Читать книгу Looduse leiutamine. Alexander von Humboldti uus maailm, I - Andrea Wulf - Страница 6

Alexander von Humboldt sündis 14. septembril 1769 jõukas Preisi aristokraatide peres, kes elas talvel Berliinis ja veetis suved perekonnamõisas Tegelis, väikeses lossis, mis jäi suurlinnast ligikaudu 15 kilomeetrit loodesse. Tema isa Alexander Georg von Humboldt teenis ohvitserina, oli Preisi õukonna kammerhärra ja tulevase kuninga Friedrich Wilhelm II usaldusisik. Alexanderi ema Marie Elisabeth oli rikka vabrikandi tütar, kes oli toonud perekonda raha ja maavaldusi. Humboldtide nimi oli Berliinis au sees ja tulevane kuningas oli koguni Alexanderi ristiisa. Kuid hoolimata kasvamisest privilegeeritud peres oli Alexanderi ja tema vanema venna Wilhelmi lapsepõlv õnnetu. Nende armastatud isa suri ootamatult, kui Alexander oli üheksa-aastane ja nende ema ei ilmutanud poegade vastu kuigi suurt kiindumust. Kui isa oli olnud sarmikas ja sõbralik inimene, siis ema oli range ja jahe ning jäi lastele emotsionaalselt kaugeks. Emaliku soojuse asemel pakkus ta poistele parimat haridust, mida Preisimaal oli tollal võimalik saada, hankides neile eraõpetajateks terve rea valgustusaja mõtlejaid, kes sisendasid oma õpilastesse armastust tõe, vabaduse ja teadmiste vastu.

Õpetajatega tekkisid poistel omamoodi suhted, milles võib leida ka märke isa kuju otsimisest. Eriti üks õpetaja, Gottlob Johann Christian Kunth, kes juhtis nende haridusteed palju aastaid, kasutas õpetamisel iseäralikku viisi, näidates välja ühelt poolt rahulolematust ja pettumust, kuid samas julgustades õpilasi enda vaadetele kindlaks jääma. Liikudes nende lähistel ja jälgides üle õla, kuidas poisid arvutasid, tõlkisid ladinakeelseid tekste või õppisid prantsuse keelt, parandas Kunth neid pidevalt. Ta polnud nende arenguga kunagi päris rahul ning reageeris igale nende eksimusele, justkui oleks sellega tahetud talle haiget teha või teda rünnata. Poiste jaoks aga oli selline käitumine palju piinavam kui et ta oleks neile kepiga nähvanud. Nagu Wilhelm hiljem on öelnud, olid nad kogu aeg meeleheitel, kuidas Kunthile meele järele olla, ja tundsid „igikestvat ängistust“, et ei suuda teda rõõmustada.

Eriti raske oli Alexanderil, kes pidi õppima samu aineid nagu tema varaküps vend, hoolimata sellest, et oli kaks aastat noorem. Lõpuks hakkas ta arvama, et jääb vennale andekuses alla. Kui Wilhelm hiilgas ladina ja kreeka keeles, siis Alexander tundis ennast saamatu ja aeglasena. Alexander on hiljem oma sõbrale rääkinud, kuidas ta oli niivõrd hädas, et õpetajatel „tekkis kahtlus, kas isegi tavaline intelligents temas kunagi välja lööb“.

Tegeli loss ja ümbruskond.

Wilhelm sukeldus kreeka mütoloogiasse ja Vana-Rooma ajalukku, Alexander oli aga raamatute keskel püsimatu. Selle asemel põgenes ta klassiruumist, kui aga sai, et ringi luusida ja koguda ning visandada taimi, loomi ja kivimeid. Kui ta naasis, taskud täis putukaid ja taimi, andis pere talle hüüdnimeks „väike apteeker“, kuid ei võtnud tema huvisid tõsiselt. Perekonnalegendi järgi olevat Preisi kuningas Friedrich Suur (Friedrich II) poisilt küsinud, kas ta kavatseb samuti maailma vallutada nagu tema nimekaim Alexander Suur. Noor Humboldt olevat vastanud: „Jah, härra, aga oma mõistusega.“

