Читать книгу Leinalilled - Ann Granger - Страница 2

„Täna lähed sina koertega jalutama, Nevil!” teatas proua James. „Ma pean käima Chippys ning ostma koeratoitu ja kassiliiva.”

Poeg tõstis pilgu paberitega kaetud laualt, võttis prillid eest, pilgutas helesiniseid silmi, kuni ähmane kujutis muutus teravaks.

Proua James silmitses teda ja mõtles endamisi – nii nagu sageli –, et ilma prillideta oleks Nevil täitsa kena poiss. Hinnangut andes tundis ta nii emalikku uhkust kui ka veidi õelat rahulolu. Nii kaua, kuni mõni tüdruk teda õnge ei võta, püsib poeg kodus ja abistab teda. Hoolimata sügavast põlgusest meessoo vastu tõdes proua James, et majja on vaja meest, olgu see kas või ainult Nevil.

„Ma alustasin kuuaruande tegemist,” ütles Nevil. „Kas Gillian ei või neid jalutada?”

„Muidugi ei või. Tal on kasside puurid koristada. Sa võiksid talle appi minna, kui kord juba koertega väljas oled. Praegu on neid ainult neli. Arvepidamisega võid tegeleda õhtul.”

Niisugusele päevakavale, millele kuluks terve päev, vaidles Nevil kindlalt vastu. „Mul on ka oma asju ajada!”

„Näiteks?”

Proua James tõmbas selga oma parimat – või ühte parematest – vateeritud vesti, sest ta kavatses minna linna. See oli ka ainus katse ennast ehtida. Tal olid jalas pruunid koortpüksid ja rasked paeltega kingad ning seljas khakivärvi puuvillane särk. Särgi all pungitavad suured rinnad olid ainsad sootunnused. Tema terashallid, küürimisharjaga sarnanevad karedad juuksed olid mehelikult lühikeseks pöetud. Tema ilmastikust parkunud nägu oli kortsuline ja meigita. Ainult neljakümne üheksa aastane, kuid temast jäi mulje, nagu oleks ta puuskulptuur, mis on jäetud välja vihma ja tuule kätte ning muutunud maastiku püsiosaks. Nagu ikka, tekitas mõte, et Nevilil on veel teisi huvisid peale koerte ja kasside, proua Jamesi karastatud südames kahtlust ja hirmu.

„Ma lubasin Rachelile, et lähen Malefisi. Ta tahab veel ühte maletundi ja see peab toimuma täna, kuna homme sõidavad tema ja Alex Londonisse Chelsea lillenäitusele.”

„Taevas hoidku!” proua Jamesi päevitunud nägu muutus inetult fuksiinpunaseks. „Kas see kasutu naisterahvas ei suuda ükski päev endale ise tegevust leida?”

„Ta pole kasutu,” ütles Nevil. „Ta pole lihtsalt selline nagu sina, ema.” Ja lisas hetke pärast: „Toimekas.”

Ema põrnitses talle otsa. „Ma olen toimekas sellepärast, et muud võimalust pole. Ma olen rüganud kõvasti, et meil oleks katus pea kohal, Nevil!”

„Ma tean, ema.” Ta pani prillid ette ja võttis pastaka. Tema hääl kõlas tüdinult. Proua James teadis seda, kuna oli laulnud sama laulu nii palju kordi, et poja kõrvad ajasid pilli, kuid ta ei saanud sinna midagi parata. Proua Jamesis pulbitses viha ja nördimus, kuna ta pole võimeline takistama Nevilit kodust minema kõndimast, nii nagu oli kõndinud minema tema isa. Nevil oli kahekümne seitsme aastane ja isa nägu.

„Pagan võtku!” kurjustas proua James.

Nevil jätkas kirjutamist. Ta oli ema seosetu torisemisega harjunud.

„Tal pole male mängimiseks mõistust!” jätkas ema endist kõneainet. „Võib-olla mängite Tsirkust. See võiks talle istuda!”

„Ta mängib täitsa hästi malet. Tal on selleks loomupärast annet.”

Proua Jamesil oli Rachel Constantine’i loomupärastest annetest oma arvamus, kuid ta hoidis selle endale.

„Ära unusta koeri!” ütles ta peaaegu karjudes.

„Kui ma selle siin lõpetan, ema.”

