Читать книгу Ütle seda mürgikeeli - Ann Granger - Страница 2

Lift oli jälle rikkis. Väsinud kiirest päevast, muljutud kojusõidust ülerahvastatud trammis, tolmune kõndimisest piki päikesest lõõskavat tänavat, põrnitses Meredith Mitchell pahaselt lifti. Mitte et selle rikkisolek midagi ennekuulmatut või üllatavat olnuks. Lift oli muuseumieksponaat, kokku pandud kaunistustega malmvarbadest nagu ahvipuur mõne Victoria-aegse kollektsionääri eraloomaaias. Varvad puhkesid ülemises otsas metalseteks akantuselehtedeks ja hammasratastikuks, mis oli uhkusega täies hiilguses eksponeeritud, sarnanedes millegagi Boy’s Own’i1 aastaraamatust. Ühe akantusevõrse külge kinnitatud ja saksakeelsete sõnadega stantsitud metallplaat osundas, et lift oli paigaldatud Austria-Ungari impeeriumi kõrgajal. Keegi tarkpea oli hankinud – ilmselt reisil üle piiri Viini – piltpostkaardi Franz Josephi portree reproduktsiooniga ja kinnitanud selle kleeplindiga siseseinale. Sinna see jäigi ning vanaldane horvaadist kojamees kohtles seda säärase hardusega, mis tavaliselt pühapiltidele osaks saab. Meredith tegi vanale, sinises messingnööpidega sõjaväekuues morsavuntsidega imperaatorile grimassi. Täna oli lift kogu täiega tema imperaatorliku kõrguse, Franz Josephi päralt.

Ta korjas üles dokumendimapi ja asutas end kivitrepi laugetest käänakutest üles ronima, liibudes väsinult trepikoja seina ligi. Vaatamata murenenud värvile, ämblikuvõrkudele võlvidel ja pikkamisi tolmuks muutumise õhustikule, oli korterelamul ikka veel fin-de-siècle’i elegantsi: trepid, millel Meredith praegu neljanda korruse poole rühkis, olid piisavalt laiad, et mahutada krinoliine. Kuid küte töötas harva korralikult, torustik oli ettearvamatu, keldrites olid rotid ning mõnikord võttis mõni neist vale suuna ja jõudis kõrgematele korrustele. Kord väljus Meredith hilja õhtul korterist ja leidis oma ukselävelt vurrusid peseva roti. Ometigi meeldis talle see maja ja ta ei kadestanud konsulaadi teisi töötajaid nende moodsamate korterite pärast äärelinna uuselamurajoonide kõnnumaadel hingetutes, korrapärastes majakarpides. See seadis asjad õigesse perspektiivi; andis külastajale vandeseltslasliku, kuid samas ka kergelt õela silmapilgutusega märku, nagu mõni kuhtunud vana boulevardier, kes ei ole mitte kogu oma bravuuri kaotanud. Lõppude lõpuks hoolitseb aeg – ühel või teisel viisil – kõikide meie püüdluste eest.

Kergelt hingeldades ja umbsel trepimademel higistama hakates jõudis Meredith oma korteri ukse ette. Koristaja Marija oli täna käinud ja nühkinud läikima messingist postkasti, millel siiani seisis kulunud gooti kirjas „Briefe”. See ei tähendanud, et ükski praeguse aja postiljon oleks end vaevanud postikoti siia üles vedimisega. Kogu post jäeti alumisele korrusele sissekäigu seinale kinnitatud nummerdatud metallkastidesse. Teiste inimeste post. Meredithi isiklik post, kui ta seda üldse sai, saabus kindla kulleriga, presentkotis koos diplomaatilise postiga viisakalt Londoni Väliposti Kontorisse. Kuid tõsi on, et isiklikke kirju sai ta haruharva.

