Читать книгу Šokolaadist prints - Andrei Hvostov - Страница 2

Mida teha emaga, selle vananenud Pöial-Liisiga, kes on suremisega hiljaks jäänud, ja nüüd on lisaks kõigele otsustanud lõplikult tõvevoodisse jääda?

Au neile, ja lõputu kiitus, kes püsivad kõbusatena surmahetkeni, olles enam-vähem töökorras ja ilmutades arusaamist eluliste tõsiasjade üle, rõõmustades kõiki adekvaatse suhestumisega ümbritsevasse. Kui südantsoojendav on vaadata poodi koperdavat vanadaami, kes trotsib vaenulikku linnakeskkonda ja liigub kümnetest ohtudest hoolimata eesmärgi – lähima toidupoe – suunas!

Kes suudavad elada viimse hetkeni niimoodi, et nende lähedased ei oleks haigevoodi juurde aheldatud orjad, kes peavad kirjandustegelasest suurilmliku dändi kombel õhkama: „Miks juba kurat sind ei vii!”.

Aga lähedastele on rõõmuks seegi, kui vanur saab hakkama potil käimisega, enda tagant kasimisega, pudru keetmisega, kui ta jaksab hoida lusikat, tõstes putru suhu nii osavalt, et enamus toitu jõuabki kohale, ning eriti tore, kui ta ei vaja kleidi, või ei, selles elujärgus juba ka päevasel ajal kantva öösärgi kaitseks jänkude ja piilupartidega kaunistatud pudipõlle.

Vaatab telekast just neile tehtud vähenõudlikke saateid, lõputuid seriaale, kus nendega samaealised näitlejad tegelevad juba aastaid, terve igaviku, sellega, mis ongi niisuguses eas olevate inimeste päevade sisuks – elu imiteerimisega.

Suudaks keegi välja mõelda, kuidas hoida vanurid elu lõpuni funktsioneerivatena! Et nad ei paneks soola suhkrutoosi, ei süütaks toas lõket, ei läheks meeltesegaduses välja hulkuma, jättes korterivõtme esikusse kapinurgale ja tõmmates snepperlukuga ukse enda järelt kinni.

Mine siis temaga tegelema. Keset tööpäeva. Nagu see kipub olema. Uus Murphy seadus – ema korraldas mingi käki just siis, kui oli oluline nõupidamine, mõni järjekordne tähtaeg langemas, ülemus eriti kannatamatu ning täis ootust, et sa panustad ettevõtte käekäiku, sest viimase kolme kuu näitajad pole kiita ja seetõttu peab kohe midagi ette võtma, igaüks mõelgu hoolsalt, milline on tema panus firma väljatoomisel ajutisest langusest.

Sa oled tööl, hingeldad stressist, tegemata asjad on kuhjunud, kolleegid ükskõiksed või siis lausa kahjurõõmsad selle üle, et sul on kõik üle pea kasvamas, aga taamal luurab ülemus, valmis iga hetk sinu juurde astuma ja küsima, et millisesse faasi sa oled oma tööga jõudnud. Siis see juhtubki.

Ema helistab ja ütleb, et kukkus voodist välja. Ei suuda tagasi ronida. Lamab põrandal maas ja on abitu nagu sülelaps.

Nii. Sa näed seda juba vaimusilmas, kuidas ema lebab voodi ees kulunud, kuid ikkagi piisavalt karedal vaibal, mis hõõrub nende paari tunni jooksul, mis lähevad koju jõudmiseni, liivapaberina tema põselt naha. Nagu ükskord juba juhtus. Tagajärgi peab ravima nädalaid. Marrastus läheb mädanema, kattub pärast lõputut ravimist koorikuga, mille ta järjekordse segadusehoo ajal küüntega maha kratsib või voodist taas välja kukkudes vaiba vastu ära hõõrub. Haavad paraneksid terve igaviku isegi siis, kui neil lastaks rahulikult olla. Aga ei lasta.

Kuldaväärt on vanur, kes saab lõpuni ise hakkama. Või sureb õigel ajal. Lõpuni hakkamasaamine ja õigel ajal suremine on antud juhul vist sünonüümid.

Tema emal ei õnnestunud üks ega teine.

