Читать книгу Harbini ööliblikad - Andrei Ivanov - Страница 5
ESIMENE PEATÜKK
ОглавлениеTernikovski kutsus Borissi teatrisse, pani pehmele toolile istuma, ronis lavale ja pistis lõugama:
„Vaadake enda ümber! Vaadake ringi! Keda te näete? Mitte kedagi! Saal on tühi. Istmed on tühjad! Mis te arvate, kes võib mind toetada? Kõike teen üksi! Mõistate? Ilma mingisuguse kõrvalise abita, püstitan kindlust ja pean sõda üksipäini – tasu saamata! Mitte mingite aumärkide või Rootsi kroonide eest! Ei! Lihtsalt niisama? Ka mitte! Ma sõdin Venemaa eest! Mõistate? Ilma Venemaata pole me mitte midagi! Tühi koht! Ümmargune null! Ma ütlen teile siit lavalt, et minu toimetuses on nagu armeestaabis kõik suunatud sellele, et päästa suur impeerium, kuni bolševistlikud rotid pole teda lõplikult laiali tassinud! Suurvürst Nikolai Nikolajevitši terviseks, hurraa!”
Hüppas lavalt maha, lõõtsutas tummaks löödud kunstnikule näkku, ütles:
„Noh, kuidas siis jääb? Võtate afiši teha? Näidendi pealkiri on „Pea ees sügavikku”. Nagu näete, meie hingevalust, päevakajaline... Eelmine nädal lõpetasin. Aasta otsa kirjutasin! On vaja kiiremas korras afišši. Nädala pärast mängime. Kuu aega tegime proove. Kõik on valmis, ainult afišši pole! Inimesed ootavad. Kõigile on teada antud! Afišši pole. Mõistate? Osa tulust läheb heategevaks otstarbeks. Piletid läksid nii müüki kui ka loosimisele. Tooge afišš ülehomme!”
„Kuidas? Nii ruttu?”
„Muidugi, esietendus on 24-ndal. Tajute numbrite riimumist? 24. aprill 1924. Mul on kõik läbi mõeldud. Astroloogiliste arvutuste järgi ei ole paremat päeva võimalik leida. See on sel aastal esietenduseks kõige sobivam päev. Numeratsioon on väga tähtis, noormees. Numbrites kätkeb edu!”
„Kuidagi ootamatu,” sõnas Boriss vaikse häälega, köhatades rusikasse.
„Mis, kas teid tuleb kuu aega ette hoiatada? Kas te olete liiga hõivatud? Tellimusi on nii palju? Kas te ei oska öösiti töötada? Olete unustanud, kuidas see käib? Kas te olete kunstnik või ei ole?”
Boriss noogutas.
„Milles siis asi, noormees? Teis peaks inspiratsioon pulbitsema! Kas te ei saanud siis praegu inspiratsiooni? Vaatasite mind ja ei saanud? Ma küsin teilt...”
Boriss noogutas ja küsis:
„Aga kas dekoratsioonidega pole vaja tööd teha?”
„Mida?” kortsutas dramaturg kulmu. „Dekoratsioonidega? Mis dekoratsioonidega? Seal pole dekoratsioone! Kas te ei saa aru või? Näidend on tänapäevast, praegusest ajast, sellest, mis hingel pakitseb, emigrantidest!.. Mis kuradi dekoratsioonid? Kõik on nii, nagu on: laud, toolid, uks, aken. Minu toimetuse ruum, mõistate? Olete mu juures käinud?” Kunstnik noogutas. „Mis te siis küsite? Isegi nägite: mul pole mitte midagi. Tavaline ruum. Ei mingeid dekoratsioone. Ei mingeid kostüüme. Me ei etenda midagi. Mängime iseennast. Selline on meie tee.”
Boriss vabandas, palus – kui võimalik – näidendit lugeda.
„Igaks juhuks... Et tuleks täpsem...”
Ternikovski kõhkles.
„Kas te niisama ei saa siis?”
„Saan, kuid...”
„Milles siis asi, noormees? Joonistage afišš niisama, viivitamata. Näidend on sada lehekülge pikk! Kas te loete selle ööga läbi või? Kuulge, joonistage müürilehele Venemaa vapp ja aeroplaan! Suudate?”
„Suudan, kuid ikkagi oleks parem läbi lugeda...”
Dramaturg ohkas, ohkis, muljus nägu, kõndis edasitagasi, seljast kinni hoides, palus tulla enda juurde toimetusse.
„Homme,” ütles ta, „ainult enne viit.”
Boriss tõmbas ateljees aegsasti otsad kokku, jõudis toimetusse kolmveerand viis. Talle avas ukse laiguti puuderdatud sekretär.
„Aga teda pole,” ütles sekretär, jätkates tema silma all puuderdamist, „ega tule.”
„Aga kas mulle näidend jäeti?”
„Ei,” ütles sekretär, klõpsas puudritoosi kinni, kallas kunstniku pealaest jalatallani põlgusega üle ja lisas ähvardavalt: „Mitte kellelegi ei jäetud mitte midagi!”
Boriss kõmpis hämmingus koju, mõeldes käigu peal afišši välja: aeroplaan – vapp – kõik see on kuidagi...
Nägi juhuslikult Ternikovskit. Too seisis keset Jaani tänavat, mantlihõlmad lahti, ja žestikuleeris ägedalt, püüdes peatada voorimeest. Hobune hirnus ja kappas edasi, joostes dramaturgi eest minema justkui naerdes. Tramm veeres. Pidur ragises kriiksudes. Klaasid särasid. Ternikovski vandus ja hüppas trammi peale. Kunstnik tema järel.
„Pole koopiat, noormees, pole! Keegi ei teinud koopiaid! Kõik tegin ise, kirjutasin käsitsi. Jagasin näitlejatele laiali. Pole teile midagi pakkuda. Nii et joonistage minu sõnade järgi. Aeroplaan – vapp – verev loojang – pimedus. „Pea ees sügavikku”. Lavastanud Ternikovski. Näitlejate nimed: Ternikovski, Ložkin ja nii edasi, nimekirja järgi... Kas ma andsin teile nimekirja?” Kunstnik noogutas. „Siis tehke! Mida teil veel vaja?”
„Tahaks lugeda... saada aru, millest näidend räägib.”
„Kuidas millest?! Ma ju räägin teile! Meie asjakorrast! Tänasest päevast! Sellest, mis meil hingel!”
Nördimuspursked. Süljepritsmed. Hüsteeria. Kogu tramm vahtis teda nagu hullumeelset. Oli tuttavaid nägusid... Boriss tõmbas pea õlgade vahele. Ternikovski etendas jälle kedagi otsekui laval. Kätega vehkimine, ähvardused, hüüdlaused, trampimine. Emigrantliku ajalehe Kesköised Sõnumid toimetaja viieminutiline monoloog.
„Saite aru?”
„Mm-jaa...”
„Tegutsege!” Ja lükkas kunstniku trammist välja.
