Читать книгу Pärast surma tehtud testament - Ann Granger - Страница 3

Põuane tuul olid kuivatanud maa kõvaks nagu asfaldi. Rasketes saabastes astuva mehe sammud kajasid sellelt vastu, otsekui kõnniks ta mööda trumminahka. Rory Armitage silmitses sügavaid pragusid ja paljast mulda, mis paistis lapiti läbi õhukese pruuniks tõmbunud nigela taimestiku.

Tema kodumuru oli peaaegu samas seisukorras. Kastmine ei tule kõne allagi. Mitte et Parsloe St. Johnis oleks keegi talle selle pärast märkuse teinud. Kuid tal oli nende väikeses kogukonnas teatud positsioon ja seetõttu pidi ta näitama teistele head eeskuju. Niisiis lasi ta oma aial kuivada ja närtsida. Ainult roose hoidis ta abikaasa elus, kastes neid juba pesemiseks tarvitatud veega. Siin lagedal karjamaal oli asi veelgi hullem. Kui Rory riivas tallaservaga ühe lõhe äärt, paiskus õhku tolmupilv.

„Siia ei lähe labidas ka sisse,” ütles Ernie Berry. Ta lõi oma väite tõestuseks tööriistaga vastu maad. Labidas põrkas kerge kõminaga tagasi. „Minul ja poisil kulus eile pool päeva, et su katsekraav kirkadega valmis raiuda. Nii suurest august, kui sina tahad, ei maksa rääkidagi.” Ernie pühkis oma lihaselise käsivarrega higist pärlendavat nägu. „Ei tule kõne allagi! Sa pead kopa tellima. Minu ja poisi jõud ei hakka sellele peale.”

Väike inimrühm oli kogunenud keset lagendikku seisva vana auväärse kastani alla. Nad olid valinud oma vestluspaiga varju pakkuva puuvõra tõttu, mitte sellepärast, et auk oleks pidanud sinna tulema. Puu juurestikku arvestades oleks see olnud ebapraktiline. Augu koht oli traadi ja vaiade abil maha märgitud umbes kahekümne jala kaugusele künkaveerul. Seespool piiret oli kraavijupp, mille Berryd olid suure vaevaga kaevanud, selleks et teha kindlaks põhjavee tase. Kraavipõhi oli täiesti kuiv. Nad on tükk maad pealpool veepiiri, mõtles Rory kergendatult. Vastasel korral oleks ettevõte määratud nurjumisele.

Kuid see oli ka kõik, mida nad olid suutnud ilma kopata teha. Berryl oli õigus. Rory silmitses meest pilguga, milles oli nii halvakspanu kui ka imetlust. Ernie ja puu, mille all nad seisid, olid natuke sarnased. Ernie oli jässakas, tugev, päevitunud ja pahklik. Tal olid vägevad lõuapärad ja kaela peaaegu polnudki Nagu alati, olid tal jalas tööpüksid ja seljas määrdunud alussärk, pingul ümber vatsa. Kaenlaalustes turritasid hallinevad karvad. Karvu leidus ka õlgadel ja tugevatel käsivartel. Ainult ta läikival pealael keeldusid need kasvamast. See oli nagu sääse lennuväli.

Rory surus alla praegusel hetkel ebasobiva muige ja pööras näo jahutava tuuleiili poole. Nad seisid piirkonna kõige kõrgemas paigas, mis oli valla tuultele ja vihmadele, kuid pakkus samas imeilusat vaadet. Rory pilk libises hajameelselt üle lainja maastiku. Tal oli kahju, et Charles Darwin ei saanud Ernie Berryt näha. Kuulus loodusteadlane oleks asetanud ta ahvi ja inimese vahele, täites seega puuduva lüli.

Loomaarst tuletas endale meelde, et Ernie on usalduväärne töömees. Ta hoidis kenasti korras proua Smeatoni aeda ning tegi oskuslikult ka teisi vajaminevaid töid. Roryl oli raske oma isiklikke tundeid maha suruda ja see teadmine oli painav. Ausalt öeldes ei meeldinud Ernie talle seepärast, et ta ei usaldanud Erniet. Mehe vilav pilk ja see, kuidas ta sind silmanurgast jälgib, kui arvab, et sa teda ei vaata, olid Rory jaoks hoiatavad märgid, mida võis täheldada hobuste juures. Ole ettevaatlik, muidu saad salakavala kabjahoobi või tigeda hammustuse, hoiatavad need. Mõttetu poolmuie, mis alati Ernie suu ümber luuras, tegi asja veel hullemaks.

