Читать книгу Kuutõbise pihtimus - Andrei Ivanov - Страница 4

Kuu. Nähtamatute kähedad hääled ja meeleheitlikult kriiskav jää.

Ma tardusin paigale.

See oli ootamatu. Varjud liikusid. Hääled, lumi, krudin.

Muutusin üleni üheks suureks kõrvaks. Silmad läksid pärani. Meelekohtades hakkas taguma.

Nonii. Jõudsidki kohale.

Tahtsin lipsata garaažidevahelisse prakku. Seisin kui soolasammas. Taamal sadamalaadurite krigin ja rudin majatrepi juures, tundus, et ma olin sisse piiratud. Sadama kaja hingas kuklasse, jää naeris näkku.

Pea hakkas ringi käima.

Naer.

Kas nähtamatud naeravad?

Naer kostab pimeduses infernaalselt.

Kust nad välja ilmusid?

demons come and demons go

Kaubarongi kolin. Süljelärts. Ning jälle naer. Unisoonis.On nad kahekesi?

Kukkus köhima. (Või ajab röga välja?)

Kolmekesi?

Ja jälle süljelärts!

where they come from we don’t know 39

Vöökohta moodustus sulak.

Laskusin kükakile. Tõmbusin kühmu. Tõmbasin aeglaselt kapuutsi pähe.

Selles pimeduses nad mind ei näe. Ja kust nad võiksid teada, kes ma olen? Paljugi kes … Oma korteris olen ma jah mina ise. Aga siin kes iganes.

Roostes naer käivitus, võttis paigalt, hakkas sõitma.

Seal nad on!

Kaks musta plekki voolasid aeglaselt, takerdudes okstesse, kleepudes tüvede külge. Suitsutulukesed tantsisklesid, augustasid öökangast.

Roomavad hoovist välja. Üks mälub inisevalt videvust, teine itsitab.

Sõnadest ei saa veel aru. Kohe nad jõuavad mu praoga kohakuti. Ruumil on katuseaknad. Kohe. Kohe …

Ninahääl soriseb, otsekui kuseks liiva sisse. Itsitus saeb tema juga.

Venelased, ilmselgelt. Häälest ja süljelärtsust tunneb venelase ära.

Röövlid. Mõrtsukad ei kõnni niiviisi.

Võibolla nad tulid mind puistama …? hirmutama …? otsa sõitma …? neile müüdi mu võlad edasi? Nagu too peatuses moblasse: noh Sanja türademaa ütlen sulle maksa papp tagasi ära jokuta kasvõi osa ma ootan kuid maksa tagasi sest ma ütlen sulle ma müün su võla maha ja sinuga hakkavad teised klaarima ongi kogu jutt kas arvad et ma tahan seda teha me tunneme ju teineteist lapsest saati maksa tagasi noh eks sa ise tead oma süü kui ei maksa müün võlad maha ootan neljapäevani siis tulevad teised.

Äkki!

„Noh, kui mitte seekord, siis teinekord, nagunii varem või hiljem,” riukliku irvega: suitsutuluke lendas ja kukkus, pudenes mitmeks sädemeks, kustus.

„Jajah, ära räägigi, kuid kui siiber sellest on,” ütles teine ja sülitas.

Kellest nad rääkisid kui mitte minust? Kelle kohta meie hoovis võidi niimoodi öelda … Lappasin mõne sekundiga kõik tegelased läbi; ega neid teab mis palju olegi … Kes, kui mitte mina?

Nad eemaldusid kiirustamata, laiseldes, optimistlikult, jättes endast järele – nii lumme kui ka õhku – püünist kontrollimas käinud jahimeeste enesekindluse.

Lumi nõustus orjameelselt nende taldadega.

Lõpuks sulasid pilkasusega täiesti ühte.

Kas läksid ära?

Aga äkki oli veel kolmas?

Ajasin end püsti. Pea käis ringi.

Jõhkrad hääled, ülbed …

Võibolla polegi tapjad.

Seda robustsem saab see töö olema. Koos lõugaandmise ja verelaskmisega.

