Читать книгу Küünal kadunukesele - Ann Granger - Страница 4

„Mida te sellest arvate, vikaar?”

Isa Holland vältis silmsidet. Kuid ta oli vestluskaaslasest teadlik, nii nagu ollakse teadlik äraarvamatu meelelaadiga koerast.

Pikka kasvu, tugeva kehaehituse ning väikese lõua ja terava ninaga mehes oli tõepoolest midagi taltsutamatut. Tal olid lähestikku asetsevad väikesed silmad, nende kohal tuhmpruunid juuksed, mida kattis kootud müts. Otsekui tajudes vikaari kohmetust, venitas ta oma päevitunud näole laia õela naeratuse. Paremal, madala augu ja mullahunniku kõrval seisis kolmas mees, teisest jässakam ja noorem, kuid temaga hämmastavalt sarnane. Isa Holland tõmbas vastalustatud haua jalutsis õlad õnnetult kössi, sest taevast tibutas vihma. Ta soovis – ja mitte esimest korda –, et vennad Lowe’id ei meenutaks nii kangesti pruunis suvekasukas kärpe.

Noorem Lowe soris palavikuliselt paksu jope taskus. Ta õngitses sellest välja kägardatud suitsupaki ja läitis sigareti. Tema mulla- ja nikotiiniplekilised sõrmed värisesid.

Ninasõõrmetest suitsu välja puhudes mõmises ta: „See jäi labida ette.”

„Saan aru,” pomises isa Holland. „Võta rahulikult, Gordon.”

„Ma olen neid varem ka näinud. Me oleme neid palju kordi üles kaevanud – mina ja Denny. Aga mitte kunagi nii madalalt.”

Denny, kes toetas labidale ja keda venna pabistamine ilmselt ei liigutanud, kordas: „Mida me peame tegema?”

Otsekui inspiratsiooni otsides heitis isa Holland õnnetu pilgu kirikuaiale. Teda hämmastas, kui tuttav ja tavaline see välja nägi. Vanad hauad, mõned neist sissevajunud, vaevuloetavad sammaldunud hauatahvlid, kunagi suursuguste hauakivide jäänused, vihmast tilkuvad puud ja märg maa – kõik täpselt nii, nagu eile.

Kuu alguses niidetud rohi hauaplatside vahel oli hakanud uuesti kasvama. Mõnel kaua aega hooldamata kalmukünkal moodustas see paksu rohelise vaiba ja nendesse niitmata kohtadesse olid ennast edukalt külvanud ilmalilled, mis nüüd õitsesid. Need lainetasid uhkelt ja graatsiliselt mitmetes värvitoonides, nende seas leidus helevalgeid, õrnroosasid, tumeroosasid ja lillakaid kuni sügava fuksiinpunaseni. Tänase pilvise taeva all nad otsekui särasid, peaaegu leegitsesid ja olid imekaunid. Ilmselt oli keegi ammu aega tagasi asetanud mõnele hauale kimbu, lilled olid kasutanud võimalust ning nende järeltulijad pakkusid nüüd kaunist ja veidi jahmatavat silmailu.

Isa Holland sundis ennast suunama pilgu rahumeelselt vaatepildilt tagasi olevikku ja värskele haavale oma jalge ees.

Mullal lamas pealuu, punased juuksesalgud kolbale kleepunud. Nähtaval olid väikesed kandilised ühtlased hambad ja vahe kahe ülemise lõikehamba vahel. Lõua alt paistis ka paar selgroolüli, ülejäänu oli tihke savi alla maetud. Märjale mullale hakkasid kogunema loigud. Kolp irvitas läbi vee neile vastu ja suur vihmauss, kes otsis uputuse eest varju, ronis ühest tühjast silmaavast välja.

Gordon kordas oma lõputut küsimust: „Kesse on?” ja osutas sõrmede vahel tolkneva sigaretiga haua poole. Isa Hollandil oli tahtmine vastata, et kust tema peaks seda teadma. Kuid selle asemel silmitses ta hauakivi, kuigi teadis, et sealt pole sellele saladusele vastust oodata.

Kaevamine oli kivi upakile ajanud ja see vajus nüüd tahapoole, kuigi Lowe’id olid seda enne tööle asumist paari puujupiga toestanud. Vikaar kummardas ja kraapis ettevaatlikult hauakirja, et seda samblast puhastada. Ta pomises omaette kivil olevaid nimesid – järjekorras, kuidas need nähtavale ilmusid:

„Walter Gresham ja tema naine Marie.”

Walter oli surnud 1947 ja Marie 1962. aastal. Viimasest daatumist kuni tänase vihmase suvehommikuni, mil vennad tööle asusid, polnud nende puhkepaika häiritud.

