Читать книгу Sobiv paik surmaks - Ann Granger - Страница 2

Näljase ja valvsana ilmus rebane nähtavale vanade käikude labürindist, mis paiknes mahajäetud hoone vundamendi kõrval. Selle loomade poolt uuristatud katakombi sügavaimate soppide kõduaurudest mürgine õhk tekitas temas hirmu, seetõttu ei laskunud ta kunagi kõige madalamale korrusele.

Hiljuti oli ta ka maapinnal kartlikuks muutunud: mingi uus lõhn oli hakanud võsa reostama, isegi siin üleval, kus oli värske õhk. Inimene oli tagasi pöördunud sellesse hüljatud paika. Inimene, kes nagu rebanegi liikus omal põhjusel pimeduse varjus ja kelle lähenemisest andis märku automootori tume mürin. Rebane oli seda häält tundma õppinud ja hiilis minema.

Täna õhtul sörkis ta oma saledatel, mustasokilistel käppadel üle külmast kahutanud maapinna. Terav nina maadligi ja kohev saba rippumas, otsis ta tõtakalt toidu lõhna, mõnda jäänust, mida prügi seest välja tuhnida, või endast nõrgemat või rumalamat olendit, kellele jahti pidada. Siis tabasid ta teravad kõrvad kauge mehaanilise urina. Rebane peatus, heitis pilgu võsale selja taga ja puude kohal paistva kuu valgusest hõbetatud pipratoosi kujuga kaksiktornikestele. Ootamatu valguskiir langes ta peale, pannes ta silmad metsikult särama. Inimene oli jälle tulnud ja kaks ööhulgust vilksatasid põgusalt teineteisele otsa vaadata, enne kui lahku läksid – kumbki oma koerustükke tegema.

*

Adeline Conway seisis akna juures ja põrnitses kartlikult pimenenud aeda. Tema peenikesed valged sõrmed, milles liiga suurte sõrmuste kallihinnalised kivid olid pöördunud peopessa, hoidsid kramplikult velvetkardinast kinni, rutjudes selle pealispinda. Tema abikaasa teadis, et naine kardab pimedust. Kuid mees ei kutsunud teda ära, sest ta teadis ka, et pimedus lummab naist. Ta jälgis, kuidas naine rapsas rasket kardinat, tõmmates seda akna ette, et varjata öise taeva taustal koogutavate ja tantsivate puude siluetid. Kui naine pöördus tagasi oma tooli juurde kamina ääres, hõõrus ta külmetavaid sõrmi vastamisi ning mees nägi, et sõrmeküüned olid sinakasvalged ja et naine keeras vargsi sõrmused tagasi nende õigesse asendisse.

„Külm on!” Tema hääl oli näuguv ja tungivalt kaeblik nagu eksinud kassipojal. Võimatu oli seda ignoreerida või selle peale vihastada.

Mehe haletsustunne oli segatud vihaga. Ta ohkas ja tõusis, et lisada väike halg suures lahtises koldes põlevasse tulle.

Leek lahvatas sädemete praginal ja saatis värelevate varjude mustri üle toa, häirides pirakat musta Pärsia kassi, kes magas kaminaesisel vaibal. Kass tõstis pea ja kinnitas Matthew’le vaenulike smaragdroheliste silmade pilgu. Loom teadis, et Matthew oli hõõguvate söepritsmete põhjustaja, ja pealegi – olles Adeline’i lemmikloom – peegeldas kass naise tujusid ja tundeid mehe vastu. Kui ta mõnikord üritaski kassi karva silitada, hammustas loom teda. Nüüd vajus kõutsi raske pea käppadele ja tema silmad ahenesid rohelisteks piludeks, mis jälgisid meest umbusklikult.

Matthew’ ärritus kasvas kahekordseks. Ta läheb varsti välja külma talveõhu kätte, aga siin sees oli talumatult soe. Tõenäoliselt ta külmetub ja kõik selle pärast, et Adeline nõudis, et see tuba köetaks õhtuks üles nagu Kew Gardensi kasvuhoone. Siin oli märgatav vastuolu jääkülmaks jäetud esiku ja magamistubade vahel.

