Читать книгу Kuutõbise pihtimus - Andrei Ivanov - Страница 3

Kroken. Sanatoorium mägedes. Meid veeti pikalt Mercedesega kantrimuusika saatel mööda looklevaid teid. Viisakas noor taksojuht, riides nagu Jehoova tunnistaja, luges lakkamatult loengut Norrast, mägedest, väärismetalli maakidest, jõgedest ja fjordidest, kaladest, kalapüügist, spordist …

Mykland ja Flo …27

Jah, jah …

Solskjær …28

Muidugi …

Suusatamine, suusatamine …

Krokenis ootab teid ehtne mäesuusakuurort.

Ei või olla!

Küll näete ise …

Me Danguolėga vahtisime, silmad pärani. Punased majakesed murulappidega; murulappidel tugitoolides vanainimesed, kes kuivasid otsekui herbaariumid. Sõitsime oma kolm korda mööda palja ülakehaga kõhukast mehest, kes lükkas oma vatsaga muruniidukit. Koerad marutsesid. Tee lookles, naksates oma saba. Jõgi kobrutas. Sild. Teine. Kui mitu korda me oleme sellest jõest juba üle kihutanud? See vulises, sätendas; tee lookles, ruttas talle järele, lendas tema kohal; koerad, vanainimesed, punased majakesed … Ma olin sõidust uimane … Juht oli ära eksinud. Võinuks vähem vadrata …

Lõpuks saabusime Krokenisse. Lubatud paradiislikku nurgakesse.

Siin see on! Noh, mis ma ütlesin?!

Har det bra! 29

Kõikjal vedelesid osadeks lahti võetud roostes, mahakooruva värviga jalgrattad – treppidel, korvpalliplatsil, isegi katusel; jalgrattaosad nagu tapetud loomade kondid. Jalus kärtsud põnnid. Pall lendas korvi, rõdult pudenes näritud pala, süljelärakas: „Ebuala!”– ukse paugatus. Sissepääsul ratastoolis invaliid huulile tardunud naeratusega, silmis võimsate läätsedega võimendatud kurbus (vanamoodne leiutajakuju). Varjus suitsetas laua taha kühmu vajunud vanamees piipu, köhatas, tumepruunil näol sügavaid vagusid liigutades. Vähe maad eemal istusid suure pinkidega puust laua taga (selliseid kohtab sageli parkides: laud ja selle külge löödud pingid) päikeselõõsas türklased; kombeliselt, ise otsekui vahakujud, jõid nad miniatuursetest tassidest kohvi. Isa, ema, longus tütreke, kogu maailma peale vihane pojake.

Sees oli parem kui Farsetrupis.

Telefoni juures seisis ilus rase aafriklanna. Üleni kirevates hõlstides. Seintel olid suusad, slaalomisõitjate fotod, vimplid ja riiulitel karikad; mittetöötav kamin, kulunud põdranahk.

„Hukkunud alpinisti hotell,” ütles Danguolė ja turtsatas.„Täpselt.”

Otse jalge juures sehkendas põrandakaltsuga albaania mehike, pintsakus ja kukekates, sandaalidega, väike ja visa, ta ei olnud meiega põrmugi rahul, ähvardas kaltsuga trepile peletada. Kaks somaali tüdrukut pistsid itsitama ja panid jooksu. Keegi ütles susistades midagi norra keeles. Uks paukus, siis paukus teine uks. Iga heli haavas mind otse südamesse. Ma teadsin seda kõike peast. Teadsin, mis järgneb ühele või teisele helile. Helidel on ju oma genealoogia, nad võivad nii mõndagi jutustada.

Me jäime seisma telefoni juurde. Ma kibelesin veel kord advokaadiga rääkima.

Kuni ootasin, mõtlesin välja ettekäänet. Onu oli hoiatanud, et advokaadile tuleb kogu aeg helistada.

„Advokaati tuleb hoida oheliku otsas,” ütles ta.

… me jõudsime kohale, kõik sai nii ruttu joonde, olge te tänatud, ilma teieta …

Mida veel …?

Danguolė kiikas peremehetundega kööki.

Aafriklannal oli lausa ammendamatu telefonikaart … and never ending story to tell30.