Mõnesid surm alandab, teisi ülendab. Ühed tapjad kahetsevad ega julge pilku tõsta, teised lähevad uhkust täis, usuvad, et tapatöö on neid puhastanud (Taat rääkis uhkusega, kuidas ta oma väimehe tappis, ja ütles, et naisuurija olevat talle öelnud, et me kõik peame talle sellest elajast lahtisaamise pärast tänulikud olema, kuid ta saadeti ekspertiisi, kontrollima süüdivust, Taat oli süüdiv, ta korrutas kogu aeg, et pani tapmise toime teadlikult: teist valikut polnud, kas tema mind või mina teda, see oli taplus, kuid keegi ei suutnud tõestada, nagu oleks väimees tahtnud Taati vagaseks teha, ja seitsmekümneaastane vanamees võis elu lõpuni kinni minna: tsoonis ma kaua vastu ei pea, vana kaevur plekkidega kopsus ja kusepõiesuuruse maoga); on selliseid, kelle jaoks on tapmine seiklus, mõne jaoks on see missioon, mille täitmine lähendab Jumalale. Ma jagasin Patareis mõnda aega kongi umbes 25-aastase noore mehega, ta oli isa tapnud, nad emaga tapsid isa kahekesi, julmalt. Neile tundus, et neil oli kõik läbi mõeldud, kuid raev pimestas ja kõik lendas uperkuuti. Nad tapsid teda kõigega, mis aga pihku juhtus. Algul oli nuga. Kutt ei suutnud kirvest kätte võtta. Mõtles, et tapab kirvega, kuid kui isa tuli, istus ja hakkas jooma, siis sai aru: kirvega ei suuda. Ma mõtlesin selle üle palju ning jõudsin järeldusele, et nuga on väike, seda pole justkui nähagi, ning hiljem ta kinnitas mu sõnu: kord öösel tšifiiritades ja teab mitmendat korda uuesti jutustades (ning mina kuulasin lugu jälle otsast lõpuni, lootes tabada mõnda erinevust või detaili, mida pole varem olnud), hakkas ta lõpus heietama: „Kirvest oli hirm kätte võtta, aga nuga on väike, suskasin vaikselt, nagu poleks midagi olnudki.” Tuleb välja, et ta püüdis isatappu varjata nii isa kui ka iseenda eest. Ta tahtis kuni viimase hetkeni teha kõike salamahti, kuigi ema oli ju sealsamas ja neil oli kõik kavandatud, kuid surma kandvat tegu ennast püüdis ta varjata! Nad jõid pikalt üheskoos, ei suutnud kuidagi pihta hakata. Juua oli samuti tarvis selleks, et jõuda meeltesegaduseni, kus üldine purjusolek varjutab kõike. Ema oli esimene. Ei pidanud vastu. Lihtsalt võttis panni ja piki pead, piki pead. Too hüppas püsti, hakkas vastu peksma. Siis haaras poiss noa. Kaks, kolm, viis hoopi. Too ei teinud väljagi. Purjus mees ei tundnud nuga. Isa ei vaadanud poja poolegi. See tantsib tema ümber, suskab, suskab, ning alles siis, kui tabas vist närvi, pöördus isa vaatama ja tema silmis oli hämmeldus: aga mida sina, kutsikas, teed …? Edasi peksid, millega juhtus. Siis läks ka kirves käiku. Nagu selgus, on kirvega tapmine päris segane. Lööd ega saa aru, kas oli tolku või mitte. Lihakäntsakas tormas mööda suvilat ringi, purustas kõike, kargas tänavale. Lumme … lumi oli kõik verine. Selle kohta öeldakse: kavandatud, ettekavatsetud. Kui Fašist oleks toona kambris olnud, oleks ta ühmanud: kavandatud … hehee … ettekavatsetud … Fašist oli arvamusel, et tapmine tõstab inimese teistest kõrgemale. Ettekavatsetud, kavandatud, külmavereline tapmine muudab inimese Supermaniks. Üksi see, et sa võtad julguse rindu, teeb su kangelaseks. Tappes astud sa üle nähtamatu piiri ning sealt pole tagasiteed. Sa muutud igaveseks mõrtsukaks. Seda juba ei paranda ükski kirik. Sa oled tapja ja punkt. Pole valikut. Seda ei pese maha. Pole tähtis, kus ja kuidas. Need on pisiasjad. Kusagil on juba kirjas: tapja. Ta oli fatalist. Kui sinust sai tapja, siis tähendab see, et nii oli sulle määratud. Fašist uskus, et kõige üle valvab Kõrgem Jõud. Ta ei nimetanud teda Jumalaks. Ta ütles: Jõud, Kõrgem Jõud. Ta leidis, et Kõrgem Jõud austab inimeses vaid jõudu. Kui sa ilmutad tahtejõudu, on Kõrgem Jõud sinu poolel, kõik muu ei oma tähtsust. Raamatuid, mida tema spordikott täis oli, ma ei näinudki: ta ei võtnud neid välja, kuid ma nägin, et raamatuid oli tema kotis palju: seljad olid tõsised, sellistes ilmus nõukogude ajal klassika, aga mõnele olid hoolitsevalt ajalehed ümber keeratud. Ma püüdsin oma uudishimu mitte välja näidata. Fašist põlgas neid, kes ütlesid ennastimetlevalt: „Mul on sajas paragrahv.” Ta pidas seda keigarluseks. „Kui sa tapsid inimese,” ütles ta, „siis nii ütlegi: ma olen tapja, said aru?” Ta rääkis mulle, mismoodi oli esimest korda üle selle piiri astunud. Tal oli olnud kuusteist. Sellises vanuses on kõige hõlpsam mõrtsukaks saada. Eriti kui vanemad on jätised, prussakad. Ta elas Narva servas. Maja aknad olid jõe poole. Kõik lakkusid seal päevast päeva. Talle oli meeldinud üks tüdruk, kes elas pesumaja juures. Oli tal sabas käinud. Aga kord oli näinud teda teise poisiga. Ta oli vaadanud, kuidas nad tatti panid. Kõigepealt oli poiss tüdrukul korra igemetesse lõksanud, seejärel end külge imenud. Ja käega persest kinni. Fašist teadis, kustkaudu too tagasi läheb. Leidis tühja pudeli, tegi roosikese, peitis end läbikäiguhoovi ja ootas. Tookord ta inimest ära ei tapnud: need olid abiellunud ja end ruttu põhja joonud. Rumalus olnuks üht prussakat teise pärast tappa. Tookord polnud ta toda kutti läbikäiguhoovi pimeduses ära oodanud, kuid oli tapmiseks küpsenud ning teisel korral oli juba lihtne. Meelekindlus tõstis teda teistest kõrgemale. Ta ei olnud päris varas. Teda kutsuti platnoiks, kuid ta ise ei pidanud end selleks. Ta oli leppimatu autoriteet. Kõik arvestasid temaga. Temaga ei saanud mitte arvestada. Ta vihkas vanglat kuulujuttude pärast. „Vangla pole täis mitte vargaid ja mõrtsukaid, vaid eitesid, kes muud ei teegi, kui peksavad keelt,” ütles Fašist. „Üks lõputu mokalaat ja peavalu.” Ta oli tegude ja sõnade inimene. Oli pealaest jalatallani kaetud haakristide ja fašistlike lippudega. Ta lihtsalt vihkas inimesi. „Inimesed on prussakad,” kordas ta sageli. Tal oli saksa perekonnanimi, kuid vene eesnimi, mida ta vihkas. Ta oli kolmkümmend seitse aastat vana.

Isa tapnud Superman nägi välja õndsalik, justkui ümbritsenuks teda pühaduse ja puutumatuse oreool. Temaga võrreldes olin ma lihtsalt paanitseja. Tema oli lõdvestunud. Ta ei kartnud midagi. Kongist sai tema jaoks raamistik, nagu raam portree ümber. Vangla täiendas tema kuvandit, nagu piin ja kannatused tugevdavad pühadust. Tapeti suvilas. Talv. Suvila. Õhtu. Mitte kedagi. Neid nähti. Kedagi justkui polnud, kuid keegi siiski oli (alati on keegi). Kuuldi kisa. Isa roomas õues ringi. Nad jooksid tema ümber ja püüdsid lõppu peale teha. Nagu Rasputinile. Oskamatult, räpakalt, lubamatu raevuga. Ei ajanud tagasi, kui neid kinni võeti. Tunnistasid kohe kõik üles. Kummalegi lajatati kakskümmend aastat. Mõlemad olid rahulikud. Nagu oleksid oma kohust täitnud. Esiti töö, siis lõbu. Ta oli peaaegu kogu aeg pikali ja luges ajakirju nagu inimene, kelle elus on kätte jõudnud täielik selgus: kiiret pole kuhugi, kõik laabub iseenesest. Täpselt samamoodi nägi välja üks mu semu, kes oli pärast kooli kuhugi sisse astunud, Moskvasse vist, ja ma käisin suvel tal külas: ta vedeles täpselt samamoodi, ei teinud midagi, oli endaga rahul ja õndsalik, ootas sügist. See samamoodi. Aeg-ajalt rääkis ta seinaaugu kaudu emaga. Too oli kõrvalkongis. Mõlemad väga toore kõnepruugiga. Ropendasid nagu keevitajad laevaremonditehases. Patareis on paksud seinad. Nad karjusid auku. Ma võisin kuulda ka ema ropendamist. Oli selge, et nende keel on selline ja teistmoodi nad rääkida ei oska. Nad ei vestelnud mitte nagu ema pojaga, vaid kui kaks samaealist inimest; poeg kohtles ema nagu alamal pulgal olevat kaasosalist, andis juhtnööre (kuritöös oli tema olnud eestvedaja ja see oli nende sugulushierarhia murdnud): „Täitsa putsis värk, onju, emps?” Selline võtab vabalt ette. Karistusaeg pole kõneväärtki. Pääseb vanglast neljakümneviiesena. Käsi ei väärata.

