Читать книгу Leinalilled - Ann Granger - Страница 3

Oli lihtsalt ebaõnn, et Meredith Mitchell nägi naist esimesena. Oleks see olnud Alan Markby, oleks ta – nagu ta hiljem tunnistas – selle vältimiseks midagi ette võtnud. Neid poleks sellesse segatud. Nad oleksid lugenud sellest ajalehes, olnud parasjagu kohkunud, ja sellega oleks asi lõppenud. Ent saatus tahtis teistmoodi.

Grand Marqueel, mis oli Chelsea lillelaada tõttu rahvast tulvil, oli raske kedagi märgata. Päev hakkas õhtusse tüürima. Väsimus nõudis oma osa. Ilm oli kuum ning säravatest naeratustest ja raugematust innust hoolimata hakkas maad võtma teatud tüdimus.

Aiapidajad on üldiselt rahulik rahvas. Kuid nad olid vaadanud hulganisti väljapanekuid, näidisaedu, aiamööblit ja lõputus valikus aiatööriistu. Nad olid uurinud raamatulette ja müügilaudu, kus pakuti pakikesi kuivatatud ürtidega. Nad istusid puude all murul, kus nad sõid võileibu ja kuulasid grenaderide orkestrit; nad seisid sabas, et osta leiget limonaadi. Polnud ime, et selleks ajaks, kui Meredith ja Alan kohale jõudsid, oli meeleolu pisut pingeline.

„Ah niisugune see siis ongi,” lausus Meredith pahuralt, otsekui osaleks Waterloo lahingus. Paljud külastajad olid vanemad inimesed, mõned üsna põdurad, kuid sellest hoolimata agarad. Meredithi tõugati igast küljest. Katsed seisatuda, et uurida lähemalt mõnda väljapanekut, suruti maha teiste poolt, kes olid temast kannatamatumad. Juhul, kui sa väljapanekule üldse ligi pääsesid. Kõige hullemad olid kepiga inimesed. Nad kasutasid seda täägina.

Kõigele vaatamata pidi Meredith tunnistama, et näitus oli võrratu, ja kuigi Alan oli suurem aiandushuviline kui tema, ei kahetsenud Meredith, et oli tulnud Londoni kõige kuulsamat lillenäitust vaatama. Ent samas polnud tal midagi ka lahkumise vastu.

„Ma tahan neid roose pildistada,” ütles Markby fotoaparaati võttes.

„Kas sa tahad, et mina ka pildile jään?” Loll küsimus!

„Ei. Tänan. Ma tahan, et sellele jääks nii palju roose, kui võimalik. Palun seisa veidi kõrvale.”

Meredith astus kõrvale ja jäi enda ümber sebivaid inimesi silmitsema. Alan otsis pildistamiseks õiget nurka või mida iganes. Meredith jalutas veidi eemale ja uudistas maakodu aedade väljapanekut. Ta mõtles endamisi, et ei temal ega Alanil polnud korralikku aeda. Meredithi väikesel majakesel Bamfordi lähedal oli tilluke sillutatud maalapp, kuhu mahtusid prügikonteiner ja fuksiapott. Alani Victoria-aegse villa taga olid terrass ja kasvuhoone, kus oli rohkem tegutsemisvabadust. Kuid Alanil polnud aia jaoks aega. Politseitöö oli kord juba selline. See neelas terve elu.

Meredith ohkas. Siis nägi ta enda poole tulevat naist.

Naine liikus trügimise keskel vabalt ja hoidis oma kaaslasel käest kinni. Ilmselt püüdiski just see Meredithi pilku. Paar, kes polnud enam teismelised ja mitte ka kahekümnendates eluaastates, hoidis käest kinni. Tema ja Alan ei teinud seda avalikkuse ees kunagi ja ka omavahel harva. Võib-olla oli Meredithi esimene reaktsioon heldimus, kuid ta surus selle kohe alla. Muidugi köitis tähelepanu ka kergus, millega paar liikus rahva hulgas. Inimesed astusid kõrvale, lasid nad mööda, ja kuigi ümberringi oli nii palju vaadata, pöörasid nad pead. Naine teadis seda. Ta ootas seda. Kuid ta ignoreeris pilke ja naeratas ainult mehele või osutas mõnele eriti värvilisele lillele nagu imestav laps.

Midagi selles oli Meredithile tuttavat. Naine oli keskmist kasvu ja umbes temaealine – veidi üle kolmekümne. Kuid ta oli tunduvalt paremini riietatud, soenguga ja palju silmatorkavam kui Meredith.