Kodused ei unusta sind pärast aastatepikkust välismaal töötamist küll ära, kuid ühenduse pidamine muutub üha suuremaks pingutuseks. Vähemalt nii ütles Meredith endale. Elud kulgevad eri suundades ja aina väheneva ühisosaga jäädakse aja jooksul üksteisele võõraks. Meredithi vanemad olid surnud. Õdesid-vendi tal polnud. Ta pidas katkendlikku kirjavahetust paari vana kooliaegse sõbraga – eelmiste jõulude ajal polnud üks neist kirjutanud, saatis ainult kaardi, ja järgmisteks jõuludeks ei ilmu arvatavasti isegi kaarti –, kuid nad mõlemad olid abielus, perekonnad kasvasid ning nad said õigesti aru, et Meredithi ei huvitaks nende perekonnaelu pisiasjad. Tema ainuke lähisugulane, nõbu, oli ainus, kes sellesse kategooriasse ei kuulunud. Eve Owens elas sündmusterikast elu, milles koduseid sündmusi kippusid varjutama juhtumused, mida ta „äriks” nimetas. Nemad kaks suutsid küll ühendust pidada – parasjagu. Kas see ka hea oli, on hoopis teine asi.

Täna oli saabunud kiri, mis täitis Meredithi rõõmu ja rahutusega. Eve’i uudiste lugemine tegi alati rahutuks. See äratas vanu, pooleldi maha maetud mälestusi, mis olnuks parem rahule jätta. Asekonsul Toby Smythe, kes jõudis erakirjade juurde alati esimesena, oli toonud saadetise Meredithile, öeldes tähendusrikkalt: „Aga palun!”, mis oli seletatav tõsiasjaga, et Eve oli mõtlematult oma nime ja aadressi kirjutanud ning Toby oli seda lugenud. Temast kiirgas väljaütlemata küsimusi, kuid Meredithi silmade teraskõva pilk peatas mehe neid esitamast – vähemalt selleks korraks. Meredith oli võtnud kirja, lausudes otsusekindlalt „tänan väga”, kuid polnud seda avanud, isegi mitte pärast seda, kui Toby oli solvunult minema läinud. Ta asetas kirja oma lauale ja istus seda vaadates, enne kui selle kiirustades, ikka veel avamata, taskusse toppis. Nüüd, võtit otsides, tuletas kiri ennast krabisedes ja jäigalt vastu sõrmi hõõrdudes meelde.

„Sa oota väheke!” ütles Meredith vaikselt kirjale. Ta sisenes korterisse. Marija ei olnud jätnud endast maha muud kui õhus hõljuva poleerimisvaha lõhna. Meredith asetas koti maha, riputas mantli üles ja läks kööki, et kann tulele panna. Nagu selle ajastu korterites tüüpiline, olid eluruumid määratu suured ja köök tilluke marmorpõrandaga kambüüs, kus kokk higistas, mahtudes vaevu ümber pöörama, samal ajal kui perekond istus ja hõikus üksteist tohutu võõrastetoa kummastki otsast. Meredith toimetas kiirustamata, meisterdades maapähklivõiga leiba, mida ta aga ei tahtnudki. Viimaks viis ta kirja, tee ja võileiva ruumikasse salongi ja asetas kandiku pealetükkivalt moodsale puidust mööblitükile, mis pidanuks ametnikkona määruse kohaselt tema vajadusi rahuldama. Hetk, mida ta oli edasi lükanud, oli nüüd käes. Ta võttis istet õhtupäikese viimases valguses ja heitnud pika umbuskliku pilgu siledale vandlikarva ümbrikule, avas selle.

Pole ime, et ümbrik nii raske oli. See sisaldas kirja ja kaarti. Kaart, nagu varsti ilmnes, oli maitsekas lõiketehnikas pulmakutse. Hetkeks arvas Meredith, et Eve’ile on tehtud ettepanek neljandat korda jah-sõna öelda, kuid kiire vaatlus näitas, et tulevane pruut on Eve’i tütar ja Meredithi ristitütar Sara.

Kibeda kahetsuse värske laine ümbritses ta kauge mälestusega külmast kirikust ja nutvast imikust. Tema vaimusilmas oli noor, kaunis ja võluvalt emalik Eve, kelle kõrval seisis Mike, tore isa, kes oli olnud nii uhke oma pisitütre üle. Peale Meredithi oli ristivanemaiks veel üks paar, kuid nende nimed oli ta täiesti unustanud. Ta oli olnud väga noor ristiema ja see sündmus oli olnud talle raskeks koormaks. Ta oli tundnud tohutut vastutust. Ta oli olnud ka süütunde ohver. See pani soovima, et ta Eve’i, keda ta tõesti armastas, vihkaks. Ta oli tunnetega, mis teda hirmutasid, mida ta ei mõistnud, mis ühtaegu joovastasid ja õnnetuks tegid, sellesse iseäralikku noorukiea purgatooriumisse luku taha pandud.