Denny lausus kähedalt: „Noh, see pole kumbki neist. Liiga madalal, nagu Gordon ütles. Ainult jala jagu allpool maapinda. Kondid kenad ja valged. Justkui oleks läbi maa roninud. See poleks mul esimene kord väljaulatuvaid varbaid näha…”

„Hea küll, Denny!” katkestas isa Holland teda teravalt.

Kõigutamatu Denny sorkis labidaotsaga mulda. „Ei mingeid pehkinud laudu, ei messingist käepidemeid, ei mingit kirstu.”

Isa Holland tõmbas käega üle habeme.

Asjatundja Denny kummardas ja uuris kaevatud maad. „Siin oleks justkui mingi riidetükk. Jah, see ta on. Tükike sünteetikat, mis pole mädanenud.”

„Sünteetikat?” Isa Holland jõllitas talle otsa ja vaatas siis porist riidetükki. „Jah, ju sul on õigus, Denny. See otsustab asja. Lõpetage kohe töö ja katke haud kinni!”

„Mis siis ikka,” ütles flegmaatiline Denny. „Kuuris on paar presenditükki.”

„Ja hoidke oma suu kinni, muidu on kirikuaed kohe uudistajaid täis. Olge vait, kuni politsei kohale tuleb.” Ta lisas pärast lühikest pausi: „Ma lähen ja helistan neile kohe.”

Kui ta värava poole minnes tagasi vaatas, nägi ta, kuidas Lowe’id katavad hauda veekindla kilega. Õnneks polnud neist kumbki suur jutumees ja nendega räägiti üldse vähe. Nende amet – ja võib-olla ka mitte just eriti meeldiv välimus – kutsus esile ebausust tingitud aukartust, milles oli ka mõningane annus vastumeelsust. Nad elasid omaette majas, milles puudusid igasugused mugavused, ent tundus, nagu poleks neil midagi spartaliku eluviisi ja sõpradeta eksistentsi vastu. Vikaar mõtiskles endamisi, et nende nukrameelsus võib olla tingitud ametist. Siis lükkas ta need vastuseta jäänud küsimused peast ja hakkas mõttes koostama raportit, mida politseile esitada.

Meredith Mitchell pööras jalgratta teele, mis viis kiriklasse ja kirikusse. Ta tegi mõtlematu liigutuse, et pühkida nägu, mille mööduv auto oli märjaks pritsinud. Ratas hakkas vänderdama.

Meredith polnud tükk aega rattaga sõitnud – tegelikult lapsepõlvest saadik. Ta oli selle laenanud oma sõbranna Ursulalt, kes elas Oxfordis, mis kubises jalgratastest. See oli laenatud Meredithile nädalase paadimatka ajaks.

„Teil pole vaja teha muud,” oli Ursula kinnitanud, „kui siduda rattad kajuti katusele. Kui te õhtul randute, võtate need maha ja põrutate lähimasse pubisse.”

See kõik tundus olevat väga lihtne ja meeldiv – nagu ka puhkus kanalil. Meredith ja Alan olid istunud millalgi kevadel Wolvercote’is võõrastemaja „Forell” aias ja pidanud puhkuseplaane. Tagasi auto juurde minnes olid nad imetlenud kalda ääres ankrus seisvaid paate. Laskumata üksikasjadesse, tundus see tookord olevat hea mõte.

Meredithil polnud paatidega kogemusi. Kuid Alan oli tiirutanud umbes kahekümne aasta eest nii mitugi korda üles- ja allavoolu, kajutikatusel päikest võtmas kenad ja sportlikud plikad, kes olid valmis kaldale hüppama ja paadi kinni siduma. Alan oli meenutanud seda heast lõunast ja mõnest õllepindist inspireerituna.

„Kui muud noorusmälestused kõrvale jätta, kas sul on meeles, kuidas paati juhtida?” küsis Meredith.

Alan oli selles kindel. Selles pole midagi keerulist. Kanalil on kiirusepiirang. Pealegi oli neile paadi üürinud mees lubanud näidata, kuidas väikeste tõrgetega toime tulla. Ent ta oli samas kinnitanud, et neid ei esine.

Paat oli Thruppis ankrus. Nad olid käinud seda vaatamas. See nägi kena välja, punast ja rohelist värvi, väikeste illuminaatorite või akende – või kuidas iganes neid kanalipaatide puhul kutsutakse – ees rippusid heegeldatud kardinad. Kajuti katusel oli isegi midagi aia taolist, mis koosnes paarist puukastist, kuhu olid istutatud pelargoonid.

Siis oli Ursula soovitanud rattad kaasa võtta. Nüüd oli kõik ette valmistatud, kuid lõplik otsus oli veel tegemata.

