Читать книгу Harbini ööliblikad - Andrei Ivanov - Страница 6

Stropilin pärines perekonnast, kus oli juhtunud õnnetus, vanemaid ta ei mäletanud. Teda oli üles kasvatanud taat (võimalik, et mitte lihane vanaisa). Nad elasid kahekesi suures puumajas mahajäetud alevi servas, mitte kaugel raudteest, kus venis kolm korda päevas, pidurdades ja kolistades, mööda aeglane rong: majja tungisid hõiklevate meeste ja naiste hääled; tuhmid vagunituled ujusid helelillas videvikus, puude vahel pilgutades; kõlisesid ketid, kriiksusid rattad, ohkis vedur, plärisesid vastuvõtlikud aknaklaasid.

Vanamees ei sallinud inimesi ega loomi; kui koer jooksis ligi – haaras kepi, viskas kivi järele (neid oli tal alati taskus varuks); varest silmates sülitas maha ja vandus hirmsasti. Ta luukas tugevasti, iga tema samm peegeldus näos, lõpuks lombakus orjastas ta ja vormis tema näojooned tülgastuseks elu vastu. Ta maeti kiiruga, kirstu avamata. Peale Jevgeni Petrovitši polnud tal teisi ärasaatjaid. Vanamees oli hädas ka seljaga, valud piinasid teda lakkamatult, ta oigas öösiti, ei maganud kunagi välja. Stropilin mäletas lapsepõlve tükati ja kõikjal olid muhud, kukkumised, sõim, kõikjal oli taat, kes vedas teda vihaselt kuhugi või sakutas miskit kärkides kõrvust. Kõige eredamalt oli meelde jäänud kepp, millega vanamees kõndis, okslik ja läikiv. Käepideme ümber oli seotud tihe nöör, aga otsa valatud metalli, nii et iga samm oli imposantne, see kriipis, torkis, sööbis teadvusse.

Stropilini taat oli endine jumalasulane. Üksildane, tüütu raamatukoguhoidja; ta vedas poissi iga päev endaga tööle kaasa, sundis teda istuma raamatute keskel, vait olema ja paigal püsima; peale selle õpetas ta ladina keelt, kirjutas artikleid ja sundis poissi „tähtsaid pabereid” ümber kirjutama. Nad elasid väga eraklikult ja monotoonselt, iga pisiasi oli muudetud rituaaliks; taat ei usaldanud kedagi ja pidas naisi alama sordi olenditeks, räpasteks ja kavalateks, ning sisendas seda ka poisile; taat allutas poisi enesele täielikult, vallutas koguni tema hinge, pani sellesse kõik kõige tähtsama: kirikuvastasuse, „vaimse enesearenduse”, kangekaelsuse ja kire raamatute vastu.

„Inimesi ei saa usaldada,” rääkis ta, „usaldada saab vaid raamatuid, kuid ka neisse tuleb suhtuda ettevaatlikult, sest need on inimese kirjutatud, aga inimene ei pruugi ise teada, kuhu juhib, kuna kõik oleme pimedad, aga pime võib heast südamest sihukese supi kokku keeta, et annab sada aastat helpida.”

Stropilin oli võimekas poiss ja omandas kiiresti elutõdesid, mida talle päevast päeva sisendati, kuid paraku nappis tal tarmukust, mistõttu sattus ühtelugu valusa käe alla. Viieteistkümnendaks eluaastaks oli ta ikkagi kõik taadi kombed ära õppinud ja ühtlasi saanud külge ka kõik tema halvad harjumused; eakaaslased märkasid juba toona, et temaga on võimatu rääkida: ta muigutas huuli, sügas lõuga ja pungitas silmi nii, nagu oleks seitsmekümnene, ja ka rääkis samamoodi. Taat sundis poissi kõnetama teda „armuline härra” ning see lömitav viisakusvormel ujus ka nüüd, nii palju aastaid hiljem pinnale ja tilbendas nagu põõn; see juhtus suure erutuse hetkedel, kui Stropilin ei suutnud enesest võitu saada; ta sai ise aru, et on koomiline, punastas seetõttu hirmsasti ning hiljem piinles öösel pikalt ja oli sellistel päevadel kodustega jäme. Ta võõrutas ennast sellest hirmsast harjumusest hulga aastaid, kuid kord aastas lipsas mõni „armuline härra” ikka sisse.

