Читать книгу Karneval ja kartulisalat - Andrus Kivirähk - Страница 7

Kuidas supikulp lasteaias käis

Ühel päeval tuli Sander lasteaeda, supikulp kaenlas. Teised lapsed hakkasid naerma ja kasvataja küsis:

„Sander, miks sa kulbi kaasa tõid? Mida sa sellega teha mõtled?”

„Kaissu võtan,” vastas Sander. Teised lapsed naersid veel valjemini.

„Sander, ega siis supikulpi voodisse ei võeta,” seletas kasvataja. „Kaisus käivad ikka kaisuloomad. Vaata, Maril on väike kassike, Rasmusel roosa elevant, Sonjal patsidega nukk, Luukasel karumõmm. Ikka mänguasi tuleb lasteaeda tuua, mitte kulp.”

„Aga mul hakkas kulbist kahju,” ütles Sander. „Mänguasjad käivad kogu aeg lasteaias ja neid võetakse iga päev kaissu, aga supikulp ripub päevad läbi kapis. Ma vaatasin teda eile õhtul ja ta tundus nii õnnetu. Õue teda kunagi ei viida, kaissu ta ei saa… Tema elu on nii igav!”

Teised lapsed enam ei naernud, vaid vaatasid kulpi haletsusega. Ja väike Sonja hakkas koguni nutma.

Kui jõudis kätte magamisaeg, võttiski Sander kulbi kaissu. Kulp lamas tema kõrval, pea kenasti padjal, ja tundus nüüd olevat päris õnnelik.

Järgmisel päeval polnud ühelgi lapsel mänguasju kaasas. Mari oli toonud lasteaeda hoopis pudrunuia, Rasmusel oli kotis tolmuimeja voolik. Sonja tõi laualambi ja Luukas kingalusika. Aga Sander oli sedapuhku kaasa võtnud triikraua.

„Lapsed, mis teil ometi arus on?” ehmus kasvataja. „Miks te kõik need asjad kaasa vedasite?”

„Nad olid nii õnnetute nägudega!” hüüdsid lapsed kooris. „Nad tahtsid õue! Nad tahavad meie kaisus magada!”

Ning Rasmus lisas:

„Tegelikult tahtis terve tolmuimeja kaasa tulla, aga ta oli liiga raske, ma ei jaksanud teda tassida. Siis me leppisime kokku, et täna võtan ma ainult vooliku, aga homme toob isa mind autoga lasteaeda ja siis võtan ma kaasa kogu tolmuimeja.”

„Kuidas sa tolmuimejaga ühes voodis magad?” kahtles kasvataja. „Ta on liiga suur.”

„Pole viga!” kostis Rasmus suuremeelselt. „Ma võin serva peal magada. Peaasi, et tolmuimejal hea oleks.”