Читать книгу Eesti novell 2018 - Andrus Kivirähk Mihkel Mutt Meelis Friedenthal Jt - Страница 4

Kusagil seljaajus on mul ammu susisenud selline mõte, et eesti novelli võiks kuidagi aidata lugejale lähemale tuua. Sest fakt on, et romaane loetakse meelsamini. Novelle justkui kardetakse või kiputakse neid pidama natuke nagu ilukirjanduse väiksemaks vennaks. Nišitooteks, mille järele upitavad käe eelkõige need, kes romaanid juba läbi töötanud.

Mulle lugejana novell hirmsasti meeldib. Hea novell haarab sind kümneks minutiks või pooleks tunniks endasse, virutab pikema sissejuhatuseta maailma, mille üles ehitamiseks pole võimalik kulutada sadu lehekülgi. Aga ometi see maailm kerkib sinu ette, nii selge ja tugev. Nagu ka tegelased, visandatud vaid mõne täpse pintslitõmbega.

Novellide lugemist alustasin Tšehhovist. Imeline, mõtlesin, ja vaimukas. Siis jõudsin Platonovini ja mõistsin, et suurepärane novell ei pea sind muigama panema, rääkimata naerutamisest. Andrei Platonov on ilmselt minu ainus lemmikautor, kes kirjutab surmtõsiselt surmrasketest saatustest. Aga see lugemine on raskelt hea. Just niiviisi ma seda sõnastaksin. Eriliselt on meelde jäänud ka Daniel Kehlmanni novellid. See saksa staarautor suudab sõna otseses mõttes juba paari esimese lausega tirida sind maailma, kust väljapääs puudub. Ning ei ole paremat tunnet, kui sellesse uppuda. Põrgusse päästevestid.

„Eesti novell 2018“ saab olema esimene samm loodetavasti pikas reas. Kogumiku eesmärk on tuua lugejateni põnev ja mitmekülgne valik eelmisel aastal ilmunud novellidest. Kahe Tuglase novelliauhinnaga pärjatud loo kõrvale valib žürii igal aastal veel kümme kuni viisteist lühijuttu. Mündiks lisame ka ühe novelli sajandi tagant. Seekord Friedebert Tuglaselt. Igal aastal uus raamat. Nii et hoidke oma raamaturiiulis selle jaoks kohta. Vähemalt saja aasta jagu.

Armin Kõomägi

Vana skeptikuna ma muidugi ei usu, et kasvatuslik-hariduslik projekt Eesti Novell paneks lugejad jutukogusid palavalt armastama. Või et see kasvõi natukene nende läbimüüki tõstaks, no nii kümne ühiku võrra. Seevastu olen ma vääramatult veendunud, nii vastik kui see ka pole, et reklaam, kõva kisa-kära, valjuhäälsed hõiked „oi küll on hea, seda sa pead küll lugema“ ja mõni väike skandaalike on turundusel head abimehed. Seetõttu tuleb kasutada iga võimalust, mis hea kirjanduse kohta ütleb: see on hea. Mida ma siinkohal teengi ja kinnitan teile, et valitud palad selles kogumikus esindavad üsna kena läbilõiget eelmisel aastal ilmunud eesti autorite lühiproosast, on näha, et nimetuse novell taha saab sokutada väga eriilmelisi kirjutisi, poolromaanidest poolnäidenditeni, fantastilisi, ajaloolisi, realistlikke, kaemuslikke, humoorikaid, kriminaalseid, klassika mugandusi, sürri ja koomuskit, tasa kulgevaid vaikseid mõtisklusi. Muidugi on sellise valikkogu puhul oht, et erinevad autorid on erineva intensiivsusega, tasalülitavad üksteist, ei paista piisavalt silma, üks jutt ei anna aimu kirjutaja tegelikust ampluaast. Siiski peaks hea novell olema sedavõrd suveräänne, et suudab üksi hakkama saada ja ise enda eest seista. Kui sa teda ei märka kogumikus, kui ta sulle seal ei meeldi, siis on võimalik, et polnudki suurem asi jutt. Kui aga meeldis, siis mis võiks olla toredam, kui avastada uusi häid autoreid, uut ja lugemisväärset kirjandust? Siis tasub otsida välja sümpaatse kirjaniku muudki raamatud.