Tookord, kevadel, kõige kiiremal ajal – aga millal siis veel? – , kui ülikoolis algas iga-aastane tramburai üliõpilastega, kes polnud kaks semestrit teinud keda kuraditki, tunglesid tema ümber ja nõudsid mannetutele esseedele hindeid… otsustas emme vähendada niigi kehva funktsioneerimist veelgi.

Just samal ajal, kui ajalehetoimetuseski olid pingelised ajad. Nagu igal eesti haritlasel, õigel haritlasel, mitte mõnel boheemlasenartsul, oli temalgi mitu töökohta. Igas töökohas omad intriigid, mis tahtsid tähelepanu ja aega, ennekõike aega, sest intriigi kerimise vahendiks on usalduslik jutuajamine nelja silma all.

Intiimseid jutuajamisi oli vaja toimetuse ruumides ülal hoida kogu päeva kestel, sest otsustamisel oli küsimus – kellest saab ajalehe kultuuriosakonna uus juhataja.

Miks pidid sellised asjad juhtuma just siis, kui kultuuriosakonna juhataja koht oli juba käeulatuses, kui see oli täiesti reaalne! Osavalt tegutsedes nagu ta oskab.

Aga kuidas sa tegutsed, kui just siis otsustab emme minna turule. Turule! Mida kuradit ta sealt otsis?!

Libedad tänavad, jääkonarusi ning lahtisi jääklobakaid täis, suutis ta imekombel terveks jäädes ületada. Akrobaatilise trikiga trammi sisenemisel ja sealt väljumisel, vaat kus ime!, sai hakkama. Toidukraami täis turukotiga kodumaja ukse ette jõudmine tuli tal samuti välja, vastupidiselt kõigile loodusseadustele. Ent viimane takistus nullis kogu saavutatud edu: maja välisukse avamine osutus hukatuslikuks – emme pani turukoti trepimademele, otsis võtit, alul paremast taskust, siis vasakust, siis veel kord paremast ja siis taas vasakust, kiikas lõpuks käekotti, läks võtme otsimise keerulisest operatsioonist lõplikult ähmi, ning laskiski ukse käepidemest lahti, kukkudes sinnasamma selili. Püsti ta enam ei saanud. Lamas ukse ees maas ja karjus appi. Keset valget päeva, aga kes sellisel ajal ikka tuleb, sest kõik, kellel on töökoht, need on tööl.

Maja, kus ema elas – tegelikult siis ka tema maja, sest see oli tema lapsepõlvekodu – oli veel enne Esimest maailmasõda ehitatud kahekordne puumaja teiste samasuguste majade kõrval. See maja oli ka tööpäeva keskel täis inimeste hingeõhku, röötsatusi ning peeru, aga need, kes seal hingasid, röötsatasid ja peeretasid, olid samasugused hädapätakad nagu tema ema. Nad ei käinud väljas, kui tänavad olid libedad, nii ei olnud kedagi neist appi tulemas.

Ema hädakutsungile reageeris vaid üks neid tüüpe, kes elatavad end prügikastides tuhnimisega. Tuli osavõtlikult ema juurde, silmitses teda, hindas olukorda, sai kõigest aru – vanamutt on pikali maas ja püsti ei saa. Prügikoll võttis ema turukoti ühte kätte, teise otsa haakis käekoti ning lahkus sündmuskohalt. Jalutas minema, eriliselt kiirustamata.

Altkorruse vanamees tuli poole tunni pärast majauksest välja, et minna puukuuri. Alles siis sai maaslamaja püsti aidatud.

Emal oli alles vaid võtmekimp.

Kadunud olid pangakaart, isikutunnistus, haigekassakaart. Kõik see, mille olemasolu teeb inimesest õige inimese. Selle, kes ta on enne prükkariks saamist.

Millist aega ning vaeva nõudis nende taastamine!

Kas oli ema kukkumine oma kodumaja ukse ees hoiatus, väike prelüüd, millega teda taheti valmistada ette tõelise õnnetuse saabumiseks? Kerge eelvärin enne suurt kataklüsmi?

