Читать книгу Šokolaadist prints - Andrei Hvostov - Страница 3

Ema saadeti Järve haiglasse. Mõned tema tutvusringkonna inimesed, kes olid nendes asjades kogenud, noogutasid seda kuuldes mõtlikult pead. Järve haiglasse saadetakse lootusetud juhtumid, pomisesid nad. Surijad, otse öeldes.

Seal on meditsiiniline personal tugevasti redutseeritud, teadsid asjatundjad lisada. Enamasti näed seal sanitare, aga õdesid, rääkimata arstidest, eriti ei kohta. Milleks kulutada kõrgema astme meditsiinipersonali lootusetuile? Pole vaja, nii ütles vaese riigi ülekoormatud sotsiaalsüsteem halastamatult, aga loogiliselt.

Asjaolud näisid viitavat, et emale antud eluiga oli mõõdetav nädalatega. Tuli hakata paratamatusega vaikselt leppima. See polnud keeruline: ta avastas end kaalutlemas selle üle, kuidas võiks matused välja näha, keda kutsuda, kuidas korraldada tseremoonia, milline muusika mängib, ning muidugi hauakõne, retoorikakunsti parimate traditsioonidega peetud järelehüüe.

Mõtisklused, mis täitsid tema vabad hetked, olid küll melanhoolsed, kuid samas natuke nagu ka pidulikud. Omamoodi ülevadki.

Tema, elegantses ülikonnas, valge siidsall kerges tuules lehvimas, seismas avatud haua veerel, arvukad sõbrad andmas üle kaastundeavaldusi. Veidi eemal, igihalja jugapuu all, istub pikka musta kleiti kandev harfimängija, ta esitab Arvo Pärdi loomingut, hästi sobiks „Spiegel im Spiegel”. Lihtne, range, väärikas. Kohane. Kohane talle ja vääriline ema mälestusele.

Surijate haiglas nähti teda iga päev.

Isegi kalestunud sanitaride pilku ilmus midagi heldimusetaolist – mõelda vaid, kui hoolitsev poeg, pealegi nii sümpaatne, targa näo ja viisaka käitumisega, ei tea, kas on üksik meesterahvas? Vist ongi, sest naist pole tal kunagi kaasas, või ei saanud minia ämmaga läbi, vihkavad teineteist võib-olla, seda juhtub sagedasti, oh seda elukest küll…

Aga tema ei teinud seda märkama, kuigi ta teadis, väga hästi teadis, et on võitnud sanitaride südamed. Pidasid teda ema surivoodi ääres kannatavaks pühameheks. Naiste hingekeeltel mängijana polnud talle vastast, see tuli tal välja nagu muuseas, eriliselt pingutamata, ning praegusel juhul ka otsese kavatsuseta.

Ta istus romantilises kurbuses, näol sügav melanoolia, kriimuline logisevate jalgadega taburet vaikselt nagisemas rinnust vallanduvate ohete saatel. Kurbus sobis talle ning sobis olukorraga.

Ema palged olid kuhtunud, sisselangenud põsed rõhutasid niigi teravat profiili veelgi enam. Ta oli äravahetamiseni sarnane Cosima Wagneriga, see tema kallis ema, vahemereliste näojoontega matroon – sellise näo vormimisel on olnud materjalideks oliivid, austrid ja kerge valge vein, mitte kartul ega hapukapsas, mille tohutud ärasöödud kogused vaatavad vastu keskmise eestlase lõustast.

Ema vahemerelist nina ei suutnud rikkuda isegi sellest väljakaarduv toitmisvoolik.

Ta vääris erilisi matuseid. Daam nagu ta kogu oma elu kestel püüdis olla. Püüdis? Ei, ta oli, daamiks olemine kujunes ema elukestvaks missiooniks, ja nüüd, elu viimastel päevadel, sai seda pingutust vaid tunnustada, sellele tuli aplodeerida.

Ta kujutles emale pühendatud personaalnäitust Tallinna Kunstihoone galeriis. Kahtlemata, pärast matuseid tuleb selle korraldamisega kohe tegelema hakata. Ema oli olnud noorpõlves tuntud modell, kellest ammutasid inspiratsiooni kultuuriloos väljapaistvad kunstnikud. Vaieldamatud korüfeed.

Ta jäi mõtisklema praktiliste küsimuse üle: kellega peaks näituse asjus rääkima, millised sammud tuleb kõigepealt astuda, keda meelitada, kellele mett moka peale määrida?

Selliseid valus-magusaid mõtteid veeretades möödusid külaskäigud ema juurde.

Ja siis korraga, järjekordsel külastuskäigul märkas ta, et ema ninast on toitmisvoolik kadunud. Ta pöördus segadusse aetuna sanitari poole, või kes see riigikeelt vaevaliselt tönkav inimene oligi, võis olla ka koristaja, soovides saada selgitust.

Sanitar ütles julgustava naeratusega, et ema suudab lusikast toitu vastu võtta. Tegi hommikul silmad lahti, tema pilgus olnud arusaamise säde, haige küsinud, et kus ta on ja kas keegi teab midagi tema kallist pojast. Ühesõnaga, ime! Mõne päeva pärast, kui jumal tahab, suudab ta juba ise lusikat peos hoida.

Ta nõudis kokkusaamist arstiga, kes, järjekordse imena, juhtus parasjagu haiglas viibima.

„Jääb elama! Vähemalt esialgu,” oli arst napisõnaline.

Jääb elama. Vaikse häälega öeldud piksekärgatus.

Ta vaatas arstile nõutult otsa.

See ei olnud enam too esimene arst, pehmest poorsest poroloonist kokku õmmeldud naine, selle uue naise nägu oli justkui kadakajuurest nikerdatud, tema hoolikalt kinninööbitud valge kitli kaelusest paistis tükike ihu, mis oli pruun ning muumialikult kalk. Sellisele rinnale juba nutma ei lähe. Lootusetute haigete arst.

„Ah nii, ah et jääb elama,” pomises ta ehmunult. Valget kitlit kandnud Nyxi sigidiku ebaloomulikult sile poorideta nägu jäi liikumatuks.

„Jääb elama…” venitas ta kasvava ebakindlusega. „Aga kas ta paraneb, kas paraneb lõplikult?”

„Oleneb inimtüübist,” teatas Nyxi tütar jahedalt. „Need, kes on loomult võitlejad, tõusevad jalgadele. Kes väga tahab, see… kuidas nüüd öeldagi, tõmbab end jälle käima. On vaja muidugi abi, suurt toetust. Lähedastelt ennekõike.”

Või nii, suurt toetust, mõtles ta. Lähedastelt. Naisel, kellest siin räägitakse, on ainult üks lähedane inimene – tema poeg.

Ta vaatas arsti anuva pilguga, köhatas ja küsis vaikse häälega, justkui püüdes välja võluda soodsat vastust: „Kui kaua see võib kesta? Ma mõtlen juhul, kui ta ikkagi ei parane, kui ta jääbki voodisse lamama? Kaua ta siis…?”

„Kaua ta elab?” lõpetas arst tema eest. „Võib-olla kaks kuud, aga võib-olla ka mitu aastat. Süda on tal tugev, siseorganid korras.”

Ütles napilt, ükskõikselt, justkui kohtuotsust, mis ei kuulu edasikaebamisele.

Ta vaatas jahmunult naise tumepruunidesse silmadesse.

„Teate, see kõik oleneb,” jätkas arst halastamatu ükskõiksusega, „ kas tuleb uus insult. Millal see tuleb, kui raske see saab olema, aga võib olla ka palju järjestikuseid mikroinsulte, teate, puha niisugused asjad, mida praegu ei saa ennustada.”

Juut, sähvatas tema peas mõte, aktsendistki tunda, juba sellest, kuidas ta eesti keelt räägib. Kuradi juudinäru. Sellise sita keeras kokku.

„Aga paljud, nii umbes seitsekümmend protsenti, tulevad sellest välja,” jätkas arst nüüd juba natuke nagu ärritunult – oskas ta mõtteid lugeda? – „see tähendab mõningast taastumist, teatud määral, mitte lõplikult.”

„Taastuvad mingil määral…” venitas ta nutuse häälega. Tulevik, mis tundus veel eile määratuna, kindlalt kavandatavana – matused, hauakõned, peielaud, näitus, oli korraga kildudeks purunenud.

„Mis tähendab „mingil määral”?” tahtis ta teada.

„Ta võib isegi uuesti käima hakata, oleneb rehabilitatsiooniprogrammi edukusest,” tuli vastuseks. Juut puuris teda ebaloomulikult suurte pruunide silmadega. Kas natuke pilklikult, veidi justkui kahjurõõmsalt?

