Читать книгу Looduse leiutamine. Alexander von Humboldti uus maailm, II - Andrea Wulf - Страница 7

Taevas oli selge ja õhk soe. Suvepäikeses küpsevad lagedad tasandikud laiusid kauge silmapiirini. Kolmest tõllast koosnev konvoi sõitis mööda niinimetatud Siberi maanteed, mis kulges Moskvast tuhandeid kilomeetreid ida suunas. Oli 1829. aasta juuni keskpaik, kaks kuud varem oli Alexander von Humboldt Berliinist teele asunud. Sedamööda, kuidas Siberi maastik hobuste jalge all lahti rullus, jälgis viiekümne üheksa aastane mees läbi tõllaakna, kuidas stepi madalakasvuline rohi vaheldus lõputute metsalaamadega, kus kasvasid peamiselt paplid, kased, pärnad ja lehised. Taoti torkas kaskede ketendavate valgete tüvede taustal silma mõni tumeroheline kadakas. Kibuvits oli õites, samuti kuldking, mille õied meenutasid pungil paunasid. Kuigi tegu oli meeldiva vaatepildiga, ei olnud Humboldt Venemaad mitte just päris sellisena ette kujutanud. Siinne maastik sarnanes natukene liiga palju sellele, mida võis näha tema perekonnavalduste läheduses Tegelis.

Nii oli see olnud juba nädalaid – kõik oli pisut tuttavlik. Siinsed savi- ja kruusateed olid talle tuttavad juba Inglismaalt ning Venemaa taimestik ja loomastik olid tema arvates laias laastus „tavalised“. Loomi oli vähe: mõnikord jäi silma mõni väike jänes või orav, ja mitte kunagi rohkem kui kaks või kolm lindu korraga. Tegu oli vaikse maastikuga, kus ei kostnud suuremat linnulaulu. Kõik see valmistas Humboldtile kerge pettumuse. Tema sõnul ei olnud Siberi ekspeditsioon kohe kindlasti „nii vaimustav“, kui seda oli olnud Lõuna-Ameerika oma, kuid vähemalt oli ta väljas ja mitte Berliini õukonda suletud. See oli igatahes kõige lähemal sellele, mida ta tahtis – sellele, mida ta armastas nimetada „eluks metsikus looduses“.

Humboldti tõld kihutamas läbi Venemaa.

Nad kihutasid muudkui edasi, vahetades iga 15 või 30 kilomeetri tagant hobuseid vahejaamades, mis asusid selle itta viiva läbisõidutee äärde hajutatud külades. Tee oli lai ja heas korras – koguni nii heas, et nende tõldade kiirus kasvas aeg-ajalt ärevakstegevalt suureks. Kuna teele jäid vaid üksikud kõrtsid ja võõrastemajad, reisisid nad enamasti ka öösiti ning Humboldt magas tõllas, samal ajal kui kilomeeter kilomeetri järel selle rataste alt läbi veeres.

Erinevalt Lõuna-Ameerikast oli Humboldtil Venemaal reisides kaasas suur saatjaskond. Nende hulgas olid Gustav Rose, kahekümne üheksa aastane mineraloogia professor Berliinist, ja kolmekümne nelja aastane Christian Gottfried Ehrenberg, kogenud loodusuurija, kes oli juba jõudnud käia ekspeditsioonil Lähis-Idas. Lisaks Johann Seifert, ekspeditsiooni jahimees, kelle ülesanne oli hankida zooloogilisi eksemplare ning kes jäi aastateks Humboldti ustavaks teenijaks ja majahoidjaks Berliinis, nendega Moskvas liitunud venelasest kaevandusametnik, kokk, turvalisuse eest vastutav kasakatest koosnev konvoi ning krahv Adolphe Polier – Humboldti vana tuttav Pariisist, kes oli abiellunud jõuka Vene krahvinnaga, kellele kuulus maavaldus Uuralite lääneküljel, üsna Jekaterinburgi lähedal. Polier oli Humboldtiga liitunud Peterburist umbes 1000 kilomeetrit kagu pool asuvas Nižni Novgorodis, olles teel oma naise valdustesse. Kõigi osalejate peale kokku oli neil kolm tõlda, mis olid täis tuubitud inimesi, instrumente, kaste ja üha kasvavaid kollektsioone. Humboldt oli valmistunud igaks elujuhtumiks, võttes kaasa kõik alates paksult vooderdatud mantlist kuni baromeetrite, paberipakkide, kolbide ja ravimiteni välja ning tema varustusest ei puudunud ka rauavaba telk, milles ta sai teostada magnetismi mõõtmisi.

