Читать книгу Looduse leiutamine. Alexander von Humboldti uus maailm, II - Andrea Wulf - Страница 6

Alexander von Humboldt saabus Berliini 12. mail 1827. Ta oli viiekümne seitsme aastane ja linn ei meeldinud talle ka nüüd, nii nagu see polnud talle meeldinud juba kakskümmend aastat tagasi. Ta teadis, et tema elu ei saa enam kunagi olla endine. Nüüdsest alates kuulus suurem osa tema ajast „tüütule, rahutule õukonnaelule“. Friedrich Wilhelm III-l oli 250 kammerhärrat, kellest enamik kandis seda tiitlit vaid aunimetusena. Humboldtilt aga oodati liitumist kitsama õukonnaringiga, kuid seda ilma talle poliitilist rolli omistamata. Temast pidi saama kuninga intellektuaalne meelelahutaja, kes luges talle pärast õhtusööki raamatuid ette. Humboldtil tuli varjuda naeratustest ja keskusteludest koosneva fassaadi taha. Mees, kes oli kolmkümmend aastat varem kirjutanud, et „õukonnaelu röövib ka kõige intelligentsemalt inimeselt tema geeniuse ja vabaduse“, leidis end nüüd kuningliku rutiini köidikutest. Nii sai alguse elu, mida Humboldt nimetas „pendeldamiseks“ – elu, milles ta sööstis kuninga kannul ühest suveresidentsist teise ja siis jälle tagasi Berliini, olles pidevalt teel, alati kaasas käsikirjad ning kastitäite viisi raamatuid ja märkmeid. Ainuke aeg, mis talle jäi iseenda ja oma raamatute kirjutamise jaoks, oli kesköö ja kella kolme vahel hommikul.

Humboldt naasis maale, millest oli saanud politseiriik, kus tsensuur kuulus igapäevase elu juurde. Avalikesse kogumemistesse, isegi teadusliku eesmärgiga koosviibimistesse suhtuti suure umbusuga ja tudengiorganisatsioonid saadeti väevõimuga laiali. Preisimaal ei olnud põhiseadust ega rahvusparlamenti, olid üksnes üksikud provintsiassambleed, millel oli küll nõuandev funktsioon, kuid mis ei saanud välja anda seadusi ega kehtestada makse. Kõik otsused langetati põhjaliku kuningliku järelevalve all. Otsustavalt militaristlikku hoiakut oli tunda terves linnas. Peaaegu kõigi avalike hoonete juurde paigutati vahtkonnad ning linna külastajatele jäi kõrva pidev trummipõrin ja silma paraadsammul marssivad sõdurid. Näis, et linnas on rohkem sõjaväelasi kui tsiviilelanikke. Üks linnakülaline on meenutanud pidevat marssimist ja „kõikvõimalike mundrite lõputut paraadi kõigis avalikes kohtades“.

Berliini loss (Berliner Stadtschloss).

Õukonnas mingisugustki poliitilist mõju omamata otsustas Humboldt tuua Berliini vähemalt intellektuaalse uudishimu õhku. Seda oli hädasti vaja. Juba noore mehena, kaevanadusinspektorina töötades, oli Humboldt rajanud ja eraviisiliselt rahastanud kaevuritele mõeldud kooli. Nii nagu tema vend Wilhelm, kes oli kakskümmend aastat varem pea ainuisikuliselt loonud Preisi haridussüsteemi, nii uskus ka Alexander, et vaba ja õnneliku ühiskonna alustalaks on just haridus. Paljude arvates oli tegu ohtliku mõtteviisiga. Näiteks avaldati Suurbritannias pamflette, mis hoiatasid selle eest, et teadmised tõstavad vaesed nende „alandlikest ja töistest kohustustest“ kõrgemale.

Humboldt uskus õppimise jõusse ja tema raamatud, nagu „Vaated loodusele“, olid suunatud pigem laiemale lugejaskonnale kui elevandiluust tornis istuvatele teadlastele. Kohe pärast Berliini jõudmist püüdis ta rajada ülikooli juures keemia ja matemaatika teaduskonda. Ta pidas kolleegidega kirjavahetust laboratooriumite võimaluste ja tehnikainstituudi rajamise eeliste üle. Ühtlasi veenis Humboldt kuningat, et Berliin vajab uut observatooriumit, mis oleks varustatud kõige uuemate instrumentidega. Kuigi oli neid, kes uskusid, et temast oli saanud „lömitav õukondlane“, võimaldas tegelikkuses just see positsioon õukonnas tal toetada teadlasi, maadeuurijaid ja kunstnikke. Humboldt selgitas ühele sõbrale, et selleks tuleb kuningal „jõudehetkel“ varrukast kinni saada ja teda enam mitte lahti lasta. Viibinud Berliinis vaid mõned nädalad, oli ta juba jõudnud oma ideid ellu viima asuda. Ühe tema kolleegi sõnul oli tal „kadestusväärne anne seista intellektuaalsete ja teaduslike keskustelude keskmes“.