Nad olid moodustanud võluva, väliselt ühtse trio: kaunis naine ja ema, ilus laps ning uhkust tundev noor isa ja abikaasa. Seistes täpselt nende vastas, surutuna vastu sammast, pugedes kõrge nikerdatud kivist ristimisastja varju, soovis Meredith surra, vajuda läbi igivana kiriku ebatasaste põrandaplaatide otse alla krüpti ja ühineda surnutega, kes on sealpool kõiki lihalikke piinu. Siis oli ta uskunud, et ta on vist küll maailma kõige õelam inimene. Vikaar esitas poollauldes ristivanematele küsimuse: „Kas te ütlete selle lapse nimel lahti saatanast ja kõikidest tema tegudest, selle maailma tühisest hiilgusest ja aust, ahnusest ja lihahimust, nii et te neile ei järgne ega end neist juhtida ei lase?” Vaatamata kõikidele pingutustele seda vältida, oli Meredithi pilk üles libisenud ja ta oli kohanud Mike’i silmi teisel pool ristimisastjat ja tundnud, et iga ta südame salasopp pidi olema põletatud talle laubale neile kõigile lugemiseks.

„Vastake!” õhutas vikaar nõudlikult.

Ta oli alandlikult pomisenud: „Ma ütlen sellest kõigest lahti…” ega mõistnud tänase päevani, miks polnud piksenool teda otsemaid sealsamas, nendel kulunud kiviplaatidel surnuks löönud. Isegi nüüd, istudes siin, käes Eve’i kiri ja kaart, tundus talle, et ta tunneb küünlarasva lõhna, mulla rõskust, mis varitseb vanade kivide ümber, põlvituspatjade tolmu. Oma peas võis ta kuulda vee solinat, preestri laiade varrukatega rüü sahinat, vaimuliku käsivarrel lebava lapse pisukest üllatunud vääksatust.

Mõnikord, mõtiskles Meredith hiljem, kasvatakse noorusea segadusest välja ja mõnikord see lihtsalt küpseb segaduseks täiskasvanu skaalal, ning siis ei ole sellega hakkama saamiseks muud viisi kui plehku panna. Mitte mingit teist väljapääsu. Omal ajal oli Meredith asunud tallama reisiva eksistentsi teed. Ametipostilt ametipostile, riigist riiki. Praegu oli ta Briti konsul, kolmekümne viie aastane, oma töös tubli. Meredith on karjäärinaine, rääkisid kõik. Ta oli ka põgenik.

Igal juhul on saatusel vastik komme su kuuesabas rippuda. Siin ta nüüd oli, see vääksuv laps, naiseks sirgunud ja peatselt abiellumas. Kuri saatus pidi olema seda päeva oodanud, jälgides nüüd irvitades ja salonginurgas väikest tontlikku võidutantsu keerutades Meredithi lugemas. Ei saa eitada, et oli vastikult šokeeriv mõelda, kui kiiresti aastad mööda olid lennanud.

„Jessas,” pomises Meredith. „Kui vana ta siis on?” Ta arvutas kiiresti sõrmedel. Üheksateist. „Pagan küll, ma ei saatnud talle kaheksateistkümnendaks sünnipäevaks kingitust. Millal nad tänapäeval täisealiseks saamist tähistavad? Kaheksateistkümneselt või kahekümne üheselt? Ma pean tegema toreda pulmakingi. Kellega, taeva päralt, ta abiellub?”

Kaardi lähem uurimine kuulutas selleks kellegi Jonathan Lazenby. Pulmakingi asjus soovitas Eve nõu pidada. Viimane ristitütrele saadetud asi, mis Meredithile meenus, oli Beano aastaraamat. Ta hakkas kirja lugema.

