Читать книгу Mõrvahooaeg - Ann Granger - Страница 2

Pikk noor naine võpatas ja pistis pöidla suhu, et imeda ära punane veretilk. Pöialt suust võttes nägi ta torkejälge punetaval nahal, mis oli hakanud tuikama. Ta vaatas pahaselt vigastuse põhjustajat. Maja välisuksele oli teibiga kinnitatud uhke plastmassist jõulupärg. Selle lehed olid laimirohelised, neid oli piserdatud valge ja hõbedase värviga. Helkjad lillakaspruunid plastmarjad olid torgatud traadijuppide otsa, millest üks oli tunginud ta pöidlasse ja mille teine ots hoidis kinni tundmatu linnuliigi esindajat, kellele oli püütud anda punnarinna välimus, kuid kes sarnanes pigem hallvaresega. Üle pärja jooksis lint, millelt võis lugeda: „Rõõmsaid jõule!”

Naine tegi jõulukaunistuse eemaldamiseks teise ja ettevaatlikuma katse. Tal polnud midagi jõulutervituste vastu, kuid see siin läks igas suhtes üle piiri. Tal polnud õrna aimugi, kes sellega oli hakkama saanud. Maja oli olnud mitu nädalat tühi ja oodanud tema saabumist.Ta toetas pärja vastu teerajal seisvat kohvrit, otsis taskust võtme, keeras seda lukuaugus ja lükkas samas ust. See avanes sissepoole, tekitades põrandal laiali vedelevaid pabereid puudutades sahinat. Ta pressis ennast sisse, tõi kohvri ja pärja esikusse ning leidis ennast kellegi teise majast, millest pidi vähemalt järgmiseks aastaks saama tema kodu.

Põrandal vedeles hommikune post. Ta võttis selle üles ja vaatas läbi. Kolm ringkirja, tasuta ajaleht, kiri Russellidele – Rose Cottage’i omanikele –, mille ta peab edasi saatma, ja valge ümbrik, millele oli kirjutatud: Preili Meredith Mitchell, Rose Cottage, Pook Bamfordi lähedal. Sellel oli Oxfordi postitempel.

„See on mulle!” hüüatas ta. Hääl kajas tühjas esikus vastu, ta keeras ümbrikku ja imestas, kes võiks teada, et ta siin on. Ta oli just lahkunud Briti konsuli ametist Jugoslaavias ja saanud endale lõpuks selle, mida kõik välisministeeriumi töötajad lõpuks saavad – töökoha kodumaal. Selles polnud midagi üllatavat. Ta oli olnud hulk aastaid välismaal. Aga see oli hoopis teistsugune elu. Nüüd oli tema kord tungelda hommikuti Londoni ühistranspordis, istuda terve päev laua taga, et siis õhtul koju tagasi tungelda. Nüüd oli tema kord otsida endale taskukohane eluase.

Selles osas oli tal olnud õnne. Russellid, kes olid talle naisliini kaudu sugulased, olid kolinud ajutiselt Dubaisse, kus Peter oli võtnud vastu arsti koha. Neil oli hea meel, et saavad selleks ajaks oma maja Meredithile võileivahinna eest välja üürida, kuigi see tähendab Meredithile tõusmist igal hommikul kell kuus, et jõuda Bamfordi rongile. Kui ma elan kokkuhoidlikult, mõtles ta muiates, siis võin ma lubada enesele Briti Raudtee aastapileti.

Kuigi Rose Cottage’i linnalähedus, mugavus ja odavus olid peamised põhjused, miks ta võttis vastu Russellide pakkumise, pidi ta enesele salamisi tunnistama, et oma osa oli selles ka maakoha nimetusel, mis oli teda peibutanud. Pook esines ka veel mõnes teises riigi kohanimes ja Merdithi arvates oli selles midagi ülemeelikut nagu Shakespeare’i Puckis. Ta oli vaadanud sõnaraamatust järele ja leidnud sealt ka sõna „pooka”, mis tähendab paharetti, kes ilmutab ennast peamiselt hobusena. Võimalusest elada kohas, kus kummitab müstilise hobuse vaim, oli raske loobuda.

Isegi tänapäeva Pookis valitses kergelt isemeelne ja ebareaalne õhkkond. See oli üks nendest kummalistest paikadest, millel polnud nähtavat raison d’étre1, rääkimata ainulaadsest nimest, kuna seal oli ainult mõni maja. Iidse külana oli sel õnnestunud kuidagimoodi jõuda kahekümnendasse sajandisse, ilma et oleks pidanud naabruses asuvate suuremate kogukondadega kokku sulama. See asetses tee ääres, mis ühendas Westerfieldi alevit Bamfordi linnaga. Meredith oli Westerfieldi külastades seda teed mööda mitu korda sõitnud, külakest peaaegu märkamata. Külake ise koosnes tee äärde püstitatud kohanimest, kuuest sõjaeelsest riigimajast ja autoremonditöökojast. Töökoda oli üllatavalt kena ja selle plangule oli erksa värviga maalitud: J. Fenniwick. Remont. Hindamine. Laenutamine.