Matthew vaatas mässumeelselt ringi. Elutoa kaheksateistkümnenda sajandi elegantsist aimdus ikka veel luksusliku elu õhustikku, kuigi värvid olid luitunud, praegune mööbel eri stiilide segapuder ja tema õhtuse ajalehe kõrvaleheidetud leheküljed varjasid halvasti kulunud laike vaibal.

Adeline oma peente aristokraatlike näojoonte ja kergelt korratu välimusega sobis hästi ümbritsevasse keskkonda. See oli ka loomulik, sest ta oli kasvanud üles selles vanas majas, oma perekonna kodus. Ta võis küll paljudes asjades saamatu olla, kuid mitte Park House’i kohta käivate otsuste tegemises, mis oli vaieldamatult tema pärusmaa – nii seaduse järgi kui ka moraalselt. Sellepärast see pöörane kütmine. Sellepärast see keeldumine maalritest ja teistest võõrastest, kes võtaksid uute kardinate või vaipade tarvis mõõdud. Sellepärast ei saanud Adeline’i ka majast välja, juhtugu mis tahes…

Matthew’ pilk libises lähedal seisvale fotodega üle puistatud lauale ja ammusele pildile, millel ta tütar istus titena ema põlvel. Tal pruukis vaid pöörata pilk fotolt laua kohal seinal rippuvale portreele, et näha, kui varakult oli alanud tema naise füüsiline ja vaimne allakäik. Õlimaalil oli Adeline kaheksateistkümneaastane armas naerusuine, käharate kastanpruunide juuste ja südamlike pruunide silmadega tüdruk. Noor ema ateljeefotol jõllitas mureliku pilguga fotograafi poole ja hoidis kramplik-närviliselt prisket last oma süles. Millal iganes ta neid kahte võrdles – nagu ta sageli iseenda kiuste tegi –, naasis ikka seesama vana, süütundest ajendatud küsimus. „Kas see on minu süü? Kas mina hävitasin ta?” Ja koos süüpainega tuli nördimus, et ta niimoodi pidi tundma.

Matthew hakkas oma naist vargsi uurima. Adeline oli viimase aasta jooksul veelgi kõhnemaks jäänud. Ilma riieteta on ta kindlasti ainult luu ja nahk. Kuid sellest oli juba kaua aega möödas, mil ta naist muudmoodi kui täies rõivis näinud oli.

Kuuldavalt ütles ta: „Ma lähen viie minuti pärast Katie’t ära tooma. Kas ma kutsun Prue?”

Üle Adeline’i näo käis tõmblus. „Ta ei tohiks pimedaga väljas olla. See on ohtlik! Ma soovin, et Katie ei käiks selles noorteklubis. Ma soovin, et ta ei käiks üldse Bamfordis. Ta kohtub seal valede noorte inimestega! Tal pole aimugi… ta on selline süütu laps! Need teised noorukid, nad on nagu… nagu noored metslased!”

„Ma olen kindel, et isa Holland hoiab oma noorteklubil rangelt silma peal!”

„Minul ei olnud tema vanuses küll nii palju iseseisvust! Minu vanemad poleks iialgi lubanud mul rahvarämpsuga läbi käia!”

Endalegi ootamatult Matthew peaaegu naeris valjusti. Neil polnud õnnestunud takistada Adeline’i abiellumast kellegagi, keda nad ilmselt pidasid rahvarämpsuks, või mis?

„Ajad muutuvad, Addy. Anna Katie’le vähemalt võimalus normaalset elu elada. Sa saad oma tahtmise tuleval suvel, kui ta Prantsusmaale Mireille’ juurde läheb.”

Ta üritas, kuid tal ei õnnestunud vältida kibedust hääles. Tema abikaasa, kui ta oma tahtmise saanuks, oleks hoidnud last elumurede eest kaitstult kammitsetud õhkkonnas, milles – kuigi naine ei suutnud seda mõista – peitusid omad ohud. Lase Katie’l väljas käia ja lustida nagu teised lapsed! Lase tal tundma õppida tõelist maailma. Selline oli olnud Matthew’ soov. Pigem ükskõik mis, kui et lasta tal üles kasvada nii, nagu ta ema! Peaaegu liiga valus oli mõeldagi, et ta üleüldse suureks peab kasvama.