Tõtt-öelda suhtusin minagi pikka aega novellindusse rohkem kui jahedalt. Igasugu kogumikud näisid kohe igavust välja uhkavat oma kaante vahelt. Seevastu olen eluaeg mõnuga lugenud „Loomingu Raamatukogu“ sarja raamatuid, ega teadvustanud endale üldse, et sisuliselt enamus neist kvalifitseerub ju lühiproosaks. Täitsa ilmselgelt on mind kõige enam mõjutanud lugemiselamused tulnud üsna ahta mahuga raamatutest, seevastu mammutlikud epopöad, kuigi ka neid on loetud ja mitte vähe, moodustavad sellise ühtlase, rahulikult mühiseva metsa, mille all hiilgavad õhtuhämaras südant põhjani puudutanud juttude valged õied.

Made Luiga

Ei ole minagi algusest peale novelle hinnanud. Lugesin, nagu paljud kaaskannatajad, põhikoolilugemikest neid Tuglaseid ja Valtoneid ja Metsanurki, ja see puändiimperatiiv rikkus kirjanduse mu jaoks pikaks ajaks (kui mitte päris pöördumatult) ära, sest mu hobiks sai lõppude äraarvamine. Kõik, kes on minuga koos filme vaadanud või mulle anekdoote või päriselulugusid jutustanud, teavad, kui tüütu võib olla komme mitte vaid püüda, vaid enamasti lõpud ära arvatagi. Alles palju aastaid hiljem (ja seegi juhtus kogemata) sain aru, et säärane jäikus ei olegi novelli paratamatu omadus. Nagu sellestki, et novelle ja lühijutte ei kirjuta mitte (ainult?) need, kel romaani jaoks püsivust ei jätku – ehk aitab seda näidata/meenutada siinnegi valik.

Kui asjaosalised selle kogumikuideega mu jutule tulid, ütlesin (peaaegu) kõhklemata, et ikka hüppan paati ja selle põhjuseks on muidugi see(gi), et novellid-jutud vajavad jätkuvalt rehabilitatsiooni, ka nende jaoks meist, kes üle keskmise palju loevad ja juurdlevad. Silme ette kerkis nooruses üsnagi kapsaks loetud kollasekaaneline „Noori autoreid ’77“ jne – Ehk saab sellest projektist pikemaajalisem, esialgu siis saja-aastane ettevõtmine. Õõnestame üheskoos romaanide diktatuuri!

Maia Tammjärv

Kirjanduse liigid ja žanrid ei ole nagu jäigad Exceli-tabeli read, kus seisaksid kindlalt oma lahtris romaan, jutustus, novell, miniatuur jne. Pigem meenutavad nad midagi sfääriliste immateriaalsete kehade, kehatute planeetide taolist, mis üksteisega lõikuvad ja ühisosi moodustavad, kus igasugu põnevaid protsesse toimub, koguni nii, et planeetide eneste tuumad selle käigus võivad kõvasti nihkuda. Või siis – maisemate ja rasvasemate võrdluste sõpradele – kausitäit lootusetult ülekeedetud ja kokkukleepunud pelmeene.