Boriss tõttas koju joonistama. Nädala pärast igavles ta teatrisaalis, priipääse taskus. Laval ei olnud tõesti peaaegu midagi: laud, kaks tooli, aknaruut ja karikatuuriga plakat seinal. Nagu oligi arvata, mängis ajalehe Kesköised Sõnumid toimetajat Ternikovski ise, tema sekretäri mängis Ternikovski armuke ja sekretär, ainult et tema nimi oli nüüd Eleonora, ta oli end kohutavalt üles löönud ja teinud pähe mingi jubeda soengu. Esimesed pool tundi ei ilmunud lavale rohkem kedagi (mingi nägu nagu vilksatas, kuid võibolla ainult tundus nii). Ajakirjanik dikteeris sekretärile oma hirmuäratavaid kirjutisi, mida Ternikovski avaldas pseudonüümide all regulaarselt erinevates ajalehtedes. Sekretär tippis kirjutusmasinal, pööritas silmi, ohkas ja niheles. Veel tegi toimetaja kolm telefonikõnet ja võttis vastu kaks (keegi helistas lava taga millegagi, ilmselt väristati kellukest). Telefoni Ternikovski toimetuses polnud – see oli nutikas leid. Ju oli kuskil näinud. Rääkis telefonis samasuguste intonatsioonidega nagu dikteeriks. Iga telefonikõne kestis vähemalt viis minutit. Kõik see oli jube igav. Saadeti telegramme. Õnnitlused. Hõisked. Elagu Suurvürst! Hurraa!
Vaheajal sosistas Ljova Borissile:
„Kõik on siin. Täna tulid kõik kohale. Kui palju rahvast! Sa mõtle, kui palju rahvast tuli seda jampsi vaatama!”
Inimesed jalutasid ringi ja jutlesid poolihääli:
„Mitu vaatust on?”
„Neli.”
„Kui õudne!”
Teises vaatuses tundis Boriss hullumeelses näitlejas nimega Tšatski jahmatusega ära iseennast.
Eleonora: Härra Tern, teie juurde tuli kunstnik!
Tern: Las tuleb sisse!
Sisse astus Tšatski. Kaabu käes. Kikivarvul. Kriiksatas. Istus tooliservale.
Tern: Te olete siis kunstnik?
Kunstnik: Jah, kunstnik.
Tern: Te siis joonistate ka? Aga mulle öeldi, et te olete piltnik.
Kunstnik: Jah, piltnik.
Boriss taipas järsku, et etendub nende tutvumise stseen. Tegelikult oli kõik olnud hoopis teistmoodi...
Nikolai Trofimovitš andis Borissile Ternikovski toimetuse aadressi. Raekoja plats, kolmas korrus. Pime kivitrepp. Seisid mingid inimesed, ajasid tasakesi juttu. Toimetus osutus mitte päris toimetuseks, nagu Boriss oli endamisi ette kujutanud, vaid tavaliseks väikeseks korteripugerikuks, mis oli sisustatud nagu juhtus. Sekretär ütles, et teda oodatakse, koputas toimetaja toa uksele, teatas, et saabus kunstnik, lükkas kitsasse tuppa, lõi ukse kinni. Akendel kardinad ees, tuhm lamp. Lõi põlve vastu taburetti ära.
„Istuge.”
Istus.
Massiivne laud: paberid, žurnaalid, mapid, raamatud. Laua taga istus kentsaka välimusega mees. Tal oli ebaproportsionaalne nägu, mis meenutas peegeldust mõranenud peeglis. Kujuteldav pragu jooksis mööda hambavahet, kaheharulist lõuga, kinnistus kulmudevahelises armis. Lehetoimetaja otsmik oli kumer. Selle asemel, et katta armi ja inetut laupa tukaga, kammis Ternikovski juukseid seitlisse. Seetõttu sarnanes ta lõhki praksatanud meloniga. Riided istusid tal seljas väga veidralt, nagu oleks ta need suure rutuga selga tõmmanud kui vodevillis ootamatult tabatud armuke. Selja taga rippus tal plakat karikatuuriga: budjonnovkaga ahv, tema kohal hiiglaslik sõrm ja kiri „Litsu bolševikutäi puruks!”.
„Te siis joonistate ka?” küsis Ternikovski.
„Jah.”
„Aga Nikolai Trofimovitš ütles mulle, et te olete piltnik, töötate ateljees.”
„Täiesti õige.”
„Millises?”
„Tideli omas.”
„Aa, Tidelmanni juures! Mis keeles ta teiega räägib?”
„Saksa.”
„Tähendab, oskate. Vana sunnik oskab suurepäraselt vene keelt, suurepäraselt! Pange see igaks juhuks kõrva taha.”
„Tänan, võtan teadmiseks.”
„Karikatuure oskate teha?”
„Oskan.”
„Mis lehes te töötasite?”
„Lehtedes pole töötanud, kogemusi pole, kuid siin on teile minu karikatuurid. Vaadake palun.”
Boriss näitas areldi kladet (päevik ja visandid); Ternikovski niisutas süljega sõrme, lehitses seda, Boriss köhatas ja rääkis:
„Jätta ei saa... kuna siin on veel isiklikku laadi... ülestähendused...”
„Te veel kirjutate ka?” muigas Ternikovski kerge kahetsusega. „Äh, ei ole mulle teie märkmeid tarvis. Ma kirjutan siin ise.” Andis klade tagasi. „Hästi. Mulle meeldib. Kui miskit on, võtan arvesse, tingimata. Mul on vaja rohkem karikatuure bolševikest. Mõistate, millega me võitleme? Agitatsioonilis-propagandistlik tegevus. Karikatuuride kujul. Karikatuuris kätkeb suur jõud.” Koputas sõrmega karikatuurile seinal, laskis ahvile otse koonu pihta nipsu. „On tarvis midagi seesugust, et kõrvetaks, teate, nagu sinep. Noh, selle võtame ette pärastpoole...”
Selleni – taevale tänu – ei jõutud. Ajaleht pandi kinni. „Keegi andis üles,” sajatas Ternikovski. Ta kutsuti politseisse. Mõnda aega oli vaikus. Siis ilmus jälle välja, teises ajalehes, kuid kükitas endiselt vanas kohas, Raekoja platsil, ahviga seinal. Kutsus jälle enda juurde.
„Rebrov, te olete ju piltnik?”
„Jah.”
„Ma vajan ülesvõtteid arhitektuurimälestistest, sealhulgas Peeter Esimesest, ja kõigist vene õigeusu kirikutest, katedraalidest, kabelitest – kõigist, mis asuvad Reveli[1.] piires. Kas saate hakkama?”
„Jah. Peeter on olemas. Kõik kirikud samuti. Minu erakollektsioonis. Sünagoog sealhulgas. Neid trükkida pole mingi vaev. Tõsi küll, paber on praegu kallis...”
„Selle maksame kinni. Aga misjaoks sünagoog?”
„Ilus arhitektuurimälestis.”
„Kas te olete juut?”
„Ei.”
„Milleks siis sünagoog? Võtke arvesse, meil on õigeusklik vene ajaleht!”
„Hästi, võtan.”
„Rebrov, kas te olete ikka vanas kohas? Tidelmanni juures?”
„Jah, ja prantslase juures ka... valmistame eraateljeesstuudios näitust ette...”
„Väga hea. Tehke mind oma prantslasega tuttavaks. Minge!”
Tšatski lahkus, prõmmides millegagi kulisside taga. Lavale ilmus kapten: vuntsid, valged kindad, lill nööpaugus.
Tern: Ahaa! Rittmeister Basilisk! Teid me ootasimegi!
See oli Topolev, ohvitserimundris, ristiga kaelas ja – heliseva taskukellaga.
Boriss võpatas ja punastas.
