Читать книгу Sobiv paik surmaks - Ann Granger - Страница 3

„Kus teie sõbranna siis täna õhtul on?” küsis vuntsidega mees.

Ta toetas küünarnuki baariletile ja kohendas vaba käega masinlikult oma roheliseruudulise tviidpintsaku revääri. Mehe silmanähtavaks pahameeleks valis keegi, kes muretses, et sulgemisaeg läheneb ja ta polegi veel küllalt saanud, just selle hetke, et küünitada tast üle ja karjuda oma tellimus. Tüdruk, kelle poole mees oli pöördunud, lõigati ta vaateväljast ja ta ei kuulnud vastust.

Õnneks kordas tüdruk seda. „Tal oli muud tegemist!”

„Tal on peigmees, mis? Ma arvasin, et te olete alati koos.”

Tüdruk lükkas oma heledad krussis juuksed tahapoole ja vahtis meest üksisilmi. „Võib-olla ongi. Ma ei tea. Me pole Siiami kaksikud.”

„Te ei saakski kaksikud olla. Teie olete ilusam kui tema!” ütles mees galantselt. „Kas ma võin teile joogi osta?”

Tüdruk heitis pilgu üle baariruumi, kuid noorem mees, keda ta oli ennist silmitsenud, rääkis parajasti ühe teise tüdrukuga. „Hea küll,” ütles ta, „ma võtan laimiga õlle.”

Mees andis leti taha märku. „Siiapoole, baarmen!”

Kui Terry Reeves, „Hõbekellukeste” peremees, aeglaselt piki baariletti lähemale nihkus, kuulis ta oma naise sisinat: „Küsi sellelt tüdrukult, kui vana ta on!”

Reeves, kellele olid meele järele volüümikad naised, heitis neiule uuriva pilgu ja jättis ta siis sinnapaika kui tüdruku, kel pole „ei tissi ega tussi”. Tütarlapse lühike must seelik oli mähitud ümber pesulaua moodi lameda kõhu ja tema sügava väljalõikega pluus paljastas kõigest ebaküpset rinda, millel kuldkett rippus sirgelt alla. Sellele vastandiks olid tema põsed nooruslikult ümarad ja huuled meelalt täidlased. Ta jättis mulje lapsest, kes on endale selga tõmmanud vanemalt õelt laenatud rõivad.

Reeves summutas endas rahulolematuse ja heitis pilgu kellale leti kohal. Viie minuti pärast kuulutab ta, et on sulgemise aeg, ja pole mingit mõtet praegu tühjast tüli teha. Tüdruk oli olnud pubis vähemalt tund aega. Ta serveeris joogid ja võttis vastu viienaelase rahatähe, mille vuntsidega mees talle ulatas.

„Olge lahke, mu härra!” ütles ta, jättes peenraha tagasiandmise kahe silma vahele.

Naasnud naise juurde, pomises too: „Noh?”

„Ah jäta, Daph. Sulgemisaeg on peaaegu käes. Kindla peale on ta kaheksateist.”

„Ükspäev mul oli siin võmm, kes pidas mulle ärgituskõne alaealistest joodikutest! Ta jättis baari üles panemiseks plakati. Oleks ta mul ometi praegu üles kleebitud. Aga küll ma kleebin – homme!”

„Jäta ometi järele, eks!” Abikaasa kiikas kella vaadata ja hüüdis: „Palun viimased tellimused, daamid ja härrad! Viimased tellimused!”

Leti ääres tekkis sagin. Vuntsidega mees ja krussis juustega tüdruk tõmbusid rüsina eest kaugemasse nurka.

Nad ei olnud seal päris üksi. Keegi silmatorkamatu välimusega vanem mees oli tammise pingi nurgas nähtavasti unne vajunud. Ta oli raseerimata, tema hallid juuksed olid liiga pikad ja tema riided kortsus ning paikamata, olgugi et kunagi olid need olnud kvaliteetsed. Kui paarike lähemale tuli, võbelesid ta silmalaud. Vanamees turtsatas korra – mis võis ka norskamine olla – ja muutis natuke asendit.

