Читать книгу Looduse leiutamine. Alexander von Humboldti uus maailm, I - Andrea Wulf - Страница 7

Johann Wolfgang von Goethe ja Humboldt

Aastal 1794 katkestas Alexander von Humboldt mõneks ajaks oma eksperimendid ja kaevandusinspektori töö ning sõitis külla oma vennale Wilhelmile, kes elas koos naise Caroline ja kahe väikese lapsega Jenas, ligikaudu 250 kilomeetrit Berliinist edelas. Jenas elas ainult 4000 inimest ja linn asus Saksi-Weimari suurhertsogiriigis, mida valitses valgustusaja ideede suur toetaja hertsog Karl August. See oli haridus- ja kirjanduskeskus, millest oli lühikese ajaga saanud Saksa idealismi ja romantismi sünnipaik. Jena ülikool oli tõusnud üheks suurimaks ja kuulsamaks Euroopa saksa keelt kõnelevatel aladel ning meelitas oma liberaalse hoiakuga ligi progressiivseid mõtlejaid kõikjalt Saksa riikidest, kus valgustusvastast vaimu maha suruti. Pole teist paika, kus vabadus ja tõde on nõnda kõrgele tõstetud, ütles seal elav poeet ja näitekirjanik Friedrich Schiller.

Jenast 25 kilomeetri kaugusel asus hertsogiriigi pealinn Weimar, suurima Saksa poeedi Johann Wolfgang von Goethe kodu. Weimaris oli veidi alla tuhande maja ja see oli, nagu öeldi, nii väike, et kõik tundsid kõiki. Mööda munakivitänavaid aeti kariloomi ja post liikus nii ebakorrapäraselt, et Goethel oli lihtsam saata oma sõbrale Schillerile, kes töötas ülikooli juures, Jenasse kirju tururingi tegeva aedviljamüüjaga kui oodata, millal saabub postikuller.

Üks tol ajal seal käinu ütles, et Jenasse ja Weimarisse on koondunud säravaimad vaimud nagu päikesekiired suurendusklaasis. Wilhelm ja Caroline olid kolinud Jenasse 1794. aasta kevadel ning kuulusid Goethe ja Schilleri ümber kogunenud sõprade ringi. Nad elasid turuplatsi ääres, otse Schilleri elukoha vastas, nii lähedal, et võisid päevaste kohtumiste kokkuleppimiseks teineteisele aknast viibata. Kui Alexander saabus, saatis Wilhelm kiiresti Goethele Weimarisse kutse tulla Jenat külastama. Goethe tuli hea meelega ja peatus, nagu ikka, hertsogi lossi külalistetoas, turuplatsi naabruses, ainult paar kvartalit põhja pool.

Humboldti külaskäigu ajal kohtusid mehed iga päev. See oli elurõõmus seltskond. Vaieldi kärarikkalt ja möirati naerda, sageli hilisõhtuni. Oma noorusest hoolimata võttis Humboldt tihtipeale ohjad oma kätte. Nagu Goethe vaimustunult ütles: „Ta sundis meid kõnelema loodusteadustest – zooloogiast, vulkaanidest, aga ka botaanikast, keemiast ja galvinismist.“ Goethe ütles, et kaheksapäevase raamatulugemisega ei suuda sa nõnda palju teadmisi koguda, kui tema pakub ühe tunniga.

1794. aasta detsember oli pakaseline. Külmunud Reini jõgi muutus Napoleoni vägedele läbipääsuteeks nende sõjakäigul Euroopasse. SaksiWeimari hertsogiriik oli sügava lumevaiba all. Kuid igal hommikul veidi enne päikesetõusu kõmpisid Humboldt, Goethe ja veel mõned teadusest huvitunud sõbrad läbi pimeduse ja lume üle Jena turuplatsi. Mähituna paksudesse villastesse mantlitesse möödusid nad 14. sajandist pärit, kindlust meenutavast raekojast ja suundusid ülikooli poole, et kuulata anatoomia loenguid. Peaaegu tühi auditoorium keskaegses linnamüüritornis oli jäine. Hea oli vaid see, et laibad, mida nad lahkasid, püsisid külmas kaua värsked. Goethe, kes ei talunud külma ja oleks tavaolukorras eelistanud oma praksuva ahju soojust, ei suutnud siiski heameelt varjata. Ta oli aina rõõmsalt jutukas. Humboldti isik tiivustas teda.