Ternikovski näitemängus oli kõik segamini nagu pudru ja kapsad. Tegelikult Topolev ei kandnud vormi ja ilmus Revelisse natuke hiljem. 1922.-l. Porutšik Solodov korjas ta kuskilt kaasa, räägitakse, et läks turule kartuleid ostma ja tuli tagasi koos sõbraga. Enne Topoleviga kohtumist ei kujutanud porutšik endast midagi. Kägises ja kaebles, sügas end. Tukaline, ühest kõrvast kurt. Nägi välja nii, nagu elanuks vaksalis, oodates ešeloni, mis viib teda edasi, mingile nähtamatule rindele. Puhastas iga päev püstolit, nühkis nööpe. Ei vaevunud tsiviilriideid soetamagi ja nii ta seal ühiskoridoris sõjaväevormis patseeris. Teretas kõiki viisakalt: „Tamara Sergejevna, tervist!” – kergitas vormimütsi, küsis, kuidas tervis. Tema saapad läikisid ja summutasid koridoris kõik muud ebameeldivad lõhnad. Ustavate Liidu istungitel ta tukkus. Ei võtnud iial sõna, kuid kinnitas alati mornilt, et on valmis kasvõi kohe lahingusse minema. Istus toolil ainult ühe kannikaga. Kindraleid vaatas nagu koer peremeest. Näeb Glinjanajal[2.] Vassilkovski papaahat ja haagib talle sappa nagu takjas. Järgmisel päeval silmab Bułak-Bałachowiczit, lööb kulpi ja liipab kõrval. Sedasi ta täbarusse sattuski. Kummel saatis grupi inimesi salaja Venemaale, kuid piiril oldi neil vastas. Solodov ja veel kaks pääsesid kuidagimoodi terve nahaga, kadusid uttu ning panid läbi soode ja rabade...
Topolev naeris:
„Ausõna, porutšik, mis kentsakas lugu! Te olete vapper mees, kuid tõdegem, et tobu mis tobu. Kuidas saab seda vana rebast usaldada? Kuhu te lasite end tõmmata?”
„Mis rebast?”
„Kummel! Ta ju teenib teie pealt. Semmib poolakatega. On kahe pere koer. Küllap maksid talle ka bolševikud, iga kinni võetud ohvitseri eest tuhat rubla kullas! Saatis teid lõksu ja hõõrus käsi. Ja rääkis Varssavist operatsiooni jaoks kindlasti miljoni välja. Mitte vähem! Vormiriietuse ja relvade muretsemiseks, sõjaline operatsioon – see pole ju naljaasi!”
Nii kui see kelminägu välja ilmus, muutus Solodov teravaks, torisevaks ja lakkas koguni naabreid teretamast.
Rittmeister Basilisk. Lendur heliseva taskukellaga...
Boriss pidi peaaegu minestama, kui kuulis seda kella toimetuse koridoris. Viskus kaame näoga Topolevile kallale, rabas rinnust kinni, suurivaevu kisti eemale. Ternikovski ja Solodov hoidsid kunstniku käsi kõvasti kinni.
„Milles asi, nolk?!” pühkis Topolev endalt tolmukübemeid.
„Isa uur! Te olete varas! Teie varastasite meid paljaks!”
„Noo-noo, tasem,” vaigistas Solodov kunstnikku.
„Mis süüdistused, noormees!” sisises Ternikovski. „Mis teil hakkas? Rääkige õige järgemööda.”
Lasti rahuneda, kallati veini.
„...kui Isenhofis[3.] möllas plekiline soetõbi, läksid kõik vanemate asjad kaduma...”
„Räbal lugu,” noogutas toimetaja, „ma kuulsin seda Nikolai Timofejevitšilt, milline häda ja õnnetus teil seal juhtus... Pahasti, härrased, pahasti...”
„Jah, Narva all said paljud...” kohmas porutšik mornilt.
Ternikovski andis käega märku, et lastagu kunstnikul rääkida. Boriss lasi pea norgu, istus ja jutustas, vahtides maha nagu gümnasist.
„Alles jäid vaid sakvuajaaž albumitega ja aparaat kolmjalaga.” Tema huuled värisesid.
„Noh, noh,” porises Solodov.
Topolev jõi veini täiesti äraoleva näoga, nagu ta ei kuulekski, kuidas teine rääkis: „...kõik dokumendid, kõik asjad... pandi tolles segadikus pihta...” Topolevil oli väljakannatamatult igav, ta vaatas noort meest nagu kärbest, justkui vaagides: kas lüüa maha või tühja temast?
„...kell oli isal alati kaasas...”
„Olete te kindel, et see on teie isa uur?” küsis Topolev lõpuks küüniliselt, vesti kohendades.
„Loomulikult! Ma tundsin selle meloodia kohe ära. Kaks korda on parandatud, aga ikka takerdub. Ja alati ühtemoodi! See on Charles Rouge. Seal peab olema graveering. Kallile pojale Aleksandrile... Isalt... See tähendab minu vanaisalt. Nimepäevaks... 27. mai 1892...”
„Hm!” Topolev kontrollis: „Täpselt!”
Ning silmapilkselt elavnedes, endalt unisuse maha raputades näitas Topolev mustkunstniku kombel taskukella kõigile, astus porutšiku juurde, astus näitekirjaniku juurde:
„Palun veenduda,” ütles ta konferansjee häälega. „Noormehel on absoluutselt õigus.”
„Rahunege,” manitses Solodov kunstnikku. „See ei tähenda veel, et te võite inimestele kallale karata.”
„Jah. Võtke end kokku, noormees,” rääkis Ternikovski kõigile veini juurde valades. „Härra Topolev seletab kohe kõik ära.”
„Siin pole midagi seletada,” ütles Topolev. „Kõik on väga lihtne. Lihtsam ei saagi olla. Ma võitsin selle kella rongis teel Revelisse. Kuid kuna see on teie perekonna aare ja omab teie jaoks kahtlemata teatud sentimentaalset väärtust, siis olgu peale, uur on teie oma, võtke.”
Boriss seisis nagu soolasammas.
„Noh, võtke!” müksasid teda Solodov ja Ternikovski.
Boriss punnis vastu. Teda pimestas raev – uur ei omanud enam tähtsust. Ta tahtis midagi muud. Veelgi enam, ta kartis kella puudutada.
Topolev võttis taskust kaardipaki, segas osavalt, ulatas kunstnikule.
„Võtke üks kaart,” ütles ta. Boriss võttis, Topolev samuti. „Mis teil seal on? Emand? Pagan!” Viskas oma kaardi teistele näitamata maha. „Kaotasin. Võtke uur. Nüüd olete selle võitnud. Ja joome, kurat võtaks, kadunud omandi tagasisaamise ja õigluse terviseks!”
Joodi. Ja joodi edasi, jõudmata tooste lausuda. Hommikul oli kunstnikul jube paha. Ärkas oma voodis. Ei mäletanud midagi. Seinad kõikusid. Aknas plinkis miski. Tundis suure vaevaga oma toauberiku ära. See tundus olevat kitsam kui tavaliselt. Lauakesel lebas taskukell. Boriss ehmus, nagu oleks näinud viirastust. Peitis kella kaugemale. Katsus selle peale mitte mõelda. Kõndis kaks tundi kodus ringi, võbin rinde all. Uur ei andnud rahu. Püüdis end ohjes hoida mis ta püüdis, ei pidanud vastu: viis Nikolai Trofimovitšile. Rääkis aset leidnud intsidendist. Palus hoiule võtta.
„Mul on raske sellega samas toas olla.”
„Mõistan,” ohkas onu, pani kappi luku taha.
