Читать книгу Kirjad Maarale - Andrei Hvostov - Страница 7

MAARA, OLED SA VAHEL MÕELNUD, mis oleks juhtunud siis, kui Eeva poleks Aadamale õuna ulatanud? Tookord seal, paradiisiaias.

Siis oleks inimkonna ajalugu ära jäänud.

Inimesed elaks müütilises algkodus edasi, lapsemeelsetena, igavesti noortena, vaadates tüütuseni teineteise nägu, sest neid oli ju vaid kaks – Aadam ja Eeva. Muidugi kui jumal poleks ajaviiteks veel mõnda samasugust savist juurde vorpinud.

Aga see ei muutnuks asja. Kui ta oleks neid juurde tootnud kasvõi tuhandete viisi, ikkagi jäänuks need olendid paradiisi, kus ei juhtu midagi huvitavat.

Mitte midagi sellist, millest meie elu on praegu täidetud. Ei kadedust, petmist ega mõrvasid, kuid samamoodi jäänuks ära eneseületus, täiuseotsingud, elu mõtte üle juurdlemine.

Oleks igikestev roosamanna. Tuhandeaastane lausigavus.

Kui võtta Piiblit kirjandusteosena (mina võtan; ma olen veendunud, et Tammsaare „Tõde ja õigus“ on vana testamendi süžeede paigutamine 19. sajandi eesti talupoja maailma), siis selleks, et lugu kerima hakkaks, pidi Eeva astuma Jumala keelust üle, võtma puu otsast vilja, sellest esmalt ise hammustama, ulatama siis kaasinimesele – proovi, Aadam, ära ole möku!

SEE, et Eevale juhtunut hiljem justkui ette heideti, kristliku teoloogia ning kultuuri kaanonite järgi teda pattulangemise algpõhjuseks pidades, minnes suisa Eeva vaenamiseni: naine oli nõrk, allus mao meelitamisele, või oli üldse algusest peale maoga mestis – on väga ebaloogiline.

Täielik jama.

Õuna noppimise ja sellest hammustamise lugu pidi algusest peale olema Jumala enda plaan ja tahe.

See nähtub mõningatest anatoomilistest tõsiasjadest. Jumal andis Aadamale nokuks nimetatud organi. Voolis savist pikliku vorsti, mille kinnitas esimesele inimesele hargivahesse.

Ei tea mis hea pärast ta seda tegema pidi?!

Kas peaks Jumalat kahtlustama sadistlikes kavatsustes? Konstrueeris Aadamale tilberdise, mis teeb elu keerulisemaks, kui see muidu oleks, sest sellise organi omanik peab hakkama muretsema, et see tal kusagile vahele ei jääks, et ta seda võsas ragistades ära ei kriimustaks, jões ujudes röövkala või krokodilli lõugade vahele ei jätaks, talvel ära ei külmetaks, ja kõik muud mured, mis kaasnevad ühe tugevasti eenduva kehaosaga.

Ma tean seda päris täpselt – minul on see Jumala „kingitus“ 1982. aasta talvel vene sõjaväes ära külmunud, ta on mul jäänud püksiluku vahele, seda on sipelgas hammustanud ja mesilane nõelanud, sellega on juhtunud asju, mida ma, ausalt öeldes, ei taha mäletadagi.

Nokuks nimetatav asi on ilmne konstruktsiooniviga.

Oletame, et inimese loomise teisel katsel, Eevat nikerdades, võttis Jumal esimese mudeli defekte arvesse ning tegi inimese täiustatud variandile paranduse – jättis kubemest ripneva mõttetuse ära.

Ent kus sa sellega! Ta tegi uue vea. Nüüd oli tal mingil põhjusel vaja sellele uuele, ja eeldatavasti täiustatud inimesele, puurida jalge vahele ava, mis on samuti täiesti tarbetu ja ebapraktiline, sest selle kaudu muutub inimene teistmoodi haavatavaks. Ei hakka kirjeldama mismoodi, sest sellega tegeleb günekoloogiaks nimetatud meditsiiniharu.

See on Jumala „kingitus“ sulle. Talume tema tehtud konstruktsioonivigasid püstipäi ning kannatlikult.