Adeline oli tulnud tagasi oma kohale tule ääres. Kass Sam tõusis istukile, käänates kaela, et näha, kas naise süles on ruumi, kuid too oli ümmarguses raamis tikandi kätte võtnud ja sõrmitses närviliselt pooleliolevat tööd. Matthew mõtiskles hajameelselt, mis sellest küll saama peab – kas linik või mõni muu kasutu ese. Kuid naine oli nõelakäsitsemises meister ning kahvatulillad karikakrad ja rohelistes toonides lehed olid kaunilt välja õmmeldud.

Adeline katkestas ebamugava vaikuse, öeldes: „Jah, ta peab Mireille’ juurde minema!”

Matthew ei tahtnud vaidlema hakata. Nagunii polnud selleks praegu aega.

„Sa oled väsinud, Addy. Ma kutsun välja minnes Prue.” Naine ei vastanud ja mees tõusis püsti ning kummardus ta kohale. „Sa magad siis, kui ma Katie’ga tagasi jõuan, nii et ma soovin juba praegu head ööd.” Ta suudles teda laubale.

Naine põrkus tema puudutuse eest tagasi. „Ma tahan Katie’t näha, kui te tagasi tulete! Ütle talle, et ta tuleks minu tuppa head ööd soovima!”

„Jah, muidugi.” Nüüdsel ajal ei saanud tema mingit kutset naise tuppa. Aga ega ta enam hoolinudki. Selle asja oli ta juba ammu teisiti korraldanud. Ta pigistas hüvastijätuks põgusalt naise kätt ja kuigi ta ise higistas, olid Adeline’i sõrmed külmad kui koolnul.

Matthew väljus umbsest elutoast. Halli astuda oli sama nagu siseneda külmkappi, kuid ta tõmbas kergendust tundes sügavalt hinge. Hetke vältel seisis ta seal üksi, ümbritsetuna suure maja vaikusest ja tühjusest. Kappkell tiksus vaikselt nurgas. Aeg, mida ta maailmale näitas, oli vale. Kell võinuks seista seal terve selle maja sümbolina – oma ajast maas, vale ja mitte kunagi õigeks keeratav. Vähemalt niimoodi sai tema sellest aru.

Matthew heitis pilgu vasakule. Õigupoolest oli maja nüüdsel ajal osadeks jagatud. Koridori tõkestas kaleviga üle löödud uks. Selle paigaldamine oli tähendanud nädalatepikkust vaidlemist Addyga, mida katkestasid tema hüsteeriahood. Kuid lõpuks oli ta nõustunud, sest ukse taga paiknesid kontoriruumid, kus Matthew oma äriasju ajas. Adeline’i oli häirinud pidev telefonihelin ja printeri ragin, kuid kõige rohkem mehe igava äriilma ebameeldiv lähedus, reaalsuse hingus. Ta oli nõustunud uksega hirmu pärast.

Kuid ka Matthew peitis end. Ta peitis end selle ukse taha koduste probleemide eest, sukeldudes oma isikliku assistendi, Marla Lewise abil töösse. Marla elas kolmandal korrusel eraldi sissekäiguga korteris. Ta ei tulnud Adeline’ile ligilähedalegi.

Matthew jooksis laiast trepist üles ja peatus üleval esimese ukse juures. Selle taga oli veel üks komplekt eraruume, kuigi majast vähem eraldatud kui Marla korter. Nendest tubadest oli juurdepääs pererahva tubadele vajalik. Praegu kostis ukse tagant telemängu nõrka heli, naeru ja aplausi. Ta koputas.

„Prue? Proua Conway läheb nüüd magama!”

Teleshow vaikis järsult. Ta kuulis kedagi teisel pool liikumas ja asjalik hääl hüüdis vastu: „Just nii!”

„Ma lähen nüüd Bamfordi, tütrele järele!”

Uks avanes ta nina ees ja Matthew põrkas ehmatusest tagasi.

Nähtavale ilmus käsitsi kootud kardiganis ja tviidseelikus tüüakas, tegusa väljanägemisega naine.

„Hakake siis minema,” ütles ta. „Ärge muretsege, ma saan hakkama.”

