Читать книгу Kuidas lapsi sööma saada. Matk maitsete maailma - Ann Fernholm - Страница 6

2. PEATÜKK

Laste maitse-eelistused olenevad kultuurist

Meie, inimesed, sööme lihtsalt seda, mida me oleme õppinud sööma. Maitse-eelistused olenevad kultuurist.

19aastane Razeq Boustani praeb pliidil suures potis õlis hakitud sibulat. Siis valab ta peale vee ning pistab sellesse ühe lambapea ja kümmekond lambakeelt. Nüüd maitsestab ta segu suure kuhja kurkumiga. „Väga maitsev – ja sisaldab palju valku.“ Ta tegeleb taekwondo’ga ja ihkab jõuda tippu, seetõttu on talle väga tähtis, mida ta sööb.

Kurkum on üks põllutaimedest, mida ta perekond kasvatas, kui ta lapsena Afganistanis elas. Ta elas ühes mägikülas, majast avanes avar vaade. Peeti lambaid ja kanu ning kasvatati sibulat, küüslauku, lillkapsast, baklažaani, kartulit, paprikat, tomatit, peterselli – ja kurkumit. Poest osteti riisi ja jahu, aga see oligi peaaegu kõik. Kui küsin suhkru ja maiustuste kohta, vastab Razeq: „Võta arvesse, et me elasime vaeselt.“

Perekond pidi hakkama saama selle toiduga, mida nende väike põllulapp andis. Razeqile tunduvad Rootsi aiad väga huvitavad. Seal on puid, mis on lihtsalt puud. Afganistanis kandsid peaaegu kõik puud vilja. Aedades kasvas õunu, virsikuid, mangot, arbuuse, viinamarju ja datleid. Ereda päikese käes andsid viljapuud imemaitsvat saaki. Selliseid puuvilju Rootsist ei leia.

Kevadel ja suvel on Afganistanis palju värsket toitu, õhus heljuvad valmivate viljade sulnid aroomid. Talvel oli valik kesisem. Lambad sõid end suve jooksul korralikult priskeks ja sügisel tapeti üks või kaks lammast. Liha riputati talveks kuivama. Aedviljad hapendati ja pandi suurtesse klaaspurkidesse, mida hoiti jahedas. Ja saia söödi palju. Igal hommikul küpsetas Razeqi ema suurel praepannil õhukese saiapätsi.

Rootsis võiks toidule rohkem aega pühendada

Razeq põgenes Afganistanist sõja jalust 15aastasena. Isa ja õde olid haiguse tagajärjel surnud ja pärast seda otsustas ema, et poiss peab jõudma Rootsi. Teekond viis läbi Iraani ja Türgi, reis kestis tervelt kuus kuud. Nüüd elab Razeq perekond Söderbergi juures ühes Stockholmi lopsakalt rohelises eeslinnas. Pärast nelja Rootsis veedetud aastat tunneb ta ennast nagu kodus. Paljud asjad on Rootsis väga hästi, näiteks see, et kõikidel lastel on võimalik koolis käia.

Küll aga leiab Razeq, et Rootsis ei pühendata toidule piisavalt aega. Riisi keedetakse põhimõtteliselt alati palja veega ja see saab 20 minutiga valmis. Mõnes mõttes on see arusaadav: kõik käivad tööl ja aega on vähe. Afganistanis on enamasti ainult ühel pereliikmel töö; ülejäänutel on aega, et vürtse jahvatada, aedvilju hakkida ja mulisevate pottide juures valvata. Razeqi maailmas saab riisi valmistada vähemalt kuuel moel. Aega läheb küll üle tunni, aga toit saab palju maitsvam. Ta näitab pilti ühest enda valmistatud pidusöögist. Laual on mitu uhkelt kaunistatud riisirooga. Üks neist on kurkumist kuldkollane.

Hautatud lambapea on maitsev ja toitev

Kui küsin Razeqilt, kas talle on Rootsis elades saiakesed ja koogid meeldima hakanud, on vastus ei. Pereisa Pål Söderberg pistab vahele, et Razeq ei söö selliseid asju. Lapsena sai ta kokakoolat vaid paaril korral, aga nüüd ei joo ta seda enam kunagi. Maiustused ei ole õieti kunagi tema ellu kuulunud. Lambaliha ta aga armastab.

Liha hakkab nüüd pliidil keeva lambapea küljest lahti lööma. Lambapea üks silm vahib mulle lõhnavast potist ainiti otsa. Valge kera on nüüdseks üsna sisse langenud. Razeqile silmad ei maitse. Ajus on üks väga hea tükk, ent koljut on raske katki saada ja enamasti jätab ta ka selle sisu söömata. Lambapead kasutatakse peamiselt maitsestamiseks ja supile toiteväärtuse lisamiseks.

Ta rebib ühe pita saia katki ja asetab tükid taldriku põhja. Siis valab ta peale kollase puljongi. Sai tõmbub pehmeks ja omandab lambaliha, kurkumi ja sibula täidlase maitse. Juba lapsena sõi Razeq lambapeasuppi, aga liha talle ei antud. Alla 14aastased lapsed pidavat lambapead või lambakeelt süües hakkama õudusunenägusid nägema. Esimest korda maitses Razeq seega lambapea liha alles 15aastasena Iraanis, põgenemisteel Rootsi.

Kui supp saab taldrikust otsa, võtab Razeq potist ühe lambakeele. Ta tõmbab selle kiud lahti, pistab need pita sisse ja lisab soola. Kui istuksime trendikas restoranis, oleks roa nimeks pandud ilmselt „rebitud lambakeel“.