Humboldt oli aastakümneid kritiseerinud valitsusi ning väljendanud avalikult oma rahulolematust ja arvamusi, kuid selleks ajahetkeks, mil ta Berliini elama asus, olid tema poliitilised illusioonid purunenud. Noore mehena oli teda innustanud Suur Prantsuse revolutsioon, ent viimastel aastatel oli ta pidanud olema tunnistajaks sellele, kuidas kukutatud poliitilist režiimi toetavad ultrarojalistid Prantsusmaal kella tagasi keerasid. Ka mujal Euroopas valitsesid tagurlikud meeleolud. Kuhu Humboldt ka ei vaadanud, kõikjal nägi ta, kuidas lootus muutustele oli luhtumas.

Hiljutisel külaskäigul Inglismaale oli Humboldt kohtunud oma vana tuttava George Canningiga, kellest oli saanud uus Suurbritannia peaminister. Ta oli näinud, kui raske oli Canningil uut valitsust moodustada, sest tema tooride partei oli ühiskondlike ja majanduslike reformide tõttu lõhenenud. 1827. aasta mai lõpus, kümme päeva pärast Humboldti saabumist Berliini oli Canning olnud sunnitud toetuse saamiseks pöörduma opositsioonipartei, viigide poole. Nagu Berliini ajalehtedest selgus, läks olukord Suurbritannias kord-korralt järjest hullemaks. Nädalaga oli lordide koda kõrvale jätnud otsustava tähendusega teraviljaseaduse (Corn Laws) parandusettepaneku, mis oli olnud reformikõneluste võtmeteemaks. Viljaseadus tekitas nii suurt vastuolu seetõttu, et see võimaldas valitsusel nõuda välismaise teravilja importijatelt suurt sisseveolõivu. Näiteks kehtestati Ameerika Ühendriikidest sisse veetavale odavale viljale niivõrd suured maksud, et see muutus Briti tarbijale üle jõu käivalt kulukaks, mis võimaldas omakorda Briti maaomanikel vabaneda igasugusest konkurentsist ning hoida enda käes monopoolset asendit hindade kujundamisel. Kõige enam kannatas selle läbi vaesem elanikkond, sest nii jäi leiva hind röövellikult kõrgeks. Rikkad jäid rikkaks ja vaesed jäid vaeseks. Canning ennustas, et „me seisame maaomandi ja rahvastiku vahelise suure võitluse veerel“.

Mandri-Euroopas oli olukord sarnane. Pärast Napoleoni sõdade ja Viini kongressi lõppu, aastal 1815 algas Saksa riikide jaoks periood, mida iseloomustas küll suhteline rahu, aga ka reformide vähesus. Austria välisministri prints Klemens von Metternichi juhatusel olid Saksa riigid loonud Viini kongressil Saksa Liidu (Deutscher Bund). Tegu oli 40 riigist koosneva lõdvalt seotud föderatsiooniga, mis asendas varasemat Saksa-Rooma riiki (Püha Rooma riik) ning sellele järgnenud ja Napoleoni loodud Reini Liitu (Rheinbund). Metternichi nägemuses pidi sellist laadi liit taastama Euroopas jõudude tasakaalu ning hoidma ära ühe üksiku võimsa riigi esilekerkimise. Saksa Liidul puudus riigipea ning selle Frankfurdis asunud peaassamblee kujutas endast pigem oma riikide huve esindavatest saadikutest koosnevat kongressi kui parlamenti. Napoleoni sõdade lõpuga oli Preisimaa seoses oma territooriumi taaskordse laienemisega saanud tagasi mõningase majandusliku võimsuse. Koosnedes nüüd lühikest aega Napoleoni vasallriigina eksisteerinud Vestfaali kuningriigi, Reinimaa ja Saksimaa aladest, ulatus Preisimaa läänepiir välja Hollandini ja idapiir Venemaani.