Meredith oli hakanud kahtlema, kas see on ikka hea mõte. Ta tuletas meelde igasuguseid hädasid, mida kirjeldati raamatus „Kolm meest paadis”. Peale selle muutusid ilmad aina kehvemaks ning terve suvi tõotas tulla vhmane. Kuid aktiivne puhkus nõudis päikesepaistet.

Kui Meredith jõudis kirikla värava juurde, toetas ta jalad kergendust tundes maha. Ta avastas, et pärast nii pikka sportlikku tegevust on ta jalad kanged ja tagumik tuim. Pealegi oli lakkamatult tibutav vihm ta läbi leotanud. Kui ka järgmisel nädalal sajab, kujuneks kanalireis alt ja ülevalt vesiseks.

Meredithi ametlik puhkus välisministeeriumi kantseleilaua tagant algas täna. Mõne kuu eest oli ta viidud üle administratsiooni poolele. Arvatavasti aitasd sellele kaasa ta konsulaarkogemused välismaal, kuigi Meredithil oli raske arvata, kuidas. Ta oli hakanud hiljuti kahtlustama, et on kuskil oma karjääri jooksul midagi kihva keeranud. Ta ei teadnud, mil moel. Ta oli oma konsulikohuseid korrlikult täitnud. Ta polnud teinud ühtegi arvestatavat viga. Ta pole ennast kunagi ametlikel vastuvõttudel täis joonud ega saatkonna kemmergus oksendanud. Ega maganud valede meestega. Poetanud pressile ühtegi vale sõna. Üldiselt oleks see talle muret tekitanud. Aga mitte kolme järgneva nädala jooksul, kus puhkuseootus varjutas kõik muud probleemid.

Samm tundmatusse, mõtles Meredith virilalt, pööras ratta väravast sisse ja hakkas seda mööda sissesõiduteed ukse poole lükkama. Ta oli tulnud kiriklasse lootuses saada eelseisvaks veereisiks mõningaid juhtnööre.

Isa Holland oli nende kavatsusest kuuldes ootamatult innukaks muutunud. Tuli välja, et nooremast peast kuulus ta nende hulka, kes veetsid oma vaba aja põlvini mudas ja vesikasvudes, et „korrastada” kanalit. Tal oli väike raamatukogu sisemaa veeteedest. Ühel suvel oli ta käinud abiks ka Põhja-Prantsusmaal ja Belgias. Ta laotas kaardid laiali. Näitas tolmunud fotoalbumeid. Ta ütles, et tuleks meelsasti kaasa, kas või huvi pärast. Mida agaramaks ta muutus, seda suurem kahtlus täitis Meredithi südant.

Kuid ta ei tohtinud seda välja näidata. Nüüd oli liiga hilja ja kui vikaar kaardil näpuga jälge ajas, oli Alan ideest lõpmata vaimustatud. Oleks kohatu see maha laita, kui Alan on selle heaks kõik teinud. Ka Alan oli puhkuse ära teeninud. Meredith viskas kahtlused peast välja.

Ta mõtiskluse katkestasid sammud ja raske hingamine selja taga. Meredith jäi seisma, vaatas tagasi ja nägi jahmudes vikaari, kes tõttas mööda märga kivirada oma ukse poole.

Tal oli seljas sugugi mitte seisusekohane roheline kerge vihmakindel jakk, mille kapuuts oli vihma kaitseks tumedatele juustele tõmmatud. Lompidest läbi astudes kergitas ta oma massiivsete kätega preestrikuue saba nagu Victoria-aegne vanapiiga, paljastades rasked saapad, mis olid tema lemmikjalanõud. Ta oleks võinud mängida peaosa mõnes harrastustrupi lavastatud „Charlie tädis”. Meredith märkas, et vikaari saapad olid porised. Küllap ta käis kirikuaias. Garaažiuks oli lahti ja Meredith nägi, et mootorratas, millega isa Holland külades ringi sõitis, seisis garaažis.

„Oo, Meredith!” Isa Holland jäi hingeldades seisma. Ta lükkas kapuutsi peast ja silmitses naist, rohkem segaduses kui tavaliselt ja väga murelik.

„Kas midagi on halvasti?” Vikaari ärevus nakatas ka Meredithi.

„Jah, ma pean politseisse helistama!” Ta tõttas Meredithist mööda ja hõikas üle õla: „Mul ei lähe kaua. Pane ratas verandale ja mine sisse. Keeda endale kohvi…”

Isa Holland kadus majja ja lause lõpp koos temaga. Meredith järgis nõuannet ja pani ratta veranda puitsamba külge ketti – igaks juhuks. Minnes mööda koridori köögi poole maja tagaosas, kuulis ta, et vikaar räägib telefoniga. Kuna ta oli hetkel vait, võis arvata, et ta kuulab vastust. Ent kuna Meredith polnud kuulnud vestluse algust, ei teadnud ta, mida isa Holland oli öelnud.

