Читать книгу Öö Saint-Cloud's - Andrei Ivanov - Страница 4

Vihm jäi ootamatult järele ja pärast mitut tundi saabus haruldane, aknaklaasidel helisev vaikus. See immutas läbi kõik; tundus, et isegi asjad muutusid raskemaks ja vähem käepäraseks. Oli, nagu olnuks nähtamatu orkester kaua mänginud ja seejärel vaikinud, ja linn tardus ootusse. Linn jäi vait, otsekui oleks ta suu vett täis võtnud, ja muutus veel kivisemaks kui tavaliselt. Mõtlikkus valgus mööda tänavaid laiali. Tardunud nägudega inimesed hulkusid ringi, teadmata, millisesse vitriini jätta oma peegeldus; segaduses turistid sakutasid oma kaarte, püüdes end neilt üles leida; kajakad tegid lennukaari üle katuste ja oma kriiskepuhangutega vaikust nüpeldades kadusid jälle kuhugi katuste taha; summutatult urises ehitustööde kära, paukusid uksed, undas trellpuur, raskelt ohkas lift – ja kõik see, läbi imbununa ühest nähtamatust noodist, helises, värises, pulseeris. Tsisternid kõmasid silla alt aeglaselt läbi roomates, hoone kattus vibratsiooni kananahaga, ja ometi võis läbi kolina, mürina ja lõgina kuulda iga veepiiska, iga puulehte. Hambad olid tihedalt kokku surutud, oli tahtmine kössi tõmbuda, kaevuda näoga märga murusse.

Selle värinaga pidas Rakitin vastu kuni lõunani. Seejärel avanes taevas mingi lüüs ja linna peale vajus äkitselt palavus. Sisse lülitusid ventilaatorid, paberid läksid lendu, miski kukkus puruks; mööda läksid tütarlapsed, puistates laiali naeru ja peenraha; ilmus inimene tohutu tööredeliga. Ta käis väärikalt mööda kontoreid, ronis lae alla, pistis pea laest läbi, otsis pilguga midagi ventilatsioonišahtidest, valgustas taskulambiga, tundub, et isegi hüüdis sinna midagi. Tema ümber keerles sekretärineiu nagu kutsikas, vaatas üles, tema rahutu nägu suurendas ärevust. Paar korda hakkas vinguma tuletõrjesignaal. Tüdrukud tõrksa müügiautomaadi juures naersid, andes tollele nõrku lööke: põmm… ja natuke tugevamini – põmmdi! Linnaservas sõimles ikka veel äike. Ta ei suutnud kuidagi otsustada: kas uuesti linna peale liikuda või ronida merre. Lämbus kihutas tagant millegi tohutu ootust. Stepan ei suutnud selle tundega kuidagi toime tulla, ei suutnud seda paberite alla peita, mitte märgata. Vahele tulid telefonikõned, tuli mõtteid koguda, rääkida, rääkida… Kuidagi ei õnnestunud olla selle tohutuga silmast silma.

Lõunaks mõtles ta laskuda alla hoone jalamile. Seal sai tõmmata ühe sigareti kohvitassi kõrvale. Seal, rahulikus niiskuses, soodustab kõik mõtisklusi, tõmbetuul liigutab püksisääri, longib juhusliku suitsetaja fantoom; pintsakud seljast võtnud ja vestinööbid lahti teinud, sosistavad seal millestki vanad šveitserid… Kuid lifti võivad tungida kärarikkad hiinlannad, lämbelt lõhnavad sakslannad, kes tahes teel puhvetisse, teel õue, konstruktorid, disainerid, juuksurid, kullerid, medõed, haiged, üleüldse kes iganes! Igal korrusel olid kontorid, igal korrusel oli terve firmade nimestik. Kohvimasina juurde oli tekkinud tropp. Sama oli suitsuruumis.

