Читать книгу Ütle seda mürgikeeli - Ann Granger - Страница 3

Meredith polnud oma nõost kunagi kui mingist maakast mõelnud.

Peitupugemine kõikide sõprade ja kolleegide eest polnud lihtsalt Eve’ile omane.

Kui Meredith Eve’i praeguse kodu, vana kirikla ees auto peatas ja mootori seiskas, pidas ta aru, kas see võis olla Eve’i viimase abikaasa Robert Freemani idee osta see atraktiivne, ehkki kergelt murenev kollane telliskivihoone Oxfordshire’ ja Northamptonshire’ piiril asuvas kolkas.

Küla nimi oli Westerfield, või vähemalt nii teatas lähenevatele reisijatele ripnev, kõrgest rohust poolenisti varjatud silt. Westerfield asus umbes kuue miili kaugusel Bamfordi kaubalinnast ja tema leidmiseks Inglise topograafiliselt kaardilt tuli silmadega tibatillukest kirja puurida, kuni rangelt sümboli ja lakoonilise viitega „mullatööd” trükitud nimi käes oli. Vaid jumal ise teadis, mida need mullatööd endast täpselt kujutasid. Kuskil ei olnud mingeid käegakatsutavaid märke, mis oleksid näidanud, kust sääraseid ajaloolisi haruldusi leida võiks. Ilmselt oli see lihtsalt rida pronksiaegseid kindlustusi paljastavaid kühme mõne taluniku põllul. Inimene oli Westerfieldis kaua maad harinud.

Primitiivsel inimesel oli olnud ilmselt oma šamaan või keldi preester, kuid kaheksateistkümnenda sajandi Westerfieldis valvas pastor hingede üle, kogus kümnist ja esindas võimu. Ja ta elas siin. Eve’i maja seisis puudest varjatud kruusatee lõpus. Vastas, poolenisti puude taga peidus, seisis räämas kirikaias kirik, millega maja kunagi liideti. Meredith nägi vaid seda, et kirik oli hilisgooti stiilis ja paistis olevat lukus ning elutu. Kirikla, õigemini see, mis temast kõrge telliskivimüüri tagant paistis, oli George’i-aegne, mõne hilisviktoriaanliku lisandiga. Väliskülge mööda üles ronivad näotud torud olid tunnistajaks tõenäoliselt Edwardi-aegsele katsele kohta moderniseerida. Televisiooniantenn katusel viitas hilisema generatsiooni prioriteetidele.

Meredith väljus autost ja värises rõskes jaheduses, hõõrudes paljaid käsivarsi, samal ajal teise korruse aknaid silmitsedes. Tema selja taga mühises tuul kurblikult kirikaia puudes ja ootamatult lendas midagi suurt lähedalolevatest okstest välja ja laperdas minema, pannes Meredithi võpatama. Kuid see oli kõigest metstuvi, kes maandus televisiooniantennil ja kudrutas ta peale. Meredith krimpsutas nägu ja raputas väravavarbu. Väravad olid lukus ja nüüd nägi ta, et ühel väravapostil on aukudega metallplaat ja nupp.

Seal oli veel midagi. Ühe väravavarva külge oli seotud pruun paberkott.

See oli kõvasti kinni köidetud pika satiinkanga ribast lehviga ja koti külge oli nööpnõelaga kinnitatud väike kaart, mida lilleseadjad kulleriga saadetavate kimpude külge kinnitavad. Veider ja üsna ebameeldiv asja juures oli see, et kaardil oli must raam ja see oli sedasorti kaart, mis kuulus tavaliselt matusepärgade ja leinakimpude juurde.

Meredith astus lähemale ja silmitses kaarti. Trükikirjas seisis seal „Tere tulemast koju, Sara”. Allkiri puudus. Meredith kibrutas kulmu. Kahtlemata olid anonüümsel heasoovijal head kavatsused, kuid oli rumal viga valida mustaga ääristatud kaart. Nüüd märkas ta, et paberkoti põhi on märg. Mis iganes see ka pole, see lekib, mõtles ta, ja sirutas käe, et vettinud paberit katsuda.

Tema sõrmede külge jäi kleepuv ja määrdundpunane värv. Ta ahmis õhku ja sikutas roosat lehvi, kuni see purunes. Paberkott kukkus maha ja prahvatas lahti. Kotis oli jube verine sodi. Meredith laskus kükakile ja tõmbas väga ettevaatlikult paberit eemale. See oli härja süda.