„Ja kui ta ei taastu?!” sosistas ta paluvalt, üha enam aru saades, mida see kõik tähendab.

„Siis…” arst kehitas õlgu, „siis te peate kuidagi hakkama saama. On hooldekodud, või otsite hooldaja, kuidas keegi suudab asja lahendada.”

Iga sõna nagu giljotiinitera. Valges kitlis timukas, tapmas inimeste lootusi. Arsti näost ei paistnud vähimatki soovi teda kuidagi aidata. Just sel hetkel jõudis talle pärale, ühemõtteliselt ja lõplikult, et arstil on tema meeleheitest ükskõik ning kogu maailmal samuti – meditsiinisüsteem, sotsiaalministeerium, sugulased, nii palju kui neid üldse oli olemas – kellelgi, absoluutselt kellelgi polnud tema õnnetusest sooja ega külma.

Ema jäigi elama. Ta klammerdus elu külge verd imeva puugina.

Ent voodist, nagu arst oli ennustanud, ta enam ei tõusnudki.

Algas uus elu. Nagu oleks talle tonn asfalti peale valatud ja teerulliga kinni tambitud, nii et ükski lootuse rohulible ei suutnud sealt läbi tungida.

Tuli õppida palju uut, sellist, millest tal polnud varem aimugi olnud. Kuidas vahetada täiskasvanud inimesel mähkmeid. See pole võrreldav hällilapse ümbermähkimisega, sest see „laps” on viisteist korda, ei, kolmkümmend korda suurem, ja samapalju raskem kui mõnekuune titt, voodikeses lällutav vanemate silmarõõm.

Ta mõtles öösiti väherdes: kui kaua see veel kestab? Millal ta hulluks läheb? Või kas ta juba ongi seda?

Ta ei küsinud, mida võiks tunda ema? Ja kas ta üldse midagi tunneb. Piinlikkust või ebamugavust? Ta oli ikkagi kogu elu etendanud daami, ja nüüd siis korraga selline rollist väljalangemine. Milline ebaväärikus – mädanevad lamatised, nahka hauduma ajavad mähkmed, sitaga määrdunud lina ja tekk, mõnikord, kurat küll!, isegi padi… nii ebaväärikas ja ebaesteetiline eksistents. Mis ema ajus toimus, kes seda teab. Daam hävis koos limbilise süsteemiga. Haamrit saanud Kreeka pähkel.

Ei, see pole võrreldav lapse hooldamisega. Erinevalt lapsest, kes annab iga päevaga lootust, et pole kaugel hetk, kui ta hakkab kõndima, tegema kõige lihtsamaid asju, siis juba aina keerulisemaid, läheb ajapikku muudkui targemaks ja tragimaks, siis voodihaige vanuriga pole mingit lootust. Ainsatki valgusekiirt selles kuradima tunnelis.

Ema eluküünla kustutamine peaks kirja minema heateona. Viimsepäeva hingedekaalumisel.

Miks see juuditar seal haiglas poleks võinud seda teha?

Võinuks ju, kui tahtnuks. Aga ta ei tahtnud.

Ta ju maksab maksusid, kas ta ei võiks oodata natukenegi hoolimist ja tuge?

Kogu elu on nagu Tuhkatriinu eksistents, lühiajaliste ballidega kuninglikus palees. Mis on samuti fassaad, potjomkinlik näilisus, papist loss, kus Tuhkatriinu mängib iseendale, et on aukülaline eluballil.

Ta hakkas selles näitemängus, mida ema etendas, osalema viiendast eluaastast.

Ema käis kunstiinstituudis modelliks, lisateenistuse saamiseks. Oli muidki põhjusi, sama häid kui raha teenimine, või veel paremaid, selles mõttes paremaid, et õilsamaid. Kunstiinstituudi loominguline õhustik – ehk „muusadest elektriseeritud atmosfäär”, nagu ema ütles. Olla kunsti sünni juures, muusana.

„Ma olen inspiratsiooniallikas, ma olen jumaliku loomisakti vallandaja,” selliste sõnadega rääkis ema oma tööst modellina.

Miks ka mitte.

Isa neil polnud. Täpsemalt öeldes – puudus mees, kes võinuks olla sellisele tegevusele vastu. Inspiratsiooniallikaks olemisele.

Ema alustas modellikarjääri noore naisena, aga hetkel, kui algasid tema lapse mälestused, oli ta juba ammu üle neljakümne.

Mis polnud suur miinus: modellitöö puhul hinnati isikupära, huvitavat ilmet, teatud anatoomilisi veidrusi, ning seda kõike oli emal kuhjaga; karismat võinuks ta laenata ka mõnele vähem säravale naisele.

Kahjuks kulutas nõukogude võim naisi kiiresti.

Ema tegi kõik võimaliku, et protsessi peatada, rüütades end nooruslikkuse raudrüüga. Emal oli kombeks teha tütarlapselikult suuri silmi üllatuse märgiks (üllatusi langes kosena), ta kõndis tippivate sammukestega. Aga võib-olla proovis ta säästa tikk-kontsasid – kingad olid kallid ja defitsiitsed ning ema kehakaal üle keskmise, tunduvalt üle, tal läksid tikk-kontsad kiiresti läbi, mistõttu ta püüdis astumisel keharaskust varvastele kanda.

Järjekordne painav mälestus – lokirullidest pulkas peaga ema leotab pesukausis jalgu (see oli kure pildiga ja hieroglüüfidega Hiinast pärit emailkauss), ise loeb raamatut või kuulab raadiot, sest ta leotab jalgu põhjalikult, et siis võtta riiulilt sellisteks juhtudeks pandud žilett ja hakata lõikama konnasilmasid.

Nagu muinasjutus Tuhkatriinust, kelle võõrasõde, inetu ja tuhm tüdruk, lõikas noaga oma jala väiksemaks, et talle tilluke kristallking jalga läheks.

Et siis kohvikus tuttavate seltsis mängida tütarlast. Eriti siis, kui lähedusse sattus mõni „huvitav noormees”. Nii ema ütleski – huvitav noormees.

Kunstiinstituudi modellidel ei olnud kindlat töögraafikut, enamasti poseeriti hommikuti, harvem pärastlõunasel ajal, vahel juhtus laupäevaseid seansse. Laupäevane töö oli kõige paremini tasustatud, sest oli kõige kurnavam. Siis tehti krokiisid – kiireid visandeid, kus kunstiklassi õpilased pidid tabama modelli olemuse mõne napi tugeva joonega.

Modellid vahetasid asendit paari-kolme minuti järel. Nii sunniti joonistajaid kiirustama, nad töötasid nagu hullud.

Tänu sellele omandasid nad oskuse automaatselt joonistada: lõpuks tõmbas käsi paberile jooni justkui iseseisvalt, intuitiivselt, sest mõtlemiseks aega ei jäänud.

Modellile maksti selle töö eest hästi. Talt oodati alastust, valmisolekut erinevateks poosideks, loomuliku häbitunde mahasurumist. Mitte igaüks polnud selleks võimeline.

Ema ei olnud nii nõrk või ebakindel. Mul pole midagi varjata, ütles ta väljakutsuvalt.

Laupäevaste poseerimiste mureks oli see, et last polnud kusagile jätta. Vahel sai ta mõne sõbranna juurde sokutada. Nii ütleski: ma püüan su sokutada Irina juurde, sind annab homme Malle juurde sokutada.

Lapsele see sõna ei meeldinud. Kas ta on mõni pesemata väljaveninud sokk, kannas oleva suure auguga, et teda peab kusagile „sokutama?”

Sellest hoolimata oli ema sõbrannade juures tore – teda hellitati magustoitudega, nagu koogelmoogel, anti värvipliiatseid ja paberit, aga kahjuks ei saanud ema teda sõbrannade juurde liiga tihti saata, ja nii oligi lahenduseks lapse kaasavõtmine maaliklassi.

Poolteist tundi seal vaikselt istumist ei võta lapselt tükki küljest, võib-olla tuleb see hoopiski kasuks, arutles ema.

Poja geniaalsuses ema ei kahelnud. Lapse hiilgav tulevik oli vaieldamatu, aga sellele tuli esmalt alus luua. Säragu lapse hinges Pegasuse kapjade kuldne helk.

Vaene rumal emme. Muserdatud tobu, kes püüdis omaenda kaotusi kompenseerida lapse triumfiga.

Loll sihuke, kui lõpuni aus olla. Täielik kretiin.