Saksa riikides suhtuti reformidesse ettevaatusega ning neis nähti esimest sammu teel revolutsiooni suunas. Metternich ütles, et demokraatia on „vulkaan, mis tuleb kustutada“. Humboldtile, kes oli Metternichiga mitmel korral Pariisis ja Viinis kohtunud, valmistasid sellised arengud pettumuse. Kaks meest rääkisid oma kirjavahetuses küll teaduste edendamisest, ent tundsid teineteist piisavalt hästi, et mitte laskuda poliitilistesse aruteludesse. Eravestlustes kirjeldas Austria kantsler Humboldti kui „pead, mis on poliitiliselt kallutatud“ ja Humboldt omakorda nimetas Metternichi „muumia sarkofaagiks“, kuna pidas tema poliitikat niivõrd iganenuks.

Riik, kuhu Humboldt oli naasnud, oli otsustavalt antiliberaalne. Üldises liberaalsete ideede summutamise õhkkonnas tõmbus ilma suuremate poliitiliste õigusteta Preisi keskklass avalikust elust tagasi ja taandus erasfääri. Muusikas, kirjanduses ja kunstis said revolutsiooniliste mõtteavalduste asemel valitsevaks tundeväljendused. 1789. aasta vaim, nagu Humboldt seda kutsus, oli kadunud.

Ka mujal ei paistnud asjalood paremad olevat. Simón Bolívar oli mõistnud, et rahvusriikide ülesehitamine on kordades raskem kui sõjapidamine. Selleks ajaks, kui Humboldt Berliini kolis, olid mitmed kolooniad suutnud end Hispaania võimu alt vabastada. Ladina-Ameerikas olid välja kuulutatud Mehhiko vabariik, Kesk-Ameerika föderaalne vabariik, Argentina vabariik, Tšiili vabariik; vabariigiks olid saanud ka Bolívari juhitud Suur-Kolumbia (mis koosnes Venezuelast, Panamast, Ecuadorist ja Uus-Granadast), Boliivia ja Peruu. Kuid Bolívari unistus vabade rahvaste liigast Ladina-Ameerikas oli purunemas, sest tema vanad liitlased olid talle selja keeranud.

Tema korraldatud ja 1826. aasta suvel aset leidnud Panameerika kongressist võttis osa üksnes neli Ladina-Ameerika vabariiki. Panamast Boliiviani ulatuma pidanud Andide Liidu algust märkima kavatsetud kongress kukkus täielikult läbi. Varasemad kolooniad ei olnud ühinemisest huvitatud. Olukord muutus veelgi hullemaks, kui 1827. aasta kevadel jõudsid Bolívarini teated, et tema Peruus asuvad väed olid mässu tõstnud. Ja selle asemel, et aunimetust El Libertador (vabastaja) kandnud Bolívari aidata, kiitis tema vana sõber, Kolumbia asepresident Francisco de Paula Santander tekkinud mässu hoopis tagant ja nõudis Bolívari tagandamist presidendi kohalt. Nagu ütles üks Bolívari usaldusalustest, olid nad astunud „eksimuste ajastusse“. Ka Humboldt leidis, et Bolívar on omistanud endale liialt suure diktaatorliku võimu. Loomulikult oli Bolívaril Lõuna-Ameerika ees palju teeneid, kuid tema autoritaarsed valitsemisvõtted olid „ebaseaduslikud, konstitutsioonivastased ja meenutasid mõneti Napoleoni omi“, nagu ütles Humboldt ühele Kolumbia teadlasele ja saadikule.

Põhja-Ameerika suhtes ei olnud Humboldt samuti kuigi optimistlikult meelestatud. Kui Thomas Jefferson ja John Adams mõlemad ühel ja samal päeval, 4. juulil 1826 ehk Ameerika Ühendriikide Iseseisvusdeklaratsiooni väljakuulutamise 50. aastapäeval surid, kadusid Ühendriikide rajajaks olnud vana kaardiväe viimasedki esindajad. Humboldt oli Jeffersoni alati imetlenud riigi tõttu, mille sünnile viimane oli kaasa aidanud ja mille pärast südant valutanud, leides, et orjuse kaotamise osas pole siiski veel piisavalt ära tehtud. 1820. aastal USA Kongressi vastu võetud Missouri Kompromiss oli avanud orjapidajatele uue võimaluse vanaviisi jätkata. Ühendriikide laienemise, uute osariikide rajamise ja vastuvõtmisega ühendusse kaasnesid ägedad vaidlused orjapidamise üle. Humboldt oli pettunud, et Missouri Kompromiss lubas uutes osariikides, mis asusid 36º30’ laiuskraadist lõuna pool (umbes sama laiuskraad, millel asub Tennessee ja Kentucky vaheline piir), orjapidamist. Humboldt rääkis Põhja-Ameerikast pärit külalistele, kirjavahetajatele ja ajakirjanikele elu lõpuni sellest, kuidas teda šokeeris tõsiasi, et „orjapidamise mõju üha suurenes“.

