Читать книгу Minu imelise tervenemise lugu. Teekond vähiga surma lävele ja tõelise tervenemiseni - Anita Moorjani - Страница 10

India on imeline maa, kuid mulle pole olnud ette nähtud seal elada. Mu vanemad olid küll rahvuselt indialased, pärit Sindhi provintsist Hyderebadi^[1.] linnast, kuid mina sündisin kaunis Singapuris.

Mu isapoolne vanaisa oli tekstiilikaupmees, kellele kuulus Sri Lankal pereettevõte, mis importis ja eksportis Euroopa, India ja Hiina tekstiile. Ettevõtte tegevuse tõttu pidi isa palju rändama, enne kui sai end sisse seada kunagises Briti koloonias Hongkongis. Mina olin selleks ajaks kaheaastane.

Oma päritolu tõttu olin keset kolme erinevat keelt ja kultuuri. Elavas ja saginat täis suurlinnas Hongkongis moodustavad enamuse elanikest hiinlased, nii et kohalikega suheldes õppisin rääkima kantoni murdes^[2.]. Vanemad saatsid nii minu kui mu venna Anoopi Briti kooli, kus õppekeeleks oli inglise keel ja suurem osa õpilastest olid briti päritolu. Kodus aga kõnelesime sindhi keeles^[3.] ja elasime hindudele kohaselt.

Isa oli pikka kasvu kena mees, keda perekond austas. Kuigi teadsin, et ta armastas meid, olid tema maneerid ranged ja ta ootas meilt oma reeglite järgimist. Lapsena kartsin teda ja hoidsin tema silma alt eemale. Ema oli isa vastandina alati lahke nii venna kui minu vastu ja temale ei kartnud ma mitte kunagi oma tunnetest rääkida.

Vend Anoopi ma jumaldasin ja me oleme terve elu olnud väga lähedased, olgugi et ta on minust viis aastat vanem. Laste jaoks on see oluline vanusevahe, nii et me mängisime koos haruharva, samuti polnud meie vahel nääklemist. Selle asemel vaatasin talle alt üles ja tema oli minu suhtes väga kaitsev. Venna läheduses tundsin end kindlalt ning teadsin, et võin talle kõigest rääkida. Vennal on minu elus olnud alati tähtsam meheroll kui isal.

Traditsiooniliste hindude kombel oli minu ema ja isa abielu korraldatud ning vanemad lootsid, et ühel kenal päeval õnnestub neil leida sobivad abikaasad ka Anoopile ja mulle. Traditsiooniline oli seegi, et naistelt oodati allumist nii oma mehele kui ülejäänud meessoost pereliikmetele.

Selline sooline ebavõrdsus on minu kultuuris väga levinud. Väikse lapsena aga ei seadnud ma neid väärtusi kahtluse alla ja võtsin enesestmõistetavusega, et nii peabki olema. Esimest korda kogesin ebamugavust selles vallas kuueaastaselt, kui kuulsin pealt vestlust ema ja ühe naise vahel.

„Kas sa olid pettunud, kui teine laps sündis tüdruk?” küsis naine meie murdes.

Vastust oodates tundsin kasvavat ärevust.

„Ei, muidugi mitte. Ma armastan oma tütart!” vastas ema minu suureks kergenduseks.

„Aga tüdrukutega on palju tüli, eriti kui nad suureks kasvavad,” ütles naine. „Tüdrukutega peab vaatama, et nad hukka ei läheks, muidu ei saa nad head meest. Ja selleks et tütar mehele saada, läheb iga aastaga üha rohkem kaasavara vaja!”

„Tulevikku ei saa ette ennustada. Igal lapsel, olgu ta poiss või tüdruk, on oma saatus,” vastas ema minu mäletamist mööda targalt.

„No mina olen igatahes oma kahe poja üle õnnelik!” ütles naine uhkelt. Isegi mu väikelapse mõistus suutis tabada uhkusenoodid, mis naise sõnu saatsid.

Kui emaga hiljem kahekesi jäime, küsisin: „Emme, kas tüdrukutega on tõesti palju tüli?”

„Ei, muidugi mitte, beta kullake,” vastas ema. (Beta on meie murdes hellitussõna ja tähendab „mu lapsuke”.)

Ema tõmbas mind enda ligi ja kallistas. Mäletan, et mõtlesin sel hetkel: ma ei taha, et teeksin vanematele tüli pelgalt sellepärast, et olen tüdruk. Ma ei taha, et nad peaksid kunagi kahetsema, et ma poisina ei sündinud.

MEIE ESIMENE KODU HONGKONGIS oli korter üheksakorruselises majas Happy Valleys^[4.] vaatega hipodroomile. Võisin tundide viisi aknast välja vaadata, kuidas värvilistes rüüdes džokid hobuseid nädalalõpu võistlusteks treenisid.