„Tänan teid, Prue.” Ta vaikis ja lisas siis: „Ma tõesti tänan teid. Ilma teieta ei saaks ma, ei saaks me…”

„Jaa-jah, minge aga!” lõikas Prue tõtakalt mehe jutu katki.

Kui Matthew mantlit selga tõmmates ja oma higistaval näol külma karget ööõhku nautides eesuksest väljus, kuulis ta selja taga Prue Wilcoxi elutoa ust avamas ja ütlemas: „Oleme valmis puust mäele ronima, eks ole, kullake?” – justkui räägiks ta lapsega.

Matthew tõmbas eesukse kinni ja sammus võtmete järele kobades auto poole. Nii ei võinud see enam endistviisi edasi minna. Ta ei suutnud seda enam kannatada.

Higi ta nahal muutus öises tuulehoos ebameeldivalt jahedaks. Ta hõõrus laiade kämmaldega oma nägu ja tundis end ühtäkki vanana, kuigi oli kõigest neljakümne kaheksane. Oma parimais aastais, kurat võtku. Ja siiski, kui asjad lähevad pidurdamatult edasi oma ettearvataval moel, ei ole tema elus midagi: minevikuõnnestumised on vaid ta kaotatud optimismi meenutajad, ta tulevik on möödapääsmatult Adeline’i külge aheldatud.

Ta oli üles kasvanud Londoni agulis kolme magamistoaga ridaelamuboksis ja oli ise endale omal jõul, oma mõistuse ja andega elus teed sillutanud. Ta oli selle üle uhke. Adeline’iga oli ta kohtunud päris juhuslikult kellegi peol, mingil kogunemisel, kus ta oli olnud täielik võõrkeha, kohmetu ja ujedusest sõjakas. Ka Adeline oli olnud pelglik, hoolimata sellest, et tema kuulus sinna ja oli sõprade hulgas. Nad olid omaette hoidnud. Vahest oli Adeline’il temast kahju. Tema oli pidanud tüdrukut lihtsalt kõige ilusamaks olevuseks, keda ta iial näinud. Nende abielu oli paistnud talle kõigi tema ambitsioonide kulminatsioonina. Ja kui Katie sündis, oli see mõistagi rosinaks kringlis.

Ometi oli sellest ajast alates kõik allamäge läinud.

Nii nagu paljusid teisi õnnetuid paare oli neidki kaua aega sidunud vaid laps. Kuid isegi Katie suhtes ei olnud nad ühel nõul.

Adeline’i arusaam Katie ettevalmistamisest täiskasvanueluks oli saata ta aastaks Pariisi, kui ta suvel kooli lõpetab. Matthew jälestas seda lolli plaani, mille ta naine ja tolle prantsuse sõbranna Mireille olid välja haudunud, ning ta ei seedinud mõtetki sellest, kuidas tema väikese tüdruku eest hoolitseb too kiskjalik prantslanna, kes kahtlemata nägi Katie’s sobivat partiid oma äpardunud pojale. Kuid ükski tema vastuväide ei jõudnud Adeline’ini. Katie saadetakse ära vastu ta enese ja isa tahtmist. Ja Matthew? Tema jäetakse Adeline’i seltsi. See väljavaade oli painajalik, väljakannatamatu.

Miks mitte lihtsalt ära minna? küsis ta endalt. Miks mitte temast lahutada või lasta tal endast lahutada? Adeline ei teeks seda. Ta oli klammerduv viinapuu või mürgine luuderohi – just, pigem see! Ka ei saaks ta naist tema seisukorras maha jätta. Adeline oli nüüd juba aastaid piiri peal balansseerinud. Pole vaja kuigi palju, et teda vaimsesse kaosesse tõugata. Matthew oli lõksus.

Otsekui suskamaks tema krussis närve, pääses pimedusest ta selja taga valla kiunatus.

Matthew kortsutas pahaselt kulmu. Kui ta ainult saaks nendest vastikutest sigadest lahti! Mõtteisse vajunud, pani ta võimsa auto mürinal mööda sissesõiduteed liikuma, suundudes Bamfordi viiva maantee poole, et tuua ära oma ainus laps.