„Mäherdune täiuslikult räpane vingerpuss!” pomises ta, tundes rõõmu, et oli leidnud selle tülgastava anni enne kui keegi teine. Meredith korjas üles koti, südame, paela ja kaardi ning viis need väljasirutatud käes hoides üle teeraja selle kaugemasse serva, kus rada piirnes nõgeseid täis kraaviga. Ta kukutas kogu kupatuse nõgesepuhma keskele ja nägi seda silmist kaduvat. Mõni koer või öösel ringi luusiv kiskja võiks liha leida ja hommikuks hävitada. Meredith pühkis ettevaatlikult sõrmi ja raputas end seesmiselt, et ebameeldival pildil minna lasta. Just siis kuulis ta selja taga teeraja kruusasel pinnal väga vaikset krudinat ja pööras kiiresti ringi.

Seal, umbes kaksteist jalga eemal, seisis üks mees ja vaatas teda. Sellist isikut poleks Meredith osanud vaiksel külatänaval ettegi kujutada. Mees oli keskmist kasvu, sihvakas ja kahvatu ja võis olla mis tahes eas kolmekümne ja viiekümne eluaasta vahel. Ta kandis tumedat ülikonda ja nägi välja peaaegu ängistavalt puhas ning korralik, nii et ühe pöörase hetke jooksul pidas naine teda mõne tulevase ametialase külaskäigu tarvis surnuaeda üle vaatavaks surnumatjaks. Kuid siis hakkas mees rääkima.

„Üsna ebameeldiv,” sõnas ta. Hääl oli ameerikalik, kuid aktsent hoolikas, sõnad hääldatud selgelt, kergelt vanamoodsal, peenutseval viisil. Ta ei paistnud olevat šokeeritud, üksnes tauniv.

Meredith ütles ägedalt: „Jah – kas te teadsite sellest seal?”

Mehe suunurgad tõusid, kuid tema kahvatud hallid silmad jäid valvsaks. „Ma just äsja nägin seda, kui tulin mööda teerada. Teie jõudsite selleni esimesena.” Ta liikus ettepoole ja sirutas käe välja. „Teie peaksite olema see naiskonsul. Minu nimi on Elliott – Albie Elliott. Ma olen Evie’ sõber. Ma peatun samuti siin.” Viimaste sõnade juures jõnksutas ta peaga kirikla poole.

Natuke vastumeelselt võttis Meredith mehe pehmed valged sõrmed oma pihku. Automaatselt ütles ta oma nime, kuigi mees seda ilmselt juba teadis.

„Kas see siis ei olnud siin, kui te välja läksite?”

Elliott pilgutas silmi. „Ma oleksin seda märganud, eks ole? Kuid täna hommikul läksin ma varakult välja. Käisin siin lähedal asuvas väikelinnas – Bamfordis, nagu seda nimetatakse. Vilets kolgas. Sõitsin sinna bussiga, mis oli huvitav, kuid ma ei ütle, et seda uuesti teeksin. Kui ma lahkusin, ei olnud värava küljes midagi, kuid nagu ma ütlesin, oli see kell üheksa hommikul.”

Hulk küsimusi kargas Meredithile pähe, kuid ta esitas vaid ühe: „Kas te tulite pulmadeks?”

„Oo jaa – pulmad.” Elliott hõõrus oma siledaid peopesi vastamisi. „Evie tahab, et jääksin. Teie perekonnast pole just palju inimesi, nagu ma aru saan. Kuid ma ei usu, et võiksin siin kauem aega veeta. Mul on kodus asjatoimetusi.” Tal oli sõrmes suur, erakordselt inetu, kohmakas raamistises tumepunane kivi. „Ma olen siin äriasjus,” ütles ta.

„Film või televisioon?” küsis Meredith kohe. Eeldatavasti oli see üks kahest, kui just Eve polnud otsustanud memuaare kirjutada. Kuid raske oli aru saada, mida arvata härra Elliottist, sest nii või teisiti, vähemalt ühel kursil tegutses ta vale lipu all. „Lakutud” aktsendi, hoolikalt kärbitud juuste ja tumeda Ivy League’i ülikonna varjus, rääkimata peletislikust korporatsioonisõrmusest, mis kogu täiega oli nii teadlikult WASP2, oli puhas Bronxi päritolu. Meredith oli selles kindel.

Elliotti suu pöördus taas ülespidi. „Ma nii toodan kui ka lavastan „Pärandust””. Ta tegi pausi, ja nähes, et naine on üsna mõttelageda näoga, lisas kerge tüdimusenoodiga, mis muutis ta hääle nasaalsemaks: „See on üks jätkusaaga kolme põlvkonna New Jersey’ pankuritest.”