Meredith oli riietatud sündmusele vastavalt – tal oli seljas lihtne kleit ja jalas madala kontsaga kingad. Tema paksud pruunid juuksed olid kuklale kinnitatud ja ta oli ainult kergelt meigitud. Kuna ta oli pikka kasvu – viis jalga ja kümme tolli –, hoolitses ta alati selle eest, et ei näeks välja nagu lintidega ehitud meiupuu – nagu ta ise ennast kirjeldas. Instinkt ütles talle, et tuleb olla tagasihoidlik.

Seda mõtet ei jaganud lähenev naine. Tema nägu oli nii kaunilt alabastervalge, et seda võis saavutada ainult professionaalse kosmeetiku poolt nahale kantud kallite iluravivahenditega. Tal oli seljas lihtne, kuid kallis roosa-halli lillemustriga seelik, mis sobis kokku vesti ja mererohelise siidpluusiga. Tema õlgadeni ulatuvad lokkis juuksed olid meekarva. Mees oli pikk, tugeva kehaaehituse ja hea jumega, pisut türklase moodi. Naisel paistis olevat kallis maitse ja ta kaasa nägi välja nagu mees, kes võib talle seda luksust lubada. Paar sobis hästi kokku ja näis olevat õnnelik.

Ja siis tundis Meredith naise ära. Miski klõpsatas paika. Just nagu pilt diaprojektoris. See polnud pilt elegantsest daamist, vaid kuueteistkümneaastasest koolitüdrukust lühikeses võrkpalliseelikus, meekarva juuksed ühte ainsasse pikka patsi punutud. Tüdruk surus palli vastu rinda ja ta nägu oli pingutusest punane – kooli võrkpallinaiskonna liikme mälestustest ilmus kõige lähem ja kõige pikem võistkonnakaaslane.

„Merry!” hüüdis aastatega madalamaks muutunud hääl.

„Ray!” hüüdis Meredith vastu. „Ray Hunter!”

Ta tormas naise poole ja oleks põrganud äärepealt kokku teise näitusekülastajaga. Naisega, kellel oli peas pehme äärega, hetkel moes olev veluurkübar, mis oli ta pikkadele pruunidele lokkis juustele surutud. Naine tõstis näitusekataloogi ehmunult näo ette ja astus kõrvale. Meredith pomises midagi vabanduseks. Kaunis blondiin silmitses teda üllatunult.

„Ma ei usu oma silmi! Merry! Meredith Mitchell!”

Nad vaatasid teineteisele näost särades otsa. „Issake, Ray,” ütles Meredith, „sa näed hea välja!” See oli pehmelt öeldud.

Blondiin osutas mehele enda kõrval. „Ma pole enam Hunter. Nüüd olen ma Constantine. See on mu abikaasa Alex.”

Mees astus sammu ettepoole ja naeratas. Tema suu ja nina olid kaunilõikelised, kuid veidi lihavad, lõug hakkas juba oma joont kaotama. Ta juuksed, mis olid arvatavasti kunagi süsimustad, olid nüüd terashallid, kuid paksud ja lainelised. Ta oli ilmselt olnud – ja oli seda praegugi – väga nägus mees.

Meredith surus mehe kätt. „Teie abikaasa ja mina olime kooliõed – palju aega tagasi.”

„Mitte nii palju aega tagasi!” lisas proua Constantine kähku.

Alex ütles: „Väga armas. Rõõm teiega kohtuda… Meredith? Kas ma tohin teid nii kutsuda?”

„Jaa, muidugi!” Alex oli viisakas mees. Väljasurev liik, mõtles Meredith.

Veluurkübaraga naine möödus neist, kõõritas neid silmanurgast ja hoidis kataloogi käsivarre kaugusel, just kui kartes uut rünnakut. Meredith naeratas vabandavalt ja märkas kerge rahuldustundega, et kuigi naisterahvas oli hästi riides, oli ta käsi kare ja karmiinpunaseks lakitud küüned väga lühikeseks lõigatud. Andunud aiapidajal, kes kitkub päev päeva kõrval hoole ja armastusega rajatud lillepeenardest umbrohtu, on raske käsi korras hoida.

„Kas sa oled siin üksi?” küsis Ray Hunter-Constantine. Tema lakitud ovaalsete küüntega pehme käsi, mis Meredithi oma surus, rääkis selget keelt, et see naine pole elu seeski labidat käes hoidnud. Tema aeda – kui see olemas on –, hooldavad teised.