„Kohe kindlasti mitte! Nad katsid selle kinni. Presendiga. Ei, keegi ei tea. Et kes seal on? Lowe’id. Nemad teavad. Jah, hästi.”

Köögis valitses kirjeldamatu korralagedus. Tal käis üks naine päeviti koristamas, kuid too oli lohakas ja täna polnud temast millegipärast mingit märki. Tema kohustuseks oli valmistada vikaarile lõuna enne seda, kui ta kell kaks lahkub, kuid tundus, et täna pole mingit sööki loota – kui isa Holland seda just ise ei valmista. Keset lauda seisis plekkpurk Baxteri ulukilihasuppi.

Meredith otsustas tee kasuks. Inglismaal nõudsid kõik hädaolukorrad teed. Ta lülitas veekannu sisse ja võttis riiulilt vana Swani teekannu. Ta oli selles köögis varemgi teed keetnud. Ta teadis, et teekannu kaas loksub ja kukub pealt, kui ettevaatamatult valada. Ta teadis, et piim külmkapis on pudelis, mitte kannus, ja et isa Hollandi nõrkuseks on šokolaadi-dieetküpsised, mida ta hoidis plekktoosis, millele oli maalitud kaks voorimehehobust toitvat last. Ühesõnaga kõik märgid sellest, et vikaar elas üksi. Nagu Meredith ise, Alan ja tuhanded teised.

Kostis kolksatus, kui raske käsi telefonitoru hargile asetas. Meredith seadis parajasti kannule kaant peale, põletades seejuures vastu tulist kannukülge randme, kui vikaar lävele ilmus. Meredith vaatas talle otsa. Mehe laubal pärlendas midagi niisket. Meredithile jäi selgusetuks, kas see on higi või vihmapiisad.

„Vabanda,” ütles vikaar. Ta istus ja asetas käed lauale. Küünealused olid mustad, see polnud muld, vaid mingi hallikasroheline ollus.

„Kas miski on pahasti?” Meredith valas mõlemale teed ja avas küpsisekarbi.

Isa Hollandi käsi sirutus automaatselt lohutuse järele, kuid peatus poolel teel. Ta silmitses oma musti küünealuseid, tõusis ja läks kraani all käsi loputama. „Sammal,” lausus ta üle õla. „Ma kraapisin hauakivilt teksti nähtavale.” Ta võttis uuesti istet. „Denny ja Gordon – hauakaevajad – kaevasid surnukeha välja.”

Jahmunud Meredith põrnitses talle otsa ega teadnud, mida öelda. Mõiste „hauast välja kaevamine” vilksatas ta peast läbi kõikides jubedates tähendustes. Siis arvas ta, et hauakaevajad võisid midagi untsu keerata. Ta kogeles: „Ekshumeerimine? Kas seda ei tehta koidikul? Või juhtus mingi eksitus?”

„Eksitus? Jah, võib ka nii öelda.” Isa Holland vaatas kella. „Politsei saadab kellegi sinna. Ta tuleb siit läbi ja ma juhatan ta kirikuaeda. Denny ja Gordon peavad seal valvet. Ma loodan, et keegi teine sinna ei lähe. Õnneks sajab. See veel puuduks, et mõni läheb lilli viima ja näeb seda… Siis oleks terve Bamford juttu täis. Ja silmapilkselt! Ma lihtsalt ei saa aru, kuidas see sinna sai.”

Meredith seedis hetke infot. „James, kas sa tahad öelda, et sinna maeti kedagi ebaseaduslikult?”

„See pidi nii olema.” Vikaar mälus süngelt küpsist, ta habemesse pudenes raasukesi.

”Aga kuidas? Keegi ei saa ju minna surnuaiale ja matta oma kadunuke mingisse suvalisse kohta! Kas sa oled ikka kindel?”

„Kindlamast kindel. Sa ei tohi sellest iitsatadagi.” Kui Meredith noogutas, jätkas ta: „Kuigi varsti saavad kõik niikuinii teada. Ma lihtsalt ei mõista, kuidas see sai juhtuda! Nagu sa ütlesid, ei saa keegi lihtsalt minna ja kedagi niisama maha matta.”

„Võib-olla on kirikuraamatutes midagi sassi aetud, James. Ära võta seda nii südamesse!” lohutas Meredith.

Vikaar muutus veelgi süngemaks ja näppis laual olevaid esemeid. Ta võttis supipurgi, silmitses hirve etiketil ja pani purgi tagasi lauale.

„Kus proua Harmer on?” küsis Meredith.

„Läks haiget õde vaatama. Ja ongi hea. Ma poleks tahtnud teda pärast seda juhtumit näha. Ta oleks selle kohe laiali pasundanud.”