Ernie kõrval seisis poiss, kes oli temale täielik vastand – kahvatu, vaikiv, juhmi pilguga. Ta ootas, et talle öeldaks, mida ta peab järgmiseks tegema. See oli alati nii. Tema nimi oli Kevin, kuid külas kutsusid teda kõik Berry poisiks. Teati rääkida, et ta on Ernie niuete juhuslik vili. Ta töötas koos Erniega ja tema heaks, ning tundus, et tal polegi iseseisvat elu. Rory pööras pilgu poisilt ära ja suunas mõtted otsustavalt teisele, pakilisemale asjale. Külajutud – nagu Rory abikaasa Gill seda nimetas – on parem jätta külaelanike ajada.

Rory oli elanud külas kakskümmend aastat. Teda usaldati, ja tal oli põhjust uskuda, et ka austati. Aga ta teadis, et teda ei peeta külaelanikuks. Tõeliste külaelanike keerukates sugulussuhetes esivanemad olid elanud siin aegade hämarusest saadik. Nad moodustasid muutuvaid liite, mis oleksid sobinud hästi keskaegsesse Itaaliasse või muistsesse Bütsantsi – nii kokkuhoidvad olid nad ja nii sallimatud võõraste vastu.

Demograafiliselt jagunes küla neljaks, aga ühtekokku oli piisavalt nii vanu kui ka noori, et anda tööd koolile, paarile-kolmele poele ja pubile. Peale mainitud põlisasukate siseringi elas riigimaadel kirjum seltskond, kellest mõnede esivanemad olid pärit külast, mõned tulnud siia erinevatel põhjustel. Sotsiaalse redeli tipus – niipalju kui seda eksisteeris – asusid mõned kindla elukutsega inimesed, kes kas töötasid või olid pensionil, ja nende hulka kuulus ka Rory.

Kõige väljatõugatuma kihi moodustasid uute majade elanikud. Need vaesed olid täiesti põlu all, ja mitte sellepärast, et nad ei oleks olnud auväärsed kodanikud, vaid seetõttu, et küla loogika kohaselt polnud neil üldse mingit põhjust siin elada. Nad ei töötanud siin, vaid sõitsid hommikuti oma suurte ja mürisevate autodega minema ning saabusid õhtuti oma nelja magamistoaga, kahekordsete klaasidega akende ja kahekohalise garaažiga majja. Neil polnud külas sugulasi. Ja kindlasti polnud nad inimesed, keda vanad külaelanikud võiksid kutsuda peenemaks rahvaks. Nad olid nooremapoolsed pintsaklipslased, kes arvasid, et maal on kena elada, turvalisem kui linnas ja lastele tervislikum. Niisugune armetu põhjendus ei sulatanud jääd külaelanike südames, kuigi algkooli direktor võttis nende lapsed õpilaste arvu huvides meelsasti vastu, isegi teades, et vanemaks saades lähevad nad kuskile mujale õppima.

Rory oli avastanud juba kaua aega tagasi, et kui Parsloe St. Johni põliselanikel on midagi ühist, siis on see põlgus igasuguste muutuste vastu. Uustulnukad olid suured muudatuste tegijad. Tulles ütlevad nad, et Parsloe St. John on igati suurepärane paik, ent kuue nädala pärast hakkavad nad tüütama külavalitsust kaebustega halbade kommete ja vana härra Horrocki lärmakate kanade üle. Säärane suhtumine vihastas Roryt sama palju kui külaelanikke.

Praegu ta ütles: „Meil pole aega. Korjus hakkab kuuma käes lagunema.” Higi nirises ta tumedatest tihedatest lokkis juustest kaelale ja näole. Ta tahtis siin ruttu lõpetada ja minna koju jaheda duši alla.

Berry krõhvitses lõuga ja nõustus. „Eks ta haiseb jah juba tsipake.”

Ka Berry ise „haises tsipake” kuumuse käes oma rikkaliku karvkatte all ning alussärgi tõttu, millega ta oli arvatasti mitu nädalat jutti tööd teinud ja maganud. Aga seekord ei käinud ta märkus kellegi elava kohta. Ta rääkis laibalehast.

Asja pakilisus viis Rory mõttele. „Ma pean rääkima Max Crombie’ga. Ta aitab meid hädast välja, kuna olukord nõuab kiiret tegutsemist.”

