Читать книгу Eesti intiimne saladus - Andres Raid - Страница 5

Näib nii, et siinset ajalugu on kirjeldanud vaid siiasõitnud vallutajad või nendega kaasas olnud isikud, meie oma lood meist endist on kõigest vaevalt paarsada aastat vanad. Kõik teised on meid siin kirjeldanud kui „nemad seal” ja hinnanud meie tegemisi, lähtudes eeskätt oma arusaamadest ja väärtushinnangutest. Meiegi arusaam ajaloost on suuresti valikuline, võtame omaks selle, mis meile meeldib ja tundub kuidagi omane ja puhtpraktiliselt kasulik, ning tunnistame jamaks ja alatuks laimuks kõik selle, mis ei sobitu. Näib, et on olemas n-ö meie ajalugu, kus tegelasteks meie valitud ja volitatud isikud, ja need, kes meile ei sobi, need ka meie lukku ei mahu.

Tegelikult on see „meiegi” suhteliselt laialivalguv ja ähmane üksus, mõnel on „meie” ainult mina ise, mõnel mahub sinna veel paar kasulikku hinge. Ja kui juba läheb vastutuse ning moodsamal ajal ka isiklike sigaduste hajutamiseks, siis kuulutatakse meile suvalisest kõrgemalasuvast kantslist, et see ongi see „meie”, kogu rahvas.

Meile meeldib elada müütides, mida oleme sünnitanud ise ja mida on meiega manipuleerimiseks loonud suisa teadlased või meile sisendanud kõikvõimalikud isandad. Tõele au andes on seda tehtud vajadusest lüüa lõhki isiksus ja saada tulemuseks kuulekas veoloom, kes sünnib, sadul seljas, vaid teiste sõidutamiseks. Selles on oldud küllatki edukas.

Levivad müüdid ju eestlastest, kelle ülim tahtmine ja eesmärk on elada omaette talus, puude varjus ja omaette. Ometi pole keeruline kindlaks teha, et siinsete alade külade põhiline tüüp oli just rida- või umbküla, hajakülasid oli suhteliselt vähe. Talumehed koondusid ja rüüstasid mõisaid ning kuidagi pidi saks end ju kaitsma. Seda tehti mõistusega. Talumehed istutati „oma” põldude keskele laiali põhjendusega, et see hoiab kokku aega põldudele tööle minekul – tegid ukse lahti, astusid õue ja künna kohe selle asemel, et paar tundi hommikul põllule minna ja sama palju tagasi.

Praegune ajalookäsitlus osutab siiani selle toimingu majanduslikule aspektile ja seda nimetatakse krundistamiseks. Saks saavutas aga oma tahtmise – külatänavat ja pidevat läbikäimist (koos tegevuste kooskõlastamisega) enam ei olnud – ja mis ehk ülioluline – lõhuti kommunikatsioon. Vähe sellest. Krundistamise käigus sosistati talumeestele-pärisorjadele üsnagi veenvalt, et sina, mats, saad kehvema maa sellepärast, et naaber Juhan ütles, et sa minu (saksa) kohta igasugu patujuttu ajad.

Tüliseeme oli külvatud ja näib, et see idaneb vahelduva eduga tänase päevani. Neid müüte on palju ja need on targalt tekitatud, võta või laulupidu, mis olevat eestlaste „leiutis”. Tegelikult võttis sakstel tükk aega ja oidu, et kohalikud 1869. aastal lõpuks sotsiaalse pinge väljalaskeventiili praktiliseks ettevõtmiseks muuta – ehkki ka see tuli neil endal kõigepealt puust ja punaseks ette teha.

Meie ajaloo praegust käsitlust vaadates jääb vägisi mulje, et tõsiseid ja ettevõtlikke naisi pole meie ajaloos üldse olnud. Küsige mõne oma tuttava käest kas või viie-kuue naise kohta, kes meie ühiskondlikku elu ja teadvust enim mõjutanud on. Mõni vast ikka meenub, ent kui jätta kõrvale poeedid ja heliloojad, tekib vaikus, see aga ei saa juba põhimõtteliselt, ei normaaljaotuskõvera ega tõenäosusteooria järgi nii olla, et meil pole olnud naisi, kes vääriksid mäletamist ja kelle järgi ka mehed võiksid mitte ainult joonduda, vaid ka õhata.

Kooliõpikutes äramärkimist leidnud naisi võib kahe käe sõrmedel üles lugeda ja see on ilmne ülekohus. Rahvaluules ja pärimustes on meie ajalugu ülimalt verine, kuid naised neis lugudes on oluliselt võimsamad kui mehed, kes iga vaenlase saabudes kohe metsa pagesid ja naised vaenlase meelevalda jätsid. Oli muidugi ka teisi stsenaariume, kuid mainitud tendents on valdav. Vaenlase lahkudes ilmus praegu perekonnapeaks nimetatud tegelane metsast välja ja asus kätte maksma ning kõike seda pidi meie ürgema taluma. Siinkohal ei tahaks ka meestele liiga teha, on nendegi seas jändrikkuse ja hea jonni eeskujusid, ehkki meile kogu aeg vastupidist kinnitatakse.

Meie naised väärivad oma kohta ajaloos, nad on palju olulisemad, kui tunnistada julgeme. Selles mõttes tuleks nende rolli oluliselt kõrgemalt hinnata, kui seda siiani tehtud on. Olgu see esimene katse selles vallas ja kui siit saavad alguse ükskõik kui tulised arutelud ja midagigi ses suunas liikuma hakkab, on eesmärk juba saavutatud.

Rõngu Martat ei löö meist üle enam keegi, pole lootustki. Tema osa ja roll liialduseta maailmaajaloos on seni aga teenimatult seitsme luku taga seisnud, tuulutame siis seda hindamatut varakambrit.