Читать книгу Kuidas lapsi sööma saada. Matk maitsete maailma - Ann Fernholm - Страница 5
Оглавление1. PEATÜKK
Kõige esimene eine
Selleks et teie laps hakkaks edaspidi sööma aedvilja, kala ja omletti, peate hakkama treenima tema maitsepungi.
Kahvatusinise taeva taustal heljuvad uduloorid. Mere pind on säbruline. On jaanilaupäev ja algamas on üks soojemaid ja ilusamaid suvesid läbi aegade. Oleme sõprade juures Östergötlandis, Arkosundi lähistel väikesel laiul. Lõunat sööme paadisillal, kuhu paadid on kinnitatud. Meie laps istub söögitoolis – praktilises valges plasttoolis, mille küljes on ka väga praktiline väike laud. Peas on tal valge-sinisetriibuline suvemütsike, mis on pisut silmile vajunud. Pudipõll on tuttuus. Kohe saab ta esimest korda elus päris toitu.
Minu mees oli pikisilmi oodanud lapse neljakuuseks saamist, et saaks hakata talle ka muud toitu andma. Ta pistab lusikaotsa püreesse ja annab lapsele maitsta. Laps avab uudishimulikult suu ja kui toit suhu jõuab, teeb ta imelikke nägusid. Enamik tuleb sama hooga välja tagasi – aga ta tahab veel. Maitseb uuesti. Varsti on lapse nägu üleni maisi- ja kartulipüreega koos. Semperi maisi- ja kartulipüreega.
Miks tööstuslikult toodetud toit?
Nüüd tagantjärele mõtlen isegi, mispärast langes meie valik purgitoidule. Miks me arvasime, et meie lapse elu esimene maitseelamus võiks olla poest ostetud püree? Ja kuidas oli võimalik, et midagi muud ta oma esimesel eluaastal eriti ei saanudki? Meie sõime seal paadisillal heeringa kõrvale kartulit. Miks me ei võinud seda kahvliga puruks vajutada ja tütrele anda? Minul ja mu mehel oli millegipärast tekkinud ettekujutus, et väikesed lapsed justkui ei tohi süüa sama toitu mis täiskasvanud. Me arvasime, et toiduainetööstus oskab neile paremini toitu valmistada kui meie ise. Aga miks?
Sügise saabudes ootasin taas last ja olin väga väsinud. Meie tütar oli pisut üle poole aasta vana ja teda tuli hakata korralikult toiduga harjutama. Lõunaks tegin lahti püreepurgi ja soojendasin sellest paar lusikatäit. Püreed kulus väga vähe. Hundiisu sel lapsel just ei olnud. Tegelikult meeldis talle ainult üks võimalik variant – nuudlid singi ja tomatiga. Seda sai ta vähemalt ülepäeviti. Punane vedel püree lõhnas minu toonases seisukorras kõike muud kui isuäratavalt. Ühel päeval tekitas see mul iivelduse ja olin sunnitud tualetti tormama. Olin meeleheitel. Lapsed peavad ju süüa saama – mida nüüd teha? Väljavaade igal lõunaajal oksendama joosta ei tundunud just ahvatlev. Rääkisin oma emaga, kes soovitas närida nätsu, et ma ei tunneks purgitoidu lõhna. Nii me seal siis lapsega kahekesi istusime. Tema plökerdas end üleni tomatipüreega kokku ja mina närisin tugeva piparmündimaitsega nätsu.
Ma ei taha olla enda vastu liiga karm. See, et lastele on kõige parem poest saadud purgitoit, ei olnud päris minu enda väljamõeldis. Ühest värsketele vanematele mõeldud lastetoidubrošüürist loen: „Nii lastetoidutootjate valmistatud kört kui ka puder on head ja toitvad tooted.“ Nestlé firma kodulehel on viktoriin, mida tehes saab teada, et seedeelundid on korralikult välja arenenud alles kaheaastastel – seetõttu on oluline teada, mis väikelastele söögiks kõlbab. Niisiis annavad nad vihje: kui sa ise ei tea, siis usalda meid.