Humboldt oli aastakümneid seda hetke oodanud. Niipea kui tsaar Nikolai I oli 1827. aasta lõpus ekspeditsiooniks loa andnud, võttis Humboldt endale aega, et retk viimse detailini läbi mõelda. Pärast mõningast kaalutlemist olid nad Cancriniga kokku leppinud, et ekspeditsioon asub Berliinist teele 1829. aasta varakevadel. Humboldt oli aga oma lahkumist mõne nädala võrra edasi lükanud, kuna Wilhelmi vähki põdeva naise Caroline’i tervis halvenes järsult. Alexandrile oli tema vennanaine alati meeldinud, kuid ühtlasi soovis ta jääda ka selleks, et oma vennale sel raskel ajal toeks olla. Oma viimases kirjas kirjutas Caroline, et Alexander oli olnud „armastav ja südamlik“. Naise surm 26. märtsil mõjus temaga nelikümmend aastat abielus olnud Wilhelmile rängalt. Alexander jäi veel kaheks ja pooleks nädalaks tema juurde, kuid lahkus siis lõpuks Berliinist, et alustada oma Venemaa seiklust. Ta lubas vennale, et kirjutab talle regulaarselt.

Humboldtil oli kavas reisida Peterburist Moskvasse ja sealt edasi itta, Siberis asuvasse Jekaterinburgi ja Tobolskisse ning sealt ringiga tagasi. Ta tahtis vältida Musta mere äärset ala, kus Venemaa pidas parasjagu sõda Osmanite impeeriumiga. See Vene-Türgi sõda oli alanud 1828. aasta kevadel ja kui väga Humboldt ka ei tahtnud näha Kaspia merd ning tänase Türgi ja Iraani piiril asuvat lumme mattunud uinunud vulkaani, Ararati mäge, ei saanud ta seda – venelased olid talle teatanud, et see on võimatu. Tema soov „heita Kaukasuse mägedele ja Ararati mäele üks ainitine pilk“ pidi ootama „rahulikumaid aegu“.

Miski ei olnud päris nii, nagu Humboldt oleks tahtnud. Kogu ekspeditsioon oli üks suur kompromiss. Uurimisretke rahastas tsaar Nikolai I, kes lootis teada saada, milliseid väärismetalle võiks tema üüratust impeeriumist senisest veelgi tõhusamalt kaevandada. Kuigi ekspeditsiooni ametliku eesmärgina nimetati „teaduste edendamist“, oli tsaar enam huvitatud kaubanduse edendamisest. 18. sajandi Venemaa oli olnud Euroopa üheks suurimaks kaeviste eksportijaks ning juhtivaks rauatootjaks, kuid tööstuslik Inglismaa oli temalt selle positsiooni juba ammu üle võtnud. Selles olid süüdi Venemaa feodaalkord ja iganenud tootmismeetodid, nagu ka maavarade osaline ammendumine mõnedes kaevandustes. Endise kaevandusinspektorina, kellel olid tohutud geoloogiaalased teadmised, oli Humboldt tsaari jaoks täiuslik valik. Ja kuigi teaduse mõistes ei olnud tegu täiusliku olukorraga, ei näinud Humboldt muud võimalust oma eesmärgi saavutamiseks. Ta oli peaaegu kuuekümnene ja tema aeg oli otsa korral.

Ta uuris Siberis kohusetundlikult nende teele jäänud kaevandusi, nagu oli Cancriniga kokku leppinud, kuid tal õnnestus oma töömahukasse ülesandesse siiski ka veidi elevust sisse puhuda. Tal oli idee tõestada, kui arukas tema võrdlev maailmakujutlus ikkagi oli. Aastate jooksul oli Humboldt tähele pannud, et oli mitmeid mineraale, mis näisid esinevat koos. Näiteks Brasiilia mägedes oli kulla- ja plaatinamaardlatest leitud sageli ka teemante. Humboldt rakendas nüüd oma Lõuna-Ameerikas kogutud üksikasjalikke teadmisi Venemaal. Kuna Uuralites olid sarnased kulla- ja plaatinamaardlad nagu Lõuna-Ameerikaski, oli Humboldt kindel, et ka Venemaal leidub teemante. Ta oli selles nii kindel, et Peterburis oli söakalt tsaarinna Aleksandrale lubanud talle mõne teemandi leida.