Humboldt on hiljem oma lähedasele sõbrale rääkinud, et suur osa tema varasemast noorusest möödus inimeste keskel, kes teda armastasid, kuid ei mõistnud. Õpetajad olid nõudlikud ja tema ema endassetõmbunud, eraldunud nii seltskondlikust elust kui ka oma poegadest. Marie Elisabeth von Humboldti suurim mure oli, nagu Kunth ütles, tagada Wilhelmi ja Alexanderi „intellektuaalne ja moraalne täiuslikkus“ – nende emotsionaalne heaolu polnud talle ilmselt oluline. „Olin tuhandete piirangute kammitsais,“ ütles Humboldt. Ta kannatas üksinduse all, peitis end teeskluste müüri taha ega tundnud kunagi, et saab olla tema ise, kui ema karm pilk jälgib iga ta sammu. Rõõmu või vaimustuse väljendamine oli Humboldtide kodus täiesti kohatu.

Alexander ja Wilhelm olid väga erinevad. Alexander ihales seiklusi ja nautis vabas looduses olemist, Wilhelm oli aga tõsine ja püüdlik. Alexander lasi end tihti emotsioonidel juhtida, Wilhelmi põhiline iseloomujoon oli aga enesekontroll. Kumbki tõmbus oma maailma – Wilhelm enda raamatute keskele, Alexander üksildastele jalutuskäikudele Tegeli metsadesse, kuhu oli istutatud Põhja-Ameerikast sisse toodud puid. Uidates värviküllaste suhkruvahtrate ja väärikate valgete tammede vahel, tajus Alexander, et loodus pakub rahu kehale ja hingele. Just seal, teisest maailmast pärit puude vahel hakkas ta unistama kaugetest maadest.

Alexander Humboldtist kasvas hea välimusega noormees. Ta oli 170 sentimeetri pikkune, kehahoiak oli aga sirge ja uhke ning ta näis pikem. Ta oli peene kondiga ja osav, liikuv ja krapsakas. Tal olid väikesed õrnad käed – justkui naisel, nagu üks sõber täheldas –, ning uudishimulikud ja erksad silmad. Tema välimus vastas tolle ajastu ideaalidele: sassis lokid, väljendusrikkad huuled ja lohukesega lõug. Ta oli aga tihti haige, kannatades palavikkude ja neurasteenia all, mille kohta Wilhelm arvas, et tegemist on „mingi hüpohondriaga“, kuna „vaene poiss on õnnetu“.

Et varjata oma haavatavust, ehitas Alexander endale vaimukusest ja auahnusest kaitsekilbi. Juba poisieast peale kardeti tema teravaid märkusi, üks perekonnasõber nimetas teda isegi un petit esprit malin4 ja selle mainega tuli tal elada kogu oma järgnev elu. Isegi Alexanderi lähimad sõbrad tunnistasid, et tal tuli ette pahatahtlikkusehooge. Wilhelm aga ütles, et tema vend polnud kunagi tõeliselt pahatahtlik – ehk veidi edev ja kannustatud sügavast soovist särada ja esile tõusta. Paistab, et nooruses pidi Alexanderi hinge rebestama auahnus ühelt ja üksindus teiselt poolt, kiituseihalus ja samas igatsus iseseisvuse järele. Küll veidi ebakindel, aga uskudes enda vaimsesse võimekusse, kõikus ta enda tunnustusevajaduse ja üleolekutunde vahel.

Sündinud Napoleon Bonaparte’iga samal aastal, kasvas Humboldt üles globaliseeruma hakanud ja aina paremini haaratavas maailmas. Näiteks mõni kuu enne tema sündi nägi maailm esimest teadlaste rahvusvahelist koostööettevõtmist, kui tosina maa astronoomid koordineerisid vaatlusi ja jagasid uuringutulemusi Veenuse möödumise kohta meie vaateväljas Päikesest. Kauguse mõõtmisega seotud probleemid olid lõpuks lahenenud ja valged laigud 18. sajandi kaartidelt kadusid kiiresti. Maailm muutus. Just enne Humboldti seitsmeaastaseks saamist olid revolutsioonilised Ameerika kolonistid kuulutanud välja iseseisvuse ja veidi enne tema 20. sünnipäeva järgisid prantslased ameeriklasi oma revolutsiooniga 1789. aastal.