Köögiukse kohal helises vanaegne uksekell, pärit aegadest, mil kiriklas töötas väike teenijaskond. Vikaari välisuks oli harva päeval lukus ja tavaliselt pistsid külastajad pea ukse vahelt sisse ja hüüdsid. Kella helistamine tähendas võõrast inimest.

„Politsei on juba kohal! Noh, eks siis tuleb minna ja näidata.” Isa Holland tõusis ja väljus köögist. Hetke pärast kuulis Meredith tema üllatunud häält.

„Margaret! Ma arvasin, et sa oled… Tähendab, ma ootasin kedagi teist. Mine kööki! Me jõime just parajasti teed.”

„Mul on Oscar autos. Kas ta tohib sisse tulla? Muidu hakkab tal igav ja siis ta haugub inimeste peale.”

„Jah, muidugi, lase ta sisse.”

Kulus pisut aega, siis kostis autoukse paukumist ja käsklus: „Oota üks hetk, Oscar!”

Sellele vastati kurgupõhjast tuleva valju lõrinaga. Meredith kujutas natuke kartlikult ette suurt ja vihast Baskerville’i koera. Ta pelgas võõraid koeri.

Uks avanes taas. Sisenesid isa Holland ja naine, keda tõukas edasi mingi nähtamatu jõud. Küüneklõbin kivipõrandal viitas Oscarile, samuti valju ähkimine kuskil põranda lähedal.

Meredith rahunes tulijaid nähes. Pärast vikaarilt kuuldut poleks ta tahtnud ühtki võõrast inimest näha. Kuid ta tundis kohe ära Margaret Holdeni, kellega oli varemgi põgusalt kohtunud – alati poolametlikult. Noore poissmehest parlamendiliikme emana oli Margaret valijaskonna seas tuntud.

Vanuselt hakkas ta kuuekümnele lähenema. Kuigi mitte särav iludus – tema nina ja suu olid tavapärasemast suuremad –, olid ta näojooned meeldivad. Kõrget siledat laupa, kaarjaid kulme ja kenasti taha kammitud tuhkblonde juukseid võis iseloomustada sõnaga „nägusad”. Meredithi pilku püüdis õõvastav pross külalise revääril, mis kujutas röövlinnuküünist hõbedasel alusel.

„Sa ju tunned Meredithi, eks ole?” küsis isa Holland.

Proua Holdeni hääl oli üllatavalt sügav ja soe. „Muidugi. Üks hetk, ma lasen Oscari rihma otsast lahti.”

Ta kummardas korraks ja keris rihma korralikult kokku. Siis sirutas ta tervituseks käe. „Rõõm teid jälle näha, Meredith, ja nii sobival ajal! Ma tahtsin teile täna helistada.”

Meredith tõusis, et tervitusele vastata, kuid äkitselt tabas mingi kõva asi ta pahkluid ning ta oli sunnitud lauast tuge otsima.

„Oscar!” hüüdis koeraomanik laitvalt.

Meredith vaatas maha. Sellel ägedal haukujal oli pikk kere, lühikesed jalad, lai rind, pikad kõrvad, mille ääred olid karvadest paljad, ning kahel pool teravat nina pruunid terased silmad, mille hävitav pilk oli Meredithile suunatud. Oscar oli puhtatõuline musta-pruunikirju taksikoer.

„Tere!” Meredith kummardus looma tervitama.

Oscar taganes kärmelt ja tõi kuuldavale oma Baskerville’i möirge. Haukudes hüples ta oma töntsakatel jalgadel üles-alla, sööstis Meredithi poole ja taganes taas.

„Ärge tehke välja,” andis omanik nõu.

Meredith istus. Oscar nihkus ettepoole, nuusutas ta kingi, ja leides lõpuks, et see inimene on ohutu, kaotas igasuguse huvi. Ta sööstis koridoriukse poole, nina maas, saba just nagu täiel võimsusel töötav auto kojamees.

„Ta on jahikoer,” selgitas proua Holden. „Tema instinkt on jälitamine. Ta pole kuri, kuid uues kohas tahab ta ringi joosta ja kõik järele uurida. Mõnele see ei meeldi ja ma küsin alati luba, enne kui ta kellegi tuppa viin.”

„Mina ja Oscar oleme vanad sõbrad,” ütles isa Holland kraanikausi juurest. Ta valas kaussi vett ja asetas selle põrandale. „Kui ta uurimisreisilt tagasi jõuab.”

Välisukse juurest kostis jalgade trampimist. Mehehääl hüüdis: „Kas keegi on kodus?” Seejärel helises uksekell.

See oli vesi Oscari veskile. Ta vastas valju vihase haukumisega, tõusis ukse najale püsti ja lõugas kui arust ära.

„Siin nad ongi,” pomises isa Holland. „Meredith, kas ma tohin sinult üht teenet paluda? Margaret, ma ei jää kauaks. Vähemalt ma loodan seda.”