„Sa ju katsud tulla, Merry, eks ole?” Eve’i viltune käekiri sööstis edasi ja tagasi üle paberi, servas puhuti sootuks pikali kukkudes, jättes sõnad kentsakalt kärbituks. „Me oleme selline väike perekond. Õigeid sugulasi pole ollagi ja Lazenbyd ilmuvad ilmselt täies koosseisus kohale. See on väike pulm perekonnaringis, Sara satub piinlikku olukorda, kui meie pool kirikus tühjaks jääb. Ta abiellub meie väikeses kohalikus kirikus, mis seisab enam-vähem kasutamata ning tuleb spetsiaalselt avada. Ma loodan, et seal ei lõhna rõskete põlvituspatjade järele. Kirikus on kenad klaasimaalingud ja see kõik peaks pulmafotodel hea välja nägema. Olen kaotanud kontakti kogu Mike’i perekonnaga. Arvan, et oleksin pidanud nendega Sara pärast ühendust hoidma, kuid ma ei hoidnud, pärast seda kui asjad nii läksid nagu nad läksid. PALUN TULE.”

„Asjad nii läksid nagu nad läksid,” kordas Meredith. Ta istus mõne minuti, kiri käes, vaikseks jäänud maailmas. Porikärbse kokkupõrge aknaruuduga tõi ta tagasi olevikku. Kärbes lebas selja peal, sumisedes tulutult. Meredith tõusis, nihutas Eve’i kirja kühvlina kasutades kärbse paberile ja poetas putuka aknast välja. Puhang sooja, hilise pealelõuna õhku hoovas sisse, kandes endaga kaugemas kvartalis kolisevate trammide häält. Äkki täitis teda vastupandamatu igatsus Inglismaa järele, kodu järele, mis ei ole midagi sellist, mida ta nagu tigu seljas saanuks kanda: ähmane viipav mulje kahekordsete busside, sitsist katete, vastu aknaruutu pladiseva suvise vihma ja röstitud teekookide maailmast.

Miks mitte nõustuda? Meredith oli pidanud Eve’i tõttu rohkem kui küll eemal viibima ja ta vajas puhkust. Oleks tore näha Mike’i tütart abiellumas. Mike’ile oleks see samuti meeldinud. Kuidas oleks võimalik seista kirikus ja mitte mäletada toda teist teenistust, noid küsimusi ja vastuseid? Kuidas mitte mõelda Mike’ile? Sest ta ikkagi mõtles, sagedamini, kui talle hea oli ja kindlasti sagedamini, kui sel mõtet oli. Ta lükkas kutse tagasi ümbrikku. Otsus võis oodata. Mitte kaua, sest pulmadeni ei olnudki nii palju aega, kuid see võis siiski nädalakese oodata, kuni tema vastus järgmisse Ühendkuningriigi välisposti kotti läheb. Päev oli olnud pikk, ta tundis end kleepuva ja tolmusena, otsustamatus klammerdus ta külge koos arvukate teiste lahendamata tunnetega. Ta läks vannituppa ja keeras kraanid lahti, et kogu see krempel maha pesta.

„Mulle ei meeldi pulmad,” ütles Alan Markby kindlalt. Ta silmitses pinevalt ülal rippuvat korvi. „Kuumus teeb sellele liiga. Ma parem kolin ta ära.”

„Natuke hilja,” lausus õemees Paul, keerates lihalõike grillil. „Ma kardan, et see lobeelia on praeguseks juba üsna hästi läbi suitsutatud. Teie, lapsed, hoidke eemale!”

Laura, Markby õde, keris end tugitoolist lahti ja korraldas oma pesakonna nurka, kus nad istusid kokapurkidega ja – täheldas Markby resigneerunult – jõledate punaste pulgajäätistega, mis tilkusid kiiremini, kui väikesed suud neid süüa jõudsid ning külvasid Markby siseõue kiviplaatidest sillutisele kiiskavaid helepunaseid plekke. Markby imestas, miks oli ta nad kutsunud oma pühapäevaõhtut kihva keerama. Must südametunnistus, mõtles ta.

Laura, varjunud tohutute päikeseprillide taha, pööras näo päikese poole.