Rehvid. Müük. Viimane läks käiku ilmselt siis, kui remont enam ei aidanud või kui see oli liiga kulukas.

Kuid see oli võlts-Pook, kõrvalharu. Tegelik Pook asetses kõrvalteel kurvi taga, kitsa üherealise tänava ääres, mis oli konarlik (ilmselt elanike soovil, et vältida juhuslikke läbisõitjaid) ja hekkidega ääristatud. Hekkide taga seisid lihtsad kivimajad. Need olid korras ja kõigil oli kena väike aiake. Praegusel aastaajal ei pakkunud külake erilist silmailu, kuid kevadel kindlasti, kui teede ääres kiviaedadel õilmitsesid punased ja kahvatulillad aubrieetad, tärkasid oranžid peiulilled, kukekannused sirutasid siniseid õieteravikke, elulõngad ja vistaariad olid õide puhkemas ning roosid näitasid pungi.

Erinevalt tavalistest külaelanike aedadest polnud üheski näha aedviljapeenraid. Kusagil ei mädanendud sügisest jäänud kapsavarsi, ei paistnud olevat ilma põhjata ämbrit, mis toetaks rabarberivarsi, ega vigvamitaolisi reste roniubade jaoks. Pealegi olid paar maja ja aeda üpris „uhkeldavad”. Ühe murul seisis kunstmaterjalist linnubassein, teise etiku kõrval konutas nukralt siniseks värvitud vanaaegne käsitsi vändatav pesurull. Pookil oli oma väärtus. Sellest oli saanud teine kodu inimestele, kes töötasid terve nädala linnas ja käisid siin nädalavahetustel või puhkuse ajal. Russellid olid elanud siin enne Dubaisse minekut aastaringselt. Ja seda sellepärast, et Peter Russell oli töötanud arstina Bamfordi meditsiinikeskuses ja käinud sinna Rose Cottage’ist tööle. Meredithi igapäevane marsruut Londonisse kujuneb palju pikemaks. Tüütu värk, mõtles ta pahuralt. Suurem osa inimestest otsib elamiseks paiga, mis on töökohale lähemal ja pole nii üksildane.

Kõige selle tulemusena oli Pook suurema osa ajast mahajäetud, just nagu mingi kummitusküla. Võib-olla pärast seda, kui inimesed oma Volvode ja BMW-dega minema sõitsid, tulid paharetid, kepsutasid oma pisikestel kapjadel linnubasseinis ja püüdsid asjatult ajada hapuks pastöriseeritud piima kinnistes pakkides.

Meredith läks läbi kitsa eeskoja ja avas ukse selle kaugemas otsas. Uks viis äärmiselt puhtasse kööki, mis kümbles kahvatus talvepäikeses. Köögil oli säilinud algne kivipõrand, mille jahedus tungis läbi Meredithi kingataldade. Puhtaks küüritud männipuust laual seisis lillepoti najale toetatud kiri. Selles öeldi: Külmkapis on veidi toiduaineid, et te esialgu hakkama saaksite. M. Brissett. Potis kasvas kalanhoe, Meredith katsus sõrmega mulda, see oli tuhkkuiv ja taime lihavad lehed olid nahkjaks tõmbunud. Meredith läks sellega valamu juurde, keeras lahti üsna tihkelt käiva kraani, täitis poti all oleva nõu veega ja asetas lille aknalauale valguse kätte. See tegevus tekitas temas mõnusa tunde, otsekui oleks ta head heaga tasunud.

Siis läks ta külmkapi sisu uurima. Selles olid vaakumpakendis peekonilõigud, kuus muna, või ja purk kodumoosi. Ta avas sügavkülmiku, leidis sealt pätsi viilutatud leiba ja viis selle lauale. Edasised uuringud sahvris tõid päevavalgele rea mitmesuguseid plekkpurke ja pudeleid, mis olid jäänud ilmselt Russellidest, ning Meredith oli tänulik, et nende hulgas oli ka purk lahustuvat kohvi ja kondenspiim. Meredith lasi tõrkuvast kraanist veekannu täis, pani selle tulele ja läks otsima gaasiboilerit, mis reguleeris keskkütet. Ta leidis selle keerdtrepi alla moodustunud pesakesest koos käsitsi kirjutatud kasutusjuhendiga. Õhuventiilist tuli ainult külma õhku. Polnud ime, et maja oli kui jääkelder. Pärast seda, kui ta oli löönud pea vastu trepiastet ja tagunud jalaga trepiposti, millele boiler ühelt poolt toetus, õnnestus tal gaas süüdata. Selle aja peale andis veekann endast valju vilega märku, Meredith tõttas kööki, võttis varnast kruusi ja valmistas endale kohvi. Nüüd lõpuks võis ta istuda, anorak ikka veel seljas, ja avada temale adresseeritud kirja.