Poliitikast ja revolutsioonidest väsinud Humboldt kapseldus teadusemaailma. Ja kui ta sai Mehhiko valitsuse esindajalt kirja, milles paluti tema abi Euroopa ja Mehhiko vahelisi kaubandussidemeid puudutavatel läbirääkimistel, siis oli tema vastus ühemõtteliselt selge. Ta kirjutas, et tema „võõrandumine poliitikast“ ei luba tal asjasse sekkuda ja et nüüdsest peale keskendub ta loodusele, teadusele ning haridusele. Ta tahtis aidata inimestel päästa valla nende intellekti jõu. „Teadmised toovad kaasa mõtlemise ja mõtlemine toob kaasa väe,“ ütles ta.

3. novembril 1827, vähem kui kuus kuud pärast saabumist Berliini tegi Humboldt ülikooli juures algust oma 61 loengust koosneva loengusarjaga. See osutus aga niivõrd populaarseks, et alates 6. detsembrist pidas ta Berliini Lauluakadeemia (Sing-Akademie) saalis veel kuus loengut. Poole aasta vältel andis ta mitu loengut nädalas. Igal loengul käis sadu kuulajaid ja Humboldt rääkis alati peast, kasutamata kordagi oma märkmeid. Tema esinemine oli elav, ergastav ja midagi täiesti uudset. Humboldt ei küsinud osalejatelt loengute kuulamise eest tasu, muutes sellega teaduse demokraatlikuks: puupüsti täis auditooriumist võis leida nii kuningliku perekonna liikmeid kui ka kutsareid, nii tudengeid kui ka teenijaid, nii õpetlasi kui ka müürseppasid ning poole kuulajaskonnast moodustasid naised.

Wilhelm von Humboldti sõnul poldud Berliinis kunagi varem midagi niisugust nähtud. Niipea, kui ajalehtedes oli ilmunud kuulutus loengu toimumise kohta, ruttasid inimesed endale istekohti kindlustama. Loengupäeval olid tänavatel liiklusummikud, mida saadeti likvideerima ratsapolitseinikud. Auditoorium oli rahvast puupüsti täis juba tund aega enne seda, kui Humboldt poodiumile astus. Helilooja Felix Mendelssohn Bartholdy õe Fanny Mendelssohni sõnul toimus seal „kohutav tõuklemine“. Kuid asi oli seda väärt. Lõpuks ometi võisid naised, kellel ei olnud lubatud õppida ülikoolis või isegi teaduslike ühingute koosolekutest osa võtta, „kuulata tarka sõna“. Naise sõnul võisid härrasmehed neid pilgata kui palju tahes, kuid kogemus oli sellegipoolest suurepärane. Kuid oli ka neid, kellele uus, naissoost kuulajaskond ei meeldinud ning kes nende entusiastliku teadusehuvi üle ironiseerisid. Nii kirjutas Berliini Lauluakadeemia juhataja Goethele, et üht naist köitsid Humboldti tähelepanekud öötaeva kõige eredama tähe, Siriuse kohta niivõrd suurel määral, et tema vastne astronoomiavaimustus leidis koheselt väljundi ka tema garderoobis: ta palus oma rätsepal õmmelda endale kleidi, mille käised oleksid Siriusest kaks korda laiemad.

Oma leebel häälel võttis Humboldt kuulajad endaga kaasa rännakule läbi taeva ja sügavate merede, üle maa, kõige kõrgematesse mäetippudesse välja ja siis tagasi kõige väiksema samblatäpi juurde kivil. Ta kõneles luulest ja astronoomiast, nagu ka geoloogiast ja maastiku maalimisest. Tema loengutes oli oma koht nii meteoroloogial, Maa ajalool, vulkaanidel kui ka taimede levikul. Ta liikus fossiilide juurest virmalisteni, magnetismi juurest floora, fauna ja inimkonna levikuni. See kõik lõi kuulajatele pildi kirjust kaleidoskoobist, mis hõlmas endas kogu universumi ühes selles valitsevate seostega. Või nagu Humboldti vennanaine on öelnud – kõik need loengud kokku moodustasid Alexandri „kogu suure Naturgemälde“.