„Heakene küll, püsige nüüd kõik paigal!” hüüdis isa Holland.

Lärm kirikus kestis vaibumata edasi. Illustratsioonidega rikastatud ettekande ajal oli neid vaos hoitud. Nüüd, kui tuled jälle põlesid, vabanes kuulajaskond oma harjumatust liikumatusest. Toolid kriiksusid ja kiledad hääled rääkisid üksteisest üle. Laua juures, kus roosaruudulises kitlis proua Pride üritas mingisugusegi korra järgi jagada plasttopsides apelsinimehu, käis rüselus. Valik koduseid kooke, mille oli annetanud tema Daamide Ring, oli juba kadunud, himukate käte poolt sekunditega minema pühitud.

„Vait!” müristas isa Holland.

Vaikus peaaegu et saabuski. Jõuk pööras tema poole, ilmutades – nagu Meredith Mitchell mõtles – vähe poolehoidu tekitavaid omadusi. Ta leidis, et nende nooruslikkus on korraga ülbe ja nõme, esitades ebaviisaka väljakutse mis tahes autoriteedile. Kogu tema ettekande kestel olid nad itsitanud, nihelenud ja kommipaberitega krabistanud. Aga vahest oli ta ebaõiglane. Ta kaevas välja ähmase mälestuse omaenda puberteediaastatest kõikide nende kehaliste ja hingeliste heitlustega. Mäherdune armetu värk – see suurekskasvamine. Hormoonid teevad su elu põrguks ja sa ei tea, mida sa tahad, tead ainult – ja seda kirgliku veendumusega –, mida sa ei taha.

„Niisiis!” Vikaari hääl muutus kähedaks. „Kindlasti oleme me kõik väga tänulikud Meredithile selle eest, et ta pühendas täna õhtul oma väärtuslikku aega noorteklubile ja tõi kaasa huvitavaid slaide oma reisidest. Kuidas oleks, kui väljendaksime oma lugupidamist ühe korraliku aplausiga?”

Aplaus puhkes kuulekalt valla ja saali tagumisest otsast tuli paar kergelt iroonilist, kohmetut tervitushüüdu.

„Tänan teid!” karjus Meredith üle häältesumina. „See oli… See oli väga meeldiv.” Sisimas oli ta juba otsustanud: „Ei iial enam!”

Kaks noort tulid lähemale, mõlemad umbes kuueteistkümnesed – aasta või paari võrra vanemad kui ülejäänud publik. Üks neist, tõsine, nohiku välimusega nooruk, terasraamidega prillid ninal, hakkas ettevaatlikult projektori juhet kokku keerama. Meredithi pilku tabades naeratas ta ujedalt ja pahvatas siis: „Teie ettekanne meeldis neile!”

„Ma ei ole selles kindel!” ütles Meredith ja – kuna ta teadis, kui kergesti noored solvuvad ja tal polnud mingit soovi paista ebasõbralik – lükkas tagasi oma paksud tumepruunid juuksed ning lisas: „Tänan teid mõlemat abi eest. Ma poleks muidu kuidagi hakkama saanud.”

Noormees lahvatas näost ebameeldivalt tumepunaseks, ta kõrvad lõid õhetama ja tüdruk tema kõrval pahvatas: „Oo jaa! See oli suurepärane, Meredith! Ma tahaksin, et mul oleks tõeliselt huvitav karjäär nagu teil!”

Tegelikult oli publiku huvi hoidmiseks pingutanud Meredith pööranud pimendatud saalis vähe tähelepanu oma abiliste välimusele, ehkki oli olnud neile tänulik. Nii et nüüd tabas teda lausa šokina äratundmine, et see tüdruk, võib-olla vaevalt kuueteistkümnene, oli üks neist olendeist, kellele sünni hetkel päris kindlasti oli naeratanud mõni Olümpose jumalus. Temas oli rohkemat kui pelgalt nägusus – kuigi see tõotas tulevast tõelist ilu –, temas oli mingisugune hiilgus, peaaegu käegakatsutav värskus ja vahetus.