Danguolė jõudis tervele laagrile tiiru peale teha; ma ketrasin kõik jutuajamised advokaadiga peas kolm korda läbi – aafriklannal polnud kiiret kuhugi …

„Advokaadile tuleb ennast meelde tuletada,” rääkis onu. „Et sinust saaks tema jaoks midagi vaese sugulase laadset … ja alati tänada, väsimatult, iga kord!”

See oli mul meeles: tänada, jätta hea mulje, teatada kõigist detailidest, nagu seda teevad lähisugulased, korrutada ühte ja sama, et ta harjuks minuga, imbuks mu kaasusest läbi, hakkaks mind unes nägema, langeks sõltuvusse, nagu langetakse sõltuvusse teleseriaalist või rahustist, hakkaks tundma end kasulikuna, vajalikuna (et sõltuks minu sõltuvusest), et tal oleks endal heameel sellest, et ta „aitab”, et ta tegeleb millegi tõsisega (saken om liv og død31) … ja vaevanägemine kannab vilja: olge te tänatud, ilma teieta … Skandinaavlastele on seda hädasti vaja! Küllus ja omaenda mõttetu eksistents, kus pole midagi otsida, sest kõik on olemas ja kõik on käepärast, sööb ka kõige kõvemast terasest närve jõudsamalt kui rooste, mis uputab nii või teisiti kõik laevad.

„Nad lämbuvad oma kila-kola täis korterites!” rääkis Hanuman. „Pea seda meeles, Euge! Äng, antidepressandid! See on see, millest nad koosnevad. Varem või hiljem lõpetab igaüks neist just sedasi ja igaüks neist, isegi kõige edukam või just nimelt kõige edukam on sellest kõige suuremas sõltuvuses, kuid pea meeles, Euge, igaüks neist kardab unustust! Sellel tulebki mängida … Nad tahavad end kasulikuna tunda!”

… ja siis ilmun mina! Lõin oma kaasuse lahti otsekui kaardi punktiirnoolega, mis viib elumõtte lätteni, esinesin märtrina, keda tuleb päästa, täie jõuga vedada. Advokaat tajus mu häälest, et ma ei valeta (ma ei valetanudki: kartsin päriselt!), ja – mis oli samuti tähtis – mõistis, et tegemist on „intelligentse inimesega”, niiviisi ta ütles. Ma torkasin vahele: kirjutan ise … seni pole veel avaldatud … kuid selle taha asi seisma ei jää … varem või hiljem … laske ellu jääda ja küll te näete …! liiati: iga suur kirjanik on kunagi olnud tundmatu …

„Ja-ja, rigtigt!32” nõustus ta. „Teil on kõik ees … Paljudel on tulnud kõiksugu jubedustest läbi tulla … Näiteks Knut Hamsun …”

„Oo!” hüüatasin mina.

„Dostojevski …”

„Jah,” ohkasin mina, „paremat näidet ei leiagi!”

„Sõlženitsõn,” jätkas advokaat eruditsiooni pritsimist.

„Te olete lausa asjatundja!”

Kostis urinat. Meeldib minu ees ennast kohevile ajada? Ajagu pealegi. See on vaid vesi minu veskile. Kädista, harakas, mida iganes, peaasi, et sa teed oma väikest tööd pisut paremini kui tavaliselt … liiguta ajusid! Aga mina otsin sellal vajalikke tõendeid. Ta rääkis palju … Aafriklanna kõndis kaks korda mööda, heites minu poole pilke. Lase advokaadil särada! Tal oli ilus mürisev bariton, prantslaslikult põrisev „r”, enesekindla inimese intonatsioon; kogemus, tema hääles oli tunda kogemust: silme ette kerkis viiekümneaastane ülikonnas mees, topeltlõug, hoolitsetud naha läige, päevitus, juustes härmatis, prillid, suured soojad käed, sajad võidetud kaasused, alistatud naised, taibukad sekretärid, suur kontor Bergenis, aknast vaade fjordile, ning tema seisab nagu kapten päikeseküllases saalis, mis on suur kui laev, mis viib meid Danguolėga imelisse tulevikku, kus meid ei saa mitte keegi kätte … Las räägib – tema hääl rahustas mind, ma kuulasin ja sulasin. Kiitsin takka. Temale meeldis see samuti: et ma helistasin, teatasin, tänasin. Tuleb tänada, osata öelda takk for hjelpen …!33, see on Skandinaavias kõige tähtsam – tänada võimalikult sageli, kohe muutud omaks! Seda suurema innuga hakkab ta ootama mu järgmist kõnet ning ma muutun märkamatult talle „omaks”. Mitte ei tea kes kusagil seal, mitte mingisugune viirastus, kuutõbine hullaris, vaid elus inimene oma haigustega, oma eluloo ja maitsega: juba oleme kirjandusest vestelnud, ilma üle mõtteid vahetanud, ainult sinasõprust pole veel joonud. Võibolla hakkab ta varsti nuputama, mida huvitavat mulle järgmise kõne ajal öelda … Tekib kaasatus – ta ei pane ise ka tähele, kuidas hakkab mu efemeerseid õigusi kaitsma. Mänguri põhimõttel … Äkitselt tekib temas soov mängida üle süsteem, mis peab mind koju saatma. Tegelikult lootusetu juhtum ju! Seda põnevam oleks proovida see võita, või mis? Miks ka mitte? Keerata seaduseventiil enda kasuks. Ilmutada osavust. Peaasi, et temas tärkaks huvi …