Proua James marssis vihaselt välja. Nevil muutub iga päevaga kangekaelsemaks – ja mässulisemaks. Ja kõik selle eputise, selle lipaka pärast, kes jooksis mööda Lynstone’i ringi, riides nagu modell, nii et iga tema teele trehvanud mees põles soovist iga ta väiksemgi soov täita.

„Justkui kiimas lita!” mõnitas proua James puude vahelt paistvaid korstnaid silmitsedes. Neelaku põrgu Malefis Abbey ja eriti Rachel Constantine’i! Nevilil, sel vaesel tobul, pole mõistust nägemaks, et teda lollitatakse. Selline naine nagu Rachel ei riskeeri oma abieluga, eriti Nevili-taolise pärast, kel pole raha. Niipea, kui abikaasa muutub kärsituks, näitab Rachel Nevilile ust. Siis oleks põrgu lahti. Nevil võiks tahta Lynstone’ist lahkuda, et unustada seda haletsusväärset nartsu.

„Kurat võtku!” karjus proua James puudele.

„Mis on, Molly?”

Nähtavale ilmus teksapükstes ja kummikutes kohmakas tüdruk, seljas kulunud sviiter, käes hari ja ämber.

„Ei midagi!” kähvas proua James. „Kas oled kassidega lõpetanud?”

„Peaaegu. See punane küünistas mind jälle. Millal omanik talle järele tuleb?”

„Järgmisel nädalal.” Proua James põrnitses Gilliani, kuid see polnud antipaatne pilk. Gillian oli hea tööline ega kujutanud endast Nevilile mingit ohtu. Gillian polnud meeste maitse. Proua Jamesi arvates oli see suur pluss. Tüdruk ei lähe siit kuskile. Talle meeldisid loomad ja ta oli inimestega uje. Ja kui ta veel taipaks, et tagasihoidlik välimus tuleb ainult kasuks. Sest kui lasta mehed oma ellu, keeravad nad selle tuksi.

Proua James oli sunnitud äsjaste kogemuste põhjal tunnistama, et ka naised võivad teha meestega sama. Iga inimlik kontakt toob endaga kaasa pettumusi, ohte ja südamevalu.

„Parem siis juba mõni tubli neljajalgne,” pomises proua James vana Escordi kõrval seisvasse Jaapani neljarattaveoga autosse istudes. Ta sõitis sissesõiduteelt välja ja pööras kummide kriginal maanteele, väike kruusapilv taga.

Mööda kitsast teed sõitis muretu jalgrattur. Kui proua James temani jõudis, hakkas ratas vänderdama ja mees vaatas hirmunult üle õla.

„Kasi eest!” röögatas proua James ja vehkis käega.

Mees valis turvalisuse ja hüppas rattalt maha. Kui proua James kadus kurvi taha, ajas ta ennast kraavist püsti.

Proua James kihutas edasi, käed rooli külge klammerdunud, õlad kühmus, nägu vihane. Nevili ja Rachel Constantine’iga tuleb midagi ette võtta. Kui vaja, vabaneb ta Rachelist üsna drastilisel moel. Ta ei teadnud täpselt, kuidas. Aga küll ta midagi välja mõtleb.

Loomatalitaja Gillian Hardy lõpetas töö, pani kühvli, luua ja ämbri käest ja ohkas kergendatult. Ta seadis sammud maja poole. Tema selja taga haukusid koread, sest käes oli hommikuse jalutuskäigu aeg. Tagumisel verandal tõmbas Gillian selleks otstarbeks paigaldatud saapapoisiga kummikud jalast ja astus sokiväel sisse. Köögis polnud kedagi.

Gillian astus üle kivipõranda köögiga külgnevasse suurde riietusruumi, kus seisid vajalikud tarbed ja pesukauss. Ta pesi käed puhtaks, kuivatas neid korralikult, silmitsedes samal ajal nagis rippuvate õueriiete rida. Nende hulgas oli vana ja väärikas tviidjakk, milliseid võis leida vanakraamiturgudelt ja mis tundus Gilliani eriliselt huvitavat. Ta neelatas kuuldavalt, kurk kuiv osaliselt loomade allapanust, osaliselt erutusest, mis pani naha kihelema. Ta magu hakkas ebamugavalt tõmblema.