Kunstiinstituut ehk lihtsalt insta asus kesklinnas suure kaubamaja kõrval. Kaubamaja oli juba valmimise hetkest legendaarne, üleliiduliselt tuntud kaubaparadiis. Ja sellise asutuse kõrval, otse üle tee, asuski insta, justkui trotslik väljakutse kaubanduslikule meelelaadile, närusele materialismile, asjadekultusele. Vaim esitas väljakutse, heitis kinda.

Ehkki oli üks vastuolu: väliselt meenutas insta silikaatkividest laotud fassaad tehast või vabrikut. Või meenutas see vanglat? Kas pidi see olema märguanne sellest, et tulevastele kunstnikele anti siin edasist elu määrav häälestus – sa oled loomingus vaba, aga me kontrollime seda vabadust; vabadusel on piirid ja need tõmbame meie.

Kes on need „meie”?

Võimu esindajad, anonüümsed, näotud, nimetud „meie”.

Esimest korda kunstivabrikusse sisenemisel komistas tema väike nöörsaabas põrandat katnud määrdunudpruuni, siit-sealt lipendava linoleumi serva taha.

Ta lendas pikali, lõi nina valusasti vastu põrandat ja hakkas vaikselt nutta tihkuma, sellal kui kurjaks muutunud ema tiris ta kättpidi põrandalt üles, kähvas: „Vaata ometi jalge ette!”, ja hakkas kätt valusasti pigistades last mööda lõputuid koridore edasi sikutama, treppidest üles ja treppidest alla, paremale ja vasakule, teekond muudkui kestis ja kestis, aga nutta ei tohtinud, sest ema ütles, et ta peab käituma korralikult.

Nutmine ei sobinud korraliku käitumisega.

Lõputuna näinud rännak viis poolkeldris asunud ruumi, mille suhtes tekkis tal esimesest hetkest vastikustunne.

Seinu kattis hallikaskirju plöga, mis oli tekkinud aastate kestel sellest, et tööhoos üliõpilased pühkisid värviseid käsi ja pintsleid lihtsalt sinna vastu. Liigutus oli automaatne, esteetiliste tagajärgede suhtes hoolimatu, lihtsalt praktiline püüdlus saada oma töövahendid – pintsel ja käed – ühest värvist enam-vähem puhtaks, et siis asuda sehkendama järgmiste värvidega.

Plöga võinuks nimetada loomingulise protsessi šlakiks. Ja kuigi seintele määriti kõiki värve paletilt, ka kirkaimat rubiinpunast, ookerkollast või lasuursinist, andis värvide segamisega tekkinud sumbuurne puäntillism tulemuseks seinu katva määrdunudhalli, mõnedes kohtades hallitusena kobrutava kõntsa.

Ruumi soojendavate malmradiaatorite ette pandud saepurutahvlite ülemine serv oli kaetud millegi majavammi-taolisega. Õnneks polnud see käsnataoline moodustis siiski see, mis see tundus olevat: aga tundus olevat midagi ligast, näppude all vetruvat, mädapaise-taoliselt jälki. See oli aastatega kivistunud mateeria, millele üha uued kunstitudengite põlvkonnad tasapisi kihte lisasid.

Mis siis, et vohand radiatoorite kaitsekilpidel käsi ei määrinud, vähemalt otseselt, ikkagi tahtis ta pärast seda, kui tema käed olid vastu seda toetunud, kui ta püüdis varvastele tõusnuna aknast välja vaadata, minna käsi pesema.

Kuigi ta oli eas, kui lapsed plätserdavad suurima mõnuga poris. Tal võinuks olla ükskõik. Aga ei olnud.

Esteet oli ta juba lapsena.

Seinu katvast määrdunudhallist ürgpasast eraldusid puhtaks kraabitud pinnad: ristkülikud, ruudud, kolmnurgad; üliõpilaste kannatlikud käed olid need puhastanud selleks, et proovida freskotehnikat. Tulemus võis olla ebaõnnestunud, ent ümbritseva kaose mõjul muutusid need värvilaigud akendeks ühte teise, paralleelsesse maailma.

Võrreldes siinpoolse inetusega oli too paradiis.

Seintel võis näha ka lihtsamaid kritseldusi, mida tollal veel grafitiks ei nimetatud. Küündimatutele katsetustele heitsid halastamatut valgust laes vaikselt surisenud neoonlambid, mille surnukuurivalgus pidi kompenseerima loomuliku päevavalguse nappust.

Sest ega aknadki suured olnud, pigem nagu ambrasuurid. Hoone projekteerijatel polnud vajadust pingutada suurte aknapindadega, sest milleks teha klaasist seinu, kui suurem osa ajast on väljas hämarus või lausa kottpime? Põhjamaade pimedad aastaajad langevad suuresti kokku akadeemilise aastaga.

Talvel olid maaliklasside ruumid külmad. Hädalahendusena kasutati elektrilisi küttekehasid, mis hoidsid poodiumile asetatud alasti modellide ihu elava ning roosana. Et see ei läheks siniseks nagu lahjal supikanal, mida vahel oli poest saada.

Tema ema, seda pidi ausalt tunnistama, polnud lahja supikana. Emas oli volüümi ja elujõudu, tema oleks insta poolkeldrid üle elanud ka küttekehadeta.

Aga üliõpilased hingasid äralõigatud sõrmeotstega kinnastest könkavatele näppudele sooja õhku, luristasid nina ja tammusid jalgu elustades molbertite ees nagu külamehed, kes on võtnud rahvamaja simmanil oma eide tantsima.

Kunsti sünd ei pakkunud kõrvaltvaataja silmale ülevat pilti. Kunsti tehti kannatades. Ent kunstnike endi piinasid leevendas protsessis osalemine – nad olid süvenenud töösse, nad lõid, pööramata tähelepanu ümbritsevale räpasusele. Seda polnud neile, õnnelikele, justkui olemas. Olla nendes urgastes kõrvaltvaatajaks oli seevastu katsumus.

Viie-kuueaastasele lapsele lihtsalt põrgupiin.

Kannatuste alguspunkt – modellide ootetuba, oli keskmisest suurem ruum, viisteist korda kümme sammu. Sisustuse moodustasid kümmekond tooli ning madal kohvilaud. Laual kuhjusid nädalalehe Sirp ja Vasar näruseks loetud numbrid. Nende peamiseks ülesandeks näis olevat, vähemalt nii võinuks arvata mõni kõrvaline isik, varjata laua lakitud pinnal reetlikke rõngaid, mille olid jätnud üleajavad likööri- ja veiniklaasid. Hilistel õhtutundidel elati nendes ruumides mingit salajast, võib-olla isegi kõlvatut elu.

Nagu kunstnikele kohane.

Korraga kogunes sellesse ruumi kõige enam kümmekond inimest. Enamasti naised. Maaliprofessoreid oodates lõhverdati tühjast-tähjast, oldi rõhutatult kollegiaalsed, andes üksteisele mõista, et neil on ühine asi ajada.

Aga tsunftivaim oli petlik: ruumi täitis konkurentsipinge, sest keegi ei teadnud, milline on professorite meeleolu just sellel päeval, keegi ei võinud kindel olla selles, et tema teeneid täna vajatakse. Kas kaunite kunstide käskijanna naeratab talle või hoopis mõnele tema naabritest. Siin ei tuntud kindlaid kokkuleppeid.

Õppeprotsessiks vajati suurtes kogustes erineva kvaliteediga ihu. Soovitavalt mingi omapäraga, lausa defektiga, mis muutis keha veidi koomiliseks, groteskseks, natuke ebaesteetiliseks, või miks ka mitte suisa ebardlikuks. Igavat ilu, pretensioonitut keskpära ega harmoonilist tasakaalu selles ruumis ei tahetud: antiiksete proportsioonidega kehad jäid näitusesaalide jaoks, nendega tegelemine oli kuulsate kunstnike eesõigus.

Insta ateljeedes võis näha rabavaid kõrvalekaldeid klassikalisest ideaalist. Väikesed õunakujulised rinnad peene torso küljes, mis toetus ootamatult tugevale alakehale, laiade kandilisevõitu puusadega, nagu riiulitega või kaminasimsiga, millele võinuks asetada kruusi, lauakella ja seitse õnnetoovat elevanti.

Suured täidlased pirnikujulised rinnad pandud looduse kapriisina lapsekeha külge.

Jämedate reite üleminekut peenikesteks säärteks, mistõttu jalad omandasid koonilise kuju. Pesulauana sirge keha, millest kummub ootamatult priske hotentotlik tagumik. Ebasümmeetrilised rinnad, pudeljalt längus õlad, pikk väljaveninud pelikanikael, igerikud kurejalad lihaselise torso all, seljast väljaturritav reptiili selgroog, ahvilikult pikad käed leivalabida-taoliste käelabadega, kolmnurkne nirginägu trullaka keha kohal või siis vastupidi – hernekeppidel trooniv pajasuurune pea.