„Meid lubati kahe nädala jooksul välja saata …”

„Me veel vaatame seda!”

Ahaa! Teist šanssi meil pole, teist šanssi pole … haarame õlekõrrest, telefonijuhtmest, kaart, hääl … sõnad, keel … Ma kuulatasin, kissitasin silmi, klammerdusin puugina iga sõna külge. Hääl sisendas lootust, peas püsis hallipäise kogenud inimese kuvand – erksameelne, läbinägelik, ei ole endas veel uurijat päris maha matnud (olen kindel, et iga teine advokaat hellitab lapselikku unistust olla Sherlock Holmes).

„Saatke mulle oma paberid,” ütles ta hasartselt. „Nii ruttu kui võimalik! Kirjeldage kõike. Ma pean nägema, mis teiega juhtus. Miks taanlased teid välja saatsid. Asja tuuma! Detailides!” Ütles, et asub uurima; tõotas teha kõik võimaliku; mind ei puututa enne, kui ta on minuga vestelnud. „Kõik läbirääkimised ainult minu kaudu! Kuid kui kutsutakse intervjuule, siis minge!”

Ma lubasin, et esitan lühidalt asja tuuma. Püüan … Nii selgelt, kui suudan. Järgmisel päeval panin teele suure ümbriku kümne A4 lehega, kirjutasin öö otsa, kirjutasin kõik täis, mõlemalt poolt, lisasin mõnede dokumentide koopiad … ülejäänud saadan hiljem … seda oli alustuseks niigi päris palju! See pole teil kriminaali näpust välja imetud lalin. Teil on siin tegemist tõsiste inimestega. Riiklikul tasandil kuriteod, igas mõttes poliitiline juhtum: pankurid, politikaanid, mafioosod, kes pesevad oma raha varifirmade kaudu ja saadavad minusuguseid tankiste teise ilma. Elu on ohus! Teie kätes on inimese elu!

Nädala pärast helistasin uuesti; ta kiitis käigu pealt mu inglise keelt, ütles, et muretsemiseks pole põhjust, abinõud on tarvitusele võetud, neil pole õigust mind Taani välja saata …

„Kas teie tüdruksõber palus Taanis varjupaika?”

„Ei!”

„Suurepärane! Temal on samuti õigus varjupaika taotleda, te olete koos, kui kaks aastat on koos oldud, siis te olete Norra seaduste järgi perekond!”

„Oo, kui õiglane seadus! Kui inimlik!”

„Velkommen til Norge!34” hüüatas advokaat. „Kas teil on mõni dokument, mis kinnitaks, et te olete üle kahe aasta koos olnud?”

„Hangime.”

„Suurepärane! Hankige nii ruttu kui võimalik! It’s imperative!35”

„Sain aru! Saab tehtud!”