Mil iganes ekspeditsioon kaevandustes peatus, otsis Humboldt teemante. Ise küünarnukkideni liivas, puistas ta laiali pisikesi teri, uurides neid suurendusklaasiga, uskudes, et kohe leiab ta oma küütleva aarde. Ta oli veendunud, et see on üksnes aja küsimus. Suurem osa seda pealt vaadanud inimestest leidis, et ta on täiesti hulluks läinud, sest keegi ei olnud väljaspool troopikat kunagi teemante leidnud. Üks neid saatnud kasakatest pani talle koguni hüüdnime „segane Preisi prints Humplot“.

Kuid Humboldti kaaskonna hulgas oli siiski ka mõni, kes tema ideega kaasa läks, nagu näiteks Humboldti vana tuttav Pariisist, krahv Polier. Olles ekspeditsiooniga mõned nädalad kaasa liikunud ja teemantide otsingut pealt vaadanud, lahkus Polier 1. juulil, et suunduda oma naise maavaldustesse Jekaterinburgi lähedal, kus samuti kaevandati kulda ja plaatinat. Humboldti meelekindlusest kannustatuna andis Polier oma meestele koheselt käsu kalliskive otsida. Mõned tunnid pärast tema saabumist leiti Uuralitest esimene teemant. Kui Polier avaldas selle kohta artikli, levis uudis avastusest kiiresti üle kogu Venemaa ja Euroopa. Kuu ajaga leiti Venemaal kokku kolmkümmend seitse teemanti. Humboldti ennustus osutus tõeseks. Kuigi ta ise teadis, et tema oletus oli tuginenud kindlatele teaduslikele andmetele, näis see avastus paljudele siiski niivõrd müstilisena, et nad uskusid – Humboldt tegeleb maagiaga.

Elevil Humboldt kirjutas Cancrinile, et Uuralid on „tõeline ElDorado“. Humboldti jaoks võis tema täpseks osutunud oletus olla ilusa teadusliku analoogia näiteks, ent venelastele tähendas see kaubanduslikku tulu. Humboldt eelistas viimast tõsiasja eirata – ja see ei olnud sugugi ainus detail, mille ta oma ekspeditsiooni ajal kalevi alla pani. Ladina-Ameerikas oli Humboldt kritiseerinud Hispaania koloniaalvõimu kõiki aspekte, alates loodusvarade ärakasutamisest ja metsade hävitamisest kuni põliselanike väärkohtlemise ja orjapidamisega seotud jubedusteni välja. Toona väitis ta, et just rändurid, kui nad satuvad sellise kurnamise ja rõhumise tunnistajateks, peavad „tegema vaevatute hädakisa kuuldavaks nende kõrvadele, kelle võimuses on nende olukorrale leevendust tuua“. Vaid mõni kuu enne Venemaa suunas teele asumist oli Humboldt entusiastlikult Cancrinile rääkinud, kuidas ta ootab kohtumist talupoegadega idapoolsetes „vaesemates provintsides“. Kuid see ei läinud kokku venelaste plaanidega. Cancrin vastas rangelt, et ekspeditsiooni eesmärk on üksnes teaduslik ja kaubanduslik. Humboldti ülesandeks ei olnud kommenteerida Vene ühiskonda ega pärisorjust.

Tsaar Nikolai I Venemaa oli maa, kus valitses absolutism ja ebavõrdsus ning kus ei soositud liberaalseid ideid ega avalikku kriitikat. Olles 1825. aasta detsembris oma esimestel valitsuspäevadel olnud tunnistajaks mässule, vandus Nikolai I kontrollida Venemaad raudse rusikaga. Nuhkide ja informantide võrgustik oli imbunud kõigisse ühiskonnakihtidesse. Valitsus oli tsentraliseeritud ja seisis kindlalt tsaari kontrolli all. Karm tsensuur piiras igat sõna, ükskõik, kus see ka ilmus, olgu luuletuses või ajalehes, ning järelevalvevõrgustik tagas selle, et igasugused liberaalsed ideed summutati juba eos. Need, kes julgesid tsaari või valitsuse vastu sõna võtta, saadeti koheselt Siberisse. Nikolai I pidas end oma riigi kaitsjaks revolutsioonide eest.

Ta oli valitseja, kes jumaldas piinlikku korda, formaalsust ja distsipliini. Kõigest mõni aasta pärast Humboldti Venemaa ekspeditsiooni kuulutas tsaar Venemaa ideoloogiliseks juhtmõtteks triaadi „ortodoksia, autokraatia ja rahvuslikkus“ ehk ortodoksne kristlus, Romanovite dünastia võim ja keskendumine Vene traditsioonidele vastandina läänepärasele kultuurile.