Sajandi teisel kümnendil olen kuulnud üha enam lugusid, kuidas keskkooliõpilased väidavad end olevat aseksuaalsed olendid, kinnitades, et seks ei mängi nende elus mingit rolli, et selline kihu puudub neil üldse. Võibolla see polegi mingi arusaamatu moehullus, vaid katse parandada Jumala kunagine viga?

Parandada vähemalt funktsionaalses mõttes.

AGA jah, see eelmine küsimus: kas Jumal oli sadist?

Ükski monoteistlik usund seda ei väida, vastupidi, pühakirjad kinnitavad, et Jumal on õiglane, armastav, andestav, ettenägelik, kõiketeadja.

Just – ta on kõiketeadja ning ettenägelik.

Teadis ette, et inimesed söövad keelatud vilja, neid tabab suguiha ja siis nad korraga leiavad ka õige rakenduse alakehas paiknevatele pealtnäha väga arusaamatutele organitele.

Esimeses Moosese raamatus öeldakse, et pärast vilja söömist „läksid neil silmad lahti ja nad tundsid end alasti olevat, ja nad õmblesid endale viigilehtedest põlled.“

Võibolla peaks seda kohta lugema hoopis nii: „Pärast keelatud vilja söömist venis Aadama jalge vahele tükk liha rippuma ja Eeva jalge vahelt kadus sama palju liha ära.“

See pole minu originaalmõte. Paistab nii, et seda kahtlustas juba 15. sajandi kunstnik Hieronymus Bosch; tal on maal, mis kujutab õndsate hingede taevasse tõusmist. Läbi helendava tunneli, mille lõpus paistab ebamaine valgusesära. Tunnel, valgus, see kõik on paljuräägitud fenomen, millest pajatavad surma piirilt naasnud inimesed. Huvitav on muu – Boschi maalil on inimesed alasti, otse loomulikult, kuidas siis veel taevasse minnakse, ning seetõttu võib igaüks, kes pilti vaatab, oma silmaga veenduda, et neil puuduvad sootunnused.

Seda võimalust keskajal arutati – pärast viimselaupäeva tõusevad inimesed hauast androgüünidena. Või aseksuaalsetena.

Ühesõnaga – inimesed on püüdnud Aadama kokkupätsimise ning Eeva valmisnikerdamise kummalisest loost kuidagi aru saada ning jõudnud üpris kummaliste järeldusteni.

Mina olen jõudnud järeldusele, et Jumala plaan oli ühtlasi ka mao plaan. Madu tegutses paradiisi peremehe käsilasena. Peremees tegi meile suguorganid, madu õpetas, kuidas neid kasutada.

Ent siin on peidus veel üks lugu. Sündmuste vallandamise algtõuge tuleb naiselt.

Eeva pani Aadama midagi tegema ning selle „midagi“ järel algas inimkonna ajalugu. Nad löödi paradiisist välja, said nimeks Andres ja Krõõt, maandusid Vargamäeks nimetatud kolkas ning siis algas mitte ainult lõputu töötegemine ja laste sünnitamine, vaid ka sama lõputu tõe ja õiguse otsimine, sekka juurdlemine selle üle, mis on armastus, kust ja kuidas see tuleb. Tööd ja vaeva nähes või kuidagi muudmoodi.

Kõik Eeva pärast.

Minu elus pole see kuidagi teistmoodi olnud.

Muidu kulgeks elu suht monotoonselt: ei põnevaid saatuse keerdkäike, vägevaid tõuse ega langusi, puuduvad äkkrikastumised ja sama kiired laostumised.

Elu nagu autistliku spektriga inimesele sobib.

Erinevalt kõikide minu naiste elust. Seal on olnud kuhjaga kõike, mis minul puudub. Ennekõike neid asju, mida tähistab jõle sõna „väljakutsed“.

Olles elanud pidevates „väljakutsetes“ naiste kõrval, pidin ma teatud määral nende muredes osalema.

Maara, sa ehk tead, et sinu vanaema Kadi töötas 90-ndate teisel poolel Eesti Haigekassas. Mina olin sel ajal mõttetu ajakirjanik (olin tollal ja olen praegugi).

Mingi hetk ma avastasin, et mul on tungiv vajadus kirjutada Haigekassa, ehk siis minu naise, tegemistest.