Neljakümnendate eluaastate keskpaika jõudnud Goethe oli siis Saksa kõige ülistatum kirjandustegelane. Täpselt kaks aastakümmet varem oli ta saavutanud rahvusvahelise tunnustuse oma lühiromaaniga „Noore Wertheri kannatused“ (Die Leiden des jungen Werthers; The Sorrows of Young Werther) – looga õnnetust armastajast, kes teeb enesetapu vastavalt tolle aja sentimentaalsetele kujutelmadele. See raamat kujunes oluliseks kogu põlvkonnale ja paljud samastasid ennast nimitegelasega. Jutustus tõlgiti enamikku Euroopa keeltesse ja sai nii kuulsaks, et lugematu hulk mehi, nende hulgas ka noor Saksi-Weimari hertsog Karl August, kandis Wertheri stiilis rõivaid, mis tähendas kollast vesti ja pükse, sinist sabakuube, pruune saapaid ja ümmargust viltkübarat. Inimesed rääkisid Wertheri palavikust ja hiinlased hakkasid isegi Wertheri portselani tootma, mis oli mõeldud Euroopa turu jaoks.

Johann Wolfgang von Goethe 1787. aastal.

Kui Goethe esimest korda Humboldti kohtas, polnud ta enam sädelev tormi ja tungi liikumise (Sturm und Trang) noor poeet. See Saksa romantismieelne periood ülistas individualismi ja kõikvõimalikke erandlikke tundeid – dramaatilisest armastusest kuni sügava melanhooliani – kõik seotud kirgede, tunnete, romantiliste luuletuste ja proosaga. Kui Karl August 18-aastase noormehena 1775. aastal Goethe esimest korda Weimarisse kutsus, keskendusid nad pikalt armuafääridele, trimpamisele ja tembutamisele. Goethe ja Karl August olid möllanud Weimari peal, vahel valgetesse linadesse mässitud, et hirmutada neid, kes uskusid vaime. Nad olid pihta pannud tünne kohaliku kaupmehe laost ja neid künkast alla veeretanud ning flirtinud maatüdrukutega – kõike selleks, et rõhutada oma mõttelennu ja iseenda vabadust. Ja loomulikult ei saanud keegi kaebusi esitada, sest noor valitseja Karl August oli kaasosaline. Ent need pöörased aastad oli juba ammune minevik ja nendega koos olid läinud ka teatraalsed armuavaldused, pisarad, prillide sisselöömised ja alastiujumised, mis olid kohalikke šokeerinud. 1788. aastal, kuus aastat enne Humboldti esimest visiiti, oli Goethe šokeerinud Weimari seltskonda veel üks kord, võttes endale armukeseks harimatu Christiane Vulpiuse. Weimaris õmblejana töötanud Christiane tõi vähem kui paar aastat hiljem ilmale nende poja Augusti. Hoolimata tavade rikkumisest ja pahatahtlikest kuulujuttudest elasid Christiane ja August koos Goethega.

Selleks ajaks kui Goethe Humboldti kohtas, oli ta maha rahunenud ja kaalu kogunud, tal oli topeltlõug ja kõht „justkui naisel raseduse lõppjärgus“, nagu üks tuttav julmalt kirjeldas. Tema heast välimusest polnud midagi järel, tema ilusad silmad olid kadunud „rasvakottide varju“ ja paljud märkisid, et ta polnud enam bravuurne Apollo. Goethe oli siiski Saksi-Weimari hertsogi nõunik ja hertsog oli talle andnud aadlitiitli (sellest von Johann Wolfgang von Goethe nimes). Ta oli õukonnateatri direktor ja pidas lisaks mitmeid tasuvaid administratiivseid ameteid, mille seas oli ka järelevalve hertsogi kaevanduste ja vabrikute üle. Nii nagu Humboldtki, hindas Goethe geoloogiat (ja kaevandamist) nii kõrgelt, et tavatses erilistel puhkudel riietada oma noore poja kaevandusametniku univormi.