Rittmeister Basilisk kõndis laval edasi-tagasi, luiskas nii, et suu suitses. Oli just nüüdsama üle elanud lennuõnnetuse. Ärandanud bolševikelt aeroplaani.
Topolev ilmus eikusagilt; Solodov ei mäletanud, kuidas nad kokku trehvasid. Oli polkovnik Guniniga kõvasti viina võtnud, polkovnik oli muudkui kostitanud, siis äkitselt vandunud nii et maa must ja haihtunud, Solodov hakkas minema mööda Stennajat[4.], läks ja laulis, jõudis Rannavärava juurde – keegi laulab kõrval... Topolevi sõjaväelist auastet – kui see tal oli – ei teadnud keegi; miskipärast kutsuti rittmeistriks; keegi ütles, et teda olevat volitanud keskus, kuid milline keskus, ei teatud; ise rääkis ta, et tal paluti avada Revelis kattevarjuks mänguklubi, ise teate, mis eesmärgil, mis ma teil ikka seletan... Porutšik Solodov noogutas, aga Ternikovski muheles nagu oma kaartidega rahul olev mängur. Kõik teadsid, et Narvas oli taoline klubi olemas; Topolev sellele viitaski. Kõik see oli sedavõrd udune, et muutus miskipärast enesestmõistetavaks; keegi ei riskinud tema kavatsusi tõlgendada, kõik tegid näo, et saavad kõigest aru. Aeg-ajalt näitas Topolev tugevama mulje jätmiseks mingisugust visiitkaarti, peitis selle osavasti taskusse, seejuures vaatas ta kiiresti ringi ja sosistas midagi, tehes hirmsaid silmi. Kuskilt pärines kindel teadmine, et ta pidas konfidentsiaalset kirjavahetust Berliini monarhistidega ja omas sidemeid baltisaksa parunitega. Keegi olevat Berliini kirjutanud ja saanud kinnitust (täiesti salaja). Agent, öeldi tema kohta, agent T.
Kõigepealt palus Topolev Solodovil viia teda kõikidesse seltskondadesse, mis Revelis üldse leida oli. Käisid läbi kõik, keda porutšik tundis, sealhulgas astusid ka okultistide juurde sisse, igalt poolt laenasid natuke raha. Topolev polnud rahul: talle tundus, et keegi jäi kahe silma vahele, ta tundis, et pidid olema veel mingid organisatsioonid...
„Tunnen, et see pole kaugeltki kõik, porutšik, tunnistage, et jätsite kellegi vahele!”
Solodov köhis, nohises läbi vuntside:
„Võib-olla unus keegi ära...”
Topolevile ei meeldinud ebamäärasus; ta tahtis linnast selget ülevaadet.
„Nii, et ta oleks mul kui peo peal,” rääkis ta õuna hoides, „mõistate, mida ma silmas pean, porutšik? Et teada kõigi kohta kõike! Iga mädaplekki. Iga marrastust, solvumist, reetmist... Kes kus käib, kellega magab, kellega sosserdab, mis mänge kavandab... Ainult niimoodi tuleb elada! Aga mitte pimeduses kobada! Pole viga, pole viga, ma ajan selle herilasepesa ärevile.”
Ta uuendas oma garderoobi, soetas valged siidkindad, kingad ja tõi käibele kokaiini nuusutamise kombe.
„Teil napib elujõudu, porutšik. Kokaiin lisab teile särtsu. Muidu, kui teid vaadata, olete ju täitsa vanur, telli või peielaud. Te pole veel viiekümnenegi... või on viiskümmend juba täis, ah?”
„Nelikümmend kolm,” kostis Solodov kurku puhtaks köhatades vastu.
„Ja juba sihuke vare! Mida sõda küll inimestega teeb!” laksas Topolev kinnastega.
„Mnjaa...”
„Nuusutage kokaiini, porutšik. See ergutab.”
„Jah, pisut ergutust ei tee paha,” vastas Solodov.
Iga päev käisid nad väljas, jalutasid Glinjanajal, seejärel kõndisid Russalkani, lonkisid Jekaterinentalis[5.] Petrogradskaja ümber. Topolev tegi kellelegi silma, teretas peenutsevalt daame, naeratas kõigile, välgutas silmi ja kutsus iga vastutulijat „enda poole”. Nelja silma all noomis ta Solodovi:
„Porutšik, miks te nii räpakalt elate? Mis koht see selline on? Pole isegi sillutist, ümberringi puha pori.”
„See-eest odav,” vastas Solodov, „kaks tuba ja sakslasest peremees, rahulik mees, mõistliku suhtumisega, räägib vene keelt.”
„Olgu, olgu, ainult ruumi on kuidagi vähevõitu, salongi teha ei anna, kui siis ehk klubi...”
„Klubi? Millise klubi?”
„Kaardiklubi. Kas te vinti mängite?”
„Või veel!”
„Näete siis...”
Nende juures hakati käima. Turgutades end kokaiini ja šampanjaga, jooksis Topolev mööda Revelit ringi, külastas linna tähtsamaid isikuid, liitus kõiksugu seltsidega. Kõigepealt kuulutas ennast veteraniks-invaliidiks, korraldas nii, et talle kirjutati Rootsi staabist väljaspool järjekorda 300 krooni välja, arvati keisrinna Maria Fjodorovna nimel väiksele pajukile. Lisaks sellele sai ta aasta jooksul mingisuguse hulga markasid Ustavate Liidult. Ent oli sellegipoolest väga pettunud.
„See pole midagi!” Turtsus põlglikult ja vehkis kindaga. „Valatud vere eest sihuke hale almus. Selline see keisrite tänu on! Sellest ei jätku isegi šampanja jaoks. Aga meil on terve klubi! Kõik käivad ja kõigile tuleb valada, sest ega nad siis niisama käi – tahavad, et kostitataks. Ilma selleta ei saa klubi kuidagi toimida.”
Peale selle tahtis Topolev süüa lõunat Konzertis ja õhtust Café de Paris’s, kust ta saabus tavaliselt pärast südaööd.
„Mida siis teha?” ohkas porutšik.
„Kuidas mida?” imestas Topolev. „Mõelda välja, kust raha saab.” Nõudis, et porutšik koostaks nimekirja kõigist venelastest, keda too tundis. „Olen kindel, et keegi istub kuskil pehmetel patjadel ja sorteerib väärisesemeid, aga meie teiega elame armuandidest.”
Nimekirja koostamise käigus selgus, et oli veel suur hulk selliseid organisatsioone, seltse ja ringe, millest Solodovil polnud vähimatki aimu.
„See on andestamatu lohakus, porutšik. Te ei tunne maailmas toimuva vastu mingisugust huvi. Te ei paneks tähelegi, kui puhkeks sõda.”
„No ei, sõda paneks ma ikka tähele.”
„Praegu pole aeg vaielda, porutšik. Ma tahan ühe asja teile peakolusse taguda. Kui on olemas mingi ühing, siis on vaja sellest kõike teada. Saage aru, isegi esmapilgul täiesti jaburad organisatsioonid võivad meile kasulikuks osutuda. Muide, mul õnnestus neetud Ternikovskilt välja pinnida, et peale avatud koosviibimiste korraldatakse neil, nagu välja tuleb, veel ka kinniseid, kuhu meid teiega miskipärast ei kutsuta. Kuidas see teile meeldib, porutšik?! Quelle honte![6.] Meid eiratakse, aga teil pole aimugi! Te ei kujuta ettegi, millise skandaali ma Ternikovskile tegin. Nüüd oleme me kutsutud kindral Ignatjevi juurde. Tehke end korda ja et silmis oleks rohkem sära. Te peate jätma kindlameelse, kõigeks valmis inimese mulje, kurat võtaks!”