Et ta oli heledanahaline, muutusid tema blondid juuksed Inglismaa suve edenedes skandinaaviapäraselt valgeks ning ta oli kenasti päevitunud. Ta demonstreeris oma pikki kauni kujuga jalgu ning kerge huumoriga mõtles Markby, et ta pole kunagi kohanud kedagi, kes sarnaneks veel vähem vana ja lugupeetava maafirma eduka juristiga.

„Läks lahti!” kuulutas Paul. „Steigid meile, hamburgerid lastele, vorstid neile, kes soovivad.”

Söömise ajal pöördus vestlus jälle pulmakutsele, mis oli Markby köögis nööpnõelaga sahvriuksele riputatud.

„See on vägagi meelitav, kui sind pruudi saatjaks palutakse,” käis Laura ettevaatlikult peale. „Eriti veel, kui pruudi ema on kuulus Eve Owens.”

„See on ainult siis meelitav, kui oled vana perekonnatuttav. Ma tundsin Robert Freemani põgusalt. Mängisin temaga golfi ja võtsin mõned dringid. Kuid ta ei olnud Sara isa, kõigest kasuisa number kaks, ja ta on juba kaheksateist kuud surnud. Ma olen Sarat kaks, võib-olla kolm korda kohanud. Ta riietub nagu külaline kosmosest, hüpleb ringi nagu koolitamata kutsikas ja päästab vaalu. Eve Owensit olen kohanud umbes sama palju ning ma pole sugugi nende tema filmide austaja. Viimane kord, kui ma teda nägin, olgu siis ekraanil või elus, oli vaese vana Bob Freemani matustel ja ta nägi mustas jalustrabav välja ning oli fotograafidest ümber piiratud. Ma ei ütle, et ta polnud sündsalt leinav, kuid kui ta lasi üksikul roosil lahtisesse hauda kukkuda, hakkasid välklambid igas suunas sähvima. Kogu lugu oli groteskne ning see pulm saab olema samaväärne. Paparazzi’d trügivad üksteist pikali, püüdes tabada pruudi glamuurset ema, ning mina ise, silinder peas, püüan teha nägu, nagu ma teaksin, mida teen.” Markby tõstis vaevatud näo lihatükilt. „Mu jumal, nad hakkavad mind hüüdma „Eve Owensi uueks saatjaks!””

„Sa peaksid küll väga õnnelik olema.”

„On sul tükike ajalehte, mis ma saaksin lastele alla panna? Nad korraldavad su hoovis väikest segadust, Alan,” märkis Paul armastusväärselt.

„Issaristike, paistab nagu oleksid nad siga veristanud. Kes iganes oma hamburgeri maha pillas – rasv jätab pleki järele.”

„Tema nimi on Matthew! Alan, sa peaksid omaenese õepoja nime teadma!”

Diversioon jätkus, kuigi lapsed ajalehepaberisse mässiti, sest oli juba liiga hilja midagi päästa.

„Sa ei saa keelduda pruudi saatja rollist, Alan. See oleks matslik.”

„Mulle ei meeldi pulmad. Pole kunagi meeldinud. Mu enda oma ei meeldinud mulle kuigivõrd ja kui üldse miski, siis oli just see oomenlik.”

„Sa peaksid uuesti abielluma. Sa oled neljakümne kahene. Sul peaks olema perekond.”

„Tänan, ei,” lausus Markby, vahtides mornilt kiviplaatidesse imbuvaid rasvaplekke. „Mis puutub abielusse, siis ühest korrast piisas. Matthew, kui sul selle vastu midagi ei ole, siis lõpeta fuksiapungade plõksimine.”

„See paneb nad avanema.”

„Nad avanevad ise, suur tänu. Kas ma ei saa sellest pulmavärgist keelduda? Miks ta mind palus? Ta helistas mulle ja ütles, et Robertile oleks see meeldinud. Täielik jama. Robertile poleks see pähegi tulnud!”

„Kui ta elus oleks, ei juurdlekski ta selle üle. Ta annaks ise oma kasutütre peigmehele üle.”

Markby andis alla. „Hea küll, ma teen seda. Kuid see on viga, mu kõhutunne ütleb seda.”

„Emme, Vicky on kõik need lillad ja punased lilled ära noppinud…”