Loengute tarvis tehtud märkmed näitavad, kuidas Humboldti mõte töötas, hargnedes ühe idee juurest edasi teise juurde. Ta alustas küllaltki tavapäraselt, pannes oma mõtted üsna lineaarsel kujul paberile kirja. Kuid seda tehes tekkisid uued mõtted, mis tuli samuti sinnasamma ära mahutada – kas äärtele või küljeti – ja mida eristasid üksteisest kriipsud ja jooned. Mida kauem ta oma loengu üle mõtiskles, seda rohkem informatsiooni kogunes.

Kui leht sai täis, kirjutas ta oma tillukese käekirjaga täis veel terve rea väikesi paberitükke ja liimis need kõik oma märkemete juurde. Humboldt võis ilma igasuguse süümepiinata lõhkuda raamatuid ning paksudest köidetest lehti välja rebida, et ka need oma märkmepaberi külge kinnitada, kasutades selleks punaseid ja siniseid kleepuvaid täpikesi – 19. sajandi vastet meie kleepmassile. Materjali kogunedes asetas ta paberitükid üksteise peale nii, et mõned jäid täielikult uute kihtide varju, samal ajal kui teisi võis uute alt lahti voltida. Kõik need märkmed olid täis küsimusi iseendale, tillukesi jooniseid, statistikat, viiteid ja meelespeasid. Lõpuks kujutas esialgne paber endast mõtete, arvude, tsitaatide ja märkuste kuhilat, milles üksnes Humboldt ise orienteerus.

Kõik olid temast võlutud. Ajalehed rääkisid, kuidas „uus meetod“, mida Humboldt loengute pidamisel ja mõtlemisel kasutab, üllatab kuulajaskonda sellega, kuidas see loob seoseid omavahel näiliselt täiesti ühendamatute distsipliinide ja faktide vahel. Üks ajaleht kirjutas, et „kuulaja on sellest vastupandamatu jõuga kütkestatud“. Tegu oli Humboldti viimase kolmekümne aasta vältel tehtud töö kulminatsiooniga. Üks õpetlane kirjutas oma naisele: „Ma ei ole kunagi kuulnud, kuidas keegi poolteise tunni jooksul nii palju uusi ideid välja käib.“ Kuulajad meenutasid enneolematut selgust, millega Humboldt looduse keerukat võrgustikku lahti seletas. See avaldas sügavalt muljet ka Caroline von Humboldtile, kes ütles, et üksnes Alexander suudab sellist „imelist sügavust“ taolise kergusega edasi anda. Ühes ajalehes öeldi, et Humboldti loengud kuulutavad „uue ajastu“ algust. Ja kui tema Saksa kirjastaja, Johann Georg von Cotta kuulis esimese loengu suurest edust, oli ta koheselt valmis kellelegi maksma loengutes kuuldu kirjapanemise eest, et seda hiljem avaldada. Ta pakkus välja 5000 taalri suuruse hiigelsumma, kuid Humboldt keeldus. Tal olid oma plaanid ning ta ei lasknud end kellelgi tagant kiirustada.

Humboldti märkused taimegeograafia loengu jaoks.

Humboldt tegi teaduses revolutsiooni. 1828. aasta septembris kutsus ta sadu teadlasi üle kogu Saksamaa ja Euroopa osalema enda korraldatud konverentsil Berliinis.1 Kui varasematel sellelaadsetel kohtumistel esitasid teadlased lõputul hulgal ettekandeid oma töö kohta, siis Humboldti koostatud programm nägi ette midagi muud. Ta tahtis, et teadlased mitte ei räägiks teadlastele, vaid et teadlased räägiksid teadlastega. Programmi kuulusid ka pidulikud söömaajad ja ühised tegevused ning väljasõidud, nagu näiteks kontsertide külastamine ja ekskursioon Potsdamis Paabulindude saarel (Pfaueninsel) asunud kuninglikku eksootilisse loomaaeda. Kohtumised leidsid aset nii botaaniliste, zooloogiliste ja paleontoloogiliste kollektsioonide keskel kui ka ülikoolis ja botaanikaaias. Humboldt julgustas teadlasi moodustama väikesi gruppe, mille liikmed esindaksid erinevaid teadusharusid. Vahel võimaldas ta osalejatel luua isiklikumat laadi sidemeid, mis tagas sõprussuhete loomise, see omakorda oli aluseks omavahel tihedalt läbi käivate suhtlusvõrgustike tekkele. Humboldt nägi vaimusilmas interdistsiplinaarset teadlaste vennaskonda, kes jagab ja vahetab teadmisi. Nii tuletas ta konverentsi avakõnes osalejatele meelde, et „ilma arvamuste mitmekesisuseta on tõe leidmine võimatu“.