Rory jättis Berryd puu alla ja tõttas oma tolmuse, kuid kalli uue Range Roveri juurde. Ta vaatas maja poole punase kenasti laotud vana tellismüüri taga, milles olid kunagi viljapuude tugilatte toetanud naelad. Ta jäi korraks mõtlema, kas minna ja rääkida proua Smeatonile oma kavatsusest. Kuid ta loobus sellest. Kogu lugu oli proua Smeatoni jaoks väga rusuv, ja taevas ise näeb, et proua on olnud viimasel ajal üsna hädine, juba enne…

Kõigepealt Maxi juurde, otsustas Rory. Et saaks asja korda. Max aitab. Tema tütrel on poni. Max saab aru. Kui muu ei aita, pakun talle veterinaarteenuste pealt allahindlust. Kui see tehtud, on tal aega prouaga rääkida. Kindlasti ei soovi ta kuulda ebameeldivaid üksikasju.

Kohalik ehitaja Max Crombie oli ennast ise üles töötanud mees ning selle üle uhke. Ta elas suures majas teises külaservas. Tema kontor ja ladu asusid majast kiviviske kaugusel. Maxile meeldis asjadel silm peal hoida. Lohakas rikkaks ei saa. Max teadis, millised ehitustöölised on. Lauad ja värvipurgid, isegi pool koormat telliskive võisid teadmata suunas kaduda sel ajal, kui Max ise kohal polnud ja igaüht valvsalt ei jälginud.

„Sa ei vaja populaarsust, vaid austust. See on kuldne reegel,” rääkis Max igaühele, kes polnud seda veel kuulnud, ja ka nendele, kes olid seda tosin korda kuulnud.

Ent nagu Rory oli oletanud, tundis Max olukorrale kaasa ka ilma pakkumiseta vaadata üle tütre hinnaline näitusteponi järgmine kord tasuta.

„Vaene vanaproua, niisugune vastik lugu! Meie Julie on endast väljas. Ta nuttis ämbritäite viisi, kui sellest kuulis. Nüüd on ta hirmul. Ta veedab iga vaba minuti karjamaal ja otsib seda neetud umbrohtu. Ma saadan kopa umbes poole tunni pärast sinna. Kas sobib?”

„Mida rutem, seda parem, Max.” Rory ohkas kergendatult. „Korjus hakkab lagunema. Me peame ta õhtuks maha matma.”

Poole tunni pärast kolistas kohale kohusetundlik kopp nagu kollane dinosaurus, hambuline pea pika kaela otsas koomiliselt kõlkumas. Ernie Berry silmitses lähenevat riistapuud kahtlustavalt. Tema arvates röövivad masinad inimestelt töö ja seetõttu tuleb neisse üldiselt halvasti suhtuda. Tänane kord on erand, kuid Ernie ei tahtnud, et mõni järeldaks, nagu ei suudaks tema ja poiss iga tööga toime tulla.

Poiss muutus elavamaks ja tema kitsal näol peegeldus huvi masina tegevuse vastu, kui ta seda tavapäraselt vaikides silmitses.

Kopp oli tõhus ja kaevas määratud kohta sügava augu. Kui see oli töö lõpetanud, tasandasid Ernie ja poiss servad, et süvik oleks kenasti neljakandiline.

Korjus haises juba kohutavalt, sisikond osaliselt eemaldatud nagu Vana-Egiptuse pühal loomal, keda valmistatakse ette mumifitseerimiseks. See nägi välja groteskselt ebareaalne, otsekui õudusunenägu, kanged jalad sirevil nagu puuharud, kael vastu maad, kärbseparv ümber sumisemas. Selle liigutamine nõudis tõsist vaeva.

„Püha taevas!” ütles kopajuht ja surus taskurätiku vastu roheliseks tõmbunud nägu.

Berryil ja poisil, kes olid kõvemast puust, õnnestus köis korjusele ümber saada. Nad sidusid selle kopa külge ja masin lohistas korjuse üle karjamaa. Siis sidusid nad selle lahti, masin pööras ringi ning kopa, Ernie, poisi, Rory ja käepärast olevate tööriistade abiga sai korjus lõpuks auku. Õnneks kukkus see külili.

Siis asusid kõik nagu pöörased auku kinni ajama. Higised ja mustad, said nad lõpuks oma töö vilja imetleda. Siledaks rehitsetud maalapil polnud vigagi.

„Paremat ei saa tahtagi,” märkis Ernie.