Kes ma tema jaoks olen?

Mitte keegi.

Tappa nimetu võlglane. Sinu sitt, sina vastutad. Lihtne vanglaloogika. Keerasid sita kokku – lähed kividele. Inimese jaoks, kes on kakskümmend aastat larbet lõrpinud, kogu maailma vihanud, esmatulnukatest kukkesid teinud, elanud sunnitöö päevaplaani järgi, on minusuguste lömastamine kord süljata.

Kiiremini siit minema. Kui raske on esimest sammu teha. Ümberringi on nii vaikne.

Mingisugune kõmin.

See kõmin on kõrvus. Vagunid seal kaugel veeretavad oma kriginat.

Kuhu?

Ruttu. Ükskõik kuhu.

Kuidas?

Rooman piki seina, tüvede vahel varjuna, iga samm on mürin, ragin.

Laterna keel äraväänatud kaela otsas ja poolkuuga kärbitud pilv. Ainult kolmes aknas on valgus. Meie omad magavad. Mustad korstnad. Maja vaevu aimub pimeduses. Sihukese maja elanikku kutuks teha on muidugi hõlbus! Sama kerge kui anda kassile jalaga.

Aiani. Kui veab, õnnestub mul isegi näha nende autot – hea oleks teada saada, mis autoga nad tulid … hea oleks näha …

Kuid ma roomasin läbi prao nii aeglaselt ja hiilisin tee poole nii kartlikult, et kui lõpuks välja piilusin – mitte hingelistki, mitte ühtegi autot, ainult laternarivi, omaenese varjudest välja imetud alasti puud, viltune Restori värav ja härmatise läige majade seintel.

Tänav vaikis. Hauataguse perspektiivi lõpus helendas magistraal. Seal märkasin ma mingisugust liikumist. Minu kõrval hakkas akaatsiapõõsas unes nöörikestega posisema, kuigi tuult polnud, ja kõik.

Vaatasin, vaatasin …

Mitte midagi. Koolnud tänav sulas silmis. Ootasin, et keegi reedaks end, lootes, et keegi ei ilmugi välja, keelitasin ennast, isegi valjusti, liigutades külmunud huuli: jamps … ainult tundus … ei tuldud minu pärast …

Täpselt samamoodi (isegi samade sõnadega!) äiutasin ma ennast seitse aastat tagasi, 96-ndal, kui hiilisin aiaaugu juurde (tollesama), liikusin ühe garaaži juurest teise juurde, vaatasin läbi pilude, ega keegi aia ääres liiguta, ega mõni must vari liigahta. Iga puu ei jää ju meelde! Pealegi kui rapud niiviisi! Mul oli lomka40, kohe pärast eeluurimisvanglat, üheksa päeva kumaari, pohmelli, kassikat – aga amfist on sihuke kass! Ma teadsin, et mul ollakse sabas, ja sellest teadmisest oli kergem, sest oled kogu aeg valvel: selgus lisab otsustavust, mis paisub ja keerab nii üles, et ei tunne ka lomkat, sellises olukorras aitab lomka pigem kaasa, muutub kütuseks, mis teeb inimese võimeliseks ka kõige võimatumateks asjadeks (võibolla lomka mind seitse aastat tagasi päästiski). Nüüd olin ma loid, ebamäärasus õõnestas, rinde all kraapis nagu lusikaga kausipõhjas: on sind kellelegi tarvis või ei? On sind tarvis või ei? Kas need lupardid käisid siin sind otsimas või ei? Kõnnid tänavatel nagu kaevikuid mööda. Ema väriseb kui napakas, kallab õli tulle; ta on sünnist peale veendunud kõiges kõige halvemas, talle pole amfi vajagi: eluaeg auru all! Kuid minu vabin pole ju sellest, et tal on silmis hullumeelne helk ja hääles värin (temaga on niigi kõik selge), vappekülm ei tule niisama, kui ei tunne valu, ei külmeta kübetki, klammerdudes pooleks tunniks vihmaveetoru külge, järelikult on põhjus ning sa tunnetad seda (nõudmata selgitust), põlvevärin sosistab sulle põhjuse: keegi on … keegi nuusib midagi … asi on põhimõttes: tuleb arved klaarida …

Ega siis asjata too advokaat, kelle Danguolė leidis, rääkinud, et parem on vait olla ja skisotee lõpuni käia … uurija püüdis mind üles raputada, kuid olin omadega täiesti läbi: naeratasin ja vaikisin … sakutas kaks nädalat, siis lõi käega: „Viige ta haiglasse!”

Ning alles seal – teisel kuul – lasti mu juurde advokaat.

Ma pidasin teda eestlannaks, kuid ta oli venelane, sellest uuest venelaste tõust, mis hakkas tekkima iseseisvuse teisel kümnendil: täielik mimikri, grimassid, meik, isegi nohhitamine ja teised eesti parasiitsõnad ning vaevumärgatav aktsent (nagu kerge ebameeldiv hingeõhk pärast hommikusööki), mitte eesti aktsent, vaid see, mis sigineb venelasele pärast pikka eestlastega koos töötamist. Meeldiv, umbes viiekümneaastane naisterahvas, viks ja hingeline: sai kohe kõigest aru, asetas end olukorda …

„ … uurisin teie juhtumit põhjalikult, põh-ja-li-kult! Teie tütarlaps rääkis mulle üksikasju … See on muidugi sea-du-se-tus! Õudne, mis üheksakümnendatel toimus. Aga juhtus hullematki: inimesi värvati väevõimuga, sunniti kirjutama alla miljonilaenudele, kõik olid müü-da-vad … Niiviisi ei saa elada … teiega tahetakse arveid õiendada … te ei tohi rääkima hakata … on dokumendid …”

Selgus, et keegi oli selles asjas rääkima hakanud, siis aga oma sõnad tagasi võtnud ja läinud tapiga viieks aastaks.

