsioon ja otsesed maksud puudutasid tunduvalt vähem, ei olnud nüüd praktiliselt mingit mõjuvõimu, sest enamuse määrasid ära triibused ja tsentuuriad, mitte indiviidid. Seda väidet tuleb aga korrigeerida vastavalt kokkukutsutava koosoleku liigile ja eesmärgile. Timokraatlik printsiip väljendus täielikult üksnes tsentuuriate koosolekul: ratsanikud (kelle tsensuse alammäär oli 400 000 sestertsi) ja esimene tsensusklass moodustasid kokku enamuse ning võisid üksmeele korral oma otsuse läbi suruda. Triibuste koosolekul jaotati kodanikke seevastu nende päritolu ja elukoha järgi. Kuid niisugusel koosolekul polnud hääletamine sugugi võrdsem, sest maapiirkondade triibuste arv (31) ületas tunduvalt linnatriibuste arvu (4), kuigi Rooma linna elanikkond oli kuni aastani 89 eKr kahtlemata suurem. Pealegi polnud triibuste suurus ja mõjuvõim (mis sõltus tsensoritest ja senatist) kaugeltki mitte võrdne. Oli väikesi triibuseid, kus igal valijal oli kaalukas sõna, ja palju suurema liikmeskonnaga triibuseid, kus üksikud hääled ei omanud kuigi suurt tähtsust.

Milleks oli vaja niivõrd keerulist korraldust ja kahte liiki rahvakoosolekuid? Vastus ei jäta ruumi vähimakski kahtluseks – niisuguse korra olid kehtestanud esivanemad (Cicero, Pro Flacco, 15–16):

„Tolle aja roomlased olid targad ja ettevaatlikud ning ei lasknud juhtuda, et ühelainsal rahvakoosolekul oleks otsustav tähtsus. Plebistsiidi ja rahva otsuste jaoks nõudsid nad rahvakoosolekute eraldamist erinevatesse kohtadesse, jagades rahva triibuste ja tsentuuriate, seisuste, klasside ja vanuse järgi. Nad nõudsid ka seda, et seaduseelnõude autoreid kuulataks, ning et seaduseelnõu avaldataks mõni päev enne koosolekut ja pandaks välja rahvale tutvumiseks ning alles koosoleku päeval võetaks see vastu või lükataks tagasi. Seevastu Kreeka linnriike juhiti üksnes teatri trepiastmetel istuva rahvakoosoleku läbimõtlemata tahtega. Ärgem rääkigem tänapäeva Kreekast, mis on oma otsuste tõttu alla käinud ja hävinud. Muistne Kreeka, mis oli kunagi oma jõukuse, võimsuse ja mõjukuse tipul, käis alla vaid üheainsa pahe tõttu – rahvakoosoleku liiga suured volitused ja ohjeldamatus. Ebakompetentsed, harimatud ja ignorantsed inimesed tulid teatrisse kokku, otsustasid pidada kasutuid sõdu, panid mässulised valitsust juhtima ja saatsid pagendusse kodanikke, kes olid osutanud isamaale suurimaid teeneid.”

Roomas püüti lihtsalt arvamuste väljendamist ja otsustamisprotsessi hierarhiseerida. Rooma rahvakoosolekul olid tegelikult väga laiad volitused, mis hõlmasid kõiki ühiskondliku elu valdkondi, kuid mida rakendati peamiselt kahes valdkonnas – need olid, nagu kirjutas Polybios, „autasud ja karistused”. See tähendas ühiskondlike koormiste jaotamist, suurema osa ametnike valimisi ja kriminaalasjus langetatavaid kohtuotsuseid (teatud kuritegude puhul). Teisalt töötati välja „reegleid” ja „otsuseid”, mis võisid puudutada kõiki valdkondi: avalik ja eraõigus, diplomaatia, sõda ja rahu jne. Põhimõtteliselt ei piiranud rahva kompetentsust ja suveräänsust mitte miski (peale tavade, kuid neid võis ümber hinnata). Roomas ei tuntud ühtegi ainult ametnikele või senatile reserveeritud valdkonda. Et niisugust näilist kõikvõimsust pehmendada, säilitasid Rooma valitsejad piinliku täpsusega algset keerulist ja hierarhiseeritud komitsiaalsüsteemi. Tsentuuriate koosolek oli timokraatlikum kui triibuste oma: esimese kompetentsi kuulus ka kõrgema sõjaväelise võimuga ametnike valimine ning sõda, rahu, lepinguid ja surmanuhtlust puudutavad seadused. Triibuste koosolekul valiti ülejäänud ametnikud (kaasa arvatud tribuunid) ning otsustati ülejäänud seadusandluse ja kohtuasjade üle. Põhimõtteliselt ei toimunud komiitside skeemis kuni vabariigi lõpuni ühtegi suuremat ajaloolist muutust.

