Читать книгу Eesti novell 2018 - Andrus Kivirähk Mihkel Mutt Meelis Friedenthal Jt - Страница 5

Sõitsin autoga risti läbi Eesti. Juba jupimat aega molutas mõlemal pool teed kohati metsaks paisuv võserik. Teadsin seda teejuppi hästi – samas vaimus pidi mu teekonda palistatama veel tubli kümme kilomeetrit. Ühtäkki torkas silma kraavi serval kõrguv neoonkiri: „Striptiis! Erakordsed paljastused! Avatud ööpäevaringselt! 5 km“. Korraks jäi miski mu ajus seisma. Järgmisel hetkel tundus kogu asi nii pöörane, et hakkasin naerda luksuma. Striptiis?! Siin, metsa vahel? Ma ei ole kunagi stripiklubis käinud, seega on eelarvamus minu puhul loomulik. Minu eelarvamus on millegipärast selline: stripiklubi on suures linnas. Eesti mõistes tuleb leppida Tallinna ja Tartuga. Ehk Pärnus tegutseb üks stripiklubi suvel ja Narvas energeetikute päeval. Umbes nii ma usun selle olevat. Viljandi on stripiklubi jaoks juba liiga väike. Stripiklubi, nii ütleb mu eelarvamus, on otse linna tuiksoone kõrval, aga mitte soonel. Üks selline võiks olla ka Lasnamäel, aga enamik on kuskil kesklinnas, peatänavast otse nurga taga. Stripiklubis liialdatakse punase valguse ja vilkuvate tuledega. Stripiklubis on ülikonnastatud mehed ja kallis alkohol, peamiselt kokteilid. Stripiklubis on õhk mõneti paks, rääsunud higi hais trügib lõõgastuvate onklite tärgeldatud särgikraede vahelt üles. See on omamoodi klimaatiline kättemaks – naistel peab ju soe olema, üsna loomulik, et ülikonnaga on sama temperatuuri käes palav. Kuube ära võtta ei sobi, see jääb teispoole hea tava piire. Ehkki minu eelarvamus ütleb, et stripiklubi hea tava ei ole iseenesest kuigi hea. Samuti pole minu kujutluste stripiklubis kübetki ruumi seksuaalsusele ega seksikusele, ainult seksismile. Stripiklubi on jõuvahekordade demonstratsioon, nii mõtlen ma. Jah, nii puritaanlik, kui soovite – nii impotentne olengi, võite seda oma suva kohaselt tõlgendada, palun väga.

Muidugi, teoreetiliselt võib striptiis olla ka midagi tõeliselt ilmutuslikku – mäng varjamise ja näitamise vahelisel piiril, kerge varjamisele antud eelisega. Seda ideaalset striptiisi ei ole väidetavalt olemas mujal kui ideede maailmas, platoonilisel platool. Milline striptiis ootab huvilist ees meie maavillases võpsikus, paaritunnise autosõidu kaugusel neist suurematest linnadest, kohas, kus kümne kilomeetri raadiuses pole tõenäoliselt sadatki elanikku? Muidugi, nii tüdrukud kui ka kliendid peaks sellisesse kohta tulema mujalt, aga miks nad tulevad?

Korraga tundsin endas väljakannatamatut uudishimu. See palang oli eriline, tungiv ja põletav. Ma ei ole vist kunagi nii kangesti tahtnud tõsta mingit eesriiet, harutada lahti kingitust, piiluda võõrasse maailma. Mu kõhus kõrvetas, tahtsin teada saada. Mis striptiis see siin olla võib? Tahtsin, et saladuseloor lendaks minema, et ma näeksin järgmist saladuseloori (seda, mis balansseerib varjamise ja näitamise vahel), aga seda teist, seda tahaksin näha selgelt. Kuidas on selline asi sellises kohas võimalik?

Järgmise sildi alt pöörasin väikesele metsavaheteele. Olin üsna üles keeratud. Kartsin mõnevõrra. Igasugust jama käis peast läbi. Näiteks mõtlesin, et ehk on see kurjategijate kohtumispaik, midagi säärast nagu Kingi „Surmahotell“. Ehk on sel paigal enesel mingid oma õudsed soovid ja kavatsused? Mööduja läheb heauskselt uudishimutsema, ent satub pöördumatult, päästmatult täiesti valesse kohta. Tema kohatus on nii pöörane, nii ülemäärane, et tema tühipaljast tapmisest ei piisa. Mööduja on sunnitud liituma selle paiga kummituste kooriga. Põgeneda pole võimalik, siiani pole seda keegi suutnud. Muidugi ei pidanud ma seda (nagu paljusid teisi hirmuuide) reaalseks, lihtsalt tunne oli selline. Tegin südame kõvaks ja loksusin mööda kitsast katteta teed edasi.

