Читать книгу Euroopa tango - Andrei Anissimov - Страница 3

Karlovy Varys valgenes. Sudeetide kohal tõusis punane tulesammas. Mäe taha peitunud päikeseketas andis valgussignaaliga märku uue päeva algusest. Maal elavate jaoks tavaline nähtus. Veel üks päev, veel üks koidik. Miljonid elusolendid sünnivad sel hommikul siia ilma ja samapalju lahkub öö saabudes. Kaovad olematusse, järgides looduse tarka tasakaalu, mida pole söandanud rikkuda ükski elusolend peale inimese. Nii Aafrikas kui Lõuna-Ameerika troopikas, aga ka siin, Euroopa südames, vanas Saksa linnas Karlsbadis, millest sai pärast Teist maailmasõda lõplikult Tšehhi kuurort Karlovy Vary, tuletas katuste kohal tõusev päike meelde vaid elu igavesi seadusi. Ja ka seda, et algab suve esimese kuu viimane päev kahe tuhande seitsmekümne viiendal aastal pärast Kristuse sündi.

Sel koidueelsel tunnil iidne linn magas, ainult autobussijaamas jalutas, sigarit suitsetades, turske siledaks raseeritud näoga härrasmees aeglaselt mööda inimtühja perrooni. Tema rinnal kõikus silt kirjaga „Krõmov“. Turske suitsumees töötas firma Edemplatz teenindusosakonnas ning tema kohustuste hulka kuulus VIP-klientide saatmine ja kohaletoimetamine. Kõrval parkiva esindusliku Edemplatzi kirjadega elektriauto salongis norskas veel üks vastutulija — Stašek Homulka, kes oli siia saabunud koos suitsetajaga. Mehed tundsid eeskujulikult oma tööd ja neil oli aastatepikkune klientidega suhtlemise kogemus. Vaatamata oma Euroopa Liidu mõistes suhteliselt noorele eale — kumbki polnud veel seitsekümmendki täis, ei unistanud nad edasisest karjäärist. See on ka täiesti mõistetav, sest kui pannagi džentelmenile uued lõualuud, asendada neer, siirata eesnääre ja uuendada silmade sarvkesta, noorusõhinat see tagasi ei too. Hea seegi, et juhtkond seni oma alluvate pädevuses ei kahtle. Tänagi usaldati neile üsna lugupeetud visiidile tulija, ja see oli suur au. Aga vaat, tema poole oli ette nähtud pöörduda eriliselt — „austatud härra patroon“, sest sõnale „klient“ oli firmajuht Hans Maur veto pannud.

Mehed tulid vastu Ostap Georgijevitš Krõmovile. Eestkostja, patroon Krõmov, jõudis tunni aja eest lennukiga Tallinnast Prahasse ja tuli sealt siia endisajast reliktina säilinud liinibussiga, mida kohalikud kutsusid „ihtüobuss“. Firma Edemplatz tellis selle bussi spetsiaalselt eaka rännumehe jaoks. Krõmov ei soovinud põhimõtteliselt kasutada digitehnoloogia hüvesid ja liikuda ruumis skan-kabiini abil, vaid eelistas loksuda mööda armetuid siuglevaid teid, vaadeldes kohalikku maastikku ja andudes mõtisklustele. Tuntud kuurorti pealinnaga ühendavat kitsast betoonteed hoidsid vabariigi võimud suhteliselt korras. Hoidsid spetsiaalselt kangekaelsete vana aja poolehoidjate jaoks. Samuti pidas Praha firma Autom nende tarbeks ülal kümmekonnast noaaegsest diiselbussist koosnevat parki. Heitgaaside hais kuulus teenuste hulka, võimaldades nostalgitsevatel vanuritel tunda end pool sajandit nooremana. Kuna naftasaaduste kasutamine kütusena oli Euroopa Liidus seadusega rangelt karistatav, maksis Autom hiigelsuurt riigilõivu. Seetõttu käis teenus tasku pihta ja keskmise sissetulekuga elanik seda endale lubada ei saanud. Sellist bussi ootasidki Edemplatzi töötajad kuurortlinnas imekombel säilinud bussijaama perroonil. Kuid ootasid ära korrakaitse...

