Читать книгу Öö Saint-Cloud's - Andrei Ivanov - Страница 5

Lämbes koridoris oodates kaalus Stepan: kas kohtuda isaga, et ei peaks end homme tema juurde vedama, või midagi muud… Mida muud – seda ta esialgu välja mõelda ei suutnud. Tuhnis oma unises peas, sorides taskus paberilehti, tüütuid pabereid: numbrilipik arsti vastuvõtule, ebameeldivate analüüside vastused.

Ei mõelnudki välja. Fotod kargasid ukse tagant välja kiiremini, kui võis oodata. Kõhnuke noor naine, kellel oli mingi defekt näos ja käsi murtud, torkas talle kätte pruuni paki, viskas midagi kokkusurutud ja kõverate (siin peituski defekt) huulte vahelt, hammustas oma armikest ja jooksis mööda koridori edasi, tagudes kontsadega oma komplekse põrandasse, mängeldes küünarnukkide nagu tiibadega ja väänutades pead küljele, heites endale juhusliku pilgu. Tema kujutis elas mõnda aega veel Rakitini teadvuses, ujus seal sujuvalt, sulas aeglaselt… See ei tahtnud kuidagi ära lahustuda, kuni ta läks sillast üles oma täiesti vatist jalgadega; nagu läbi sisemise mikroskoobi vaatles ta aju naist inertsist edasi: teravaid liikuvaid küünarnukke, armikest huulel. Teda lummas see kogemata pealt nähtud kõverus. Ka minus on see olemas, mõtles ta.

Sild ägas trammi ohetega kaasa, vappus vagunitest, mis venisid tema all, vasakult paremale, venisid ega lõppenud. Nendest raputustest hakkas pea natuke ringi käima, peas liikus ikka veel ringi valge täpike. Võinuks ju ka bussiga, aga ta kõndis üle silla, et mitte seista peatuses haisva bensuka ees. Seal tehti ülipoppe frankfurtereid ja burgereid, laiendati kohvikut, kuulduste järgi planeeriti šašlõkki müüma hakata (kuuldused levisid kätehõõrumise ja silmapilgutuse saatel). Sel tunnil võisid bensuka ette koguneda selle sodi armastajad Vedomostist ja Biržast, raadiojaamast, mis asus üle tee kõrghoones – kõik need, keda võib tähistada kolme tähega: BNS. Just bensuka ees nad tiirutasidki, mäludes koos kuulujuttudega kihvade külge kleepunud vorstikesi, neelates kohvi, koolat, heitgaase, lisades juurde ketšupit, sinepit ja vandesõnu, ennustasid valimiste ja Brasiiliaga peetava matši tulemusi. Mõnesid ta tundis; olid tuttavad näod, mis kunagi vilksatasid sama instituudi koridorides, mis päästis ta naha sõjaväest ja millegi muu poolest kasulik polnudki. Näis, et paljud kandsid endas sedasama tarbetuse tunnet: iseenda, oma diplomi, tolle asutuse koridoridesse maetud aja tarbetuse tunnet, ainult et nemad – diktorid, ajakirjanikud, portaalimänedžerid, operaatorid ja mikrofonide kandjad – miskipärast ei väljendanud üldse seda tülgastust, mis pidi neid tingimata täitma, nad otsekui ei tundnudki seda.

Viis unist aastat olid läinud nagu palgid jõge mööda, viis aastat sadade ja sadade inimeste eludest – kõik see oli ununenud kuhugi hämarasse lahesoppi, palgid, millest kunagi midagi ei ehitata. Need olid instituudi baari, suitsunurka, fuajee tumbadele jäetud aastad. Minestus, seda see oli. Lõputud malepartiid kursakaaslastega; võimatuseni venitatud keelepeks; jutustatud unenäod, liialdatud žestid; boheemlasliku noorena näimise peale raisatud jõupingutused; salaja kirjutatud ja purjuspäi ette loetud luuletused; üks ja sama marsruut ühes ja samas rõivastuses; kassetid, plaadid, raamatud; plaadimägi pühapäeviti; mingi korteripidu; kellegi sünnipäev kord kuus; igavene rahapuudus ja iha juua kuskil pargis koos sinust vanemate tüdrukutega, et lahkuda eikuhugi, üles köetud süda rinnus ja välja valamata kurbus püksis.