Paari käänaku taga sulges edasipääsu tõkkepuu. Noh, olgu pealegi, mõtlesin ma. Siit ma enam tagasi ei pööra. „Parkla – üks tund 20 eurot,“ teatas silt. Pisike masin oli valmis vastu võtma nii sularaha kui ka kaardimakseid. Kurat, ma just jõudsin mõelda, et enam tagasi ei keera. Ausalt öelda, ega mööda seda kitsukest teed suure teeni tagurdada polnuks ka mingi lust. Kas siinsamas kuskil õnnestuks ots ümber keerata, polnud samuti kuigi kindel. Ah, sai juba otsustatud, lähen edasi. Väike mure oli küll südames, et ehk küsitakse uksel ka raha, proportsionaalselt suurem summa, siis olen küll pigis. Liiga sageli ei kannata nii rumalalt priisata. Juba sisetunde pärast ei kannata.

Parkla ei olnud just suurejooneline. Ei mingit asfalti ega maha märgitud parkimiskohti, tavaline siledaks aetud plats puude vahel. Sinna oleks ehk mahtunud paarkümmend autot, aga olin mina üksi. Mõtlesin, et tühjale platsile auto parkimine on diskursuse loomine – vastavalt sellele, mis nurga all ma auto jätan, peaks ka teised minu järgi joonduma, kuigi nad ei pruugi seda teha. Silt oli lubanud, et klubi on lahti ööpäevaringselt, no siis peavad nad mulle ka esinema, olgugi ma ainus külastaja. Klubi ei paistnud kuskilt, aga tee sai otsa. Küllap siin tuleb veel jala edasi vantsida, otsustasin ma ja ronisin autost välja. Kogu asi tundus üha jaburam ja, mis seal salata, hirmutavam. Olen siin pärapõrgus ihuüksi, otsin striptiisi. Klišeelik mõte sundis taskust telefoni haarama. Vähemalt see ei läinud odava filmilikkusega kaasa – aku oli täis ja levi oivaline. Parklast (nimetagem seda platsi siiski nii) viis edasi üks kitsas jalgrada. Kehitasin õlgu ja hakkasin astuma, väike viit, mida ma autost märganud ei olnud, osutas, et see on õige suund.

Mingit klubi seal ei olnud. Rohkem inimesi ma seal ei näinud. Infotahvlitel oli mingi geoloogiline pläma ja maa seest paistis aluskivim. Aluskivimi paljand, uskumatu striptiis emakese maa esituses! Eks selline asi on natuke naljakas ka, aga ennekõike vahest siis, kui sa ei ole selle eest maksnud, läbinud neid hirmuga võitlemise ja ahvatlusele järeleandmise erinevaid (olgu meenutatud: kaunis intensiivseid) tasandeid. Mul tõesõna ei olnud huvi sinna pikalt vahtima jääda. Vihastasin ja sõitsin minema, vandudes, et ma ei jäta seda nii. Kaeban, kuhu vaja!