„Saatke mulle ja laske end lõdvaks. Teid ei ole kahe nädalaga välja saadetud ega saadetagi enne, kui juhtum on läbi vaadatud. Hehee, las vaatavad! Nagunii olete teie selles loos peamine taotleja. (Milline kaval käik!) Seega teid ei saadeta välja enne, kui tema pole intervjuul käinud, aga sellal, kui tema teeb oma intervjuusid, on nad kohustatud teid ära kuulama, kahe intervjuu peale kulub üksjagu aega. Hahaa, selleks kulub aega … Kas te arsti juures käisite …? Kuidas ei käinud?! Te pole seniajani tõsise spetsialisti juures käinud? Aeg – see on kõik, mis meil on, kallis sõber! Võtke otsekohe spetsialistiga ühendust ja võtke oma pea tõsiselt käsile! Teil on ju nii halb olla! Te ju ütlesite rigtigrigtig dårligt36 … Teil on olemas tõend, te saatsite koopia: olite Taani haiglates medikamentoossel ravil … Võtke rohtu! See on teile hädavajalik! Võtke number tõelise psühhiaatri juurde. Käige igal pool kahekesi. Kas ta inglise keelt räägib?”

„Päris hästi.”

„Väga hea. Käige igal pool koos ning las tema ajab igal pool teie asju ja isegi räägib teie eest. Te olete ju haige! Mõistate? Haige! Hoidke suu lukus. Teie ei vastuta enda eest, te olete haige! Haige eest tuleb hoolitseda! Haige ei pea üldse rääkima! Haige peaks üldse hoiduma inimeste ees rääkimisest. Saate minust aru?”

„Jah, muidugi, ma saan kõigest aru.”

„Noh, siis on ju hästi! Ärge unustage: tuleb hankida dokument, mis tõestaks kuidagi, et te olete oma neiuga olnud koos vähemalt kaks aastat …”

Kust sellist saada? Kust ometi? Mu pea oli pingutusest lõhkemas. Kavatsesin helistada onule, Paulile … kuid siis ütles Danguolė:

„Noh, see on ju nii lihtne – tuleb kirjutada mister Winterskov’le.”

Muidugi! Nii lihtne! Saatsin järgmisel päeval talle elektronkirja; ta vastas viivitamatult, et mõtleb, kuidas sellist dokumenti hankida: on vaja notarit, mingite inimeste tunnistusi, võimalik, et tuleb paluda Ivonnal ja Basirul kui kommuuni esindajail kirjutada volitus koos kuupäevaga, mil me kolisime ühiselt Huskegaard’ Vabaküla Punasesse Vagunisse … jne, jne. (Ma mõtlesin, et Punase Vaguni nagu ka termini „vabaküla” võiks välja jätta ning asendada Humanistlike Uuringute Instituudi ühiselamuga, kuid ei söandanud seda kirjutada.) Enda jättis vanamees esialgu välja, sest ei saanud valetada (vaimulikuseisus, veendumused ja nõnda edasi), kuid oli nõus otsima inimesi, kes oleksid meelsasti valmis seda tegema – meie heaks … Seejärel tuli mitme päeva pikkune vaikus, ent siis saatis ta ülimalt kentsaka kirja (see oli kirjutatud öösel: nähtavasti jäi oma büroos magama), kus ta, tulles tagasi meie kunagiste jutuajamiste juurde, mõtiskles inglise kultuuri mõjust lääne tsivilisatsiooni arengule, mis on käinud käsikäes maailmas ülevõimu haaramisega inglise keele ja küberneetika vahendusel. Nii ta kirjutaski: „kübertsivilisatsioon”, „ülemaailmne ülevõim”, „anglovalitsus”. Ma vastasin lühidalt, et kuna inglise keel võlgneb oma ajaloolise päritolu daanidele ja jüütidele, millest ta on mulle ise korduvalt pidanud loenguid Punases Vagunis, Huskegaard’ pargi tormimurrus meie arvukatel ekspeditsioonidel, otsides trossi, mida lohakas Mihhail Potapov oli traktoriga järel vedanud ja siis ära kaotanud, lossis, liikudes ühest saalist teise või roomates käpukil tähes F/7 saatusliku liistu number üheksasada kolmkümmend seitse suunas, siis võib ülemaailmset ülevõimu, millest Te, söör, siin kirjutate, pidada veel üheks viikingite ekspansiooni etapiks (võimalik, et selle süüks on need õnnetud sitaseened, millega viikingid oma mõdu ohtralt vürtsitasid). Hommikul vastas ta, et Ivonna ja Basiru on sõitnud Peruusse mingile etnofestivalile (sitaseentest võite Te vestelda Joackimi ja Frederickiga, kui nad Hamburgist tagasi tulevad), ei kujuta ette, mida teha, see on kurioosne, kuid mu notar (ainus, kellele ma sedalaadi delikaatseid asju usaldan) on puhkusele sõitnud ega tule tagasi enne kui augustis. Ta võttis omale puhkuse kuu aega varem ja puhkab kuu aega kauem! Vanamees vahutas nördimusest. Oli nii palju lahendamatuid asju, mida ei saanud edasi lükata. Mitte ei tea, mida teha selle Teie ja Danguolė dokumendiga. Ta muretses meie pärast kõvasti. Ent noormees, Te ei hakka eitama fakti, et inglise keelel on olnud saatuslik mõju Euroopa tsivilisatsiooni arengule ja maailma asjade seisule tervikuna. Ideologeemid on levinud ammustest aegadest, nagu ka vaidlused nendesamade Teie poolt, noormees, mainitud seente üle. Meenutage, inglise kirjandus on inspireerinud vene kirjanikke ning mulle tundub, et tugevamini kui mis tahes muu: võtame kasvõi tollesama Dostojevski, tema vürst Mõškin oli inspireeritud Dickensi Pickwickust, aga „Jevgeni Onegin” kasvab esimesest stroofist peale välja Tristram Shandyst, võrrelge:

My father was a gentlemen of many virtues 37

ja

Мой дядя самыx честныx правил 38

Isegi kurt kuuleb: sama stiil! Rääkimata kuulsatest Puškini poolt vahele jäetud peatükkidest, mis on tähistatud punktidega (Sternil tärnidega, kuid mis vahet?) … ja ka protagonisti nimi on Sternist inspireeritud: Eugenius … jne.

Kes teab, millega see kõik oleks lõppenud, kui poleks olnud Danguolėt; ta juhtus kord Krokeni arvutituppa astuma ja luges kogu meie kirjavahetust, läks joonelt telefoni juurde ja helistas vanamehele.

„Mister Winterskov,” ütles Danguolė talle omase otsekohesusega, „aga kas teie ei saaks saata meile kirja, kus oleks kirjas, et me kolisime Huskegaard’sse kaks aastat tagasi? Lihtsalt ja selgelt: mõlemad kolisid Huskegaard’sse 1999. aastal ja punkt. See oli ju nii ja kuskil poleks kirjas, et me kolisime koos sisse, see oleks eeldatav. Ei ole vaja tingimata kirjutada, et meil oli kummalgi oma elamine. Aga kui Ivonna tagasi tuleb, siis me palume tal eraldi kirjutada, kui selleks tekib vajadus … Ei, selleks pole notarit tarvis. Jah, lihtne kiri paberil. Jah, võib käsitsi. Ärge unustage pitsatit alla löömast. Jah, teie, mister Winterskov, Humanistlike Uuringute Instituudi pitsat … Ei, ei, keegi ei hakka kontrollima. Olen kindel. Noh, kas te saaksite sellise kirja saata?”

Paari päeva pärast saime me selle kätte ja saatsime advokaadile edasi, ta oli vaimustuses:

„Nüüd ei lahutata teid kohe kindlasti. Teiega hakatakse tegelema kui abielupaariga! Asuge teise asja kallale, võtke käsile spetsialistid, arstid. Ärge istuge, käed rüpes!”

Me ei istunud, käed rüpes. Polnud kahtlustki. Nädala pärast anti mulle medõde, tõsi küll, ta mitte ainult et ei osanud inglise keelt, ta ei teadnud ka vaimuhaigustest suurt miskit, kuid see-eest kiirgas temast versta kaugusele empaatiat. Tema nimi oli Marta Luise. Kord nädalas kostitasime me teda teega (ta tõi keeksid ja isegi oma kruusi).

„Ma näen, et te vajate abi,” korrutas ta mulle norra keeles. „Ma näen, kui halb teil on. Vahest tuleks teid haiglasse panna …?”

Tema toonis oli ebalus, tema kulmud võpatasid ja sööstsid üles, suunurgad tõmblesid. Lihtne tedretähniline külanaine. Ma kehitasin õlgu: kui haiglasse, siis haiglasse … ja ohkasin.

„Siin on vaja spetsialisti,” sedastas tema.