Konverentsist võttis osa ligi 500 teadlast. Tegu oli „nomaadidest loodusuurijate plahvatusega“, nagu kirjutas Humboldt oma Pariisis elavale sõbrale Aragole. Külalisi saabus Cambridge’ist, Zürichist, Firenzest ja isegi Venemaalt. Rootsist saabus kohale näiteks Jöns Jacob Berzelius, üks kaasaegse keemia rajajaid, ning Inglismaalt tulnud teadlaste hulka kuulus ka Humboldti vana tuttav Charles Babbage. Göttingenist kohale tulnud geniaalne matemaatik Carl Friedrich Gauss, kes peatus Berliinis kolm nädalat Humboldti korteris, leidis, et konverentsi näol oli tegu värske „hapnikuga“.

Pöörasest elutempost hoolimata leidis Humboldt aega, et värskendada oma sõprust Goethega. Peaaegu 80-aastane ja enam kui 300 kilomeetri kaugusel Weimaris elav Goethe oli liiga nõrk, et Berliini tulla ja nii läks Humboldt ise tema juurde. Goethe kadestas oma Berliinis elavaid sõpru, kellel oli võimalus Humboldti regulaarselt näha. Elatanud luuletaja oli juba pikemat aega end Humboldti iga liigutusega kursis hoidnud, tülitades uudiste saamiseks nende ühiseid sõpru. Goethe sõnul oli ta vaimus oma vana sõpra „alati saatnud“ ning Humboldtiga tutvumine oli olnud tema elu üks „kõige eredamaid“ hetki. Viimase kahekümne aasta vältel olid nad regulaarselt kirju vahetanud ning Goethe ütles, et iga Humboldti kiri mõjus talle ergastavalt. Goethe luges läbi Humboldti viimased kirjutised niipea, kui need temani jõudsid, kuid ometi igatses ta taga nende elavaid arutelusid.

Goethe tundis, et ta jääb teaduse edusammudest üha kaugemale. Ta kurtis, et erinevalt Pariisist, kus prantsuse mõtlejad olid kõik koondunud ühte suurde linna, oli Saksamaal probleemiks, et kõik elasid üksteisest niivõrd kaugel. Olukorras, kus üks teadlane elas Berliinis, teine Königsbergis ja kolmas Bonnis, oli mõttevahetus vahemaade tõttu takistatud. Pärast Humboldti nägemist mõtles Goethe sellest, kui teisiti kõik oleks siis, kui nad elaksid teineteisele ligemal. Ta ütles, et üheainsa päevaga Humboldti seltsis jõudis ta „oma eralduses kulgeval teel“ kaugemale, kui oli jõudnud mitme aasta vältel kokku.

Vaatamata kogu rõõmule oma mõttekaaslase nägemise üle oli siiski üks – aga tohutu – teema, mille osas nende arvamused lahku läksid, ja selleks oli Maa loomine. Oma õpingute ajal Freibergi kaevandusakadeemias oli Humboldt järginud ideid, mida esindas tema õpetaja Abraham Gottlieb Werner, kes oli olnud neptunistliku teooria üks peamisi pooldajaid – uskudes, et mäed ja maakoor olid moodustunud primordiaalse ookeani põhja kogunenud setetest. Kuid tänu oma Ladina-Ameerikas tehtud tähelepanekutele sai Humboldtist „vulkanist“. Ta uskus, et maapinda olid vorminud katastroofilised sündmused, nagu vulkaanipursked ja maavärinad.

Humboldt väitis, et kõik oli pinna all omavahel ühendatud. Vulkaanid, mille otsa ta oli Andides roninud, olid maa all kõik omavahel seotud – tegu oli justkui „üheainsa vulkaanilise sulatusahjuga“. Vulkaanide puntrad ja ahelad andsid tema sõnul tunnistust sellest, et tegu ei olnud eraldiseisvate nähtustega, vaid osaga globaalsest jõust. Tema toodud näited olid korraga nii kujundlikud kui ka hirmuäratavad: ta sidus ilma pikemata ühe uue saare ootamatu tekkimise Assooridel 30. jaanuaril 1811. aastal terve rea maavärinatega, mis raputasid planeeti kindla perioodi vältel enam kui aasta jooksul ning mis liikusid Lääne-India saarestikust Ohio ja Mississippi tasandikele kuni selle laastava maavärinani välja, mis hävitas 1812. aasta märtsikuus Caracase linna. Sellele järgnes 30. aprillil 1812 vulkaanipurse Lääne-India saarestikus asuval Saint Vincenti saarel – tegu oli sama päevaga, mil Rio Apure (kust Humboldt oli alustanud oma Orinoco ekspeditsiooni) elanikud väitsid, et nad kuulsid oma jalgade all valju mürinat. Kõik need sündmused olid Humboldti väitel ühe suure ahelreaktsiooni osad.

