Читать книгу Euroopa tango - Andrei Anissimov - Страница 4

Ärge arvake, et Karlovy Varys elavad ainult turistid-veerüüpajad või kõrges eas politseinikud. Kes teeb nii ennatliku järelduse, on lihtsameelne. Kuurordi kogukonna ja korra­kaitsjate kõrval elab siin piisavalt kõige erinevamaid linna­elanikke. Ja kaugeltki mitte kõik neist ei tööta baarmenite, toateenijate või prostituutidena. Armastuse jüngreid jätkub siin samuti, kuna intiimteenuste turg on tšehhide jaoks ammu reaalseks majandussektoriks muutunud. Ainult sellel maal teenindasid välismaalasi naturaalsed neiud. Ülejäänud Euroo­­pa Liidus olid robotid juba ammu eluskauba välja vahetanud. Kuigi see tööstus on siin populaarne, ei paelu see sugugi kõiki noorikuid. Näiteks Catherine River on üsna haritud neiu ja seksitööstusega pole tal mingit pistmist. Ta on arstiteaduse kõige eesrindlikuma liini võitleja. Ka täna avanes neiul võimalus maailmale tõestada, et ta pole kaugeltki viimane võitleja. Aga see juhtub hiljem, nüüd, sel varasel tunnil, oli Catherine ametis sellega, millega tegelevad kõik nägusad neiud enne inimeste sekka minekut. Ta mukkis ennast peegli ees.

Kahekümne esimese sajandi lõpuks õppis inimkond oma eluiga pikendama, asendades kulunud elundid tehiselunditega, hõivas Kuu ja lõi seal baasi globaalse süsteemi jaoks, õppis skaneerimise meetodil ruumis liikuma, kuid meie kaunitarid jätkavad nagu tuhandeid aastaid tagasi nina puuderdamist ja huulepulgaga huulte värvimist. Mine tea, võib-olla just naiste püsivus annabki kõikidele progressi saavutustele vaatamata inimestele lootuse ellu jääda.

Tädi Julia jõi juba kohvi, aga Catherine nõidus ikka veel oma näolapi kallal. Elutarkust kogunud tädi jälgis neidu kannatlikult, unustamata heita pilku kellale. Nad töötasid vennatütrega mõlemad firmas Edemplatz, kuhu ilmumist hommikul pärast kella kaheksat loeti kuritahtlikuks hilinemiseks ja see ähvardas ebameeldivustega. Kui Catherine’i boss tundis tema vastu teatud nõrkust, mida eakad džentelmenid sageli kenade neidude vastu tunnevad, siis Julial polnud lootustki oma nais­ülemuse järeleandlikkusele. Vähe sellest, tema vanuses oli vaja näidata erilist tööindu, sest ainult sellisel juhul oli tal väljavaade saada firma kulul eakaart.

„Tüdruk, kas sa valmistud tööleminekuks või kavaleriga kohtinguks?“ pöördus Julia vennatütre poole, märganud, et neiu meikimine oli liiga pikale veninud.

„Tädi, kust on meil siin kavalere võtta? Ümberringi on kas muldvanad toid või homod,“ vastas neiu punastades. Catherine ei planeerinud tõesti tänaseks lüürilisi kohtumisi, kuid hommikul ärgates tundis ta hinges pidupäeva. Imelikku ärevust, mis mõnikord külastab noori veetlevaid olevusi, pannes nende südame puperdama, polegi nii lihtne seletada. Mõni nimetab seda ootamatu kohtumise eelaimuseks, mõni noore organismi hormoonide ilminguks. Kuidas seda fenomeni ka ei nimetataks, sundis see tunne Catherine’i tavapärasest kümme minutit kauem peegli ees veetma.

„Kullake, me kas hilineme või jääd sa hommikusöögita,“ hoiatas Julia juba karmilt.

Catherine vaatas veel viimast korda oma peegelpilti ja ühines söömaajaga. Tal polnud vähimatki tahtmist töökangelastegusid tühja kõhuga korda saata. Eriti veel täna, mil nende meeskond tõmbab Karlovy Varyle kogu tsiviliseeritud maailma tähelepanu. Seepärast istus ta laua taha, lastes armastaval sugulasel enda eest hoolitseda.

Catherine River kaotas kuueaastaselt oma vanemad. Nad hukkusid reisil olles. Julia võttis orvuks jäänud lapse enda juurde ja kasvatas teda nagu oma tütart. Pärast intellekti esmase arenguga seotud algõppe faasi läbimist sõitis vennatütar Belgiasse, kus omandaski meditsiiniprofiili teise faasi. Karlovy Varysse teda tagasi ei tõmmanud. Seal oli vanaduse hõng. Kannudega mutid ja taadid allikate juures tekitasid noores energilises diplomandis kurbust. Kuurortlinna aeglane eluviis ei vastanud sugugi noore hinge püüdlustele. Catherine’ile meeldis Belgias ja ta otsiski tööd Brüsselis. Peaaegu leidiski selle — talle pakuti kohta perekonna- ja abieluametis. Ameti eakal naistöötajal jäi riigi kulul eakaardi saamisest paar aastat staažist puudu. Sattunud otstarbekalt elamise seaduse paragrahvi alla, oli ta „kustutatud“. Jaoskonnas „1-5“ vabanes inspektori koht. Seal tegeldi väikelaste reaalse maailmaga kohanemise probleemidega, täpsemalt — jälgiti nende vanemaid. Amet kuulutas vabanenud koha täitmiseks välja konkursi ja Catherine läbis selle. Oleks ta tööle asunud, tulnuks tal tolerantse stardi seaduse mitme punkti alusel kaitsta väetikeste õigusi. Selle seaduse järgi jäetakse lapse sugu sündides määratlemata. Saanud kuueteistkümneaastaseks ja teadlikuks, otsustab laps ise, kas ta on poiss või tüdruk. Kui loodus ei ole lapsele meelepärane olnud, parandab vea meditsiin. Selle seaduse kahte punkti rakendatakse kaitsmaks last vanemlike eelistuste eest. Esimeses punktis käib jutt traditsioonilisest perekonnast. Sellises perekonnas on ette nähtud, et last toidab rinnaga mitte üksnes ema, vaid ka isa. Igal niisugusel perekonnal peavad olema kunstrinnad, mis mahutavad piisava koguse imikutoitu. Kahest isast koosnev perekond peab soetama kaks komplekti. Vaid lesbid ei vaja kunstrindu. Imik peab juba sünnist saati harjuma soolise orientatsiooni eri vormidega, et arhailised peretraditsioonid ei mõjutaks tema edasist soovalikut.

