Читать книгу Kirjad Maarale - Andrei Hvostov - Страница 5

MAARA, MA SUHTUN UMBUSUGA oral HISTORY´KS nimetatud distsipliini. Meie mälestused on täis illusioone ja hallutsinatsioone, võibolla seal midagi muud ei olegi, ja seda isiklikust kogemusest teades hoiatan sind, kallis laps, et sa ei võtaks edasist puhta kullana. Vähemalt, et sa ei võtaks kõike puhta kullana. Peaks mind tulevikus keegi siinsete mõttekäikude ja meenutuste pärast nurka suruma, nõudes aru, et kustkohast ma seda kõike võtan, siis ma ei püüagi väita, et kõik oli täpselt nii nagu ma kirja panen. Väga vabalt võisid asjad olla ka hoopis teisiti.

Selle teadmise on mulle andnud üks Tartusse puutuv seik. (Tartu on minu elus väga tähtis linn. Seal õppisin ma ülikoolis, seal sündis minu laps – sinu isa.)

Ka minu ema elus oli see tähtis linn, sest temagi õppis seal ülikoolis. Pealegi olid mõned ema sugulased selle linna elanikud. Võibolla viieaastasena käisin koos emaga neil külas. Linnaosas, mida nimetatakse Karlovaks.

Karlova puumajad on nüüd tunnistatud miljööväärtuslikeks, aga tollal nad seda ei olnud. Tollal tuletasid nad pigem meelde Oskar Lutsu jutustusi väikestest ja kehvadest inimestest, kes on jäetud ilma uue elu mugavustest. „Tagahoovis“ elavad inimesed näiteks.

Nendel majadel olid hästi iseloomulikud verandad. Uhked, puitpitsist nikerdustega. Ühes taolises majas elaski meie sugulane, ameti poolest kingsepp. Töökoda oli tal just sellisel linnaosa ilmet määraval verandal.

Seal pidanuks maani kleitides daamid ning valgetes ülikondades härrasmehed pärastlõunast teed jooma; hõbedaste lusikate kõlisedes portselantassis, arendades hästi sätitud lausetega vestlust äsjasest Vanemuise etendusest või Pallase kunstinäitusest, sekka Werneris kuuldud klatš mõnest kohalikust kuulsusest, kes oli samas ka üleriigiline prominent. Tartu asi – kohalik kuulsus on midagi enamat kui pelgalt kohalik kuulsus. Võibolla eelmise sajandi 30-ndatel aastatel sellel verandal midagi niisugust toimuski.

Aga see aeg, kui mina sinna sattusin, oli …, noh, oletame, et see oli 1968. aasta suvel. Mälestuste katkendlikkus viitab vanusele neljanda ja kuuenda eluaasta vahel. Niisiis – viieaastane poiss sattus kingsepatöökotta.

See oli kindlasti parem koht kui kolmekümnendate teesalong, mille ma ennist välja mõtlesin. Hallipäine vanamees, nahkpõll ees, istumas töölaua taga, saapatalla kinnitamise tikud suust välja turritamas – tol kaugel 1968. aastal võidi ka sellist arhailist saapatalla kinnitamise vahendit kasutada – võtab need ükshaaval suust ja lööb osavasti kops-kops-kops talla sisse. Töö nagu mäng. Mitte töö, vaid puhas meelelahutus. Ja kui tore oli naha ja liimi lõhn!

Pole välistatud, et kingsepast sugulase olemasolu aitas mul edaspidises elus suhtuda heasoovlikult kõikidesse teistesse kingseppadesse. Tegelikesse ja virtuaalsetesse. Neist lugu pidada polnud ka teab mis suur vaev, sest tundub, et paljudel kirjanikel või heliloojatel on olnud suguvõsas keegi vahva kingsepp. Äkki isegi Astrid Lindgrenil, sest kuidas muidu tuli ta ideele anda „Meisterdetektiiv Blomkvistis“ ühele ägedale poisile isaks kingsepa, nii et järjekordsesse seiklusesse kiirustav poiss sai panna töötoa uksele mitut lugejate põlvkonda naerutanud sildi „Ilusa ilma tõttu suletud“.

