Читать книгу Mõrvahooaeg - Ann Granger - Страница 3

Bamford oli jõulureede hommikul just selline, nagu proua Brissett oli hoiatanud. Meredithil oli õnne, et ta leidis supermarketi taga parklas autole koha, kui üks teine ostja minema sõitis. Ainuüksi pilk läbi poe klaasuste oli verd tarretama panev. Hullunud rahvamass tõukles siia-sinna, kohmakad ostukärud kaupa kuhjaga täis, vedades järel vinguvaid, pahuraid, higistavaid ja väsinud lapsi.

Meredith pööras uksele selja. Ta tuleb siia pärast, kui muud asjad aetud. Ehk on siis vähem rahvast. Ta läks turule. Ent seal oli olukord peaaegu sama hull. Müügilauad olid lookas kõiksugu jõuluehete ja kaunistuste all, mis proua Brissettile nii väga meeldivad. Kandikutelt müüdi kahtlaselt roosasid ja kollaseid maiustusi. Pappkastid olid pungil allahinnatud mänguasju ja tsellofaanist pakkimispaberit. Köögiviljade hinnad olid tõusnud laeni. Meredith ostis kaks naela mandariine ja lahkus löödult. Ta ei saa ometi toituda mandariinidest ja mõnest peekonilõigust, kuni jõulud on läbi. Ta läks High Streetile, ostukott pekslemas vastu teiste inimeste jalgu, kes teda omakorda vastu nügisid. Keegi noor naine sõitis talle lapsekäruga tagantpoolt valusasti vastu jalgu, ja kui Meredith ringi pööras, sai talle osaks vihane pilk, mis käskis tal ennast teelt ära koristada. High Street oli kaunistatud värviliste elektripirnide ja kuusekontuuridega, mis süüdatakse ilmselt õhtul. Valjuhääldi pea kohal pasundas plekiselt jõululaule, neid kostis ka igast poest, otsekui tuletamaks meelde, et jõuludeni on jäänud ainult neli ostupäeva.

Meredith peatus lillepoe ees ja vaatas kõhklevalt selle aknast sisse. Tõenäoline – isegi rohkem kui tõenäoline –, et Alan Markby osatb talle jõulukingi. Võib-olla annab ta selle üle juba täna, kui nad sööma lähevad. Oleks piinlik saada kingitus ise midagi vastu kinkimata. Habemeajamiskreem või deodorant tunduvad liiga intiimsed. Potilill? Alan armastas aiatööd. Meredith avas ukse ja astus poodi.

See sarnanes korratu kasvuhoonega. Jõulueelse soodusmüügi ootel oli iga vähegi vaba pind kaupa täis topitud, põrand kaasa arvatud. Õhk poes oli niiske ja läppunud. Lõhnas komposti ja kunstväetise järele. Tagaruumist ilmus nähtavale noor, pealtnäha pirtsakas naine roosas kitlis.

„Ma sooviksin potilille,” selgitas Meredith. „Midagi, mis õitseb jõulude ajal. Võib-olla on teil midagi natuke erilist?” Ta pilk peatus jõulutähtedel. Nende punased lehed olid väga dekoratiivsed.

„Mis hinnaga?” küsis neiu asjalikult.

„Ma ei tea. Mis need maksavad?”

Ilmnes, et mõned olid väga kallid. Tegelikult peaaegu kõik. Meredith väljus poest jõulukaktusega.

Mööda tänavat edasi astudes, ostukott käes ja paberisse pakitud lillepott kaenlas, kuulis Meredith, et teda hüütakse.

„Vabandage!” kostis otsustav hääl. „On teil hetk aega?” Pikk kõhn kulunud sõdurisinelis nooruk, jalas sinised teksapüksid ja peas villane müts, seisis talle teele ette. Tema habe oli ajamata, pesemisega paistsid lood natuke kehvad olevat ja kindlasti oli noormees alatoitunud, kuid tema hääl kõlas haritult. „Kas te oleksite nii kena ja kirjutaksite meie petitsioonile alla?” küsis ta nõudlikult.

Meredith nägi, et noormehel on käes märkmealus. „Mille kohta?” küsis ta kahtlevalt.

„Jahipidamise keelamise kohta riigimaal.” Noormees torkas aluse Meredithile kannatamatult nina alla, otsekui kartes edasist pärimist.

Rahvas tungles nende ümber ja Meredith püüdis saada selgusele, mida talt õieti paluti. „Millise jahi?”