Voodist väljakukkumine ja vaibale abitult lamama jäämine ning seiklusrikas käik turule, mis lõppes nagu klassikaline arktiline seiklus, kus raskes kliimas liikuv laev kinni jäätub ja jõuetuna enda päästmist ootab – see kõik oli enne Suurt Õnnetust, kui ta veel ei teadnud, et halastamatu ning salakaval loodus karistab meid muudki moodi kui vanemate dementsus.

Või peab ütlema emade? – sest isad lahkuvad siitilmast kiiremini, paljud kohe pärast pensioniea kukkumist. Või neid polegi olemas, nad olid algusest peale kusagil ära. Isad ei klammerdu elusse nii nagu naised, kellega nad on lapsi sigitanud. Konkssõrmsete kätega trammi käsipuusse haardunud naised.

Nagu oleks see tramm nimega Iha. Jah, mõtles ta pärast Suurt Õnnetust, ema ongi Blanche DuBois, oh jumal küll, seda ta on. Ka tema peaks oma elu kokku võtma sõnadega: I have always depended on the kindness of strangers. Nagu Blanche teatas hullumaja doktorile. Stranger… , jah, nii võib öelda küll, ka pojad on emadele võõrad inimesed.

Ainult et emad ei saa sellest aru, nad keelduvad seda tõsiasja teadvusesse laskmast – minu laps on mulle võõras olend, ta hakkas minust võõrduma omaenda personaalsuse avastamise hetkel. Millal see võis juhtuda? Kaheselt? Kahe pooleselt?

Ema-lapse pooldumine algab hetkest, kui laps karjub esimest korda „ma ise!” – ma ise panen saapad jalga, teen ukse lahti, ise võtan, ma ise, ma ise, ma ise! Ära sina, teine inimene, minu ema, minust erinev, eraldiseisev olend, takista mind astumast samme iseseisvumise teel – nüüdsest olen mina ise. Mina ise!

Siis mööduvad aastad, lähevad aastakümned, ning sa avastad korraga, et ema klammerdub sinu külge nagu kunagi, terve igavik tagasi, klammerdusid sina temasse, hoides tema seelikust kinni, sellesama kolmeaastase poisina, kes hüüdes „mina ise!”, aga sõltudes ometigi täiskasvanust, tema heatahtlikkusest ja abivalmidusest.

Mööduvad veel mõned aastad, halvemal juhul aastakümned, ja sa avastad kohkumisega, et oled ema-lapse seisundisse tagasi langenud, aga mitte sinu enda tahtel. Kindlasti ei, see on nii läinud sinu tahte vastaselt. Ema langemisega dementsusesse muutud sa tasapisi tema orjaks, öeldes, et asi ei saa enam hullemaks minna. Saab küll.

Veel on olemas insult, mis võib, aga ei pea tingimata tapma. Kui tapab, siis poetame kohustliku pisara, võtame vastu kaastundeavaldused, ja läheme oma eluga edasi. Kui ei tapa… Jah, ka siis elatakse edasi, kuigi kas selline vegeteerimine on tähistatav sõnaga „elu”?

Siis sa muutud emaga taas üheks organismiks. Enne olid ori, aga nüüd muutud tagasi osaks temast endast. Ainult seekord on kõik vastupidi – mitte sina ei ole temaga nabavääti pidi ühendatud, vaid tema sinuga. Ja see pole nabaväät, vaid iminapp, varustatud vampiirikihvadega, et oleks kergem elumahlasid välja imeda.

Kui see oli emaga juhtunud, pärast kõiki neid lapselikke voodist kukkumisi ja seiklusi turule ja mida kõike veel, kui ta ootas seal, kiirabihaiglas, pärast ema insulti arstide sõnumit, nende otsust, siis ta ei teadnud veel, et see ongi nüüd alanud – Suur Õnnetus.

Aga tal oli halb eelaimdus. Ta surus käe kõhule. Hirm oli tombuna kogunenud tema päikesepõimiku ümber, varitsedes seal nagu kerratõmbunud kobra. Ta jõllitas kiirabihaigla vastuvõtuosakonna põranda pruuni linoleumi kortsuderäga. Kui paljud inimesed olid siin istunud, pea longus, pilk naelutatud põrandasse? Sajad? Tuhanded? Istunud meeleheitmise kojas tunde, mõned neist võib-olla isegi päevi, vaadanud vana väsinud põrandakattematerjali, tilgutades ahastuse ning hirmu selle kortsuderägastikku.