Humboldt teadis, mida temalt oodatakse, ja lubas Cancrinile keskenduda üksnes loodusele. Ta ütles, et väldib kõike, mis on kuidagi seotud valitsuskorra ja „alamate klasside olukorraga“, ega kritiseeri avalikult Vene feodaalsüsteemi – ükskõik kui halvasti talupoegi ka ei koheldud. Ta ei olnud täiesti siiras, väites Cancrinile koguni, et välismaalased, kes ei oska vene keelt, võisid Venemaa olukorda kergemini vääriti mõista ning levitada üle kogu maailma selle kohta alusetuid kuulujutte.

Humboldt sai üsna kiiresti aru, kuivõrd ulatuslik oli Cancrini kontroll tema ekspeditsiooni üle, sest kogu oma teekonna vältel kohtas ta ohtralt ametnikke, kes teda justkui ootasid ja kohtumistest Peterburile ette kandsid. Vaatamata kaugusele Moskvast ja Peterburist ei olnud siin sugugi tegu metsiku tühermaaga. Näiteks Jekaterinburg, mis asus Moskvast enam kui 1500 kilomeetrit idas, oli väravaks Venemaa Aasia ossa ning ühtlasi ka suur tööstuskeskus – linnas oli ligi 15 000 elanikku, kellest suur osa töötas kaevandustes ja tootmises. Piirkonnas asusid kullakaevandused, valukojad, sulatusahjud, kivipurustamise töökojad ja sepikojad. Arvukate loodusvarade hulka kuulusid kuld, plaatina, vask, kalliskivid ja poolvääriskivid. Siberi maantee oli peamiseks kaubateeks, mis ühendas omavahel suure riigi tööstus- ja kaevanduslinnu. Kus iganes ka Humboldt ja tema saatjaskond ei peatunud, kõikjal tervitasid neid kubernerid, linnanõunikud, ohvitserid ja muud ametnikud, kel ordenid rinnas. Külaliste auks korraldati pikki õhtusööke ja balle ning peeti kõnesid – nii et omapäi olemiseks ei jäänud mingit aega. Humboldt põlgas neid formaalsusi, sest, nagu ta kirjutas Wilhelmile, hoiti tal kogu aeg silma peal ning tal hoiti käe alt kinni, just nagu oleks ta „mõni invaliid“.

Juuli lõpus, enam kui kolm kuud pärast Berliinist lahkumist, jõudis Humboldt Tobolskisse – Peterburist peaaegu 3000 kilomeetri kaugusel asuvasse linna, mis oli ettenähtud marsruudi kõige idapoolsem punkt –, kuid ka sealne loodus polnud tema jaoks piisavalt metsik. Humboldt ei olnud tulnud nii kaugele üksnes selleks, et niisama targalt tagasi pöörduda. Tal olid teised plaanid. Selle asemel, et siit tagasi Peterburi sõita, nagu varem oli kokku lepitud, eiras Humboldt Cancrini korraldusi ja lisas tagasiteele 3000 kilomeetri pikkuse ümbersõidu. Ta tahtis näha ida poole jäävat Venemaa, Hiina ja Mongoolia kohtumispunktis asuvat Altai mäestikku, et võrrelda seda oma tähelepanekutega Andide kohta.

Kuna tal ei õnnestunud näha Himaalajat, oli Altai parim variant selleks, et koguda andmeid Kesk-Aasia mäestike kohta. Nagu Humboldt hiljem kirjutas, tuginesid tema Venemaa ekspeditsiooni tulemused just neile „analoogiatele ja kontrastidele“. Altai oli see põhjus, miks ta oli talunud kõiki neid ohtraid ebamugavaid öiseid sõite rappuvas tõllas. Tänu sellele oli neil õnnestunud säästa piisavalt aega, et venitada reisiplaani just nii palju, et see neile veel mingit pahandust kaela ei tõmbaks. Ta oli Jekaterinburgis olles sellest plaanist küll juba Wilhelmile kirjutanud, kuid keegi teine ei teadnud sellest midagi. Humboldt teavitas Cancrini nende marsruudi „väikesest pikendusest“ üksnes päev enne Tobolskist lahkumist – olles sealjuures igati teadlik sellest, et kaugel Peterburis resideeruv Cancrin ei saanud selle vastu midagi ette võtta.