Üks mu lemmikrežissööre (ta oli ka näitleja, aga sellena jättis ta mind pigem ükskõikseks) mängis Eesti televisiooni mammutseriaalis kingsepp Johannest, väga põhimõttekindlat meest, kes suundus – see on nüüd tegelikkus, mitte teleseriaal – suurde poliitikasse, osaledes valimistel ja jõudes parlamenti. Näitleja samastamine rolliga on üldteada fenomen, mistõttu parlamenti ei valitud mitte näitleja Kiisk, vaid hoopiski kingsepp Johannes – samavõrd põhimõtteline ning aus kui kingseppmeister Hans Sachs Wagneri „Nürnbergi meisterlauljates“.

Kingsepad on toredad. Nojah, mööndustega. Stalin oli juhtumisi kingsepa poeg. „Nürnbergi meisterlauljad“ oli Hitleri lemmikooper. Aga ega kingsepad selles süüdi ole, et neil on seoseid diktaatoritega.

Olles laulnud hosiannat kingseppadele, võiks nüüd arvata, et lapsepõlves nähtud muljetavaldava kingsepatöökoja seondumine Tartuga on teinud selle linna minu jaoks kuidagi eriliseks. Aga ei, linn asetseb mu mälus omaette ja kingsepatöökoda omaette.

Tartu jäi meelde ühe teise asjaga.

Ma nägin Tartus elu esimest trammi. Punast trammi, mis tuli lõbusa tilina saatel mäest alla. Nüüd, kui ma seda kirjutan, pool sajandit hiljem, on see pilt juba tuhmumas, aga veel kolmkümmend aastat tagasi oli see väga selge.

Ma mäletan oma mälestust. Nagu see oli mu peas kolmkümmend aastat tagasi, kui ma läksin Tartu Ülikooli astumiseks dokumente sisse viima.

Mina, kahekümne viie aastane mees, mäletasin, kuidas mina, viieaastane poiss, seisan keset suvist varahommikut inimtühjas Tartu linnas. Särav valgus ümberringi, kogu maailm koosneks justkui päikesejänkudest, vaid meie kahekesi emaga, ma seisan tal käest kinni hoides ja vaatan ülima vaimustusega minu poole veerevat seninägematut liiklusvahendit, väikest rongi justkui. Tegelikkuseks saanud lastelaulu, mis algab sõnadega „Rong see sõitis tšuhhtšuhh-tšuhh, Piilupart oli rongijuht …“

Tartus leidub vaid üks koht, mis vastab sellele mälupildile. Sündmusi rekonstrueerides pidi see olema Riia mäe alguses. Ükski teine koht selle mälestusega ei sobi.

Ent on üks probleem. Tartus pole trammiliiklust.

Praegu pole. Polnud ka nõukogude ajal. Ega esimese vabariigi päevil. Ei olnud tramme seal liikumas tsaariajalgi. Mitte kunagi mitte mingeid tramme.

Aga mul on väga selge mälestus, mis kinnitab, et vähemalt üks tramm pidi seal olema.

1978. aastal, seega kümme aastat pärast mälestuspildi tekkimist, sattusin ma taas Tartusse. Märkasin oma suureks üllatuseks ja kurvastuseks, et trammiliiklust ei paista kusagil ja tegin siit ainuõige järelduse: tartlased on mingil põhjusel trammirööpad üles võtnud.

„Naljakas,“ mõtlesin ma, „Tartu ei ole ometigi Ameerika. Miks nad seda tegid?!“

Ma olin lugenud, kuidas Ameerika Ühendriikide suurlinnades oli kunagi kahekümnendatel aastatel autotöösturitest ärihaide mahitusel kogu trammiliiklus demonteeritud. Seda selleks, et sundida ühiskondliku transpordita jäänud inimesi muretsema auto. Ameerikas võisid sellised lood juhtuda, aga Tartus?!

Möödus veel kümmekond aastat.