(„Emast ja isast taat ei rääkinud, nagu neid polekski kunagi olnud.”)

Jevgeni Petrovitš töötas vene gümnaasiumis kirjanduse õpetajana, andis eratunde, tegi kaastööd kõikvõimalikele ajalehtedele ja ajakirjadele (kus võis „honoraristuda”), soetas haruldasi raamatuid, unistas, et avab kord oma raamatukogu ja hakkab raamatuid raha eest välja laenutama („siis võiksin ma õpetamisest loobuda, et pühendada rohkem aega kirjatööle”). Peale selle oli Jevgeni Petrovitš ajakirja Retš toimetaja, kuid tulu sellest ei saanud, vastupidi, tema arvamist mööda õgis Retš kogu ta aja ja jõu, aga ei andnud muud, kui et Stropilin avaldas seal aastaid oma asju („Kirjaniku ülestähendused: 1917–19”, „Kirjaniku ülestähendused: 1920–22”) ja jooksutas võimalust mööda algajaid autoreid, vaatas mõnuga, kuidas need tema ees oma pabereid keeravad-käänavad, vingerdavad, õigustades oma mõttetusi, kuid ta tüdis sellest ruttu ära, oleks tahtnud laiemalt ette võtta, ent ei õnnestunud. Kuna Retš ilmus harva (mõnel aastal ei ilmunud üldse), ilmusid „Ülestähendused” ka teistes ajakirjades, näiteks Emigrantis; ilmusid, kuni ajakiri kinni pandi; Ternikovski isegi maksis Stropilinile nende eest midagi vaatamata sellele, et nad polnud mõttekaaslased, Jevgeni Petrovitš suisa vihkas Ternikovskit; ajakirjas Ehho vilksatasid needsamad „ülestähendused” läbi vist teise pealkirjaga, keegi ei pannud tähele, kedagi ei huvitanud. Stropilinil ei õnnestunud kuidagi leida mulku, sellist võluauku elumüüris, mille taga oleks otsekui peidikusse ladustatud vaba aega, pealegi niisuguse tihedusega, mis lubaks seda aega ilma erilise vaevata raamatuks muundada. Ta torkas nina kord ühe, kord teise ukse vahelt sisse, sõlmis tutvusi, kuid pidi kõikjal kannatama, nii ei tulnudki midagi välja. Mõnda aega oli ta seltsi Vene Kool Eestis liige, kui seal oli eesistujaks kaupmees I. Jegorov, kuid astus mingit tulu saamata seltsist välja niipea, kui sealt lahkus Jegorov. Jegorovi ees tundis Stropilin aukartust, kartis teda, kuid püüdis instinktiivselt tema silma alla sattuda; asus elama ühte tema majadest linnaservas, see käis rahakoti pihta ja jäi gümnaasiumist kaugele, kuid Jevgeni Petrovitš ei tahtnud kusagil mujal elada, sest kaupmeest kohates hellitas kirjanik lootust, et üks selline kohtumine muudab midagi ta elus; ta tundis miskipärast, et just Jegorov teeb teda kogu maailmale kuulsaks, kuid mismoodi, seda ta ei teadnud.

Ei tahtnud mingi hinna eest otsida avaramaid ja odavamaid tube töökohale lähemal.