„Oo, seebiooper,” ütles Meredith valgustatult.

„Just nii. Üllatav, et te sellest kuulnud ei ole. Aga laske ma arvan, te olete olnud…?” Ta tegi pausi.

„Jugoslaavias. See, hm, „Pärandus”, ei ole veel nendeni jõudnud, ma kardan.”

„Küll jõuab.”

„Ma ei julgeks loota, et nad sellest midagi arvata oskavad.” Öeldu kõlas üsna jämedalt ja Meredith kahetses seda, kuid Elliott ei paistnud solvuvat.

„Seal on igaühele midagi. See on minu lapsuke. Minu idee. Mina tegin selle. Mina kindlustan, et me kindlalt origniaalset formaati järgiksime. Kuid just praegu on vaja pisikest miskit…” Mehe silmad vaatasid taas kirikla poole.

„Te tahate, et Eve selles kaasa teeks?” küsis Meredith üllatunult.

„Jah, armuline proua. Meil on märulit, draamat, paatost, kannatusi ja me ei karda olla vaidlusobjektiks, tegelikult küll kedagi pahandamata.” Elliott pidas pausi ja kortsutas kulmu, justkui mitte päris rahul olles selle laiali valguva stsenaariumiga. „Kuid me vajame kõrgema klassi hõngu,” ütles ta vastu tahtmist, lisades taastuva optimismiga: „Selle asja suudab Eve korda ajada.” Ta vaatas oma leebete hallide silmadega naisele otsa. „Kas me ei läheks majja?”

„Ei, oodake natuke!” Meredith sirutas käe välja, et meest takistada. Too peatus ja kinnitas oma heleda ilmetu pilgu taas naisele. „Mida me sellega teeme – sellega seal?” Meredith osutas nõgesepuhmale ja jubedale sodile, mida see varjas.

„Kas me peame midagi tegema?”

Jahmunud Meredith vahtis teda, suu ammuli. „Jah!” ütles ta viimaks, saanud kõnevõime tagasi.

Mees paistis jälle pahandavat. „Mis teil plaanis on, leedi? Korjata see sealt üles ja sellega enda ees lehvitades majja kõndida?”

„Ärge olge rumal!” vastas Meredith vihaselt. „Muidugi mitte!”

„Hästi. Nii et jätke see sinna. Las mina hoolitsen selle eest, eks?”

Tema hääles oli teravust, mida seal varem ei olnud. Meredith avastas, et vaatab meest teise pilguga. Heledad hallid silmad ei tundunud enam sugugi kalalikud ja ilmetud. Neis oli kalk läige, kuid see tuhmus, kui naine tema pilku jälgis. Elliott naeratas lepitavalt. „Te ei pea selle pärast praegu muretsema. Te alles saabusite. Miks mitte kõigepealt sisse minna ja tere öelda? Evie ootab teid. Miks rikkuda taaskohtumist? Eilsest peale pole Evie rääkinud muust kui teie tulekust. Tõesti, ma põlesin uudishimust teid näha.”

Meredith surus alla soovi nähvata: „Noh, ja mida te arvate, olles mind nüüd näinud?” Selle asemel lausus ta kammitsetud häälel: „Hea küll, kuid hiljem me veel räägime sellest.”

„Kindlasti,” ütles Elliott mahedalt, jättes Meredithile ebameeldiva mulje, et mees oli temaga sama osavalt ümber käinud nagu ehk mõne oma trupi temperamentse näitlejannaga. Elliott läks kergel kärmel sammul värava juurde ja vajutas nuppu. Eve’i vaevu äratuntav, kehatu ja ragisev hääl uuris, kes seal on.

„Eve, kallis, see on Albie,” ütles Elliott. „Ja su nõbu on siin koos minuga.”

Väravad avanesid äkilise närvidele käiva elektroonilise suminaga, mis pani Meredithi peaaegu nahast välja hüppama. Meredith nägi nüüd enda ees maja seinal silmatorkavat sinist vargaalarmikarpi. Ümbritsetud turvavärava, kõrge müüri ja vargaalarmiga, näis Eve päris hästi kindlustatud olevat. Arvatavasti ei saa maakohas tänapäeval riskida. Kindlasti mitte siis, kui vastikute kavatsustega vembumehed ümber kolavad.

Otsekui kajana tema mõtetele pomises Elliott meeldetuletuse: „Me ei maini toda väikest pakikest, eks ole? Pole mõtet Evie’t ärritada.”