Sealsamas kõrval tõstis keegi riiakalt häält. Temaga koos istuvad inimesed püüdsid meest vaigistada. Reeves heitis veel teisegi pilgu kellale. Oleks mõistlik sulgemine minuti või paari pärast teatavaks teha.

„On aeg!” lõugas ta üle üldise melu. „Aeg koju minna, rahvas!” Tema üleskutse tekitas küll mõne protesti, kuid baar hakkas tühjenema, inimesed valgusid omavahel hüüeldes ja naerdes uste poole. Daphne Reeves tuli oma abikaasa kõrvale seisma.

„Sa oleksid pidanud selle tüdruku käest küsima, kui vana ta on!”

„Kõik on kombes! Tema ju nagunii ei ostnud. Mees ostis. Ma ei saa takistada teda tüdrukule jooke ostmast.”

„Mees oli tast poole vanem ja hullutas teda oma jutuga! Sa ju tead, et mulle ei meeldi selline asi!”

„Sellepärast inimesed ju pubides käivadki – vähemalt poole ajast – eks ole? Et leida sõpra?”

„Kui me selle siin ette võtsime, siis lubasime, Terry, et sellest saab tasemel koht!”

„Ja saabki! Aga esteks tuleb meil natuke kapitali koguda! Varsti viskan ma iga laaberdise välja. Sellegipoolest, ega nendegi raha ei haise!”

„Isegi mitte tema oma?” torkas Daphne.

Baar oli tühjenenud, välja arvatud üks nurk, mis oli veel hõivatud. „Barney Crouch!” nentis Terry. „Viimane nagu alati!”

„Magama jäänd teine, mis?” Daphne võttis klaasidega kandiku ja läks köögipoolele.

Terry kõndis raskel sammul baariruumi nurka ja kummardus külili konutava kogu kohale. „Kas sa kuuled mind, Barney?” Ta haaras jaki viledast õlast. „Kas sa kuuled mind, sa vana rumal tolgus? Ärka üles! Sa pead koju minema.”

Kogu liigahtas ja avas ühe silma. „Ma kuulen sind, Terence! Sul ei tarvitse mulle kõrva karjuda. Ma ei maganud. Ma juurdlesin parajasti inimliku lolluse üle. Mõtlesin järele meeste ja ka naiste kõlbelise nõrkuse üle.”

„Heakene küll, mine ja tee seda kusagil mujal! Pubi on tühi. Kõik on läinud ja meie Daphnega tahame kinni panna. Meilgi on vaja tervistavat und.”

„Räägi iseenda eest!” hüüdis naishääl silma eest varjatud valdustest.

Barney liigutas ja ajas end istuli. „Eks ma hakka siis astuma, Terence, mu poiss! Ma lähen… koju.” Ta kibrutas laupa.

„Sul on ju meeles, kus see asub, eks ole?” küsis majaperemees sarkastiliselt.

„On küll meeles! Sa ära räägi minuga sellisel toonil!” Barney ajas end püsti ja jäi kõikudes seisma. Siis tõmbas ta näruse nokkmütsi oma kasimata hallide lokkide lasule ja luukas ukse poole.

Daphne ilmus baari tagaruumidest välja. „Terry? Oled sa kindel, et see vaene vanamees on ikka päris terve? Võib-olla peaksid sa auto välja ajama ja ta koju küütima. Ta elab ju miilide kaugusel ja väljas on käre külm.”

„Mitte mingil juhul!” ütles ta abikaasa järsult. „Paar inimest tegid mulle täna joogi välja. Oletame, et mind peetakse kinni ja lastakse puhuda? Ilmselt oleks mu näit positiivne ja kuidas see välja paistaks? Sa võid ta ise koju sõidutada, kui tahad.”

Naine lõi pea selga. „Mina? Mõelda vaid! Sõita koos selle vana põrgulisega? Ma ei usu, et tal isegi tema praeguses seisukorras käed paigal püsiks! Igal juhul on hilja ja ma peaksin omapead tagasi tulema. Mulle ei meeldi öisel ajal üksi läbi maakohtade sõita. Me võiksime talle takso kutsuda.”

„Kes selle eest maksab? Ta jõuab kenasti koju,” vastas abikaasa. „Ta on juba aastaid igal õhtul sellest pubist koju kõndinud. Temaga pole veel midagi juhtunud.”