Jevgeni Petrovitš pidas kirjavahetust mõeldamatu hulga inimestega (see oli kulukas, kuid väga oluline, nagu ka habeme hooldamine: seista laupäeval maniküürikääridega peegli ette ja käia habemest üle). Tema korrespondentide seas olid Remizov, Roerich, Rudin... ja paljud teised, ilma kelleta ei kujutanud Jevgeni Petrovitš oma olemasolu ettegi; nad määrasid midagi tema eksistentsis ja mõtlemises, seetõttu tundis Jevgeni Petrovitš vajadust neile kirjutada; tal oli vihikus nimekiri, kuhu märkis tähestikulises järjekorras, kellele ja millal on kiri saadetud. Istus sageli laupäeviti niiviisi teetassi taga, lehitses vihikut ja pidas aru, kellele kirjutada, aga kellele lihtsalt oma ajakiri saata või teatada, millega kavatseb tuleval aastal välja tulla... Võis niiviisi pikalt istuda... Iidolitega plaanide jagamine oli tema jaoks hulga tähtsam kui oma julgete mõtete elluviimine, see oli isegi tähtsam ajakirjast endast ja „Ülestähendustest”; aga teistega oma korrespondentsidest ja adressaatidest rääkimine seda enam! Jalutuskäik postimajja tosina ümbrikuga täitis tema elu erilise mõttega, Jevgeni Petrovitš läbis sel kombel teiste pilkudele varjatud ruume, sisenes paljudele käsitamatutesse sfääridesse; see kohustuslik rituaal ergutas teda, andis jõudu rutiiniga võitlemiseks, avas efemeerse perspektiivi ja sisendas lootust muutustele paremuse poole. Pannud kirjad teele, tundis Jevgeni Petrovitš end mitme tunni vältel elavamana nagu näitleja, kes kogeb lavale astudes loomeinnu puhangut, ja tundis, et kusagil seal tulevikus on keegi, kes teab teda, mäletab; Jevgeni Petrovitš kujutas mõttes ette, kuidas tema jumaldatud mõtlejad loevad tema kirju, võib-olla arutavad tema ideid, jäävad ta ridade üle mõtisklema, ja tundis erutust. Kui tal jäi mingil põhjusel mõnele oma iidolitest tavapärase intervalliga kiri saatmata, valdas teda rahutus, Stropilin kontrollis siis vihikus nimekirja ja kui see kartus leidis kinnitust, ruttas laua taha kirjutama – võis väga vihaseks saada, omaste peale karjuda, kui miski juhtus teda neil hetkedel segama. Samasuguseks vajaduseks kujunes kirja saamine kasvõi korra aastas kui mitte Kuprinilt, siis Avertšenkolt, isegi kui Avertšenko vastas talle puhtast viisakusest ja Kuprin palus kellelgi oma nimel vastata. Oo, need olid tema jaoks ülimalt väärtuslikud hetked! Unustamatud, õndsalikud päevad! Kahjuks esines selliseid päevi harva, väga harva. Stropilin pidas kalliks iga kirja, isegi kõige tühisemat, ta hoidis neid kübarakarpides.

Igal õhtul, kui laps jäi magama, astus Stropilin puldi taha ja kirjutas – kas oma ülestähendusi või siis kirju. Enne magamaminekut teejoomise asemel kirjatööga tegelemine oli parim unerohi ja muutus peagi harjumuseks (Reveli harjumuseks, rõhutas ta). Kord Rebroviga vesteldes poetas ta:

„Võimalik, et see on midagi kroonikataolist ja seda ei saa enam katki jätta ning ega siin minust enam õigupoolest midagi sõltugi: alustatud töö eeldab orjalikku teenimist.”

Ta ei lahkunud sellest mõttest; ta oli iseenda silmis muutunud kroonikuks.