See oli aeg, kui haigekassana tuntud süsteemi ehitati üles. Kui palju närve ning pisaraid läks see ülesehitajatele maksma, seda teavad kõige paremini muidugi nemad ise. Aga natuke ka mina, küll kõrvalseisja, kuid seisjana päris lähedal.

Mina olin see, kes ootas oma naist vahel hiliste õhtutundideni koju, et siis kuulata ülevaadet, õigemini südamepuistamist, ja vahel väga raevukat analüüsi, mis kõik selle päeval, sellel nädalal, sellel kuul tema tööalases elus juhtus.

Hiljem kordus see Liisiga.

Tema on õpetaja, ka temal on olnud rängad võitlused oma süsteemis. Muidugi ma avastasin ühel hetkel, et mul on tungiv vajadus kirjutada Eesti hariduselust. Sealsest närvipingest, arusaamatustest, sigadustest, pisaratest.

Minu naiste tööelu andis mulle kirjutamisainest. Aga see polnud sülle langenud võimaluse kasutamine, see oli midagi muud.

ON üks nn tavatarkus, mis ütleb, et naine kergendab rääkides südant. See ei tähenda ilmtingimata, et ta ootaks sellelt inimeselt, kellele ta oma muredest räägib, mingit lahendust.

Saati jõulist sekkumist.

Aga mehe aju on paraku niimoodi programmeeritud – on see nüüd jälle üks Jumala tehtud vigasid? – et niipea kui naine kurdab talle mõnda muret, siis tunneb mees kohustust hakata olukorda lahendama.

Isegi siis, kui ta tegelikult ei saa midagi ette võtta.

Aga ta ikkagi üritab.

Kaks näidet juhtumitest, mis on seotud minu naiste tööga.

Kadi oli 90-ndate keskel ühele sakslasele kuulunud ravimifirmas. Omanikku hingestasid maailmavallutamise plaanid. Mees lootis kolme Balti riigi kiiret majandusarengut jälgides, et pole kaugel aeg, kui nende riikide summaarne ostuvõime saab olema sama kõrge nagu Rootsil.

Olla Rootsi-taolises riigis teatud ravimite müügiliider oli väärt pingutamist. Mis tähendas seda, et Sirowas – nii oli firma nimi – tehti kõvasti tööd. Kordades rohkem kui samasugustes Lääne-Euroopa firmades.

Mäletan Kadi nördimust nendel juhtudel, kui tal oli vajadus suhelda reede pärastlõunal Saksamaal asuvate partneritega. See osutus võimatuks, sest sakslaste töönädal oli reedesel päeval kell kaks juba läbi. Sel ajal kui Eesti inimesed panid hiliste õhtutundideni edasi.

Kadi ei kurtnud ülemäärast töökoormust; kunagise tippsportlasena rääkis ta mulle, et sa ronid sellesse kuradima basseini, hambad ristis, ja ujud nädalaga kaheksakümmend kilomeetrit, võideldes väsimusega ning siis juba füüsilise valuga, aga pooleli sa ei jäta, sa lähed võidu peale, sa tahad kulda.

Rootsile järele jõudmiseks ujume kasvõi üle Läänemere.

Aga paljud naised selles firmas – ja ainult naised seal töötasidki, välja arvatud firmaomanikust sakslane – polnud selleks valmis. Ka bossi sekretär mitte. Mistõttu ta kurtis igal õhtul koju jõudnuna oma mehele rasket elu. Seletas, et ülemus on orjapidaja, nõuab aina ületunde ja puhkust ka ei anna.

Ühel päeval ilmus sekretäri mees kontorisse, oli selline äkiline venelane, kes teenis elatist võibolla veits kriminaalsete meetoditega; pingutas biitsepsit, tõstis häält, lubas sakslasest bossi „kasti lüüa“.

„Kasti löömine“ tähendas üheksakümnendate slängis tapmist.

Sakslane sai öeldust adekvaatselt aru ning vallandas sekretäri sekundi pealt.

Teine lugu pärineb Liisi praktikast. Liis töötas 2000-ndate alguses ühes suures Mustamäe koolis. Ka selle asutuse direktor oli tõeline orjapidaja. Eriti julmalt käitus ta äsja ülikoolist tulnud noorte õpetajatega, kellele laoti selga niisugune koorem, et see oleks selgroo murdnud isegi kaamelil.