Muhklikud põlved ja küünarliigesed, podagrast konksus näpud ja varbad, tünjas rindkere tillukeste käte ja jalgadega, healoomuliste kasvajatena vohavad sünnimärgid, rahhiitilised jalad, põllena rippuvad vatsad… oh jumal küll, mida kõike siin näha võis!

Olnuks õppejõudude teha, seisnuks üliõpilaste ees iga päev kõige eriskummalisemad tüübid, kujutlusvõimet rabavad ebardid nagu Pariisi Imede õues Hugo’l või Malaparte kirjeldatud Napoli vanalinna elukad, kelle kohta ta kirjutab „salapärne leemurite ja soerdite mass, kes elutseb Pallonetto labürindiks nimetatava linnajao grottides”, kõik need ahvinäolised käpuli roomavad lapsed ja metsseaharjastega naised, kes tulid Teise maailmasõja lõpus Napolit tabanud õhurünnakute ajal salaurgastest välja.

Saanuks professorid piiramatult oma tujusid järgida, ehmatanuks nad tudengeid laguneva kehaga pidalitõbiste või mõne poolinimese-poollooma taolise olendiga nii nagu neid renessansiajastu kunstnike fantaasiamaalidel näha võib. Või keskaegsete reisikirjelduste illustratsioonidelt maha astunud soerditega – ühejalgsete, kahepäiste ja kolmekäeliste ei-tea-mis-asjadega oikumeeni äärealadelt.

Jah, inimkeha veidruste kujutamine oli tudengite saatus.

Tõesti-tõesti, Milose Venuse kehaga naised ja Michelangelo Taaveti-taolised noorukid tohtisid rõõmustada vaid vanameistrite silma.

Kas modellid teadsid seda? Nad pidid seda aimama. Vähemalt läbinägelikumad nende hulgast, need vähesed, kes suutsid end kriitilise kõrvalpilguga vaadata. Nad pidid asjadest õigesti aru saama, hoomama seda, et kunstiprofessorid hindavad modellide keha väärastunud maitse mõõdupuuga, et nende perversses maailmas on ebardlikkus kõrgemas hinnas kui miski muu.

Enamus eelistas mõelda, et neid on valitud huvitava välimuse ja sisemise ilu pärast. Sisemine ilu oli modellide seas kõrgelt koteeritud, see oli nende enesekuvandi alusmüüdiks.

Mis ei tähendanud välimise ilu hooletusse jätmist.

Vastupidi! Välimist ilu kaldusid rõhutama eriti need, kelle tööks oli ka muidu oma keha näitamine, või pigem oli olnud – lavalaudadelt lahkunud varieteetantsija sobis selleks tööks hästi.

Selliste modellide tunnuseks oli tugev meik ja keerulised soengud, kuhu torgati juuksekuhilaid kooshoidvad jaapanipärased juuksenõelad või tohutud kammid. Ja muidugi pandi rõhku riietusele. Veidi karnevalilikud elemendid pidid märku andma sellest, et nende kandja on samuti läbi ja lõhki kunstiinimene, ka tema kõnnib Arkaadia teedel.

Sellest polnud lugu, et aktiklassis tuli hoole ja armastusega kokku otsitud ja lõputute peeglitundidega kokku sobitatud riided kohe maha koorida. Olulised olid instasse sisenemise ja väljumise hetked. Siis tuli olla tasemel.

Ihu pakkumist kunsti altarile ei peetud väärituks. Boheemid isegi uhkustasid sellega – palju aastaid hiljem kirjutasid punkbändi staarid oma elukäigu kokkuvõttesse fantaasialendu õhutava lause „töötasin kunstiinstituudis modellina.”

See õilistas neid.

Mõistagi vajas ka modellikeha hooldamist, see tahtis trimmimist teatud esteetiliste standardite järgi. Kehakarvade eemaldamine oli aktiklassis levinud juba sel ajal, kui ülejäänud naissoo esindajad polnud epileerimise idee peale tulnudki. Hoolitsetud, või nagu tema ema ütles – kultiveeritud ihu tähendas raseeritud kaenlaaluseid ning sääri, ja kindlasti ka pealtpoolt pügatud ning servadest piiratud Veenuse kinku.

Neid päevi, kui ema läks instasse poseerima, iseloomustasid peaaegu rituaalseteks muutunud, kindlakskujunenud järjekorras teostatavad rutiinsed tegevused.

Nad elasid sajand tagasi ehitatud vanas puumajas; korteris, mis koosnes elutoast ja köögist. Sellel urkal puudus vannituba või eraldi pesuruum. Pesema pidi köögis, pliidilähedases nurgas, mis oli eraldatud kardinaga.

Ah, milline kardin see oli! Lihtsalt ime! Muinasjutuline riidetükk: türkiissinine kangas elusuuruse naisefiguuriga. Naise lõdvalt kuklas kokku seotud kuldsed juuksed olid nii pikad, et vabalt rippudes pidanuks need ulatuma põlvedeni. Kuid ei, kuldse juuksekose vaatamise rõõmu naine ihalevatele silmadele ei pakkunud – tema vasak käsi surus selja tagant kaarduva kuldse hobusesaba vastu reisi, varjates sellega diskreetselt kolmnurkse kingu. Parem käsi peitis rindasid, aga tehtud oli see niisuguse hooletusega, mis andis mõista, et naisel polnud varjamistegevusega üldsegi tõsi taga. Tema poosist õhkus lõputut, ei, pigem lõplikku ükskõiksust nende suhtes, kes võiks teda vaadata ning temast midagi mõelda.

Iludus seisis mingi sellise asja peal, mis meenutas suurt pesukaussi, ja see omakorda hõljus veekogu peal.

Esimene tähistus, mille laps naisefiguurile andis, oli lihtne ja kõikehõlmav „tädi pesukausis”. Kuni ema ütles, et tädi nimi on Veenus ning „asi”, millel ta seisab, ei ole pesukauss, vaid hiigelsuur rannakarp.

Veenuse taga ema insta-päeva pesemisasju toimetaski.

Nende kraanist voolas vaid külma vett, mistõttu pesemiseks tuli seda soojendada hiiglasuures kollast värvi kastrulis. Kollane kastrul, türkiissinine kardin, kuldkollaste juustega Veenus – see oli tema elu esimene kunsti-installatsioon.

Oli neil siis juba gaasipliit? Vist küll, kuigi ta mäletas kõige varasemast lapsepõlvest tule praksumist kuuma õhkava pliidi all, halgudeks nimetatud puutükke põrandal, ja seda, kuidas ta määrib käed nendest puutükkidest nõrguvate kleepuvate pisaratega kokku ning sasib siis kätega juustes ringi. Pärast seda tuli suur pahandus.

Hädapäraselt improviseeritud pesunurk oli eraldatud muust köögist vaid osaliselt, sest köögis puudus loomulik valgus, seal polnud akent, ning tegevus sõltus köögilaes rippunud elektrilambist, mille valgussõõr pani pesunurga ette tõmmatud Veenuse kuldjuukselise pahmaka ebamaiselt särama. Ent ettetõmmatud kardina taga valitses hämarus; seal oli küll üks seinalambike, kuid selle valgus oli väga puudulik.

Ema oli sunnitud jätma kardina irvakile, isegi enam kui irvakile, kohe poolavali, et saada veidi lisavalgust poseerimispäeva tähtsateks ettevalmistusteks.

Köögist läbi käies ei suutnud tema laps kunagi võita kiusatust visata kiire pilk kardinavahelisse lõhesse. Silmapilgu kestnud vilksatus pikkade ripsmete alt, kõigest üks viiv, kuid ometigi piisavalt pikk selleks, et talletada sirmi taga toimuv fotograafilise täpsusega.

Valjuhäälselt laulu kõõrutanud ema kraapis esmalt kaenlaalused žiletiga üle, seejärel tõmbas sama žiletiga mööda sääri, nii et ragin taga, ja lõpuks asus nabaaluse puhmastiku kallale.

Tihe, krussiskarvaline oranži värvi puhmas meenutas nende maja õues tiigrina ringi hiilivat kõuts Vaskat.

Oli aeg, kui laps arvas, et Vaska ja ema puhmas on mingil salapärasel moel suguluses. Välise sarnasuse põhjal oli tal täielik õigus niisuguseks oletuseks.