See osutus kenaks postkaardiks, mille esiküljel olid fuksiad. Sisse oli kirjutatud: Tere tulemast tagasi! Alan. Meredith oleks pidanud seda arvama. Sherlock Holmesil oleks piisanud ainsast pilgust ümbrikule, et teada selle sisu ja anda Alan Markby täpne kirjeldus. Kogu ümbruskonna post käis läbi Oxfordi sorteerimiskeskuse ja ilmselt olid Russellid Alanile öelnud, et nad jätavad maja Meredithi käsutusse. Meredithi silme ette ilmus Alani kuju. Ta nägi teda kaarti ostmas, pikka kõhna meest, kes koogutab poes riiuli kohal ja valib meelepärast kaarti. See peab olema lillede või taimedega, ent mitte mõni neist ebamäärastest kahvatutest plätserdistest mingist kimbust. Ei, see kaart iseloomustab meest, kes selle ostis. See oli väga professionaalne foto ning selle kaane siseküljele oli trükitud pildil kujutatud fuksialiigi nimetus. Lille nimi oli Dollariprintsess. Meredith spekuleeris hetke mõttega, kas selles peitub mingi varjatud kompliment, kuid muigas seejärel kõveralt oma rumaluse üle. Dollariprintsess! See ei sobinud temaga kuidagi kokku. Ent siis tõdes ta, et silmitseb kaarti hardunult, kortsutas kohe pahaselt kulmu ja pani kaardi lauale.

Ta soojendas kuuma kohvikruusiga külmast kangeid sõrmi ja kinnitas enesele, et seda oligi oodata – ta oli tagasi maailmas, mida tal tuleb Alaniga jagada. See väljavaade tekitas temas segaseid tundeid. Nende endised suhted olid olnud poolametlikud. Alan oli Bamfordi kriminaalpolitsei peainspektor ja nad olid kohtunud seoses ühe mõrvajuhtumiga. Vägivaldset surma, millega ollakse lähedalt seotud, on raske unustada, ning Meredith tundis, kuidas ta aistingud muutuvad teravamaks ja kukal kergelt kiheb. Ka tundis ta südames tuima valu kaotuse pärast. See kõik oli olnud nende varasemate suhete aluseks, põhjus kohtumisteks, põhjus teatud liiki lähedusele, isiklikeks küsimusteks ja avameelseteks mõttevahetusteks. Neist olid saanud väga head tuttavad. Kuid seekord, kui vabanduseks pole mõrvajuurdlust, põhineksid nende suhted vastastikusel sümpaatial. Ja sellele polnud Meredith valmis mõtlema. Kui ta peab Alaniga kohtuma, peaks selleks olema mingi ettekääne. Ta taipas oma pahameeleks, et selleks võiks olla veel mõni kuritöö. Ta väristas sellele mõeldes õlgu – tema portsjon oli juba käes. Ühest mõrvast piisab terveks eluks. See polnud kogemus, mida tasuks korrata.

Ta heitis mõtted mõrvast kõrvale, kuid need püsisid kohvi rüübates Alani juures. Kohv oli liiga kuum ja põletas keeleotsa. Ta pidas seda põhjuseks, miks tema süda põksub pisut kiiremini kui vaja. Ei saa ometi olla, kinnitas ta enesele, et selle tekitasid mõtted Alanist! Kuid mees oli talle meeldinud, meeldinud rohkem, kui ta laskis välja paista. Ka Alan oli avaldanud huvitatuse märke, kuid olukorras, mis järges Westerfieldi mõrvalooga seotud kohutavatele sündmustele, polnud armusuhte arendamine mõistlik tegu. Meredith oli taktitundeliselt tagasi tõmbunud. Tookord oli ta öelnud enesele, et tegi nõnda selle pärast, et ei tahtnud solvata Alani tundeid. Kui ta oleks olnud enda vastu aus, oleks ta pidanud tunnistama, et ta ei tahtnud Alanit endast igaveseks eemale peletada.

Kõik need vastuolulised reageeringud pahandasid Meredithi. Teda peeti osavaks probleemide lahendajaks; teiste inimeste probleeme on alati kergem lahendada kui enda omi. Ta oli lahkunud oma viimaselt konsulikohalt, saateks õnnitlused ja tänusõnad aastatepikkuse raske ja hea töö eest, mis kumisesid siiani meeldivalt kõrvus. Isegi välisministeerium oli tunnustanud ta saavutusi. Kuid sellele vaatamata ei pakkunud nad töökohta, mis Meredithile oleks meeldinud! Nad määrasid ta kontoritööle Londonis, mis oli hullem kui surm. Milline tobe võrdlus, mõtles ta kohe. Ta oli just praegu meenutanud vägivaldset kohutavat surma ja sellest hullemat oli raske ette kujutada.