Ta varjus nurka, kus kedagi veel polnud. Seina ääres olid tihedalt ainult kastid ja kokkupandavad lauad, mis olid pakitud papi sisse ja plastikpaeltega risti-rästi kinni tõmmatud. Ta peitis end pooleks tunniks kõigi eest selles tühjas nurgas, surus end klaasi vastu, uppudes pilguga taevasse, vinesse mere kohal. Ta võttis prillid eest, tema väsinud silmad hõljusid aeglaselt üle linna. Majade määrdunudkollased seinad, raudtee, roheline buss laiguna selle kõrval, sinine rongilõuend. Edasi oli lihtsam: ta võis eristada kindlusemüüri, Aleksander Nevski katedraali kreemjaid sibulaid, Olevistet, Nigulistet, kesklinna kääbuspilvelõhkujaid – kõik see tuli järsku ilmsiks. Udu, mis oli heldelt kõigest läbi põimunud rohkem kui nädal aega, neelates helid ja uusehitised, kaotades ära sära ja klantsi, otsekui püüdes anda linnale tagasi üheksakümnendate räbaldunud ilme, see udu rebenes nüüd eraldi tompudeks, vajus laiali ja sulas, sülitades oma üsast välja alla neelatud klaasist kõrghooned, päästes möödunud sajandist välja trammi. Liigeste kriginal ronis tramm nagu eelajalooline loom sillale, tassides end olevikku nagu vanamees, kes on tulnud linna peale mingeid pabereid ajama.

Siin-seal tekkisid taevasse valgusevööndid, šahtid, mille kaudu purskus päikest, viskusid kiired, murdudes aknaklaasidel, aeg-ajalt välja valgustades eredaid kirju reklaamitahvlitel, mis on paigaldatud arhitektuursetele europiididele.

Järsku ujus mällu värske episood: Mauruse kohvikus oli üks noor kirjanik (pidevalt unustan ta nime ära) teinud teeseldud tagasihoidlikkusega suuri sõnu kriisitundest, mis olevat teda Moskva-sõidul tabanud. (Ta sõitis kätte saama mingit haruldast kirjanduspreemiat, mille oli asutanud emigrantide paks ajakiri, mis oligi tegelikult tema jutu teema.) Ta ütles, et temas tekkis kriisitunnetus, kui ta nägi Moscow City pooleli jäänud ehitust. Just siis saigi ta tegelikult aru, mis on kriis. Noor kirjanik jõi veini ja kirjeldas oma apokalüptilisi tundeid, mille tõi temas esile pooleli jäänud hiigelehitis, ta ütles, et tema kujutlusvõime suri välja, kui ta nägi groteskset reklaami, milleks oli kahe pilvelõhkuja vahele kujuteldavale nöörile riputatud hiiglaslik särk.

„See ületab kujutlusvõime! Need mõõtmed… Need kolossid… Aga kui leidlik!” muigutas ta huuli, naeratades omaette, kaaslasi vaatamata, supeldes oma pilguga punases veinis. „Selline on Venemaa huumor! Selle moskvalik mõõde! Riputada üles särk, mis oleks suur ka Suurele Tõllule, riputada see pilvelõhkujate vahele, otsekui kuivama, ja selle peal on telefoninumber… Üürida kontoriruumid… Kuigi nad ei ehitanudki seda valmis! Vat nii!”

Puur kostis nüüd kuskilt päris lähedalt, tungides otse närvini. Rakitin surus lauba vastu klaasi, pigistas hambad kokku, näidates kõigile oma väsimuse küüru. Lõuna lõpuni jäi viisteist minutit. Seal oli veel üleval seitse kaebust klientidelt, kellele tuli helistada, valguda laiali vabandustesse, keelduda palve täitmisest, kuulata ära hädaldamine, sõim, needused, vabandust paluda, vabandust paluda, kaasa tunda, asi pehmelt olematusse pühkida, unustada nad ära, sest peale suruvad juba teised…

Keegi pani käe õlale. Ta võpatas. See oli Villem. Tema huultel siugles mingi ebameeldiv muie. Sabakesi liputades hakkas vaene kuivetu Villem mingeid vabandusi laiali pritsima. Tema suu oli ääreni täis Ameerika nätsu ümarikkust. Ta muudkui sirutus igasse suunda, aidates kaasa kulmude, silmade, ninaga. Kuid see oli kõndimine ümber palava pudru, tema püüdlustest põimida valmis midagi leksikaalselt efektiivset hõngas ainult ebameeldivat eelaimust. Polnud selge, kuhu ta sihib. Ta näo jaoks ei piisanud nahka – niivõrd välja venitas ta oma fraasid! Lõpuks keerutas libe Villem kuhugi välja: Rakitin peab kindlasti varem koju minema – juhtkond on jälle midagi sassi ajanud – kuu lõpu eel olevat selgunud, et on kogunenud mingid liigsed tunnid… Käteplaksud, silmadega žongleerimine… Arlekiin, võta või jäta!