Seega eksisteerisid vähemasti teoorias piirid, mille raames Rooma kodanik võis oma arvamust väljendada ja tahet teostada ning mis määrasid ära iga üksikisiku ainuvõimaliku koha selles keerulises ja ebavõrdses struktuuris. Kuid samuti tuleks meenutada teisi Rooma komiitside süsteemi põhilisi omadusi, et paremini mõista iga üksikisiku konkreetset rolli.

Vaatamata oma universaalsele kompetentsile ei tulnud Rooma rahvakoosolekud kunagi kokku mingitel seadusega määratud kindlatel aegadel, vaid vastupidi, alati kindla „päevakorra” alusel ning koosoleku võis kokku kutsuda ainult selline ametnik, kes seaduse järgi selle „päevakorra” eest vastutas. Rahvas polnud võimeline lihtsalt iseenesest kogunema. Vahel juhtus (tõsi küll, harva), et koosolekut kokku ei kutsutudki. Samas ei maksa arvata, et erinevad magistraadid võisid koosolekule otsustamiseks esitada kõike, mida nad iganes tahtsid ja kuidas nad tahtsid. Oli olemas püha „komitsiaalseadus”, mis reguleeris astmeliselt rahva kokkukutsumist. See seadus määras kindlaks ajakava ning osalt komiitside ruumilise jaotuse, mis mõjutas suurel määral nii arutelu käiku kui ka hääletuse protseduuri ning piiras ametnike kuritarvitusi, mida võinuks muidu aeg-ajalt ette tulla. Lühidalt öeldes ei saanud rahvas lihtsalt niisama kokku tulla, koosoleku toimumine sõltus jumalatest, pärimusest ja tavadest.

Rahval polnud võimalik koosolekul ka vabalt rääkida. Olenemata koosoleku liigist – kas tegemist oli valimis-, seadusandliku või kohtumõistmise koosolekuga – vastas rahvas ja iga üksik kodanik oma „komiitsis” talle esitatud küsimusele (rogatio) ainult binaarsel viisil („jah” või „ei”). See kehtis isegi valimiste puhul. Seega jäeti tavakodanik ilma mitte üksnes eelnõude algatusõigusest, vaid ka arutelus osalemisest, õigusest esitada küsimusi, arutleda ja parandada ettepanekuid. Teatavasti anti talle sõna – kui tummale kohtunikule või tunnistajale – alles protsessi lõpus, ning tingimustel, mis tema vabadust üsnagi suurel määral piirasid.

Viimaks piirati ja kontrolliti kodanike sõnavabadust ka hääletustehnika abil, vähemalt algselt. Binaarne hääletamine (kas „jah” või „ei”) toimus vähemalt kuni 2. saj lõpuni eKr suuliselt ning viidi läbi aeganõudva ja üksikasjalikult kindlaks määratud protseduuri kohaselt. Hääletamise ajaks kutsuti kodanikud nende üksuste (triibuste, tsentuuriate) kaupa kokku ning neil tuli järjekorras, mis põhines ilmselt enam seisusel kui tähestikul, linna ametnikest või oma üksuse funktsionääridest (triibuste kuraatorid, tsentuuriate tsentuuriod, rogaatorid jne) koosneva komisjoni eest läbi minna ja anda kõigi teiste pilgu all suuline vastus. Selle protseduuri pidulikkus muutis suulise hääletamise olukorraks, kus oli täiel määral nähtav hierarhiline kontroll ning kõrgemate seisuste osatähtsus ja autoriteet. Ei puudunud ka juhused, kus võimukandjad panid juba tehtud otsuse uuesti hääletusele – nii juhtus näiteks aastal 167 eKr, kui hääletusel otsustati Aemilius Pauluse triumfi üle.