„Ei, mu sõber pildistab roose. Oota, ma kutsun ta siia! Ära kuskile kao!”

Meredith läks Markby juurde, kes pani parajasti fotoaparaati vutlarisse.

„Alan! Ma kohtasin just naist, kellega käisin paar aastat ühes koolis, ja tema abikaasat!” Ta muigas kergelt. „Noh, me polnud just südamesõbrad, kuid õppisime mõlemad Winstone House’is ja mängisime koos võrkpalli.” Ta haaras Alanil käest kinni.

„Ma arvasin, et sa käisid kloostrikoolis!” turtsus Markby, kui teda kaasa tiriti. „Winston House? Ma pole kunagi kuulnud, et sa oleksid seal õppinud. See…”

Meredith katkestas teda kannatamatult. „Ma käisin kloostrikoolis, kuni neljateistkümneaastaselt kiindusin liialt ususse ja isa kartis, et ma hakkan nunnaks! Ta pani mu Winstone House’i, kus ma õppisin kaks viimast aastat. Tule, sa pead temaga tutvuma! Praegu on ta Ray Constantine, ent enne oli Ray Hunter.”

„Mida?” küsis Markby jahmunult. „Hunter? Oota, Meredith…”

Meredith jättis arusaamatu protesti tähelepanuta, ja oligi liiga hilja. Nad olid juba abielupaari juures.

„See on Alan Markby,” teatas Meredith.

„Tere päevast, Markby,” ütles härra Constantine tervituseks kätt sirutades.

Ent Markby ja proua Constantine jõllitasid teineteisele otsa. Alani nägu oli pahameelest punane, daami oma lõbustatud.

„Tere, Alan!” ütles Ray.

„Tere, Rachel,” vastas Markby.

„Kullake,” ütles proua Constantine abikaasale, „milline juhus! See on minu eksabikaasa Alan!”

„See on Rachel,” ütles Markby Meredithile tõredalt. „Minu endine naine.”

„Igatahes on mul väga hea meel teiega kohtuda!” ütles Constantine rahulikult. Midagi temas ei viidanud, et teda on kerge rööpast välja viia. Tema naise esimese mehe ilmumine ei tähendanud talle muud kui juhuslikku kohtumist mõnel kokteiliõhtul.

„No on alles nali,” ütles Rachel, rohelised silmad pahaendeliselt säramas. „Ja nüüd oled sa Merryga!” Ta kergitas hoolikalt jumestatud kulmu.

„Võib nii öelda küll,” ütles Markby. „Kas sulle näitus meeldib, Rachel? Ma ei teadnudki, et sa oled hakanud aiandusega tegelema!”

„Ära ole tobe, Alan! Ei olegi. Aga meil on Malefis Abbeys suur aed ja me tulime uusi sobivaid taimi vaatama. Aia eest hoolitseb Martin. Ta on kaasas. Ta on meie sohver ja aednik. Liigub siin kusagil ringi. Me käskisime tal taimed välja valida ja meile teada anda. Ma käskisin tal nimed üles kirjutada, sest Alex ja mina ei tee lilledel vahet ega tea midagi muldadest ja hapetest ja taevas teab millest! Ega ju, kallis?” Ta pigistas mehe käsivart ja lisas siis kergel toonil: „Aga kõik käivad ju Chelsea lillenäitusel, eks ju?”

Ta rõhutas sõna „kõik”, mille peale Markby naeratas kuivalt.

Olukorra piinlikkus ei jäänud Meredithile märkamata. Ent nagu Constantine, teadis ka tema, et tuleb teha nägu, nagu oleks see kõik normaalne. Ta küsis üllatunud toonil: „Kas te tulite autoga? Meie tulime rongiga. Kuidas te parkimiskoha leidsite?”

„Oh, meil elab siin lähedal üks sõber, kuid ta on ära ja me kasutasime tema parkimiskohta. Mugav. Kas sa töötad ikka veel politseis, Alan?” Ta korallivärvi keeleots puudutas täidlast ülahuult.

„Ikka veel politseis.”

Constantine’is tärkas huvi. „Tõesti? Mis osakonnas?”

„Kriminaaljuurdluses.” Markby hääl kõlas puiselt nagu konstaablit mängival näitlejal.

„Röövlid ja võmmid!” ütles Rachel natuke kurisevalt. „Sulle on see alati meeldinud, Alan! Ja millega tegeled sina, Merry?”