Direktor ja tema satraabid, õppealajuhatajad tähendab, kasutasid ära noorekeste vähest kogemust; need saabusid kooli sinisilmsete naiivikutena, teadmata, mis neid seal ees ootab ja nõustusid ülemuste salakavalate ettepanekutega võtta tundide andmise kõrvalt igasugu lisakohustusi, olgu see ringide juhendamine, seinalehe toimetamine, mis iganes. Tulemuseks said nad ülipikad tööpäevad ja töiselt sisustatud nädalavahetused.

Ja muidugi perekondlikud pinged, sest õpetajate mehed – jumal paraku, õpetamine on meil traditsiooniliselt naiste töö, polnud asjade sellise käiguga sugugi nõus.

Ükspäev saabus kooli keegi mees, kes tungis direktori kabinetti ja sõimas seal istuval fuurial näo täis. Karjus, et direktoril puudub õigus oma alluvate selliseks kohtlemiseks.

Noor õpetaja, keda püüti niimoodi kaitsta, oli Liisi kolleeg. Keda ma ei tunne ega tea.

Kuid ma tean meest. Harpüia koopasse tunginud vihane õigusenõudja oli minu ülikoolikaaslane, kursavend Aare.

Mehed on põhiasjades sarnased – olgu ta poolkriminaalne vene jorss või ülikoolis õppinud valgekraeline eesti taibu, aga kui naine räägib talle päevast päeva, milline ilge kärss on tema ülemus, siis mees võibki lõpuks pöördesse minna. Hakates asja lahendama talle omasel viisil.

Mis võib kaitstavat naist väga üllatada, see polnud kindlasti tema eesmärk, kruttida mees niimoodi üles. Et ta läheks ja teeks midagi äkilist, midagi sellist, mis toob kaasa vallandamise.

See on üks neid asju, mida peaks noortele maast madalast selgeks tegema. Koolitunnis, mida nimetatakse „perekonnaõpetuseks“.

Tüdrukuid hoiatama, et südame kergendamine on hea vahend vaid teiste naistega suheldes, aga mehega peab olema ettevaatlik, sest mees võib peast lolliks minna ning jumal teab mida korraldada. Ja samamoodi peaks poistele selgeks tegema, et kui naine, kellega ta tulevikus hakkab koos elama, annab talle õhtuti põhjaliku ülevaate sellest, kuidas tööl on kõik kas lollid või laisad ja tema peab üksi rabama, ei tähenda see, et naine ootaks mehelt olukorra lahendamist.

Lihtsalt kuulaku naine ära. Mörina ning maa kraapimiseta.

Mis on mehe jaoks muidugi tõeline „väljakutse“.

Seda on isegi raske tagantjärele kirjeldada, kuidas ma olen vihanud Eesti Haigekassat ja Eesti haridusministeeriumi selle eest, et nad panid minu naised töötama 50, 60 või ka 70 tundi nädalas.

Kuidas ma vihkasin Eesti ajakirjandust selle eest, et minu kolleegid nii kirjutavas kui ka rääkivas ajakirjanduses vaenasid Haigekassa bürokraate nende oletatava südametuse pärast ja kuidas igaühel oli ikka ja alati õiendamist koolisüsteemi puuduste ja õpetajaskonna saamatuse pärast.

Aga konkreetset vaenlast mul polnud. Erinevalt anonüümseks jäänud vene jõhkardist või intelligentsest Aarest polnud mul võimalik keskenduda konkreetsele vaenlasele, et minna ja lubada ta „kasti lüüa“.

Ainus, mis ma sain teha, oli kirjutada Haigekassa ning koolisüsteemi probleemidest n-ö majasisese pilguga. Olles oma naiste poolel, võideldes nende võitlust.

Mille eest, olgu rõhutatud, nad mulle aitäh ei öelnud.

Süsteemis teati, kes on nende mees. Polnud saladus, et nad jagavad Eesti Ekspressis kurjalt kirjutava tüübiga leivakappi ja voodit, mis tähendas seda, et naised jäid justkui süüdi selles, et käivad oma mehele asutuse asju kitumas.

MA olen kindel, et piiblis on mao lugu vildakalt edasi antud.