Meredith noogutas, nõustudes vastu tahtmist. Tema lapsepõlvemaakohas olid inimesed harjunud uksi päevaajaks lahti jätma, isegi siis, kui nad külapoodi minekuks kodust lahkusid. Mõlemad, nii maakohtade usaldusväärsus kui külapoed olid kadunud. Natuke olid tõusnud ka kinnisvarahinnad. Kui palju selline maja nagu see siin praegu maksab? mõtiskles Meredith eesukse trepist üles ronides.

Hulganisti „ajastule iseloomulikku”, kahtlemata viis või kuus head magamistuba ja paar teenijatuba ärklikorrusel, tõenäoliselt kaks vannituba ja võib-olla ka eraldi käimla alumise korruse garderoobis, mitu head külalistetuba ja tohutu köök (kivipõrandaga, kujutas ta ette, ja praegu kahtlemata nõudepesumasina ning muu moodsa sisseseadega), trobikond kõrvalhooneid ja suur müüriga ümbritsetud aed… Selleks ajaks, kui ma pensionile jään, mõtles ta kõvera naeratusega, on mul vedanud, kui saan enesele voodikoha üürimist lubada! Samal ajal kui selline mõte tal peast läbi käis, paisati eesuks lahti.

„Mu kallis!” hüüdis Eve, käsi tervitusžestiks laiali heites. „Kui armas! Siin sa lõpuks oled!” Meredith mähiti sooja kaisutusse ja mingi väga kalli parfüümi kergesse hõngu. „Astu kohe sisse!”

„Mu auto on veel väljas.”

„Oh, too ta hiljem sisse. Keegi ei kasuta seda teed. Siin on väga vaikne! Oi, ma tean, anna võtmed Albie’ kätte. Tema ajab auto sisse.”

Elliott krimpsutas nägu ja sirutas käe välja. Kerge kimbatusega ulatas Meredith talle võtmed. „Väga lahke teist.”

„Miks ka mitte?” vastas mees mõistatuslikult.

Meredith juhiti läbi halli võõrastetuppa. Tal haarati õlgadest. „Nüüd,” teatas ta nõbu õnnelikult, „vaatame su korralikult üle!”

Nad seisid elegantselt sisustatud võõrastetoas. Siin oli vähe märke toa esialgsest klerikaalsest otstarbest. Seinad olid praegu virsikukarva, aknad drapeeritud silmuselise võrkkardinaga, mis kunagiste Viini kohvikutega seostusid, ainsaks maaliks keskpäraselt teostatud Eve’i portree, ja ühtki raamatut polnud näha. See-eest oli kohvilaud läikivate pildiajakirjadega üle puistatud. Isegi kirikuõpetaja teotatud kummitus oli põgenenud.

„Mul on nii hea meel sind näha, Merry…” ütles Eve. Tema hääl, mis oli olnud entusiastlikult kõrge, tasanes äkitselt vaevukuuldavaks. „Pagan küll, ma vist hakkan nutma!”

„Ära hakka!” hüüdis Meredith. „Ära ole narr, Eve. Ma ei hakka sulle ju praegu Oscarit kinkima.”

„Ma otse vajan sind!” ütles Eve innukalt. „Ma olen jalad rakku jooksnud. See pulm… ja kõik muu. Sina oled alati nagu üks tugev kindlusetorn, Merry!”

„Ilma „tornita”, palun! Ma ei saa midagi parata, et säärane pikk oavars olen.”

Väljast kostis eesukse ette pargitava auto hääl. Eemal kõlksatasid väravad kinni. Elliott ilmus taas lagedale, ulatades Meredithile võtmed.

„Ma panin teie reisikoti halli. On sul mulle veel mingeid soove, Evie?”

„Ole sa tänatud, kallis, ainult seda, et tule ja ühine meiega ja saa mu nõoga korralikult tuttavaks.” Eve pöördus tagasi Meredithi poole. „Sa näed nii hea välja!” ütles ta tundeliselt. „Kas mul pole õigus, Albie?”

Elliott, seistes natuke küljetsi, käed rinnal risti, lubas enesele spontaanse vastuse.

„Kust kurat mina seda teadma peaksin, kallis? Ma kohtusin temaga esimest korda kümne minuti eest. Selge, et ta näeb suurepärane välja.”

„Sina näed fantastiline välja, Eve,” ütles Meredith siiralt.