Meredith kuulis end ütlemas: „Välisteenistus on tegelikult suure riigiaparaadi osakond. Mõnikord satub see olema huvitavas kohas, aga on ka terve hulk üsna jubedaid kohti. Kuid praegusel ajal polegi mul eriti võimalust reisida. Ma töötan Londonis ja see on kaunikesti rutiinne.”

Tüdruk kummardus usalduslikult tema poole. „Aga vähemasti kui te reisisite, siis te tahtsite seda teha ja sel oli mingi õige eesmärk! See pole see, nagu mu ema kavatsus saata mind oma sõbranna juurde…”

Nooruk segas vahele, pahvatades: „Ta ei saa sundida sind minema!”

„Jah, saab küll. Sa ei mõista, Josh, see pole tema süü!”

Meredith, adudes vaidlusaluse teema keerukust ja tahtmata end nende jagelemisse segada, osutas publiku poole, kes siugles nagu elavhõbe väljapääsu kaudu jahedasse novembriöösse. Oli kuulda, kuidas nad läkitasid väljas üksteisele rämedaid hüüdeid ja kuidas nende hääled kaugenedes sumbusid. „Vahest oli neil surmigav,” ütles ta neile kahele, üritades anda oma häälele muretut kõla. „Nad näikse lahkuvat nii kiiresti, kui vähegi saab!”

Vikaar tuli otsaesiselt higi pühkides lähemale. „Nende tähelepanu hoida ei ole kerge. Sa olid tubli, Meredith! Pole lihtne veenda neid noorteklubisse tulema. Muidugi, kõigest aasta või paari pärast tahavad nad hoopis teistsuguse seltskonnaga läbi käia ja me kaotame nad pubidele. Probleem on selles, et säärases väikelinnas nagu see siin on nii vähe muud tegevust.”

„Need, kes täna siin olid, on pubide jaoks kindlasti veel mõnda aega alaealised?”

Isa Hollandi habe läks turri. „Ma pean ütlema, et enamasti on linna pubid väga korralikud ja keelduvad alaealisi kliente teenindamast. Kohalik politsei hoiab neid ohjes. Aga hilisõhtul, kui baaritöötajatel on käed-jalad tööd täis, ei ole neil mitte alati aega tähele panna isikut, kes esitab tellimuse, ja lapsed arvavad, et nende ülekavaldamine on nutikas ja täiskasvanulik.” Ta ohkas. „Ja ikkagi leidub mõni võllaroast kõrtsmik, kelle jaoks raha on tähtsam kui ranged seadusesätted!”

Ta suunas oma tähelepanu teisale. „Kõik kombes, Katie? Kuidas sa koju saad?”

„Isa tuleb mulle järele.”

„Heakene küll. Kuidas sinuga on, Josh? Kui sa hetke ootad, võin ma su jalgratta pakiraamile võtta.”

„Mul on autos ruumi,” pakkus Meredith.

Josh lükkas prillid ninajuurele ja naeratas närviliselt. „Ausalt, mul pole midagi kõndimise vastu. Mul pole kaugele minna.”

„No nii, suur tänu teile mõlemale! Jätke kõik nii, nagu on. Ma tegelen sellega ise. Võtke endale mehu ja kooki, kui veel midagi järel on.”

„Toredad lapsed,” sõnas isa Holland lühidalt, kui nad eemaldusid. „Kahju, et nendesuguseid rohkem pole. Ma hakkan Katie abist puudust tundma, kui ta ära läheb, ja ma arvan, et lõppeks ta ikkagi lähebki. Ta pere elab Park House’is, natuke maad linnast väljas, nii et alati peab keegi talle järele tulema. Joshi vanemad elavad mere taga ja ta on tädi juures korteris. Ta on natuke kohmetu, nagu sa ilmselt märkasid, ja klubi juures abiks olemine on ta oma karbist välja toonud. Oh, proua Pride!”

Proua Pride tuhises pingutusest punetava näo läikides lähemale. Tema hõbedased lokid olid kookide ümber käinud rüseluses sassi läinud ja kitliesine maha loksunud mehust märg, kuid ta oli häirimatu.

„Mul on köögis kann tulel. Kindla peale soovite te mõlemad tassikese teed!”

„Olge te tänatud!” ütles vikaar.