Lõpuks möödus ta jakist, külg ees, otsekui kartes, et see sirutab välja oma villased käed ja haarab temast kinni. Köögis tagasi, lülitas ta sisse kohvimasina, asetas taldrikule kaks dieetküpsist, võttis kaks kruusi ja külmkapist piima. Kogu selle tegevuse vältel kuulatas ta, pea viltu – otsekui mõni ta neljajalgne hoolealune –, mis toimub kõrvalruumis, kus Nevil istus arveraamatute taga.

Lõpuks võttis ta küpsisetaldriku ja kruusi ning läks tuppa, kus Nevil hoolega kirjutas.

„Aitäh!” lausus Nevil pilku tõstmata, kui Gillian pruukosti lauale asetas.

Ta seisatas korraks ja pöördus siis minekule. Äkitselt küsis Nevil: „See naine, kes uuris walesi korgi kahe nädala hooldamise tingimusi, kas ta helistas tagasi?”

„Ma ei usu. Molly ei rääkinud midagi.”

„Ilmselt tuleb see paganama eit kohale ja loodab, et kõik on ta koera vastuvõtuks valmis. Tee igaks juhuks üks kuut korda, Gill.”

„Okei. Ma võtan selle kohe ette.”

„Ei, tee seda hommikul. Sellega pole kiiret.”

Nevili hääletoon andis märku, et Gillian võib minna. Ta läks kööki, asetas oma kohvikruusi lauale ja võttis karbist küpsise. Ent kuidas ta ka püüdis, ei saanud ta pilku riietusruumi ukselt eemal hoida. Ta istus näoga selle poole, kastis küpsist kohvisse ja jõi jahtunud jooki.

Kui ta läks vaatama, kas Nevil on lõpetanud, tegi too ikka veel tööd. Ta ei tõstnud pilku.

Gillian küsis kohmetult: „Sul on palju tööd, kas sa soovid, et ma käin enne koju minemist koertega jalutamas?”

Nevil katkestas kirjutamise ja suvatses tüdrukule pilgu heita. Ta vastas üsna sõbralikult: „Pole vaja, Gill. Ma lähen ise, kui siin lõpetan.”

„See ei valmista mulle mingit vaeva,” ütles Gillian õhinal.

„Suur tänu, Gillie. Aga mine koju. Sul on vaba õhtupoolik. Kahju, et sa ei saanud koos emaga linna sõita.”

Gillian pesi nõud puhtaks, äsjane elevus oli asendunud tusaga. Ent riietustoast õueriideid võttes tundis ta endist närvikõdi. Nüüd on tema ja jakk jälle koos, või täpsemalt öeldes: tema ja see, mis on jaki taskus… Ta tõmbas jaki kiiruga selga, selle kare materjal hõõrus ta sõrmi. Seejärel küürutas ta siduma nurgas oodanud kingade paelu.

„Ma siis lähen!” hüüdis ta.

Vastuseks kostis vaevukuuldav ühmatus. Hoolimata julgustuse puudumisest hüüdis Gillian ikkagi: „Nägemiseni! Ära üle tööta!”

Ta jättis kummikud ukse taha homset ootama, istus oma vanasse Escorti ja sõitis koju. Iga kord, kui ta vasakut kätt liigutas, krabises midagi jakitaskus. See oleks otsekui põletanud, ja Gilliani närvid olid nii pingul, et kui ta jalg puudutas gaasipedaali, sööstis vana auto edasi just nagu Vormel 1 stardirajal.

Gilliani ema ootas, jope seljas ja kulunud käekott laual. Köök lõhnas tomatikonservi ja nõudepesuvahendi järele.

„Oi, Gillian,” ütles proua Hardy. „Hea, et sa nii vara tulid. Sa jääd koju, eks ju? Ma tean, et sul on vaba õhtupoolik, ent ma tahaksin käia proua Freemani juures ja sa tead, et mulle ei meeldi isa üksi jätta.”

Samahästi oleks võinud öelda: „Isale ei meeldi, et teda üksi jäetakse,” ent kuigi majas tantsiti härra Hardy pilli järgi, püüdsid ema ja tütar omavahel seda fakti varjata.

„Hea küll,” ütles Gillian. „Võib-olla koristan ma aeda.”