„...meil muudkui materdatakse Schulzet, ei suudeta kabeli lammutust Vene turul kuidagi unustada, ja Žizn ei ole sellest ajast saadik üldse ilmunud. Kirikutega on püstihäda – kohalik elanikkond on välja kuulutanud korjanduse kõigi õigeusu kirikute lammutamiseks ning lisaks käib meil omade vahel purelus koguduse rahade pärast, ähvardab paisuda tõeliseks kohtulahinguks, täitsa inetu lugu, skandaalne, kõigile ümberringi nähtav ja kaugele kostev (mu majaomanik – kõigile teada inimene – lööb selles aktiivselt kaasa, mis kurvastab mind mõõtmatult: kuidas siin mitte vääratada – üheksa korda mõtlen enne, kui midagi ütlen). Ajakirjandus on löönud kahte leeri. Ei taha kohe kätte võttagi! Peale kõige muu kirjutatakse järjest sagedamini vaimustusega Mussolinist jt: Pilski, Jarov, Ternikovski, monarhistid, euraaslased jt. Muide, Ternikovski on eraldi jutt: elab Eestis revolutsioonieelsest ajast, töötas kindral Bułak-Bałachowiczi staabi juures õiguskonsultandina, kirjutab kõikidele ajalehtedele, skandalist, intrigaan, kord euraaslane, kord monarhist-nikolailane, hiljuti andis Protassovile vastu lõugu ühe oma armukese luuletuste pärast – ei varja oma suhteid, nähku kõik, ebameeldiv, paksmagu, tahumatu. Protassovit solvas meelega avalikult, et kõik tajuksid tema meeletust, andis kõigile mõista, et naise pärast, aga mitte tolle soperdise pärast Posl Izv-s, nagu paljud räägivad. Muuseas, Fjodorov ja Ternikovski küll vihkavad teineteist, kuid mõlemad jumaldavad ikkagi Gippiust, kiidavad muudkui tema „Musta raamatut”. Kui Fjodorov on „vaga vesi”, siis Ternikovski on tõeline hüsteerik: hiljuti esines kinoteatris Passage ettekandega „Vene rahvuslikust ideest”, seejärel jagas Vene klubis maailma ümber, pisut hiljem organiseeris sealsamas oma näitemängu lavaletoomise, õigemini – ei teagi, kuidas öelda: ta kirjutas kõik ise, ise lavastas (kui seda saab lavastuseks nimetada) ja ise mängis. Näidend oli väga nõme. Ta oli sellele pannud pealkirjaks „Pea ees sügavikku”. Parem oleks siis juba „Käkaskaela kaevu!”. Vaadata oli igav ja isegi vastik. Puhas propaganda. Eriti neljandas vaatuses – puha repliigid tema tobedast ajalehest Russki Golos, mis asutatud kellegi teise nime all, räägitakse, et see on keegi Kaplan, mingi mutike kusagil saarel, Ternikovski vormistas kõik tema nimele ja asus jälle oma joru ajama: Suurvürst Nikolai Nikolajevitš! Ühtse ja Jagamatu Suur Taassünd! Elagu Venemaa! Lubab Balti riikidele tulevikus iseseisvust. Ajaleht pandi kiiresti kinni. Ta asutas uue! Tema näidend lõppeb toimetaja arreteerimisega, see istub kartsas ja laulab: „Jumal, kaitse tsaari!” Seepeale tõusid kõik monarhistid (aga saal oli neist tuubil) püsti ja hakkasid kaasa laulma!

Rebrov oli lavastusele müürilehe joonistanud, ta tuli koos Ljova Rudaljoviga, mõlemad naersid ja – jumal tänatud – jäid istuma, ei tõusnud laulma. Valetan! Boriss läks pärast kolmandat vaatust ära. Ljova istus minu lähedal koos isaga: Dmitri Gavrilovitš laulis, aga Ljova mitte.

Ma olen Ljovat jälginud viimased viis aastat; kirjutab vähe ja puha pahna; veel on grupp isikuid, kes on paljuski tema moodi – summeerinud oma tähelepanekud, jõudsin ma järeldusele, et õnn on lahutamatult seotud kodumaaga; elu oma pesas, kodukandis – ainult see teebki inimese õnnelikuks; see on vundament, millel toimub kogu elu korraldamine; harmoonilise eksistentsi tagab juba loodus ise, mille keskel on esivanemad tuhat aastat elanud, külvanud, marju-seeni korjanud, küttinud, armunud jne – selliste asjade põlvest põlve teadmine sööbib luudesse, sisendab kindlust ja rahu (ning ilma selleta on õnn mõeldamatu). L. Rudaljov ei saa Revelis harmooniat leida hoolimata sellest, et tema isa on jõukas, L ei tegele mitte oma elu korraldamisega, vaid otse vastupidi, selle lammutamisega (tõestades minu teooriat).

Boriss Rebrovi kohta ütlen nii: teadupärast avastas Lombroso, et mõned inimtüübid käituvad anatoomilise inetuse tõttu ühiskonnas kuidagi teisiti, sest tunnetavad ja käsitlevad maailma teistmoodi kui tavalised inimesed; meile teadaolevalt moonutas draama Borissi psüühikat, kui ta oli vist kuueteistkümnene, nii et ta on omamoodi samuti sant ja – miks mitte oletada, et mõtleb, tunneb ning vastavalt ka käitub isemoodi ja nõuab isesugust lähenemist.