Asi pidi olema nii:

Üks päev tuli Eeva Aadama juurde ja kurtis, et kuule mees, see madu, igavene reo, ei anna mulle üldse rahu, kogu aeg käib pinda, lähen mina jõe äärde suplema, aga tema pistab pea roostikust välja ja susistab, kuidas keelatud puu otsas kasvaval viljal on suurepärane maitse, lähen mina vaarikaid korjama, on tema kohe platsis ja räägib, et vanatoi, see tähendab Kõigearmulisem Issand ja Vägede Jehoova, ei taha seda, et me targaks saaksime, ja nii iga jumala päev, ei saa isegi öösiti rahu, lähed põõsa taha pissile ja ka seal on madu kohal, muudkui seletab, et Eeva, kui sa keelatud puust sööd, siis saad kõik maailma asjad teada, isegi selle, miks sul on pissimise organ teistsugune kui Aadamal – mida ma muidugi tahaks tõesti teada, kui juba jutuks – aga see on ikkagi liig mis liig …, issakene, kuidas ta on mind ära tüüdanud! Ei saa minutitki omaette olla, ja seda nimetatakse veel paradiislikuks rahuks!

Viigipuu varjus pikutav Aadam kuulas Eeva kurtmist päeva, kuulas teise, tüki kolmandatki, tõusis siis lõpuks suures vihas püsti ja lubas mao üles otsida ning keerata tal, raisal, kaela kahekorra.

See oli tegelik pattulangemine. Paradiisis pole vihal ja raevul kohta, liiati tapmisähvardusel. Aga Eeva suutis lõpuks Aadama nii kaugele viia, et sel tekkis ületamatu soov anda oma naise kiusajale kere peale.

Nii nad paradiisist välja aetigi.

Ma ei saa öelda, et mul oleks suur paarisuhte kogemus, õigemini et see oleks väga variatiivne; ma olen pikemalt kokku elanud kolme naisega, aga selle kogemuse põhjal, kolm korda on ikkagi rohkem kui üks või kaks, võib kindlalt öelda, et paradiisist kaasa antud suhtepagasit arvestades on ülimalt oluline leida endale selline elukaaslane, kellega on enam-vähem üksmeel põhiküsimustes.

See on nüüd muidugi nn miljoni dollari küsimus, et mis on põhiküsimused ja kuhu paigutub mõõduskaalal ühik nimega „enam-vähem“?

Hüva. Katsun seletada.

Kui naisel ja mehel ei ole veel ühiseid lapsi, või ka eelmisest suhtest kaasa tulnud lapsi, kui ollakse lihtsalt üks paar, ütleme et nooremate inimeste paar, siis on põhiküsimuseks vaba aja veetmine.

Veetmine koos.

Mul on üks sõber, kes käis suhte sellel perioodil, mida eelmisel sajandil nimetati „kurameerimiseks“, oma tulevase naisega igal pool matkamas, metsades ja soodes, süsta ning jalgrattaga, sekka jalgsi. Telk, laagriplats, romantiline lõkkevalgus, pinisevad sääsed …

Pärast sünnitamist selgus korraga, et tema naine vihkab matkamist. Lausa jälestab. Sääskede suhtes on isegi allergiline.

Ta tegi mehe hobid kaasa vaid sellepärast, et tal oli kindel plaan see mees kätte saada.

See kõlab kuidagi halvustavalt. „Kedagi kätte saama“, see viib mõtte salakavalale käitumisele, teadlikule lõksupanekule. Ei, nii on vale mõelda.

Naisel on huvi mehe vastu ja siis ta surub hambad risti ja teeb kaasa need asjad, mis on mehele olulised.

Mõtlemata sellele, kuidas reageerib mees siis, kui ta saab ükskord tõe teada. Kui temani jõuab, et naisel on Richard Wagneri ooperitest tegelikult täielik savi.

Ma olin Liisiga aastaid elanud, enne kui see mulle pärale jõudis.

Enne seda käisime isegi Berliinis Staatsoperis „Parsifali“ vaatamas, arutasime nähtu läbi, õigemini mina tegin seda, pidasin kirglikke kõnesid sellest, kuidas „Parsifalile“ omistatud tume müstitsism on hindajate rumaluse näide ning kuidas väide, nagu oleks Nietzsche selle ooperi pärast Wagneriga tülli läinud, on ebausutav ja isegi loll jutt.

Liis kuulas mind tähelepanelikult ja noogutas kaasa. Mina rõõmustasin. Näed, sugulashing.