Kaebamine ei olnud sugugi lihtne. Ma ei leidnud esimese soojaga üleski, kellele, kuhu ja kelle peale kaevata. Tarbijakaitse palus mul täita mingeid blankette, tahtis koopiat kviitungist ja et ma kirjeldaksin üha ja jälle oma kaebuse sisu. Lõpuks tsiteerisid nad e-keelenõu kodulehte: „striptiis ‹-i 21› ‹s› – lõbustusasutuses muusika saatel esitatav tantsuline lahtirõivastumisetendus“, ja pärisid, millisest osast ma õigupoolest ilma jäin. Asutus ju ilmselgelt oli. Ega tänapäeval ei ole nii, et asutus tähendab teenindajaid ja mida kõike veel. Teenindajateks olid antud juhul makseautomaat ja infotahvlid. Muusika, heakene küll, siin läheb nüüd semiootikute abi vaja, aga tihtilugu õhatakse, et metsa kohin ja linnulaul ja ojavulin – et need ja muu selletaoline on ainus tõeline muusika, eestlase hingemuusika. Tarbijakaitse esindajad igatahes oleks niisuguse seletusega nõus. Tantsulisus ja lahtirõivastumine, noh, neid tuleb vaadata esitajale omases ajalises mõõtkavas. Väga meeldiv, et emake maa ei rabista sellise asjaga. „Või,“ rangeilmeline proua vaatas mulle üle laua otsa, endal ilmselt midagi suunurgas tuksumas: „kas te tahaksite kirjeldada täpselt, mida te sinna asutusse minnes näha lootsite?“ Sain aru, et pole mingit mõtet talle kirjeldada oma suhtumist stripiklubidesse. Pole mõtet seletada, miks ma ikkagi läksin. Isegi kui sellel oleks mõte, ma ei jaksa. Tädi arvab, et ma olen mingi libedik ja pervert, eks ta seepärast mind nii käitleb. Ma lihtsalt ei jaksa seletada – selles olin küll täiesti kindel. Tundsin, et ehkki mul võib olla omast kohast õigus, siis tegelikult on tore, et tarbijakaitses on sellised inimesed, kes ei torma tarbijale kõiges kohe õigust andma. On tore, et selle proua arvates ei kuulu naise ihu tarbimisele, et sellised asjad peaks kuuluma teistsugusesse valdkonda. Möödarääkimine oli massiivne, leidsin, et jäägu see minust õgvendamata. Mul ükskõik, mida see proua minust arvab. Peaasi, et ta ei tagane oma käitumismudelist.

Muidugi oleksin pidanud – kohe, kui otsustasin protsessida – koha peal infotahvlid läbi vaatama, küllap seal oli midagi mulle kasulikku. Tagasi minna ma igatahes ei kavatsenud, klubi oli mu püsimarsruutidest piisavalt kaugel. Parkimiskviitungilt (see oli alles, kuna tõkkepuu juures ei olnud prügikasti ja kviitung väljastati automaatselt) sain küll kinnituse, et 20 eurot on tasutud „stripiklubi Gaia“ külastuse eest, aga internetis ega äriregistris polnud sellest klubist jälgegi. See oli vesi minu veskile. Neil lihtsalt ei ole õigust võtta raha millegi eest, mida pole olemas.

Ega mul midagi targemat pähe tulnud. Sõpru ei tahtnud ma asjasse segada, pöördusin Eesti Geoloogia Seltsi. Sealt suunati mind edasi Põllumajandusministeeriumi. Põllumajandusministeeriumist sain lõpuks stripiklubi „omaniku“ kontaktid. Sain teada, et sel Paul Ronga nimelisel mehel on leping, et tegemist on ju lõpuks rahvaharidusliku projektiga, huviväärsusega. See, kuidas ta seda reklaamib, jah, ehk on siin tõesti mingeid küsitavusi, aga pöörakem rohkem tähelepanu sisule! Infotahvlitel on palju põnevat ja ega aluskivimi paljandki pole mingi niisama asi. Igatahes kui ma tunnen ennast petetuna, peaksin suhtlema kõigepealt otse Pauliga. Nii ministeeriumi ametnik ütleski: Pauliga.