Eve’i igast nahapoorist kiirgas elegantset sarmi. Ta ilus nägu näis vähe muutunud olevat sellest ajast saadik umbes kuus aastat tagasi, kui Meredith oma nõbu viimati nägi. Elliott noogutas. Pilgus, millega ta Eve’i vaatas, oli pisut omanikutunnet nagu uhkust tundval lapsevanemal.

„Kindlasti januned sa tassi tee järele,” lausus Eve äkitselt asjalikuks muutudes. „Säärane pikk sõit. Lucia – ta on endiselt mu kokk – läks hambaarsti juurde. Ma tõesti loodan, et õhtuks on temaga kõik korras. Jonathan toob praegu Sarat Londonist koju ja ma korraldasin väikese piduliku õhtusöögi. Sara igatseb sind näha ja mina tahan, et ta jääks mõneks päevaks paigale, et arutada läbi viimasedki pulmadega seotud pisiasjad. Sul pole aimugi, kui palju on teha. Ma lähen ja toon tee – sina lihtsalt istu ja puhka!”

„Ära mulle teed too!” ütles Elliott rutakalt. „Mul on vaja tööd teha. Pealegi tahate te, tüdrukud, rääkida. Näeme pärastpoole.” Ta kõndis kergel kärmel sammul välja.

„Kes ta on?” küsis Meredith kähedal sosinal. „Ta ütleb, et sa hakkad tema koledale seebisarjale kõrgema klassi hõngu lisama.”

„Ma räägin sulle sellest hiljem,” heitis Eve üsna salapäraselt ukse juurest. „Albie on armsake. Ma tunnen teda juba aastaid. Mulle meeldiks jälle koos temaga töötada. Ei, ära tule appi, ma saan hakkama!” Ta lahkus teed tooma, kontsad parkettpõrandal kõpsumas.

Jäänud üksi, kõndis Meredith toa teise otsa ja vaatles portreed. Kuupäev, mis seisis ühes nurgas täpselt allkirja all raamis oleva väikese täkke kohal, langes ühte Eve’i viimase abielu sõlmimisega. Kas oli see pulmakingitus pruudile või pruudilt? Kunstniku nimi oli tundmatu ja raskesti loetav, tema pintslitöö kohmakas ja stiil tormakalt lahmiv, kuid tal oli silma värvide peale ning ta oli tabanud midagi Eve’ist. Pilti vaadates mõistis Meredith, et Eve on muutunud, ainult natuke, kuid siiski muutunud. Kollaka varjundiga tumeblondid juuksed nägid ikka veel samasugused välja nagu maalil. Selgete kannikesevärvi silmade pilk oli nii enesekindel, kuid päriselus oli silmadealune nahk juba veidi lõtvuma hakanud. Lõuajoon pildil oli kindlam. Kas oli kunstnik meelitada tahtnud või oli siis naha ja lihaste toonus viimaste aastatega veidi vähenenud. Mida aga kunstnik teinud oli, oli see, et ta ignoreeris jõhkralt kahvatute joonte peent võrku, mis oli märgistanud Eve’i nahka alates kolmekümnendast eluaastast; palava ereda valguse, tolmuste, tuultest piitsutatud, päikesest põletatud paikade, tugeva lavameigi ja kuulsa kauni laia naeratuse pärandit, mis oli aegamisi vedanud kanavarbad silmanurkadesse ja väikesed vertikaalsed jooned kummalegi poole suud.

Portreel kandis Eve silmadega sama värvi kleiti. Eve’i väljanägemine oli alati olnud piinliku täpsusega hoolitsetud. Täna kandis ta musti pükse, avarat valget siidtuunikat ning laia musta vööd. Tema keha paistis selles riietuses sale, nõtke ja täis nooruslikku elastsust. Eve oli temast üheksa aastat vanem, kuid Meredith möönis vähimagi vimmata, et neid kaht kõrvuti seades jätkuks igal mehel silmi vaid Eve’i jaoks. Ta mõtles Elliottile ja tollele peaaegu isalikule pilgule, millega too Eve’i vaatas, ning hetkeks kurrutas tema laupa kerge kulmukortsutus. Siis istus ta väga mugava, mingeid eksootilisi linde ja lehestikku kujutava mööbliriidega kaetud sohva nurka ning ootas Eve’i tagasitulekut.

Nõbu tudises veidi aja pärast sisse, kandes suurt, eri serviisidest pärit portselannõudega koormatud kandikut. Eve ja majapidamine olid alati halvasti kokku sobinud. Meredith surus maha naeratuse ja võttis temalt kandami, et see läikivaid ajakirju kõrvale lükates kohvilauale asetada.