Teine punkt kohustab vanemaid last õigesti riietama. Nii tüdrukuid kui poisse tuleb vaheldumisi tüdruku või poisina riidesse panna. Maskeraadi eesmärgiks on, et väikelastes ei kinnistuks nende sooline kuuluvus. Kolmas punkt reguleerib ema ja lapse füüsilise kontakti korda. Samuti alluvad tsensuurile hällilaulude tekstid. Neis pole lubatud mainida halli hunti, kolumatsi ega laulda „äiu-äiu-ää, magama nüüd jää“ kui vägivallakatset uue maailmakodaniku veel nõrga teadvuse suhtes. Kasvõi üht loetletud punkti rikkunud vanematelt võeti lapsed ära ühingu I Want Baby liikmete kasuks. Catherine ei pidanud neid nõudeid õiglaseks ja ei võtnud kohta vastu.

Neiu otsust mõjutas konkreetne asjaolu — aasta eest võeti tema kursusekaaslaselt ära kuuekuune poeg. Noorik oli beebi sülle võtnud ilma spetsiaalse haaratsita. Varem peeti emakäsi lapse jaoks hüveks. Pediaatrid kinnitasid, et hell puudutus loob ema ja lapse vahele sideme, rahustab maimukest, tekitab temas kindlustunde, kuid kolmkümmend aastat tagasi tõestasid Euroopa Liidu õpetlased vastupidist. Selgus, et last paljaste kätega puudutades seavad vanemad veel nõrga organismi Tipsenseni viirusega nakatumise ohtu. Viirus avastati 2030. aastal Rootsi teadlase laboratooriumis ja sai nime tema auks. Tipsensen tõestas, nagu magaks see varases lapsepõlves organismi sattunud ohtlik viirus seal kümneid aastaid. Aga kui inimene saab kaheksakümneaastaseks, hakkab viirus nakatunu närvisüsteemi ägedalt ründama. Eelkõige on rünnak suunatud meeste potentsile. Selle kohutava viirusega nakatumine toimub ema käte ja imiku naha kokkupuutel, sestap tuleb selline praktika ära keelata. Brüssel seadustas teadlase soovituse. Kodudest mõne sammu kaugusel asuvatesse beebikeskustesse ilmus haarats babyhand. Lapsevanematel keelati rangelt selle abita lapsukesi sülle võtta. Samad nõuded laienesid ka pedofiilidele. Neid oli aga praktikas kire objektist ilma jätta raskem kui lapsevanemaid. Euroopa Liidu maade ühing I Want Baby muutus veerand sajandi pikkuse legaalse eksisteerimise vältel tänu oma lobitööle Euroopa Parlamendis võimsaks rahvusvaheliseks organisatsiooniks. Kui laste ja vanemate vahelised kontaktid jäid jälgimisteenistustele läbipaistvaks, sest Foxi kiir jälgib globaalse süsteemi kaudu ööpäeva­ringselt igat lapsega peret, siis pedofiilide eluaseme jälgimine on keelatud, kuna see rikub nende intiimelu.

Catherine sai kõike seda teada sõbrannalt ja pidas niisuguses tegevuses osalemist enda jaoks lubamatuks. Loobunud vakantsest töökohast, jäi neiu ilma rahast ja eluasemest. Julia tuli jälle vennatütrele appi, ta sai oma firma bossiga kokkuleppele. Catherine tuli Karlovy Varysse tagasi, läbis vestluse ja sai erialase töö. Professor Ferdinand Lenz määras ta oma meeskonna ordinaatoriks. Aastase töötamise järel õigustas Catherine River ennast täielikult ja võitis professori erilise soosingu, kuid püüdis tema headust mitte kuritarvitada. Lenz ise paistis silma saksa täpsusega ja nõudis sedasama oma kaastöötajatelt.

Kell näitas pool kaheksa. Söönud kiirustades hommikusöögi, jõudis Catherine alles õues Juliale järele. Nad tõttasid jooksujalu sammastiku juurde, kuhu enne raviallikaid oli firma Edemplatz oma töötajate tarbeks mõned skan-kabiinid valmis pannud. Catherine ja Julia vaatasid tähelepanelikult ringi, ega läheduses pole vene taskuvarast Jaška-Pianisti. Silmamata varganägu, võtsid nad järjekorda ja täpselt kümme minutit enne kaheksat astusid kabiini. Juba minuti pärast sisenesid nad firma kontorisse, mis asus Karlovy Varyst kolmekümne kilomeetri kaugusel, Hořice kaevurilinnaku lähedal.