„Obi juba hakkab minema,” vaatas ta nigeerlase laua suunas, mängis sõrmega nagu Charlie Chaplin, kujutades õuna uuristavat ussi. „Ja Ekrem samuti! Ma arvan, et mingis mõttes on see meeldiv uudis, minna varem koju, kas pole!”

Rakitin talus tag’e halvasti, ta pööras isegi näo ära, et ta silmad ei reedaks, kuivõrd marru teda ajasid need Villemi „isn’t it”-id ja eriti „don’t you”. Ta vaatas Obiora lauakese poole. Nigeerlasepoissi ennast polnud näha, ta oli kaevunud oma kotti laua all. Tema kabiini kohal hõljus vikerkaar, see oli rõõmsate rutakate helide vikerkaar. Igavesti unine Obi oli õnnelik, et sai varem uttu tõmmata, krabistas nagu hiirekari. Ekrem ootas uste juures. Türklane tõmbas kannatamatult spordikoti rihma pingule, kogudes selle liigutusega huultesse solvumiskortse. Ta oli rahulolematu nagu alati. Ta oli valmis välja ütlema kõik, mis ta juhtkonnast arvab. Need muidugi oleks pidanud tal laskma lõpuni töötada ja selle eest lisa maksma. Tema pannkooginäol hõljus häiritus. Ta tundis end ilmselgelt paarisajast kroonist ilmajäetuna. Temalt oli see raha ära varastatud! Terve nädalalõpu elab ta tundega, et ta ei teinud tööd lõpuni ja nüüd ei maksta talle piisavalt! Oleks võinud ka lisa maksta. Kolmsada krooni. Nelisada krooni. Ekrem tegi ilmselt peas lihtsameelseid arvestusi; luges raha, mis ta võinuks saada, aga nüüd ei saa. Ta hakkab kogu tee sellest vahutama; ja veel mingist pesumasinast, mida eestlased ei mõista parandada, oma eesti naisest, kes mitte kuidagi ei suuda kokku leppida seal kellegi… Ekremil oli küllalt põhjusi hambaid krigistada, vihast siniseks minna. Ainuüksi ilmast piisas rohkem kui küll. Sest suve polnud jälle! Oli kevad. Juba saabus sügis! Suve me ju ei näinudki! Loksuda temaga koos trammis – ei mingil juhul!

Rakitin ei saanud koridori mööda lahkuda koos nendega. Lubada eestlaste pilgul end nende kahe käpardiga ühendada. Lasta oma seljale pitsat lüüa. Veel rohkem välismaalane kui tavaliselt. Milline košmaarne anekdoot: nigeerlane, türklane ja venelane. Ei, muidugi ta ei lähe koos nendega. Villemile sellest rääkida ta ei tahtnud. See hakkab tema sõnu suitsunurgas läbi võtma, võib-olla isegi koos mänedžeriga… Kes teab…

Tööredeliga mees lähenes; sekretärineiu esitas talle küsimusi, ta vastas vene keeles, naine vaatas talle ebakindlalt otsa, nähtavasti ei saanud kõigest aru; lift venitas oma kaja pikaks.

Stepan pööras akna poole. Turtsatas, et tal on jäänud veel seitse klienti, kes ta kõnet ootavad. Villem hakkas kohe kätega virvendama, ütles, et see on lahendatav, ütles, et surub need meeskonna peale laiali, igaühele üks – no problems, no worries… Igale lojusele paar tükki, ongi kõik kliendid! Villem ei jätnud teda rahule, ta tahtis kannatamatult Stepani koju ära sokutada. Tal oli kiire, et näha tema selga koridoris eemaldumas. Villem pakkus isegi välja, et läheb nüüd kohe ise ja lülitab ta süsteemist välja! Ta oli valmis isegi karjuma hakkama! Stepan kehitas õlgu – kuidas soovid, lülita, ütles, et joob tee ära ja siis läheb, – muidugi, kui juba niimoodi välja kukkus… Villem patsutas teda õlale, hakkas ära minema, aga siis otsekui kaotas enda üle kontrolli, takerdus, silmad hakkasid vilama, ta limpsis masinlikult oma huuli ja ütles:

„Jah, mis puutub meie asja, meie projekti, millest ma sulle rääkisin… Vaata, seoses sellega, et see oli seotud dollariga ja üldse ameeriklastega, jääb ajutiselt seisma… Sel aastal me veel ei alusta, parimal juhul järgmise aasta esimeses kvartalis… Hästi? Okei…”

Ja läks tantsides, sigaretti rullides, otsides, kelle külge kleepuda. Rakitin ohkas kergendusest, vaatas kella (koerapoeg varastas minult kolm minutit!), surus lauba vastu klaasi. Selle kummituse müütilistest projektidest ta mõelda ei tahtnud. Villemi soontes ei saanud olla veri; seal voolasid numbrid, kilobaidid, mitte mingil juhul verelibled. Ta ainult lobises, pidas tühje vestlusi. Žestide pakkepaber, mõttelagedad väljendid, aforismide sätendavad äärispaelad – sellest oli kokku kleebitud Villemi elu. Ta vaatas pidevalt stseeni kõrvalt ja pidas aru: kuidas seda mängima peaks, et see võiks sobituda kuhugi Hollywoodi filmi. Ta oli end ammu Hollywoodi sisse kirjutanud! Ta elutses stsenaariumites, mille ta oli endale välja mõelnud: projekt! näete, tema kavatseb teha mingit projekti! promoda mingit toodet Euroopas! esindada Ameerika suurkorporatsiooni! mis tooteks on, on veel saladus, aga – kõige tähtsam! – see toode muutub varsti kõigile hädavajalikuks, sellest saab igaühe, igaühe olme asendamatu osake… Ja selle kohal hakkab kõrguma Villem. Ta kavatseb üles ehitada oma korporatsiooni! Neile, kes talle meeldivad, on ta teatanud, et võtab nad tingimata enda juurde tööle, annab tööd, hoolitseb nende eest… Kollanokk on kahekümne viie aastane, aga juba ujub neljakümnestele jultunult külje alla, lausudes: „Sa oled suurepärane töötaja! Sinus on vastutustunnet! Ma tahaksin koos selliste inimestega töötada! Tead, ma alustan oma äri, ja ma mõtlesin, et kelleks sa võiks minu projektis saada?… Hm, aga miks mitte mänedžeriks? Ah? Mis sa kostad, mees?” Kollanokk on iseendast purjus. Talle meeldib mängida hollywoodlikke stseene, rääkida Hollywoodi filmide keeles, muuta oma elu Hollywoodi kinoks, ja mis kõige vastikum – tal on vaja sinna kinno tassida ka teisi! Muidugi, sest ilma selleta ju tõelisusetunne hajuks ja ta mõistaks, et ta on lihtsalt orav illusioonirattas, jookseb deliiriumis ringiratast, oma kohalt liikumata! Et see kino mängiks, on vaja vaid kõrgemalseisjaid veenda oma asendamatuses, võtta enda peale võimalikult palju kohustusi, üks vallandada, teisele jalg taha panna, puhastada plats alatute strateegiliste käikude jaoks, ja siis, kõrgudes kõigi kohal superviisori tugitoolis, võib enda juurde välja kutsuda sinust palju vanemaid inimesi, patsutada neid õlale, ergutada, tõreleda, osutada puudujääkidele, nämmutada numbrite kallal, joobuda oma Ameerika nätsust, süstida helge tuleviku lootuse mürki, ehitades fantoomperspektiive inimese pähe, kellel on pere, laen, haigused…

„Ebard,” turtsatas Rakitin tigedalt, „jälk ebard.”

Taevast immitses päiksekiiri. Silla peal roomas tramm. („Inimene,” mõtles Rakitin.) Trammipark sõidutas ringi mänguvaguneid. Iseenda heledusest silmi vidutades paisus pilv A. Le Coqi staadioni kohal. Rakitin otsis silmi pilutades pilguga vana tuletõrjetorni.