Aga Liisi noogutus tuli tõlkida jaapani või hiina keelde – noogutus ei tähenda nõustumist, see tähendab kõigest seda, et juttu kuulatakse ja sellest saadakse aru.

Kustkohast pidin mina teadma, et Liisil on üks haruldane omadus – ta eriti ei hooli muusikast, see jätab ta heal juhul neutraalseks, halvemal juhul ajab närvi. Nagu kassi või koera, kes võib inimeste tekitatud helidekaskaadi peale hakata küünistama ja hammustama.

Wagnerit, nagu ka Metallicat või Led Zeppelini, on targem tema juuresolekul mitte peale panna.

Ma sain seda teada natuke hilja, aga mitte lootusetult hilja. Mind päästis üks asjaolu – nimelt oli Liisi eelmisel elukaaslasel kombeks sõpradega öö läbi pidu panna ning seejuures kõvasti muusikat kuulata, ja mis hullemgi veel – Juku-Kalle võis hommikul kell neli Liisi üles raputada ja talle kõrva karjuda „hoi, musimopsti, mida sa siin magad, kuula, kui äge lugu see on!“ ja lasta talle maksimaalse tugevusega mingit alternatiivset mussi.

Liis läheb seniajani turri, kui tema kuuldes öeldakse „Ne ždali“. See on ühe vene bändi nimi.

Õnneks mina teda kunagi keset ööd üles ei raputanud, et ta elaks kaasa Wagneri ooperis „Reini kuld“ kõlavale helikatkendile, mis kujutab jumalate kolimist Valhallasse.

Liis oleks mu enda otsemaid Valhallasse saatnud.

Ent võrreldes Liisi eelmise mehe hullustega olen mina enam-vähem normaalne mees.

Mis on kindlasti oluline faktor paarisuhte püsimise juures – katsu olla veits mõistlikum kui su paarilise eelmine mees või naine.

Aga kui sul pole eelmise suhte purunemise õpetlikku, hoiatavat ja kainestavat kogemust, siis jääb vaid loota, et jumal on sinuga, et ta hoiab sind.

Hipel, minu esimesel naisel, polnud eelmiste suhete kogemust.

Ega minulgi. Ma olin temaga kokku saades loll mis loll.

HIPE põdes tüüpilist üheksakümnendate alguse haigust – tema jaoks oli maailma kõige ägedam asi ilma rahata ja kindla plaanita reisimine, see tähendab hääletamine koos endasugustega, et siis ööbida magamiskotis kusagil linnapargis, põllul, silla all, toitudes puu otsast nopitud virsikutest ja kusagil McDonaldsis kellegi lahke tüübi ostetud burksist.

Iseenesest mind sellise reisimisega seotud ebamugavused ei ehmatanud. Ma olin mõned aastad enne seda vene sõjaväes olnud, ja see, mida ma seal sõin või millistes tingimustes magasin, laskis hääletamisel kogetud ebamugavusi paista kolmandajärgulise kuki-mukina.

Põhiline, mis mulle ei meeldinud, oli teadmatus. Hommikul ärgates polnud vähimatki ettekujutust, kuhu sa oled õhtuks jõudnud. Ja mis veel hullem, jõudnud millise autoga, kas sul õnnestus peale saada mõnele rekajuhile või suvilasse sõitvale vanapaarile.

Või ei õnnestugi peale saada. Ebamäärasust on mul raske taluda (vt „Autism“).

Sellest kartusest ei saanud Hipe kuidagi aru.

Tema kogemus, saadud sõbrants Enekeniga reisides, oli see, et hääletades võib alati teha uusi rekordeid. Eestist Pariisi neljakümne kaheksa tunniga. Järgmine kord teeme neljakümne tunniga, juhhei! The sky is the limit!

Mina proovisin talle selgeks teha, et hääletamine minuga erineb põhimõtteliselt hääletamisest Enekeniga.

Ükskord ma hakkasin hääletama Pärnust Tallinnasse ning jõudsin kaheksa tunniga Märjamaale. Ja sinna ma olekski jäänud, kui poleks mööda sõitnud üks ülikoolikaaslane, kes mu ära tundis ja peale korjas. Mind ei võeta peale, hoiatasin ma Hipet. Isegi siis, kui sina oled minu kõrval, ei võeta. Ma ei ole Eneken. Ma olen vihase näoga idaeurooplane, selliseid ei taheta peale võtta.