Need olid aastad, mis muutsid ta tühisuseks. Rakitin ei unustanud seda kunagi. Ta sulges silmad, kuid ei kaotanud seejuures teadvust. Paljudel õnnestus silmad sulgeda ja sisemine valgus välja lülitada, muutuda lihtsalt soolikaid täis topitud nukuks; neil õnnestus elada harmoonias isikliku teostumatuse tundega ja mitte tähele panna seda hinge halvavat hirmu, nad pidasid seda narkoosiks, ilma milleta väljumine Liidust ja iseseisvaks riigiks muutumine, koos kõigi selle kõrvaltoimetega, olnuks võimatu nagu igasugune keeruline operatsioon. Evolutsioon, ütlesid nad, raputades oma sotsialismi sabasid ja kapju, ühiskonna evolutsioon on meie põlvkonnale osaks saanud – sellega õigustasid nad oma tarbetust, panid oma võimetuse eestlaste arvele, kes nende venelaslikkust otsekui alla surusid. Kui lihtsaks see osutus! Mõned võtsid kätte ja hakkasid jooma, lakkasid olemas olemast lihtsalt selle pärast, et nad olid teist liiki inimesed, nad kõngesid nagu kalad, kes on veest välja tõmmatud. Nad ütlesid, et nad ei suuda uues keskkonnas eksisteerida; nad läksid pensionile; neist said invaliidid; nad palusid end mitte enam tülitada.

Rakitin teadis, et tema võimetus on seotud temasse kasvatatud hirmuga, ta oli seda endas lapsest saati kandnud. Lakeilik kartlikkus oli võrsunud perest, kus elasid eelarvamuste bakterid: mitte liiga palju rääkida, mitte imelik välja näha. Perekond – siin see hirm sisse kasvatatigi. Tülgas pugejalikkus, võltstagasihoidlikkus.

Mitte niheleda, kui onu Vanja räägib, vaadata talle suhu! Aastate kaupa häbiõpinguid koolis, teenistusvalmi küpsuse tunnistus. Tema elu oli liiga lihtne ja arusaadav kuni üheksakümnendate tulekuni: ümberasumine vanemate korterist kooli, seejärel instituuti. Kui poleks olnud seda kummalist juhust – villase rätiga naine, alati külmetanud, mida oli kunagi tundnud ka tema ema, oli otsustanud tal aidata Inglismaal tööd leida –, kui mitte tema, oleks ta kulunud rööpaid pidi rappunud korterist kooli, ta oleks kannatanud õpilaste pilkamist, kolleegide salasepitsusi, oleks tunde juurde näpistanud, kuulanud ülespuhvitud juuksepahmakatega vanamuttide kaebusi. Kui poleks olnud Inglismaad, poleks ta kunagi paranenud hirmust näida imelik.

Kuid aastad, olematusse parvetatud aastad… Selle pärast ei süüdistanud ta kedagi peale iseenda. Kuigi põlgas ennast ja neid, kellega koos oli õppinud, veel enam: kõiki, kes olid sündinud kuuekümnendate lõpus ja seitsmekümnendate alguses, pidas ta kõige kasutumaks põlvkonnaks (kusjuures pidas mõiste „põlvkond” kasutamist enda väärikust solvavaks ja neid, kes selle võltsmõistega opereerisid, põlgas veel rohkem kui iseennast), salajas esitas ta siiski pretensioone ka Ajale endale, Ajale, mis, olles puhanud bolševismi sängis ja ümber sündinud lastedemokraatiaks, oli muutunud millekski tilgastanud piima taoliseks, millest ei saanud sündida midagi peale hapupiima, seepärast ei saanud temalt või kelleltki sel ajal sündinult ka oodata midagi originaalset. Mingit kirjandust, mõtet, sisemist vabadust… Kuna hapupiima-inimeses ei ole ega saagi olla sisemist vabadust, siis kirjutab selline inimene ka igasuguseid veiderdusi.

