Читать книгу Minu imelise tervenemise lugu. Teekond vähiga surma lävele ja tõelise tervenemiseni - Anita Moorjani - Страница 9

Oh, jumal, tunnen end uskumatult hästi ! Nii vabalt ja kergelt! Kuidas on võimalik, et kõik valu on mu kehast kadunud? Kuhu see kadus? Oota, miks näib, et kõik mind ümbritsev jääb üha kaugemale? Aga ma ei karda! Miks ma ei karda? Kuhu kadus hirm? Hirmu polegi enam, vahva!

Sellised olid vaid mõned mu mõtted, kui mind suure kiiruga haiglasse viidi. Maailm mu ümber hakkas näima ebareaalne ja sarnanes unenäoga. Tundsin, kuidas libisen teadvelolekust üha kaugemale ja kaugemale koomasse. Minu organid hakkasid tasapisi üles ütlema ja alla andma vähile, mis oli mind viimase nelja aasta jooksul laastanud – ei, õigemini õginud.

Oli 2006. aasta 2. veebruar. See päev on mu mällu sööbinud kui päev, mil ma „surin”.

Olin küll koomas, kuid teadsin täpselt, mis minu ümber toimub. Tajusin ka, millises suures mures ja tundetulvas olid koos minuga haigla poole kiirustavad pereliikmed. Kui kohale jõudsime, heitis onkoloog mulle pilgu ja tema näost paistis vapustus.

„Teie naise süda võib veel lüüa,” ütles ta mu abikaasale Dannyle, „kuid ta ei ole tegelikult enam siin. Tema päästmiseks on juba hilja.”

Millest see arst räägib? imestasin. Mul pole kunagi varem elus nii hea olnud olla! Ja miks on ema ja Danny nii hirmunud ja murelikud? Ema, palun ära nuta. Mis lahti? Kas sa nutad minu pärast? Ära nuta! Minuga on kõik korras, tegelikult ka, kallis ema!

Arvasin, et ütlen neid sõnu kõvasti, kuid häält ei tulnud välja. Mul polnud häält.

Tahtsin ema kallistada, lohutada ja öelda, et minuga on kõik korras, ning ma ei suutnud mõista, miks ma seda teha ei saanud. Miks minu füüsiline keha koostööd ei tee? Miks ma laman elutu ja lõdvana, kuigi mu suurimaks sooviks on kallistada Dannyt ja ema, rahustada neid, et mul on kõik hästi, et ma ei tunne enam valu?

Vaata, Danny, ma saan ilma ratastoolita liikuda. See on nii suurepärane tunne! Ja ma pole enam ühendatud hapnikuballooniga. Mu hingamine pole enam raske ja haavandid on nahalt kadunud! Nad ei tee enam valu. Pärast nelja piinavat aastat olen lõpuks terve!

Olin siira rõõmu seisundis. Lõpuks ometi olin vabanenud valust, mida valmistas mu keha laastanud vähk. Tahtsin, et Danny ja ema oleksid minu pärast õnnelikud. Miks nad ei rõõmustanud, et minu ja nende võitlus oli viimaks läbi? Miks nad minuga koos ei juubeldanud? Kas nad siis ei näinud, millist joovastust ma tundsin?

„Palun, midagi peaks ju veel teha saama,” anusid Danny ja ema arsti.

„Talle on jäänud vaid loetud tunnid,” väitis onkoloog. „Miks teised arstid teda varem meie juurde ei saatnud? Tema organite talitus on juba lakkamas, sellepärast ta langeski koomasse. Ta ei ela isegi ööd üle. Te palute võimatut. Selles staadiumis kujuneks iga farmakon tema keha jaoks liiga mürgiseks ja fataalseks, sest tema elundid ei tööta enam!”

„Olgu, võib-olla,” ei andnud Danny järele, „aga ma ei kavatse temast loobuda!”

Danny hoidis mu lõtva kätt tugevasti oma pihus. Lamasin ja olin teadlik tema hääles segunenud ahastusest ja abitusest. Soovisin üle kõige vähendada tema kannatusi. Tahtsin, et ta teaks, kui hea mul on olla, kuid tundsin selle sõnumi edasi andmisel abitust.

Danny, palun ära kuula arsti! Ära kuula teda! Miks ta niimoodi räägib? Ma olen ikka veel siin ja mul on hea olla. Enamgi veel – tegelikult tunnen ma end suurepäraselt!

Ma ei mõistnud miks, aga tundsin kõike, mida keegi läbi elas – mida elasid üle mu pereliikmed, samuti arst. Tundsin lausa käegakatsutavalt nende hirmu, ahastust, abitust ja meeleheidet. Nagu oleksid nende emotsioonid olnud minu omad. Nagu mina oleksin olnud nende nahas.

Kallis, ma tunnen su valu, kõiki sinu emotsioone. Palun ära nuta minu pärast ja palun ütle ka emale, et ta ei nutaks. Palun ütle talle!

Niipea kui hakkasin tundma emotsionaalset seotust minu ümber toimuva draamaga, tundsin samaaegselt, kuidas mind eemale tõmmati. Minu ees rullus lahti justkui laiem pilt, avaram plaan. Hakkasin taipama, et kõik oli ideaalses korras ja kulges avarama plaani kohaselt ning tundsin samal ajal, kuidas vähenes seotus minu ümber toimuvaga.

Alles siis jõudis minuni teadmine, et ma olin tõepoolest suremas.

Oh... Ma suren! Niisugune see siis ongi? Ma poleks midagi sellist iial osanud ette kujutada. Tunnen nii kaunist rahu... ja ma tunnen, et olen lõpuks terve!

Siis sain aru, et isegi kui mu füüsiline keha peatub, on avaramas elumustris kõik ikka ideaalses korras, sest me ei sure tegelikult iial.

Jälgisin, kuidas haiglatöötajad mu surmalähedase keha intensiivravi osakonda toimetasid ja tajusin endiselt täielikult igat pisiasja. Inimesi minu ümber valdas emotsioonide tulv. Nad ühendasid mind masinate külge ning torkisid ja sorkisid mind samal ajal nõelte ja torudega.

Ma ei tundnud vähimatki sidet oma lõdva kehaga, kui see haiglavoodis lamas. Mul oli tunne, nagu polekski see minu keha. See keha paistis liiga tilluke ja tähtsusetu võrreldes sellega, mida ma tundsin. Tundsin vabadust ja vabanemist. See oli võrratu! Kõik valud, piin, kurbus ja mured olid kadunud. Olin vabanenud igasugustest koormatest ega suutnud meenutada, et oleksin eales varem midagi sellist tundnud.

Siis tundsin, et olen üleni mähkunud millessegi, mida oskan kirjeldada vaid kui puhast, tingimusteta armastust, kuigi sõna armastus ei väljenda seda kõike vajalikul määral. See oli kõige sügavam hoolimine ja ma polnud seda iial varem kogenud. See oli midagi hoopis enamat igasugusest meie ettekujutuses olevast kiindumuse füüsilisest vormist ja see oli tingimusteta – minu oma, hoolimata sellest, mida olin kunagi teinud. Ma ei pidanud selle väljateenimiseks mitte midagi tegema ega teatud moel käituma. See armastus oli hoolimata kõigest minu jaoks!

Tundsin, kuidas see kõikevaldav energia mind uuendab, tekitab minus kuuluvustunde, nagu oleksin pärast võitluse, valu, ängistuse ja hirmu aastaid kohale jõudnud.

Olin lõpuks jõudnud koju.