Barney Crouch läks aeglaselt ja tuikudes mööda maanteed, linnatuled seljataha jäänud, ilma ühegi kaaslaseta peale omaenda sammukaja ja teeveert palistavate hobukastanite okstes sahiseva tuule.

„Hõbekellukeste” pubi asus kaugel Bamfordi kaubalinna idapiiril ja oli olnud kaua aega Barney kodukõrts. Ta elas umbes kaks miili linnast väljas maal. See on igaühe jaoks pikk teekond – ka parimates tingimustes – ja tema vanuses ja säärasel öisel ajal – aastaajast rääkimata – veel eriti. Lisanduvad aastad ja alkoholist tingitud üldine nõtrus tähendasid, et viimasel ajal võttis see tal rohkem aega kui varemalt. Tõepoolest, mõnikord tundus talle, et iga korraga läheb sellega natuke kauem. Kuid ta ei olnud veel valmis loobuma sellest, mida ta pidas oma päeva seltskondlikuks osaks.

Viimase veerandmiili laskus kitsas tee järsult allamäge. Barney maja oli punastest tellistest Edwardi-aegne kahepereelamu, mis asetses nõlvaku all. Maja oli ehitanud sellesse eraldatud paika keegi kohalik farmer oma abielus pojale, kes ei soovinud oma pruuti vanemate katuse alla tuua. Barney oli kolinud majja üle kahekümne aasta tagasi. Tol ajal olid nii tema kui ka maja üsna esindusliku väljanägemisega. Joomine ei olnud veel probleemiks muutunud ja ta oli muusikaliste kujunduste tegemisega elatist teeninud. Ta ise – ja enamasti ka teised – oli pidanud ennast härrasmehelikult boheemlaslikuks tegelaseks, andekaks ja haritud meheks, kel on mõned üksikud, kõigile vastuvõetavad veidrused. Nendeks olid olnud kaks kindlasti natuke skandaalset, kuid mõistetavat nõrkust – noorte näitlejannade ja küpse viski vastu.

Enne kui viski muutus tähtsamaks kui seks, oli ta tüdrukuid majja toonud.

Kuid ükski polnud pikemaks jäänud. Tol ajal oli maja olnud veelgi eraldatum. Linnalähedased elamurajoonid, kus viimastel aastatel seenel käidi, olid veel täis ehitamata, ja pubi – kunagine peatuspaik villavankritele, mis siia kanti nii palju õnne olid toonud – seisis üksinda tee ääres. Kõikidele tüdrukutele – mõni isegi päris kenake, kuigi Barney ei suutnud meenutada neist ühegi nime – oli meeldinud mõte maamajast. Kuid punasest tellisest maja polnud ei eriskummaline ega vanaaegne. See oli lihtsalt üksildane ja ebamugav ning mõne päeva pärast sai neil kõrini. Mis Barneysse puutus, siis tegi viski neist ilmajäämise rohkem kui tasa.

Esitulede valgus lõhestas hämaruse ja suur auto pühkis tast mööda. Barney oli sunnitud kõrvale hüppama ja oleks äärepealt kraavi kukkunud. Ta vandus mahlakalt. Ühel päeval leiavad nad ta hommikul tee pealt surnuna, maha niidetuna! Kuigi siin oli kottpime, ei võtnud ükski autojuht seda iial arvesse.

Ta asus jälle minekule ja kui ta oli maha rahunenud, avastas ta oma nördimuseks, et mõtleb jälle tüdrukule pubis ja poolenisti unustatud mälestustele, mille too oli üles keerutanud. Erinevalt majaperemehest polnud Barney tüdruku tõenäolise vanusega mööda pannud. Kuusteist ja mitte päevagi rohkem. Tõtt öelda võib ta olla ka kõigest viieteistkümnene või veelgi noorem. Tänapäeval krussitavad ja värvivad nad kõik oma juukseid ja maalivad nägu. Koolitüdrukud kannavad sedasorti kostüüme, mida tema noorusajal ainult Sohos näha sai.