Ainult sellega on minu meelest seletatav tema ettearvamatus ja reserveeritus ja see veider käitumine. Seetõttu on tema puhul väga raske leida õiget võtit. Viimati oli ta väga imelikus meeleolus. Ma püüdsin teda üles raputada, kuid – paraku – tuli jälle olla tunnistajaks tema monoloogile või jutuajamisele iseendaga. Ta ei märganud mind hetkekski. Rääkis ainult iseendaga. Kui ma tema juures käisin, sai väga palju sellest, mis ma olin oletanud, kinnitust. Ta elab ikkagi nagu tuule peal ning see tema konarlik elu, asjaolud ja isegi furnituur – mitte ainult toas, vaid ka tänav, kus asub see vana räämas akendega puumaja, ja külgnevad tänavad, need marsruudid, mida mööda ta käib, ja need kohad, kus ma teda kohtan – kõik see tuleneb tema kehalisest nurgelisusest; asi pole mitte ainult kohmakas kõnnakus (tal on jalalabadel midagi viga), vaid ka sõrmedes, millega ta alailma miskit mudib (paberist kuulikest, sigaretti, tikutoosi). Esitan kõike seda oma teooria tõestuseks...”

* * *

13.02.22

Stropilin tegi mu lühijutu pihuks ja põrmuks. Ütles, et kirjuta ümber. Ljova rahustas:

„Kord viisin talle sama jutu tagasi, ei muutnud midagi, aga tema hõiskas: „Oo! See juba on midagi! Hoopis teine asi!” Kuigi mingit teist asja seal polnud – see oli toosama jutt!”

Ljova ütleb, et kõik on tühi-tähi. Ja see pole nihilism. Ljova ütleb nii: põleda tuhaks, ja mida kiiremini, seda parem. Ma ei saanud sellest aru. Ta ütles, et teda täidab udu.

„Iga päevaga täidab mind üha rohkem paks tihe udu, mis mähib mu endasse. Ma olen koguni hakanud halvemini nägema!”

Ütlesin, et minulgi on nägemine kehvemaks läinud, kuid see on võib-olla töö pärast – veedan kogu aja pimedas. Ja lisasin, et ta on arvatavasti visionäär. Ta peaks luulet kirjutama. Ta on impulsiivne ja tal on silmad pungis. Pealegi on ta nahk õhuke, väga valge ning selle all paistavad selgesti veenid. Kondine ja nurgeline. Kõhn. Ta jäi minu poole. Jõime poole ööni veini ja põletasime halge. Jõime veini, lugesime luuletusi; ta värises, kui rääkis emast, valu ema pärast pani teda tõesti tugevasti rappuma, mul tõusid pisarad silma, ta nägi, et ma elan kaasa, ja jättis järele. Me vahtisime pikalt tulle, suitsetasime. Tõmbasime kogu tubaka ära. Ta magas kušetil. Mina heitsin riidest lahti võtmata lauale: panin teise teki alla, peale tõmbasin siin varem elanud muusiku vana sineli. Kuu oli ere. Lamasin jalgadega akna poole ja vahtisin kuud. Mõtlesin välja luuletuse:

olen elust välja kistud olend

seeme mis kuskil ei tärka

loom kes saaki ei otsi

kustuva suitsu tuli

varjutuse aim

sõnatus

kübe

15.03.22

Põen teist päeva külmetust. Joon kuuma teed keedise ja meega (aitäh Frau Metzerile!), ei suitseta teist päeva ega tahagi, puudub harjumus, tühi ajaviide, joon veini ja kirjutan poeemi – siit tuleb midagi, Ljova imestab, on, millega skeptikut üllatada. See õhtu võikski kestma jääda – veini ja poeemiga, seal on veel nii palju: kogu Pavlovsk, kõik pildid, dagerrotüübid, meie kõik, kõik elus!

30.03.22

Jalutasime NT-ga teatri juures, kohtusime tema sõpradega, ühtede Solovjovidega, Peterburi intelligents, istusime omnibussi peale ja sõitsime Jekaterinentali. See oli ootamatu ja meeldiv. Uhiuus Mootor, ilus, läikiv, avar, kiire. Juht oli igavesti vahva – peas nokamüts kuldse patsiga sirmi kohal, seljas pressitud vorm kiiskavate vasknööpidega. Jalutasime pargis ning läksime sealt jalgsi jõe äärde. Tahtsime paadiga sõita, kuid mõtlesime ringi. Silla juures olid luuletajad, kes voltisid etteloetud luuletused paberlaevukesteks ja lasid need vette ujuma.