Radek, nii oli sigarisõbra nimi, märkas lähenevat politsei elektriautot, kuid sigarit ära peita ei jõudnud. Kaks linnapolitseinikku väljusid üksteise järel autost ja kiirustasid, nii ruttu kui said, tema poole. Mõistes, et trahvist pole pääsu, nohises suitsumees solvunult, võttis välja rahatasku ja sellest pangakaardi. Karlovy Varys ja selle ümbruskonnas karistati suitsetamise eest sajahuanise trahviga, mis moodustas kolmandiku riigi keskmisest kuupalgast. Seda peeti üsna talutavaks. Naabruses asuvas Baieris karistati sama tegu kahe aastaga vanglas. Kuid midagi hullu ei juhtunud — üks politseinikest silmitses õigusrikkujat läbi prilliklaaside ning selle asemel et lausuda süüdistavad sõnad, tundis temas ära oma vennapoja ja vangutas pead:

„Lollpea selline! Õnneks jäid vahele minu valvekorra ajal,“ ja patsutas korrarikkujat heasüdamlikult õlale.

„Mõnikord veab,“ nõustus Radek, peites kaardi rahataskusse ja viimase põue. Pangakaarte kasutasid üksikud. Juba veerand sajandit tagasi asendasid neid nahaalused kiibid, kuid leidus veel veidrikke, kes ei soovinud oma organismi võõrkehi. Radek kuulus nende hulka. Onu tundis huvi: „Ootad ihtüobussi?“ Vennapoeg muutus märgatavalt lõbusamaks:

„Ära arvasid, tulin protežeele vastu.“

Sugulasest võmm soovis vennapojale edu ja, noogutanud sündsas kauguses ootavale paarimehele, suundus teenistus­auto juurde. Paarimees järgnes talle kergelt longates ja peagi vaibus politseiekipaaži sahin uulitsate unises vaikuses. Samas oli kuulda, kuidas Teplá jõgi oma betoonsängis vuliseb. Jõgi, õigemini kiire oja, näitas oma iseloomu vaid kevadise suurvee ajal. Siis päästsidki massiivsed betoonkaldad linnaelanikke üleujutuse eest. Kevadised veed mägede nõlvadelt — katsu sa neid taltsutada. Sügav jõesäng täitus mõne tunniga ääreni, hullunud veestiihia, hirmutades kohalikke ja vaimustades turiste, pressis oma betoonahelais elamukvartalite poole.

Radek tõmbas viimase mahvi ja tundis mõttes kaasa oma sugulasele. Kaheksakümneaastaselt tänaval patrullimine pole meelakkumine. Kuid onu paarimehel on veelgi hullem — haiged jalad oleksid ilma Lotzmani aparaadita ammu üles öelnud. Nüüd aga suutis ohvitser kõrvalise abita käia, siledal asfaldil koguni kümmekond meetrit sörkida. Vanadel headel aegadel, kui politseis töötasid noored tugevad mehed, neil selliseid probleeme ei tekkinud. Ent nüüd on Euroopa Liidus suur luksus taolisi leida. Mustlasi, türklasi ja etiooplasi korrakaitseorganeisse enam ei võetud. Pärast sajandi alguse massilist migratsiooni tuli Euroopas tolerantsust korrigeerida. Immigrantide massilised vargused, vägistamised ja röövid kohustasid Brüsselit „kokkusõitnute seadust“ ümber vaatama ja keelustama nende töötamise riigiasutustes. Seejärel tulid appi hiinlased. Noil aastail ühines nendega väherahvastatud Mongoolia ja nad asustasid pagulased tseremoonitsemata sinna ümber, tehes neist erilise rassi — uusmongolid. Pärast kõike seda jäi Euroopa Liidus aafriklasi ja asiaate vähemaks, aga omad eurooplased vananesid liiga kiiresti. Seepärast pidigi onu veel vanuigi öistel valvekordadel vahti pidama. Väetiks jäänud korrakaitsjaid meelitati kõrge töötasuga. Radek aga teadis onu käest, et töötasu polnud peamine. Kõige tähtsam oli eakaart riigi poolt...

Radek, tundes kaasa sugulasele, silitas oma kõhukumerust, kustutas korralikult sigari ja alles seejärel viskas koni prügikonteinerisse.