Aga ema nabaalune kolmnurk, nagu see on salapärastel asjadel kombeks, omandas aja jooksul aina uusi tähendusi.

Pärast ühte mälestusväärset nukuteatri etendust, kus saalitäis lapsi rõkkas kaasa Karupoeg Puhhi seiklustele, hakkas ta nimetama Vaska kodu uut moodi – see oli nüüd Saja Aakri Mets, kus elasid Puhh, Iiah, Jänes, Tiiger, Notsu ja teised loomad. Laps ei teadnud sõna „aaker” tähendust, talle piisas sellest, et arv „sada” seondus millegi sellisega, mida oli väga-väga palju.

„Väga palju” sobis selle kohaga ema kehal.

Ema mets muutus lapsefantaasias toreda seltskonna koduks, kusagil seal oranživärviliste puude ja põõsaste vahel – täpselt nagu nähtud nukuetenduses – askeldasid lahutamatu sõpradepaar Karupoeg Puhh ja Notsu koos kõigi ülejäänud tegelastega: Iiahi, Tiigri, Kängu ning Jänesega, keda ümbritsesid kõik tema sugulased ja sõbrad. Võib-olla luusisid seal metsas ringi isegi Pusad koos Susadega. Mets oli nii vägev, et sinna mahtus ära isegi üks kolevants. Puhhi kõige suurem sõber ja kaitsja elumurede eest Christopher Robin elas muidugi ka seal.

Kõigepealt käis ema Saja Aakri Metsast üle suurte kääridega – Solingenis tehtud väärt teradega „milletaolisi tänapäeval enam ei leia”. Need käärid esindasid nende majapidamises möödanikku, kunagist poolununenud maailma ehk Eesti aega.

Iga kord, kui ema võttis nahksesse vutlarisse peidetud käärid ja lõksutas neid parema käe näppude vahel, sasides samal ajal vasaku käe sõrmedega läbi jalgevahelise puhma justkui eelseisva töö mahtu hinnates, hüüdis tema laps mõttes valju häälega – hei!, pugege peitu!

Tänu tema hoiatusele ei juhtunud metsaelanikega õnnetust, nad jõudsid alati õigel ajal redusse minna.

Ema lõksutas veel paar korda kääridega niisama tühjalt – andes justkui viimastele venimustele aega varjuda – ning asus siis metoodiliselt oranživärviliste puude latvasid maha lõikama. Siis jõudis korrastustööde järg metsa piirideni.

Siin polnud kääridega midagi teha, need alad läksid sama žileti alla, mis aitas jagu saada kaenlaalustes ja säärtel levivast võsast. Ema riivis kraanikausi riiulilt võetud hõbedasse vahutopsi veidi seepi, lisas kuuma vett ja lõi topsi sisemuse väikse pintsliga vahtu (hiljem, kui tema poeg hakkas habet ajama, kasutas ta sama topsi ja samasuguseid võtteid seebi vahtulöömisel).

Siis tõstis ema enda ette tabureti ja asetas sellele peegli. Ajas jalad veidi harki, lükates alakeha peegli poole nii, et reite kokkupõrkekoht kummus veelgi enam üles. Ta pintseldas oranži metsa ääred jõuliste tõmmetega vahuseks. Seebitordid lendasid metsa keskel olevate puude latvadesse – see oli hetk, kui Saja Aakri Metsa elanikud, kes olid naasnud oma igapäevase elu juurde, vaatasid taevasse ja ütlesid kooris – oi, oi, näib, et talv on kätte jõudnud! Mis tähendas seda, et tuli jahtida Pusa ja Susa ning ehitada eesel Iiahile onni.

Aga hiiglaslikul emal polnud tillukeste loomakeste askeldustest midagi, tema kaapis metoodiliselt metsa servad puhtaks, kontrollis tulemust taburetile asetatud peeglist, heites laulu ümisedes sinna uurivaid pilke.

Kui ta oli lõpuks tulemusega rahul, jäi veel koht üle loputada. Nüüd saabus Saja Aakri Metsa elanikele katsumus uputuse näol. Neil tuli varjuda kõrgemate puude otsas, seigelda kummuli pööratud vihmavarjude ja improviseeritud parvedega üle vetevälja üksteisele külla.

Uputuse lõpetamiseks hõõrus ema jalgevahe käterätikuga kuivaks. Justkui heastades eelnevalt tekitatud ebamugavused, piserdas ta kataklüsmide koha üle lõhnaõliga. Puhh, Notsu, Iiah ja kõik teised olid selle üle väga tänulikud. Sest see oli tõesti väga peen lõhn, millega neid üleelatud vapustuste leevendamiseks piserdati.

„Chanel number 5 peaks olema minu mark, aga noh, meie tingimustes kõlbab ka Bulgaaria roosiõli,” ütles ema kohvikusõbrannadele iga kord, kui vaid selleks avanes võimalus.

Sellega oli see osa, mis tegi modellipäevast modellipäeva, õigupoolest läbi. Järgnenud lõputu juuste sättimine, näo värvimine ja hoolikas riidessepanek oli juba igapäevane rituaal.

Lapsele pandi sel päeval selga erilised kunstiinstituudi riided – mustast sametist püksid ja samast materjalist jakk valge pitskraelise pluusiga selle all. Lapse õlgadeni ulatuvad lokid muutsid ta Velazqueze maalitud Hispaania infandi sarnaseks.

Ema ja laps moodustasid imeilusa paari.

Professorid ei teinud ühe väikese lapse olemasolekust ateljees suuremat numbrit. Nad said olukorrast aru – poseerimisega raha teenival naisel pole last kusagile jätta. Professorid rääkisid tihti suure linna elurütmist ning meie ajastu painetest. Elati kahekümnenda sajandi teises pooles: New Yorgis märatsev popkunst oli jõudnud ka Eestisse, tehti kõiksugu avangardi ja muud hullumeelsust, heites kolorismi ning maalilisuse traditsioonid üle parda. Vanad tõed ei kehtinud enam, noored karvased kunstnikud kogunesid kõiksugu grupeeringutesse, võttes oma sümboliks supipurgi. Toimus õudseid asju, mõeldamatuid rüvetusi, suisa roppust.

Miks ei võinud selle Soodoma ja Komorra keskel olla üks väike laps, kes süütu inglina tuletab meelde vääramatuid tõdesid?! Las ta vaatab püha Kunsti solkimata allikatele. Võib-olla on tegemist tulevase lunastajaga, kelle suu läbi hakkab kord rääkima tõde? Ja kui see oligi liiga suur ootus, siis kindlasti ei teinud ühe süütu poisikese juuresolek joonistamise klassis asja halvemaks. Peaasi, et ta istub vaikselt ega jookse ringi.

Ta istus vaikselt. Ta ei jooksnud.

Aktimaali ateljee nurgas oli lahtilükatav sirm, mille taga modell lahti riietus. Ema kohmitses sirmi taga kümmekond minutit. Võttis riided seljast ja tänavakingad jalast, asendades need tagant lahtiste kuldset värvi kõrgekontsliste tuhvlitega.

Heitis siidist hommikumantli õlgadele – ema ütles selle riidetüki kohta „negližee” – ja hakkas kaasavõetud peeglisse vaadates huuli värvima ja nina puuderdama. See tehtud, tippis ta sirmi tagant välja ja astus nagu primadonna poodiumi suunas. Jäi siis seisma, oodates, millal professor talle käe ulatab, et aidata poodiumile astumisel.

Ema oli daam, ta teadis oma väärtust.

Poodiumile jõudnuna jäi ta jaheda näoilmega ootama edasisi korraldusi. Ei mingeid flirtiva tüdruku naeratusi enam – ta oli professionaal, läbinisti ja jäägitult. Professor nihutas poodiumil olevat tooli ja kušetti siia-sinna, ning vältimaks edasist ajakadu, näitas emale ise ette, millise asendi ta peab võtma.

Seda oli väga lustlik vaadata, kuidas kiilaspäised kõhukad professorid heitsid selili kušetile, sirutasid jalad pikalt üles või siis ajasid tooli seljatoest kinni hoides tagumiku uppi. Rõvedad kiimalised vanamehed.

Ema noogutas lühida asjalikkusega, õigemini isegi ei noogutanud, vaid pigistas lõuapärad kokku ja langetas ripsmetekardina suurte tumesiniste silmade ette. Ta ei vajanud liigseid sõnu. Harutas siis negližee vöö lahti ning heitis selle napi liigutusega seljast. Astus tuhvlitest välja. Nagu kuninganna, elegantse pöiasirutusega. Vältides vähimatki vihjet moraalitusele.