Saksamaad valitses endiselt Püha Rooma Riik (Saksa-Rooma riik), mis, nagu prantsuse mõtleja Voltaire kord ütles, polnud ei püha ega Rooma ega impeerium5. Tegemist polnud ühtse riigi ega rahvaga, see oli kokku pandud paljudest osadest – mõned tillukesed vürsti- ja hertsogiriigid, mõned aga valitsetud võimsate dünastiate poolt, nagu Hohenzollernid Preisimaal ja Habsburgid Austrias, kes jätkasid võitlust ülemvõimu ja territooriumite pärast. 18. sajandi keskel, kui võimul oli Friedrich II (Friedrich Suur), tõusis Preisimaa Austria suurimaks rivaaliks.

Humboldti sünniaegadel oli Preisimaa tuntud oma hiiglasliku regulaararmee ja efektiivse valitsemise poolest. Kuningas Friedrich II valitses absoluutse monarhina, kuid viis siiski ellu mõned reformid, sealhulgas lõi uue algkoolide süsteemi ja võttis ette mõõdukaid agraarreforme. Tehti ka esimesed sammud religioosse tolerantsuse poole Preisimaal. Väejuhina kuulsust kogunud Friedrich II oli tuntud ka oma muusika- ja filosoofiahuvi ning hariduse edendamise poolest. Kuigi Inglise ja Prantsuse eakaaslased tihtipeale ignoreerisid sakslasi, pidades neid tahumatuteks ja tagurlikeks, oli Saksamaal sel ajal rohkem ülikoole ja raamatukogusid kui mujal Euroopas. Et raamatute ja perioodikaturg õitses, vähenes seal kiiresti ka kirjaoskamatus.

Samal ajal kasvatas Suurbritannia hoogsalt oma majandust. Põllumajanduslikud uuendused, nagu külvikorrad ja uued niisutussüsteemid, suurendasid saake. Britid olid haaratud niinimetatud kanalipalavikust ja katnud oma saare moodsa transpordivõrgustikuga. Tööstusrevolutsioon oli toonud uued masinad, sealhulgas kudumismasinad ja tööstuskeskuseid kerkis linnadesse nagu seeni. Briti maaharijad hakkasid endale peatoiduse hankimise asemel toitma neid, kes elasid ja töötasid uutes linnades.

Inimene oli asunud uue tehnoloogia, nagu näiteks James Watti aurumasin, abil looduse üle kontrolli võtma, käibele olid tulnud ka uudsed meditsiinivahendid, inimesi hakati Euroopas ja Põhja-Ameerikas esimest korda rõugete vastu vaktsineerima. Kui Benjamin Franklin leiutas 18. sajandi keskel piksevarda, siis hakkas inimene taltsutama seda, mida sinnamaani oli harjutud pidama Jumala viha väljenduseks. Niisugust jõudu kasutades hakkas inimene kaotama hirmu looduse ees.

Kahel eelneval sajandil oli Lääne ühiskonda suunanud juhtmõte, et loodus töötab nagu keerukas aparaat – „suur ja keeruline universumi masin“, nagu üks teadlane ütles. Tõepoolest, kui inimene suudab valmistada näiteks keerukaid kellasid ja muid masinaid – mille loomiseks on siis võimeline Jumal? Prantsuse filosoofi René Descartes’i ja tema järgijate arvates andis Jumal sellele mehaanilisele maailmale algtõuke, Isaac Newton aga pidas universumit rohkem jumalikuks kellavärgiks, mida Jumal kui selle looja pidevalt käigus hoiab.

Leiutised, nagu teleskoobid ja mikroskoobid, paljastasid uusi maailmu ja tõid kaasa usu, et looduse seadusi saab välja selgitada. Saksa filosoof Gottfried Wilhelm von Leibniz tuli 17. sajandi lõpus välja ideega, et eksisteerib puhas teadus, mis toetub matemaatikale. Vahepeal oli Newton Cambridge’is kirjeldanud universumi mehaanikat, rakendades looduse uurimisel matemaatikat. Lõpptulemusena tundus, et maailm on turvaliselt etteennustatav senikaua, kui inimkond suudab lähtuda neist loodusseadustest.