„Mille ma unustanud olen?” silmitses Eve assortiid kandikul. „Siin on mõned Lucia küpsised. Meil pole ju küpsiste jaoks kahvleid vaja, eks ole? Ma ei toonud ühtegi kahvlit. Sidrun on mulle, kui sa just ise ka seda ei soovi.”

Ta laskus sohvale Meredithi kõrvale ja loksatas hea õnne peale teed üsna kenast Victoria-aegsest teekannust tassidesse. Nad lobisesid isekeskis veidi aega, vahetades üldist klatši, ning siis, õhutatuna tõelisest uudishimust, tõi Meredith vestluse tagasi Ellioti seebiooperi juurde.

„Kas sa tõesti kavatsed seda teha, Eve? See on natuke teistsugune asi kui film.”

„Ah, ma pole kinofilmi juba aastaid teinud. Olgem ausad,” ütles Eve äkilise avameelsusega. „Ükski minu film pole kunagi kassarekordeid löönud.”

„Mulle meeldis too, milles sa mängisid aastaid tagasi, siis kui sa karusnahast bikiine kandsid ja kui radioaktiivsed dinosaurused sind taga ajasid.”

Eve’i värvitud ripsmed võbisesid. „Ah too. Kas sulle tõesti meeldis? See ei olnud just parim.” Ta elavnes ja viibutas sihvakat, hea maniküüriga nimetissõrme. „Kuid selle filmi eriefektid olid oma aja kohta täiesti eesrindlikud. Muidugi jooksevad praegu kõik kinoskäijad tormi „Tähesõdade” ja „Indiana Jones’i” peale ning meie vaesed vanad krigisevad koletised ajavad publiku naerma… välja arvatud lapsed, kes neid ikka armastavad.”

„Mina siiski armastan neid,” ütles Meredith laialt naeratades. „„King Kong” on parimaid filme, mis iial tehtud. Mina igal juhul arvan nii.”

„Ma loodan, et sa ei taha öelda, et mina selles mängisin!” ütles Eve ägedalt.

„See oli niihästi enne minu kui sinu aega. Albie ja minu tutvus ulatub tagasi mu filmitegemise päevadesse. Kuid ta on olnud mõnda aega televisioonis. Tal läheb hästi. Albie’l on olnud mitmeid õnnestumisi, kuid „Pärandus” on neist suurim ja võimalus seal särada, noh…”

Meredith võttis mõttes nõuks kindlasti üht osa vaadata. Enne ei oska ta selle kohta eriti midagi öelda. Selle asemel lausus ta: „Ma igatsen väga jälle Sarat näha. Anna mulle näpunäide pulmakingi osas ja räägi mulle sellest kutist, vabandust, peigmehest. Kus Sara temaga kohtus?”

Üle Eve’i näo langes vari ja meigialusesse peenesse võrgustikku lisandus uus joon. Ta pani tassi järsult käest. „Sa tead, et mul on Saraga palju muret olnud, eks ole?”

„Sa vihjasid sellele ühes oma jõulukirjas.”

„See oli palju hullem,” ütles Eve. „Palju hullem, kui ma sulle kirjutasin.” Ta tegi ahastava liigutuse, mis, olles küll kahtlemata ehtne, siiski natuke teatraalselt välja kukkus. Meredith tundis äkilist kaastundepistet. „Ma keerasin kõik kihva,” lausus Eve kaledalt. „Emana kukkusin ma läbi, Merry.”

„Ole nüüd. Sa oled Sarale pühendunud, ma tean seda!”

„Jah, olen küll!” Eve pigistas pettumustundes käed rusikasse. „Kuid ikkagi vusserdasin ma tema kasvatamisel närusel kombel. Mike poleks seda heaks kiitnud.”

Veel üks, eriti valus näpistus pani Meredithi südame värisema. „Ei, ilmselt mitte.”

„Mike oli nii asjalik. Ta oli minu jaoks hea, Merry!” Eve ohkas. „Kui me ei oleks lahku läinud, kui Sara oli kaheksane, kui ta oleks juures olnud, oleks kõik teisiti läinud. Sa tead, me pidime uuesti koos elama hakkama, kui see neetud jõmpsikas…”

Meredith sirutas käe ja puudutas nõo käsivart. „Ära hakka ennast nüüd selle pärast üles ärritama, Eve. See on möödas ja lõpetatud.” Sõnad kõlasid ta enesegi kõrvade jaoks õõnsalt. Ta teadis, et see polnud nii. Kuuldavalt ütles ta: „Sa tegid Sara heaks oma parima, Evie.”