1988. aasta suvisel ennelõunal vantsisin kahe teenelise üliõpilase sabas (neiud olid ülikoolis tervelt neli semestrit õppinud) mööda Tartut ja kuulasin nende elurõõmsat sädistamist. Krista, ninatark tallinlanna, rääkis, kuidas ta oli oma esimesel Tartu-aastal nõudnud kohalikelt valjuhäälselt aru, et kus asub lähim trollipeatus. Suures linnas, kui see ikka peab end suureks, aga selline ambitsioon Tartul igatahes on, sõidavad ometigi trollibussid. Muud moodi see lihtsalt ei saa olla! Vahepeal provintsilinna mastaapidega harjunud Krista naeris oma eksitust. Et vaat kui rumal ta oli pealinnast Tartusse tulles. Selline täiesti eluvõõras tüdruk.

Mille peale mina kohmasin, et trollid pole selles linnas kunagi sõitnud, aga vaat tramm, see siin kunagi oli, ja ma ei saa üldse aru, miks pidid tartlased selle likvideerima?

Mille peale Kadi, teine üliõpilasneiu, Krista tollane suurim sõbrants (jah, Maara, seesama Kadi on sinu vanaema), vaatas mind oma suurte silmadega – loomult suurtega, ehkki antud juhul vist peaks ütlema „üllatusest suurtega“ – ja hüüdis heleda häälega, et ma ajan ikka täielikku jama; selles linnas pole mitte kunagi trammi olnud!

Mida ma ei tahtnud uskuda. Ma olin kindel, et kui keegi midagi segamini ajab, siis on see Kadi.

Oli taas suvi, valgusest särav, aga seekord päikesejänkudeta, sest mul oli pohmell ja ma mõtlesin, et mul ei ole raha õlle jaoks ja et neid tüdrukuid ma ka nii hästi ei tunne, et neilt raha paluda. Kuigi võiks ju. Samas, kuidas saab midagi küsida nii rumalatelt tüdrukutelt, kellest üks räägib midagi olematust trollibussist ning teine eitab kunagi täiesti reaalselt eksisteerinud trammi olemasolu.

Ma ei saanud Kadiga nõustuda. Mitte seksistlikel põhjustel, mitte sellepärast, et mees ei saa tunnistada naisele oma eksimust. Lapsepõlveaegne mälupilt punasest trammist oli mu kolba siseküljele justkui neoonvärvidega maalitud.

Ühisele meelele me selles küsimuses ei jõudnudki.

See võis olla esimene kord, kui me ei jõudnud üksmeelele. Aga mitte viimane. See oli teineteisest möödarääkimiste algus.

Muidugi oli Kadil õigus. Nagu ikka. Tartu tramm oli hallutsinatsioon. Tõenäoliselt tabas mind see ilmutus kusagil Riias, Peterburis või Tallinnas (tõenäoliselt viimane, sest Riias ega Peterburis pole sellist mäge, kust tramm võiks lõbusa tilina saatel alla lasta) – kõigis nendes linnades käisin ma koos emaga siis, kui mul oli vanust neljandast kuuenda eluaastani. Aga paigutasin ma selle mälestuspildi mingil põhjusel Tartusse.

Et siis teha end kahekümne aasta möödudes üliõpilasneiude silmis naerualuseks. Kadi ja Krista suure tõenäosusega ei mäleta seda juhtumit enam, võibolla ei pööranud nad tookordki sellele mingit tähelepanu; nende elus oli pinutäis asju, mis olid sada korda olulisemad. Aga mind jälitab see mälestus seniajani. Miks ma muidu sellest kirjutaks.

Tookord, trammivaidluse ajal, tulin ma sellesse linna – eesti vanema põlve haritlaste nägemuses „Emajõe Ateenasse“ – muidugi ülikooli pärast.

Emajõe Ateena – see kõlab võimsalt. Ma ei tea, kustkohast linnale antud hellitav hüüdnimi pärineb, võibolla baltisakslastelt, kes olid 19. sajandi alguses ülikooli taasavamise algatajad. Klassitsistlikus stiilis ehitatud ülikooli peahoone on nagu tempel tarkusejumalanna Pallas Athenale; sealt mõõdutundetu võrdlus tõenäoliselt alguse saigi.