„Jah,” nõustus temaga Danguolė ning Marta Luise pani mind kirja Šveitsist pärit spetsialisti juurde, kes võttis vastu kusagil kas Stavangeris või Stavernis. Lubas meid autoga kohale viia.

„Ta räägib inglise keelt. Norra keelt ei räägi ta üldse. Tema vastuvõtule lähevad ainult need, kes oskavad inglise keelt. Kuid ta õpib norra keelt!”

Need detailid huvitasid mind kõige vähem. Peaasi, et oleks spetsialist, mitte mõni fufloo.

Selles maailmas otsustavad kõike ainult spetsialistid. Eksperdi allkiri – vaat mida hinnatakse selles maailmas. Inimene, kes annab välja sertifikaate, vaat kelle juurde tuleb minna. Kui sa ise pole jõudnud sääraseks inimeseks saada, siis püüa pääseda selliste inimeste jutule, rebi neilt allkirju ka kõige mõttetumatele tõenditele: tõendile selle kohta, et sul olid sarlakid, ja spetsialisti allkiri! Tempel! Kõik, ole kindel, et sul on olemas hinnaline paber, peida see kappi luku taha ja valva võtit! Varem või hiljem läheb seda tarvis. Koormatäis selliseid pabereid võib kunagi vaekausi sinu kasuks kallutada. Juhtumeid on erinevaid, igaüht tuleb lahendada nii, nagu see oleks elu ja surma küsimus (saken om liv og død!), muidu pole mõtet tõmmelda. Maailm on kord juba sedasi loodud, sest selle on loonud vargad, mõrtsukad, sulid, vangivalvurid, kohtunikud, bürokraadid, vereimejad, aga mitte mingisugused minu ja Danguolė sugused kuutõbised.

*

… näljastreik katkes sama ootamatult, kui oli alanud. Selle ajaga olime me jõudnud ära keeta kaks tuvi ja ühe kassi. Kasse sõelus Patareis rohkesti, nende hulgas oli ka vangivalvurite lemmikuid. Too kass oli selline keskpärane, kiitsakas, räbaldunud kõrvaga. Tükk aega otsis teda taga lombakas saunamees – valvurikärss, kes tuli saunavõtmetega, keeras meid lahti ja viis duširuumidesse pesema. „Türgi saunad …” rääkis ta ohates. „Türgi saunad …” Mitte keegi ei saanud tema huumorist aru, kõik põlgasid teda. Temaga ei räägitudki.

„Ega te pole kiisukest näinud? Sellist katkise kõrvaga, lonkab, tölpsaba, hall …”

Ei, keegi pole teda näinud. Haigutused, ükskõiksed. Teda ennast oleks võidud sama vabalt „kiss-kiss-kiss” kongi meelitada ja ära kägistada, ära kägistada ja ära süüa.

„Kõrvu on?” küsiti temalt vastuse asemel.

Suitsu tal polnud. Ta ei suitsetanudki.

Miskipärast ei olnud tollest kassist kahju. Ei teagi, miks …

Terve päeva meenutasime ja naersime, kord kassi, kord lombakat lollpead …

„Käib ja kolistab …”

„Ega te ole katkise silmaga kiisukest näinud?” ahvis teda Narvast pärit vargapoiss.

Naer.

„On ikka elu,” pressis sohver läbi hammaste. „Ei kadesta.”

„Pole tal häda midagi,” urises Fašist. „Ise pani end ketti.”

„Sihukese raha eest – ptüi!”

„Kõnts, pole midagi öelda.”

„Mis kassi siin enam?” ilkus Fašist. „Kassinahka talle.”

Kõik hirnusid end sügades.

„Mine otsi võre alt!”

„Vedeleb seal priilt!”

„Korja üles ja õmble omale topis!”

Hirnumine.