Viis aastat!

„Kes?”

Ta hammustas huulde. Ega ta ise olnud end maha müünud …?

„Vä-äga keeruline juhtum … Prokurörid ja politsei on endiselt korrumpeerunud …”

Ma imestan:

„Kas tõesti on kõik seniajani nii hapu?”

„No kuulge! Mida te imestate? Muidugi! Mitte nii nagu varem, kõik on muutunud palju ettevaatlikumaks.” Silitas peoga lauda. „Kuid sisu on paraku sama … Kinnitan teile … Vaadake, kui palju kohtunikke ja prokuröre meil vahele jääb …! Nende kohtadele istuvad teised ja mõne aasta pärast sama lugu! Pistised, pistised … Aga selles juhtumis – ma tean, kes selle taga seisab.” Sosinal. „Te pole esimene selline juhtum … Arvate, et maksuamet istub, käed rüpes? Mis te nüüd! Lõppude lõpuks ujuvad Männikul laibad pinnale … Kõiki ei õnnestu ära peita. Parem varju minna …” Ja kummardus ise, vaata et valmis laua alla vupsama. „Puhake, lähete ekspertiisi, teid kinnitatakse, küll näete – selliste paberitega Norrast –, eurooplastele vahitakse praegu suhu, kui on paber Euroopa arstidelt, see maksab siin mis tahes muust kolm korda rohkem … Nii et varuge kannatust ja ooo-da-ke, istuge vaiksemana kui veesi, madalamana kui roo-hi, nagu öeldakse … Parem pool aastat ambulatoorset sundravi kui viis aastat tsooni … aga seal võidakse ju mida iganes teha!”

Teadis, mida rääkis (oli kellega vaja sosserdanud).

Jah, muidugi … keegi ei hakka kärekülmal ööl niisama ringi jõlkuma ja pimeduses suitsutulukestega hieroglüüfe joonistama … turtsuma, luristama, su maja ümber hangedes ja kiilasjääl ringe joonistama … Vaat kelle jaoks sa lükkad lund! Omaenda mõrtsukate jaoks puistad sa jääle liiva, peksad seda kangiga puruks, et neil oleks mugavam sulle ligi hiilida … ning sulle makstakse selle eest needsamad kolmkümmend hõbeseeklit.

Vahest esimees mind sellepärast kojamehetööle panigi, et tahab mind kaunilt ära anda? Tal oli selline vastik muie, umbes et las pühib … iseendale hauda … Zwei Fliegen mit einer Klappe41 …

Märkasin kuuri juures prükkarit (teda ei aja kellegagi segi), ta vantsis läbi aiakese, trampis üle klumbi, kus kunagi oli taadil selleks spetsiaalselt kootud kindas roos kasvanud; prükkar murdis aeglaselt ja üsna valju raginaga läbi kibuvitsapõõsaste, krabistas kilekottidega ja kõlistas pudelitega, pobises midagi enda ette, ta ei kartnud muud kui ainult oksi: kõndis, nägu maas, lükkas õlgadega oksi laiali, hoidis kätt kaitseks ees, oksad klammerdusid külge, hammustasid tema jopet ja tema vastas vandumisega.

Ma suundusin pilke enda ümber heites talle tasakesi järele: kõik oli rahulik, ei paistnud kedagi … sellele pudelihunnikule, kolistamisele-ragistamisele ei järgnenud mingit reaktsiooni …

Prükkar ujus konteinerite taha, kadus oma kuuri.

Ma ootasin ja – hüppasin trepile, torkasin kiire rihitud liigutusega võtme auku, sisenesin trepikotta, sulgesin ukse enne, kui tuli süttida jõudis.

… lonkisin mööda korterit, piiludes akendest välja … isegi ema toast – tavaliselt vältisin ma üldse sinna minemist, seal oli nii õudne: kõik sassis, pea peale pööratud, segaduseks ei saanud seda nimetada: ta oli asjatundlikult kapikesed läbi puistanud, pluusid pahupidi keeranud, rinnahoidjad sõlme sidunud ja maha visanud. Ajalehtede peal olid tal kuivatatud taimed, palju igasuguseid taimi (ta püüdis mind ravida – tahaks teada: millest?).

Tema tuba on nurgapealne, sealt näeb kuure ja garaaže; heitlikult helgib majade vahel jalgrada, mida ei saa kusagilt mujalt näha (samal majaküljel asuv pööninguaken on kinni löödud); välja küünitades võisin ma peaaegu et nurga taha kiigata! Köögiaknast hoidsin ma kontrolli all treppi, oma toast laste mänguväljakut ja teed. Ma võisin näha ligipääsusid majale peaaegu et igast küljest! Ainult üks koht jäi kättesaamatuks: parkimisplats ühes prügikonteineritega. See koht tegi mulle muret, see muutus mu teadvuse kaardil mustaks ja kummitas isegi unenägudes: keeran nurga taha, aga seal on pilkane pimedus. Tegin hoovi kaudu jääpurikate all ringi (ennemini tapab jääpurikas, kui notitakse maha), keerasin ära, tegin haagi sisse ega läinud linna peale veendumata, et parkimisplatsil ei istu keegi tundmatus autos, et konteinerite taga pole kedagi kössitamas. Kui ema oli kodus, palusin ma teda viisakalt mõnel ettekäändel välja minna, kontrollida; sageli ei tulnud paludagi – läks ise (tal oli oma ärevuserütm), kõndis ümber maja, tuli tagasi ja ütles, et võib minna, pole mingeid kahtlasi tüüpe, kuigi lisas omalt poolt:

„Istuks parem kodus, milleks kuhugi minna …”

Kuid ma läksin, sest ei saanud päevad läbi selles mülkas passida. Kõrbema läinud kapsarullide haisust polnud kuskile pääsu. Ema siiberdas muudkui taldrikutega: praemunad, pudrud, vormiroad, hapukapsad … Avatud raamatud, kviitungid … kohv, kakao, puru, puru, proovikud, südamerohulõhnased pitsid, ženšennipurgike, nelk, testriribad parfümeeriakauplustest …

Soovitasin esimehele, kes oli meie trepi kohale automaatlaterna riputanud (mugav jälgida, kuid kõhe välja minna), et ta paneks parkimiskohtade juurde peegli, suure, jala peal, või riputaks selle majanurgale.

„Nurga tagant on paha välja sõita, ei näe, mis seal nurga taga on …”

Ta lasi kõverast suust välja õlleröhatuse, raputas pead ja küsis sedasi pilkavalt:

„Aga milleks sulle see? Kas sul on auto või?”

Ma oleksin peaaegu endast välja läinud.