Tundub, et Tartu samastamine maailma ajaloos tähtsust omavate linnadega on pikemat aega kestnud traditsioon. Õigemini – hallutsinatsioon.

Maara, mida sa tunned, kui ütlen nime Guillebert de Lannoy?

Tõenäoliselt ei midagi. Aga mõnel Tartu patrioodil võib silmis süttida tuluke ja ta hüüatab, oojaa, de Lannoy, prantsuse rüütel, kes väisas 15. sajandi alguses Tartut ja sattus nähtust nii suurde vaimustusse, et võrdles seda linna Pariisi endaga.

Tartu nagu Pariis, sa kurat küll!

Kui süveneda teatesse täpsemalt, siis tõesti, Burgundia hertsogi teenistuses olnud rüütel de Lannoy osales Saksa ordu järjekordses sõjakäigus Leedu vastu. Saanud selle sangarliku sõjakäiguga ühele poole, otsustas ettevõtlik rüütel vaadata ka Leedust põhja poole jäävaid maid. Ta suundus Riiga, sealt Viljandisse, Paidesse ja Narva, sealt edasi viis tee skismaatiliste venelaste maadele ehk Novgorodi ja Pihkvasse, kust ta naasis 1412. aasta märtsis. Tuli saaniga mööda kinnikülmunud Peipsit siinpoolsele kaldale, et sattuda lõpuks Tartusse, mida ta kirjeldab kui „väga kaunist ja korralikult suletud linna“. De Lannoy reisikiri on ülimalt napp. Ta ei vaevu teel nähtud linnasid kirjeldama. Tartule antud iseloomustus – „väga kaunis“ – on erandlik. Vääritimõistmise vältimiseks olgu igaks juhuks lisatud, et „korralik suletus“ tähendab arvestatava linnamüüri olemasolu.

Ma ei kahtle, et seletust rändrüütel de Lannoy´ vaimustusele tuleb otsida ennekõike tema reisi asjaoludest. Sõitnud Pihkvast saaniga Eesti poole, mis on linnulennult sadakond kilomeetrit ning reaalsel maastikul kulgedes poolteist korda pikem maa, pidi ta hirmsasti külmetama ning tundma muid ebamugavusi, mida 21. sajandi ärahellitatud inimene ei oska oletadagi. Ta võis Emajõe suursoost läbi kihutades tunda hirmu hundikarjade ulgumisest. Jõudnud lõpuks elusalt ja tervelt tagasi tsivilisatsiooni, hüpokaustahjudega köetud majade ja kõrtside maailma, hea joogi ning söögi juurde, ja kui veel mõelda, et ümberringi oli tuttavlik gooti arhitektuur – võrreldes Pihkvas ning Novgorodis nähtuga õdus asi – siis me saame ilmselt asjale pihta.

Näen vaimusilmas, kuidas pikast sõidust läbikülmunud vapper flaami rüütel (mitte päris prantslane, kui nüüd lõpuni aus olla) langeb Tartu väravas linnavahile kaela; ta on jõudnud peaaegu koju, tema kõrvades kõlab inglite kandlemäng, hundikarjad ja põrgulik külmus on selja taga, ta on paradiisis!

Aga Pariisiga ta meie Tartut ei võrrelnud. Sellest pole reisikirjas ühtegi sõna. Selle on keegi tagantjärele juurde luuletanud.

Kes on see „keegi“? Ütleme, et keegi selline, kelle suhtes võiks kohandada nn keskmise eestlase parameetreid. Keegi, kes otsib obsessiivselt ka kõige tühisemaid vihjeid selle kohta, kuidas kuulsad või lihtsalt olulised välismaalased on tema kodumaad külastanud ning nähtust vaimustusse sattunud, märgates siin midagi erilist, midagi sellist, millest annab maailmaajaloolise sündmuse kokku kirjutada. Eestlase enesearmastus nõuab seda, et võõramaised reisimehed võrdleks siin nähtut parimaga, mida nende kodumaal leida võib.

No kui võrrelda, siis ikka Pariisiga. Mitte Lille´i või Huy´ga.