Rakitin võttis märkmiku välja ja kirjutas: „Vene kultuuri Eestis ei ole olemas, sest MEID POLE! Õigus oli Perepjolkinil: „Eestlased on olemas, nende olemasolu on tunda, aga meid ei ole!” Aga tänu jumalale, ma olen õppinud end mitte lugema selle MEIE hulka, sellesse väikekodanlaste möögivasse karja! Õigeaegselt end sealt välja lülitada, just seda on vaja Eestis kirjutavale venekeelsele. End sealt välja arvata, väljuda MEIE ringist, muutuda Kõrvalseisjaks, muutuda väljaspoolseks nähtuseks, just see on hädavajalik. Ja siis lendavad nende pimedate poolt heidetud kivid tühjusse…”

Ta pani märkmiku taskusse. Sirutas end. Kael valutas hirmsasti. Kõrvus kumises. Ta võttis prillid eest. Peitis need prillitoosi, pani selle taskusse. Mõttelagedad liigutused. Need rivistusid ahelasse ja halvasid. Märkmikud, prillid, pastakad, võtmed, uksed, telefoninumbrid, sõnad, hambaharjad, kellad, taskurätid… Piletid, kupongid, arved, tšekid… Kui kõigi nende perturbatsioonide peale kulutatud puhas aeg välja kurnata, saame nende tarbetute ahelate mõttetu lihvimise peale kulutatud aastad, aastad kuluvad tinglike formuleeringute ihumisele, etiketi põrandate pesemisele… Eriti kaheksakümnendate lõpus sõjaväega peitust mängides – need olid tilgastanud piima aastad, need olid püüdlikud hapupiimaks muutumise aastad. Seejärel üheksakümnendad, täis mõttetut ootamist, kelleks sa saad, ja selle asemel – iga sammuga, iga nina ees kinni löödud uksega, iga allakäiguastmega lendasid tuulde lootused ja eneseusk.

Muidugi ta ei tahtnud, et talle seda meelde tuletataks. Pealegi veel kedagi kohata… Jutt võis ju pikemale venida… Võisid tekkida küsimused… Kellele neid kohtumisi vaja on? Kellele on vaja tema elu üksikasju? Tarbetus. Ta teadis kõike niigi. Tarbetus. Enesega koormatus, koormavus teiste jaoks. Piisab, et tunda ennast ja vaadata otse peeglisse, et teada kõike teiste kohta – või isegi rohkem, hulga rohkem… Milleks? Vestlused, sõnad, ühiste tuttavate nimed… Või kas või noogutused. Alal hoida isegi selliseid marionetlikke suhteid oli liiga piinarikas. Neljakümnendaks eluaastaks kuhjub just sellistest pisiasjadest ballast, millest tahaks ühekorraga vabaneda.

Minna mööda, ja hoidku jumal!…

Seal, bensuka juures nillis pidevalt Peeter Krauss, hüpiknukk, kellega Rakitin koos oli õppinud ja isegi mõnda aega koos muuseumis töötanud (Peeter istus kassas, Stepan valvuriputkas, kuid õhtuti veetsid nad koos aega, kord kahe nädala jooksul kindlasti). Rakitin tundis ta ära. Frankfurter käes, jalg väljakutsuvalt ettepoole asetatud, lõug üles tõstetud. Teda võis juba kaugelt märgata. Isegi sellise kehva nägemisega nagu Stepanil. Blondeeritud juuksed, lilleline jope, samasugune lilleline pintsak. Issake… Kunagi töötas Peeter raadios, kust ta lahti lasti – keegi ei tea, mille eest. Rumaluse eest tõenäoliselt. Siis töötas ta Kuldses Börsis, kus teda samuti kaua välja ei kannatatud, ja ta sai mingil moel mingi partei sekretäriks (Peeter ise nimetas neid ümberasumisi „karjääriks”), kuid miskipärast jäi bensuka juurde virvendama. Ilmselt pidas oma kohuseks end meelde tuletada neile, keda ta nimetas „ajakirjanikeks” – ta pidas ka ennast mingil ajal „ajakirjanikuks”. Ta oli kandilisevõitu mees elavate põsesarnade ja igavese noorusega primitiivselt kokku kleebitud näos. Ta jälgis haiglaslikult moodi, riietus seetõttu nagu papagoi ja rääkis kogu aeg spordiklubidest, kaaludes, kus oleks odavam ja samas niimoodi, et kõik oleks olemas: nii trenažöörid kui ka viisakas kontingent kui saun kui pampering kui solaarium kui massöör, juhuks kui oled midagi ära venitanud… Sellest saadik, kui ta oli mingi partei sekretäriks saanud, ta „tegeles poliitikaga”. Nii ta ütles… Seepärast oli tal vaja klubisid külastada. „Poliitikas on inimene kogu aeg nähtaval,” ütles ta. „Kui sa oled poliitikas, siis pole sa enam tavainimene, vaid avalik inimene. Sind vaadatakse. Sind tuntakse ära. Sa ei tohi endale lubada seda, et näed halb välja!” Seepärast on vaja klubisid, on vaja trenažööre, peale selle poliitika veel ka väsitab! Närvid, närvid… „Juhtus nii, et sattusin poliitikasse,” rääkis Peeter, talludes jalaga maad ja patsutades enda taskut. „Nüüd peab minema lõpuni, pääsu pole. Juhtus nii, et olen sattunud poliitilise elu keskmesse! Ja kui juba rattasse oled sattunud, siis peab pöörlema! Nagu maavärina epitsentris!”