Ta saavutas kiiresti õiguse käia kinnistel koosviibimistel, nõudis, et talle saadetaks teatisi ning hoitaks kursis kõigi sündmuste ja läbirääkimistega, mida peeti, nagu talle tundus, tema selja taga.
„Sellest tulenevadki kõik arusaamatused ja tegevuse kooskõlastamatus, mis viiski lõppude lõpuks valge liikumise nurjumiseni!”
Ta pidas lennukaid kõnesid, ei erinenud millegi poolest teistest monarhistidest, isegi ületas neid mõneti: nõudis tegutsemist ja võimalikult agressiivset.
„Pidevad verised terroriaktsioonid bolševike territooriumil õõnestavad usaldust võimude vastu, aga agentide sisseimbumine ja propagandistliku kirjanduse saatmine peavad lõpuks tekitama rahvas pahameelelaine, mida tulebki ära kasutada!”
Pakkus pommide heitmist Petrogradile või piiriäärsetele linnakestele, sildade õhkimist...
Ta hämmastas kõiki. Solodov vahtis teda ammuli sui; alles mõne aja pärast, kui nad istusid kahekesi kokaiini võtma, algas Solodovil peas selginemine, porutšik puhastas kurku ja küsis:
„Lubage esitada küsimus, rittmeister.”
„Laske käia!”
„Kuidas te õigupoolest kavatsete seda teoks teha?”
„Mida?”
„Peterburi pommitamist. Kes aeroplaaniga lendab?”
„Ah, te räägite sellest! Issand, porutšik, peaasi on teostamiseks raha saada ning kuna plaanide mastaap on nii jultunult muinasjutuline, siis arvan, et keegi ei hakka meilt karmilt aru pärima, kui kusagil midagi nihu läheb. Tõmmake ninna ja jätke meelde! Meid rahastatakse usu ja ideede, mitte kavandatu elluviimise pärast. Sellepärast soovitan teil demonstreerida nii palju kui võimalik usku ja sünnitada ideid ning mitte esitada tobedaid küsimusi!”
Topolev tegi ettepaneku moodustada partisanisalk ning paljud toetasid teda, mõni pistis käe sukasäärde...
Lavastuses tegi kaasa kokku viis inimest. Igaühel oli vähemalt kolm rolli.
Vaheajal Ljova naeris:
„Ma räägin Topolevile. Kahju, et ta ei tulnud. Ta peab ennast nägema. Rittmeister Basilisk. Tegi temast kurat teab kelle! Kuid oma tõetera selles on. Ei, ma ei pea silmas mitte röövimist, vaid muud... Huvitav, kas mängitakse veel või see ongi kõik? Sa ei tea? Sinuga ta pani muidugi mööda. Tšatski! Hullumeelne kunstnik. Pani mööda. Sa ei ole selline könn. Ternikovski tahtis, et ma kirjutaksin selle kohta arvustuse. Karikatuurne mees! Millest siin kirjutada? Millest?”
Boriss lahkus pärast kolmandat vaatust. Läks Trude poole. Korjas pargist kellukaid.
Trude isa oli pime. Tema silmaläätsesid katsid loorid. Trude elas koos isaga kahekesi külmas kitsukeses korteris Kiriku tänaval. Toomkiriku varjus. Peaaegu kõik aknad seal Kiriku tänavas olid luukidega suletud. Ainus latern võlvi alla viiva käigu ees heitis valgust seinapragudele. Suvepäevadel kudusid ämblikud selle all oma võrke. Kõik selle tänava asukad toitusid ainult selle laterna valgusest. Boriss ei näinud kordagi, et majades oleks põlenud tuli; aknad olid mustad, kaetud paksude kardinatega. Latern meenutas malmist takjat, rippus längakil otse käigusuu kohal, justkui meelitades kangialusesse astuma. Boriss komistas alati, iga kord uue munakivi otsa. Trude isale polnud valgust tarvis; ta oli ammu unustanud, mis see on. Tema juures käisid samasugused iidvanad sakslased, mõnikord vene vanamoorid pehastunud pitsides, pärgamentjad, vahajad. Nad istusid nagu sektandid, nämmutasid pimedikus nimesid, möödunud sajandi sündmusi – rääkisid tasakesi, näpuotsatäis sõnu tunnis, punusid aegamisi võrku. „Nii peabki,” mõtles Boriss, „niimoodi just tulebki möödanikust rääkida: et keegi ei saaks midagi aru.” Roomasid laiali lohinal, ohkides. Trude läks isa voodisse aitama, Boriss teeskles äraminemist, tammus koridoris, võttis kingad jalast ja viis vuntsepidi Trude tuppa. Borissile meeldis, kuidas Trude lasi teda sõna lausumata sisse, tegi leplikult voodi üles, palus pea ära keerata, riietus lahti. Trude oli nõus ainult siis, kui isa hakkas sirmõhukese seina taga norisema ja latern kustus. Rebrov harjus nende reeglitega ruttu ära, seetõttu ei kiirustanud. Varsti pannakse laternad põlema, siis lähen. Jalutas pargis, korjas kellukaid. Hommikul libistas end samamoodi, kingad näpus, ukse taha, pani kingad jalga ja astus Kiriku tänavale. Kõmpis peavalu ja kipitusega silmis mööda kitsaid tänavaid alla. Munakivid olid jalge all kastest märjad.
Seekord ei lastud teda sisse. Ei saanud aru, miks. Trude rääkis sosinal ja viis pilgu kõrvale. Korteri sügavusest kostis isa hääl:
„Wer ist da? Trude? Wer ist da?”
„Das ist Hannah, Vater,” vastas Trude.
„Hannah? Was will sie denn?”[7.]
Boriss andis talle lilled. Naeratas. Läks koju.
Kuskil haukus koer. Frau Metzeri aknas paistis tuhm valgus. Kunstnik oli uksehingi ettenägelikult õlitanud, kuid mutt tundis, kui Boriss koju hiilis – ta oli selle majaga kokku kasvanud.
Kallas veini. Pani suitsu põlema. Istuski niiviisi pimedas.
* * *
7.10.20, Revel
Seoses mingite ettenägematute raskustega NT tehases – nagu välk selgest taevast – leiti mulle tuba vana sakslanna Frau Metzeri juures, nüüd olen ma siin ja esimest korda tollest ajast peale kirjutan jälle. Kuhugi tuleb peitu minna. Silmis on pisarad, kurgus klomp. Ootamatu väljatõstmine. Mõistsin pilgust ja žestidest, et NT-le enesele oli see kõik hirmus ja talumatu. Kõik see on arusaadav; neil kasvavad lapsed; raha ei jätku; sellega, mis mulle makstakse, pole võimalik ära elada, pean midagi juurde otsima. NT lubas hakata aitama, esipuhku, kuid ainult kokkuhoiuga ei saa seda kõike kuidagi seletada.
Lõin klade lahti, aga seal on nad kõik – ema, isa, Tanjuša – veel elus. Katkusin lehed välja ja põletasin ära. Vaat kuidas pakitseb. Kui ootamatu see on – kolida ja leida sakvuajaaži põhjast see klade ja kohtuda korraga selle kõigega! Parem, kui poleks täna lahti teinud. Üldse mitte kunagi.
