Читать книгу Karneval ja kartulisalat - Andrus Kivirähk - Страница 5

Karneval ja kartulisalat

Miial oli sünnipäev. Suured inimesed istusid köögis laua taga, sõid, jõid ja ajasid juttu. Lastele oli kaetud Miia tuppa väike laud. Seal oli kartulisalatit, lihapalle, torti ja morssi. Lapsed sõid natuke, siis ütles Miia:

„Hakkame nüüd mängima!”

„Hakkame jah!” nõustus Katrin, kes oli Miia kõige parem sõbranna. Teised lapsed hüppasid samuti laua tagant püsti. Ainult Oskar jäi istuma.

„Sööme ikka veel,” arvas tema. Oskar oli parajalt paks poiss ja talle söömine meeldis.

„Ei söö me enam midagi!” vastas Miia. „Söömine on igav. Ega sünnipäev pole söömise jaoks, sünnipäev on mängimise jaoks!”

„Õigus!” hüüdsid teised.

„Mida me siis mängime?” küsis pisike Aksel. „Kas peitust?”

Ta oli tõesti väga tilluke ja mahtus igale poole, isegi lauasahtlisse, sellepärast oligi peitusemäng tema lemmik.

„Ei, mängime parem karnevali!” ütles Katrin. „See on palju põnevam. Paneme endale igasugused ilusad riided selga, täpselt nii nagu teatris tehakse!” Katrin tahtis suureks saades näitlejaks hakata ning talle meeldisid sellised mängud.

Teised olid Katrini plaaniga nõus. Oskargi tõusis ohates laua tagant. Sinna jäi veel nii palju kartulisalatit ja torti! Aga midagi polnud teha, tuli minna Miia ema riidekapi juurde ja endale sealt karnevali jaoks rõivaid valida.

„Mina teen end haldjaks!” kuulutas Katrin. „Imeilusaks roosaks haldjaks!”

„Mina hakkan printsessiks!” teatas Miia. „Imekauniks lokkis juustega printsessiks!”

Nad tirisid kapist välja Miia ema kõige uhkemad kleidid ja sikutasid endale selga.

„Mina olen päkapikk,” ütles pisike Aksel ja pani endale pähe Miia ema triibulise suka. See oli nagu päris ehtne tutimüts. Ka teised lapsed leidsid endale midagi põnevat. Siis mindi teise tuppa ja Katrin ütles, et nüüd tuleb välja mõelda päris ehtne näidend.

„Mina hakkan mängima peaosa, haldjate kuningannat,” seletas ta. „Ja Miia on röövitud printsess, keda ma vabastama lendan.”

Aga nad ei jõudnud veel midagi mängida, kui tuppa tuli Oskar. Ta oli lühikeste pükste väel ja tema paljas punnis kõht oli Miia ema huulepulgaga üleni punaseks värvitud.

„Mis asi see on?” küsis Miia jahmunult. „Kes sa oled?”

„Mina olen leevike,” vastas Oskar tähtsalt.

Lapsed vaatasid vaikides, kuidas Oskar laua juurde kõndis ja sööma hakkas.

„Mida sa nüüd teed?” küsis Katrin sosinal.

„Leevike lendas lindude söögimajja. Leevikesi peab talvel toitma. Leevike nüüd sööb,” ütles Oskar.

Ja ta sõi ära kogu kartulisalati, kõik lihapallid ja terve tordi!

Aga teised lapsed ainult seisid vaikselt ja vaatasid, sest leevikesi ei tohi segada ega hirmutada.