Humboldt üritas Cancrini rahustada lubadusega külastada veelgi rohkem kaevandusi ja mainis ühtlasi ka seda, et loodab teekonnal leida ka mõningaid haruldasi taimi ja loomi. Ning lisas melodramaatilise liialdusega, et see on tema viimane võimalus enne „oma surma“. Ja selle asemel, et tagasi pöörduda, jätkas Humboldt nüüd oma rännakut üle Baraba steppide ida suunas Barnauli linna ja Altai mäestiku läänenõlva poole. Selleks ajaks, kui tema kiri ligi kuu aega hiljem Cancrinini jõudis, oli Humboldt juba ammu oma sihtmärgile jõudnud.

Niipea, kui Humboldt oli Tobolskist lahkunud ja talle peale surutud reisimarsruudist loobunud, hakkas ta oma reisist lõpuks ometi rõõmu tundma. Aastad ei olnud teda maha rahustanud. Tema kaaskond oli hämmingus sellest, kuidas üks viiekümne üheksa aastane mees suudab „ühtki väsimuse märki välja näitamata“ tundide viisi kõndida, kandes sealjuures alati tumedat saterkuube, valget kaelasidet ja kaabut. Ta kõndis ettevaatlikult, ent otsustavalt ja kindlalt. Mida raskemaks teekond muutus, seda enam Humboldt seda nautis. Alguses ei tundunud see ekspeditsioon talle kaugeltki nii põnev, kui seda olid olnud tema Lõuna-Ameerika seiklused, kuid nüüd ümbritses neid palju metsikum maastik. Humboldt leidis end rändamas Euroopa teaduskeskustest tuhandete kilomeetrite kaugusel asuvas karmis ümbruses. Tobolski ja Altai mäestiku jalamil asuva Barnauli vahel laiutas ligi 1500 kilomeetrit steppe. Mida kaugemale nad mööda Siberi maanteed liikusid, seda vähemaks jäi tee ääres külasid ja vahemaad nende vahel olid üha suuremad – kuigi endiselt piisavalt väikesed, et hobuseid vahetada – kuid maa nende vahel oli sageli inimtühi.

Selles tühjuses oli oma ilu. Suvine õitseaeg oli muutnud tasandikud punase-sinisekirjuks õitemereks. Humboldt nägi ahtalehelise põdrakanepi (Epilobium angustifolium) pikki punakaid piike, mis meenutasid küünlaid, ja erksiniseid kõrgeid kukekannuseid (Delphinium elatum). Mujal andis tooni säravpunane loitev tulinelk (Lychnis chalcedonica), mis jättis mulje, nagu oleks stepp leekides. Kuid metsloomi ja – linde oli endiselt vähe.

Termomeetri näit tõusis 6 kraadi juurest öösel 30 kraadini päeval. Humboldti ja tema kaaskonda ründasid sääsed, just nii nagu need olid rünnanud teda ja Bonplandi kolmkümmend aastat varem nende Orinoco ekspeditsioonil. Et end vereimejate eest kaitsta, pidi meeskond kandma raskeid nahast maske. Maskis oli vaid üks väike avaus silmade jaoks, kaetud hobuse jõhvidest tehtud võrguga, mis tagas nähtavuse ja kaitses küll putukate eest, kuid ei lasknud õhku läbi. Maski all valitses väljakannatamatu palavus. Kuid sellest polnud lugu. Humboldt oli suurepärases meeleolus, sest ta oli vabanenud Venemaa administratsiooni kontrolliva pilgu alt. Nad liikusid päevad ja ööd läbi, magades oma rappuvates tõldades. Justkui olnuks tegu „merereisiga maismaal“, kirjutas Humboldt, kui nad seilasid üksluistel väljadel nagu ookeanil. Nad liikusid edasi enamasti rohkem kui 150 kilomeetrit päevas ning mõnikord õnnestus neil ööpäevaga läbida koguni ligi 300 kilomeetrit. Siberi maantee oli sama heas korras kui parimad maanteed Euroopas. Humboldt märkis uhkusega, et nad liikusid kiiremini kui ükski Euroopa kiirkuller.

29. juulil 1829, viis päeva pärast Tobolskist lahkumist tekkis aga ootamatu seisak. Kohalikud teatasid neile, et üle Baraba stepi levib antraksi epideemia – haigus, mida sakslased nimetasid Siberi katkuks. Antraksiga nakatuvad tavaliselt kõigepealt rohusööjad loomad, nagu veised ja kitsed, kui nad neelavad alla haigust põhjustava batsilli ülimalt vastupidavad eosed. Loomadelt võib nakkus kanduda üle inimestele – tegu on surmava haigusega, millele toona puudus veel ravi. Ainus tee Altai mäestikuni viis aga otse läbi nakatunud piirkonna. Humboldt langetas kiiresti otsuse. Antraks või mitte, nemad jätkavad oma teekonda. „Minu vanuses ei tohiks midagi edasi lükata,“ ütles ta. Kõigil teenijatel kästi istuda tõllas sees, mitte väljas ning kaasa pakiti piisavalt toitu ja vett selleks, et vältida kokkupuuteid nakatunud inimeste ja toiduga. Ometi tuli neil regulaarselt hobuseid vahetada ning riskida sealjuures sellega, et nad saavad nakatunud asendushobuse.