Sakslanna üürib välja kolme tuba teisel korrusel, kus olen mina. Märkasin, et ühes toas elab ebameeldiv vanamees, teises vastik paar, tigedad, vaesusest kokku kuivanud, nähtavasti viljatud, koeranähvitsa ja soolatüügastega. Sakslanna ise on omaette eksemplar. Tunnen, et temaga saab veel vett ja vilet. Siis on kellegi lapsed ja vurrukestega mees. Kuid need pesitsevad all, esimesel korrusel. Kes millises korteris, pole veel päris selge. Frau Metzer ütles, et neil töötab pesumajas üks naine, käib koos pojaga, võtavad tellimusi: pesu pesemine, triikimine, iga päev. Uksekella pole – kõlisti on vanamoodne, vasest, sügav tuhm helin, selline nukker, peaaegu nagu meil ateljees oli (otsekui oleks minu sees rapsatud). NT maadles minu kompsudega, jäi selgelt alla; ema-isa asjadega kirstu ei andnud tassida miskitpidi, vandusime temaga seal keerdtrepil tulist kurja...
...
Ma kirjutasin terve öö. Milline kergendus see on! – petrooleumilamp, padi, laud, tool, kušett, ahi ja kapp – siin elas muusik, jäid maha asjad: tekk, riidekirst, raamatud, suured nahkköited nagu raamatukogus.
...
Ühisköök, sissepääs hoovist. Ma sain NT juures elada peaaegu aasta. Ma teadsin, et see peab juhtuma, kuid polnud valmis. Ei selleks toaks ega kolimiseks, polnud valmis selleks kušetiks, selleks, kuidas mulle anti kätte padi, võti paela otsas. Keerdtrepp, laual logiseb jalg. NT hakkas otsima midagi, mida võiks lauajala alla panna, – ta tundis end sellise süüdlasena, igatahes paistis niimoodi. Ütles: „Kõik võib veel sada korda muutuda! Kõik!” Ainult et mulle tundub miskipärast, et mitte midagi ei muutu. Ei tule muud kui see.
Vaene NT, ma poleks tahtnud kedagi vaat niimoodi ära viia ja veel sellisesse tuppa nagu see siin.
Ja ma ei hakka midagi kirjutama ega isegi mõtlema tema naisest – asi polegi temas, vaid kõigis asjaoludes –, on selliseid tiivis päevi.
Minu tuppa pääseb hoovi kaudu – selles on midagi alandavat. Ma võin küll minna ka läbi köögi ühiskoridori, trepist alla ja väljuda paraaduksest, kuid seal on kurblik kõlisti, ning mul palutakse seda mitte teha. Ilmselt selleks, et ei peaks põrandat pesema. Kütma peab ise – tegevus, meelelahutus, ja suitsetada, kui on soovi, võib koridoris. Mul on raha, peaks turult midagi tooma, kui pole hilja. Aga hilja juba. Öö peaaegu käes. Küll hämardub kiiresti. Varjud jooksevad kokku ja trügivad. Tubakat on. Ja lambis on natuke petrooleumi. Mis siis ikka, hakkame sisse elama!
November
Meenutasin, kuidas me Eestisse sõitsime, kibelesime Revelisse, milliseid lootusi sidusime NT ja tema perega. Mul pole kerge neid sõnu kirjutada, kuid mis parata, kirjutan, näe. Me lootsime NT abile. „Me ei sõida tühja koha peale,” – nõnda ütles isa. Kiitis ikka tema haridust ja positsiooni. „Ta on ikkagi seal olnud juba üle kümne aasta.” Kui ta käis meil külas, nägi välja nagu sakslane, rikas sakslane, mitte mingi lontrus. Emal silmad põlesid. „Vahest hakkab nüüd paremuse poole minema.” Ja kogu meie lootus oli suunatud temale, NT-le. Emal ei olnud rohkem kedagi – vanem vend, ta aitas meid ka noil ränkadel aastatel, kui isa ateljeed tabas tema reiside ja eksperimentide tõttu krahh (NT tasus ema võlad, ostis pandimajja viidud perekonna väärtasjad välja ning nad ajasid pikalt kahekesi juttu). Nüüd mõtlen: aga kas tasus loota? Mis oleks juhtunud, kui me oleksime kõik tulnud? Neljakesi – kuidas ta oleks meid vastu võtnud? Kui juba mina osutusin koormaks... Aga mida siin olekski öelda: ta elab endassesulgunult, ei räägi Vene klubist ja Vene Majast midagi head, ainult poriseb; ta küll teretab venelasi kättpidi, kuid püüab neist eemale hoida. Laupäeviti käivad tema juures bridži mängimas vaid sakslased ja eestlased! Majapidamine on naise õlul, aga tema on sakslanna: kokkuhoid kõiges. Ei püüa mind kellelegi tutvustada. Niisama, paar-kolm inimest. Sellest tuli ainult üks suur pettumus. Kuidas mu ema oleks temas pettunud! (Minus ei kõnele praegu mitte solvumise kibedus, vaid külm kaine mõistus.)
...
Just nüüdsama tormasid mu tuppa lapsed. Nad ei osanud mind siin oodata; küllap arvasid, et tuba on tühi. Põrkusid tagasi. Poiss libastus, kukkus koguni põlve peale, king kargas jalast ära. Jooksid põlvikute välkudes minema, aga king jäi maha. Ma tõstsin üles, aga see oli veel soe. Katkine, auklik ja väike, justkui nuku oma, samas rohmakas, raske, päris. Selline king valmistab poissi hästi ette selleks, mis tulemas on: sõjad, rivis läbi pori, vintpüss käes. Edasi! Ennast säästmata!
Ma läksin selle kingaga kööki. Mitte kedagi, ainult silm vaatas mind läbi ukseprao ning seegi tõmbus tagasi ja jooksis minema, tatsates vaheldumisi tuhmilt ja kõlavalt: sokk – king, sokk – king. Me jäime kingaga üksi. Ma panin suitsu põlema ja valasin endale veini. Joon siin üksi. Mul pole kellegagi koos juua. Köögis on gaasilamp. Ahjus mälub leek noruliselt notti. Tunnistan, et ei tahaks kedagi näha. Kedagi ju võiks, kuid – mul on häbi, nüüd võin seda siin tunnistada: ma olen selline möku, ma polnud üldse valmis ei selleks, mis on toas, ega selleks, mis võpatas mu sees; kui ma jäin sellesse tuppa iseendaga silmitsi, mis kõik välja paiskus – häbi, oh, kui häbi! Ja ammugi mitte selleks, mis on väljas. Hoov, pudruks tambitud pori ja lumi. Vankrid: ühele kirju hobune ette rakendatud, teisel tühjad aisad: üks ais pakul, teine poris. Kuurid, õunapuud raske lume all. Peegel vaatab mind ootavalt. Parem mind üldse mitte vaadata, ma olen nii hale. Mida oodata? Parem olla selle kõigega üksi. Ma pole ka üldse valmis selleks, mis tulemas. See kingata poiss võib ju valmis olla, kuid mina pole mitte millekski valmis. Je ne sers à rien![8.]