Hipe ei pööranud hoiatusele tähelepanu. Meil kulus nelikümmend kaheksa tundi selleks, et jõuda Varssavisse. Lõpuks saime ikkagi Berliini ringteele ja kui Hipe hakkas kulli ja kirja viskama, et kas me läheme nüüd Lepizigi või Hannoveri suunas, siis ma teatasin, et mulle aitab, mina istun nüüd rongi peale, mis viib mind Varssavisse tagasi.

Hipe ei suutnud mind ümber veenda. Ta tuli koos minuga koju tagasi.

Nii palju siis kavatsusest jõuda üheskoos Pariisi, Madridi, Casablancasse. Jõuda tuhande ja ühe öö maadele.

Ma tegin tookord selle vea, et ei suhtunud Hipe reisikiiksu rahulikult. Ja tema tegi selle vea, et lootis mind pöörata oma usku.

See oli veel üks asjaolu, mis sai meie suhtele saatuslikuks. Võibolla isegi põhiline asjaolu.

Isegi seda arvestades, et tookord, kooselu ajal Hipega, oli mul ju ka Kadi.

Minu lapse ema, kellega ma püüdsin kõigest väest suhet hoida, sest asi puudutas ikkagi last.

See on jälle õudselt triviaalne soovitus, nagu Vigala Sassi või mõne teise guru, Jesper Parve või Peep Vainu suust tulev tarkus, aga ma kindlasti ei annaks kellelegi nõu, et ärgu ta kartku suhet kahe naisega korraga. Peab kartma.

Pole õrna aimugi, kuidas need asjad funkavad islamimaailmas (ma arvan, et pikas perspektiivis ei funka sealgi, sest miks muidu see maailm on omadega perse läinud?).

Isegi kui tunned, et oled õudselt kõva mees ja küll sa kuidagi kahe naisega elades hakkama saad, siis lõpuks pead ikkagi tunnistama, et ega ikka ei saa küll.

MIKS need tarkused peavad tulema nii suurte vigade hinnaga? Miks mulle ei tehtud juba poisipõlves mõned põhilised asjad selgeks?

Perekonnaõpetuses, millest mul pole meeles muud, kui see, et seda andis meie kooli õppealajuhataja, kelle kohta oli teada, et ta pole mitte kunagi ühegi mehega kokku elanud.

Liis on üldse veendunud, et meie koolisüsteem tuleks ümber ehitada nii, et seal on tunniplaanis kaks põhiainet: inimeseõpetus ja ühiskonnaõpetus. Esimeses tehakse lapsele selgeks, kuidas tema keha töötab, kuidas see aja jooksul muutub, ja kuidas seesama kehalisus käib vastassool, sellelsamal Aadamal või Eeval, kellega laps hakkab kunagi suureks saades elama.

Aga peale kehalise külje peaks veelgi enam rääkima erinevate sugude psühholoogilistest iseärasustest.

Ühiskonnaõpetuses tehtakski selgeks, kuidas need kooselulised ja koosmõjulised asjad käivad erineva suuruse ja erinevate huvidega inimgruppide vahel.

Matemaatika, füüsika, keemia oleks ka muidugi olemas, aga abiainetena, toeks põhiainetele. Matas õpid perekonna eelarvet koostama, füüsikas saad teada, kuidas funkab kodune torusüsteem ja elektrivõrk, keemias …, noh, kodukeemia on üldse üks suur ja põnev maailm.

Isegi muusika ja spordi saab panna inimeseõpetuse ja ühiskonnaõpetuse vankrit vedama.

Kõik selle nimel, et targaks saamine ei käiks kohutavate vigade hinnaga.

ENT tulles tagasi paradiisiaias juhtunud tragikomöödia juurde, vaadates juhtunut maailmaajaloolises perspektiivis.

Kuna naiste ja meeste omavaheline nägelemine on üks arengu tõukejõudusid, siis, Maara, ära sa suureks saades oma sisemuses peituvat Eevat nii väga alla ka suru. Kas siis õuna ihaledes või tüütu mao peale kitudes.

Kui on õige Aadam sinu kõrval, siis anna aga minna. Ja kui pole sattunud õige, siis leiad uue ja parema.

See ongi tegevus, mida nimetatakse „eluks“.