„Ja mandlikooki? Ma hoidsin mõned teie jaoks. Need lapsed on nagu kormoranid. Nad krabavad kõik lennult! Nii et nüüd olen ma õppinud mõne tüki meie enda jaoks pärastiseks ära peitma. Te ju sööksite mandlikooki, eks ole, Meredith, kullake?”

„Suur aitäh teie tänaõhtuste pingutuste eest, armas proua,” lausus isa Holland mõne minuti pärast, kui tee oli valmis. „Kas teate, ma mõtlen sageli, et oleks hea, kui suupistetega tegeleks kaks abilist, selle asemel, et iga kord teeb seda ainult üks. Lastel pole just kuigi palju seltskondlikke kombeid.”

„Mavis Farthing oleks võinud minuga tulla, kuid ta on gripis,” ütles proua Pride, pühkides oma täidlaselt rinnalt mandlikoogi kübeme. „Ma pean homme tema juurest läbi astuma. Ja preili Rissington peab külma ilmaga ettevaatlik olema – oma rinna pärast. Ja muidugi on alati olemas Cissy. Kuid talle ei meeldi hilja õhtul väljas olla, eriti veel aasta pimedamal ajal. Ma saan hakkama, ärge pabistage! Väike Katie juhtus kohal olema ja aitas mind.”

Kõik kolm jõid tee lõpuni. Meredith aitas proua Pride’il tassid ja taldrikud kokku korjata ja köögi ära koristada, samal ajal kui isa Holland tegi saalis ringi, sulges aknad ja tõmbas tualettides vett peale.

„Kõik korras!” ütles ta võtmekimbuga naastes. „Nüüd võin ma ukse lukku panna ja me kõik saame koju minna! Veel kord suur tänu, Meredith. Kas sa võtad ka proua P peale?”

„Nii see on, me oleme naabrid,” naeratas Meredith.

„Tore, et ma küüti saan,” lausus proua Pride taldrikuid kasti pakkides. „Tavaliselt pean ma oma vanal jalgrattal toime tulema! Ja see tähendab, et ma saan selle kasti kaasa võtta ega pea homme sellele järele tulema. Kelle taldrik see siis nüüd on? Kleeps on maha tulnud. Mulle tundub, et see kuulub Mavisele. Ta on seda ennegi laenanud. Ma viin selle talle homme ära.”

„Oojaa, proua Farthing,” pomises isa Holland midagi märkmikku kribides. „Kui ta on haige, katsun ma homme tema poole sisse vaadata.”

Väljas seisid Katie ja Josh lähestikku koos. Ilmselt oli nende vaidlus ägenenud. Nad jäid vait, kui heledasti valgustatud ukseavasse ilmus Meredithi siluett, ja vaatasid vaikides, kui ta läks autot lukust lahti keerama. Ilmusid vikaar ja proua Pride. Vikaar kustutas valguse ja lukustas enda järel peaukse.

„Oled sa kindel, et isa on teel siia, Katie?”

„Jah, tal läheb ainult mõni minut ja Josh ootab koos minuga.” Katie, kes oli tõmmanud pähe valged kunstkarusnahast kõrvaklapid, torkas käed kaenla alla ja hakkas üles-alla hüppama, et sooja saada. Ta nägi välja nagu mõne lapse ellu ärganud plüüsjänes.

Täiskasvanud läksid laiali. Isa Holland tõmbas pähe mootorrattakiivri ja müristas oma võimsa Yamahaga minema. Proua Pride surus oma kasti auto tagaistmele ja pressis ennast pingutusest puhkides esiistmele. Nad asusid koduteele.

„Kurameerivad!” ütles äkitselt proua Pride.

„Kuidas, palun?” Meredith kohanes vanamoodsa väljendiga ja proovis sobitada seda hetkeolukorraga.

„Noor Josh ja väike Katie!”

„Kas tõesti? Mina arvasin, et nad läksid millegi pärast riidu.”

„Oh ei!” oli proua Pride kindel. „Poiss seisab seal koos Katie’ga igal neljapäeva õhtul, kuni isa tüdrukule järele tuleb. Kuid Josh on liiga tagasihoidlik, kui tuleb olla edasipüüdlik! Ma ütlesin talle, et ega häbelikkusega naise südant ei võida! Aga tema läks näost punaseks nagu peet, juuksejuurteni välja.”