Keset vaikust ja palavust oma väikestes tõldades tihedalt suletud akende taga kokku litsutuna istudes sõitsid nad üle surmaväljade. Nagu Humboldti kaaslane Gustav Rose oma päevaraamatus märgib, olid kõik kohad täis „katku jälgi“. Külade sisse- ja väljapääsude juures põlesid lõkked, mis pidid „õhku puhastama“. Nad nägid teel väikesi ajutisi haiglaid ja põldudel lebavaid surnud loomi. Ühes ainsas väikeses külas oli surnud 500 hobust.

Pärast mõnepäevast ebamugavat reisi jõudsid nad Obi jõeni, mis tähistas steppide lõppu. Kuna tegu oli ka antraksi epideemia eraldusjoonega, ei tulnud neil haigusest pääsemiseks teha muud, kui jõuda jõe teisele kaldale. Ent samal ajal, kui nad vastavaid ettevalmistusi tegid, tõusis tuul ja kasvas märatsevaks tormiks. Lained olid inimesi ja tõldasid üle jõe vedanud parvlaeva jaoks liiga kõrged. Seekord ei olnud Humboldtil viivituse vastu midagi. Seltskond küpsetas värsket kala ja nautis vihma, kuna tänu sellele olid ka sääsed kadunud. Lõpuks ometi said nad lämmatavad maskid peast võtta. Teisel pool jõge ootasid Humboldti mäed. Kui torm vaibus, ületasid nad jõe ja 2. augustil jõudsid õitsvasse kaevanduslinna Barnauli – Humboldt oli peaaegu sihile jõudnud. Nad olid kõigest üheksa päevaga läbinud 1500 kilomeetrit. Humboldti arvutuste kohaselt olid nad nüüd Berliinist 5600 kilomeetri kaugusel idas.

Humboldt ratsutamas läbi Baraba stepi.

Kolm päeva hiljem, 5. augustil nägi Humboldt esimest korda silmapiirile kerkimas Altai mäestikku. Mäestiku jalamile jäi veel kaevandusi ja valukodasid, mida nad külastasid teel Mongoolia piiri lähedal asuvasse Ust-Kamenogorski kindluslinna Öskemeni (tänase Kasahstani aladel). Sealt edasi muutusid mäkke viivad teed niivõrd järsuks, et neil tuli oma tõllad ja suurem osa pagasit linna maha jätta ning jätkata teekonda kitsastel madalatel kaarikutel, mida kasutasid kohalikud. Mida kõrgemale nad jõudsid, seda sagedamini tuli neil edasi minna ka jalgsi, möödudes hiiglaslikest graniitseintest ja koobastest, kus Humboldt uuris kalju kihte, tehes nende kohta märkmeid ja joonistades visandeid. Mõnikord juhtus, et kui tema reisikaaslased Gustav Rose ja Christian Gottfried Ehrenberg kogusid taimi ja kivimeid, muutus Humboldt kannatamatuks ning tormas edasi, et ronida veelgi kõrgemale või et käia ära mõnes koopas. Ehrenberg kaotas taimede tõttu sageli aja- ja ruumitaju, nii et ekspeditsiooniga kaasas olnud kasakad pidid teda regulaarselt otsimas käima. Ühel korral leidsid nad ta läbimärjana keset raba seismas, ühes käes mingid kõrred ja teises samblatutt, mille kohta ta häguse pilguga ringi vaadates seletas, et see on seesama, mis „kattis Punase mere põhja“.

Humboldt oli tagasi omas elemendis. Pugedes kitsastesse šahtidesse, raiudes lahti kivitükke, korjates taimenäidiseid ja mööda mägesid üles ukerdades võrdles ta leitud maagi sooni Lõuna-Ameerikas nähtutega, mägesid endid Andidega ja Siberi steppe Venezuela ljaanodega. Humboldti sõnul võisid Uuralid olla küll olulise tähtsusega ärilise kaevandustegevuse jaoks, kuid „tõeline rõõmupidu“ sai alguse alles Altai mägedes.