„Kohe varsti on.” Ja krigistasin hambaid. „Praegu aga mõtlen ma rohkem jalakäijate peale. Mind oleks ükspäev peaaegu et alla aetud, kui ma labidaga siia-sinna … keegi tagurdas ja otse minu peale … teil on muuseas väike laps …”

Ta taltus.

„Nojah, nojah …” Sügas end ja sõnas tehtud osavõtlikkusega hääles: „Aga see pole üldse paha mõte! Meie majas on koguni kolm lastega peret! Me arutame seda. Suur tänu teile!” Surus mul kätt ja lubas: „Ma kirjutan linnaosavalitsusele … Kutsume koosoleku kokku … Informeerin elanikke … Küsitlen kõiki … See on mõte! Peegel … Lapsed … Ohtlik pööre … Hm! Mõte!”

Ja läks edasi hm-itama.

Ma söötsin talle ette idee, kuidas veel paar tuhat oma taskusse pista. Kuid see kõik jäigi õhku rippuma. Sest tuli koguda allkirju. Keegi ei tahtnud. Kõigil oli lastest savi. Oma elust seda enam, ja kellegi lapsukesed – jäägu pealegi auto alla! Esimees koputas ustele, helistas. Inimesed pagesid tema eest, vanamutid mähkusid õlarättidesse, kägisesid, tõmblesid, kõõritasid, pöördusid tast ära oma räimede-kasside juurde. „Mis peegel …? Kellele seda veel tarvis?” sõimles vana sideohvitser Kirjuhhin, villastes sokkides alkohoolik, lontis aluspesus sitakott – ta seadis koridori lõpus sisse suitsunurga, tossas seal ja sõimles, ema kartis teda kui kuradit, too ajas talle ligi, ujus külje alla, siis tulin mina ja panin raisa paika, ta otsis ajendit skandaaliks, sest talle ei laenatud raha („Kah mul venelased,” krimpsutas ta lõusta, „ümberringi puha juudinärud! Ptüi!”, sülitas kogu koridori täis), ja siis äkki peegel! Ema kahmas mul sallist kinni, sisistas:

„Misjaoks sa selle jama käivitasid?”

Ma tirisin tema käsi enda lahti küljest nagu takjaid:

„See on ju kõigest liikluspeegel … ema, kä-ed … e-ma!”

Kui peegel oleks üles riputatud, maganuks ma rahulikumalt, aga kui oleks riputatud mõlemale nurgale, ei tarvitseks ma ema toas käiagi … nii palju kola, pole ruumi jalgagi maha panna, enne kui jõuad aknani, tallad kõiksugu sodi puruks: pudelikesed, purgikesed, kuusetilinad … Seeeest milline rahunemine: vaatad välja – lumeehtes inimtühi õu, ere latern naabermaja juures, kõik jalgrajad otsekui saatusejooned peopesas, iga jälg selgesti nähtav. Kui hea, et me elame nurgapealses korteris! Ema rääkis, et nurgapealsesse satuti seetõttu, et vastasnaaber kolis esimesena sisse (1955. aastal), vahetas leidlikult ustel numbrid ära, et mitte kolida nurgapealsesse – külm nagu hunditallis, kes seda jõuab kütta. Aga mul ükspuha … ja emal ka: me peaaegu ei kütagi! See-eest ma näen siit peaaegu kõike; kui pandaks veel peegel üles, ei käiks ma üldse väljas. Ma näen seda isegi unes: suur, kumer nagu hiiglaslik sürrealistlik silm – ma küünitan aknast välja, vaatan temasse ja näen hoopis teistsugust maailma, näen mägesid, kiirevoolulist jõge, kaskaadi … See on Norra, ma näen sageli Norrat unes …

*

Meile anti nii räpane, nii pisike, nii pime tuba, et ma langesin silmapilk depressiooni – isegi mitte enda omasse, vaid enne meid selles toas elanud pakistanlase depressiooni. See oli laisa paksu inimese depressioon. Ta oli nii laisk, et see polnud isegi mitte depressioon, vaid soovimatus liigutada. Korjata oma trään kokku ja kolida koridori mööda kaks ust edasi oli tema jaoks peaaegu üle jõu käiv vaev. Ta kobis välja nagu rongikoosseis: viis reisikotti, kolm dermatiinist spordikotti, kaheksateist kilekotti: tühjad pudelid, purgid, kimpsud-kompsud, hilbud ja lademeis odavat

COOP-i jahu … Hiljem oli ka meil seda jahu: COOP oli lähim pood, kust võis nagu hulgilaost osta kõike väga madala hinnaga, näiteks 3,5-protsendise kangusega õlut või jahu ja kartuleid. Kõik ostsid jahu, kogu Kroken oli jahune. Esiti arvasin, et see on remonttöödest tulev tolm, kriiditolm. Aga kui hakkasin ise COOP-is käima, sain aru: jahu.

Kõigepealt jahu, seejärel kõik muu – sedasi satudki paiga võimusse.

Me ootasime pakistanlase järel mitu tundi, istusime koridoris kottide otsas nagu trammis – ülesõit on suletud, pakistanlane tassib kotte, kompse … Ta astub ühe pauna juurest teise juurde. Õngitseb välja mõne rätiku, ohkab, vaatab meid, vangutab pead, pühib laubalt higi, liigub selle rätikuga teise kompsu juurde, tõmbab lahti, tirib välja kilekoti, pakib rätiku selle sisse ja hakkab toas ringi tammuma. Me käisime väljas suitsu tegemas, tulime tagasi: tema seisab endistviisi kas lahtise koti kohal või kooserdab mööda tuba nagu unes. Kolimine ehmatas teda kõvasti. Ta oli stressis, tunnistas seda meile ise. Nägi välja täiesti heitunud: ohkas, rääkis iseendaga (kondises norra keeles).