Ent VM oleks võinud väljendada oma tänutunnet mõne parema kohaga kui igapäevase Londonisse ja tagasi kihutamisega. Nad kinnitasid, et see pole sellepärast, nagu oleks ta halb töötaja. Nad olid kuulnud isegi viimasest juhtumist, millega oli seotud inglise turist, kohalik plika ja selle armukade noormees.

Juhtum oli leidnud aset paar nädalat enne Meredithi töölt lahkumist ja võimaldanud tal seda teha kogu aus ja hiilguses. Tavalises olukorras oleks ta lasknud noormehel ise oma asju klaarida. Kahjuks oli inglane ainult seitsmeteistkümneaastane, seega alaealine, ja Meredith tundis ennast olevat kohustatud poiss hädast välja aidata. Kõigepealt oli ta suutnud veenda Horvaatia politseid loobuma poisi kongi pistmisest. Ta lubas maksta kompensatsiooni tüdruku läbi pekstud noormehele ja purustatud mööbli eest baarile, kus madin aset leidis. See tähendas raha hankimist Inglismaalt kaitsealuse pikameelselt emalt. Asekonsul Toby Smythe oli olnud poisi kinni panemise poolt ja maininud mornilt, et Meredith võtab endale vastutuse inimese eest, kes on absoluutselt ebausaldusväärne. Meredith ei jätnud jonni. Ta tõi poisi ära haiglast, kus too lamas murtud ninaluuga, ja sai isegi toriseva Toby nõusse lubada tal öö oma korteri põrandal magada. Järgmisel hommikul viis Meredith seadust rikkunud nooruki isiklikult lennujaama. Tema kõrval lonkides polnud poiss ilmutanud mingit erilist tänu endale osutatud teenete eest. Murtud nina oli rikkunud nii poisi välimust kui ka artikulatsiooni, kuid sellest hoolimata ähvardas ta maksta kätte röövimise eest ja tegi teistele reisijatele solvavaid märkusi.

Meredith, kes pidas kinni konsulile kehtestatud reeglist „olgu mu kaasmaalane süüdi või ei”, talutas noormehe kindlakäeliselt kohvikusse ja ostis talle üht-teist hommikusöögiks, mis peatas vähemalt sõimuvalangu. Kuid seal piirasid neid ümber peksa saanud kallima sugulased, kes – nagu selgus hiljem – olid neid haiglast saadik jälitanud. Meredith oli jahmunud, eriti siis, kui hoolealune näis tundvat heameelt, et on taas tuttavas olukorras ja haaras kätte lauale jäänud õlleklaasi. See oli olnud väga kriitiline hetk. Meredith seisis kahe kuue jala pikkuse lihaselise Banati boksiidikaevuri ja lustaka inglise kodaniku vahel, kes vehkis rõõmsalt õlleklaasiga.

Kindlasti oli see hetk, mis nõudis kiiret tegutsemist ja mõistust. Meredith sukeldus grupi keskele ja tänas õnne, et pursib serbohorvaadi keelt ja on ise ka viis jalga kümme tolli pikk. Ta surus kummagi kaevuri suurde kämblasse paki Inglise sigarette, mis tal hädaolukordade tarbeks alati kaasas olid, võttis oma hoolealuselt õlleklaasi, pomises midagi lühidalt ja manööverdas poisi selle protestiavaldustest hoolimata lendu ootavate reisijate jaoks mõeldud ooteruumi. Seal, turvalises paigas, tegi poiss teisele poole klaasi jäänud kaevuritele ilmeka žesti. Ta embas Meredithi, ütles, et ta on „täitsa tots”, ja kõmpis minema, hoidudes kaasreisijatest aupaklikku kaugusse. Meredithi lohutas, et löömavenda ei lubata tagasi, kuna kaevurid luurasid ikka veel suures fuajees ja nendega oli liitunud paar tursket lennujaama politseinikku. Kõik olid kogunenud ühe naise juurde kohvikunurka. Meredith otsustas raisata pisut oma väärtuslikust ajast ja otsida lepitust. Ta ostis kõigile joodavat. Teised vastasid samaga. Nad kordasid protseduuri. Selleks ajaks, kui Meredith pisut pehme sammuga lahkus, olid nad kõik parimad semud.

Turgutatuna selle kordamineku mälestustest, vaatas Meredith uuesti Alani saadetud kaarti, mis oli praegu pelgalt sõbralik žest nagu hoolealuse kallistus lennujaamas. Jah, oli Alani moodi olla tähelepanelik, kuid see oli ka kõik. Meredith veeretas hetke mõtet, et Alan võis kinnitada uksele selle jõleda plastpärja. Kuid selliseks maitselageduseks poleks ta võimeline. Ta vaatas oma viga saanud pöialt. See ei tuiganud, kuid kipitas ja oli endiselt punane ja hell. Pole midagi imestada, kui ta saab sellest traadist veremürgituse. Tore algus jõuludele! Võib-olla oli pärja külge kinnitatud linnu moodi olevus halb enne.