Ja kuigi tektooniliste plaatide nihkumine leidis ametlikult kinnitust alles 20. sajandi keskpaigas, arutles Humboldt juba oma 1807. aastal kirjutatud „Ülevaates taimegeograafiast“ selle üle, et Aafrika ja Lõuna-Ameerika kontinendid olid kunagi omavahel ühendatud. Hiljem kirjutas ta, et sellise kontinentaalse nihke põhjuseks oli „maa-alune jõud“. Goethes, kes oli veendunud neptunist, tekitas selline jutt õõva. Ta kaebas, et kõik kuulasid neid hullumeelseid teooriaid just nagu „metslased misjonäride jutlusi”. Ta ütles, et on „absurdne” uskuda, et Himaalaja ja Andid – „kindlalt ja uhkelt“ paigal seisvad tohutud mäed – võiksid kunagi olla korraga maa põuest esile kerkinud. Ta naljatas, et Humboldtiga nõus olemiseks selles asjas peaks ta uuendama kogu oma „tserebraalse süsteemi“. Vaatamata nendele teaduslikele eriarvamustele jäid Goethe ja Humboldt headeks sõpradeks. Goethe kirjutas Wilhelm von Humboldtile, et võib-olla on ta lihtsalt vanaks jäämas, sest „ma paistan endale üha ajaloolisemana“.

Humboldtil oli hea meel Goethega taas kohtuda, kuid veelgi rõõmsam oli ta võimaluse üle veeta aega Wilhelmiga. Vendade vahel oli küll varasemalt erimeelsusi esinenud, kuid ometi oli Wilhelm ainus perekonnaliige, kes Alexandril oli. Alexander kirjutas: „Ma tean, kus peitub mu õnn. See on sinu lähedal!“ Wilhelm oli avalikust teenistusest erru läinud ja kolinud koos perega kohe Berliini külje all asuvasse Tegelisse. Esimest korda noorusajast saadik elasid vennad teineteisele lähestikku ning kohtusid regulaarselt. Just Berliinis ja Tegelis oli neil lõpuks ometi võimalus „koos teadust teha“.

Wilhelmi kireks oli keelte uurimine. Ta oli juba poisikesena sukeldunud kreeka ja rooma mütoloogiasse. Kogu oma teenistuskäigu vältel oli Wilhelm kasutanud iga diplomaatilist lähetust selleks, et uusi keeli õppida, ning Alexander oli teda varustanud märkmetega Ladina-Ameerika põliselanike sõnavara kohta – sinna hulka kuulusid ka inkade ja inkadeeelsest ajastust pärit käsikirjade koopiad. Vahetult pärast Alexandri naasmist oma ekspeditsioonilt oli Wilhelm kõnelenud „kõikide keelte müstilisest ja imelisest sisemisest seosest“. Wilhelm oli aastakümneid tundnud puudust ajast, et oma uurimisvaldkonnaga tegeleda, kuid nüüd tal seda oli. Vähem kui pool aastat pärast ametist lahkumist oli ta esinenud Berliini Teaduste Akadeemias loenguga võrdleva keeleteaduse teemal. Sarnaselt Alexandrile, kes vaatas loodust kokkulõimunud tervikuna, uuris Wilhelm ka keelt kui elavat organismi. Wilhelm uskus, et keel nagu looduski tuleb asetada laiemasse konteksti, mille moodustavad maastik, kultuur ja inimesed. Seal, kus Alexander otsis kontinentideüleseid taimerühmi, uuris Wilhelm rahvasteüleseid keelerühmi ja ühiseid juuri. Ta ei õppinud ära mitte üksnes sanskriti keele, vaid ka hiina ja jaapani ning polüneesia ja malai keele. Wilhelmi jaoks oli tegu toorandmetega, mida ta vajas oma teooriate tarbeks, just nii nagu Alexandri toorandemeteks olid tema botaanilised näidised ja meteoroloogilised mõõtmised.