Matemaatika, objektiivsed vaatlused ja kontrollitud eksperimendid sillutasid mõistusele teed kõikjal läänemaailmas. Teadlastest said nende endi poolt välja kuulutatud „kirjade vabariigi“ kodanikud, rahvuslikke, keelelisi ja usulisi piire ületava intellektuaalse kogukonna liikmed. Kirjavahetus siksakitas üle kogu Euroopa ja jõudis teisele poole Atlandi ookeani ning teadmine uutest avastustest ja uued mõtted levisid. See „kirjade vabariik“ oli piirideta riik, mida ei juhtinud monarhid, vaid inimmõistus. See oli uus valgustusajastu, mille Alexander von Humboldt oli ellu kutsunud Lääne ühiskonda haaranud ilmselges hoovuses sammuda enesekindlalt edasi täiustumise teel. Progress oli selle sajandi märgusõna ja iga põlvkond tundis, et neil tuleb järgnevale alla jääda. Keegi ei muretsenud, et see edasiminek võib loodust ennast kahjustada.

Alexander ja Wilhelm Humboldt sõlmisid noorte meestena sidemed Berliini intellektuaalsete ringkondadega, kus nad osalesid aruteludes hariduse tähtsuse, üleüldise sallivuse ja iseseisva mõtlemise üle. Vennaksed, kes olid kitsastest arutlusringidest liikunud Berliini intellektuaalide salongidesse, olid ühtäkki sattunud Tegeli eraldatusest uude suhtlusmaailma. Suviti jättis ema nad sageli koos õpetajatega perekonnamajja Berliinis ja ise elas samal ajal Tegelis. See vabadus aga polnud mõeldud kestma: ema väljendas selgelt soovi, et tema pojad peavad astuma riigiteenistusse. Ema rahast sõltudes pidid nad tema sooviga arvestama.

Marie Elisabeth von Humboldt saatis 18-aastase Alexanderi ülikooli Frankfurti Oderi ääres. Veidi üle saja kilomeetri kaugusel Berliinist lääne pool asuvas kohalikus õppeasutuses oli ainult 200 üliõpilast ja tõenäoliselt valis ta selle kooli mitte akadeemilise taseme järgi, vaid läheduse tõttu Tegelile. Pärast seda kui Alexander oli seal lõpetanud semestri riigivalitsemise ja poliitilise ökonoomia alal, otsustati, et ta võib astuda ühte Saksamaa parimasse ülikooli Göttingenis, kus oli juba ees vend Wilhelm. Wilhelm õppis juurat, Alexander aga keskendus teadusele, matemaatikale ja keeltele. Kuigi vennad elasid samas linnas, ei käinud nad kuigi palju omavahel läbi. Wilhelmi sõnutsi olid nad iseloomult liiga erinevad. Sel ajal kui Wilhelm pühendunult õppis, unistas Alexander troopikast ja seiklustest. Ta unistas Saksamaalt lahkumisest. Poisipõlves oli Alexander lugenud ümbermaailmarändurite kapten James Cooki ja Louis Antoine de Bougainville’i kirjutisi ning kujutles, et temagi reisib kusagil kaugel. Kui ta nägi Berliini botaanikaaias troopilisi palme, tekkis tal kindel soov näha neid kasvamas nende päris kodumaal.

Noorpõlve reisikihk muutus palju tõsisemaks, kui Humboldt võttis koos oma vana sõbra Georg Forsteriga ette nelja kuu pikkuse reisi läbi Euroopa. Forster oli Saksa loodusteadlane, kes oli saatnud kapten Cooki tema teisel ümbermaailmareisil. Humboldt oli Forsteriga tutvunud Göttingenis. Nad olid tihti rääkinud sellest ekspeditsioonist ja Forsteri elavad kirjeldused Vaikse ookeani lõunaosa saartest olid Humboldti reisiigatsust aina kasvatanud.

Vaade Londonile ja Thamesile.

1790. aasta kevadel käisid Forster ja Humboldt Inglismaal, Hollandis ja Prantsusmaal, kuid reisi tipuks oli London, kus kõik pani Humboldti mõtlema kaugetest maadest. Ta nägi Thamesi jõge kubisemas laevadest, mis tõid kaupu kõikvõimalikest maailma nurkadest. Igal aastal saabus sadamasse 15 000 laeva, mille trümmid olid täis maitseained Ida-Indiast, suhkrut Lääne-Indiast, teed Hiinast, veini Prantsusmaalt ja puitu Venemaalt. Kogu jõgi oli üks „mastide mets“. Suurte kaubalaevade vahel ujusid sajad pargased, aerupaadid, väiksemad alused. See hunnitu vaatepilt väljendas kahtlemata ka Briti impeeriumi vägevust.