Otsekui selle mõtte tõestuseks kuulis Meredith äkki mingit heli. Ümberringi oli nii vaikne, et iga heli riivas kõrva kui kõuekärgatus. Aga need olid aeglased ja rasked sammud, mis lähenesid tagauksele. Meredith tõmbus pingule ja tundis selgroos närvivõbinat. Ta oli olnud veendunud, et Pookis ei viibi kedagi. Ja kui siin ongi keegi peale tema, siis on tal põhjust karta. Ta hüppas püsti ja haaras õlleklaasipoisist õppust võttes seinal rippuvate köögitarvete reast lihahaamri.

Nüüd kostis hingeldamist, millele järgnes jalgade pühkimine. Siis suruti võti lukuauku. Meredith tundis kergendust ja pani lihahaamri ära. Ta ei teadnud, kes on ukse taga, kuid sellel inimesel on võti ja ilmselt pole tal halbu kavatsusi.

Uks avanes kriiksudes ja nähtavale ilmus matsakas naisterahvas. Meredith surus alla itsituse, mis talle oma rumaluse pärast peale kippus, kuid kontrast tema ees seisva naise ja paanikas loodud kujutluspildi vahel oli liiga suur. Külaline astus edasi, kandiline kere beeži vateeritud vihmajopega kaetud. Hallidel kiharatel kükitas roheline kootud tuttmüts ning tema jalgu kaitsesid tõmblukuga varustatud pööratud nahast talvesaapad.

„Terekest!” ütles naine heakskiitvalt. „Nii ma arvasingi. Proua Russell kirjutas mulle, et te tulete sel nädalal. Ütles, et enne jõule, ja palus, et ma käiksin siin koristamas nagu varemgi.” Selle monoloogi ajal noogutas ta kogu aeg enesega rahul olevalt ning mütsitutt kõikus lõngast nööri otsas edasi-tagasi. „Preili Needhami juurest tulles – ta elab vastasmajas – nägin ma autot,” lisas ta selgituseks.

„Kas te olete proua Brissett?” küsis Meredith.

„See ma olen, kullake. Ja teie olete preili Mitchell. Ma panin külmkappi üht-teist. Kas te leidsite need üles? Ah jaa, leidsite küll, sest leib on laual. Kui te midagi juurde soovite, peate sõitma Bamfordi, sest siin pole poodi. Homme on reede ja Bamfordis palju rahvast, sest jõulud on ukse ees. Oh seda raha, mida jõuludeks kulutatakse! Ma mõtlen, et on tore vaadata kõiki neid ilusaid asju.”

Väike mõistatus lahenes iseenesest. „Kas see olite teie, kes kinnitas uksele jõulupärja?

„Oi, te siis nägite seda?” ütles proua Brissett kergendatult. „Ma kartsin juba, et keegi on selle sisse vehkinud. Nagu ma ütlesin, meeldivad mulle jõulukaunistused, ja teades, et te tulete välismaalt, arvasin, et see teeb teile rõõmu. Ma ei tea, kas välismaal nad teevad selliseid asju. Kurb mõelda, et doktor ja proua Russell on keset kõrbet, kus ei kasva ühtegi kuuske, kus on ainult kaamelid ja jumal teab mis. Kuhu see sai?”

„See kukkus alla,” valetas Meredith. „Kleeplint vist ei pidanud. Ma panen selle tagasi, kui leian sobiva teibi. Ma ei tahaks Russellide uksesse naela lüüa. Ma ju olen siin ainult üüriline.”

„Kahju, et see alla kukkus,” kahetses proua Brissett. „Ma ostsin selle möödunud nädalal turuputkast, see oli üsna odav. Võib-olla peaks selle kusagile sisse üles riputama. Ma toon ehteid juurde. Mul on neid kodus terve hulk, paberist kette ja ilus suur hiina latern ning pööningul seisab suur jõuluvana, oma kaks jalga kõrge, seesugune, kes hoiab kõhtu kinni ja naerab. Selle võiks tuua siia ja panna akna alla.”

„Ma ei taha tõesti teid paljaks riisuda, proua Brissett!” ütles Meredith kähku.

„Mis te nüüd! Need teevad maja rõõmsamaks, eriti kui kedagi pole. Te olete jõulude ajal üksi, eks ju?”

„Eks vist. Aga sellest pole midagi, ausalt.”

„Mulle see küll ei meeldiks. Meile tulevad lapselapsed külla.”

„Ma tahan külmikus oleva toidu teiega ära õiendada,” ütles Meredith, et katkestada vestlus, mis ärvardas lõppeda kutsega veeta jõuluõhtu Brissettite juures. Ta sirutas käe laual lebava õlakoti poole.

„Sellega pole kiiret, kullake. Ma tulen homme jälle. Ma koristan siin teisipäeviti ja reedeti ning proua Needhami juures esmaspäeviti ja neljapäeviti. Ma mõtlesin lihtsalt korraks läbi astuda, et vaadata, kas te saite kütte tööle.”