Meie maja läheduses asuva peatänava kõrval kulges trammitee ja kõva kolinaga veerevad trammid katkestasid mu unelemisi meie seitsmendal korrusel asuva korteri aknal.

Kui hommikuti end voodist välja veeretasin, tundsin enamikel kordadel tuttavat sandlipuu ja roosi lõhna. See lõhn on mulle alati meeldinud, sest sellega seostub rahu ja häirimatus. Ema oli tavaliselt riietatud kirevasse salwaar kameez’i (traditsiooniline India kleit), mis oli tehtud kõige peenemast India siidist või Prantsuse šifoonist, ja oli meie kodualtari ees.

Vanemad mediteerisid, palvetasid ja laulsid mantraid iga päev meie koduses pühamus, kus olid jumaluste Krišna, Lakšmi, Šiva, Hanumati ja Ganeša kujud. Vanemad tegid seda iga päeva alguses, et tõsta teadlikkust oma sisemisest jõust. Nad järgisid nii veedade kui guru Nānaki^[5.] ja tema püha raamatu Ādigranth’i õpetusi.

Istusin ja jälgisin sageli tähelepanelikult, kuidas vanemad kodualtari ees viirukid süütasid ning nendega erinevate jumalate ja jumalannade kujukeste ja piltide ees ringjaid liigutusi tegid, samal ajal puudžat (hindude austusavaldus jumalustele) ümisesid, ja aimasin neid järele.

Hiljem jälgisin, kuidas meie hiinlannast lapsehoidja Ah Fong oma toimetusi tegi ja minuga kantoni murdes lobises. Tema väike, traditsioonilisse must-valgesse hiinapärasesse samfoo’sse kätketud keha tegi majapidamises askeldades kiireid liigutusi. Olin Ah Fongi väga kiindunud. Ta oli olnud meie juures alates ajast, mil olin kaheaastane, ja ma ei mäletanud aega ilma temata.

TAVALISTEL NÄDALAPÄEVADEL ei näinud ma oma vanemaid kuni õhtupoolikuni. Ah Fong tuli mulle kooli vastu ja pärast kodus söödud lõunat võttis ta mind tihti kaasa turule värsket toidukraami ja majatarbeid ostma. Sõitsime trammiga ja need käigud koos lapsehoidjaga meeldisid mulle väga.

Hüppasime trammi peale, kui see otse meie maja ees peatus. Minu jaoks oli see suur seiklus. Istusin nina vastu aknaklaasi, kui tramm liikus läbi Hongkongi rahvarohkete ja kitsaste tänavate; läbi Happy Valley, Causeway Bay ja Wan Chai^[6.]; siis läksime turu juures maha ja Ah Fong haaras mul kõvasti käest kinni. Ahmisin endasse kõike, mida nägin ning mind ümbritsevaid lõhnu ja helisid. Vanemad ei viinud mind kunagi nii põnevatesse kohtadesse! Nemad sõitsid ainult autoga ja tegid oste kaubamajades, mis minu meelest oli turu värvide ja aistingute kaleidoskoobiga võrreldes igav.

Turul müüdi kõike alates värsketest toiduainetest ja majapidamistarvetest kuni nipsasjakeste ja leludeni. Müüjad hõikusid ja pakkusid oma kaupu ning kaubaletid polnud kindlas järjekorras. Köögiviljakuhilate vahele olid lükitud müügiletid jalavarjude, lillede, pottide-pannidega, odavate plastmassist leludega; samas kõrgusid värvilised puuviljaseaded, ehted, õhupallid, värske kala ja liha, sokid ja sukad, kirevad salvrätid ja käterätikud, taldrikualused ja nii edasi. Suurem osa lettidest olid nii ülekoormatud, et kaup kippus maha kukkuma. Veetsin seal lummatult tunde.

„Ah Fong, Ah Fong! Vaata seda! Mida see mees maoga teeb?” hüüdsin erutunult soravas kantoni murdes.

„See on maomüüja. Ta seob mao kinni ja see perekond seal viib ta koju ja valmistab maost supi,” vastas Ah Fong.

Vaatasin imestusest pärani silmadega, kuidas madu osava mehe kätes vingerdas ja oma vabaduse pärast asjatult võitles. Mul oli kahju vaesest elukast, kes oli bambusnööriga oskuslikult kinni seotud ja lebas messingist puuris.

Igatahes meeldis mulle hullupööra koos Ah Fongiga turul käia. Need põgusad käimised olid mu seiklusjanu õnnepäevad!

ISEGI PÄRAST MITMEID meie pere juures veedetud aastaid langetas Ah Fong ikka iga kord pilgu, kui ema või isa tuppa sisenesid. Uudishimuliku lapse kombel külvasin Ah Fongi küsimustega üle. Mind huvitas kõik, sealhulgas tema käitumine. Oma mõtetes püüdsin alati lepitada oma vanemate ja Ah Fongi vahel valitsevaid kultuurierinevusi.