„Oli see vast töö,” ütles kopajuht kergendustundega. Talle oli olnud kogu lugu vastumeelt, ent Max oli lubanud ebameeldiva töö eest lisatasu. See tähendas viitkümmet naela peo peale, millega polnud maksuametil asja. Ja pealegi oli tal nüüd varuks mahlakas lugu, mida õllekruusi taga jutustada.

„Ma arvan,” ütles Rory kergendatult, „et nüüd võime proua Smeatoni seda vaatama kutsuda.”

Ta läks prouale ise järele. Ta sõidutas naise kohale autoga, kuigi maja oli lähedal ja tema kopliserva saamiseks tuli teha mööda teed ring. Ent proua Smeatonil oli viimasel ajal kõndimisega raskusi ja üle konarliku kopli tulek oleks talle üle jõu.

Proua Smeaton oli väga liigutatud, ta tänas kõiki vaeva eest ja lisas tänusõnadele kõigile kolmele töömehele ka õlleraha.

„Vaene vanaproua,” ütles kopajuht. „Ja lahke ka.”

Koppel jäi tühjaks. Päike hakkas punases lõõsas laskuma. Kastaniharude varjud pikenesid ja ulatusid kaitsva tiivana juba hauani. Just enne videviku saabumist alustas laulurästas õhtulaulu, mille kõlav triller täitis vaikseks jäänud lagendiku.

Olivia Smeaton istus magamistoa akna all ja silmitses hääbuvas valguses aiale laskuvaid pikki varje. Ta istus, käed rüpes, kepp vastu tooli toetatud. Tema hõbehallid juuksed, mille alt paistis roosakas nahk, moodustasid ta pea ümber otsekui aupaiste. Tema nägu paksu puudrikihi all oli õrn nagu lapsel. Närtsinud suu oli toonitatud fuksiapunase huulepulgaga ning tema silmalaud olid siniseks meigitud. Teda oli õpetatud oma välimuse eest hoolitsema – ka siis, kui ta on üksi. Tema soengu eest hoolitses noor naisterahvas, kes sõitis kohale Long Wickhamist, kus ta pidas juuksuriametit.

Aknast avanes vaade tuule eest müüriga kaitstud köögiviljaaiale, kus pole aastaid midagi söödavat kasvatatud, ja koplile selle taga. Nähtavus lõppes kastaniga, millest edasi maapind hakkas langema. Kuid proua Smeatonile paisis kätte värskelt kaevatud nelinurk, kuna see asus künkal, puust maja pool. Kõik muu selle taga oli mattunud kahvatusse lillakasse vinesse, milles ta pilk midagi ei eraldanud. Kuskil allpool asus küla, kus kees igapäevane elu. Proua Smeatonisse see ei puutunud, kuna ta oli sellest juba aastaid tagasi lahti ütelnud ning istus nüüd siin üksipäini oodates.

Jaanimardikal oli oma haud, kuid temal, selle omanikul, ei saa seda olema, kuna ta oli teinud oma säilmete kremeerimise kohta täpsed korraldused oma advokaadile Behrensile, lisades, et tseremoonia peab olema nii lihtne kui võimalik. Ta polnud kindel, kas ta soovib preestrit, kuigi oli kristlane. Ta polnud tänapäeva kirikust eriti kõrgel arvamusel, kuna kirikutegelased olid palju raha tuulde lasknud, kuid oli kohalikku kogudust oma testamendis kohusetundlikult meeles pidanud, kuna St. Johni kirik vajas remonti. Ja oleks kahju, kui see ilus vana ehitis ära laguneks.

Härra Behrensile, kes oli oma religioosselt suundumuselt õigeusuline, ei meeldinud moodus, mille proua Smeaton oli selle ilmaga hüvasti jätmiseks valinud. Ei leinavaid sõpru ega sugulasi, ei palveid ega austust kommete vastu.

„Ausõna, proua Smeaton, kas te olete ikka kindel? Ma leian teile mõne auväärse vanamoeliste vaadetega preestri, kui see aeg jumala tahtel ükskord kätte jõuab. Võib-olla mõne pensionil oleva? Mu õde elab rannikul ja räägib, et seal on terve hulk pensionil kirikumehi, kõigi uskude esindajaid.”

„Hea küll, härra Behrens, kui te leiate kellegi, kes on vähemalt seitsmekümnene ja kasutab endisaegset palveraamatut. Aga öelge talle, et ta ei raiskaks aega järelhüüde koostamisega. Seal pole niikuinii kuulajaid. Ma ei taha leinajaid.”