Pauli leida ei olnud lihtne. Tähendab, tema telefoninumbri ja meiliaadressi sain ma kohe, aga telefonile ta ei vastanud. Siis kirjutasin talle viisaka kirja, aga ka sellele ei tulnud vastust. Helistasin uuesti, tulutult. Olin vahepeal juba leebumas, aga nüüd hakkas kogu asi mulle uuesti üha kõvemini närvidele käima. Mida paganat – mina helistan ja kirjutan, aga härra ei suvatse reageerida? Härral pole ehk kõnetunnid? Ausalt öeldes tundsin küll juba ka ise, et kogu mu rünnak ja ränd on asjatu, milleks ajada kahekümne euro jälgi? Mida halba minuga siis juhtus? Noh, raiskasin veidi aega, mis siis? Ma olen seda aega tagasi tahtes raisanud oma aega tunduvalt rohkem. Jäin ilma natukesest rahast, tühja sellega! Mõnikord laristan suuremaid summasid ja ei saa öelda, et kuidagi arukalt. Noh, mind tüssati, vähemalt eksitati, aga mis sellestki. Mind eksitatakse pidevalt. Näiteks napsureklaamid ütlevad alati, et kõik särab, õhk säriseb ilusatest inimestest ja seksilubadustest, aga tegelikult, noh, tegelikult see võib ju korraks nii ollagi, aga siis tuleb kohe väsimus peale, kõmaki. Ma ei saanud seda aluskivimi asja siiski niisama jätta. Olin seal oma hirmude ja eelarvamuste ületamisel lammutanud enda sees mingi barjääri ning, saanud teada, et teisel pool müüri ei olnudki minu jaoks mitte midagi, tundsin kohustust olukorrale kuidagi reageerida, pahandada, õigust nõuda. Umbusk omaenese motiivide suhtes istus minus sees, aga ma tõrkusin seda enesele teadvustamast, pinnale lubamast. Hoidsin visalt meeles, et olin otsustanud sedapuhku oma arvamust avaldada, liiga tihti olin leppinud teiste hoolimatusega, ja jätkasin oma otsinguid. Saatsin veel ühe kirja, endiselt väga viisakas toonis. Selle pisiasja otsustasin küll enda jaoks juba ammu ära, et ma ei karju inimeste peale. Olgu, kui et keegi on kedagi kuristikku tõukamas või keeldub libisejale kätt sirutamast, ehk siis. Aga kui me räägime tavalistest elulistest pisikestest häiritustest, siis ei tohi mingil juhul kellegi peale karjuda, kedagi sõimata, jalge alla sõtkuda ega sihilikult solvata. Nii olin ma kunagi mõelnud ja püüdsin sellele ideele truuks jääda. Idee tundus olevat õige. Enamik neist, kes kippusid mind trügima, leebusid minus peituva tehismõškini tõttu, ei avaldanud mulle (ja loodan, et mõnel puhul ka oma järgmisele põrkepunktile) survet sisseharjunud määral. Otsustasin, et ma ei anna alla, aga ei kiirusta ka. Annan isand Rongale aega mu kirjale vastata.

Igatahes ühel jahedal maikuu päeval helises telefon. Helistati mulle tundmatult numbrilt. Vastasin kerge ebamugavustundega. Mida helistaja ometi tahta võiks? „Jüri! Hei! Kuule, mina olen, Paul!“ hõisati teiselt poolt entusiastlikult. „Pole ammu näinud, mis?!“ Ma ei saanud veel aru, kes helistab. „Õigupoolest pole ju kunagi näinud,“ seletas kõneleja ja irvitas rõõmsalt. „Ajame selle kohe joonde! Kuidas sul ajaga on? Kuule, Jüri, tule kohe Wildesse, räägime natuke.“ Ta rääkis nii rõkkavalt ja tuttavlikult, nagu tunneks me üksteist juba aastaid. Ta lõpetas iga oma lause, nagu heiskaks lipu. Ma ei olnud ikka veel aru saanud, millise Pauliga on tegemist, ja hakkasin midagi kokutama. Vist ütlesin: „Vabandage...“, aga Paul ei hakanud vabandama. Ta hõiskas: „Muidugi, ajame juttu! Ma sattusin üle pika aja Tartusse, mõtlesin, et otsin su üles. Räägime sellest stripibaarist ja, tead, üldse oleks tore sind näha. Saad ikka tulla?“ Nüüd mul koitis. Lubasin, et jõuan kolmekümne minuti jooksul. „No väga lahe, Jüri!“ kiitis Paul selle heaks. „Näeme siis, davai!“ lisas ta, ja lõpetas kõne.

Muidugi ma läksin. Kirjutasin selle kohe oma visaduse arvele, andsin endale Pauliga kontakti loomise eest kamaluga plusspunkte. Näed, olen selline mees, et otsustan ja teengi ära, ütlesin ma endale.

Kõhukas puhmaskulmudega umbes viiekümneaastane mees istus akna all ja hakkas mulle kohe kaugelt vehkima. No selge: Paul! „Tule nüüd siia, mees!“ hüüdis ta ja kahmas mu kohe oma karusesse embusse, ise vennalikult mu seljale kloppides. „No kuradi hea on sind näha, kas tead!“

Olin relvitu. Ega ma juba pärast seda telefonikõnet olnud endas kuigi kindel, aga teel kohtumispaika kordasin endale oma etteheited üle. „Jüri, tead, kuule, kas sa söönud oled? Oled või? Kuule, ma teen sulle välja, koprasabasupp on hea, aga no vaata ise. Võta muidugi praad ka. Ja eelroog! Õlled ma juba tellisin! Mina maksan, saame selle stripiklubi asja ka tasa, eksole!“ Seda öeldes virutas ta mulle sõbralikult õlale, nii et tool mu all põrus. Ma ei olnud ikka veel sõnagi lausunud. Naeratasin kohmetult ja kõveralt.