Aga siis tuli peenikeste vuntsidega mees, ta oli naeruväärselt pidulikult riides, väga range olekuga: selg sirge, kulmud pingul. Rääkis minuga saksa keeles ja tähtsalt; ma vastasin hädaga pooleks. Selgus, et ta tuli kinga järele. Lahkus, sammudes väärikalt ja mingit viisijuppi ümisedes. Ma punastasin sügavalt; üldiselt tegi see etteaste mulle nalja: kas ta tõesti lõi end sedasi üles, et tulla kinga järele? Ma nägin poissi vilksamisi: too oli kingaga sarnaselt üleni räbaldunud. Ei lähe palju aega, kui temast sirgub samasugune kibe käsi nagu ta isa. Hakkavad koos kauplema. Mida nad seal müüvadki? Kangaid, riiet, niite... Ja naine õmbleb, muud ei kuulegi kui masina vurinat: tokk-tokk-tokk, tokktokk-tokk... Lapsena mulle meeldis. Ei mõtle sellest!
...
Püüan rohkem väljas käia. Linn ei avane mulle. Olen mitu korda kõndinud trammitee lõppu. Katkeb ja kõik. Kord nägin, kuidas trammi ringi keerati: kang ja ümmargune platvorm keerlesid koos trammi ja konduktoriga (vaat kui saaks aega samamoodi ringi keerata ja vastassuunda saata!). Konduktoril oli alatine igavlev ilme. Sellest võis välja lugeda, et ta on sellisest pöörlemisest tüdinud. Käin mere ääres. Nüüd mõistan: olin kõik see aeg elanud justkui puuris. NT-ga ei olnud tavaliselt muud kui turule ja natuke linnas jalutamist. Kui palju ma olen viimaste nädalatega näinud! Kuigi aega napib. Töö on mehaaniline. Herr T usaldab esialgu ainult kõige algelisemat: koristamist ja vannikeste valmispanemist, pakkimist, ärasaatmist, kirjapanemist – mehaanilisi asju, selles on midagi titalikku, mähkmed, samasugune rõõmupakkuv jändamine nagu Tanjušaga.
...
Võõrad päevapildid paistavad siin mulle teistsugusena; inimesed ei tule neil välja selliselt, nagu tulid isal. Herr T on suur meister, saksa koolkond; tegi mind tuttavaks prantslasega – see on samuti valguspiltnik, parfümeeriakaupmees, püüdis end viletsamana näidata ja ütles, et kõik see olevat tühine, enda jaoks, kuid mulle piisas ühestainsast pilgust, et aru saada: ta on tõeline kunstnik! Hämmastavad tööd. Portreed – silmis igavik. Ja on näha, et tööd on 15–20 aastat vanad, tähendab, säritus oli nii pikk. Kuidas mõni oskab inimest enda poole võita! Töötas Moskvas, lisaks dagerrotüüpidele on ülesvõtteid vürstidest, vürstinnadest jne. On uhkete ekipaažide seeria, kuid põhiliselt armastab kõike vana: vanaeided, kerjused, sandid, agulid... See on peamine, kuid mulle ütles ta, et see just pole peamine, ja muudkui toppis näha oma põhilisi töid, mida ta nimetas la grande collection historique![9.] Kuid mina sain ju aru, mis on tema jaoks peamine. Räägib, et kui läheb Prantsusmaale tagasi, teeb näituse. Ma ei julgenud öelda, et mul on siin ka üht-teist. Kunagi hiljem...
(Tuleb rohkem lugeda ja saksa keelt õppida.)
...
Öösiti löövad siin kellad ja mütsuvad vagunid; vanamees tuleb koridori – nüüd ma tean seda: piipu tõmbama. Ma läksin kord kemmergusse, aga tema seisis seal akna all ja suitsetas, vabandas vene keeles. Öösiti avaneb siin salauks minevikku. Ma näen sageli unes meie laboratooriumi, mille isa tegi aeda kirsipuude alla sõstrapõõsaste juurde. Mina seda ei mäleta, ema rääkis, kuidas isa oli seda kuuri ehitanud. Ta ehitas üksi; rääkis uhkusega, et silma järgi; ning kui tõi lauad ja laadis maha, kurjustas ema hirmsasti: „Otse lillede peale!” ja rääkis alati, et see kuur rikub kogu aia ära, ning meenutas sageli noid lilli. Mina olin väike ja algul nutsin, kui isa sinna kadus. Ma kartsin, et isa ei tule tagasi; ootasin ega jõudnud kuidagi ära oodata. Minul ei lubatud mõistagi veel kaua sinna minna. Kord sai ema mul päris ukse juures sabast kinni. Õhtuti näitas isa päevapilte ja dagerrotüüpe. Tidelmanni laboratooriumis on nagu haigemajas: kõik steriilne. Meie kuur oli täis juhuslikke asju, näis seetõttu salapärasena ning pimedus oli seal palju tihkem kui praegu.
...
nägin linnas Galošinit – süda tõmbus kokku. Ta vist ei teagi...
...
Sain tuttavaks Ljovaga. Ta käib mingis kirjandusringis. Kirjutab romaani! Ta on kahekümne kolme aastane, sündinud Peterburis ja käinud Pavlovskis, kuid kasvanud siin, Revelis. Ei hakanud minevikku süvenema. Käitus jahedalt, peaaegu kõrgilt. Kandis elegantset mantlit, tviidpintsakut, vestitaskus uur, ja kindad. Räägib kiiresti ja palju, silma vaatab harva, vaatab kuidagi vilksamisi ja viib pilgu mujale. Ma olen rõõmus kasvõi sellegi üle. Ta tunneb siin kõiki, elab tormiliselt: teater, ring, ajaleht. Viis mu kohvikusse ja me jõime seal ennast purju.
...
Kohtusin neil päevil mitu korda Ljovaga. Kutsus enda poole. Nad elavad suures kivimajas. Trepikoda käib lukus. Eeskojas istub uksehoidja laua taga, lambi ja raamatuga. Tema kohal ripub seinal suur tahvel elanike nimedega. Nimed on kirjutatud saksa keeles. „Majaomanik on sakslane,” ütles Ljova. Jõime kallist veini. Suitsetasime Inglise sigarette. Neil on kodus palju kristalli, hõbedat, riiulid täis raamatuid. Ta rääkis väga palju endast ja isast. Nad pärinevad Peterburi pisiametnikest. „Eks me ühed Bašmatškinid[10.] ole,” sõnas ta ja muigas mõrult; mõni on kõrgemale rühkinud ja seejärel haihtunud. Kirus isa. Ütles, et on temast juba palju kirjutanud. Mida ta ka ei kirjutaks, peaaegu kõik on isast. Ja vannub kogu aeg. Andis ajakirja lühijutuga. Nii imelik. Ta süttib väga kiiresti, on keevaline. Ütleb, et seestpoolt miski õhutab teda meeletustele, ja hirmu pole. Nagu teaks, et jõud, mis teda sellele tõukab, kannab hoolt, et ta maanduks pehmelt, kui peakski kukkuma. Ta usub mingisugusesse jõudu, mis teda kaitseb. Tahtsin rääkida talle tollest nägemusest, mis juhtus tüüfuse ajal, kuid hakkasin häbenema, mõni teine kord.
...
Töö sööb aja ära. Tuleb midagi välja mõelda. Raha kulub ära viimseni. Varem polnud niiviisi. Ka varu on kõik läinud. Tahtsin NT-lt laenu küsida. Laupäeval käisin üksi jalutamas. Kõndisin pargini, seisin torni juures. Vaatasin seda läbi raagus okste. Päike oli nõrk, kuid vaade imeline. Tuleb tulla siia varakevadel, enne kui puud lehte lähevad.