„Miks sa nii teed?” tahtsin kuueaastasena teada.

„Mida ma teen?” küsis Ah Fong vastu.

„Miks sa vaatad maha, kui mu vanemad sinu juurde tulevad?” küsisin kantoni murdes.

„Et näidata austust,” selgitas Ah Fong.

„Miks?”

„Sinu vanemad on minu tööandjad. Ma tahan näidata, et austan neid ja mõistan, et nad on minust kõrgemal.”

„Kas nad on sinust kõrgemal?” olin teadasaamisest üllatunud.

„Jah, sest nad annavad mulle tööd.”

„Kas mina olen sinust kõrgemal?”

Ah Fong naeris heasüdamlikult, sest ta oli harjunud minu suure uudishimuga.

„Ei, sina ei andnud mulle tööd. Ma olen siin selleks, et sinu järele vaadata.”

„Ahah, olgu,” hüüdsin üle õla ja ruttasin uue nukuga mängima.

Mulle meeldis mängida ka koos Ah Fongi tütre Ah Moh Yeega. Kui olin umbes viieaastane, siis tuli Ah Moh Yee koos emaga nädalalõppudel meie poole. Ta oli ainult aasta minust vanem ja kuna rääkisin soravalt kantoni murret, said meist sõbrad. Mulle meeldis tema seltsis väga. Mängisime minu mänguasjadega ja läksime koos ka lähedalasuvasse parki. Vanemad olid väga rahul, et mul oli nädalavahetustel taoline mängukaaslane omast käest võtta.

Pühapäeviti oli Ah Fongil vaba päev. Ta viis tütre lõunale ja pärast seda oma vanemate poole, kus ta ka ise nädala sees elas. (Kuigi tollal ei mõelnud ma sellele, saan tagantjärele aru, et Ah Fong oli üksikema, kes kasvatas tütart koos oma vanematega.) Kui mul oma vanematega midagi plaanis polnud, siis võttis Ah Fong mindki kaasa ja need korrad olid mulle äärmiselt kallid.

Nagu ikka, sõitsime igale poole trammiga. Kõigepealt sõitsime sööma. Sõime Hiina toitu kohtades, mida nimetati kantoni murdes dai pai dong’ideks. Need olid tänavaäärsed söögikohad, kus istusime väikestel puust taburettidel ning lürpisime kausikestest vürtsikaid nuudleid ja klimpe, liiklus selja taga vuramas. Pärast einet viis Ah Fong meid oma vanematekoju, kus Ah Mo Yee elas. See oli tagasihoidlik ja vähese mööbliga pööningukorter madalas liftita Hiina-stiilis majas. Käisin uurishimulikult mööda hämarat, kivise interjööriga korterit ringi ja uurisin igat nurka. Ah Fong jõi samal ajal koos oma vanematega teed. Teed joodi väikestest tassidest, mida ehtisid värvilised sodiaagikujutised Hiina kalendrist pärit loomadega, nagu näiteks draakonid või tiigrid. Minu jaoks täideti klaas mahla või magusa teega.

Ah Fongi vanemate juures polnud kunagi igav; ja isegi kui väsisin vestlusest, meeldis mulle laiadest kaarjatest akendest välja tänavale vaadata. Seal olid kuivatatud mereandide lettidele laotatud värsked kammkarbid ja kalad, mis tee ääres kuuma pärastlõuna päikese käes õlgmattidel kuivasid.

NIISIIS OLI MINU LAPSEPÕLV lääne ja ida segu. Kuna Hongkong oli Briti koloonia, mida asustasid peamiselt hiinlased, siis tähistati ühtmoodi innukalt nii jõule ja lihavõtteid kui näljaste vaimude ja lõikuspüha.

Ah Fong ja Ah Mo Yee õpetasid mulle Hiina kombeid ja uskumusi, samuti pidustuste tähendusi, ja mulle meeldis see, et Ah Mo Yee oli kõigi oma pühade ajal koos meiega. Näiteks näljaste vaimude püha peeti kuukalendri seitsmenda kuu neljateistkümnendal ööl. Sel ajal palvetasid perekonnad oma lahkunud sugulaste eest ja tõid surnud esivanematele ohvriande.

Vaatasime vennaga, kuidas Ah Fong, Ah Mo Yee ja meie kokk Ah Chun tõid surnud esivanematele ohvriande. Selleks põletasid nad uhkeid kaupu kujutavaid paberist kujutisi. Tuld saadi köögi taga asuvast urnist ja paberid süüdati põlema. Paberitel oli kujutatud autosid, maju ja isegi raha. Arvati, et need asjad jõuavad sugulaste kätte teispoolsuses.