„Jah, aitäh.” Tundus, et tal on vähemalt üks naaber – preili Needham, kes kasutas proua Brissetti teenuseid.

„Varsti on soe,” jätkas proua Brissett. „Need vanad seinad on oma kaks jalga paksud ja peavad hästi soojust. Ja elutoas on gaasikamin. Pange see küdema. Ah jaa, ma tegin voodi valmis, aga teie asemel paneksin ma sinna kuumaveepudeli.”

„Tänan teid,” katkestas Meredith otsustavalt nõuannetetulva.

„Olgu siis,” seadis proua Brissett ennast lõpuks minekule. „Homme näeme. Ma tulen pool üheksa ja mul läheb kusagil kaheteistkümneni. Nagu nägite, on mul oma võti.”

„Väga hea, tänan. Mul on praegu… puhkus ja ma olen kogu aeg siin, ainult homme sõidan ma Bamfordi toiduvarusid täiendama.”

„Minge varakult,” soovitas proua Brissett. „Muidu pole teil autot kuhugi parkida. Turupäev, nagu te mäletate!” Ta lahkus, sulgedes häälekalt ukse. Ühtlane aeglaselt kaugenev kriiksumine andis tunnistust, et ta oli tulnud siia jalgrattaga, võib-olla et Westerfieldist.

Meredith ohkas sügavalt ja kergendatult. Kuid ühes asjas oli olnud proua Brissettil õigus – majas oli juba tunduvalt soojem. Meredith avas jopeluku ja asus maja üle vaatama. Alumisel korrusel oli peale köögi veel elutuba ja väike riidehoiuruum. Ta ronis keerdtrepist üles, see lõppes väikese mademega. Temast paremale jäid ahtake vannituba ja kaks magamistuba vastavalt alumise korruse põhiplaanile. Proua Brissett oli lahkelt valmistanud ette suurema, mis asus elutoa kohal. Selles oli kaheinimesevoodi, kus ilmselt magasid Russellid. Meredith kirtsutas nina, et peab magama kellegi abieluvoodis. Ta astus lähemale ja istus voodiservale. Kena katusetalade ja väikese mõnusa katuseaknaga tuba meeldis talle. Selle ühes nurgas seisis otsekui näitusele välja pandud hilisviktoriaanlik pesukauss. Riidekapp oli ehitatud räästa alla. Meredith libistas käe üle lillelise voodikatte.

Tal oli hea meel, et Peter oli alustanud uut elu. Ent ta mõistis, miks noorpaar oli lahkunud Pookist ja sõitnud Dubaisse. Mõnikord peab sõitma uue elu alustamiseks kuhugi kaugele võõraste keskele.

Meredith oli Russellide üle rõõmus. Nad vajasid teineteist, pakkusid teineteisele tuge. Kuid mis sobis nendele, ei pruukinud sobida Meredithile. Meredith oli harjunud elama üksi, lootma ainult endale. Ta ei vajanud püsisuhet.

Ent ta pidi enesele tunnistama, et ajutise suhte vastu poleks tal midagi. Voodi oli väga mugav ja taas tabas ta ennast mõtlemas Alan Markbyst ja sellest, et peaks talle helistama, ütlema, et ta on kohale jõudnud ja tänama kaardi eest. Jõulud tuleb veeta sõprade seltsis, mitte üksi. Lõppude lõpuks, kinnitas ta endale kangekaelselt, ei pea ajutine suhe muutuma tingimata püsivaks, ja Alan pole puupäine egoist, kes kujutab ette, et sõprusavaldus naise poolt tähendab põletavat kirge. Kui Meredith kavatseb Pookis mõnda aega elada, peab ta ju kellegagi läbi käima. Selleks tuleb soojendada endiseid suhteid ja pöörata pilk Bamfordi poole. Siin, Pookis, pole suurt midagi peale hakata.

„See koht,” võttis ta olukorra valju häälega kokku, „on surnud koht.”

Tema saabumine Pooki oli olnud eelmise pühapäeva õhtupoolikul kõneaineks ka ühes teises kohas.

„Sa ei saa veeta jõule üksi, Alan!” teatas ta õde taunivalt. „Jõulud on pereaeg.”

„Eks ta ole,” pomises Alan Markby tõrksalt. Ta pilk pöördus ajalehega kaetud kuhilale sohval, mis pidi kujutama endast Alani õemeest. Ajaleht tõusis ja langes ühtlases rütmis. Markby vaatas uuesti õe poole, kes istus, jalad istmiku all tugitoolis, ja naeratas. Laural oli seljas helepunane sviiter, jalas mustad koortriidest püksid ja ta pikad blondid lokkis juuksed langesid õlgadele. Ta oli lühinägelik ning ninal istuvad suured prillid muutsid ta välimuse kuidagi armsaks.

„Sa ei näe täna põrmugi advokaadi moodi välja,” tähendas Alan.