Niisugune timokraatlik süsteem kogu oma raskepärasuses ja suurejoonelisuses sobis linnriigile, mille algupära oli ruraalne, vooruslik ja oligarhiline. On see aga sellisel ideaalsel kujul üldse kunagi toiminud, näiteks kodanikukeskse vabariigi kuldajastul? Jääksin ise kahtlevale seisukohale: vähemalt Dionysios Halikarnassosest, Cicero ja Livius kirjeldavad seda pigem põhimõtte kui tegelikkusena.

Seevastu peame aga esitama küsimuse komiitside süsteemi reaalse kestvuse ning ulatuslike tagajärgede kohta, mida see kodanike ellu tõi. Vaadelgem kõigepealt ühiskonda tervikuna: põhimõtteliselt ebavõrdse korraldusena ei puudutanud ega huvitanud rahvakoosolekutel osalemine kõiki kodanikke võrdsel määral, see ergutas ja soosis suuri erinevusi rikaste ja vaeste, sünnilt vabade kodanike ja vabakslastute, Rooma linna ja maapiirkondade elanike, linna- ja maainimeste vahel ning eelkõige, nagu selgub, „poliitilise klassi põhikoosseisuliste” liikmete (kõrgemate riigiametite kandidaadid) ja teiste vahel. Tsensussüsteem, mis pidi tagama linnakogukonna ühtsuse, toimis rolle jaotades tegelikkuses linnriigi lõhestajana. See tingis ka süsteemi arengu ja 2.–1. sajandil eKr toimunud muutused, mis lõppesid tsensuse peaaegu täieliku kadumisega, kuid olid ühtlasi ajendiks teatavate asendusprotseduuride tekkele ning tõelise mõjuvõimu ja ametikohtade ümberjagamisele.

Kõigepealt tuleks rääkida kalendrist. Sellega püüame hinnata kohustuste hulka ja tihedust, mille korral nõuti Rooma kodanike linnas viibimist. Meenutagem, et iga viie aasta järel tuli ilmuda tsensusele: kuni Liitlassõja lõpuni toimus see enamiku ager Romanus’t asustavate kodanike puhul Roomas endas. 18 kuud kestva aeganõudva (ühe tööpäeva jooksul suudeti läbi vaadata ehk umbes tuhat deklaratsiooni) ja ülitäpse protseduuriga võeti läbi triibus triibuse järel. Siin oli kohalolek kohustuslik ja vältimatu, vastasel korral ähvardati raskete karistustega. Mõnedel hästi organiseeritud ager Romanus’e kogukondadel (need, kes moodustasid munitsiipiumid ja Rooma kolooniad) õnnestus need protseduurid kohapeal läbi viia ning saata dokumendid osaliste tulemustega Rooma. Nii toimus see igatahes Itaalia latiinidest mittekodanike puhul. Praktiliseks eeliseks oli siin Rooma sõidu vältimine, puuduseks või lausa sanktsiooniks aga see, et aluseks tuli võtta Rooma eeskirjad. Kuni aastani 89 eKr pidi aga enamik kodanikest, kes tahtsid kasu saada kõigist tsensuse eelistest, Rooma reisima.

Kuni nekruteid värvati Roomast endast, seega vähemalt kuni Polybiose ajani (2. sajandi keskpaik eKr) oli kohustuslik Roomas viibida dilectus’e46 puhul. Iseenesestmõista puudutas see nõue vaid sõjaväekohustuslikke klasse, seega vähemust.

Jääb veel „osalemine” komiitsidel, s.t poliitikas. Tegelikkuses tähendas see eelkõige valimisi. Igal aastal valiti vähemalt 40 regulaarset ametnikku, peale selle veel 24 sõjatribuuni. Need protseduurid, millest esimene toimus tsenturiaatsetel ja teine tribuutsetel komiitsidel, olid sageli pikad ja keerulised. Iga kolleegiumi valimine (konsulid, preetorid, tribuunid) võis aega võtta terve päeva. Kodanik ei saanud hääletada siis, kui ta tahtis, vaid kindla korra järgi oma üksuse raames ning alles siis, kui teda kutsuti. Nimepidi kutsumine, mida kontrolliti rangelt, võttis kaua aega. Isegi kui hääletusel ei osalenud kõik kodanikud – 2. sajandil eKr 300 000–400 000, 1. sajandil eKr 1 miljon inimest – oli ikkagi tegemist lõputute ja korduvate toimingutega, mis kestsid vähemalt kümmekond päeva aastas.