„Rebase. Ja muude loomade. Peaasjalikult rebaste. Kohaliku jahiseltsi pärast.”

„Ma ei teadnud, et selline selts on olemas.” Keegi tõukas teda õlast ja ta oleks kaktuse äärepealt maha pillanud. „Vaadake,” ütles ta, „mul on käed kinni ja ma ei tea, milles asi…”

„Bamfordi jahiseltsis,” käratas nooruk. „Teil pole vaja muud, kui siia alla kirjutada!” Ta surus märkmealuse Meredithile lähemale. Selle külge oli niidiga kinnitatud pliiatsijupp, paber oli määrdunud ja enamik allkirjadest loetamatud. „Kui me suudame nad riigimaast eemal hoida, on neil peaaegu võimatu tegutseda. Nad käituvad valesti. Loomade tapmine on amoraalne. Kõik peavad selle vastu välja astuma.” Tema habemetüükas nägu oli kannatamatu. Oli selge, et ta pidas selgitamist allkirjade kogumise arvelt varastatud aja raiskamiseks.

„Ma ei tea Bamfordi jahiseltsist mitte midagi,” ütles Meredith ja leidis järsku, et noormees on talle vastumeelne, ta on pealetükkiv ja kamandav, käitub jultunult juba enne allkirja saamist ning selgitab upsakalt, miks ta peaks selle saama.

„Võtke pamflett!” Ta pistis Meredithile pihku kehvalt trükitud paberilehe. „Kirjutage alla, iga allkiri aitab. See on kuritegu. Rebasejaht on kuritegu.”

„Teil võib olla õigus või mitte,” ütles Meredith pahaselt. „Ma pole sellele kunagi mõelnud. Ja ma ei kirjuta ühelegi asjale sunniviisil alla. Nii et ärge pahandage. Ma loen teie pamfleti läbi,” ütles ta ja soovis häid jõule.

„Kas teile ei lähe metsloomad üldse korda?” nõudis noormees vihaselt. „Kas te ei näe, kui barbaarne see on? Kas te ei mõtle üldse loomade peale? Võiksite mõelda. Peaksite mõtlema. Igaüks peab alla kirjutama!” Ta sihtis Meredithi tulise pilguga. Selles väljendus hukkamõist. Nüüd ei oleks miski sundinud Meredithi petitsioonile alla kirjutama, ükskõik mille kohta see oleks käinud. Noormees ei meeldinud talle põrmugi. Ja kogu lugu.

„Jah, ma hoolin loomadest, kuid ma ei salli, et keegi kirjutab mulle ette, mida ma pean mõtlema!” Ta pühkis ilma pikemata tülitajast mööda.

Noormees põrnitses talle otsa ja jäi oma allkirjade ja pamflettidega uusi ohvreid luurama. Otsekui kutsutult lähenes neile tugevakondiline noor naine. Tema pead kattis punakaspruun kohev juuksepuhmakas ja ta hoiak oli enesekindel, milles ei puudunud ka kübeke ülbust. Tema nägu oli meikimata, kuid klassikaline: sirge nina, täidlased huuled ja ilusad silmad. Tal oli seljas sissekantud vihmakindel jope, jalas kintspüksid ja ratsasaapad. Naise kohta sobis sõna „puhtatõuline”. Ta oli igati vormis esivanemate järglane.

„Ega ometi,” mõtles Meredith jahmunult. „Ta ei julge…”

Kuid noormees julges küll. Jahipidamise vastu võitleja sulges amatsooni tee ja torkas talle märkmealuse nina alla. Meredith ei kuulnud, mida ta ütles, kuid seda võis enam-vähem oletada. Kasimatute vennaskonnal tuli harva väljendusrikastest sõnadest puudu. Punakaspruunide juustega naisratsanik vastas midagi tabavat ja lükkas noormehe – kelle nägu oli habemetüüka all punaseks tõmbunud –, enne kui too vastata jõudis, sõna otseses mõttes kõrvale nii raevukalt, et noormees lõi kõikuma, kukkus seljaga vastu Woolworthi kaubamaja ust ja astus siis edasi.

„Ma aimasin seda ette,” ütles Meredith talle kahjurõõmsalt.

Noormees viskas talle põlgliku pilgu ja teise, veel põlglikuma, noorele naisele. „Ennasttäis mõrd!” ütles ta. Ja lisas seejärel otsekui enesele: „Oota ainult… proovi seda teisel jõulupühal teha…” Ta lonkis minema.