Inimkannatuse makramee.

Ta tõstis aeglaselt pea, tegi õlgadega mõned ringjad liigutused, sirutas käsi – liigesed rudisesid ja nagisesid, aga seekord see teda ei vihastanud nii nagu tavaliselt, kui ta registreeris ligihiiliva vanaduse märke. Kuigi tema keha ilmutas kergeid kulumise tunnuseid, see ragises mõnikord lausa piinlikkust tekitavalt, aga see töötas ja allus vastuvaidlematult tema tahtele. Keeruline süsteem kudedest ja vedelikest, mida ta nimetas oma kehaks, suurepäraseks ja ainulaadseks kehaks, polnud veel tõstnud allumatuse mässu tema vastu. Ta oli selle keha peremees, selle käskija.

Ema lamas kusagil teisel pool, maailmas, kus ei olda enam oma keha käskijad.

Mis õigus oli tal sinna minna?!

Ta jõllitas arvutute kanderaamide ja kärude mõlgistatud kahepoolseid väravaid, mille vahelt lükati sisse järgmist patsienti. Siinpoolus ja sealpoolsus, nii lihtne see ongi – pole vaja kirikutes ega templites salasõnumeid ega sümboleid otsida, satud kiirabihaigla ooteruumi ja ongi asi korraga selge.

Ta tõusis püsti, kõndis närviliselt edasi ja tagasi, ta pidi leidma endale mingit tegevust. Vaimset tegevust.

Nii hakkaski ta meenutama inimese aju ehitust, kõike, mida sai kunagi kooli anatoomiatunnis õpitud, ja veel hiljem sellele juurde loetud, nüüd juba lihtsalt oma lõbuks.

Ta oli kunagi teadnud päris palju. Julgelt võis öelda, et ühe harrastuspsühholoogi kohta oli tema teadmistepagas küllaltki soliidne, respektaabel isegi, ta oli oma teadmistega armastanud tutvusringkonda üllatada. Üldse – tal oli põhjust olla oma mälule uhke, ta nimetas seda faktimagnetiks, sest tema võimas aju tõmbas ümbritsevast keskkonnast, nii vaimsest kui ainelisest, kõikvõimalikke teadmisi, hoides need kindlalt tallel, et vajaduse korral andmepangast väljastades intellektile ette sööta. Alustades ükskõik kui riskantset vestlust erinevatel teemadel, võis ta olla kindel, et tänu suurepärasele mälule suudab ta puhtalt välja tulla.

See oli üks tema põhieeliseid. Mitte ainus, sest tema käsutuses oli terve arsenal inimeste mõjutamise oskusi, aga just faktimälu oli midagi sellist, millele sai ehitada kindlalt püsivaid, graniitvundamendil asetsevaid karjäärikonstruktsioone.

Praegu kumises peas tühjus. Tema süsteem, kui seda ikka sai niimoodi nimetada, oli kinni kiilunud.

Kas oli ema aju väljalülitumine ka teda mõjutanud? Jah, ta oli emaga lähedane, väga, tõenäoliselt oli ema talle kõige lähedasem inimene üldse, aga nii suur see nende seotus ka ei saanud olla.

Ta surus käe päikesepõimikule: hirmukobra liigatas, ajas end puhevile, tahtis teda endasse neelata, õgida ta seest tühjaks. Ta hõõrus laupa, surus näppudega tugevalt oimukohti. Keskendus. Nii, selline mäng – kui ta suudab meenutada, millise funktsiooniga on üks või teine ajuosa, siis jäävad need alad ema ajus kahjustamata.

Mäng lapsepõlvest, mis oli kaasa tulnud täiskasvanuikka – tal oli harjumuseks hoida õnnetusi ära sel moel, et ta kujutles nende toimumist hästi selgelt. Õnnetust tuli igast küljest vaagida, läbi nämmutada, visualiseerida – siis jääb see tulemata.