Rohi ja põõsad olid orgudes nii kõrged, et ka vaid paari sammu kauguselt oli üksteist võimatu näha; kõrgemal ei olnud üldse puid. Rose kirjutas oma päevikus, et hiiglaslikud mäed kerkisid „võimsate kuplitena“ taeva poole. Nende pilgu ees kõrgus kahe lumme mattunud tipuga Beluhha mägi, mis oli küll umbes 1800 meetrit madalam kui Ecuadoris asuv Chimborazo, kuid mille kõrgeim tipp oma veidi enam kui 4500 meetriga tegi sellest siiski Altai mäestiku kõrgeima mäe. Augusti keskpaigaks olid nad tunginud mägedes nii kõrgele, et kõrgeimad tipud olid ahvatlevalt kohe nende käeulatuses. Ainsaks takistuseks nendeni jõudmisel oli asjaolu, et nad olid sinna sattunud ebasobival ajal – mägesid kattev lumi oli kõrgemale tõusmiseks lihtsalt liiga paks. Osa lund oli küll maikuus ära sulanud, kuid juuliks olid mäed uuesti lume all. Humboldt pidi oma lüüasaamist tunnistama, kuigi Beluhha nägemine tekitas temas kiusatust edasi minna. Mäkke ronimiseks ei olnud sellistes tingimustes aga mitte mingisugust võimalust – Beluhha tipp vallutati esimest korda üldse alles 20. sajandi teisel kümnendil. Kesk-Aasia kõrged mäetipud jäid haardeulatusest välja. Humboldt võis neid küll näha, aga ei saanud kunagi nende tippu tõusta. Aastaaeg nagu ka ta vanus olid tema vastu.

Sellele pettumusele vaatamata tundis Humboldt, et ta on piisavalt näinud. Tema reisikastid olid täis herbariseeritud taimi, pikki mõõtetabeleid ning kivimite ja maakide näidiseid. Sattudes mõnele kuumaveeallikale, järeldas ta, et nende teke on seotud piirkonnas aset leidnud leebete maavärinatega. Ükskõik kui palju nad ka päeva jooksul ei kõndinud või ei roninud, jätkus tal ikka energiat seada öösel üles instrumendid, millega astronoomilisi vaatlusi läbi viia. Ta tundis end tugevana ja heas vormis ning kirjutas Wilhelmile, et tema „tervis on suurepärane“.

Teel olles otsustas Humboldt, et ta tahab ületada Hiina-Mongoolia piiri. Üks ekspeditsiooniga kaasas olnud kasakatest lähetati piirkonnas patrullivatele ametnikele nende saabumisest ette teatama ja seda ette valmistama. 7. augustil saabusid Humboldt ja tema kaaskond Irtõši jõe ääres asuvasse Batysse, kus jõe vasakul kaldal asus Mongoolia ja paremal Hiina piiripunkt. Nad leidsid eest mõned jurtad, mõned kaamelid, kitsekarjad ja umbes 80 mitte kõige sõbralikuma väljanägemisega sõdurit, kes Humboldti sõnul kandsid seljas „räbalaid“.

Humboldt tegi algust Hiina poolel, külastades sealse piiripunkti ülemat. Viimase jurtas patjadel ja vaipadel istudes, laotas Humboldt laiali oma kingitused, milleks olid kangas, suhkur, pliiatsid ja vein. Sõpruseavaldused anti edasi mitme tõlgi vahendusel: esmalt tõlgiti öeldu saksa keelest vene keelde, siis vene keelest mongoolia keelde ja lõpuks mongoolia keelest hiina keelde. Erinevalt korratu välimusega sõduritest nägi nende vaid mõni päev varem Pekingist saabunud ülemus välja muljetavaldav: tal oli seljas pikk sinine siidist mantel ja peas mitme võrratu paabulinnusulega kaunistatud müts.

Paar tundi hiljem veeti Humboldt paadiga teispoole jõge, kus ta külastas Mongoolia ohvitseri jurtat. Uudistajate arv muudkui kasvas. Võõramaalastest külalised tekitasid mongoollastes elevust ning nad ei väsinud Humboldti ja tema kaaslasi näpuga katsumast ning torkimast. Nad tonkasid nende kõhtu, kergitasid kuueääri ja müksasid neid – kordki oli Humboldt ise see, kes osutus eksootiliseks eksemplariks ning ta nautis selle kummalise kohtumise iga minutit. Ta kirjutas kodustele, et oli käinud Hiinas, „taevalikus kuningriigis“.