Ta läks välja ja käratas: „Vait, Oscar!”

„Võib-olla peaksin ma ta autosse viima?” küsis Margaret Holden. Selleks ajaks oli vikaar koera juba kaelarihma pidi kööki toimetanud ja ukse ta nina ees kinni löönud. Oscar pani häbematut kohtlemist pahaks ega osanud valida, kas kuulata esikust kostvaid hääli või tõsta lärmi.

Väljast kostis meeste kõnet, siis saabus vaikus. Oscar kallutas pead. „Auhh?” küsis ta igaks juhuks.

Kuid jahisaak oli käest libisenud.

Margaret Holden lasi ta uuesti eeskotta. Oscar tormas sinna nagu rakett ja tõi kuuldavale rea haugatusi märgiks, et tema sõna jäi peale, siis hakkas uurima, kas kuskil leidub paremat meelelahutust. Margaret vaatas Meredithile küsivalt otsa. Proua Holdeni ripsmed olid sama heledad kui ta juuksed ja seetõttu tundusid tema sügaval asetsevad sinakashallid silmad kummaliselt alasti. Meredith imestas, miks ta ei kasuta ripsmetušši või lase ripsmeid värvida, mis on tänapäeval nii tavaline.

„Kas midagi on juhtunud? James oli nii närvis. Ma loodan, et keegi pole õnnetuses viga saanud?” Seda öeldes asetas ta oma nahast käekoti lauale Oscari jalutusrihma kõrvale. Ta hääldas sõnu väga püüdlikult, mis viitas sellele, et inglise keel pole tema emakeel.

„Ma ei tea,” ütles Meredith. „Ta alles tuli ja rääkis suurema osa ajast telefoniga. Lubage, ma valan teile teed.”

Margaret tõmbas kindad käest, silus neid ja asetas teineteise peale käekotile. Ta näis mõtlevat. „Ta võib kauaks jääda. Ega te juhtumisi ei tea, kas Greshami matused toimuvad ainult pereringis?”

„Greshami?” Meredith asetas tassi lauale. „Kahjuks ma ei tea sellest midagi.”

Oscar tuli kööki, leidis kausi, mille vikaar oli talle valmis pannud, hakkas larpima, nii et vesi lendas, ja tegi taas minekut. Trepilt kostis küüneklõbinat.

„Issake, ta läheb üles!” pahandas omanik. „Aga küll ta alla tuleb. Muidugi ei tunne te preili Greshami. Te olete siin vähe aega elanud. Ta suri hiljuti. Tema perekond on põlisasukad ja aktiivsed kohaliku elu tegelased. Kui ma siia kolisin, oli ta nii kiriku- kui ka piirkonnanõukogu esinaine. Ta jälgis hoolega Larsi karjääri. Ma külastasin teda veidi aega enne tema surma ja ta kinkis mulle selle.” Margaret puudutas küünisega prossi. „Nii armas temast.”

See selgitas, miks Margaret kandis taolist vanamoelist ehet, mis tänapäeva looduskaitsesõbralikus ühiskonnas tundus kohatu.

„Oli kena, et ta minule mõtles ja ma läheksin meelsasti teda ära saatma – kui matused on avalikud,” ütles Margaret.

Hoolimata jutuvadast näisid ta mõtted olevat kuskil mujal. Tema kulm oli kortsus ning sõnad kiired ja katkendlikud. Siis korts kadus.

Ta jätkas hoopis elavamalt: „Ma tahtsin täna teile helistada, Meredith, ja küsida, kas teie ja Alan saaksite tulla laupäeval meile õhtustama. Võib-olla tuleb kutse liiga äkki? Palun vabandust. Mu poeg tuleb ka, ja kui ma tahan midagi korraldada, pean alati arvestama Larsi tiheda tööplaaniga Londonis. Seepärast jääbki kõik viimasele minutile.” Üle Margareti näo libises vari. Ta nägi kohe vanem välja. Kuid ta muutus taas tarmukaks. „Igatahes lubas Lars nädalavahetusel tulla. Ma tahan kutsuda ka James Hollandi. Te pole vist minu pojaga kohtunud?”

See oli nentimine ja ühtlasi ka küsimus. Kui Meredith oleks Lars Holdeniga kohtunud, peaks ema seda teadma. Ja kui nad oleksid ilma tema teadmata kohtunud, tahaks Margaret Holden teada, miks.

Meredith võis siiralt vastata: „Me pole kohtunud. Ma nägin teda ühe korra peol – eemalt.”

„Siis te peate tingimata tulema. Lars on välispoliitikast väga huvitatud.”

Meredithile turgatas pähe, et lapsele võõrapärase nime andmine on riskantne tegu. Üheltpoolt jääb see kindlasti hästi meelde. Kuid teisalt võib Lars Holdenil olla tüütu seda kogu aeg selgitada.