„Ma töötasin välissaatkondades, kuid praegu Londonis. Ma käin Bamfordist tööle.”

Alles praegu hakkas Meredithile meenuma, kui tüütu Rachel Hunter oli olnud. Ta needis ennast, et oli Alani hetkeimpulsi ajel Constantine’ide juurde tirinud. Rachel pole kunagi ta sõbranna olnud. Nad olid lühikest aega kooliõed ja mängisid ühes võrkpallinaiskonnas. Väljaspool seda oli mõlemal oma sõprusringkond. Lühikesest üllatunud tervitusest oleks piisanud.

„Bamfordist? Püha taevas, sa elad ikka veel seal, Alan? Ma arvasin, et sa kolisid ammu minema! Siis pole me need aastad teineteisest kuigi kaugel elanud. Malefis Abbeysse on Chipping Nortonist üsna vähe maad. Koha nimi on Lynstone ja see on Bamfordist umbes tunni tee kaugusel.”

„Selle peale kuluks üks naps ära,” ütles Constantine. „Ma teen ettepaneku minna šampanjabaari. Oleks tore siit rahvamurrust välja pääseda.”

See ületab juba igasugused külmaverelisuse piirid, mõtles Meredith. Isegi Rachel näis olevat üllatunud ja vaatas mehele otsa. Constantine naeratas pisut ärevalt ja kergitas kulmu, otsekui naise heakskiitu oodates.

„Jah, miks mitte? Hea mõte!” ütles Rachel heatujuliselt. „Ainult et tee minu ja Merry taaskohtumise puhul üks pilt, Alan! Ilma poisteta, ainult kaks tüdrukut lillede taustal!” Ta seadis ennast paigale. „Tule, Merry!” käsutas ta. „Seisa minu kõrvale!”

Nüüd rääkis temas võrkpallinaiskonna kapten. Meredithile meenus, et Ray Hunter oli alati see, kes käsutas. Kõik teised kuulasid teda ilma igasuguse nurinata, kuid ta märkas, et Alanile asi ei meeldi. Meredith astus Racheli kõrvale lilleseade ette ja soovis, et tal oleks seljas midagi ilusamat. Constantine astus kuulekalt kaadrist välja.

„Olete valmis?” Markby võttis aparaadi tõrksalt kaelast. Ta tõstis selle silma juurde. „Naeratage!”

Meredithile ei meeldinud pildistamine. Eriti veel nüüd, kui ta kõrval seisis võluvas poosis ja särava naeratusega Rachel. Nende ümber tõukles rahvas, mis muutis Markbyl aparaadi paigal hoidmise raskeks. Meredith vedas näole sunnitud naeratuse ja pomises: „Tee kähku, Alan!”

Kostis klõpsatus. Rahvas tungles edasi, tõugates neid, kes olid jäänud pildistamist vahtima. Tekkis rüselemine, Constantine ahmis õhku, hüüatas imestunult, ja tundus, et tal on valus. Meredith kuulis seda ja vaatas mehe poole. Alex seisis, inimesed voorisid temast mööda, tema kulm oli kortsus, otsekui oleks ta segaduses või vihane.

„Korras,” ütles Markby. „Vähemalt loodan. Võib-olla ei jäänud jalad peale.”

Naised tulid lillede juurest ära.

„Rachel,” ütles Meredith sosinal, „kas Alexil on midagi viga?”

Rachel vaatas talle otsa ja pööras siis kannal ringi. „Alex?” Ta hääl oli terav.

Constantine tõstis pilgu ja tegi vabandava liigutuse. „Miski torkas mind! Ilmselt oli lillede hulgas mõni putukas või midagi taolist. See oli üsna valus…!” Ta käsi tõusis kohmakalt selja taha.

„Võib-olla midagi nendest troopilistest taimedest?” oletas Meredith.

„Nad peaksid kontrollima, et neis pole putukaid!” pahandas Rachel. „Lähme minema, Alex! Värskema õhu kätte.” Ta selgitas teistele vaikselt: „Alexil oli möödunud aastal südamerabandus ja me peame olema valude suhtes ettevaatlikud. Siin on väga palav ja meil on olnud pikk päev. Me sõitsime Lynstone’ist vara ära. Me peaksime kohe koju minema.”

„Siin kuskil peab olema esmaabipunkt,” ütles Markby Constantine’i silmitsedes. „Ma ei taha hirmutada, kuid mõned putukahammustused võivad olla mürgised. Ma arvan, et šampanja jääb seekord ära.” Tal oli selle üle hea meel, kuid pilk, mille ta heitis Alexile, oli murelik.