„Isa ja mina sõime lõunaks suppi. Kui sa tahad midagi, siis on juustu…”

„Ma juba sõin.” See polnud tõsi. Ta söök oli koosnenud ainult kohvist ja küpsisest, kuid proua Hardy ei teadnud seda.

„Tee kõrvale on vorstikesi,” ütles ta laualt käekotti võttes. „Isa loeb raamatut. Pilt kuivab ja ma ei usu, et ta ateljeesse läheb. Tal ei peaks… tal ei peaks midagi vaja minema.”

Kui ema minema tõttas, läks Gillian väikesesse madalate tammepuust laetaladega elutuppa. Isa istus ratastoolis akna all, kust avanes vaade teele ja pubile „Rebane” teisel pool teed. Ta luges põnevikku, pahane nägu peas. Kui tütar sisse astus, tõstis ta pilgu raamatult ja ütles ilma eelneva tervituseta:

„Chippy raamatukogu on täna õhtul lahti. Pärast teejoomist hüppad sa autosse ja lähed mu raamatuid vahetama. Seda siin olen ma juba lugenud. Vaata!” Ta näitas Gillianile raamatut. „Viimasel leheküljel on pliiatsiga tehtud märk! Ma olen emale tuhandeid kordi rääkinud, et vaadaku, kas seal on minu märgistus! Aga temal läheb alati meelest ära.”

„Hästi, ma lähen vahetan riided.”

Isa kummardus uuesti raamatu kohale ega vastanud. Gillian läks oma väikesesse ärklituppa ja võttis tööriided seljast. Ta pani jalga teised püksid, tõmbas selga puhta sviitri ja asetas tviidjaki voodile.

Ta istus ka ise voodile, pani jalad risti ja võttis jakitaskust kortsunud manillaümbriku. Väikeses toas, mida kunagi ei köetud, oli külm, kuid Gillian higistas.

Ta kobas ümbrikku. Tema kõht hakkas uuesti krampi kiskuma ja krambid muutusid ägedamaks, kui ta võttis ümbrikust kaks kortsus fotot ja asetas need ettevaatlikult lapitekile teineteise kõrvale.

Fotod olid must-valged ja üsna suured, umbes kuus korda neli tolli. Ühel oli proua James kassiga, teisel koeraga. Koer ähkis õnnelikult, kassil olid karvad turris ja ta vahtis objektiivi, silmis paljuütlev pilk. Mõlemad fotod olid tehtud aasta tagasi illustreerimaks brošüüri, mis reklaamis lemmikloomade hoolduskodu. Sellest saadik oli läikivaid originaale jõhkralt koheldud. Kuid põhikahjustused ei tulenenud rohkest vaatamisest.

Mõlemal fotol oli proua Jamesi nägu töödeldud žiletiga nii julmalt, et seda polnud võimalik äragi tunda. Koera vallatu irve ja kassi karvane pea olid puutumata, mis rõhutas veelgi inimnäo kallal tehtud hävitustööd. Moonutamine oli toimunud metoodiliselt. Üks joon läks üle silmade, teine nina alt. Mõlemad kõrvad olid peast eemaldatud. Suule oli rist peale tõmmatud ja kõri läbi lõigatud.

Gillian näris oma alumist huult, kuid üldiselt jäi ta nägu tundetuks. Kõht oli sedavõrd rahunenud, et ta sai fotosid silmitseda.

Mõne aja pärast pani ta õõvastavad pildid tagasi ümbrikku, tõusis voodilt ja läks kitsa seinakapi juude. Vanas majas oli kõik liga-loga, selles polnud ühtegi päris sirget pinda. Kapi ja natuke viltuse seina vahele jäi väike pragu, kuhu ümbrik ära mahtus. Gillian jättis selle serva veidi välja, et hiljem oleks ümbrikku hea kätte saada. Ent nii vähe, et kui ema astuks juhuslikult tuppa, ei märkaks ta seda. Kuid proua Hardyl oli härra Hardy eest hoolitsemisegagi tegemist. Gillian koristas oma tuba ja pesi oma pesu ise.

Seega olid fotod seniks kindlas kohas, kuni ta mõtleb välja, mida nendega teha. Gillian oli ettevaatlik tüdruk. Talle meeldis asju põhjalikult läbi mõelda.