Miks on nii, arutles Barney natuke uudishimulikult, et väikesed, umbes kümne- või kaheteistaastased tüdrukud muutuvad äkitselt naisteks – lihtsalt niisama, üleöö? Aastaid tagasi oli olemas vahepealne seisund, kui nad olid pikakoivalised ja kohmakad ja itsitasid. Siis, kui nad eksperimenteerisid kahvaturoosa huulepulgaga, mille pesid enne kojuminekut maha. Siis, kui nad läksid näost erepunaseks, kui poiss neile otsa vaatas. Nüüd astusid nad ühe hüppega lapselikust süütusest hämmastavasse elutarkusesse ja poisid – nii palju kui Barney oskas hinnata – tundsid nende ees kabuhirmu!

Ta peatus, et hinge tõmmata, ja istus ühele astmeks seatud kivitahukale. Peale selle tüütuse, et hinge mattis, oli tal mõnikord pitsitav valu rinnus, mille ta pani süüks liiga rohkele gaasile õlles. Kuid nüüd juba üsna varsti ei saa ta selle pika jalutuskäiguga enam hakkama. Ta ei hakanud mõtlemagi, mida see tähendaks. Siin oli külm istuda, alkohol oli ta vere vedelaks teinud. Ta värises ja hõõrus käsi kokku. Seda tehes tabas ta kõrv kauge seakisa moodi kiljumise ja ta krimpsutas nägu.

Üle tee sellest kohast, kus ta istus, oli puudereas vahe ja ta nägi selle kaudu taamal laiuvat maastikku. Külmas novembriöös särasid tähed taevas nagu kristallpiisad ja täiskuu heitis kõigele heledat pleegitavat valgust. Ta nägi hekke, väravaid ja puid – kõik terava siluetiga, just nagu paberist lõigatud.

Kõik see kokku oli Park House’i krunt. Ta nägi seal kaugel isegi maja ennast, mis oli nagu Vana-Kreeka miniatuur oma portikusega, mille sambad sarnanesid hõbedases valguses kahvatute asparaagusevartega. Terve maja nägi välja nagu teisest maailmast, justkui oleks see võluväel kusagilt mujalt ühes tükis üles tõstetud ja siia rustikaalsesse ümbrusesse maha pandud. Kuu mängis son et lumière trikke. Valgus peegeldus ülemistelt akendelt ja paistis, nagu oleksid need valgustatud. Aga kui seal põleski valgus, oli see peidetud raskete kardinate taha.

Alguses, kui Barney siia kanti tuli, huvitas teda kohalik ajalugu. Ta oli veeretanud mõtet kirjutada kuuldemäng Devaux’de perekonnast, kes oli selle maja ehitanud – nii et ta teadis neist natuke. Saanud 18. sajandiks rikkaks nagu teisedki villakaupmehed, olid nad tundnud end piisavalt kindlalt, jäljendamaks kõrgklassi elustiili. Ehitanud Park House’i valmis, olid nad võtnud ette Grand Touri, et täita maja Rooma vaaside ja Kreeka kujudega. Nad ehtisid pargi ekstravagantsete lossikestega, mis hooletusse jäetuina olid juba ammu kokku kukkunud, ja väikese kabeliga, mis ikka veel püsti seisis. Kabelil oli praktiline otstarve. See oli nende mausoleum, sobilik kodu surmauneks. Kabel oli ehitatud pargi kõige kaugemasse serva, nondesamade puude taha siin, rada mööda minnes umbes sada jardi või nii. Tee pealt oli kabelile vaba juurdepääs, kuna sepisrauast värav oli Teise ilmasõja ajal vanarauaks viidud ja uut polnud ette pandudki. Kuid ühtki Devaux’d polnud juba palju aastaid kabelisse maetud.

Barney vaatevälja maja ees ilmus väike tume kogu, kes traavi lastes üle avara maastiku liikus, lõugade vahel midagi poolenisti lohistades, poolenisti kandes. Rebane, kes viib õhtusööki koju.

„Looduse käed on verised!” ütles Barney valjusti külma ööõhku. „Las käia, sa vana rumal togu, ka sinul on aeg koju minna!”

End noominud, tõusis ta püsti ja valmistus edasi astuma, kuid just siis tundus talle, et ta nägi üle tee puude vahelt valgust helkimas. Täpselt seal, kus teeraja otsas seisis mausoleum.