„Ma tulen meelsasti. Ma ei julge Alani eest rääkida, kuid minu teada on ta vaba. Järgmisel nädalal oleme mõlemad ära – paadimatkal kanalil.” Meredithi hääl kõlas pisut nördinult.

Tema vaimusilma ette kerkis tahtmatult pilt, mis oli sinna viimasel ajal sageli ilmunud. See, kuidas tema ja Alan konutavad kitsas kajutis ja lürbivad kausist pakisuppi, kui lõputu vihm ladiseb katusel ja vesi on ümberringi rohekashall.

Pea kohal müdistas Oscar, tema küüned kraapisid mingit vaibaga katmata põrandaosa, mis võimendas veelgi kujutluspilti. Meredith tõrjus selle peast välja.

„Tõesti? See oleks väga tore,” lausus proua Holden viisakalt. Ta oli võtnud kotist märkmiku ja tegi sinna linnukese – ilmselt Meredithi nime ette. „Ma helistan Alanile.” Ta pani märkmiku käest ja naeratas. „Ma olen oma poja peoperenaine ja valimisringkonna ühiskondlik sekretär.”

„Kas nimi Lars pärineb perekonnast?” Meredith ei saanud uudishimust võitu.

„Jah, see on minu isa nimi. Ma olen rootslane.” Ta vaatas väikest kena kuldkella. Meredith mõtles taas õõvastavale prossile. „Ma vist ei jõua Jamesi ära oodata. Ta võib jääda kauaks ja mul on palju tegemist. Kas laupäeval kell seitse või pool kaheksa sobib?”

Margaret tõusis, võttis käekoti, kindad, koerarihma, läks ukse juurde ja jäi seisma. Ta pööras ringi ja küsis: „Kas te tõesti ei tea, mis juhtus?”

„Et vikaar välja kutsuti? Ei, ma ei tea.”

See oli lausvale. Kuid vikaar oli palunud tal vaikida ja nagu ta oli öelnud, saavad sellest kõik niikuinii varsti teada. Kuigi parlamendiliikme ema arvatavasti ei lugenud ennast kõigi hulka.

„Selge.”

Meredithil oli tunne, et Margaret Holden ei uskunud teda. Hetkeks näis, et ta tahab veel midagi küsida. Ent ta ütles: „Aitäh tee eest. Laupäeval näeme.”

Ta läks eeskotta. Oscar tuli kolinal trepist alla. „Seisa rahulikult!” kamandas Margaret. Meredith nägi, kuidas ta kummardas ja rihma kinnitas. Välisuks langes kinni. Automootor hakkas tööle ja proua Holden sõitis minema.

Üksi jäänud Meredith rüüpas jahtunud teed ja mõtles selle üle, mida vikaar võiks kirikuaias teha. Siis siirdusid ta mõtted laupäevale. „Ma olen poja peoperenaine.” Margaret Holden peab olema karmikäeline ema. Huvitav, kas poja poliitiline karjäär oli Larsi või tema idee?

Tahtmatult vilksatasid tal peast läbi Gilbert ja Sullivan.

„Partei on mu kutsumus. Ma ei mõelnud kunagi endale.”

Ta pesi nõud, valas ära Oscarist üle jäänud vee ja kuivatas loigu. Paistis, et vikaari pole niipea oodata. Ju siis tuleb mõni teine kord raamatu järele tulla.

Meredith läks välja ja võttis ratta ketist lahti. Ta lükkas selle väravani, asetas ühe jala pedaalile ja seisatas. Politseiauto sõitis mööda ja suundus kirikuaeda. Meredith sõitis otsekui magnetist tõmmatuna sellele järele.

Vihm oli enam-vähem lakanud. Politseiautod seisid üksteise järel piiratud territooriumil. Ebakindlalt sadulas istuv Meredith toetas ennast vastu aiamüüri. Üks rohmakalt tahutud hallidest kividest ulatus väljapoole. Kõrgus aia ja kõnnitee vahel selle kõrval oli sajandite jooksul neli-viis jalga muutunud ja nüüd tunduvalt vähenenud.

Teisel pool müüri otse Meredithi ees oli haud. Võib-olla ühel päeval variseb müür iidse maa surve all kokku ja kogu kogu mäda ning kõdu purskub hauast välja.

Meredith kutsus end korrale. Taolisi asju esineb ainult õudusfilmides. Isegi siis, kui müür järele annab, pole teisel pool midagi peale mulla. Hauad siin müüri ääres on surnuaia kõige vanemad. Kõik, mis nendes võis kunagi olla, on ammu põrmuks muutunud. Põrmust oled sa võetud ja põrmuks pead sa saama. Antud juhul mullaks. Meredith märkas, et müürikivide vahelt sirutus välja lihavate heleroheliste lehtedega taim. See oli nagu roheline tuhatjalg, kes roomas mööda pudenevat mörti. Mõnda kohta oli puistatud pisikesi tähekujulisi kollaseid õisi.