Londonis esitleti Humboldti botaanikutele, maadeuurijatele, kunstnikkudele ja filosoofidele. Ta kohtus kapten William Bligh’ga (kurikuulsa mässulaeva Bounty kapten) ja Joseph Banksiga, kapten Cooki botaanikuga tema esimeselt ümbermaailmareisilt, kes oli siis Suurbritannia tähtsaima teadusliku ühingu Royal Society president. Humboldt imetles veetlevaid maale ja visandeid, mille autor William Hodges oli need kaasa toonud kapten Cooki teiselt ümbermaailmareisilt. Kuhu ka Humboldt ei vaadanud, uued maailmad kutsusid teda kaasa. Juba varahommikul, avanud oma silmad, nägi ta esimese asjana raamitud gravüüre Ida-India kompanii laevadest, mis kaunistasid tema magamistoa seinu. Need täitumata unistuste valusad meenutajad panid teda sageli ka pisaraid valama. „Mul on niisugune pinge sees, et tihti on tunne, nagu hakkaksin aru kaotama,“ kirjutas ta.

Kui kurbus muutus väljakannatamatuks, võttis ta omapäi ette pikki jalutuskäike.

Ühel sellisel retkel läbi Londonist põhja poole jääva Hampsteadi nägi ta puu külge naelutatud kuulutust, millega otsiti värbamiseks noori meremehi. Ühel hetkel tundis ta, et siin on vastus tema soovidele, aga siis meenus talle tema karm ema. Humboldti valdas seletamatu tõmme tundmatu poole, mida sakslased kutsuvad Fernweh’iks – kaugete maade igatsuseks –, kuid ta oli „liiga hea poeg“, et ema tahte vastu pöörata.

Ta arvas, et läheb aeglaselt „hulluks“, ja hakkas oma sõpradele kodumaal saatma „segaseid kirju“. „Minu õnnetu olukord sunnib mind tahtma seda, mida ma ei saa, ja tegema seda, mida ma teha ei taha,“ kirjutas Humboldt ühele sõbrale Inglismaalt lahkumise eelõhtul. Kuid Preisi eliidi kasvatus ei lubanud tal ikkagi ema ootustele vastu astuda.

Tagasi kodus, muutus Humboldti kurbus pööraseks energiaks. Ta kirjutas, et teda kihutab tagant lõputu tegutsemissoov, nagu jälitaks teda „10 000 kurivaimu“. Ta tormas siia ja sinna, ühelt tegevuselt teisele. Ta ei kahelnud enam oma intellektuaalsetes võimetes ega arvanud, et longib oma vanema venna tuules. Ta asus endale, sõpradele ja perekonnale tõestama, kui nutikas ta on. Forster oli veendunud, et Humboldti „aju on raskelt üle töötanud“, ja ta ei olnud ainus, kes nii arvas. Isegi Wilhelm von Humboldti kihlatu Caroline von Dachröden, kes oli alles hiljuti Alexanderiga kohtunud, ilmutas muret. Talle meeldis Alexander, kuid ta kartis, et noore mehe peas võib „klõps“ ära käia. Paljud, kes Humboldti tundsid, ei jätnud märkimata tema väsimatut aktiivsust ja seda, kui kiiresti ta kõneles – „ratsahobuse kapakul“.

1790. aasta hilissuvel alustas Humboldt Hamburgi Kaubandusakadeemias õpinguid rahanduse ja majanduse alal. Ta vihkas seda, sest kõik õpetatav keerles ümber numbrite ja arveraamatute. Vabal ajal kaevus Humboldt teaduslikku kirjandusse ja reisiraamatutesse, õppis taani ja rootsi keelt – kõik muu oli parem kui ärialane õpe. Kui ta vähegi sai, jalutas ta Hamburgis Elbe kallastel ja vaatas suuri kaubalaevu, mis tõid tubakat, riisi ja indigot Ameerika Ühendriikidest. Laevad sadamas – see oli vaade, mis teda kaasa kiskus, tema lootuste ja unelmate sümbol, nagu ta ühele oma sõbrale rääkis. Ta ei jõudnud ära oodata, millal saab olla „oma õnne sepp“.