„Ma olen hetkel rohkem pere- kui töökeskne, peab tunnistama. Jõuluajal on alati palju tegemist.” Ajalehe alt kostis norsatus. Laura silmitses oma magavat abikaasat. „Sa tuled vähemalt esimesel pühal meile, eks ju, Alan? Sa ei saa ju ometi istuda kogu aeg üksi ja vestelda potililledega. Paul kokkab, nii et toit tõotab tulla maitsev. Ta sai mingi kastanitega täidetud kalkuni retsepti ja ta nägi tordi kaunistamisega hulga vaeva.”

Markby kõhkles. „Noh, sa tead küll, Laura, mu kolleegid on enamjaolt abielus, neil on pered, ning mulle näib õiglane lasta neil esimesel pühal kodus olla ja nende eest tööle minna. Mortonitel sündis äsja laps. Nagu ma aru sain, on see enneaegne ja naisel on sünnitusjärgne depressioon, nii et Morton tahaks olla kodus ja…”

„Sa ei pea kogu aeg seal passima. Neil on su telefoninumber ja nad saavad sind igalt poolt kätte. Sa oled ülemus, mitte reapolitseinik. Sa ei pea istuma laua taga ja võtma vastu avaldusi kadunud kasside kohta, ega ju? Muidugi mitte! Kuni keegi pole panka röövinud või oma armukese maha tapnud, oled sa seal üleliigne.”

„Laura, miks sa arvad, et jõulude ajal ei panda toime tõsiseid kuritegusid? Sel ajal esineb kõige rohkem perevägivalda. Kui palju kliente on tulnud pärast uut aastat sinu juurde lahutust tahtma ja öelnud, et jõulud olid viimane tilk kannatustekarikas?”

Laura jäi vankumatuks. „Me ootame sind esimese püha keskhommikul. Sulle kaetakse koht. Lapsed arvestavad sinu tulekuga.”

Markby hakkas toolil nihelema. „Tõtt öelda, Laura… ära mõista mind valesti, aga üks mu sõber tuleb Bamfordi lähedale elama ja ma mõtlesin, et…”

Õe silmad ülisuurte prillide taga lõid särama, otsekui oleks ta avastanud lepingus seadusest möödahiilimise võimaluse. „Meredith Mitchell! Sa igavene krants, sa ütlesid, et sa ei tea, kas ta tuleb või ei. Sa leppisid kokku, et te veedate jõulud koos!”

„Ei, ma pole midagi kokku leppinud. Ma arvan, et ta tuleb. Ma kavatsesin helistada… Ei! Ta ei tule enne nädala lõppu!” Viimane kõlas nagu karjatus, sest Laura pilk siirdus telefonile ja ta avas suu. Ajalehe alt kostis köhatus ja ülemine lehekülg värises. Markby jätkas kähku: „Kõigepealt peab uurima, mida ta jõulude ajal teeb. Tal pole siin kedagi, ta võib olla üksi ja ma siis mõtlesin, et…”

„Ei mingit probleemi, Alan! Sa võid ta siia kutsuda.”

„Siia?” Alani süda vajus saapasäärde ja ta silmitses õde murelikult.

„Issand hoia! Mis selles halba on? Paul kirjutab kokaraamatuid ja tema toidud on garanteeritult söödavad, mida ei saa öelda minu omade kohta. Meredithile meeldiks veeta jõulud pere rüpes.”

„Seda et, ma… tal on võib-olla teised plaanid.”

„Millised? Ei, too ta siia. Päris kindlasti!”

Alan vaatas õele õnnetult otsa. „Ma ei tea, kuidas seda teha, Laura. Me oleme ainult… põgusalt tuttavad. Kui aus olla, siis ei oleks ma pidanud teda sõbraks nimetama. Sellest ajast, kui me viimati nägime, on hulga vett merre voolanud. Ta võib pidada kutset pisut pealetükkivaks. Ta ehk ei taha tulla, kuid tal on piinlik ära öelda.” Alan jäi hetkeks vait. „See võib asetada meid mõlemaid piinlikku olukorda. Võib-olla ta ei tahagi minuga nii lähedalt suhelda. Miks ta peaks tahtma? Kui ma kutsun ta oma perekonna koosviibimisele… võib jääda mulje, et ma üritan midagi enamat. Mis pole tõsi!” lisas ta kähku.

Õe vastus kõlas pisut pahaselt. „Ausõna, Alan, ma ei tea kedagi, kes tühja asja pärast nii palju õiendaks! Sa ajad jaburat juttu. See on lihtne küllakutse. Sa ise ütlesid, et pead kõigepealt küsima, kas tal on mingeid plaane. Kui tal ei ole, aga tahaks, et on, võtab ta kutse meelsasti vastu. Ja kui ta ei taha sinuga tulla, siis ta keeldub. Usu mind,” lisas ta salvavalt, „ta oskab väga hästi oma mõtteid avaldada.”

„Jah,” vastas Markby rusutud häälega.