Meredith teadis taime nime. Kukehari. Alan oli kunagi öelnud, et see on mürgine, nii nagu paljud taimed. Selle kasvukoht siin oli pahaendeline, otsekui võrsuks taim otse sellest, mis lamas teisel pool müüri. Väline ja nähtav märk maa-alusest nähtamatust kõdust.

Müüri kohal kasvavalt puult langes vihmapiisk Meredithile pähe. Meredith tõmbus eemale. Politseinikel oli tegemist ja nad polnud teda veel märganud. Ta nägi puude vahel seisvat isa Hollandit. Vikaar rääkis kootud mütsiga töömehega – arvatavasti hauakaevajaga, kes avastas selle kohutava leiu. Vihmakuubedes politseinikud tõid furgoonautost vaiu ja presendipalakaid. Nad paigaldavad varjud ja ilmselt püstitavad jubeda paiga kohale telgi.

Meredith tundis ennast sissetungijana ja teadis, et ta ei peaks siin iga liigutust vahtima. „Tead, kes sa oled?” sõitles ta ennast. „Uudishimulik jõllitaja, kes otsib põnevust.” Muidugi ta pole seda! Aga miks ta siis siin on? Mis on surmas paeluvat?

Eelmiste sajandite elanikud, kes olid siia kirikaia kaugema osa laguneva kivimüüri äärde maetud, teadsid, et nad on surelikud. Neile langesid kaela igasugused õnnetused. Nende vaesed lapsed põdesid sarlakeid, difteeriat ja taevas-teab-mida. Praeguse aja inimesed on nende eest kaitstud. Oh taevas, kuidas meile meeldivad sünged mõrvad, mõtles Meredith nördinult. Kuidas me haarame ajalehe, et neist lähemalt lugeda! Ja miks mina siin passin?

Kohale sõitis veel üks auto ja sellest astus välja kortsunud ülikonnas mees. Ta oli keskealine, kiilas ja tal oli käes arstikohver. Tundus, et ta on väljakutse pärast pahur. Ühtegi elu polnud võimalik päästa, aga surm on surm ja see tuleb ametlikult fikseerida, olgu olukord milline tahes. Võib-olla oli tohter istunud parajasti lõunalauas.

Noor politseikonstaabel oli lõpuks märganud Meredithi ja lähenenud talle märkamatult. Meredith võpatas, kui mees teda kõnetas.

„Kahjuks ei tohi te siin seista, preili. Nagu näete, liigub siin palju autosid. Ma palun teil edasi minna.”

Konstaabli hääl oli vabandav. Meredith vaatas talle otsa ja mees naeratas. Naeratuses oli midagi vandeseltslaslikku. Ta teadis, miks Meredith siin passib. Meredith punastas piinlikkusest ja oli enda peale tige.

„Ma käisin kiriklas.” Ta pidi leidma oma luuramisele mingi vabanduse, näitama, et ta pole niisama ammulisui vahtija. „Mul oli isa Hollandi juurde asja, kuid ta kutsuti ära.”

„Oi, tal läheb siin veel tükk aega,” teatas noormees. Tal oli ümar jumekas nägu. Vaevalt üle kahekümne, mõtles Meredith. „Minge parem koju ja proovige hiljem.” Konstaabli veidi laulev hääl oli kindel.

Öeldakse, et kui politseinik näeb sinu silmis noor välja, on midagi viltu. Su enda vanusega. „Pagan võtaks!” mõtles Meredith vihaselt. „Ma olen kolmkümmend kuus!”

„Nii et kolmkümmend kuus!” kordas kiuslik hääl ta peas. „Tudorite ajal oli keskmine eluiga kakskümmend üks. Maailmas on praegugi veel kohti, kus see jääb sinnakanti.”

„Laste surevuse arvelt,” vaidles ta endale vastu, „sellega tuleb arvestada!”

„Preili?” Konstaabel silmitses teda murelikult. „Kas te saite aru? Te pole ju välismaalane, ega ju?”

„Omal kombel,” ütles Meredith. „Aga mitte sel kombel, nagu teie arvate. Vabandage, et jalgu jäin. Ma kohe lähen.”

Ta sõitis aeglaselt minema. Ilmselt arvas politseinik, et ta kruvid logisevad. Ta ei vaevunud vaatama, kas konstaabel silmitseb teda. Ent peateele pöörates hakkas ta äkki mõtlema, kas Alan on ka sellesse juhtumisse kaasatud.

Tema vaimusilmas tekkis paati auk ning laevuke vajus kiirelt ja vaikselt kanalivette, jättes järele ainult rea õhumulle.