„See asub Western Avenuel,” ütles Meredith. „Ma märkasin seda siia tulles.”

Ent Constantine, kelle käsi oli jõudnud lõpuks selgrooni, ajas ennast sirgu ja puhkes naerma. Ta sirutas käe ette. Tema peopesal lamas peenike nõelakujuline okas. „Käes! Ilmselt kaktuseokas. Küllap ma läksin seljaga vastu riiulit ja rebisin okka küljest. Väljapaneku organiseerijad on vist väga pahased! See pidi jääma mu kuue külge. Ja kui läks trügimiseks, tõukas keegi mind ja okas tungis pintsakust läbi.”

„Las ma vaatan.” Markby sirutas käe. „Ma ei mäleta, et oleksin näinud seesuguste okastega taime…”

Rachel silmitses okast kahtlustavalt. „Ma arvan ikkagi, et me peaksime koju minema. Esmaabipunktis me raiskaksime ainult aega ja ma ei usu, et nad seal midagi teevad. Vaese Alexi jaoks on olnud väga väsitav päev. Lähme auto juurde, kullake!” Ta haaras mehel käsivarrest kinni. „See on otse nurga taga. Sa võid seal istuda, kuni ma otsin Martini üles ja lasen tal meid koju sõidutada. Homme palume doktor Stauntonit, et ta astuks läbi ja sind üle vaataks. Sa võid öelda, et ma tekitan ilmaasjata segadust, kuid ma olen kindel, et mul on õigus.”

„Oi, ma pillasin selle maha!” vabandas Constantine Markby ees. „Tühja sellest! Sel pole lõpuks tähtsust.”

„Me pidime just minema hakkama,” ütles Markby. „Eks ju, Meredith? Me võime teid autoni saata.”

„Võib-olla ongi parem koju minna, nagu mu abikaasa ütleb.” Constantine saatis naisele virila naeratuse. „Aga palun!” Ta sirutas käe Alani ja Meredithi poole. „Ma ei taha teile tüli teha.”

„Püha taevas, te ei tee tüli! Meile kõigile on parem, kui sellest saginast pääseme!” Markby pühkis taskurätikuga nägu. „Siin on liiga palav.”

Nad liikusid aeglaselt näituseplatsilt Royal Hospital Roadile ja sealt tumepunastest tellistest majade poole.

Poole tee peal hakkas Constantine ilmutama väsimuse märke, tema hingamine muutus raskeks. Rachel oli mures, kuid Meredithile tundus, et abikaasa seisund tekitab temas pigem pahameelt. Just nagu oleks tal midagi plaanis olnud ja nüüd on Alex selle tuksi keeranud.

Nende auto oli igav kullakarva Mercedes. Toretsevad Constantine’id sobisid sellesse hästi, kuid Meredith leidis, et nii tema kui ka Alan näeksid taolises autos kohatud välja.

Nad aitasid Constantine’i tagaistmele.

„Me jääme ootama,” ütles murelik Meredith.

Constantine higistas, võib-olla palavusest, võib-olla lühikesest pingutusest näituseväljakult autoni. Ta võttis rinnataskust taskurätiku ning kuivatas otsaesist ja suud.

„Palun, ärge tehke endale tüli…”

„Rachel!” sosistas Meredith tungivalt. „Mine, otsi autojuht üles! Me oleme seniks siin.”

„Võib-olla ma peaksin tema juurde jääma.” ütles Rachel ärevalt. „Ta tahab, et ma olen läheduses, kui tal on halb.”

Constantine ütles: „Mul pole midagi tõsist.” Tema hääl kõlas veidi kummaliselt.

Kaks inimest möödusid neist, üks vahtis uudishimulikult nende poole. Meredith ütles Rachelile: „Mine, otsi autojuht üles! Sul on tükk tegemist näituseplatsile tagasi pääsemisega.”

„Nad peavad mu sisse laskma!” Rachel hammustas huult. Hoolimata kindlast veendumusest, et tavalised reeglid tema kohta ei kehti, polnud ta enam nii enesekindel. Ta pööras ringi ja tõttas peaaegu joostes minema.

„Talle peaks juua andma,” ütles Markby autouksest eemale astudes. „Ent me ei tohi teda üksi jätta. Mulle ei meeldi ta seisund mitte üks põrm. Neetud Rachel, me oleksime pidanud ta esmaabisse viima. Nad oleksid kutsunud kiirabi. Ma märkasin, et autos on telefon. Võib-olla peaksime siit abi kutsuma.”