Ajaleht kerkis ja sahises taas, seekord ägedamalt. Selle alt ilmus nähtavale Pauli uniste silmadega nägu. „Mis kell on? Jalgpall… telekas… tass teed…”

„Sulle meeldivad need perejõulud,” tegi Laura lõpliku järelduse. Ta vajutas teleripuldi nuppu ja ekraan lõi helendama. „Me vaatame koos „Võlur Ozi” ja mängime mänge. Lahendame silpmõistatusi. Sel aastal on Matthew ja Emma küllalt suured, et osaleda. Me teeme kaminasse ehtsa tule ja küpsetame restil kastaneid, sina ja Paul kannate puud sisse. Meil saab olema väga lõbus.”

Telefon helises Meredithi saabumisõhtul just siis, kui ta peekonist ja munadest koosnenud õhtusöögi järel nõusid pesi. Alani hääl ei tulnud talle ootamatult, kuid tal läks pisut aega, et enda oma enne vastamist rahulikuks sundida.

„Ja-jah, reis läks hästi, tänan… jah, ma olen veidi väsinud. See oli pikk sõit.”

Alani hääl liini teises otsas oli kõhklev. Ta küsis, kas Meredith sooviks homme õhtul temaga kusagile sööma tulla. Kutse esitati ükskõikse häälega, justkui poleks sellest midagi, kui Meredith keeldub, kuid see ei suutnud varjata lootust, et kutse võetakse vastu.

Mehe tunnetatav närvilisus parandas Meredithi enesetunnet. Ta oli olukorra peremees, nagu oli harjunud. „Kas pubis?” küsis ta rõõmsalt. „Ei, mul pole midagi selle vastu. Tuled mulle kell seitse järele? Jah, ka mina ootan sinuga kohtumist. Ah jaa, Alan!” Ta tõstis toru, mida ta oli juba ära panemas, kõrva juurde tagasi. „Suur tänu kaardi eest!”

Toru vajus vaikse klõpsatusega hargile. Meredith säras näost ja õnnitles ennast. See polnudki nii raske, ega ju? Ta oli olnud sõbralik ja tavaline, polnud kokutanud, eputanud ega itsitanud. Alan oli reaalse mõtlemisega mees ja soovis realistlikku suhet. Meredith kortsutas kulmu. See kõlas nagu mingi tutvumiskuulutus. Kes sooviks realistlikku suhet? Mina, kinnitas Meredith enesele taas.

Ta lahkus otsustavalt telefoni juurest ja läks elutuppa. Gaasikamina ja ühe lambi mahedas valguses nägid mööbli rõõmsavärvilised sitskatted välja otsekui soojad ja mugavad pesad. Ükskõik, mis toimub väljas, siin on mõnusalt turvaline.

Ta kõrva häiris käivitatava auto mürin. Meredith astus laisal sammul akna juurde, paotas kardinat ja vaatas välja. Vastasmaja oli sellega siin väga sarnane. Maja välisuks oli lahti ning seest langev valguskiir joonistas välja etikul seisva naise silueti. Naine viipas hüvastijätuks külalisele, kes sõitis suure autoga minema. Vist Granadaga. Auto kadus pimedusse, selle esilaternad valgustasid teed. Naine läks tagasi majja ja sulges ukse. Kohe muutus kõik kottpimedaks ja Meredith adus esimest korda, kui kehv on Pooki tänavavalgustus. Nende tänaval oli ainult üks laternapost ja seegi tänavanurgal. Naise välimuse kohta ei osanud Meredith öelda midagi peale selle, et ta on pikk ja sportlik. Küllap preili Needham, mõtles Meredith. Millegipärast oli ta kujutanud ette, et preili Needham on eakas vanapiiga saksiku olemise ja endisaegsete kommetega, mitte aga noor, kellel käivad külas mehed, kes sõidavad suurte autodega. Aga võib-olla arvab preili Needham temast samamoodi, mõtles ta irooniliselt.

Meredith tuli akna juurest ära, lülitas kamina välja, kontrollis, kas ees- ja tagauks on lukus, läks üles magamistuppa ja vajus laias voodis kohe sügavasse unne.

Ka teisel pool teed, preili Needhami magamistoas, kustus tuli.

Riigimajas, kus elasid Brissettid, togis proua Brissett abikaasat ribide vahele. „Ära unusta pööningult preili Mitchelli jaoks jõuluehteid tuua, Fred.”

Laura Danby lamas ärkvel ja mõtles selle üle, kas peaks tellima suurema kalkuni, kui jõuluks tuleb rohkem külalisi.

Mõne miili kaugusel Bamfordis vähkres Alan Markby oma laias voodis. Ta mõtles selle üle, et kui ta läheb homme Meredithile järele nagu kokku lepitud, võib naine olla muutunud, või leiab Meredith, et tema on muutunud, ja millest nad siis räägivad. Ja kuidas peaks talle Laura kutse esitama. Ja mida Meredith võiks selle peale kosta. Ta jäi nende muremõtete saatel magama, tundes samas rõõmu, et nad siiski kohtuvad.