Kuigi vennad pühendusid erinevatele uurimisvaldkondadele, olid nende eeldused ja lähenemisviisid sarnased. Sageli kasutasid nad ka ühesugust terminoloogiat. Seal, kus Alexander oli otsinud vormivat jõudu looduses, kirjutas Wilhelm nüüd, et „keel on mõtete vormivaks jõuks“. Nii nagu loodus oli palju enamat kui taimede, kivimite ja loomade kogum, nii oli ka keel midagi enamat kui lihtsalt sõnade, grammatika ja häälikute kogum. Wilhelmi uue radikaalse teooria kohaselt peegeldasid erinevad keeled erinevaid maailma nägemise viise. Keel ei ole üksnes vahend mõtete väljendamiseks, vaid see vormib mõtteid – oma grammatika, sõnavara, ajavormide jne kaudu. See ei ole üksikutest elementidest koosnev mehhaaniline konstruktsioon, vaid organism, võrk, mis seob omavahel toimimise, mõtlemise ja rääkimise. Wilhelm tahtis enda sõnul võtta kõik selle kokku ühte Alexandri Naturgemälde sarnasesse „kujutlusse orgaanilisest tervikust“. Mõlemad vennad tegutsesid globaalsel tasandil.

Alexandri jaoks tähendas see endiselt oma unistuste täideviimist. Pärast naasmist retkelt Ladina-Ameerikasse ei olnud tal vaatamata korduvatele püüdlustele õnnestunud kolmekümne aasta vältel organiseerida ühtki ekspeditsiooni, mis oleks võimaldanud tal oma uuringud lõpule viia. Humboldt tundis, et selleks, et tõepoolest esitleda vaadet loodusele kui globaalsele jõule, on tal vaja näha senisest enamat. Ladina-Ameerika ekspeditsiooni käigus kuju võtnud idee loodusest kui elu võrgustikust vajas täiendavaid andmeid tervest maailmast. Rohkem kui kellelgi teisel oli Alexandril vaja uurida erinevaid kontinente, nii paljusid kui vähegi võimalik. Võrdlevaid andmeid oli vaja nii kliimamustrite, taimkattevööndite kui ka geoloogiliste formatsioonide uurimiseks.

Kesk-Aasia kõrged mäed olid teda juba aastaid tõmmanud. Tema ambitsiooniks oli ronida Himaalaja tippu, et võrrelda sealt saadavaid andmeid Andide omadega. Humboldt oli brittidelt järelejätmatult luninud luba Hindustani poolsaarele pääsemiseks. Kaks aastat varem oli ta isegi Vene diplomaadilt Pariisis uurinud võimaluste kohta, kuidas Vene impeeriumi kaudu takistamatult Indiasse või Tiibetisse pääseda.

Mitte midagi ei juhtunud, kuni korraga jõudis Humboldtini kiri Venemaa rahandusministrilt, Saksamaal sündinud krahv Georg von Cancrinilt. Oli 1827. aasta sügis, mil Humboldt tegeles oma loengusarja ettevalmistamisega Berliinis ning Cancrin kirjutas talle, et paluda informatsiooni plaatina kui võimaliku Vene vääringu kohta. Nimelt oli viis aastat varem leitud Uurali mäestikust plaatinat ja Cancrin lootis, et Humboldt oskab talle anda teavet Kolumbias vääringuna kasutusel olnud plaatina kohta. Ta teadis, et Humboldtil olid Ladina-Ameerikaga endiselt tihedad sidemed. Humboldt nägi selles koheselt enda jaoks uut võimalust. Ta vastas Cancrini järelepärimisele ülima üksikasjalikkusega, lisades pika kirja lõppu lühikese postskriptumi, milles selgitas, et tema „kõige põletavamaks sooviks“ on külastada Venemaad. Uurali mäestik, Ararati mägi ja Baikali järv olid tema sõnul kõige imelisemad paigad, mida ette kujutada.

Kuigi tegu ei olnud Indiaga, andnuks luba näha Vene impeeriumi Aasiapoolset osa talle siiski tõenäoliselt võimaluse koguda piisavalt andmeid, et oma Naturgemälde lõpule viia. Humboldt kinnitas Cancrinile, et kuigi tema pea on hall, suudab ta taluda pika ekspeditsiooniga kaasnevaid raskusi ja kõndida ilma peatumata üheksa kuni kümme tundi.

Vähem kui kuu aega pärast Humboldti vastust oli Cancrin sellest rääkinud tsaar Nikolai I-ga, kes kutsus Humboldti Venemaale ekspeditsioonile, mille kõik kulud olid kaetud. Sellele aitasid arvatavasti kaasa ka Preisi ja Vene õukondade vahelised soojad sidemed, sest Friedrich Wilhelm III õde Aleksandra oli Nikolai I naine. Humboldt pääses lõpuks ometi Aasiasse.