„Ta on väga kahvatu.” Meredith heitis pilgu lähima maja poole. „Ma helistan kella ja palun vett.”

Ta tõttas trepist üles ukse juurde. Selle avas võõramaise välimusega noor pahur naine, kes rääkis aktsendiga – ilmselt au pair.

„Madaam ei kodus!” teatas ta Meredithile halvustavat pilku heites.

„Ma ei otsi… madaami. Seal on härra, tal hakkas halb… haige… paha olla…” Meredith osutas käega auto ja selles konutava Constantine’i poole. „Kas te saate aru?”

Tüdruk vaatas üle Meredithi õla. Ilmselt avaldas kuldne Mercedes talle muljet. Kahtlustav näoilme kadus. Ta muutus rõõmsamaks. „Teie soovib telefon?” Ta imiteeris nimetissõrmega numbrivalimist.

Meredith kõhkles.

„Paluksin klaasi vett.”

„Ah, mina toob… teie ootab.”

Uks sulgus. Meredith laskus trepist alla ja läks Markby juurde. „Kuidas tal on?”

„Näib tukkuvat.”

Constantine istus kössivajunult nurgas, silmad suletud.

Markby avas ukse ja kummardus sisse. Pead uuesti autost välja tõmmates ja end sirgu ajades ütles ta: „Hingab katkendlikult. Ma kutsun kiirabi. Ma ei usu, et teda võib koju sõidutada, mis iganes Abbey see ka oli.”

Majauks avanes ja tüdruk astus ettevaatlikult trepist alla, klaas vett väikesel hõbekandikul.

„Palun.” Ta piilus uudishimulikult autosse. „Kas magab?”

„Ma ei tea.” Markby kummardas taas sisse ja sakutas Alexit käisest.

„Soovite vett? Constantine, kas te kuulete mind?” Ta lükkas mehe varruka üles ja katsus pulssi.

Constantine avas äkitselt silmad. Tal oli raske keskenduda kolmele teda silmitsevale ärevale näole. „K-kus ta on?” Tal oli raskusi ka sõnade välja ütlemisega.

„Rachel läks autojuhti otsima,” ütles Markby. „Ärge muretsege, ta ei jää kauaks.”

Constantine’i värisev käsi tõusis ja puudutas nägu, mida nüüd paistsid krambid valdavat. Ta tegi kohmaka kutsuva liigutuse. Markby kummardus alla, et paremini kuulda. Constantine pingutas, et vaevukuuldavat häält sõnadeks vormida. „Te ütlesite… politseist?”

„Jah, kuid ärge üritage praegu rääkida, vanapoiss. Olge rahulik,” palus Markby.

Constantine vehkis peaga, ise üleni higine. „Ei-ei!” Ta suunurgast nirises sülge. „K-kuulake! Mu nimi…” Otsekui tundes, et ei suuda lauset lõpetada, ahmis ta õhku ja lisas: „Küsige temalt!”

Ta näole ilmus õudne grimass. Tema suu loksatas lahti ja lõug vajus alla nagu kõhurääkija nukul. Kurgust kostis kohutav korin ja ta silmad läksid pungi. Ta sirutas harali sõrmedega käed avatud autoukse poole.

Au pair kiljatas. Kandik kukkus tänavale, purunenud klaasi killud ja vesi paiskusid laiali ning lömmis kandik veeres rentslisse.

Constantine vajus ettepoole, ta pea toetus vastu juhiistme seljatuge.

„Ta sai südamerabanduse!” hüüdis Meredith hirmunult.

Markby haaras lõtvunud mehest kinni ja asetas ta ettevaatlikult istme seljatoe najale. Alexi pungis silmades oli tühi pilk ja ta suu oli lahti. Markby katsus ta kaela ja otsis uuesti randmelt pulssi.

Hetke pärast lasi ta Constantine’i käe lahti. „Aidake ta autost välja tõsta! Kui me asetame ta pikali, proovin ma ta südant elustada!”

Constantine oli kogukas mees ja isegi hüsteerilise tütarlapse abiga kulus neil mitu minutit, et teda autost välja saada. Kuid see osutus asjatuks. Kõik elustamiskatsed olid tulutud. Kui Meredithi poolt autotelefoni teel kutsutud kiirabi sireenide huilates saabus, ajas Markby ennast püsti.

Tema nägu oli sünge. „Ta on surnud,” teatas ta lühidalt.