Arvatavasti oli teda elus nii sageli ümber paigutatud, et ta oli üleni ära kulunud ega suutnud end kuidagi tervikuks kokku koguda, ta meenutas lastekonstruktorist kokku pandud mänguasja, mille detailid on enamalt jaolt siin ja seal Norra ja Pakistani vahel kaotsi läinud. Hirmus oli mõelda, kui paljudest sarnastest tubadest oli ta läbi käinud! Igaühte oli ta midagi maha jätnud. Võtaks õige ja lõikaks ta lahti, vaataks tema elu läbilõiget! Küllap ta ilmuks silme ette poorsena nagu puukoor, milles peitub nii mõnigi putukahõim. Ja tõenäoliselt oleks iga putukas samasugune nagu tema: poorne, kirpude ja tubadega, mis täis samalaadseid olendeid … ja nõnda edasi – niisugune see lõpmatus on. Mõnest purskub see lausa välja, piisab ühestainsast pilgust: jalutad koridori pidi toast mööda, heidad pilgu sisse, aga seal on lõputu labürint, selle taru kärjed paljunevad silme all, koridorid kasvavad, venivad pikaks, sajad koliidi all kannatajad, tuhanded haleduse kätte surijad, miljon leinajat, kes nutavad taga ema, isa, naist ja lapsi, kes on unustatud ühte tuppa miljardist … Ta pillab maha mingi kotikese, tema taskust pudenevad välja paberid. Need on tšekid. See inimene kogub tšekke, peab oma ostude üle arvet, tema sees on terve raamatupidamine. Kindlasti leiutab säästmiseks mingeid süsteeme. Kui palju ma olen selliseid näinud! Kõik nad lõikavad endast liha välja, et koju saata. Vaevalt jõuab rasvakihike koguneda, kui hakkab nälgima, saadab koju. Kuskil on pere, kelle nimel ta roomab selles labürindis juba teab mitmendat aastat. Hirmus mõelda, mis tal on sinna, nendesse fantastilistesse kärgedesse, jäänud. Mille kõigega pole ta tegelenud! Teenindanud, lükkinud helmeid, lakkunud pärakuid … vedelenud, täis kui siga, taipamata, kes ta on, kuhu ta teel on, milleks see kõik … teda on tänavale lükatud … ta on leidnud teise ukse, mis viib samasse tarusse … ning seal on samasugused toad, külmad ja kinnimüüritud … puruks pekstud akendega … ilma katuseta pea kohal … täis kehasid, põhupalle … haigeid, räpaseid … nimetuid, tarbetuid nagu temagi … põhupalli sarnane.

Pakistanlane sikutas kapi tagant välja kõvastunud kaltsu … vedas seda siia-sinna ja jättis sinnasamasse lompi maha …

Tema lehk püsis veel nädalat kaks. Afgaan, kelle juurde pakistanlane elama pandi, hakkas kaebama: uus elanik haiseb, ei pese end, ainult vahetab halatte.

Pisut hiljem leidsime me väikese karbi, täis vürtse – need kirvendasidki; kutsusime pakistanlase, näitasime vürtse, pakkusime, et otsustagu ise, mida nendega teha. Pikemalt mõtlemata haaras ta rõõmsalt karbi, porahtas tänusõnad ja läks jooksuga kööki.

Krokenis oli napakaid kui muda. Sisuliselt iga ukse taga. Mõned kandsid endas mitte üht, vaid korraga mitut tonti. Mõni teeskles, kuid selliseid polnud palju, hulga rohkem oli neid, kes kannatasid tõeliselt, kannatasid ise ja piinasid teisi.

Noor serblane ulgus öösiti nagu šaakal. Ei rääkinud kunagi kellegagi, käis, silmad maas, perverdi salanaeratusega; kui põrkas kellegagi ninapidi kokku, kummardas aupaklikult ja tõmbus baleriini kergusega tagasi – kikivarvul samm tagasi ja pool sammu kõrvale. Kandis kaelas suurt risti, mis oli noaga konservikarbist välja lõigatud, selle servad olid lihvimata ja kraapisid kogu aeg rinda, tal olid särgil kogu aeg vereplekid, mõnikord ka kätel: ma nägin, kuidas ta sõrmi lakkus (samuti salaja nagu doktor Moreau’ patsient). Kuigi see võis olla ka tomatimahl, tal oli kummaline toidusedel: tomatikastmes kalakonservid ja toored munad, kõik see oli tema habemes (ta ei ajanud habet ja meenutas kangesti vanausulist). Kord nädalas korraldas ta tingimata kontserdi: küünitas aknast välja ja ulgus, mõnikord sattus nii hoogu, et kukkus öökima. Teda oli mitmel korral kinni võetud, kui ta naiste ja laste nähes oli end paljaks kiskunud. Albaanlased tahtsid ta selle eest vaeseomaks peksta, kuid eided astusid vahele, kutsusid ambulantsi, ta viidi ära, hoiti kusagil ja toodi siis tagasi, ning ta jätkas õndsalt oma eksistentsi: soleeris kord nädalas, sigitas tomatilöga ja õli jääkidega tühje purke. Lapsed mängisid nendega, ajasid kummuli, kallasid löga põrandale; mingisugused metsaelukad, kes öösiti Krokenit külastasid, lakkusid löga põrandalt ära, jättes maha veidraid jälgi …

Noor türklanna ulgus samuti, kuid tema ulgus nagu emasloom innaajal, talle oli meest vaja, millest mulle teatas meie naabrinaise Tatjana tütar …

Tatjanal oli kaks tütart: vanem, kiitsakas ja kahvatu, sinikatega silmade all, saagis iga päev viiulit, teine – lehmasilmadega trulla – kooserdas mööda koridore ja tüütas tobedustega:

„Aga ütelge, kas teie mees armastab teid väga?”

„Jah,” vastas Danguolė.

„Aga miks teil siis lapsi pole?”

Vanust võis tal olla umbes kaksteist.

Tatjana ise oli peaaegu süüdimatu. Ta võis kell kuus õhtul „korraks” sisse astuda ning lahkuda vastu hommikut sõnadega „aga kõige tähtsama jätsin ma ju teile rääkimata”.Tal oli alati peas midagi kohutavat, sihukesi potte kanti ehk kaheksakümnendate algul ja sedagi kusagil kolkakülas. Käis koolis riides nagu matustel: rangelõikeline must kostüüm. Ta oli kõhn ja pikka kasvu. Pikakäeline, pikajalgne, kole. Kandis kõrge säärega saapaid, mida trepiastmetel kinni tõmbas, ja mantleid. Üks neist oli nahast. Meenutas kogu aeg mingisugust pliiti, mille ta olevat puhtaks küürinud – jäi arusaamatuks, millises laagris. Ka tema oli Taanis olnud … Too pliit oli temalt röövinud nii palju jõudu ja emotsioone, et ta ei suutnud jätta seda kasvõi kordki päevas mainimata: „Isver, kuidas ma seda küürisin! Emake, kui palju rasva seal oli – sajandivanused kihid!” Iga kord, kui ta kemmergut koristas, andis ta sellest kõigile teada: „Nonii, nüüd on puhtus. WC on puhas!”