Humboldt oli 21-aastane, kui lõpetas õpingud Hamburgis. Tulles taas vastu oma ema soovidele, pani ta 1791. aasta juunis ennast kirja prestiižse kaevandusakadeemia õpilaseks Freiburgis, väikeses linnas Dresdeni lähedal. See oli kompromiss, mis pidi teda ette valmistama karjääriks Preisi kaevanduste ministeeriumis – et rahustada ema – ja teiselt poolt võimaldama tal rahuldada oma huvi teaduse ja geoloogia vastu. Akadeemia oli esimene omataoline, kus õpetati kõige uuemaid geoloogiateooriaid, et neid rakendada praktilises kaevandamises. Kõrge teadusliku tasemega kool oli kohale meelitanud mitmed parimad üliõpilased ja professorid üle kogu Euroopa.

Humboldt läbis kaheksa kuuga õppeprogrammi, millele teistel kulus kolm aastat. Iga päev ärkas ta enne päikesetõusu ja sõitis mõnda Freibergi ümbruse kaevandusse. Järgnevad viis tundi veetis ta sügaval kaevanduskäikudes, uurides kaevanduse konstruktsioone, töömeetodeid ja kivimeid. Talle tuli kasuks tema nõtkus ja sitkus, nii et ta võis kitsastes tunnelites ning madalates koobastes raskusteta ringi liikus, et kivimiproovide võtmiseks puurida või kilde lahti lüüa. Ta töötas nii raevuka hooga, et ei pannud tihtipeale tähele külma ega rõskust. Lõunaajal ronis ta pimedusest välja, puhastas ennast ning tõttas tagasi akadeemiasse, seminaridele ja loengutele geoloogiast ning mineraloogiast. Õhtuti, tihti poole ööni, istus Humboldt küünlavalgel oma laua taga, kummardudes raamatute kohale – luges ning õppis. Vabal ajal uuris ta valguse (või selle puuduse) mõju taimedele ja korjas tuhandeid botaanilisi näidiseid. Ta mõõtis, tegi märkmeid ja klassifitseeris. Ta oli valgustusaja laps.

Mõni nädal pärast Freibergi jõudmist pidi ta ratsutama Erfurti, mis asus veidi üle 150 kilomeetri lääne suunas, et osa võtta oma venna ja Caroline laulatuspeost. Kuid nagu tihtipeale, ühendas Humboldt seltsielu sündmuste või perekondlike tähtpäevade pidamise tööga. Selle asemel, et lihtsalt nautida pidustusi Erfurdis, muutis ta külaskäigu ligemale 1000-kilomeetriseks geoloogiliseks ekspeditsiooniks läbi Tüüringi piirkonna. Pöörane mehevend lõbustas Carolinet, aga teisalt pani teda ka muretsema. Caroline imetles tema energiat, vahel aga aasis teda – nii nagu õde nooremat venda. Alexanderil on oma veidrused ja neid tuleb respekteerida, ütles ta Wilhemile, kuid samas oli mures tema vaimse seisundi ja üksinduse pärast.

Freibergis oli Humboldti ainsaks tõeliseks sõbraks kaastudeng ja selle pere poeg, kellelt ta tuba üüris. Kaks noort meest olid vahetpidamata koos, õppisid ja vahetasid mõtteid. „Keegi pole mulle nii sügavalt meeldinud,“ tunnistas Humboldt, kuid hoidis ennast tagasi, sest teadis, et õpingute lõppedes peab ta Freibergist lahkuma ja võib ennast veelgi üksildasemana tundma hakata.

Raske pingutus akadeemias tasus ennast siiski ära, sest kui Humboldt õpingud lõpetas, sai ta hämmastavalt noorena, 22-aastaselt kaevandusinspektori koha, edestades nõnda endast palju vanemaid mehi. Veidi küll kohmetu oma tähelennu pärast, jätkus tal siiski edevust, et sõprade ja perekonna ees pikkades kirjades kiidelda. Eriti tähtis oli aga, et uus positsioon andis talle võimaluse reisida tuhandeid kilomeetreid, et hinnata pinnast, šahte ja maakisid – Brandenburgi kivisöest ja Sileesia rauast kuni Fichteli mägede kulla ja Poola soolakaevandusteni.