1922. a aprill, Revel

Käisin pargis nuditud torni juures. Päike paistis eredasti. Raagus oksad, punased katusekivid ja hall müür. Tuli jäädvustada. Jooksin prantslase juurde. Seletasin. Monsieur Leonard ütles, et tal pole elavhõbedat. Minu arvates lihtsalt ei viitsinud: mõtleks kus asi, mingisugune torn, mingisugused oksad. Ei viitsinud jännata. Soovitas teha foto. Ma ütlesin, et pärast lähevad oksad lehte ja kõik on hoopis teistmoodi. Ja foto pole üldse see. Ise ju ütles, et dagerrotüüp on kunst. Ta noogutas ja kõik. Lubas, et teeme hiljem. Kahju!

...

Solovjovid ja kõik need, kes nende juures käivad ja selles linnajaos elavad, on optimistid, nad vaatavad elu ahne pilguga, sisse ahmides, lahutavad meelt kord kontsertidega, kord lugemisega, teatriga – elavad kogukondlikult ja kärarikkalt. Noored ja vanad õmblevad üheskoos pehmeid mänguasju; keegi valab tinasõdureid – müüvad turul! Nad pole meelt heitnud nagu paljud, ei ole kõigega tükkis oma urgudesse pugenud nagu mõned, nälgivad küll, kuid peavad vastu (võib-olla teesklevad).

...

Monsieur Leonard tegi ettepaneku teha koos tööd Jekaterinentalis, Peetri mälestusmärgi juures. See ajas mind kimbatusse; ma ei teadnud, mis ja kuidas, ta rehmas hooletult – seletab kõik asja käigus – sõitsime koos kolmjala ja väikese tahvliga, kuhu olid kleebitud tema päevapildid ja kirjutatud, kes ta selline on (tuleb välja, et mina olen tema õpilane-assistent). Sain esimese tunniga üle kõigest – hirmust, häbist, kohmetusest – kõik oli kui peoga pühitud, nagu poleks olnudki! Inimesed astusid ligi, sikutasid Peetrit ninast, nõustusid varmalt pildistamisega, prantslane jagas visiitkaarte nagu mustkunstnik, rääkis, et ülesvõtted saavad valmis homme või, kui soovite, täna õhtul. Õhtul ilmutas. Tal on kõik käepärast: töötan kinnisilmi. Lõime kokku: tegin kahe tunniga 30 marga eest ainuüksi enda taskusse. Õhtul läksin restorani! Tundsin suurt piinlikkust – pole sobivaid rõivaid, kuid ma valisin ka tagasihoidlikuma restorani. Istusin üksi. Tellisin veini ja praetud vorsti. Kartsin, et raha jääb puudu. Jäi hoopis tublisti ülegi! Ostsin veel veini ja pidutsesin üksinda. Kui niiviisi jätkata, võiksin hakata igal laupäeval restoranis käima!

...

Ta hõiskas nagu laps. Kuulete? Tihane... Tihane laulab! See on kevad!

Kevad!

Tihane!

...