Poliitika osutus olevat tihedalt seotud tema isikliku eluga. Sellest, mis ta rääkis, ilmnes: mida ta ka ei teeks, kõik osutus olevat tihedalt seotud tema isikliku eluga. „Ja see on arusaadav,” rääkis Paška, kes töötas mingil ajal Peetriga samas majas, „sest ta ju põeb „vene naise sündroomi”! Ja kogu selle haiguse sümptomite paletti tuleb mul kannatada iga päev! Sest ma näen teda iga päev! Peeter ju ei saa jätta läbi astumata, et öelda: „Tere, Paša! Kuidas elad? Kas oled midagi uut kirjutanud? Aga kas meie ühine tuttav kirjutab? Kas ta kirjutab või mida ta teeb?” Seejuures ma ei saa aru, kelle ja mille kohta ta küsib… Võib-olla sinu kohta… Ma ei tea ega taha teada! Polegi vaja, sest tal endal on ka ükskõik! Ta ju lihtsalt lobiseb, et kõik näeksid, et ta on asjadega kursis, et ta on siin oma. Ta räägib seda selleks, et anda kõigile mõista: mul on siin Paška, me oleme temaga koos õppinud… Kinnistab oma staatust!”

Kõik seepärast, et tal oli „vene naise sündroom”. Nii arvas Paška. Rakitin ei vaielnud sellele vastu: Paškaga oli parem mitte vaielda. Peetri puhul polnudki vaja vaielda. Stepan oli Paškaga täiesti nõus. Peetri jaoks olid kõik jutuajamised vältimatult „närvid, närvid”, sest need jutuajamised liikusid trollidena juhtmeid pidi, mis läksid venelaste peale longu, seepärast tulidki vestluse sarved juhtmete küljest lahti, kui jutt jõudis venelasteni, jutuajamise trollibuss pidurdas, tekkis ebamugav paus, sest kõigile tuli järsku meelde, et Peetril on vene naine. Kõigi muude komplekside juurde, millega ta oli sündinud, oli Peeter lisanud selle tohutu büsti ja lameda tagumikuga kaani, kelle kontsad olid pikemad kui sääred. Ta oli kaua võidelnud naise maitsetusega; hiljem võitles ta kõigi teistega naise halva maitse nimel; püüdis endas lepitada kiima, mille abil naine teda enda külge sidus, vihaga kõige venepärase vastu, mida ta oli endasse kõriauguni kogunud sõjaväest saadik. Kolm aastat Vaikse ookeani laevastikus olid temast aktsendi välja rookinud, ta rääkis vene keelt laitmatult ja tegi tihti nalja: „Kui mind oleks laevastikus veel ka kirjutama õpetatud, oleks minust kirjanik saanud ja ma oleks kirjutanud vene keeles! Nõukogude armee võis isegi kitsest inimese teha!”

