Читать книгу Küünal kadunukesele - Ann Granger - Страница 5

Politseiülem Alan Markby istus oma uues kabinetis piirkondliku kriminaaljälituse avaras hoones ja teadis, et oleks sündsusetu kurta selle üle, kuidas asjad kujunesid. Kõigele vaatamata oli ta õnnega koos.

Lahkunud pärast ülendamist Bamfordist, tuli tal olla siit kandist täiesti erinevas kirdeosas ainult kuus kuud, seejärel avanes tal võimalus siia tagasi pääseda. Vanadesse lemmikpaikadesse. Ja mis veel toredam – oma vanasse majja, mida surutises oleval kinnisvaraturul ei õnnestunud maha müüa. Tal polnud vaja muud, kui võtta silt maha ja majja sisse kolida, kuigi see tähendas igapäevast tüütut tööle ja tagasi sõitmist. Ning mis kõige toredam – ta elas jälle Meredith Mitchelli läheduses. Ja tal oli põhjust arvata, et see meeldib ka Meredithile.

Ta muutus pisut murelikuks. Meredith ootas kannatamatult paadiretke. Ka ta ise oli alguses sellest vaimustuses olnud. Jube leid kirikuaias oli kõik pea peale pööranud.

Kuigi see liigitati ebaseaduslikuks matmiseks, polnud Bamfordi kohalikel võimudel kahtlust, et tegemist on mõrvaohvriga. Selle tulemusena kutsusid nad appi piirkondliku politseiüksuse. Tundmatu isiku luude ja kuluka kohtuekspertiisiga, mis võis väljuda Bamfordi piiridest, ei tulnud kohalikud ise toime. Neil polnud seesuguse lahtiste otstega juurdluse jaoks ei ressursse ega inimesi. Nad andsid selle üle piirkonda ja see maandus Markby lauale.

See muutis töölaua tagant lahkumise raskeks. Ta polnud nii upsakas, et pidada ennast asendamatuks. Kuid ta oli olnud sellel kohal alles lühikest aega ja antud juhtum oli tähtsaim pärast siia tööle asumist. See andis võimaluse panna asjad oma käe järgi liikuma. Ja käia kontoritöö juurest vahelduseks sündmuspaigal.

Omal ajal – nii, nagu praegu näis – viibis ta alati seal, kus toimusid sündmused. Võib-olla pettis teda mälu. Näiteks see, et lapsepõlves paistis alati päike. Mitte nagu täna. Markby vaatas aknast välja. Või sellel suvel. No on alles ilmad! Paras aeg paadiretkeks!

Ja kui aus olla, siis lisandus soovile minna sündmuskohale ka isiklik motiiv – oli see ju tema endine jaoskond, mida ta pidas senini otsekui enda omaks.

Peale selle suurendas „omanditunnet” ka vana tuttav isa Holland, kelle koguduse maadelt kondid välja kaevati ja kes tuleb sündmuste süngest pöördest rääkima.

Nad olid vikaariga juba põgusalt kohtunud, kui Markby käis kirikuaias sündmuskohta üle vaatamas. Siis oli seal askeldanud hulk inimesi ja ta oli saanud James Hollandiga ainult mõne sõna vahetada. Vikaar seisis kahe hauakaevaja kõrval vihma käes ning näis olevat väga murelik ja segaduses.

Täna polnud isa Hollandi tuju põrmugi parem, kui ta siin Markby vastas istus, teekruus raskesse rusikasse surutud.

„Kurb lugu, James,” ütles Markby julgustavalt. „Ma mõtlen seda, et meie jutuajamine puudutab tööasju.”

Isa Holland niheles õblukesel toolil, mida oli talle pakutud. „Kehv värk jah,” torises ta. Ta pööras oma laiu õlgu ja vaatas ringi. „On huvitav näha su uut kabinetti, Alan.”

„Ma hakkan sellega juba harjuma,” ütles Markby.

„Kena ümbrus.”

See sundis politseiülemat taas aknast välja vaatama, kust paistsid längus puuoksad. Oli uuesti sadama hakanud. Kui see kestab ka paadimatka ajal, pole temal ja Meredithil lootustki päikest võtta.

Isa Holland lausus äraolevalt: „Ma tulin rattaga.” Ta pidas silmas võimsat mootorratast, millega ta oli mõne aasta eest saabudes oma uusi koguduseliikmeid kohutanud.

Markbyle polnud selgitust vaja. Jamesi must läikiv kiiver seisis laual ning tal oli seljas paks nahkjope ja jalas rasked saapad. Kõik see ja mehe puhmas habe olid tekitanud teatud segadust. Seersant Prescott oli arvanud, et mees on kutsutud välja kellegi solvamise pärast, või mis veel hullem – rivaalitsevate tsikligängide tüli pärast.