Nad sõitsid läbi kesklinna, möödudes poodide heledasti valgustatud fassaadidest, India restoranist, mille oranžide aknaluukide tagant kumas valgust, kebabikaubikust ja hilisõhtul avatud kiirsöögikohast ning sööstsid taamal asetsevate kasinalt valgustatud tänavate süngusesse.

„Muidugi,” jätkas proua Pride mõtlikult, „härra ja proua Conway – Katie ema ja isa – tahaksid minu arvates oma tütrele kedagi paremat.”

„Paremat?” küsis Meredith jahmunult.

„Te ju teate küll, mida ma silmas pean, kullake. Ta on tore poiss, see noor Josh, ja ma tean, et ajad on muutunud sestpeale, kui mina olin tüdruk. Kuid mitte kõik pole muutunud. Proua Conway, tema oli Devaux. Nad olid siin kandis kunagi tähtis perekond. Neil on siiani üht-teist tallel. Neile kuulub Park House. Nii lahke teist, et oma pildid kaasa võtsite,” lasi proua Pride kindlakäeliselt teemat vahetades edasi. „Tore näha, et linna uustulnukad kaasa löövad ja abistava käe ulatavad, ise te veel ka selline hõivatud karjäärinaine! Ma pean ütlema, et nautisin lõpmata teie väikest ettekannet! Mul polnud aimugi, et te olete olnud nii paljudes eksootilistes paikades! Kas te lähete jälle minema?”

„Kahtlen selles.” Meredith aeglustas ristmikul sõitu. „Neid inimesi, kes meretaguseid kohti soovivad, on alati rohkem kui vabu ametiposte. Praegusel ajal piirdub kogu minu reisimine igapäevase rongisõiduga Londonisse ja tagasi. Ma ei tahtnud heidutada Katie’t, kes näis olevat huvitatud sellisest karjäärist nagu minu oma, kuid niimoodi need asjad kahjuks käivadki. Mis puutub aga kogukonna abistamisse – siin ei oska ma küll kuigi palju teha. Mitte nii, nagu teie Daamide Ring. Teie näikse küll igas asjas abiks olevat!”

„Mida muud peakski ma oma ajaga peale hakkama?” küsis proua Pride lihtsalt.

Nad olid jõudnud ridamaja juurde, mis pakkus peavarju neile mõlemale – Meredithile otsmises ja proua Pride’ile tema naabermajas.

Proua Pride vaatas teraselt läbi tuuleklaasi välja. „Pealegi on teiesugustel noortel inimestel alati hulganisti muid asju teha. Arvatavasti hakkate nädalavahetusel jälle maja kallal tööle?”

„Ma tahan köögi käsile võtta. Olen otsinud köögikummutit, sellist ilusat ja vana – antiikset, kui võimalik. Igal juhul vana. Kuid praegu ei toimu siin kandis ühtegi odavat väljamüüki ja antiigipoodides pole siiani olnud mitte midagi vähegi sobivat.”

Meredithi kaaslane raputas uskumatuses pead. „Ma ei suuda kuidagi aru saada, miks tänapäeva inimesed tahavad kokku osta kõike seda vana rämpsu, mis meie aastaid tagasi välja viskasime. Praegu võib hankida endale armsaid mõõdu järgi tehtud täisvarustuses kööke, laminaatpindadega ja puha. Kui te just tingimata antiiki tahate, eks minge siis DIY kaubakeskusesse! Seal on antiikseid esemeid, mis tulevad detailidena kastidesse pakituna, kruvid kaasas ja puha, teil on vaja need ainult kokku panna. Küllap” – siinkohal heitis proua Pride Meredithile kelmika pilgu – „see teie kena politseinikust sõber teid juba aitaks.”

„Temal on samuti üsna palju tegemist,” lausus Meredith vihjet eirates.

„Oo!” lasi proua Pride oma jämedakoelise lustlikkusega edasi. „Loodame, et see pole midagi tõsist! Me ju ei taha Bamfordi mingeid vastikuid mõrvu või miskit sellist!”