„Tead, mees, mul on nii hea meel, et ma sind lõpuks näen. Ma lugesin küll su kirja, aga ma pole ise suurem kirjamees. Pigem ikka räägin inimesega. Ja kui vähegi valida: näost näkku. Ei olnud mul varem Tartusse asja, tead.“ Mees tõsines hetkeks, nagu oleks eemalolek Tartust olnud saatuslik viga. Siis kerkis valgustatuseilme taas tema laiale näole ning ta jätkas. „No aga sellega on nüüd korras! On ju! Nüüd ma olen Tartus ja saame asjad selgeks rääkida. Tead, Jüri,“ jätkas ta pausi pidamata. „Ma kohe vaatasin, et sinust võiks abi olla. Mul on veel igasuguseid plaane, aga, tead, ega ma ei ole ju suurem kirjamees. Ma ju juba ütlesin seda sulle. Sellepärast ma ei kirjutanud ka sulle enne. No ma ei ole kirjamees!“ Paul naeris, aknad värisesid. „Tead, mul on sulle üks tööpakkumine. Lugesin seda sinu kirja ja mõtlesin, et küll ikka mõnikord veab. Sa oled just õige mees. Mul on vaja kirjutada paar taotlust. Maksan korralikult, ära sa arva. Oota, kuule, sa ikka räägid enne sööki tööasjadest? Mina vanasti ei rääkinud, aga tead, söögi kõrvale võtad väikese kibeda ja pärast, kurat, pole sust enam mingit rääkijat. Ma ütlen, noh! Siis ma mõtlesin selle asja üle järele ja räägime praegu kohe, onju. Pärast jõmiseme niisama otsa.“ Paul virutas mulle uue obaduse vastu õlga. Seekord olin veidi paremini valmis. „Vaata, mul on selline plaan, et pakuks inimestele veel ühe atraktsiooni. Lugesin ükspäev ajalehest mingi välismaa jalgpalluri autode ja tema naise juveelide kohta ja mõtlesin, et, kurat, teeks jõukuse teemapargi. Sellise arutu, ülevoolava jõukuse teemapargi. Noh, ehitaks maja ja kuldaks ära ja kütaks briljante seintele ja kasutaks marmorit ning eebenipuud, onju. Inimesed käiksid vaatamas, suud ammuli, ja kadestaks ning naeraks, et küll peab ikka loll olema, kes niisugused asjad ehitab. Naeraks küll, irvitaks, aga südames ikka oleks kadedad ka. Kadedus tooks nad kohale. Iga mats maksaks vähemalt 40 eurot, et sellist asja näha, raudkindel. Keegi ei hakkaks kaebama ka nagu selle striptiisivärgiga. Tead, ma mõtlesin, et seal võiks olla paar täiesti pöörast detaili. Näiteks mulle meeldiks, et seal oleks tuulegeneraatorid. No tegelikult mitte tuulegeneraatorid, vastupidi! Saad aru! Vastupidi! Need oleks seal selleks, et kui juhtub olema vastikult palav ja umbne päev, siis ei pea taganema konditsioneeritud siseruumidesse, vaid paned – elektri jõul muidugi! – ühe kurjavaimu paarikümnemeetriste labadega propelleri käima, ühe kurjavaimu tiiviku, ja ongi sul õue peal mõnus briis. Selline mõte! No kes ei tahaks niisuguse asja üle naerda, Jüri! Onju! Mees, tead! Ja puudel võtaks ladvad maha. Maja oleks ka mingi kaks korrust ja tornike, aga parema vaate nimel võtaks mingil puudesalgal poole pealt ladvad maha. Muidugi oleks see ilge ja puukaitsjad protestiksid ja puha, aga see olekski asja mõte, Jüri! Saad ju aru! See oleks korraga nii turismiobjekt kui ka kunstiteos. Saaks öelda, et sunnime inimesi mõtlema. Sitta nad mõtleks, onju, aga me saaks seda vähemal töelda!“ Ma ei olnud ikka veel sõnagi lausunud. Samas, see ei häirinud mind. Olin korraga sattunud tormitsevale jõele, see suundus kuhugi, aga ma olin kindlal parvel ja võisin sõita. Olgu see minu suur seiklus – vestlus Pauliga. Ma muidugi ei kavatsenud tema hullumeelsete ideedega kaasa karata, aga tegelikult tegi tema pakkumine mul südame soojaks küll. Selline pöörase paruni paremaks käeks ole-mine on mulle kuidagi loomuomane, olen selles rollis varemgi olnud.