„Ei, ei teinud! Ma keetsin supi kokku! Mul ei olnud kunagi aega, saad aru. Ja mu teine abielu, abielu Hughie’ga – noh, ma ei hakka kõigest sellest praegu jälle rääkima. Sa tead niigi kõiki räpaseid üksikasju. Kuid see jättis vaese Sara veel enam minu tähelepanust ilma. Siis korraga ei olnud ta enam väike tüdruk, vaid teismeline, ja ta läks metsikuks kõige hullemas kambas, mida ette võib kujutada.” Eve tegi pausi ja lükkas teekandiku eemale. „Kes küll teed tahab? Kell on üle viie. Kuidas oleks ühe korraliku joogiga?”

„Mitte mulle, tänan. Hiljem.”

„Ega sul pole midagi selle vastu, kui mina ühe džinni võtan?”

„Muidugi mitte. See on ju sinu kodu.”

„Vanamoodne jook tänapäeval,” lausus Eve, kui ta mõne minuti pärast džinni ja toonikuga naasis. „Nüüdsel ajal joovad kõik veidraid eksootiliste nimedega segusid. Ma hakkan ajast maha jääma, Merry. Olen neljakümne neljane ja tunnen, et üha raskem on suhestuda millegagi, mida mu tütar ütleb või teeb.”

„Ma kujutan ette, et nii on enamiku vanematega. Vanuse vastu ei saa. See on see ema-tütre asi.”

„Sara saab järgmisel kuul kakskümmend.” Eve ei paistnud vahelesegamist kuulnud olevat. „See oli vana hea Robert, kes juhtis mu tähelepanu jamale, milles Sara oli. Loomulikult keeldusin ma alguses seda uskumast. Me elasime tol ajal Londonis. Mul endal läks kõik parasjagu eriti hästi ja ma lihtsalt ei tahtnud kuulda millestki halvast enda läheduses. Siis ühel ööl tuli Sara mingilt peolt koju kell kolm või neli hommikul. Ta lõi natuke lärmi ja mina, pooleldi ärkvel, mõtlesin, et pagan võtaks seda plikat! Kuid ma ei tõusnud üles. Head emad tõusevad. Ma olen alati olnud igavene näru, nii ma siis lihtsalt panin padja pea peale ja püüdsin uuesti magama jääda. Ta laamendas veel natuke aega ja siis jäi vait. Selleks ajaks oli isegi mulle kohale jõudnud, et miski on valesti, ning ma tõusin üles ja läksin vaatama, mida ta teeb.

Ta oli kohutavalt purjus ja ta oli igale poole oksendanud. Sa ei ole sellist segadust iial näinud. Siis oli ta oma tuppa läinud ja ühe tooli peale kokku kukkunud, kõik tuled põlemas ja peokleit ikka veel seljas. Okset oli igal pool. Ma seisin, vaadates alla tema poole, ja mõtlesin, armas Jumal, ta on kõigest seitseteist. Mida põrgut ma olin lasknud juhtuda?”

„Vaat mis, Eve,” ütles Meredith kindlalt. „Sa ei saa ennast süüdistada. Paljud lapsed teevad sellise faasi läbi.”

„See ei olnud veel kõige hullem!” sähvas Eve raevukalt, sõrmed džinniklaasi pigistamas. „Ta ei maganud ega olnud joobest meelemärkuseta, ta istus seal omaette pobisedes. Ma proovisin teda toibutada, mõeldes ta kuidagi voodisse saada. Raputasin teda õlgadest, karjusin ta peale. Lõpuks näis ta taipavat, et ma olen seal ja kes ma olen. Ta proovis mulle midagi öelda, kuid ma olin nii vihane ja nii … nii segaduses sellest, et ma ei teadnud, mida teha, nii et ma tõesti ei pööranud sellele kuigi palju tähelepanu. Mäletan, et ütlesin: „Homme, räägi mulle homme” – ma lihtsalt tahtsin ta voodisse saada, saad aru. Kuid kogu selle aja, mil ma aitasin tal lahti riietuda, kordas ta ikka ja jälle sama asja, kuni olin sunnitud taipama. „Me ei suutnud teda äratada,” kordas ta üha. See muutus nii…” Eve pidas vahet ja võbises. „See muutus nii pahaendeliseks. Ma olin hirmunud ja ometigi ei tahtnud ma teada. Lõpuks ma küsisin: „Keda?” Ta avaldas mulle ühe nime, kuid see ei öelnud mulle midagi.”