Ta kritiseeris Eesti sõjaväge, ütles, et Eestil ei hakka kunagi korralikku armeed olema. „Sest see pole sõjavägi – see on mingi skaudilaager!” Ise oli kannatanud ja nüüd tahtis, et „noored nuusutaksid ka püssirohtu”. Oli väga rõõmus, et eestlased „sekkusid Iraagi sõtta”. „Iraagis tehakse neist tõelised mehed,” ütles Peeter. „See on hea, sest Eestisse tekivad tõelised mehed. Nõukogude armee aegadest saadik pole Eestis olnud tõelisi mehi!”

Isegi kui ta naeris, jäid tema silmad tigedaks, kitsaks, ja põsesarnad liikusid, nagu oleks ta purihammastega kellegi krõmpsluid jahvatanud. Ta oli kogu maailma peale kuri nagu teisedki, kes bensuka juures viinereid õgisid. Ainuüksi see, et kõik nad olid üle silla lükatud, küttis nende mürgist ilukõnet. Nad tahtsid istuda kuskil keskel! Silmitseda linna kolmekümnendalt korruselt. Kuid nad pidid rahulduma bensukaga… Raske uskuda, et inimesed võivad nii palju viinereid ja burgereid õgida, ja veel sellise järjekindlusega! Ainult tänu neile bensukas õitseski. Paška naljatas õelalt, et seal valati vähem bensiini paaki kui koolat ja kohvi makku. Ja kui palju odavat viskit valati sellesse kohvisse, seda võis vaid aimata. Paška ise ei käinud bensukas kunagi, tema sõi salateid, mida ostis Selverist või Stockmannist, ta tegi seda demonstratiivselt, et kõik ihnuskoid saaksid tema kallivõitu salateid nähes kõrvetised. Paška kannatas ülihappesuse käes, kadestas siiralt võõraste magude vastupidavust ja soovis, et kõik ta kolleegid satuksid kiiresti ühte pikka järjekorda Magdaleena haiglas või veel parem – satuksid otsejoones Liivale!

Sild uppus mürasse ja heitgaasidesse. Autod peatusid tekkinud ummikus. Juhid sirutasid end akendest välja ja vaatasid teda. Tundus, et vaatasid vaenulikult. Mõnikord sülitasid.

Rakitinile tuli jälle mõte, et võiks isa juurde sõita. Isegi haaras peaaegu telefoni järele. Siis tuli talle meelde viimatine kohtumine. Moskva vorst lõhnas ebameeldivalt, isa oli selle kuskilt hankinud, nagu ta ütles, odavalt, jutud vennast, isa hurjutas Stepani jälle selle eest, et too polnud vennaga seoses ennast „rakendanud”, mistõttu kõik oligi „kokku varisenud”. Kuigi mis nimelt oli „kokku varisenud”, ei teadnud ta isegi. Jällegi monument… Mingi jamps… Ta jäi lausa seisma. Ei, ta ei lähe isa juurde. Küüslauguvorsti lõhn ja jutud vennast – neid kahte asja tahtis ta lükata võimalikult kaugele, peaaegu lõpmatusse. Kindlasti mitte praegu. Järgmine kord…

Ta hingas sisse. Silla lõpus paistsid kaks kuju. Ekrem ja Obi. Žestide järgi otsustades nad vaidlesid. Nad vaidlesid pidevalt. Ta peatus. Võttis pakist suitsu. Otsustas, et laseb neil minna.

Võtta Saška koolilaagrist ja viia ta Kosmosesse „Jääaeg 3-e” vaatama. Ta ju nii väga tahtis seda näha. Kahte esimest oli näinud. Jah. Võtta Saška ja mitte sõita isa juurde. Papa tuleb toime. Siis teab, mida tähendab haiseda küüslauguvorsti järele ja muliseda sellest, millest endal mingit aimu pole! Kui hakkab ostma normaalset vorsti ja rääkima millestki meeldivast, siis saab ka lapselapsega suhelda.

Sigaret kahanes silmanähtavalt. Suitsu oli eredas valguses vaevu näha. Selja taga kasvas trammi krigin. Kaks kuju kihutasid käkaskaela peatuse poole.