Lennureisi kõige ohtlikumatel etappidel, õhkutõusmisel ja maandumisel, kujutles ta alati võimalikult selgelt kohe-kohe juhtuvat katastroofi. Esimesena taipab lennukit läbistava võbina tähendust salongi eesotsas ametiistmele turvarihmadega traksistatud stjuardess. Tema lubivalgeks tõmbunud näos avaneb hääletus karjes suu, mis ei jõua ühtegi heli kuuldavale tuua – järgmisel hetkel on stjuardessi asemel verise löga tomp, mis pritsib mööda vahekäiku lennuki teise otsa. Salongi laest kukuvad alla hapnikumaskid, aga milleks enam, nende poole ei sirutu ükski käsi… Ja siis lahvatab salongis leek, mis tuleb piki vahekäiku tagantpoolt nagu oleks sinna materialiseerunud tuldpurskav lohe.

Tänu sellele, et ta kujutas katastroofipilte kõikides detailides, polnudki seniajani ühegi tema lennukiga midagi juhtunud.

Ta uskus vanasõnade ja kõnekäändude iidset tarkust. Õnnetus ei hüüa tulles. Pane see hüüdma, lase sel ruuporisse karjuda, varusta stsenaariumiga, õmble kostüümid ja pane ohtralt grimmi peale, unustamata tsisternitäit kunstverd, ja siis jääb see tulemata.

Ta püüdis keskenduda: seal, kusagil teisel pool kiirabiosakonna pendelust, lamab insuldist rabatud ema.

Mis toimub tema ajus?

Mida ma tean ajust?

Igal ajuosal on kindel ülesanne, ta ju teadis neid kunagi, kunagi aastaid tagasi ta teadis neid kõiki, või noh, peaaegu kõiki.

Ja siis tulid korraga pähe pildid, palju selgeid ja teravaid pilte.

Loodusmuuseum, piiritusepurkide rivi, igaühes hõljumas väike hallikat värvi käsnake, erinevate imetajate ajud, ja tema, väike poiss, võib-olla käib ta alles teises klassis, litsub nina laiaks vastu vitriiniklaasi, püüdes vaadata seda natuke nagu naeruväärset moodustist, seda halli pätsi, mis on nii sarnane pesukäsnaga, sellesamaga, mille ema paneb saunamineku päeval saunatarvete kotti – see siis ongi looduse imeks nimetatud organ?! Või ei, see asi on teistsuguse struktuuriga, keeruline käärudemuster meenutab… jah, hoopiski Kreeka pähklit. Aga kas võib olla nii, et mõni Kreeka pähkel ongi tegelikult aju? Mis siis, kui iga kord, mil õnnestub saada tuututäis Kreeka pähkleid, antakse tavaliste pähklitega kaasa mõni selline isend, kes suudab mõelda, olles pähklikoorde vangistatud isiksus, pähkligeenius?

Idee esmakordsel välgatusel tundis ta jahmatust; see oleks loodusest väga kuri vingerpuss: oma saatust – ta süüakse ju lõpuks ära! – ette teadev mõtlemisvõimeline pähkel, kes ootab hirmuga hetke, mil ta asetatakse pähklitangide vahele, tehakse kaitsvale koorele krõksti, urgitsetakse välja ja saadetakse tuimalt järavate veskikivide vahele.

Mõne aja möödudes oligi ta veendunud, et niisugused ebardpähklid – sest need olid ju ebardid, kuidas neid siis veel nimetada?, ongi olemas.

Jah, ütles ta endale õhinal, nii ongi – iga kümnenda Kreeka pähkli koores peitub tilluke aju, mis suudab imelisel viisil, omamata silmi ega kõrvu, tajuda välismaailma.