Oli aeg tagasiteele pöörduda. Kuna Cancrin ei olnud talle andnud luba mingilgi juhul Tobolskist kaugemale itta minna, tahtis Humboldt kindlustada selle, et ta jõuab vähemalt tagasi Peterburi kokkulepitud ajal. Nende tõllad ootasid neid Ust-Kamenogorskis, kust neil tuli Vene impeeriumi lõunaserva pidi piki Venemaa ja Hiina vahelist piiri lääne poole suunduda, läbides umbes 4800-kilomeetrisel teekonnal Omskit, Miassi ja Orenburgi. Umbes 3000 kilomeetri pikkune piiriala Betpakdalas ehk Näljastepis, mis oli pikitud täis piiripunkte, vahitorne ja väikesi kasakatega mehitatud kindlusi, oli koduks nomaadidest kirgiisidele.2

14. septembril tähistas Humboldt Miassis oma kuuekümnendat sünnipäeva koos kohaliku apteekriga, kes läks ajalukku kui Vladimir Lenini vanaisa. Järgmisel päeval saatis Humboldt Cancrinile kirja, milles ta ütleb end olevat jõudnud oma elus pöördepunktini. Kuigi ta ei olnud saavutanud kõike, mida oleks soovinud, enne kui vanadus jõuvarusid piirama asub, oli ta näinud Altaid ja steppe, mis olid pakkunud talle suurimat rahuldust ning ühtlasi ka andmeid, mida tal vaja oli. Ta kirjutas, et „kolmkümmend aastat tagasi olin ma Orinoco metsades ja Kordiljeerides“. Nüüd lõpuks oli ta saanud koguda kokku ülejäänud „suure ideede massi“. Aasta 1829 oli „minu rahutu elu kõige olulisem aasta“, ütles Humboldt.

Miassist suunduti edasi lääne pool asuvasse Orenburgi, kus Humboldt otsustas kavandatud teekonnast taas kord kõrvale kalduda. Selle asemel, et pöörata loodesse ja võtta suund Moskvale ja sealt edasi Peterburile, liikus ta nüüd lõunasse Kaspia mere äärde – tegu oli järjekordse pika ja omavolilise ümbersõiduga. Hommikul enne teele asumist kirjutas Humboldt Cancrinile, et juba noore poisina oli ta unistanud Kaspia mere äärde reisimisest. Ta pidi seda üüratut sisemerd nägema enne, kui tema jaoks oleks selleks liiga hilja.

Tõenäoliselt julgustasid Humboldti oma plaane muutma ja sellist sammu ette võtma uudised venelaste võidust osmanite üle. Cancrin oli Humboldti kogu ekspeditsiooni vältel kiirkulleri abil sündmustega kursis hoidnud. Viimaste kuude jooksul olid Vene sõdurid marssinud Konstantinoopoli peale mõlemalt Musta mere kaldalt korraga, alistades osmanite armee ikka ja jälle. Sedamööda, kuidas üha suurem hulk Türgi tugipunkte venelaste kätte langes, mõistis sultan Mahmud II, et võit on vastaste poolel. 14. septembril sõlmiti vaenupoolte vahel Adrianoopolis rahuleping ja sellega oli sõda lõppenud – Humboldti jaoks avanes seeläbi tohutu piirkond, kuhu ta varem ei olnud pääsenud. Kõigest kümme päeva hiljem teatas Humboldt vennale, et nad liiguvad nüüd Volga jõe kallast mööda Astrahani poole, kus suur jõgi suubub Kaspia mere põhjaossa. „Rahu Konstantinoopoli väravate all oli suurepäraseks uudiseks,“ kirjutas Humboldt Cancrinile.

Oktoobri keskpaigas jõudsid nad Astrahani ning asusid auriku pardal Kaspia mere ja Volga jõega lähemalt tutvust tegema. Kaspia meri oli tuntud oma kõikuva veetaseme poolest – see paelus Humboldti samamoodi, nagu kolmkümmend aastat varem oli temas huvi äratanud Valencia järv Venezuelas. Nagu ta hiljem Peterburi teadlastele seletas, oli ta veendunud, et ümber kogu järve tuleks paigutada mõõtejaamad, mis mõõdaksid metoodiliselt järvevee tõuse ja langusi, aga aitaksid uurida ka maapinna võimalikku liikumist; ta arvas, et veetaseme muutuste taga võisid olla vulkaanid ja muud maa-alused jõud. Hiljem spekuleeris ta selle üle, et Kaspia madalik – Kaspia mere põhjaosa ümbritsev, enam kui 27 meetrit merepinnast allapoole jääv ala – võis tekkida koos Kesk-Aasia kõrge platoo ja Himaalaja kerkimisega.