Mis puutus Meredithi, siis unustas ta noormehe kohe, kui oli viimaks supermarketisse sisse pääsenud. Siin oli igaüks enda eest väljas. Meredith alustas vabandustega ja püüdis oma ostukäruga kedagi riivamata liikuda. Kuid varsti sai talle selgeks, et see on aja raiskamine. Kärul oli asjast oma arvamine, sel oli kalduvus liikuda krabikombel, külg ees. Valjuhäälsed reklaamid alandatud hindadega kaupade kohta lisasid segadust ja pahameelt. Meredith oli elanud mitu aastat riigis, kus kaupa nappis ja valik oli väga väike. Diplomaatiline korpus, kuhu ta kuulus, sõltus suuresti sellest, mida saatkonnad sisse vedasid, või hulgifirmadest, mis olid loodud välismaalaste vajaduste rahuldamiseks. Nähes nüüd kolme või nelja liiki lihakonserve ja poolt tosinat kohvisorti, kõike külluslikult, läksid Meredithi karvad turri. Ta oli kergelt šokeeritud, kuuldes emasid lastelt küsimas, mida nad soovivad, ja lisades siis nagu muu seas kärule, mis oli niigi kaupa täis, lapse valiku – tihti ebavajaliku. Viie minutiga polnud Meredith mitte ainult higine, tüdinud ja tusane nagu kõik teised ostjad, vaid ka vihane inimeste peale, kes ei osanud hinnata seda, mis neil on. Ta seisis nördinult kassasabas, täis õiglast pahameelt, ja leidis, et on unustanud nõudepesuvahendi võtmata.

„Pagan võtku!” kirus ta valjult.

„Kas unustasite midagi?” küsis meeshääl ta selja taga.

Meredith vaatas süüdlaslikult ringi. Hääl kuulus ebamäärases eas prillidega mehele, kellel oli seljas kapuutsiga tuisujakk. Tal oli käes ostukorv tagasihoidliku toidukogusega. Mees naeratas lahkelt. „Ma hoian teile järjekorda, kui te soovite oma ostudele midagi lisada.”

Meredith silmitses tunglemist. „Ei, aitäh. Ma vist loobun. Aga suur tänu ikkagi.” Ja lisas spontaanselt: „Seal on nii suur valik, nad ei teagi, kui õnnelikud nad on!”

Mees naeratas. „Mõni on. Mõni ei saa seda endale lubada. Vaadata poeaknaid, mis on kaupa täis, kui sul pole raha, mille eest osta, pole just eriti lõbus.”

Meredith tõmbas kulmu mõtlikult kipra. Alguses ei pidanud ta meest vastuse vääriliseks. Ta on lihtsalt üks inimene kassasabas, kuid midagi tema hääles oli puudutanud hinge. Mees hoolis teistest.

„Inimesed pole enam nii vaesed kui aastate eest,” ütles Meredith. „Ma tean, et kõik pole jõukad, kuid sada aastat tagasi surdi tänaval nälga.”

„Mõned elavad praegugi tänaval. Mitte siin Bamfordis. Aga suurlinnades… Kas te olete hiljuti Londonis käinud?”

„Ei, pole veel jõudnud,” vastas Meredith süngelt ja mõtles VM kirjutuslauale, mis teda ootas. „Pärast jõule hakkan seal iga päev käima.”

„Vaadake varahommikul poodide ukseavadesse. Lugege magamiskotid üle.” Järjekord venis edasi. „Võib-olla nad ei nälgi,” jätkas mees, „kuid nad on elule jalgu jäänud.” Ta lükkas prillid ninajuurele tagasi. Neil näis olevat kalduvus alla vajuda. „Nagu te ütlesite, on seal nii palju kaupa ja tundub, et neil kõigil on raha selle ostmiseks. Viiekümne aasta eest polnud vaesus häbiasi – see oli ühine õnnetus, mida jagati tuhandete teistega. Nüüd häbenetakse vaesust, just nagu oleks nad selles ise süüdi, justkui jääks neil oskustest vajaka. Paljud noored on rahutud, sest ühiskond on nad kõrvale tõrjunud. Neid ei saa süüdistada.”

„Ei, muidugi mitte,” vastas Meredith vaikselt.

Mees naeratas kohmetult. „Ma ei tahtnud teile loengut pidada. Kuid selle teema vastu tunnen ma erilist huvi.”