Kuigi mine tea, kas sellisel pähklil ei võiks olla midagi silmade ja kõrvade taolist? Kuidas me võime selles nii väga kindlad olla, arutles ta targa lapsena: rohutirtsul on kõrvad igatahes olemas, ainult need pole tal peas, need on kusagil jalgade peal. Ka seda võis loodusmuuseumis teada saada. Võib-olla on ka mõtlemisvõimelisel pähklil mõned tibatillukesed meeleorganid, peidetud näiteks pähkli poolkeradevahelisse õmblusse? Ja isegi kui silmad või kõrvad ei olegi seal, siis ikkagi saab mõtlev pähkel kuidagimoodi aru, et ta on rivistatud koos ülejäänud üheksa pähkliga – ta võttis need ikka ette kümnekesi, see muutus tema mängu kirjutamata reegliks – laua peale ühte ritta, samamoodi nagu koolis võimlemistunnis, ja et tema kohale kummardunud väike poiss viibutab haamrit, kaalutledes ruttamata, tundes üha suuremat naudingut oma kõikvõimsusest, kellele ta pähklirivis esimesena lajatab. Kas ta isegi mitte ei kuulnud kohkunud piiksumist: ära löö, palun!, palun, palun, palun…

Ta pani pähklid ritta, aga mõnikord ka ringikujuliselt või poolkaarena, alustas nendega pehmel häälel vestlust, valides ruttamata esimest ohvrit. Vahel luges ta samasid vemmalvärsse, millega lapsed määravad peitusemängus otsijat – punaste pükstega kardavoi, ütles mulle idi damoi, mina ei mõistnud tema keelt, keerasin selja ja näitasin keelt… Mõnikord pigistas silmad kinni, tonksates näpuga umbkaudu esimest ettejuhtuvat pähklit. Kui tuli tuju, siis heitis justkui kuulimängus nende parve väikse klaaskuulikese, ning see, keda kuul puudutas, läks esimesena haamri alla. Ta viskas vahel meelega mööda, et kuulda tapmisele määratute hulgas kergendusohet.

Mängus jäi mõtlev pähkel alati viimaseks – enne, kui haamer ta lömastas, pidi ta kaasa elama üheksa saatusekaaslase agooniale. Pähklite isandana, hirmsa ja kohutavana, hoolitses ta selle eest, et ajuga pähkel oleks teda ootavasse hukkamisse pühendatud üksikasjalikult ja põhjalikult.

Eksekutsiooni katkestasid kommisöömise pausid, pähklil pidi tekkima lootus nagu oleks ta sel päeval pääsenud. Las ta arvas.

Milline pettumus tabas neid kõiki! Ta oli karistav, halastamatu pähklite jumal.

Kauget lapsepõlve meenutades naeratas ta tahtmatult.

Soovist teada saada, kuskohas on mõistuse kodu, millistes ajukäärudes on intelligents lokaliseeritav, oli ta hakanud põhikooli lõpuklassides, ja eriti keskkoolis, lugema kõiki raamatuid, mis oli ajutalituse kohta avaldatud. Tema väikesel kodumaal, tema väikeses emakeeles. Palju seda just polnud, aga midagi siiski.

Üllatusega sai ta teada, et tema Kreeka-pähklite-aegne usk, nagu võiks aju tunda valu, osutus valeks. Loodus on olnud aju vastu halastav: sisemiste närvide puudumise tõttu ei tunne see ise valuaistinguid.

Peavaluks nimetatud ebamugavus on põhjustatud aju ümbritsevatest kelmetest ja veresoontest ehk teenindavast sfäärist.

Võis kindel olla, et ema ei kannata praegu valu. Lamades seal, erakorralise meditsiini osakonnas, kuhu ta toodi sireenide huilates, läbi kogu linna, andes tööd tervele kiirabibrigaadile. Ei tunne valu. Aga ei tunne ka uhkust – näete, millise tähelepanuga mind ümbritsetakse.

Hea küll, uhkust polnuks saanud tunda, sest sündmuste alguspunkt oli iiveldamaajav. Voodist välja kukkunud lihamägi, suur ja abitu, üleni tõmblemas, lillade veresoonte võrguga kaetud rasvased reied võdisemas nagu klaasi valatud vesi, kui tramm nende vanast puumajast mööda sõitis.

Ilane ripakil lõug, mille tagant venis lakkamatu, südant pööritama panev inin, midagi sellist oli ta viimati kuulnud lapsepõlves, vanaonu juures maal, kui külajoodik hüüdnimega Kossu oli juua täis peaga naabritädi vasikale autoga otsa sõitnud. Agoonias vasikas ja pisaraid valav Kossu tema kohal olid tookord teinud umbes sarnast häält nagu insuldist rabatud ema.