Aga võib ka nii olla, et selle kohatu võrdluse eest peame ütlema aitäh 15. ja 18. sajandi reisikirjelduste sulandumisele.

Kolmsada aastat pärast Lannoy´d käis siinkandis veel üks rahvusvaheline mees, kahe kuninga teenistuses olnud salaagent, täpsemalt Rootsi kuninga Karl XII ja Inglise kuninga George I usaldusalune Aubry de La Motraye. Hugenottide hulka kuulunud isik. Enamasti põgenesid temataolised Brandenburgi kuurvürsti juurde, pannes aluse Berliini kui usuliselt salliva linna fenomenile, ja üldse aidates oma ettevõtlikkuse ja riigitruudusega kaasa Preisimaa tõusule. Meie hugenott oli teisest puust, tema läks Türgi sultani valdustesse, täpsemalt Smyrnasse. Idamaine eksootika oli talle ilmselt algusest peale tõmbav.

Tegemist oli patoloogilise ränduriga, kes ei jäänud Türgimaale püsima, vaid alustas elukestvat hulkumist, läbides risti-rästi kogu Euroopa Hispaaniast Lapimaani.

La Motraye täitis Rootsi kuninga heaks mõningaid delikaatseid ülesandeid, käies hankimas infot Venemaal toimuvast. Seetõttu oli tal juhus läbida oma missioonil ka Liivimaa alasid.

La Motraye kasutab reisikirjeldustes sagedasti esinevat võtet, kus tundmatust paigast kirjutades võrreldakse seda mõne sellise paigaga, mis on lugejale eeldatavasti hästi tuntud. Ja nii panigi kahe kuninga salaagent oma reisikirja väite, et Tartu toomkiriku tornid on nagu Pariisi Jumalaema kirikul. Aga Peipsi järv on sarnane Genfi järvega.

Sa püha püss … Mägede vahele surutud Genfi järv ning madalate kallaste vahel loksuv Peipsi. Rootsi kuninga salaagent lennutas meid oma võrdlusega otse Euroopa südamesse. Ma ei saa aru, miks ei ole talle Tartusse ausammast püstitatud?!

Toomele, kus leiab mitmete oluliste isikute kivist tahutud ja pronksi valatud portreesid. Seal võiks seista ratsasaabastes härrasmees, habe autoriteetselt kikkis, üks käsi toetumas mõõga käepidemele ja teine osutamas Toomkiriku varemetele. „C´est Notre Dame!“ seisaks ausamba soklil vastuvaidlemist välistav hüüatus.

Emajõe Ateena, Genfi järve kaldal asuv Pariis, on saja tuhande elanikuga linnake, mille tänavaääri palistavad enamasti kahekordsed puumajad. Väike puust linn, nagu kultuuriinimesed hellalt ütlevad.

Ei, linna keskel on ikka mitmekordseid kivimaju ka. Mitte eriti huvitavaid, sest keskaegne hoonestus hävitati juba 18. sajandi alguses. Järgmise põntsu pani Teine maailmasõda, kui rinne rullus linnast kahel korral üle, seisatades kaheks nädalaks linna poolitava Emajõe kallastel. Siit tulenevate tagajärgedega.

Tänu sõjale oli minu noorpõlveaegne Tartu eeskujulikult rohelise südamega linn.

See oli küllaltki tüüpiline näide Nõukogude Liidu parklinnadest, mille keskel on palju rohelust ning lilli, selle asemel et olla täis ehitatud kõledaid ja ebainimlikke pilvelõhkujaid. Nõukogude võim hoolitses oma rahva eest, muutes linnad roheliseks oaasiks, kõlas ametlik selgitus.

Tegelik põhjus oli proosalisem. Suurepärased linnapargid tekkisid Teise maailmasõja varemeväljadele, sest linnades haigutavate tühemike täitmiseks väärtusliku hoonestusega polnud nõukogude võimul vahendeid, oskust ega vist ka tahtmist.

Vähemalt Tartus see ilmselgelt puudus.