Ta rääkis meile sadu jubedaid lugusid. Mees tapeti ära, pojad jäid maavärina ajal varingu alla. Ise pääses ta hädavaevu eluga, sai raske trauma ja oli nüüd nägemist kaotamas. Lõputud vintsutused, maniakkide ligiajamised igal sammul – igal pool, kuhu iganes saatus teda paiskas, varitses teda mingi himurusest ülesköetud pervert. Kõverdas sõrmi, loetledes operatsioone ja haigusi. Sõrmedest tuli puudus kätte. Kirus Taani ja Norra arste. Rumalad Norra ja Taani arstid olid teda uurinud, kuid polnud midagi leidnud.

Tema lapsepõli oli möödunud kusagil Doni ääres, isa austati kodus kui toitjat, too olla olnud haritud mees, sõjakangelane: kaks ordenit, viis medalit, haavatasaamine; suitsetas mahorkat, jõi Tseiloni teed. Tee oli rituaal, majas oli söögikultus, hea söök oli tähtis: liha, oma kartul, aukohal leib. Söödi hõbeda pealt. Laudlinad olid tikitud – ise tikkisid. Joonud ära kruusitäie teed, eemaldus isa rõdule piipu popsutama. Tegi päevas kaks piipu. Ei hellitanud ennast. Viina jõi mõõdukalt. Pärast surma leiti tema kapist mingisugused masinakirjas ümbertrükid (tunnistajate ütlused UFO-de ilmumistest Gorki ja Harkovi oblastis) ning öökapitäis plekktoose, kus oli kunagi olnud Tseiloni tee.

Tatjana läks mehele armeenlasele, too oli teda armastanud ja austanud. Nad elasid koos kümme aastat: viis Armeenias, kaks Bakuus ning veel midagi kusagil, siin ja seal. Tatjana rääkis palju Armeeniast, kliimast, päikesest põlenud maast, kividest, kultuurist, peretavadest, ajaloost …

Ta ajas sihukest jama, et mulle kangastusid tema pea kohal vareseparved. Nad sahmisid meie toa pimeduses ja plaksutasid tiibu. Nad istusid riiulitele, kapikeste peale ja kraaksusid, kraaksusid …

Me harjusime temaga ruttu ära ning tema harjus meiega sedavõrd, et üsna pea – meie õnneks – arvas meid oma vaenlaste nimekirja (ta nägi, kuidas me rääkisime ratastoolis invaliidiga – Tatjana oli tolle õega vaenujalal) ning lakkas meiega rääkimast. Me leidsime omale Krokenis koha, Kroken võttis meid vastu, me saime mesipuu osaks. Enam me ei märganud, kuidas akna taga kohiseb jõgi. Päevad hakkasid veerema … Mägesid mööda valgusid sügisesed värvid. Meid ei tülitatud, UDI-st42 ei saadetud pabereid. Norrasse maabus Rumeenia põgenike dessant; vana serblane, kes köhis koridoris iga poole tunni järel, teadis rääkida, et koos nendega andis alla ka piloot, terve lennuk, ka stjuardessid, aga võibolla rumeenlased hoopis kaaperdasid selle … Tanum oli pilgeni täis. Kuni igaüks oma loo räägitud saab … Las räägivad, ja võimalikult usutavalt! Rumeenia keele tõlke pole nii palju. Näidati lennukit, millega nad saabusid, kohvrite ja seljakottidega inimesi, mustlaslaagrit politseijaoskonna esisel muruplatsil. Kõik see tõotas venida mitme kuu peale.

Me lasime end lõdvaks. Käisime Oslos haši järel, ostsime keskvaksalist viis grammi, peitsin alukatesse. Müüja oli kaetud mingite kärnadega, sosistas, et võmme on väga palju:

„Kui sind selle asjaga vahele võetakse, lähed sitsima. Tükiks ajaks …”

„Tean. Ära pabista,” ütlesin ma talle. „Kõik saab jonksu!”

Ta jätkas soigumist:

„Sellel paigal hoitakse silma peal – kõike jälgitakse – võmme on nagu kirjuid koeri – seal nad seisavad …”

Eemal kioski juures ajasid rattapolitseinikud rahulikult juttu, mõlemad olid lühikestes pükstes, lihaselised jalad valgetes sokkides, sportlikud tumesinised tossud miniatuurse kirjaga politi – nad isegi ei vaadanud meie poole.

„Ole ettevaatlik!”

„Jajah, muidugi, sina ka.”

Botaanikaaias pingi peal, koltunud roosipõõsaste taga …

*

Seisin tükk aega akna juures. Võibolla terve tunni. Justkui kedagi oodates. Tänaval jäi kõik muutumatuks. Igerik poolkuu piilus mõned korrad välja, kuid videvik oli kollaste laternate võimuses – lumele ei ilmunudki toda magnetilist elavhõbedast helki, mida näeb külmadel öödel täiskuu ajal. Aeg läks, mitte ükski vari ei liikunud paigast. Tänav tardus paigale ja paistis samuti midagi ootavat: mõnda jalakäijat, mõnda autot. Akna all oli lumi veidi sulanud, kollakasookerjas ja rahustavalt neitsilik. Paplite pikad konksulised sõrmed helmendasid jääkildudest. Õõtsusid vaikselt. Iivelduseni. Mu ootust tugevdasid tilgad. Kusagil tilkus miski – akna taga või kemmergus, aga võibolla oli see midagi muud.

(Mõnikord juhtub seda kellaga: see tiksub, tiksub ning äkki – teatris või kohvikus – saan ma aru, et kell ei saa praegusel hetkel tiksuda, sest see jäi koju.)

Parkimisplats ja õu olid lumme tuisanud; tiined hanged valvasid jalgrada; lumememme peaga pink, mille üleannetud olid peatusest pihta pannud, paistis tapalavana; neooniga õlitatud tee, lasteaia võrejas piirdeaed, vanade paplite tüved, paplite tüved …

Püüdsin klaasi peale mitte hingata.

Suitsutulukesed ja kujuteldav peegel majanurgal olid mu mõtted vallutanud.

Poleks mingi hinna eest öelnud: kas ma seisin niiviisi, et vaadata tänavale – anda varjupaika mu silmadele ja kartustele? –, või ei vaadanud, vaid kuulatasin, püüdes kindlaks teha, kus ja mis seal tilgub.

Mõnikord otsid endas seletust sellele, mida kardad iseendale tunnistada, ja leiad võltspõhjuse, nuku, mille tõstad riiulile ja lollitad sellega inimesi, nii et lõpuks hakkad uskuma, et selle nuku pärast sa oma ideaalid reetsidki, et see nukk ongi sinu ideaal – jumal, kelle nimel sa elad.