„Pole vaja tekitada bordellimeeleolu,” oli kunagi üks professor talle märkuse teinud, kui ta arvas, et kõrgekontsalised kuldset värvi tuhvlid võiksid tal poseerimise ajal jalga jääda.

„Need siin on esialgu alles üliõpilased, need ei ole Wiiraltid ega Oled,” oli professor huuli matsutades lisanud. „Kui mõni neist ükskord selleks saab, siis võite talle poseerida kasvõi mustades võrksukkades. Aga praegu paluks liigsete aksessuaarideta! Meid huvitab vaid keha, kõiksugu tarbetud ilustused vaid segavad!”

Laps ei teadnud sellest kunagisest vahejuhtumist midagi. See oli olnud ammu enne tema sündimist. Kui ta teadnuks – aga see jutuajamine oli põhjustanud emale pikajalise trauma – , oleks ta võib-olla näinud ema asjaliku ning professionaalse maski taga igaveseks hinge jäänud solvumist.

Kas ema oli ilus naine? See oli küsimuste küsimus.

Emal oli üks album, kunstialbum, mida ta tohtis mõnikord koos emaga vaadata.

Mõnedel piltidel olid kujutatud paljad naised.

Ta küsis kunagi emalt kunstialbumi vaatamise ajal, et kas nende koolis – nii nende omavahelises jutuajamises see kõlaski: „meie kool” – oleks need naised modellina hinnatud. Laps kallutas ilusa peakese mõtlikult viltu ja lisas hindavalt: „Minu arvates on nad natuke ebahuvitavad.”

„Oh sa mu kullake, oh sa mu kunstikriitik!” hakkas ema naerma, „nad ei ole ebahuvitavad, nad on…” ta ütles mingi arusaamatu sõna – see oli „korpulentne.” Lapse kõrvades kõlas see nagu „korp”. See tegi nalja – ta armastas kohupiimast valmistatud korpe, ning imestas omaette, kas see toit teeb tõesti nii paksuks.

„Tollel ajal oli moes just niisugune välimus,” lisas ema.

„Mis tähendab „moes”?” uuris tema.

„See on see, mis kõigile meeldib,” läks ema ootamatult õhevile.

Ta haaras laualt ühe ajakirja – ema ütles selle kohta „moežurnaal” – ja näitas pilti, mis kujutas kohutavalt kõhna naist. Jalad olid sel naisel nagu kurel.

„Tema on ka modell. Aga moemodell. Selline inimene, kes kannab moekunstnike loodud riideid. Praegu on hästi kõhnad moes. Kõik tahavad olla piitspeenikesed. Aga siis kui Rubens elas…” ema koputas tulipunase küünega kunstialbumi pildile, „siis oli moes…” Ta kasutas veel kord sõna, mis meenutas kohupiimakorpi.

Poeg kallutas ingellikku peakese taas viltu, põhjustades emas uue heldimushoo. Laps kordas öeldut omaette.

Moes. Asi on moes. Ta jättis selle meelde.

„Millal see oli?” küsis ta.

„Oh, see oli kolmsada aastat tagasi. Siis oli barokk. Barokk oli moes.”

Barokk. Veel üks ilus sõna. Ba-rokk.

Ba-rokk oli moes.

Ta kordas seda lauset järgmistel päevadel sadu kordi. Leelutas ja leelutas seda, ka õues mängides, kuni vastasmajas elanud pahad poisid – ema ütles „kraaded” – teatasid, et neil on sellest sõnast kõrini ja tirisid ta põõsaste taha, sundides teda seal mulda sööma.

See oli meeldejääv õppetund. Lollidele ja pahadele inimestele barokk ei meeldinud.

Tema ema oli samuti barokk. Rubensi-nimelisele kunstnikule oleks ema kindlasti meeldinud.

Aga aktiklassis töötanud üliõpilased arvasid teisiti.

Neil ei olnud erilist austust selle naise vastu, kelle alatus nende ees laiali laotati.

Sellisena nagu ta tookord oli, üle neljakümnene naine, keda ei kaitsnud võõra pilgu eest siidist negližee ega kõrge kontsaga kuldset värvi tuhvlid.

Halvim, mis nendes ateljeedes juhtuda võis, oli krokiide joonistamine. Iga etüüdi jaoks anti aega ülimalt veerand tundi.

Aga oli ka selliseid maratone, kus modell pidi võtma uue asendi iga viie minuti järel. Igale etüüdile erinev poos.

See ei läinud läbi, kui sa esimese etüüdi ajal istusid toolil mõlemad jalad kõrvuti ning mõtlesid järgmiseks etüüdiks poosi vahetades lihtsalt jala üle põlve visata. Ei, kindlasti nii see ei käinud. Oodati võimalikult huvitavaid, ootamatuid ning mitmekesiseid asendeid. Käpuli olekut. Selili lamamist, jalad kõrgele õhku tõstetud. Kükitamist. Pääsukese tegemist. Vilunud krokiimodellidel oli välja töötatud terve komplekt kõige erinevamaid asendeid. Ema harjutas neid kodus suure peegli ees, kontrollides iga posituuri puhul kriitilise, kui mitte lausa noriva pilguga, kuidas ja mida näevad molberite taga nohisevad üliõpilased.

Ema ei tulnud kunagi selle peale, et mõelda oma lapsele.

Lokkispäisele kullakesele, kes nägi ema hoopis teise nurga alt kui krokiidesse süvenenud tudengid.

Laps istus ruumis omaette, aknaaluses nurgas. Ja ta oli väikest kasvu, tema silmade horisont oli kõvasti allpool seda, kus asusid tudengite omad.

Näiteks selline poos, kus ema toetus kätega tooliseljale, olles sügavalt kummargil, võimas tagumik aknaaluse nurga poole uppi. Kindlama tasakaalu hoidmiseks oli ta jalad harki ajanud. Tudengid nägid enda perspektiivist teda peaaegu et koomiliselt – keegi joonistas temast naissoost transameest, kes pingutab hiigelsuurt kappi nurka lükata, keegi teine nägi sumomaadlejat, kes on haaranud kujuteldaval vastasel õlgadest.

Aga laps nägi midagi hoopis muud, tema vaatas oma nurgas istudes jämedate reite vahelt, kuidas ema vasakpoolne rind on põranda poole raskelt rippu, ja sealt vaadates polnud ta ei kappi lükkav transamees ega vastasesse klammerdunud sumomaadleja, vaid pigem nagu suur emane loom, kelle kõhu all ripub pungis udar.

Ent mitte seda ei vaadanud tema õudusest pärani silmad.

Laps vaatas esimest korda seda kohta, kuhu läksid Saja Aakri Metsa elanikud neid ähvardava kääridehukatuse eest peitu. Oranžide karvadega kaetud redupaik oli surutud nelja ahta ruumi pärast konkureeriva sfääri vahele – ülevalpool kummusid kaks tuharat ja allpool kaks reit, millede kokkupuutekohast pressis välja kumerjas moodustis, mis sarnanes oranžide karvadega kaetud orangutani koonule. Saja Aakri Metsa, mille puid ja põõsaid ema peegli ees pügas, polnud enam olemas. See oli kadunud!

Või ei, see oli ikkagi Saja Aakri Mets, kuid pärast suurt ja seletamatut looduskatastroofi. Künkakuppel oleks justkui kirvega lõhki löödud ja haav jõudnud juba halvaks minna: kirvega raiutud sügaviku servad olid tumedaks tõmbunud, need olid hoopis teistsugust värvi kui ema muidu nii roosa nahk.

Haava servad lotendasid ja rullusid nagu naaberkorteris elava tädi Leida kolmeliitrises purgis hõljuv mudakarva porsunud seen. „Annab kõige parema joogi, veel parema kui jõhvikamorss!” kädistas tädi Leida seda ilgust juues – ning nende servade vahelt, sellest mürgiselt sillerdavast kuristikust, tõmbas mingi tundmatu elukas nagu iminapaga tema pilku oma limasesse ja niiskesse urkasse.

Ta ei julgenud mõeldagi, kes seal võis varitseda. Mõni kaheksajalg või eelajalooline elukas…

See osa ema kehast oli nõia oma. See koht irvitas lapsele otse näkku, sellal kui tudengid joonistasid higiseks tõmbunud näppude vahele pigistatud kriitidega sumomaadlejat, transatöötajat või siis nais-Heraklest, kes lükkab lahti Augeiase tallide hiiglaslikke väravaid.

Õudusest kangestunud last, kes kössitas nurgas, ei pannud keegi tähele.