Lõpuks ometi kostis kaugusest diiselmootori summutatud mürin ja kaldapealse hämarast udust läbi tungivate esitulede võbelevas valguses ilmus nähtavale ihtüobuss. Randunud perroonisillale, valas näotu sõiduk Radeki üle mootorist õhkuva kuumusega ja jäi seisma. Imelooma mootor vaikis, soliidse pausi järel avanesid antikvaarse monstrumi uksed. Esimesena astus perroonile bussijuht, olles valmis reisijat abistama, kuid eakas härra ei vajanud abi. Ta tuli väärikalt bussist välja, tänas juhti ja vaatas ringi. Radek kiirustas vastu. Oma nimega rinnasildile Krõmov tähelepanu ei pööranud. Eelmistest külastustest mäletas ta väga hästi vastuvõtja tursket kogu. Surunud tugevasti Radeki kätt, naeratas Ostap Georgijevitš laialt. Radek naeratas vastu, kuid tema naeratus polnud mingil juhul võrreldav vanakese omaga. Üheksakümneaastase rännumehe laitmatu hammasterida sisendas aukartust. Euroopas näeb tänapäeval hambaproteese vaid muuseumis. Juba kümmekond aastat tagasi võisid hädalised saada täiesti uued hambad, mis kasvatati iseenda tüvirakkudest. Operatsioon kestis veidi alla aasta ja maksis palju. Radek arvutas mõttes, et Krõmovi poolt hambaarstile kulutatud raha eest võiks Karlovy Varys üürida paariks aastaks üsna korraliku eluaseme.

Peale retroportfelli rännumees ennast pagasiga ei koormanud. Radek tundis viisakalt huvi, kuidas patroonil lennureis läks. Saanud vastuse, et kõik läks suurepäraselt, saatis ta hoolealuse elektriauto juurde. See, et tema ees on väga kõrges eas papi, ilmnes Krõmovi toimikust, mida hoiti firma teenindusosakonnas. Välimuse järgi oli patroon oma kolmkümmend aastat noorem. Avanud laias kaares tagumise ukse, sättis Radek Ostap Georgijevitši istuma ning, müksanud norskavat kolleegi, võttis ise koha sisse esiistmel. Homulka hõõrus silmi, manas näole külalislahke naeratuse ja käivitas puldiga navigaatori. Elektriauto ei vajanud juhti, kuid Stašek mõistis, et patrooni juuresolekul pole sünnis norsata ja vahtis totralt ringi.

Päike näitas juba oma tulist palet, kullates kujusid majade katustel ja peegeldades pimestavat puna akendelt. Sanatooriumihoonete kaskaad Teplá kohal püüdis oma akna­klaasidega tõusva päikese kuumust. Püüdnud kinni, tulistas peegelduvate kiirtega unist kuurorti. Kaldapealsele hakkasid tulema varased veerüüpajad. Ühed väljusid hotellide numbritubadest ja üürikorteritest, hoides käes suveniirkruuse, millest joodi tervistavat vett; teised ilmusid skan-kabiinidest reisipaunade ja üle õla visatud spordikottidega. Vaid venelasest varas Jaška, hüüdnimega Pianist, hüppas skan-kabiinist välja ilma pagasita. Oma ala meistrina oskas ta eurooplaste taskuid igas ruumis, sealhulgas virtuaalses, tühjendada. Euroopa Liidu vanglat nimetas ta „sanatooriumiks“ ja elas lustlikult. Kõik esmasaabujad, nende seas Jaška, soetasid endale suveniiranumad ja täiendasid veerüüpajate ridu.

Allikate kuuma vett tuli tarvitada enne hommikueinet, selleks aga oli vaja tõusta enne kukke ja koitu. See võimaldas kuurordipublikul raviveest kasu saamise kõrval nautida tõusva päikese kiirtes muistset arhitektuuri. Krõmov külastas Karlovy Varyt igal aastal ning oli linna risti ja põiki läbi käinud. Ent kui eelnevatel kordadel oli ta venda külastanud vaid vormitäiteks ja seejärel oli jäänud aega turisti kombel ammuli sui uudistamiseks, siis täna polnud tal mahti ilu nautida. Sestap tundis mees vastutulijate suhtes nende kidakeelsuse eest teatud tänulikkust.

Elektriauto pööras kaldapealselt ära, eemaldudes kiiresti kesklinnast. Nüüd oleks Ostap Georgijevitš saanud jälgida mõningat elavnemist linnalähedases rajoonis — kohalikud elanikud ruttasid tööle. Need, kellele polnud ette nähtud puhata, vaid puhkajaid teenindada. Tavaliselt kõike uudistav vanur ümbritsevat maailma täna ei märganud. Talle tõotas eelseisev päev imet ja ta ei suutnud mõelda millestki muust. Samal ajal veeres elektriauto linnast välja ja, tõusnud õhkpadjale, hakkas lendama trassi kohal.