Vapustavalt ebaväärikas pilt, arvestades seda, kui suurt rõhku pani ema daamilikule käitumisele, etiketile ja kommetele. Kuidas ta oli kogu elu daamilikkuse hoonet üles ehitanud, mis ostutus insuldihoo silmapilgul sama ebakindlaks nagu kaardimajake.

See oli ema teine mina – olla daam, sajaprotsendiliselt. Ja nüüd oli ta muundunud auto alla aetud loomaks.

Kuid need jubedad värinad, lihaste konvulsiivsed võpatused nagu ka tema sisemusest venivad animaalsed häälitsused, ei tähendanud valu.

Aga mida siis?

Ta ei teadnud.

Võib-olla terendas sealpoolsuse lävepakule jõudnud emale paradiis, mille poole ta kõigest väest püüdles, kuid paradiis, juba nii lähedal, lausa käeulatuses, libises ikkagi eest ära? Kas võisid need loomalikud häälitsused anda märku sellest, et ema vaevles nagu painajalikus unenäos, õndsus käeulatuses, ent ometigi kättesaamatuks jääv?

Või pidi ema ininast välja lugema midagi muud? Ta jäi kõhklema, kas tohib seda mõtet lõpuni mõelda. Arvestades asjaolusid… ah, mis seal ikka, tohib küll. Kas polnud neis häälitsustes midagi orgastilist?

Kes ei teaks, et poomissurmaga kaasneb orgasm. Prantslased ütlevad la petite mort, väike surm. Prantslased on eksperdid.

Kas ema võib muutuda rümbaks nagu lobotoomia üle elanud inimvrakid?

Selle mõtte peale hakkas tal tõeliselt hirm.

Juurvili… Miks nii öeldakse? Kas sellepärast, et aju muutub lillkapsaks?

Ameerika poeet Allen Ginsberg. Tema ema põdes skisofreeniat. Talle tehti ajuoperatsioon, seesama lobotoomia, mis muutis McMurphy juurviljaks, suureks voodit märgavaks baklažaaniks. Aga Ginsberg, hell loomeinimene, natuke hull nagunii, juba enne emaga juhtunut, sai pärast seda, kui ta nägi emale tehtud ajuoperatsiooni tulemust, elukestva vapustuse. Kas tänu sellele saigi temast suur luuletaja, sõjajärgse Ameerika põlvkonna laulik, beat generationi sümbol?

Kas minust võib ka nüüd saada, eesootavate kannatuste üleelamise järel, midagi sellist… umbes nagu oma põlvkonna käilakuju, mõtles ta. Ei, jumal hoidku, ei taha sel moel.

Norbert Wiener ütles lobotoomia kohta midagi sellist, et lobotoomia on muutunud moenähtuseks, kuidagi on see seotud tõsiasjaga, et nii muutub hooldamist vajavate haigete eest hoolitsemine kergemaks, aga lubage mul lisada, ütles Wiener, et nende tapmine muudaks nende eest hoolitsemise veelgi lihtsamaks.

Milline lihtne lahendus – tapmine…

See mõte lõi nagu jalaga kõhtu, sundides teda kössi tõmbuma.

Sealt arst ta leidiski. Istumas pea käte vahele surutud, kõigist mahajäetuna, abituna, võideldes jäise hirmuga.

Ta ei osanud kiirabiarstile öelda, kui kaua ema oli sellises seisundis olnud. Voodi ees tõmblemas, parukas ühe kõrva peal viltu, silmad pahupidi, ila voolamas kõverdunud suust, seelik tõusnud kõrgele üles, aluspüksid täis kustud…

Kui maailm vajab ebaesteetilisuse etaloni, siis see on seitsmekümne viie aastane daam, kes on äsja insuldi saanud.

Ta ärritus kiirabiarsti peale, kelleks oli paksude prilliklaaside, paksude põskede, paksu kampsuni, üldse igatemoodi paksu, justkui poorsest vahtkummist tehtud keskealine naine.

Jumal küll, ta on tööl käiv inimene, ta ei ole ema seltsidaam!

Hüüdis nii, ja sai aru, et valetab. Oli küll seltsidaam. Aastaid oli ta seda olnud.