Goethest oli saanud Saksa intellektuaalsete ringkondade Zeus, kes kõrgus üle kõigist teistest poeetidest ja kirjanikest, kuid ta võis olla ka „külm, napisõnaline Jumal“. Mõned ütlesid, et ta on melanhoolne, teised jälle, et arrogantne, uhkust täis ja salvav. Goethe ei olnud kunagi hea kuulaja, kui teema talle ei meeldinud, ja ta võis lõpetada vestluse, näidates järsult välja, et see teda ei huvita, või siis ilma sissejuhatuseta jutu hoopis mujale viia. Vahetevahel oli ta nii ebaviisakas, eriti noorte poeetide ja filosoofide suhtes, et nad ikka ja jälle tema vastuvõtutoast välja jooksid. Tema imetlejatele ei lugenud see aga midagi. Nagu üks Weimarit külastanud britt ütles, on „poeesia püha tuli“ täiuslikult lõõmanud ainult Homerose, Cervantese, Shakespeare’i ja nüüd Goethe juures.

Goethe maja Weimaris.

Goethe ise aga polnud õnnelik. „Mitte keegi pole olnud niisuguses üksinduses nagu mina siis,“ on ta öelnud. Teda köitis palju rohkem Emake Loodus kui inimene. Tema suur maja Weimari südalinnas väljendas tema maitset ja staatust. See oli kaunilt möbleeritud, ohtrate maalide ja Itaaliast pärit skulptuuridega, lisaks oli seal ka hiiglaslik kollektsioon kivimeid ja fossiile ning suur herbaarium. Maja tagaosas asusid lihtsamad ruumid, mida Goethe kasutas oma kabineti ja raamatukoguna ning kust avanes vaade aiale, mis oli rajatud teaduslike uuringute jaoks. Aia ühes nurgas oli väike maja, kus asus tema hiiglaslik geoloogiline kollektsioon.

Tema lemmikpaik oli aga aiamaja Ilmi jõe ääres, mis asus vana linnamüüri taga, hertsogile kuuluval maal. Kümneminutise jalutusteekonna kaugusel tema pearesidentsist asuv väike hubane maja oli ta esimene kodu Weimaris, kuid nüüd oli see pelgupaik, kuhu sai tõmbuda lõputu külalistevoolu eest. Seal ta kirjutas, tegi aiatööd ja võttis vastu kõige lähedasemaid sõpru. Viinapuuväädid ja magusalt lõhnava kuslapuu väänduvad tüved roomasid mööda müüre ja aknakarniise. Seal olid aedviljapeenrad, viljapuuaed ja pikk allee, mida palistasid Goethe lemmikud, tokkroosid. Kui Goethe 1776. aastal sinna kolis, oli ta lisaks oma aia rajamisele veennud hertsogit muutma lossi range barokse aia moodsaks inglise stiilis pargiks, kus juhuslikult istutatud puuderühmad lõid looduslähedase mulje.

Goethe oli „hakanud maailmast väsima“. Jakobiinide terroriaeg Prantsusmaal oli muutnud 1789. aasta revolutsiooni algse idealismi kümnete tuhandete inimeste, niinimetatud revolutsiooni vaenlaste massilise hukkamise veriseks reaalsuseks. Need brutaalsused koos järgneva vägivallaga, mida Napoleoni sõjad üle kogu Euroopa levitasid, olid purustanud Goethe illusioonid ja viinud ta „ülima kurvameelsuseni“. Kui sõjaväed marssisid läbi Euroopa, muretses ta nende ohtude pärast, mis ähvardasid Saksamaad. Ta ütles, et elab nagu eremiit ja ainuke asi, mis annab jõudu edasiseks, on teaduslik uurimistöö. Teadus oli tema jaoks nagu „plangujupp pärast laevahukku“.