Loobub lihapallidest

Aga mis oli lapsena tema lemmiktoit? Lihapallid igatahes mitte. Perekond Söderbergil on kaks poega, viis ja seitse aastat vanad. Nemad söövad heameelega lihapalle, aga Razeq ei ole kunagi õppinud sellist toitu hindama. Tal on perega kokkulepe: nemad ei pea aitama tal lambapeasuppi teha ja tema ei pea sööma lihapalle. Lapsena meeldis Razeqile lillkapsas ja riis. Lillkapsast praeti õlis koos sibulaga. Loomulikult sõi ta ka lambaliha. Mõnikord sai ta ka midagi sellist, mis meenutab Rootsi pannkooke.

Razeq tunneb puudust oma emast, kes elab ikka veel Afganistanis, tema toidust aga mitte eriti. Ta oskab seda ise valmistada. Pål räägib, et Razeq ei tee iial toitu retsepti järgi ega kasuta kokaraamatuid. Toiduvalmistamine on tal lihtsalt veres. Kui ta igatseb oma lapsepõlvetoitude järele, sõidab ta metrooga paar peatusevahet Skärholmeni linnaossa. Seal müüakse vajalikku toorainet: lambaliha, keelt, maksa, lillkapsast, baklažaani, sibulat, okrat (roheline piklik vili), kurkumit, paprikapulbrit, pitat ja palju muud. Peaaegu kõike, mida ta Afganistanis sõi, on Skärholmenis saada – peale päikeses küpsenud puuviljade ja marjade. Neid ei ole võimalik pika maa taha vedada.

Lapsed söövad seda, mida neid õpetatakse sööma

Kui istume perekond Söderbergi köögis ja ajame juttu, heliseb Razeqi mobiil. Üks sõber on kuulnud, et tal on plaanis lambapead keeta, ja uurib, kas võiks tulla õhtusöögile. Inimese jaoks, kelle lapsepõlve maitserännakud leidsid aset Afganistanis, on see supp üks parimaid roogi maailmas.

Mulle isiklikult maitses Razeqi supp väga, aga ma ei ole harjunud vaatama silma sellele, mida ma söön. Kui ma oleksin kasvanud üles saja aasta eest Gotlandil, oleksin ilmselt palju paremini mõistnud igatsust lambapea maitse järele. Lambapea on traditsiooniline Gotlandi roog. Paljude arvates oli silm suisa delikatess.

Üks praeguse aja Rootsi traditsioonidest tundub teistest kultuuridest pärit inimestele sageli võõrastav – see on vähipidu. Näiteks kanadalased ei söö oma veekogudes kasvavaid vähke. Vähid on raipesööjad ja selleks, et nende tagumist otsa süüa, peame soole koos väljaheitega välja tõmbama. Aga minu lapsed armastavad vähki. Nad murravad pea küljest, eemaldavad musta soolika ja pistavad vähi tagakeha suhu. See, et me igal aastal augustikuu kumas koos laste ja väikeste sugulastega ise vähki püüame, annab toidule lisaväärtuse.

Inuittide lapsed armastavad aga vaalarasva ja söövad seda toitvat ollust juba imikuna. Saamide lapsed söövad kevaditi kuusevõrseid ja harjuvad lugupidamisest surnud looma vastu teda viimse tükini ära kasutama. Masaide lapsed on harjunud elama ennekõike piima, liha ja vere peal. Mujal maailmas mugivad lapsed tõuke, ritsikaid, tigusid ja termiite. Enamik lapsi ei ole tegelikult iial maitsnud pastat ja lihapalle ketšupiga.

Inimesed söövad lihtsalt seda, mida nad on õppinud sööma. Maitse sõltub kultuurist. Paljudes maailma nurkades annavad vanemad lastele sama toitu, mida söövad ise. Ent siin, tööstusriikides, oleme hakanud tootma väikelastele eraldi toitu. See toit ei sarnane karvavõrdki sellega, mida nad peaksid sööma pisut suuremana, ja ilmselgelt pärsib see nende maitsmismeele arengut.

Lapsepõlves omandame ka selle, kuidas süüa. Läänemaailmas näksitakse sageli midagi, toredate elamuste juurde pakutakse lastele midagi magusat. Komm ja limonaad on kinoskäigu kohustuslik osa. Lõbustuspargis saavad nad suhkruvatti ja loteriivõiduks tohutuid šokolaaditahvleid või kommikotte. Ujumaskäiku tähistatakse jäätisega. Ikka ja jälle leiame põhjuse, et laste argipäeva magusaga rõõmsamaks muuta. Reedeõhtuti nosime midagi head, laupäeval sööme kommi ja pühapäeval kohvitame. Tähistame kaneelisaiapäeva, vastlakuklipäeva, sünnipäevi, lihavõtteid, jaanipäeva, halloween’i, adventi, luutsinapäeva ja jõule.

Kommetel iseenesest poleks häda midagi, kui maiustused oleksid vitamiinirohked ja organismile kasulikud, aga nii see kahjuks pole. Uuringud näitavad üha selgemalt, et liigne suhkur võib tuua kaasa maksa ohtliku rasvumise. Rasvmaks oli diagnoos, mis varem pandi enamasti alkohoolikutele, aga nüüd näitavad eri riikides läbi viidud uuringud, et see esineb ka paljudel rasvunud lastel. USAs võib ühel teismelisel kümnest kahtlustada rasvmaksa, mis on teist tüüpi diabeedi eelstaadium. On arvestatav oht, et nende elu jääb südame-veresoonkonnahaiguste tõttu lühemaks.