Nii mõtlesingi, et tööstus on ju allergiaohtude ja vitamiinivajadusega kursis. Eeldasin, et nad lisavad kõik vajaliku. Usaldus omaenda võimete vastu oli millegipärast olematu, hoolimata biokeemia doktorikraadist. Pealekauba hirm, et liiga palju soola teeb lapsele kahju. Kas ta võiks tõesti süüa tavalist poevõid, kus on sool sees? Ükspäev segasin ma talle ikkagi kokku hakklihakastme, sest tahtsin tavalise kodutoiduga katsetada. Keegi oli öelnud, et mõnele lapsele meeldivad pisut vürtsikamad toidud, nii et lisasin hulka ka pisut küüslauku ja punet. Mu tütar sülitas ja puristas. Tegime mõne päeva pärast uue katse, reaktsioon oli sama ja toit lendas prügikasti.
Tagantjärele saan aru, et ma tegin kõik vead, mida vanem oma beebit sööma õpetades üldse teha saab.
Peate maitsetega harjutama
See raamat on kõikidele värsketele lapsevanematele. Ma tahan anda teile edasi need teadmised ja vaatenurgad, mida mul endal ei olnud, aga millega ma oleksin nii väga tahtnud kursis olla. Lapsed peavad õppima sööma toitvat toitu, mida nende organism vajab. Ühegi põlvkonna lapsed pole olnud nii ülekaalulised kui tänapäeva lapsed ja üks põhjus on kogu see rämpstoit, mis nii paljudele meeldib. Lapsevanemana on imelihtne jääda maiustuste lõksu. Osa lapsi ei söögi hommikust, kui jogurtis ja helvestes ei ole kuhjaga suhkrut.
Selleks et teie laps hakkaks edaspidi sööma aedvilja, kala ja omletti, peate hakkama treenima ta maitsepungi – ja ka eri konsistentside tunnet suus – juba esimesel eluaastal. Peate koos lapsega suunduma põnevale teekonnale ja uurima ka muud toitu peale magusa ja pehme. Nimelt on õige varsti juba märksa raskem uusi maitseid tutvustada. Kaheaastasena jõuab enamik lapsi väga toitu valivasse staadiumisse – teadlased nimetavad seda neofoobiaks. Lapsed suhtuvad siis kahtlustavalt kõigesse, mida nad ei ole harjunud sööma. Hiljem pöördume neofoobia ja maitsetreeningu juurde tagasi, ent kõigepealt lükkame ümber müüdi, et lapsel on juba sünnihetkest kindlad maitse-eelistused kaasa antud. Rootsi restoranide „lastemenüü“ illustreerib kõnekalt müüti meie kultuuri laste maitsest. Lastele peavad meeldima hamburgerid, lihapallid kartulipüreega, pasta hakklihakastmega ja pannkoogid. Magustoiduks peavad nad armastama jäätist.
Aga astugem sammukese tagasi. Kust need mõjutused pärinevad? Muu hulgas Ameerikast ja Itaaliast, aga ka suhkrutööstusest. Kui meie kultuurile oleks mõju avaldanud hoopis Lähis-Ida, siis oleks lastemenüüs ehk hoopis kurkumiga maitsestatud lambapeasupp. Selline on nimelt Afganistani teismelise lemmikroog. Nüüd saate tuttavaks Razeq Boustaniga. Ta on just jõudnud täisikka ja lapsepõlve maitserännakud selja taha jätnud. Tema näitel saame aimu sellest, milline maitsete spekter võib inimesel välja areneda, kui talle pakutakse hoopis teistsugust avastusretke maitsete maailma kui see, mis on praegu levinud Rootsis. Razeq ei ole näiteks siiani õppinud magusast lugu pidama.