Nendel reisidel kohtas Humboldt paljusid inimesi, kuid avas väga harva oma südant. Ta kirjutas sõpradele, et on rahul, kuid kindlasti mitte õnnelik. Hilistel õhtutundidel, pärast pikka päeva kaevandustes või rappumist kehvadel teedel oma tõllas, mõtles ta nendele vähestele sõpradele, keda tal oli viimastel aastatel õnnestunud leida. Ta tundis ennast „alati neetult üksi“. Kui ta sõi omaette järjekordses viletsas teeäärses söögimajas või kõrtsis, oli ta tihtipeale liiga väsinud, et kirjutada või rääkida. Siiski, mõnel ööl tundis ta ennast nõnda üksi, et suhtlemisvajadus võitis väsimuse. Ta otsis välja oma sule ja kirjutas pikki kirju, milles hüppas ühelt teemalt teisele. Neis oli üksikasjalikke ülevaateid tema tööst ja teaduslikest uuringutest kuni tundepuhangute ja kiindumuse ning sõpruse väljendusteni.

Ta kirjutas oma Freibergi sõbrale, et oleks valmis andma kaks aastat oma elust koos oldud aegade mälestuste eest, ja tunnistas, et oma elu „kõige kaunimad tunnid“ on ta veetnud temaga üheskoos. Kirjutatud hilja öösel, on mõned neist kirjadest kui emotsioonipuntrad, mida on vorminud meeleheitlik üksildus. Lehekülg lehekülje järel rebis Humboldt lahti oma südame ja vabandas lõpuks oma „tobedate kirjade“ pärast. Järgmisel päeval, kui töö teda haaras, oli kõik jälle unustatud ja tihti kulus nädalaid või isegi kuid, kuni ta uuesti kirjutas. Isegi neile vähestele, kes teda kõige paremini tundsid, jäi Humboldt tihti raskesti ligipääsetavaks.

Vahepeal edenes tema karjäär ja laienes huvide ring. Humboldt oli hakanud huvi tundma, millised töötingimused on kaevuritel, keda ta nägi igal hommikul maapõue sügavusse ronimas. Nende turvalisuse parandamiseks leiutas ta hingamismaski ja lambi, mis töötas isegi kõige sügavamates hapnikuvaestes kaevanduskäikudes. Šokeeritud kaevurite puudulikest teadmistest, kirjutas Humboldt nende jaoks õpikuid ja avas kaevanduskooli. Ta taipas, et ajaloolised dokumendid võivad olla kasulikud kasutusest kõrvaldatud või vähetootlike kaevanduste ekspluateerimisel, sest vanades allikates oli vahetevahel vihjeid rikastele maagisoontele ja endisaegsetele leidudele, ning ta kulutas nädalaid 16. sajandi käsikirjade lahtidešifreerimisele. Ta töötas ja sõitis ringi säärase hullusliku tempoga, et mõnede tema kolleegide arvates pidi tal olema „kaheksa jalga ja neli kätt“.

Selline pingeline eluviis pani teda sageli põdema, ta võitles ühtelugu korduvate palavikuhoogude ja närvivaevustega. Tema enda meelest oli põhjuseks, et ta veetis liiga palju aega sügavates külmades kaevandustes, mida võimendas pidev ületöötamine. Hoolimata haigustest ja tihedast töögraafikust suutis Humboldt ometi avaldada oma esimesed raamatud: uurimuse Reini jõe äärsetest basaltidest ja teiseks ülevaate Freibergi maa-alusest floorast – kummalistest hallituse- ja käsnataolistest olestest, mis moodustasid keeruka vormiga pealiskasve kaevanduste niisketel taladel. Ta keskendus sellele, mida sai mõõta ja vaadelda.

Humboldti korraldatud animaalse elektri uurimise eksperiment konnakoivaga.

18. sajandil arenes loodusfilosoofia – see, mida me tänapäeval kutsume loodusteaduseks – välja filosoofiast, mis tol ajal hõlmas veel metafüüsikat, loogikat ja moraalifilosoofiat ning kujunes eraldi distsipliiniks, nõudes omaette lähenemist ja metodoloogiat. Uue loodusfilosoofia uurimisteemad arenesid ja lahknesid selgelt eristuvateks distsipliinideks, nagu botaanika, zooloogia, geoloogia ja keemia. Kuigi Humboldt töötas samaaegselt erinevatel aladel, hoidis ta neid lahus. Niisugune üha kasvav spetsialiseerumine edendas kitsast keskendumist igale valdkonnale, kuid eiras suuri üldistusi, mis hiljem kujunesid Humboldti peateemaks.