Hélène on ime! See eufooria on kestnud juba nädal aega. Ta saab varsti kaheksateist. Teda kasvatas tädi. Käisin nende juures Koplis. Jalad lendasid! Ümberringi oli kohutav pori, aga südames selline kergus ja rõõm! Kes oleks võinud arvata! Kuid tuleb end vaos hoida. Mitte välja näidata. Kutsuti teed jooma. Teiste seas oli neil seal „teed joomas” ka häälekas polkovnik Gunin. Rääkis, kuidas ta oli linna taga arsenalis kindral Stubendorfiga roostes padruneid puhastanud ja püsse kokku pannud. „Vaat niimoodi, minust vasakul on ühejalgne sõdur, paremal von Stubendorff! Vaat nõndaviisi! Sama pingi peal! See oli Männikul! Iga päev viis kilomeetrit sinna, viis kilomeetrit tagasi! Heeringas kartuliga ja tee. Ma olen hiilgavas vormis!” Tänu sellelesamale kindral S-le dresseerib ta nüüd vene skaute, jooksutab poisse, õpetab ratsutamis- ja sõjandustermineid. Lõugab hommikust õhtuni. Küllap karjub ka unes. Sõduriga sama pingi peal... Teistel asjaoludel poleks ilmaski minuga ühte lauda istunud. Me NT-ga kohtasime kord teda turul – lihapaviljonis – seisis ja tingis. NT teretas teda, ta noogutas, minu poole ei heitnud pilkugi, nagu poleks mind olnudki, ja jätkas tingimist, ma piilusin, ta ostis suure verise käntsaka, hiiglasliku! Heeringas kartuliga... Vihkan seda turgu ja seda polkovnikut! Rääkis anekdoodi, kuidas eestlased olid nõukogude kaubandusdelegatsiooni saunas pesnud ja riideid täidest puhastanud. Välisminister härra Birk olevat käskinud! Venemaal möllab tüüfus! Kõik puhtaks kasida! Kogu esindus! Eesotsas Gukovskiga! Olge lahked! Bolševistlikud täid on eestlaste tervisele ohtlikud. Kõik prahvatasid naerma. Naeruplahvatus, rõkete kanonaad. Ei saadud mõhkugi aru, kuid naerdi. Naerdi sellepärast, et tema naeris. Teda on ühteaegu naljakas ja õudne vaadata: temast ei jäänud peale naeru midagi; nagu ütles Ljova: „Venemaast ei jää järele muud kui anekdootide kimbud ja needki ununevad, võiks juba rutemini!” Naer oli nagu tõeline orkester, ma hoidsin hinge kinni ja kuulasin: Hélène’i naer kõlas eraldi.

Leppisime kokku, et näeme kirikus.

„Tulete?”

„Ilmtingimata!”

...

Eile ei käinud kirikus; läksin välja, hakkasin minema, kavatsesin minna, kuid ei jõudnud kohale. Hais segas vahele. Suitsutati heeringaid. Karjuti valjusti ja sõimeldi. Tänavanurgal seisis ja jõllitas hullumeelne vanamees. Tema narmendavate pantaloonide taskust vahtisid välja ajaleheräbalad, mida ta mälus: pistis käe taskusse, rebis tüki ja – suhu!

Ehkki ma kohtan teda sageli, paistis see tol hetkel mulle halva endena. Läksin ringiga: päris mere ääres olid vankrid; sillutisel politseinik ja temaga koos keegi, vahivad kõiki teraselt, otsivad või ootavad kedagi. Uus ring. Jõudsin tagasi sirusniku juurde, kus kuulasin eile pikalt muusikat, mis aknast voogas. Nüüd olid seal pambud, nutt, sõim, sagin, kõikjale tungiv suitsukalahais – vaat selline muusika!

Nii ma kirikusse ei jõudnudki.

...

Käisime Hélène’iga Bi-Ba-Bos (film oli Robinson Crusoe’st, jama tegelikult, kuid raputas mind miskipärast, tundsin, et elan, et miski on algamas – küllap pettekujutelm). Jalutasime Schnelli tiigi ääres. Kogu allee oli kaetud roosakasvalgete kastaniõitega, nagu oleks kohev vaip maha laotatud. Kõndisime aeglaselt läbi linna. Hélène piilus igasse soppi.

„Revelis on nii palju pisikesi tänavaid, tahaks igaühe läbi käia!”

Kujutlen vaevata teda ette gümnaasiumitüdrukuna. Kui palju ma nägin neid Peterburis! Vilkaid, kartlikke, pikad paljad kaelad, pruun kašmiirkleit, mõnikord bordookarva, seda värvi, nagu on paks punane veri päikese käes, kapott, peleriin, keep, koketsed soengud, pearätid, hundikutsikalik altkulmupilk.

Näitas, kus nüüd elama hakkavad. Seisime sünagoogi juures. Kõndisime üle Klevernaja^[1.], silla juures põrkasime Tšatski otsa. Hélène ehmus ja haaras mul käest. Ma rahustasin: ta on ohutu.

„Miks Tšatski?”^[2.]

„Hüütakse niimoodi...”

Rääkisin, et ennevanasti mängis ta kinematograafis – kord armastajaid, kord sarvekandjaid –, mõnda aega kohalikus teatris. Muud, mida olen kuulnud, ei hakanud rääkima: tema naisest, samuti näitlejast, kes kas tegi enesetapu või suri mingitel häbiväärsetel asjaoludel...