Alguses arvas ta, et kuu teeb jälle oma trikke, paistes mausoleumi klaasidele samamoodi nagu maja akendele. Aga kui ta sinnapoole kõõritas, nägi ta seda uuesti vilkumas. See oli liikuv valgus, mitte pelgalt tardunud peegeldus. „Etskae!” ütles ta valjusti. „See nüüd küll õige asi ei ole, kohe mitte ei ole!”

Ta läks kärmesti üle tühja maantee ja peatus uuesti mausoleumi juurde viiva konarliku teeraja alguses. Ilm oli külm ja kellaaeg väga hiline ning viskist ja üleköetud baariruumist tulnud soojus oli külma käes kivil istudes hajunud. Näriv valu sööstis jalgu mööda üles-alla. Ta peaks edasi minema, tema majani on ikkagi veel pikk tee. Ta teeks tassi teed, kui kohale jõuab.

Hoolimata iseendale loetud epistlist jäi ta sinna, kus oli, ja kuulatas. Keegi viibis vanas kabelis ja oli seal valguse süüdanud. See kumas läbi tinaraamides klaaside. Mõni hulgus vahest?

Barney hakkas otsusekindlalt mööda rada astuma. Kui ta lähemale jõudis, kerkis massiivne ehitis ümbritsevate puude seast esile. Ta nägi nüüd kaht väikest teravatipulist tornikest, mis peaukse kohalt öötaevasse sirutusid.

Äkitselt kustutati akna iluvõrele kuma heitnud tuli. Barney leidis end ümbritsevate puude all pimedas. Ta aeglustas sammu ja hiilis väga ettevaatlikult astudes ukse poole.

Siis kuulis ta seda: vaikset krigisevat heli ja keti kõlksumist. Barney tardus kohkunult paigale. Ta surus end vastu kabeliseina, tema ennistine asjalik uudishimu asendus hetke jooksul hoopis ürgsema hirmuga.

Ta võitles selle vastu, öeldes endale, et ta pole ebausklik inimene. Ta ei uskunud kummitusi. Viski ei olnud tema aju nii pehmeks teinud, et ta näeks või kuuleks asju, mida ei ole olemas! Neid hääli tekitas läbi müüriprao või lagunenud katusel paigast nihkunud kivide vahelt puhuv tuul. Nii lihtne see oligi.

Ta oli vaevu jõudnud end selle äärmiselt mõistliku seletusega trööstida, kui kostis veel valjem ja veelgi kraapivam krigin, just nagu hõõrduks miski vastu kivi. Oma õuduseks taipas ta, et kabeli uks avaneb. Kaine mõistus käskis tal jooksu pista. Kuid tema jalad näisid olevat maa külge tinutatud ja ta ei suutnud muud kui õudusest lummatult aeglaselt laienevat pragu vahtida. Ukse tagant kostis kähedat hingamist ja lohisevat heli, justkui veaks miski end vaevaliselt välja, värske õhu poole. Barney ninasõõrmetesse immitses lehkav segu niiskusest ja kõdunemisest, muistsete haudade ja aastaid häirimatult seisnud tolmu hais.

Surnuaialõhn sulatas halvatuse ta jalgadest. Käed-jalad värisemas ja higi vaatamata külmale ilmale näolt voolamas, pööras ta ringi ja põgenes. Rinnavalu tuli piinavate krampidena tagasi, kui ta jooksis, nagu polnud jooksnud kakskümmend aastat või enamgi, kuid ta jätkas, sööstes hingetuna allamäge, kuni lendas – hingeldav ja valust vaevatud – uperkuuti omaenda eesuksest sisse.

Ta keeras ukse lukku. Siis tegi ta kiirustades majale ringi peale, kontrollides närvlike sõrmedega aknaid ja piiludes läbi tolmuste klaaside välja öhe, arvates, et nägi midagi, ja siis jälle rahustades ennast, et ei näinud, ei saanud näha! Kui ta oli kindel, et kõik on korralikult kinni, läks ta kapi juurde ja tõmbas pudeli välja. Tänane öö polnud tee joomiseks. Tänane öö oli hea kange napsi jaoks!