Kasutades La Motraye´ meetodit – tuua mängu mõjusa võrdluse – on kiusatus öelda, et nõukogudeaegne Tartu kesklinn sarnanes Berliini kesklinnaga, nagu see vahetult pärast müüri langemist kusagil Potzdamer Platzi ja Brandenburgi väravate vahel oli. Seal võis sõja viirastust, tühermaadest tõusvat, tunda nii selgelt, et see tekitas peapöörituse.

Tartus ma tol 1988. aastal, kui ma pohmellis peaga kahe kena tudengipiiga sabas vantsisin, sõja hõngu ei tundnud. Asjaolud olid selleks kindlasti ebasoodsad, ent põhiline oli see, et ma polnud siis veel Berliinis käinud.

Ma õppisin sõja hõngu tajuma hiljem, Berliinis nähtu mõjul.

Pannes Berliini kogemuse nagu kalkapaberi (läbipaistev paber, millele minu noorpõlves kopeeriti kaarte ja jooniseid) varasemale Tartu kogemusele, saan sellise pildi.

Mina, ajalooteaduskonna üliõpilane, väljun Tartus kaugliinide bussijaamast. Kõndides kesklinna poole, võrdlen avanevat pilti tahtmatult Sillamäetaolise üpris kompaktse asumiga. Vabandage väga ja kurat võtku!!!, kuskohas see linn siis on?!

Maju on tõesti hõredalt. Paremat kätt klassitsistliku hõnguga turuhoone, nagu Riigipäevahoone Berliinis; kusagil taamal kõrgumas mäeveerel Vanemuise teater, kuuekümnendatel ehitatud majakolakas, kahtlaselt sarnane Stadtbibliothekile, mis lösutab linna keskel asuva tühermaa servas, edasi tuleb linnaliinide bussipeatuse õnnetu majakökats, millele vastanuks Berliini keskel kõrguv Šveitsi saatkonna hoone, nagu üksik hambatüügas Gestapo või NKVD keldrist vabastatud vangi suus, kust kõik ülejäänud hambad 1941.–45. aastatel välja peksti.

Jah, Emajõgi on nagu Spree. Ühesõnaga – oleks Tartu kolmkümmend viis korda suurem, oleks ta Berliin.

Minu kaks lemmiklinna, Tartu ja Berliin. Neisse armumine ei läinud sugugi kergelt. See võttis aega, sest esmalt tuli nendest linnadest aru saada. Aga kui olin saanud, siis tuli ka armastus.

Olin algusest peale opositsioonis pealinlaste ülbusega. Ma pole tõelise provintslasena kunagi aru saanud, miks peavad „lahedad Tallinna tüübid“ oma erilise laheduse näitamiseks halvustama Tartut.

Kahe tähtsa linna dualism on paljudes riikides, paljude maade linnakultuurilises teadvuses tavapärane nähtus.

Moskva versus Peterburi, Helsingi versus Turu, Vilnius versus Kaunas, ja siis on veel olemas terved konkurentsihierarhiad: New Yorgi ja Los Angelese teineteisele ärategemine Ameerika Ühendriikides on nähtus, mis on muutunud vaat et globaalse massikultuuri osaks. Lokaalsel tasandil, tähendab Californias, käib vaidlus Los Angelese ja San Francisco vahel, ja veelgi lokaalsemalt, nn Bay Areas, püüab Oakland esitada San Franciscole väljakutse.

Kui Eesti tahab olla „normaalne maa“, siis peavad ka meie kaks tähtsamat linna olema konkurentsis. Natuke nagu naljaks on see kõik.

Aga kui see peab nii olema, siis ma asun kõhklematult väiksema poolele.

Nii et Tartu, ei mingit kahtlust. Hoolimata sellest, et seal nähtud tramm osutus miraažiks.

Aga selline nägemus on ju teisigi tabanud. Eks kohtasid mingis mõttes seda trammi ka flaami rüütel de Lannoy ning prantsuse seikleja La Motraye.

Ent põhiline, mida ma sulle tahtsin öelda, kallis Maara, on see, et meie mälupildid on ebausaldusväärsed. Selle teadmisega võiksidki seda raamatut lugeda.