Tilk … Tilk … Üks ja sama noot! Tilk … Tungivalt: tilk! Otsekui sikutaks keegi niidist. Aga kas see pole mitte mu süda? Purunevate tilkade heli traageldas olemist kokku; selles trummisügaviku kohale tõmmatud niidis kostis selgesti pääste. Justkui andnuks keegi sealtpoolt mõista: sa pole üksi … pole üksi …

Siis aga katkes. Vaevalt jõudsin mõelda, kui jäi vakka. Vaikus ja pimedus sulgusid nagu lõuad. Tähelepanu ahenes. Viisin pilgu teisale. Tõmbasin kardina ette. Seintelt vaatasid mind sugulased – vanad mustvalged fotod –, hukkamõist, küsimus, palve. Valdas nõrkus. Iga kord, kui ma aknast välja vaatasin, tundsin ma hukkamõistu; isegi kui ma ei vaadanud fotode poole, teadsin, et nemad vaatavad mind, ning paistsin iseendale võõrasse korterisse roninud vargana. Tunne, et ma ei ole mina (või mitte too mina), vaid keegi, kes teeskleb mind, tuli ja jäi jälitama esimesest päevast peale, kui ma sellesse majja astusin (kui see on maja, siis inimene on rott), istusin köögis Taani lambipirni alla taburetile, vaatasin ringi ja vajusin norgu.

Viisteist aastat … ei, parem niiviisi – 15. Kui kirjutan numbritega, mõistan selgemini, kui palju aastaid on möödunud. 15 aastat tagasi keeras vanaisa selle pirni sisse (mina hoidsin redelit) ning see põleb seniajani! Ma mäletan, kuidas memm ja taat (kumbagi pole enam) imetlesid selle eredust, ei jõudnud ära rõõmustada, rääkisid kõigile: „Kui tubli! Saatis sellise pirni! Särab nagu pidu! Ja pakiteed: sõstra-, maasika-, sidruniteed … Nii lõhnav tee – pruugib tõmbama panna, kui aroom levib üle terve korteri, üle terve maja!” Seda Pickwicki võis osta jaamast, kioskist, panna tõmbama ja mitte midagi tunda – ei aroomi ega pidu. Kuid neil oli ju tee Taanist, postipakist (pakk tähendab venelase jaoks nii palju), see pole üldse see tee, mida müüakse kioskis või jaamas. Ma ei vaielnud, polnud mõtet, kandsin rahumeeli onu asju, ikka neist postipakkidest, tulid koos tee ja lagritsaga (lõhn püsis kaua küljes), nende juurde käisid kirjad otsekui instruktsioonid: mu naine räägib, et see jope on moest väljas ja mulle on vaja mingisugust teist jopet, ning ükspäev me siis läksimegi poodi ja tegime väljamineku – ostsime mulle jope, ehkki ma punnisin vastu: ma olen ju nii praktilise meelega, aga see ost oli nii ebapraktiline, liiati arvestades meie olukorda, aga niipea kui miski läheb asjaoludega vastuollu, muutun ma kohe kangekaelseks, kuid tead, me oleme viimastel päevadel omandanud teatud kindlustunde või, ütleme, lootusevari on täitunud sügavusega ning ma olen hakanud rohkem värve kasutama ja vähem vett, mis võis samuti olla põhjus, miks me otsustasime mulle uue jope osta, aga selle otsustasime me sulle saata, kuna see on ikka veel uus (või peaaegu uus), teil Eestis ei ole sellised joped kindlasti veel moest läinud, kui selliste jopede mood on üldse Eestisse jõudnud, meil olid sellised joped mõnda aega – veel eelmisel aastal – hitt, ning äkitselt, mina ei pannud nagu ikka tähele, aga naine ütleb mulle, et ainult teiseusulised kannavad selliseid jopesid, aga kõik taanlased on järsku lakanud neid kandmast, otsekui oleksid kokku leppinud kontrollida: kes on siin põliselanik, kes aga võõramaalane – ning mina kandsin neid riideid südamerahuga, tulin selle jopega maikuus instituuti ning suitsunurgas tähendas üks neiu mulle:

„Uus kest või?”

„Jah, onu saatis Taanist.”

„Änks, ainult et see on talvekas, aga praegu on juba mai.”

Tema sõbranna lisas:

„Talv otsa käisid rääbakas ja nüüd siis tulid uues …”

„Ma viskasin tolle jope minema ja teist mul pole,” selgitasin ma põrmugi kohmetumata.

„Vingelt elad,” puhkesid nad naerma ja mina naersin ka – iseenda üle, midagi muud ei jäänud üle: mu kodus oli selline kaos, et mul oli häbi inimesi külla kutsuda, jope oli niisama, nali.

Ühest neist sai hiljem ärimehe naine, ta on nüüd kurat teab kes; teine sai vargalt lapse, too näppas Viru tänaval välismaalannadelt rahakotte.

Mõlemad olid pikkade jalgadega …

Ma mäletan, kuidas nende järele vesistas suud Adar, muusikuhakatis, kes käis meil instituudis tinutamas või kohvi joomas, toona oli ta sokuhabeme ja kokkukleepunud tukaga aganakott, ta kandis oma lühikestes pükstes nagamanni kuvandi ettevaatlikult läbi üheksakümnendate, käis auklikes tennistes, lavale ilmus põlvikutes. Ta oli kiitsakas, pani raskelt tina, etendas Robert Smithi eeskujul meigitud silmadega psühhedeelilist narkarit … Nüüd on ta hoopis teine inimene. Ta on suursugune ja enesekindel, kirjutab muusikat vene popsale, varemalt püüdis ta olla alternatiivne, matkis kord Kinod, kord EMF-i, mängis alukates nagu Wedding Present, keerutas perset Aizenšpisi ees, kui too tõi Tallinnasse Tehnologija, sattus lokaaltelemeeste fookusse ja unustas meid peagi, sukeldus läätsesse nagu kutsikas kausisse ning lahustus selles urinaga … Seejärel kadusin mina, sest kõik ümberringi sukeldusid millessegi: kes televiisorisse, kes raadiosse, kes bensiini, kes suhkrusse, kes metalli … ujusid pinnale, kaelas bismarckid, Lexustes, karjäärides, jalad ülespidi … Neil närustel aastatel läksid parimad rohtu … ja mina nende järel, kott täis kettaid ja mustandeid … Aga kui tulin tagasi ja panin kasti mängima, siis sain teada, et Adar on hakanud kirjutama popsalaule nümfettidele! Lõpuks neelas teda poliitiline sekt, ta hakkas ka neile kirjutama – valimishümn sellest, et Eestit päästab kriisist vaid kirikuehitaja, vaat kui kirikuehitaja pääseb tüüri juurde, läheb maailm helgemaks ning meil hakkab olema kaks suve ja ei ühtegi talve.