Agas siis ajas ema end sirgu, ringutas kangeks jäänud selga ning heitnud kušetile pikali, võttis lamava Maja poosi. Last hüpnotiseerinud ürgelajas oli korraga kadunud. Nagu poleks teda olnudki. Laps tõmbas sügavalt hinge, hõõrus rusikatega silmi ja hakkas korraga kahtlema, kas ta ei näinud mingit sedasorti und, millest keset ööd suure nutuga ärgatakse.

Ta polnud korraga enam kindel, kas see oli unes või ilmsi.

Laps jäi südame põksudes ootama, kas elukas ilmutab end veel kord.

Ent tookord, tema esimesel krokiiseansil, ei juhtunud enam midagi. Ema võttis palju erinevaid asendeid, kuid mitte ükski neist ei mananud jubedat elukat uuesti esile. Ka järgmisel seansil ei juhtunud midagi. Kuid ülejärgmisel korral ilmutas elukas end taas. Ema võttis selili lamades asendi, üks käsi kukalt toetamas, teine puhkamas paremal rinnal – külmas jäigastunud rinnanibu paistis harali sõmede vahelt (detail, mis takistas ühel meestudengil keskendumast kompositsioonile) – , sellal kui parem jalg oli põlvest kõverdatud ja vasak sirgelt üles tõstetud. Ema oli tasakaalu paremaks hoidmiseks jalad laiali ajanud. Mõõdukalt muidugi, uljaid spagaate ei lubanud ta endale ateljeedes kunagi. Aga jalad olid siiski nii palju laiali, et elajas sai end ilmutada. See oli täpselt lapse silmade kõrgusel. Tööd tegeva ema nägu oli pööratud tudengite poole. Tal jäi märkamata lapse pilk, mis oli ahnelt klammerdunud jalgevahesse.

Seekord oli elajas kuidagi nagu kõhnem, justkui endasse tõmbunud, kinnisem kui esimene kord, jah, tegelikult oli tema suu täitsa sulgunud, see ei irvitanud nii nagu esimene kord oma niisket võigast naeratust. Laps oli metamorfoosist isegi natuke pettunud.

Teda hakkas huvitama muudatuse põhjus. Ta sai aru, et elaja meeleolu oli seotud asendiga, mille ema võttis. Seda hüpoteesi oli vaja kontrollida. Ta otsustas pärast pikka kõhklust, et tegelikult ta ei ole kohustatud istuma kogu aeg nurgas, ta võib natuke ringi ka liikuda. Vaikselt ja märkamatult, justkui juhuslikult, ühe molberti juurest teise juurde, aga ikka nii, et tema liikumise keskpunktis oleks ema, õigemini see elajas tema jalge vahel, kes oleks nagu hoidnud pikka ohelikku, mille üks ots kadus ema jalge vahel haigutavasse lõhesse ja teine ots oli seotud ümber lapse kaela.

Nii ta hiiliski ruumis nähtamatuks jäädes ringi, hoides käes juhuslikult kaasas olnud mängulennukit, et sellele oma tähelepanu ümber lülitada niipea, kui ta märkab enda peal mõne täiskasvanu uurivat pilku.

Jah, ta oli piloot, kelle lennuk tiirutas ateljeeks nimetatud maailmas vaikse põrinaga ringi. Seda kuulis vaid tema, keegi teine ei märganudki seda lennukipõrinat, ja see lennuk, kuigi ta oli maailma kõige väiksem lennuk, tegi sellegipoolest õhus kõiksugu trikke, nii et teda juhtiv piloot pidi mõnikord laskuma kükakile ja teine kord jälle tõsuma kikivarvule, aga alati oli tema nägu pööratud ema poole. Kui mõni täiskasvanu märkaski korraks last, sai ta kohe aru, et laps tahab ema ees uhkustada – vaata, kui hästi ma mängin, ma ei igavle, ma ei jonni, ma saan iseendaga hästi hakkama, ma olen vapper lendur.

Ta oli salajase ülesandega piloot, ta jahtis seda nähtamatut elajat, kes oli end peitnud oranživärvilisse lõhestatud künka sisemusse. Oli vaja tabada hetk, kui haav on taas avali, selle servad kobrutavad ja rulluvad nagu see niiskusest riknenud värv, mis kattis nende Kalamaja elamus üldkasutatava WC seina. Kui see mulk on lahti, eritades roiskuvat-sillerdavat niiskust, siis tuli sinna sisse visata pomm. Aga võib-olla üldsegi mitte pomm, võib-olla hoopis suur unerohutablett, et koletis jääks magama, ja kui see on juhtunud, siis maanduda lennukiga oranžil künkal – planeerida kahe suure ümmarguse mäe vahelt läbi, orienteerudes tipus turritavate pruunide tornide nagu majakate järgi, langetada järsult kõrgust ja kiirust, nii et lennuki rattad puudutavad maapinda kohe peale väikest künkakest, mis tähistab maandumisraja algust. See on selline natuke tumedam triip (ema: „Näed, seda tegid sina, ma ei saa kunagi sellest rasedusarmist lahti, see on sinu süü!”), maandumisrada kaob otsapidi oranži puhmastiku sisse ja selle servas lennuk peatubki. Siis hüppab ta kabiinist välja ning läheb hetkekski valvsust kaotamata läbi oranži metsa. See on väga ohtlik ettevõtmine, see ei ole mingi tühise kolevantsi püüdmine, ja siis ta ongi lõpuks selle kohutava kuristiku juures, tal on käes lasso ja siis ta heidab selle sinna sisse ja tirib eluka välja. Koletis on vaja kinni püüda, sest kui emal on mõnikord kohutavalt halb tuju, kui ta väänab käest ja näpistab kõrvast, ja sisistab nii koleda häälega, siis tegelikult pole see ema, kes niimoodi teeb, vaid tema sees elav koletis. Tema sunnib ema niimoodi käituma.

Üliõpilaste suhtumine modellidesse sõltus asjaoludest.

Äsja ülikooli saanud noored üliõpilased kippusid olema ühelt poolt ninakad ja ülbedki – modell oli neile vaid üks töövahend, samasugune nagu pintsel või kriit. Sellise alavääristava suhtumisega ei olnud modellid ise muidugi nõus.

Mõned nendest, vanemad ja vilunumad – või nagu öeldi elupõlised modellid – , võisid saata korda sellise roima, et võtsid endale, omavoliliselt muidugi, õppejõu rolli – seda siis, kui kursuse juhendajat polnud mingil põhjusel ruumis.

Siis võis näha joonistamise klassis stseene, millest ei räägita üheski pallaslikus memuaaris: modell astus poodiumilt maha, ta lakkas olemast objekt, osutudes korraga jumalannaks, kes mingi kapriisi tõttu on otsustanud olla lihtsurelike askelduste vastu uudishimulik. Esimest korda sellise asjaga kokku puutunud üliõpilane oli ehmunud, lausa närvis, kui mitte isegi paanikas. Ta avastas, et modell polnudki pelgalt rääkiv töövahend. Ei, isegi mitte rääkiv – lihtsalt häälitsev! Korraga selgus, et modell on… ekspert!

Keegi polnud esimese kursuse üliõpilast selle eest hoiatanud. Et professori eemalviibimist kasutav modell võib kõndida molbertitel asuvate tööde juurde, eesmärgiga kontrollida üliõpilaste käsitöönduslikku võimekust. Vaadata, kuidas nad on saanud hakkama tema kujutamisega.

Millised on proportsioonid, milline on kompa. Inetu sõna „kompa” oli mugandus „kompositsioonist”. Igal tsunftil oma keelekasutus. Kui modell ütles kompa, siis andis see teada tema kuulumisest tsunfti.

Esmakursuslased ahmisid õhku: milline pöörane jultumus! Totukesed.

Vanad modellid olid poodiumil seistud sadade ja tuhandete tundide kestel kuulnud piisavalt palju, mida räägivad juhendajad oma tudengitele. Need jutud jäid meelde, kulusid pikapeale pähe.

Nutikamad modellid mitte ainult ei jätnud professorite analüüse meelde, vaid püüdsid neist ka aru saada. Kas polnud modellid nagu igavesed üliõpilased, kes on kuulnud teatud sorti loenguid kordades rohkem, kui need üliõpilased, kes saavad oma õpingutega õigeaegselt ühele poole?

Vanemate kursuste tudengid õppisid selliseid sekkumisi pühasse loomeprotsessi taluma ning lõpuks isegi natuke nagu hindama. Kõrvalpilk võib tähele panna midagi sellist, mida sa ise pole märganudki, arutlesid nad. Kogenud üliõpilased ütlesid selliseid tarkusi endast veelgi vanemate kunstihaide eeskujul. Vanad haid, hundid ja muud Elüüsiumi väljadel jahtivad kohkumatud loomad arutlesid meelsasti profaanse lapsepilgu ilmutuslikkusest.