Tänapäeval on Goethe kuulus oma kirjandusloomingu poolest, kuid ta oli ka pühendunud teadlane, keda köitsid ühtviisi nii maakera tekkimine kui botaanika. Tema kivimikollektsioonis oli 18 000 eksemplari. Sel ajal kui Euroopa sööstis sõtta, töötas ta vaikuses võrdleva anatoomia ja optika teemadel. Humboldti esimese külaskäigu aastal asutas ta Jena ülikooli botaanikaaia. Ta kirjutas essee „Taimede metamorfoos“ (originaalis Versuch die Metamorphose der Pflanzen zu erklären; Metamorphosis of Plants), milles tuli välja ideega, et kogu taimeriik lähtub ühest arhetüüpsest vormist. Mõtte sisuks oli, et iga taim on variatsioon algvormist (Urform’ist). Varieerumise taga oli aga ühtsus. Goethe arvamuse kohaselt oli algvormiks taime leht, taime peamine organ, millest olid arenenud kõik teised – kroonlehed, tupplehed ja nii edasi. „Vaata nii või naa, taim ei ole midagi muud kui leht,“ ütles ta.

Need olid põnevad mõtted, kuid Goethel ei olnud ühtegi väitluspartnerit, et oma teaduslikke teooriaid arendada. Kõik muutus, kui ta kohtas Humboldti. Näis nagu Humboldt oleks olnud ammuoodatud säde, mis läitis leegi. Alles Humboldtiga koos pääsesid Goethe mõtted kui paisu tagant. Ta otsis välja vanad märkmikud, raamatud ja joonistused. Paberikuhjad laual aina kasvasid, kui nad arutlesid botaanika ja zooloogia teoreetilisi probleeme. Nad kritseldasid visandeid, joonistasid ja lugesid. Goethe ütles, et teda ei huvita süstemaatika, vaid jõud, mis vormib loomi ja taimi. Ta eristas sisemist jõudu, Urform’i, mis annab elusorganismidele nende üldise ehituse, ja keskkonda, välist jõudu, mis annab igale organismile lõpliku lihvi. Goethe tõi näiteks, et hülge keha on kohastunud elule meres (väline jõud), samas aga leiame tema luustikus neidsamu jooni nagu maismaaimetajatel (sisemine jõud). Nii nagu Prantsuse looduseuurija Jean-Baptiste Lamarck ja hiljem Charles Darwin, jõudis Goethe järeldusele, et loomad ja taimed on kohastunud oma elukeskkonnaga. Ta kirjutas, et seda algvormi võib leida kõikides elusorganismide rühmades kõikidel arenguastmetel, isegi kui võrrelda loomi ja inimest.

Kuulanud Goethe kõikehaarava entusiasmiga esitatud kirjeldusi tema teaduslikest ideedest, tegi Humboldt talle ettepaneku avaldada oma teooria võrdlevast anatoomiast. Goethe alustas tööd pöörase hooga, kulutades näiteks kõik varahommikud magamistoas teksti dikteerimisele oma assistendile. Aastaid polnud Goethe niisuguse hooga töötanud, jätmata tööd isegi voodis, padjad seljale toeks ja tekid külmapeletuseks ümber mähitud. Tal oli kiire, sest kell kümme hommikul saabus Humboldt ja nende arutelud jätkusid.

Just sellel ajal hakkas Goethe jalutama minnes kätega hoogsalt vehkima ja ringe tegema, kutsudes nõnda esile naabrite ärevaid pilke. Lõpuks ta seletas sõbrale, et jõudis järeldusele, et niisugune mõõdutundetu kätega vehkimine pärineb jäänukina neljajalgsetelt loomadelt ja on seega tõend, et inimesel ja loomadel on ühised esivanemad. „Nõndaviisi jalutamine on palju loomulikum,“ ütles ta ning teda ei huvitanud, kas Weimari rahvas pidas seda veidraks või mitte.

Järgnevatel aastatel külastas Humboldt, kui vähegi aega oli, ikka ja jälle Jenat ning Weimari. Humboldt ja Goethe käisid koos pikkadel jalutuskäikudel ning einestasid koos. Nad korraldasid loodusteaduslikke katseid ja uurisid uues Jena botaanikaaias leiduvat. Innustunud Goethe liikus kergelt ühelt teemalt teisele. Tema tüüpiline sissekanne päevikusse Humboldti külaskäigu ajal oli: „varahommikul luuletuste korrektuur, siis konnade anatoomia“. Goethe ütles sõpradele, et Humboldt teeb teda oma mõtetega oimetuks. Ta polnud kunagi kohanud nii mitmekülgset inimest. Goethe ütles, et Humboldti sisemine sundus „piitsutas teda teadusasju edasi viima“ sellise kiirusega, et vahel oli raske teda jälgida.