Loomulikult võib püüda neile üksikasjalikke tingimusi kehtestada ning sellega kirjandusteadus ja -kriitika muuhulgas tegelevadki – ja õigesti teevad, sest see on osa pidevast kirjanduse tõlgendamise ja selle toimimisviiside mõistmise protsessist. Kuid aeg ja kirjanduse muutumine kipuvad nende reeglitega tihtipeale üpris armutult ringi käima. Võib näiteks vaikimisi määratleda mingi minimaalse täpse lehekülgede arvu, kui parajalt paks peaks olema üks õige romaan. Aga siis võib kohe juhtuda kasvõi nii, nagu juhtus 1960. aastate Eestis, kui kujunes välja lühiromaan, mis sai selle aja proosauuenduse esindusžanriks (Mati Unt, Enn Vetemaa). Ja ka hiljem, kui tellised jälle moodi läksid, elab selle vormijärglane nende kõrval enam kui edukalt edasi.

Või siis: said vaid tekkida selgelt sõnastatud nõuded novelli ülesehitusele, näiteks puänt, kui juba otsekui kiuste tekkisid novellid, kus puändiks oli just puändi puudumine. Üldse aga tõmbasid 20. sajandi avangardism ja modernism novelli vormikurvi nii lõpmatusse, et nonde traditsioonilisemat sorti tekstikonstruktsioonide kohta tuli hakata kasutama veidi häbelikku täpsustavat osutust „klassikaline novell“. Võib kahtlustada, et „mitteklassikalisi“ on uuemas kirjanduses üksjagu rohkem. Kui jälgida kriitika ja autorite endi kõnetarvitust, siis paistab, et kohati on „novell“ hakanud tähistama juba peaaegu kõiki miniatuurist pikemaid ja jutustusest-lühiromaanist lühemaid proosatekste.

Siinne arutlus pole mõeldud jutlustama žanrinihilismi. Küllap iga kirjandussõber teab, et mingi „novellilikkuse“ tajumus tekib teatud juttude puhul paratamatult, otsekui poolteadlikult. Olgu siis väliselt tegemist näiteks jutustuse mõõtudeni läheneva tekstiga või pealtnäha süžeetu mentaliteediloolise mõtisklusega või koguni väliselt draamavormis dialoogiga (kõik need juhtumid on ka käesolevas kogumikus esindatud). Seal on see salapärane novellilik „miski“, mida tõenäoliselt annaks ka mõnda tavalisest üksikasjalikumasse kirjanduskriitilisse Excelisse panna, kasvõi vaadates, kui mitut „klassikalise novelli“ tingimust ja millise intensiivsusega nad täidavad. Aga kas on tingimata vaja?

Õigupoolest ei oska öeldagi, miks näiteks kirjastajad jt sellist avarat ja demokraatlikku novelli lugejat eemale peletavaks või koguni elitaarseks peavad. Lausa sedavõrd, et lühiproosa moodustab sel sajandil eesti kirjanduse uudisraamatutest keskmiselt vaevu 10% aastas ning novelli päris omailmaks on nende kõrval saanud peamiselt kultuuriajakirjad või väga harva ilmuvad temaatilised projektikogumikud. Ometi peegeldab just novell mingis mõttes ka vahetut ajatunnet kõige ehedamal, paindlikumal ja kiiremal kujul ning võiks pakkuda igaühele sellest otsese osasaamise ja kaasamõtlemise võimalust. Luules on see ajatunne juba vahendatud mitmekihilisemate koodide kaudu, mis kõigile ei pruugi süvenemiseks sobida. Romaani – ma mõtlen, hea romaani – kirjutamine jälle võtab omajagu aega: kahe möödunud aasta esiletõstetuima romaani autorid nimetasid viit aastat. Selle perioodi jooksul võivad ajaliblika tiivad lugeja mälu jaoks oma mõnedes nüanssides juba tuhmuda.

Äkki kõlab sõna „novell“ inimeste kõrvus lihtsalt liiga sarnaselt sõnaga „noobel“? Siis oleks ju vahest tõesti parem olnud, kui jääduks tema kunagise eestikeelse nime „uudisjutt“ juurde. Sel juhul kandnuks ka käesolev raamat hoopiski pealkirja „Eesti uudisjutt 2018“.

Kajar Pruul