Naivism mitte ainult kunstisuunana, vaid samamoodi ka kunstikriitikas: las tulla kunstikriitiline Pirosmani, las kõneleda Oad!

Pealegi, lisasid nad elutargalt, me peame õppima kriitikat taluma, karastuda tuleb võimalikult varakult. Viimane mõte oli muidugi puhas enesepettus. Kui mitte lauslollus.

Ei karastunud nad midagi. Mida enam nad kunstnikena välja kujunesid, seda hellemaks nad kriitika suhtes muutusid. Aga üliõpilasena ei tea seda veel keegi. Siis patsutatakse iseendale õlale ja öeldakse: aga ma olen üks vintske sell! I don’t give a shit, praalisid nende hulgas need, keda peeti keeleoskajateks.

Ka tema ema oli piisavalt vana modell, et käia üliõpilasi juhendamas.

Kuid ema ei kehastunud abiprofessoriks.

Kompositsioon, värviharmoonia, pindade tasakaalustatus, muu taoline peenem teadus jäid teisele poole ema huvidemaailma. Emal oli silma vaid selle hindamiseks, kui hästi on tudeng saanud hakkama tema kujutamisega. Kui realistlikult. Realismist oli emal oma arusaamine. Edeva naisena, kes oli peegli ees lõputult pooside võtmist harjutanud, oli tal väga täpne ettekujutus oma väljanägemisest. See oli lõplik, selles küsimuses polnud midagi vaielda ega tõlgendada. Siin polnud ruumi eksperimentideks.

Ema oli oma kehavõlude õige kujutamise nõudega vanemate tudengite hulgas kurikuulus.

„Ära sa selle vananeva Pöial-Liisiga vaidle,” hoiatasid aktiklasside veteranid nooremaid üliõpilasi, „see on hullem veel kui Goebbels või Hruštšov, see sõidab abstraktsionismist ja igasugu muust manduvast kunstist üle nagu emane ninasarvik.”

Mida noorem tudeng, seda vähem oskas ta varjata, kui väga ta ärritus oma keha õiget kujutamist nõudva modelli kriitikast. Pealegi arvasid need verinoored kunstnikuhakatised, eriti need, kes olid tulevased geeniused – või ei, milleks geniaalsuse avaldumist tulevikku lükata?, nad olid juba väljakujunenud geeniused, kuid veel avastamata –, et nemad ei pea vaikselt taluma ühe võhikliku modelli õiendamist, olgugi sel ninasarviku kuulsus.

„Teie arvamus jääb teie arvamuseks,” nohisesid nad tigedalt, „mina näen asju nii nagu mina näen.”

„Asju?!” kätsatas ema, „noormees, te ei räägi asjadest, nagu te suvatsesite väljenduda, te räägite minu kehast!”

Rääkivalt tööriistalt, nagu nad antiikajastu isandate kombel modellidesse suhtusid, polnud noored geeniused sellist avaldust oodanud.

„Eee… mis sellega siis nüüd on…?” venitasid nad araks löönuna. Eriti need, kellel oli olnud ema jäigastunud rinnanibude tõttu keskendumisraskusi.

„Kas see vana libu on tõesti ära tabanud, et mul hakkas tema tisside peale kõvaks minema?” mõtlesid nad vaikse kohkumisega.

Nad tundsid, et on paljastatud – soovimatu erektsiooni mahasurumiseks kujutasid nad seda rõvedat, ent samas kuidagi ihaldusväärset naist grotesksemana kui ta vääris. Nad joonistasid neid tabanud ihulisest kiimast ülesaamiseks temast pigem karikatuure kui realistlikke pilte.

Ema krimpsutas rahulolematult nägu. Löönud paanikasse sattunud üliõpilase ees negližee hõlmad valla, patsutas ta oma puusa või lükkas jala kunstnikuhakatise ette, mitte kunagi unustamata graatsilist pöiasirutust, ja hakkas tänitama: „No vaadake nüüd ise, kuidas see välja näeb, vaadake jala ning ülejäänud keha suhet, see on mul ideaalne, kuldlõikeline, aga mida teie siin olete kujutanud? Noormees, öelge mulle palun, miks te nii teete? Teil peab mingi tagamõte sellega olema, midagi ebapuhast, ma kahtlustan…”

Nooremad meestudengid olid sellest kohutavalt puudutatud. Neil tõmbusid kõrvad punaseks ja kaelale tulid roosad plekid. See rõve hoor oli nende salamõtetesse tunginud.

Ema peatus pikemalt meestudengite juures. Naistudengitele oli tal harva midagi öelda. Võib-olla neid isegi ei eksisteerinud tema jaoks. Mingid plikad. Aastaid hiljem neid ateljeestseene meenutades pidi tema poeg möönma, et ema juhendas, või tahtis juhendada vaid meestudengeid.

Ja nagu juba öeldud, mitte kõigile polnud see meeltmööda.

Modellidele antavate puhkepauside ajal käis ema ülikooli tualettruumis huuli värvimas, ripsmetušši uuendamas, ning tavaliselt lubas ta endale iga poseerimise vaheajal ka ühe sigareti.

Tudengid lösutasid sel ajal ateljees, rebides jõhkraid tudenginalju. Mõnikord oli nende pila objektiks tema ema. Laps ei saanud naljadest hästi aru, ta ei saanud isegi sellest aru, kas need olid naljad. Aga sellest sai ta küll aru, et need käisid ema kohta.

Ent oli ka selliseid juhtumeid, kus isegi tema – kuueaastane laps – sai öeldust aru.

Kui üks blondide pikkade juustega tüüp vaatas teise karviku, see oli brünett habemik, molbertil olevat skitsi ja ühmas: „Oled teinud sihukese perse, et see on nagu trollibuss…”

„Aga selline see ju ongi. Meil valitseb sotsialistlik realism, või kuidas?”

„Sellega peab olema ettevaatlik, selle realismiga, olgu see sotsialistlik või hüper,” ühmas blond metslane, „kui sa meie Pöial-Liisit kujutaksid nagu ta on, siis heaga see ei lõpeks. Läheksid paragrahvi alla…”

„Mismoodi siis?” tahtis tema sõber naeru kõkutades teada. „Mis on meie Pöial-Liisis siis nii kriminaalset?”

„Tema täielik ja lootusetu pornograafilisus!” pahvatas blond. „Kui sa teda kujutaksid sellisena nagu ta meil siin õilmitseb, siis läheks see kriminaalkoodeksi paragrahvi alla. See, mis käsitleb pornograafilise teose valmistamist. Kuni viis aastat, kui ma ei eksi.”

„Aaa… seda küll,” venitas tema sõber, kõhkles siis, nagu teadmata, kas rääkida edasi. Otsustas lõpuks.

„Tead, ükskord, kui ta siin uurakil poodiumil ilutses ja ma läksin keset seanssi peldikusse suitsu tõmbama, siis ma vaatasin teda möödaminnes ahtri poolt. Raisk, ütle nüüd sina, kuidas on võimalik, et vitt tundub olevat persest suurem? Perse on tal nagu trollibuss, aga vitt… ma pole sihukest asja osanud ettegi kujutada.” Tudeng tõmbas õhku kopsudesse ja peaaegu pasundas: „No täiesti kolossaalne! Kolosseum pealtvaates, ütleks ma. Kogu areeni ja ümbritsevate müüridega. Sinna mahuks kõik seitse päkapikku ja ruumi jääks ülegi.”

Tema blond sõber muigas mürgiselt. „Mis päkapikud? Need olid Lumivalgukesel, aga see on meil Pöial-Liisi. Üledimensionaalne ja üleküpsenud Pöial-Liisi.”

Mõlemad jõllitasid nagu ilmutust otsides tühja poodiumi poole, kust oli just lahkunud see, keda nad taga rääkisid.

„Ei, aga tõesti,” laskis blond tudeng oma räpased mõtted kuuldavale, „sellest on ikkagi kuradima kahju, et meil ei lasta teda ahtri poolt joonistada.”

„Tead, tema isikupära avaldubki sealtpoolt vaadates. Mis see vana tola rääkiski suurest kunstiprobleemist – kuidas kujutada naise näos peegelduvat vaimsust, aga samas leida see ka tema kannikates. No aga põrri vahelt? Peaks kunagi vanalt tolalt küsima, et kas naised lähevad sealt ka aina huvitavamaks. Paralleelselt näo huvitavamaks minekuga. Ma ei imestaks!”