„Pole midagi.” Meredithi järjekord jõudis kätte. „Teil on nii vähe asju, minge minust ette. Mul on terve kärutäis kraami.”

„Oh, pole viga. Mul pole kiiret. Minge aga.”

„Järgmine, palun!” nähvas kassaneiu ja Meredith oli sunnitud ostud konveierile laduma.

Kaubad makstud, tõukas Meredith tõrkuva käru auto juurde. Pea kohale olid kogunenud ähvardavad pilved ja külm tuul oli tõusnud. Ta pakkis asjad autosse ja veeretas traatvankri tagasi „käruparklasse”, värisedes külmast, mis oli pärast kuuma kauplust eriti tuntav. Ta tagurdas autot ettevaatlikult, et vältida kokkupõrget teiste ostjatega, kes kriiksuvaid täies lastis kärusid oma auto poole tõukasid, ja sõitis linnast välja.

Teda üllatas, et ta tundis Pooki jõudes nii suurt kergendust. Bamfordiga võrreldes oli see tõeline rahusadam. Rose Cottage’il polnud garaaži, kuid oli plats, mille alla oli ohverdatud suurem osa murust. Meredith ronis autost välja ja tõmbus kössi, kui külm tuulehoog anorakist läbi tungis. Pilved olid tõmbunud veelgi tumedamaks, ja kuigi oli alles keskhommik, oli väljas hämar kui videviku ajal. Meredith hõõrus punaseid käsi ja läks pakiruumist kaupa välja laduma. Ta kuulis pidurite kriginat, see sundis teda pilku tõstma ja ta nägi, et vastasmaja ees peatus auto. Juhipoolne uks paukus ja oma üllatuseks tundis Meredith autost välja astunud naise ära.

See oli punapea, keda ta oli linnas näinud. Naine vaatas üle tee, nägi Meredithi, naeratas ja astus sportlikul sammul lähemale.

„Tere,” ütles ta. „Mina olen Harriet Needham. Ma elan siin vastas, Ivy Cottage’is.”

„Meredith Mitchell,” vastas Meredith ostukotte käte otsa riputades.

„Käisite Bamfordis?” küsis preili Needham osavõtlikult. „Kohutav, eks ju?”

„Väga kohutav. Mul oli vaja pühadeks midagi varuda.”

„Te üürite Russellide maja, eks ju?” Harriet raputas oma punase lõvilaka näo eest ära. „Astuge mõnikord läbi, teeme ühe napsi.”

„Tänan, see on teist väga kena. Ma tulen.”

„Miks mitte praegu, et juua tass kohvi? Pärast hakkab valama kui oavarrest.” Harriet hindas asjalikult tumedat taevast. „Muda!” kuulutas ta. Meredith taipas, et see ei käinud tema, vaid ilma kohta, mis tundus olevat talle tähtis.

„Tänan, ma tulen. Kuid enne pean ma need asjad sisse viima.”

„Jah, muidugi. Mul on endal ka terve hunnik. Ma jätan välisukse lahti. Kui saate valmis, tulge aga sisse ja hüüdke.” Harriet läks tagasi oma tänavapoolele.

Meredith läks majja, käed kotte täis. Köögist kostev kolin reetis, et proua Brissett on tööd lõpetamas. Õhus oli tunda poonimisvaha lõhna, mis segunes riidekapist tuleva lavendliaroomiga. Elutoa uks oli pärani ja Meredith jäi sellest möödudes jahmunult seisma. „Taevane arm,” lausus ta jõuetult, suutmata öelda midagi vängemat, mis preili Needhamil oleks kindlasti käepärast olnud. „Püha jumal, mida ma sellega peale hakkan?”

Proua Brissett pistis pea köögiukse vahelt välja. „Jätke need toiduained, preili Mitchell. Ma panen need ise ära.”

„Tänan teid… ja suur tänu… selle…” Meredith hakkas kogelema.

„Ma teadsin, et see teile meeldib!” ütles proua Brissett.

Harrieti uks oli lahti, nagu lubatud. Meredithi sõõrmetesse tungis kutsuv kohvilõhn. Ta hüüdis: „Ma olen siin!”

„Mina olen köögis!”