Just sellel ajal valdas Humboldti huvi niinimetatud „animaalse elektri“ ehk galvanismi vastu. See teema oli oma nime saanud Itaalia teadlase Luigi Galvani järgi. Galvanil oli õnnestunud panna loomadel lihased kokku tõmbuma, ühendades närvide kaudu nendega mitmesuguseid laetud metalliplaate. Galvanil tekkis idee, et loomade närvitegevus on seotud elektriga. Humboldt vaimustus sellest ideest ja alustas pikka, neljast tuhandest eksperimendist koosnevat katseseeriat, mille käigus ta torkis, lahkas ja tappis elektriga konnasid, sisalikke ja hiiri. Olles rahulolematu loomade peal katsetamisega, hakkas ta katseid tegema ka enda keha peal, kandes instrumente kaasas tööreisidel kõikjal Preisimaal. Pärast ametliku tööpäeva lõppu sättis ta õhtuti väikeses üüritoas üles oma elektrilised aparaadid. Metallvardad, tangid, klaasplaadid ja igat liiki kemikaalidega täidetud klaassilindrid olid lauale rivisse sätitud, paberi ja sule kõrvale. Ta tegi skalpelliga sisselõikeid oma käsivartesse ja ülakehha. Siis töötles ta haavasid hoolikalt kemikaalide, sealhulgas hapetega või kinnitas metallitükke, traate ja elektroode naha külge või keele alla. Iga tõmblust, krampi, valutorget ja valu üldse kirjeldas ta piinliku täpsusega. Paljud tema haavadest muutusid põletikuliseks ja vahetevahel oli tema keha veristest vorpidest vöödiline. Kuigi tema keha oli ära äestatud nagu „tänavapoisil“, teatas ta uhkelt, et valust hoolimata on kõik kulgenud hiilgavalt.

Tänu oma eksperimentidele oli Humboldt sattunud teadusmaailma ühte kõige kuumemasse debatti, mis käsitles orgaanilist ja mitteorgaanilist mateeriat ja milles küsiti, kas kumbki neist ei sisalda mingit „jõudu“ või „aktiivset ürgollust“. Newton oli välja pakkunud mõtte, et mateeria oli algselt inertne ning kõik muud omadused on sellele lisatud jumala poolt. Samal ajal olid need teadlased, kes tegelesid floora ja fauna klassifitseerimisega, keskendunud rohkem korra loomisele kaoses kui küsimusele, kas taimede või loomade eksistents on juhitud teistsugustest seadustest kui elutute objektide puhul.

18. sajandi lõpupoole hakkasid mõned teadlased kahtlema looduse mehaanilises mudelis ja märkisid, et see ei selgita elusa mateeria olemust. Ja sel ajal kui Humboldt alustas oma „loomse elektri“ katseid, uskus üha enam teadlasi, et aine ei ole elutu ja selle sees peavad olema mingid jõud, mis äratavad aktiivsuse. Igal pool Euroopas hakkasid teadlased kõrvale heitma Descartes’i mõtet, et loomad on oma olemuselt masinad. Prantsuse arstid, samuti Šoti tohter John Hunter ja eriti Humboldti õpetaja Göttingenis, Johann Friedrich Blumenbach, hakkasid formuleerima uusi elu teooriaid. Kui Humboldt õppis Göttingenis, oli Blumenbach avaldanud uue parandatud väljaande oma raamatust „Vormivast jõust“ (Über den Bildungstrieb). Selles teoses väitis Blumenbach, et elusorganismides, nagu taimed ja loomad, esinevad mitmed erinevad jõud. Kõige tähtsam neist, mida ta nimetas Bildungstrieb’iks ehk „vormivaks jõuks“, juhib keha väljakujunemist. Blumenbach kirjutas, et see jõud on igas elusorganismis inimesest hallituseni ning on hädavajalik elu kujunemisel üldse.

Humboldti jaoks oli tema eksperimentide juures kaalul ei rohkem ega vähem kui „eluprotsesside Gordioni sõlme“ läbiraiumine.