Üheksandal päeval toodi meie kongi vähki surev mees. Nädala pärast heitis ta hinge. Ta nälgis koos meiega. Korraga muutusime me kõik mõrtsukateks. Me tapsime inimese, kes oli vähki suremas. Me näljutasime vaesekese surnuks. Ah, mis meie … Ta ise ei söönud midagi. Ta ei rääkinud enam. Tema suust jooksis vastik kollane nire. Ta ainult kähises. Nägu oli vasekarva. Nagu kollatõbine. Me ei teadnud isegi tema nime mitte. Ta lihtsalt lamas, jalad välja sirutatud. Ilmselt lõid jalgadesse krambid, sest need tõmblesid. Jalad olid mustad; võimalik, et ta polnud enam ammu end pesnud. Ta ei taibanud midagi – ei seda, kus ta asub, ega seda, kes ta ise on. Me ei puutunud teda. Küllap oleks pidanud teda küljelt küljele keerama, kuid see polnud meie asi … Tema juures käisid arstid ja õed. Seisid hämmeldunult ta kõrval nagu need taanlased kaldale uhutud vaalakere juures – vaatasid, piidlesid silma, lasid millegagi valgust, pühkisid tatti ära, vahetasid linu … Mees talus nende hoolitsust kindlameelselt. Ent kõigest oli näha, et see oli tema jaoks hirmus piin. Ta isegi hingas oiates. Olnuks parem, kui teda poleks üldse toidetud. Sõrmed olid puukoore värvi. Huuled sinised, kollaka randiga. Sellises seisundis ei lähe söök enam korda. Topiti vägisi: puder pudises koos sapiga suust välja. Härdameelne õde käis ja toitis. Kolm korda käis ja rohkem end näole ei andnud. Ja õige kah. Inimene on suremas, milleks teda tühjatähjaga tülitada, mingisugune lobi, kas te mõnitate või …? las sureb rahus … see on viimane asi, see tuleb lõpule viia kiirustamata ja liigse saginata … siin pole kedagi tarvis – ka mitte maailma kõige hoolivamat ingellikku õde … Me ei käinud mehele pinda, lasime tal rahulikult hinge heita. Fašist käskis kõigil suitsetada ainult trellide juures, räägiti poolihääli, et mitte segada tal oigamast ja võpatamast. Lõpuks ta kooles ning kohemaid süüdistati meid tapmises. Fašist pandi seina äärde ja meie silme all raudu.

„Ülejäänud ajame teistesse kongidesse laiali!” kraaksatas kõhukas kapral.

„Ah minge persse,” pistsid narvalased oigama – nad kaifisid üheskoos olemist, olid end mõnusasti sisse seadnud nagu kutsikapesakond, koguni lükkasid koikud kokku.

„Ütelge veel, et mina olen tema surmas süüdi,” see oli viimane, mis ma Fašisti suust kuulsin.

„Ütleme, ütleme,” urises kapral teda kambrist välja nügides, „kes siis veel kui mitte sina … Mine!”

Rohkem ei näinud ma teda kunagi; kandsin poolteist aastat tema talismani – leivast mätsitud pealuud – ja maläävat, mis oli midagi soovituskirja laadset: selles anti teada, et ma olen täitsa okei poiss, mitte allalastu. Pealuu viskasin minema niipea, kui koju jõudsin, poolteise aasta pärast. Kõndisin läbi lagu, mille ema oli vanade korteris kokku keeranud, istusin mõnda aega köögis säästliku Taani elektripirni all, mis tolknes jämeda karvase juhtme otsas (meeldetuletus nõukogude triikraudadest) juba oma viisteist aastat, varjusin kemmergusse, pressisin vaevaliselt endast välja mõned needused, keerasin viimase vanglasuitsu, viskasin Fašisti leivapealuu sita sisse ja tõmbasin mitu korda vett, istusin ahju juurde põletama riidekraami, milles olin kõik etapid läbi käinud: pulloverid, vestid, maikad, mütsid, plätud – põletasin kõik ära, pesin end, vahetasin riided ja läksin poodi veini järele.

Kuidas mu sisemus vappus! Oleks keegi teadnud … Vabadus keeras mu pahupidi. See meenutas tugevat heroiiniannust pärast pikka taastusravikuuri.

Kuid mu vabadus oli inetu; kodu oli kole. See maja on tänini Koplis püsti. Raske uskuda. Tookord, 2003. aastal, suutsin suurivaevu uskuda, aga nüüd, kümme aastat hiljem, keeldub mõistus selle lobudiku olemasolu fakti vastu võtmast. Iga kord ema kohates taban ma kergesti äratuntavat kõdunemise lõhna, võpatan ja hakkan paratamatult temaga jõhkrutsema: mind ajab marru lehk, mida ta igale poole kaasa veab, kas ta siis tõesti ise ei tunne?!