...
Ljova tegi mind tuttavaks Retši toimetaja Stropiliniga[11.] (tõesti jube pikk mees; habe nagu köstril ja ka kõnepruuk kui kirikuteenril). Ljova kirus tedagi (kirub kõiki). Selle ajaga, mis tema juurde kõndisime, jõudis Ljova rääkida Stropilinist hulga tobedaid anekdoote, et olla pärit vaesest perest, saanud mingi ime läbi hariduse, töötanud kaks aastat Peterburis mingis koolis, siin leidnud koha gümnaasiumis, sest võtta polnud kedagi; on kohanenud, annab ajakirja välja...
„Neil pakutakse alati ainult paljast teed,” tähendas Ljova. „Kuid nii tähtsa moega, nagu oleks see vein või teab mis!”
Kõndisime pikalt. Rööpad venisid muudkui kaugemale, kuni lõpuks katkesid, ka postid jäid seisma ja edasi ei tulnud. Stropilin võib olla ehk kolmkümmend, mitte rohkem. Nagu Ljova oligi öelnud, kostitas tema naine meid palja teega, kuid seda serveeriti tähenduslikult (tee oli kergelt sogane nagu liisunud kali). Räägiti palju üldist juttu. Naine tõi tee lauale ja kadus, rohkem me teda ei näinud. Stropilin viis mere äärde. Rääkis väga palju, ohjeldamatult. Küsis minu hariduse kohta. Ma ütlesin, et mul on kirjutatud lühijutt, töötan poeemi kallal.
„Poeemi? Te olete poeet? Lisaks muule.” Muie. Ütles, et tooksin jutu. „Poeeme pole vaja. Poeeme on niigi küllalt.”
Toon talle jutu – las loeb! Kui lahkusime, kirus Ljova teda kogu aeg, et too ei võinud meid siis inimese kombel kostitada. Ütles, et ta nii kirjutab kui ka avaldab totrusi.
„Küll näed, ta teeb su jutu maatasa, kuid lõpuks avaldab. Küll sa näed!”
(Milleks Ljova mind siis temale tutvustas?)
...
Käisin Ljova juures. Dmitri Gavrilovitš oli jokkis, tahtis meiega istuda, juttu veeretada, kuid Ljova käratas „Ei!” ning me läksime tema tuppa, panime ukse lukku, jõime kõigi ees salaja veini ja ta kirus isa, nimetas teda kakandiks ja limukaks.
Mina partsasin miskipärast, et Stropilin oli meie viimasel neljasilmakohtumisel rääkinud, nagu unistaks Dmitri Gavrilovitš maja ostmisest, ja miskipärast naeris selle üle. Ljova läks vihast roheliseks, vaikis tükk aega ja lõpuks plahvatas:
„Ma olen alati teadnud, et kirjanikud on kõige suuremad intrigandid ja õpetajad kõige jubedamad klatšimoorid. Aga Stropilin on nii ühte kui teist: kehv sulesepp ja jube õel õpetaja. Nende kahe aastaga, mis ma tema ajakirjale kirjutasin, sõi ta mul täitsa hinge seest. Ja kõik puha kadedusest, sest mu isa on jõukas. Ehkki me pole nüüd enam üldse jõukad, vaevu püsime pinnal. Meil pole isegi automobiili. Oli, aga enam pole! Sest ta on kakand! Limukas! Kuid see limukas oli 1913. aastal panga asutaja, aga kes on Stropilin? Mingisugune outchitel!”
Ta rääkis mingitest anarhistidest, lubas teha tuttavaks poeetidega. Siinkohal tuli tema kasuema ust kraapima, ta läks korraks välja, vastas ärritunult midagi eitavat, ja me jõime edasi, poole ööni, peale hammustamata. Jäin tol päeval väga purju, halb oli. Vihkan.
...
Käisime Ljovaga Nunnatornis („Selles tornis oli kunagi nunnade saun,” rääkis Ljova ja muigas. „Nunnad käisid siin pesemas!”) Seal oli väike saal, lava, eesriie, luuletajad tulid kokku ja lugesid imelikke luuletusi. Mõned seisid õues, neile visati alla põlema pistetud pabereid. Hoovi olid otse munakivide peale pandud toolid, laternad, küünlad, etendati midagi. Ljova tegi mind paljudega tuttavaks; läksime minu poole kolmekesi – koos kellegi Nikanor Kolegajeviga; pikk, laiaõlgne, sarnakas endine junkur, sõdis Punini rühmas. „Kuni lollpea Bałachowicz ta purustas,” lisas ta vihaselt. Rääkis vaimustusega parun Ungernist, luges luuletusi, mõnedes vilksatas Ungern. Luuletused olid kummalised, neis oli kas liiga vähe täishäälikuid või siis liiga palju kaashäälikuid... jäi meelde rida:
kupüüri koonrilt Berdjajevi köide
Kõik muu oli arusaamatu. Jõime terve öö ja Nikanor luges terve öö luulet ja rääkis, et sõda pole veel lõppenud, sõda jätkub. Tema silmad põlesid. Ljova naeris. Leidis mul kamorkast hunniku ajakirju, küsis lugeda. Ma andsin hea meelega. Nikanor miskipärast vabandas ja õigustas end:
„Ma viskaksin pilgu peale, mida tänapäeva noored kirjanikud kirjutavad, just noored kirjanikud. Sellised nagu teie. Te olete ju kirjanikud. Mind huvitab, millest kirjutavad... millest mõtlevad sellised nagu teie... Kelle nimel me läksime surma, kelle nimel jäid sõdurid santideks... Te räägite kõigist meist nii põlastavalt, nagu kasarmutäidest. Teil on siin saksa filosoofia! Muidugi täid,” ütles ta joobnult ja lisas siis muigega: „Me olemegi täid!”
Seda oli ebameeldiv ja imelik kuulata. Kellena ta end tunneb? Kelleks peab meid? Mis kirjanikud me Ljovaga oleme? Samasugused nagu tema.
Nikanor töötab paberivabrikus. Elab Toompeal sakslanna juures korteris. Ütles kahetsevalt, et ei saa külla kutsuda, ja vakatas kohmetult nagu poisike (vanust võib tal olla kolmekümne ümber).
24.12.21
Täna sain ma üheksateist.
1 Pевель – Tallinna venekeelne nimi aastatel 1880–1917. (Tõlkija märkus.) [ ↵ ]
2 Praegune Viru tänav Tallinnas. (Siin ja edaspidi autoripoolne märkus, kui pole märgitud teisiti.) [ ↵ ]
3 Püssi (toona vald ja raudteejaam) endisaegne nimi. (Tõlkija märkus.) [ ↵ ]
4 Müürivahe tänav Tallinnas. [ ↵ ]
5 Екатериненталь – Kadrioru venekeelne nimetus. (Tõlkija märkus.) [ ↵ ]
6 Milline häbi! – pr k. [ ↵ ]
7 Kes seal on, Trude? Kes seal on? – See on Hannah, isa. – Hannah? Mida ta tahab? – sks k. [ ↵ ]
8 Ma ei kõlba mitte millekski. – pr k. [ ↵ ]
9 suur ajalookollektsioon – pr k. [ ↵ ]
10 Tegelane N. Gogoli jutustusest „Sinel”. (Tõlkija märkus.) [ ↵ ]
11 cтропилина – tala (vn k. Tõlkija märkus.) [ ↵ ]