Ta orienteerus Harrieti hääle järgi. Ivy Cottage’i põhiplaan oli peaaegu sama mis Rose Cottage’il. Kuid selle tagaküljel oli juurdeehitis, kus paiknes köök, mis oli avar, moodne ja varustatud kõikide ajakohaste kodumasinatega. Endisest köögist oli saanud väike söögituba, millest võttis suurema osa enda alla varaviktoriaanlik laud koos kuue tooliga, mis olid kahtlemata ehtsad. Laua ühes otsas seisis puhvet siniste ja valgete antiiktaldrikutega ning laua keskel George’i aega kuuluv hõbedast söepann. Tundus, et Harrietile meeldib külalisi vastu võtta

Seda mõtet kinnitasid toiduained köögi tööpinnal: prantsuse sai, suur pakk kanafileed, kaks pudelit head veini, mõned erilised juustusordid, palju värskeid talvehooajal haruldasi ja kalleid salateid, mis võiksid kaunistada peolauda. Ei tea, kui palju neid pidusid on, mõtles Meredith eile maja juurest lahkunud autot meenutades.

Harriet märkas tema pilku ja teatas rõõmsalt: „Ma käisin kokanduskursustel. Väga kasulik. Enne ei osanud ma munegi keeta.”

Meredithil oli pisut piinlik, otsekui oleks ta sündsusetult uudishimutsenud. Ta ütles: „Mina pole suurem asi kokk.”

„Oi, see on lõbus tegevus. Mulle meeldib. Ja Pookis on selleks piisavalt aega. Kokkamine nõuab aega, selle juures ei tohi kiirustada.”

„Jah, kindlasti on siin väga vaikne,” soostus Meredith veidi nukralt. „Kõigest eemal.”

„Ka mina arvasin nii, kui ma siia tulin.” Harriet asetas tassid ja koorekannu kiiresti ja osavalt kandikule. „Imelik küll, aga ei ole. Pookis juhtub üllatavalt palju asju!” Ta ei täpsustanud vihjet, vaid võttis kandiku. „Lähme võõrastetuppa, seal on mugavam.”

Harrieti võõrastetuba, mis vastas Rose Cottage’i tagasihoidlikule elutoale, asus maja esiküljel ning selle sisustus kujutas endast segu moodsatest mugavatest toolidest ja mõnest vanast esemest nagu Victoria-aegne kirjutuspult ja George IV aegne kaardilaud. Kas need olid tulnud siia koos söögitoa sisustusega mõnest suuremast majast? Ehk lapsepõlvekodust, arutles Meredith endamisi. Kõik see lisas majale väärtust, aga Ivy Cottage’il polnud näha lisalukkusid ega akendel luuke.

Kõige rohkem üllatas Meredithi võõrastetoas see, et Harrietil näis olevat nõrkus fotode vastu. Neid oli igasugustes raamides, kuhjatud kuhu iganes; väiksemad suuremate ees, mõned samas raamis; neid oli kaminasimsil ja laudadel, riiulitel ja kappidel. Mitmel neist oli jäädvustatud Harriet või mõni teine inimene koos hobusega.

„Kas teil endal on ka hobune?” küsis Meredith.

„Vana Blazer.” Harriet võttis ühe uuematest fotodest. „See. Ta on Tom Fearoni tallis. Kena vana semu.”

Meredith polnud kindel, kas Harriet pidas silmas hobust või härra Fearoni, ja ta pomises midagi viisakalt vastu.

Harriet valas kohvi. „Pärast seda Bamfordi jõledust vajate kindlasti turgutamist. Ma jälestan poes käimist. Kuid ükski kauplus ei paku kojutellimisteenust ja ümbruskonnas pole külapoodi.”

„Kas te olete kogu aeg Pookis elanud?” küsis Meredith tassi võttes. See oli õhukesest Hiina portselanist, roosinuppudega kaunistatud. „Mõned majad näevad välja nii, nagu elataks neis vaid nädalavahetusel.”

Harriet oli läinud kööki. Ta hääl kõlas summutatult. „Mõned jah. Nagu ehk olete märganud, on neid kokku kaheksa: neli kummalgi pool.” Ta tuli tagasi taldrikutäie isetehtud küpsistega ja ütles: „Laske hea maitsta. Neid kutsutakse Viini pööristeks. Minu häda on see, et mulle meeldib neid küpsetada, kuid ma ei suuda neid kõiki ära süüa. Ja kui ma seda suudaksin, peaksin vana Blazeri maha müüma ja ostma koormahobuse, kes jõuaks mu keret kanda! Laske käia, ma toon salvrätiku.”