„No teeme ära, onju!“ hõiskas Paul hetkel, mil kelner suppidega saabus. „Teeme ära!“ Siis hakkas ta suppi suhu kühveldama. Kasutasin juhust ja pakkusin talle välja, et autod peaks olema. Sellised kõvad autod. Ferrarid ja värk.

„Autod, muidugi autod! Tead, Jüri, mis oleks lahe!? Me ostaks mingi veoauto. Rekka nina, noh. Mingi Mercedese ja Volvo, peab natuke uurima seda asja. Ja vat need paneks – ilma haagisteta muidugi – maja ette parklasse. Infotahvel juurde, et maja omanik – me peame talle ja tema rikkusele korraliku loo välja mõtlema – et ta tundis, et tal on vaja kõige matšomat autot. Aga mis on mingi Porshe või suvaline Hummer veoauto nina kõrval?! Mitte midagi, ma ütlen sulle, mitte midagi. Sõidab ta sellega muidugi üksi, haagist taha ei pane. Kiirus, kiirendus ja võimsus on laes. Blond bimbo istub kõrval, kaks tükki kurat, tema sõidab rekka ninaga ja sülitab džiibimeestele pähe, onju! Kurat, Jüri, tead, sellest saab asja.“

Tundsin ennast korraga õnnelikuna. Tundsin, et sellest saab tõepoolest asja, et midagi niisugust olen ma alati teha ihanud. See lihtsalt peab õnnestuma, see peab. Noogutasin Paulile ja tõstsin supilusika vandeseltslaslikuks tervituseks. tõmmati ja kas köeti puudega või kivisöega.

Ma kükitan reliinpõrandal, mis kunagi on olnud heleroheline, hoian köögikapi ust lahti ja vaatan sinna sisse. Seal on pimedus ja asjade ähmased varjud. Lõhnab läägelt ja rääsunult. Mis ma siit otsin? Ei, mitte neid tibukollaseid ja taevassiniseid lootsiku moodi munaaluseid, mitte melhiorist suhkrutoosi, mitte musti mokatasse kuldse kosmosemustriga, ei, ma ei otsi ka nende külge klammerdunud mälestusi, vaid ainult seda kütmata maja ja seisnud asjade hõngu. Kunagi ma arvasin, et just sealt kapist võib leida Viplala! Panin talle alustassi peale juustu. Tillukese koorekannu sees on värvilised võileivatikud, muist nagu Neptuni hargid, muist nagu vampiiriküti teibad, mille otsa ajada sedasama õnnetut juustu. Miks kõik väikesed ja värvilised asjad lastele küll nõnda meeldivad? Laste jaoks on plastmass muidugi taeva õnnistus. Igat karva joogikõrred meeldivad neile ja kuna see armastus on üldteada, siis mõtlesid mänguasjatootjad välja mängu, mis koosnes joogikõrtest ja plastmassist lillekestest. Miks mul on tunne, et selle mängu nimi oli „Topi“? Täiesti košmaarne nimi, kui see ikka nii oli. Kõik need lugematud sadadest tibatillukestest värvilistest plastmassjulladest koosnevad mosaiigiladumise mängud, mingi aukudega rest ja pihutäite viisi jubedat mahapudenevat kirjut puru, mida emad küünte vahel ükshaaval põrandalt üles nokivad. Nüüd, ökoloogiliselt teadlikuna, mõtlen ma, kuskohal looduse ringkäigus on need mäetäied kõdunematut lapserõõmu?

Jah, vägev asi see mustus ja räpp! Kas see polegi siis see, mida me kutsume hellitavalt kultuurikihiks? Kust leitakse kõige rohkem muistseid potikilde? Aga muidugi iidsetelt prügimägedelt! Kuhu vana-aja metsikud ja karused hõimud oma rämpsu loopisid, seal kaevame meie nüüd nagu aardekirstus. See vana sodi sees sorimine on üldse üks inimlik ja liigutav tegevus. Pruugib kellelgi vaid öelda „vana maja pööning“, kui juba sõuavad silme ees pildid – tillukesed rähmas aknaruudud, ämblikuvõrku takerdunud kirju liblikas, valgusvihus hõljuv tolm. Kohe ma aevastan ainuüksi selle mõtte peale. Pööningule pandi ikka selliseid asju, millel omanike jaoks väärtus ja tähendus oli, sest pööning