Eve jäi vait ja Meredith ootas. „Järgmisel päeval astus politsei sisse.” Eve’i hääl oli muutunud kõledaks. „Üks vaene laps oli surnud – alkoholi ja uimastite segu, ma pole kindel, millised täpselt. See oligi see, mida Sara mulle öelda üritas. Nad ei suutnud teda äratada ja nad olid kõik liiga hirmul ja liiga purjus, et arsti kutsuda või kellegi vanematele helistada. Kui nad oleksid seda teinud, oleks võib-olla suudetud laps päästa. Nemad aga olid kõik paanikas. Neil oli mingisugune haletsusväärne arusaam – nad olid ju ikkagi kõigest lapsed – et kui nad asja sinnapaika jätavad, saab kõik korda – tüdruk ärkab lihtsalt jälle üles ja tal pole muud hullemat viga kui valutada lõhkuv pea. Tema aga ei toibunud enam kunagi. See oli kohutav lugu. Me käisime uurimiskohtus. Surnud tüdruku vanemad – ma ei unusta kunagi ema, tema nägu…”

„See polnud Sara süü,” ütles Meredith.

„Ei. Kuid kellegi süü pidi see ju olema, eks ole?” Tušitud raamistuses violetsed silmad välkusid agressiivselt.

„Narkodiilerite süü.”

„Lihtne öelda.”

„See on ka tõsi. Vaata, nad sihivad selliseid lapsi nagu Sara ja teisi, kellel raha on.”

„Ja kelle vanematel on liiga palju tegemist, et märgata? Miks mitte see välja öelda?”

„See oli kurb juhtum. Kuid see ei olnud ei sinu ega Sara süü, Eve.” Eve, vaeseke, kannatas samuti süütunde all. Sellest teadis Meredith kõike.

„Kuna ju seesinane laps on tõotanud teie, oma vaderite kaudu öelda lahti saatanast ja kõigest tema tööst… kindlustab see, et seesinane laps kasvatatakse vooruslikult üles…Ta oli kinkinud lapsele komplekti hõbedast toitmisnõusid ja võtnud päeva töölt vabaks. Impulsiivselt küsis ta: „Mis teistest ristivanematest saanud on? Peale minu oli veel üks paar. Kas nad tulevad?”

„Ei,” sõnas Eve äraolevalt tühja klaasi vahtides. „Sa mõtled Rexi ja Lydiat.

Nad on lahutatud. Lydia abiellus mingi naftašeigiga. Rex elab Floridas ja ohjab sporditähti. See on tänapäeval kullaauk. Noorukid ei taha enam filmistaarid olla. Nad tahavad tennist mängida.” Eve heitis pea selga ja pööras oma vaevatud kannikesekarva silmad Meredithi poole. „Selle tüdruku surm oli ebaõiglane, kuid see päästis Sara. See hirmutas teda niivõrd, et ta oli lõpuks valmis meid kuulama. Kuid ikkagi läks meil Robertiga kaua aega, et saada teda kas või osaliselt rea peale tagasi. Robert ei elanud piisavalt kaua, et näha tema paranemist, sest ta sai oma viimase südameataki kõige selle keskel. See oli kohutav aeg ja ma ei taha midagi sarnast enam iialgi läbi teha! Ta kartis ja tahtis sellest välja saada, kuid samal ajal oli ta lojaalne oma sõpradele. Ta keeldus neist kellestki midagi halba uskumast. Me ei saanudki teada, kes tolle peo jaoks uimasteid hankis, kõik noorukid moodustasid ühisrinde. Keegi ei teadnud midagi. Igal juhul müüsime me oma Londoni maja maha ja kolisime siia. Alguses Sara vihkas seda kohta ja igatses oma nõnda-nimetatud sõpru. Ta kihutas igal võimalusel Londonisse, kuid lõpuks hakkas ta aru saama, kes nad tegelikult on. Robertil oli õigus. Ta ütles, et vahemaa lisab tema vaadetele perspektiivi. Ta tõesti hakkas iseendast aru saama. See oli siis, kui Robert nii äkki suri. Sara oli väga endast väljas. Ta austas Robertit ja rääkis temaga palju vabamalt, kui ta eladeski minuga oli rääkinud. Ma arvasin, et ta võib lihtsalt jälle liimist lahti minna, kuid õnneks kohtas ta Jonathan Lazenbyd, küllalt veidralt, Roberti matustel.” Ta tegi pausi. „Noormees on finantsnõustaja…”