„Ah Fong, kas sinu vanaisa saab teises ilmas tõesti maja, kui sa selle paberist maja ära põletad?” küsisin uudishimulikult.

„Jah, Anita. Mu vanavanemad ootavad, et peaksin neid meeles ja toetaksin neid isegi hauataguses elus. Meil kõigil tuleb oma esivanemaid austada,” rääkis Ah Fong.

Siis istusid Ah Fong, Ah Chun ja Ah Mo Yee köögi tagumises nurgas oma laua taha ja asusid sööma toitu, mille valmistamisele oli Ah Chun suure osa päevast kulutanud. Üks lisakoht oli kaetud lahkunud sugulastele, keda oodati pidusöögist osa saama. Lahkunute jaoks kaetud kohal olid toiduohvrid. Osalesin sageli neil söömaaegadel ja tundsin siirast muret, kas esivanemad saavad ikka piisavalt süüa!

Üks mu lemmikpühasid oli lõikuspüha. Just siis sain valida suure hulga kohalike poodide laes rippuvate laternate hulgast ühe säravalt värvilise paberlaterna. Laternaid oli igasuguse kuju ja suurusega, sealhulgas Hiina horoskoobi loomade kujulisi. Jänesekujuline meeldis mulle alati kõige rohkem! Ah Fong viis mind ja Ah Mo Yeed laternaid valima turu taga asuvatesse poodidesse.

Mõnes mõttes sarnaneb see püha Ameerika tänupühaga. Lõikuspühal tähistatakse septembri pööripäeva suurt täiskuud. Tseremoonia koosneb kuukookide söömisest ja jagamisest. Täiskuud meenutavaid koogikesi on palju eri sorte. Lõikuspühal süütasime ilusates värvilistes paberlaternates küünlad ja viisime laternad õue. Koos teiste naabruskonna lastega riputasime laternaid majade, puude ja aedade külge. Sel õhtul lubati meil tavapärasest kauem üleval olla ning kuu ja laternate valgel mängida. Kuu oli sel õhtul aasta suurim ja heledam.

MU PERE TÄHISTAS suure innuga ka kõiki hinduistlikke pühi, kaasa arvatud hindu valgusepüha diwali^[7.], mille puhul kandsime alati uusi riideid ja minu jaoks oli kõik nii põnev. Isegi päris väiksena olin suures vaimustuses mõttest, et läheme enne pühi uusi rõivaid ostma! Ema viis mind ja venda sageli tollasesse suurimasse kaubamajja Lane Crawfordi, mis asus Hongkongi äripiirkonna keskuses. Jooksime mööda lasteosakonda ringi: mina vaatasin õhinal kleite ja pihikseelikuid, vend otsis särke ja pükse. Ema aitas mul kleidi välja valida – mida värvilisema, seda parem, sest see läks kokku nende pühade meeleoluga.

Pühade erilisel õhtul riietus kogu pere uutesse rõivastesse. Emal oli tavaliselt seljas uhiuus kirev sari ja ta kandis kõiki oma ehteid. Isal oli seljas traditsiooniline kurta patloon (India-pärane särk ja püksid), vennal püksid ja särk ning minul uus kleit.

Pärast riietumist läksime kõik Happy Valley hindu templisse, et kohtuda teiste hindukogukonna liikmetega ja laulda vagasid laule – bhajan’e. Meie hääled, mille vahelt kostis kellukeste helinat, kaikusid läbi kuppelkatusega templi ja kandusid välja õhtuhämarusse. Mäletan elavalt, kuidas templikellade helin haaras mind jäägitult kaasa, puudutades mu hinge sügavaimaid soppe. Iga hindu püha ajal elavnes templiesine väljak värvidest, muusikast, tantsust ja vürtsika India taimetoidu lõhnadest, millega segunes ka viirukite magus hõng. Oh, kuidas mulle see õhustik meeldis!

„Ema, ma lähen ettepoole preestri juurde, et ta paneks mulle laubale kinaveri!” hõikasin emale õhinal sindhi keeles ja pressisin oma väikse keha läbi värvilise rahvahulga.

Kinaveri triip, mille preester inimestele otsaesisele tõmbab, tähendab kolmanda silma avamist ja ma hoolitsesin alati selle eest, et sain selle punase triibu iga kord templis käies.

Oma hindu juurte tõttu kasvasin üles usuga karmasse ja reinkarnatsiooni. Suurem osa ida religioonidest põhinevad neil seadustel: uskumusel, et elu eesmärk on iga sünni ja surma tsükliga üha parandada teadlikkust ja areneda vaimselt, et lõpuks jõuda valgustumiseni. Siis katkeb sünni ja surma tsükkel ning enam ei ole vaja lihast ja luust kehasse inkarneeruda. Seda seisundit nimetatakse nirvaanaks.