...

Käin nüüd Solovjovide pool raamatuid võtmas – ehkki neil pole ruumi peaaegu üldse, ostavad ikka edasi; nende poeg Serjoža (ta on vist kuusteist) ütles, et tal lonkab saksa keel, tahaks grammatikat paremaks saada; ma ei oska grammatikat üldse.

...

Hélène mainis, et käib laupäeviti koos tädiga turul. Hakkasin ka käima. Vastik koht – vankrid, letid, soolveeplekistes nahkpõlledes kalamüüjad sukelduvad tünnidesse, keeravad läikiva heeringa võipaberisse. Hobused seisavad vagusi, vehivad sabaga, tammuvad, roojavad, lähevad pikapeale kärsituks, vankrid raplevad, mütsuvad, inimesed põrkuvad eemale, naeravad... Kaos! Kõik see – inimesed, loomad, liha, kala, jalge all puruks litsutud puuviljad – on üks ühtne organism, mis hingab, haiseb, käratseb, liigub, haarab käest kinni, tungib sõõrmetesse, see elukamakas on täitmatu ja peatumatu, võimatu on tema kihamist katkestada. Ei kohanud kedagi. Ja jumal tänatud, ma poleks suutnud Temaga seal rääkida. (Suitsukala hais on riietesse imbunud, Herr Tidelmann tõmbas täna koguni nina viltu ja heitis mulle terava pilgu. Lõuna ajal käisin parfümeeriaäris.)

...

Näitas mulle oma sakvuajaaži, selles laekake, laekakeses 1867. aasta Evangeelium ja püha Nikolai ikoon – puitraamis, klaasi all, ehtne külaikoon.

„Vanaema kinkis selle mulle, kui oli suremas. Vaadake, kui lahke näoga ta on! Mõnikord ma vaatan ja tema naeratab... Aga mõnikord teen lahti ja tema on kurb! Siis tahaksin talt küsida: miks Te küll nõnda kurvastate?”

„Kas olete kordki küsinud?”

„Ei, mis te nüüd.”

...

„Tulete?”

„Ilmtingimata!” 10-nes Hakkasin jälle kirikusse minema. Leinarongkäik puusärgiga. Läksin ära mere äärde. Kõik oli äkitsi rohetama löönud. Rammus lehestik. Päike nagu elavhõbe. Kassitapp, kanakoole, kanapimedus. Liiga hilja. Tahtsin joosta – liiga hilja!

Sain enda peale vihaseks.

„Kas tulete?”

Ei tulnud.

...

Ljova loeb Rozanovit ja nõustub temaga, et kogu XIX saj kirjandus on sisutühi ja sellest ongi hinges säärane tühjus.

...

Käisin silla taga, läksin tema majast mööda; kõik mu sees võbises; jalatsivabriku juures kohtasin Dmitri Gavrilovitši. Ta rõõmustas mind nähes; andis kätt. Märkas, et mul on lööve, ja tõmbas käe tagasi; ma selgitasin, et töötan värvidega, liimin reklaame litograafias, tuleb palju käsi pesta, kümme korda päevas, sellest ka lööve, ta rahunes, tegi näo, et muretseb minu pärast – kuid oli muidugi ebameeldiv. Ta pakkus, et kõnniksime koos; esitas hulgaliselt küsimusi, rääkisime Pavlovskist, leidsime ühiseid tuttavaid... Sellal kui kõndisime piki jõge, arutles ta, et oleks ammu aeg jõest lahti saada. Siit ei tulevat muud kui haisu ja haigusi. Viis jutu Howardi utoopialinnale ja Kopli ehitamisele sellise projekti järgi, rääkis sellest Jekaterinentalini välja. Seal oli palju rahvast. Tuldi vaatama erinevate seltside orkestrite võistlust. Lilleaedades müttasid kunstkärnerid. Dmitri Gavrilovitš oli jutuhoos, muheles endamisi, siis aga hüüatas: „Kujutage ette sellist linna nagu Jekaterinental! Kujutlege, kuidas oleks siin elada!” Kohtas mingit oma tuttavat – vuntside ja jalutuskepiga, jäi temaga jutlema, mind ei tutvustanud, lasi minna...