Olivia hakkas Behrensi alistumist meenutades itsitama. Pilgu taas aknast välja koplile suunanud, suri naer ta huulil. Armitage’ist oli kena, et ta oli organiseerinud matmise. Naine oli teda siit jälginud ning näinud, kuidas ta Berry ja poisi kõrval ise käed külge pani. Hiljem oli olnud seal veel üks mees, kelle nime Olivia ei teadnud – Crombie saadetud kopajuht, kes oli augu kaevanud.

Crombie oli ka muidu kena inimene, kuigi tahumata teemant. Ernie Berry oli ka tahumata…

Olivia mõtted takerdusid sõna „teemant” juures, mis peaks kujutama endast midagi puhast ja säravat. Leidmata sobivamat vastet, jäi ta Berry puhul lihtsalt tahumatu juurde. Aga hea töömees. Seda ta on. Muidugi ainult siis, kui teda juhendada.

Olivia oleks pidanud olema väsinud. Aeg oli hiline ning seljataga pikk ja masendav päev. Aga viha hoidis teda ärkvel.

Viha selle pärast, et ta ei näe aknast enam kunagi Jaanimardikat koplis rohtu näksimas või puu all tukkumas, laisalt sabaga vehkides või äkilise pealiigutusega hirmutamas kärbseid, kes kippusid istuma ta pikkadele ripsmetele. Ta oli vihane sellepärast, et Jaanimardikas ei tohiks üleüldse surnud olla. Ta oli vihane külas levinud vale pärast, just nagu oleks hobune söönud mingit mürgist rohtu. Vihane sellepärast, et Olivia teadis kindlalt, et loom seda ei teinud.

Kõige rohkem küttis ta viha üles arvamus, nagu poleks Jaanimardika eest hästi hoolitsetud. See polnud tõsi. Hobuseid peavad mõned täiesti võhikud. See oli kurb tõsiasi. Ent Olivia oskas. Ta teadis, et kui anda tugevale ponile talviti lisasööta ja hoida ta kabjad korras, võib see aastaringselt koplis elada ka väga külmade ilmadega, kui teda tekiga katta. Jaanimardikas polnud Olivia esimene poni, kuigi viimane. Kõik tema eelkäijad olid olnud sama hea tervise juures nagu temagi – Olivia tegi kiire rehkenduse – kaheteistkümne aasta jooksul, mil ta oli teda pidanud.

Jaanimardikas oli olnud tal kaua aega ning kujutanud endast enamat kui teenrit või lemmiklooma – ta oli sõber. Igal hommikul enne sööki oli Olivia läinud läbi aia, üle peenramaa väravast välja koplisse. Jaanimardikas kuulis ta samme ja kepi kopsimist tükk aega enne, kui Olivia nähtavale ilmus. Ta jooksis Oliviale vastu tere ütlema, kastemärg karv auramas, silmad säramas, pehme ülamokk ootusest värisemas. Mõnikord ulatas Olivia talle õuna või porgandi. Hobusele meeldis ka maiustada. Eriti maitsesid talle glasuuriga kaetud šokolaadinööbid, kuid Olivia oli nendega ettevaatlik. Kui Jaanimardikas oleks alatoidetud, oleks Olivia seda märganud. Armitage oleks regulaarsete arstlike läbivaatuste ajal sellele tähelepanu pööranud. Mees, kes käis poni kapju lõikamas, oleks seda öelnud…

Aga poni oli kannatanud vaikselt, nii et keegi polnud midagi märganud, kuni oli juba liiga hilja. Olivia igatses taga igahommikusi rituaale. Koos Jaanimardikaga oli lahkunud ka osa temast. Ent Olivia teadis, et varem või hiljem tuleb tal kõigest lahkuda.

Sellele vaatamata tundus poni kaotus pigem ebaõiglase röövimise kui surmana. Olivia tagus jõuetus raevus rusikatega vastu põlvi.

„Milline õelus!” lausus ta sosinal tühjale toale. „Milline õelus, ja maailm on seda täis!” Seda esines igasugusel kujul. Ja ma oleksin pidanud teadma, lisas ta mõttes.

Seejärel võttis võimust väsimus, mida viha oli siiani vaos hoidnud. Ta tõusis toolilt kepi abiga püsti. Ta oli majas üksi. Janine oli tööpäeva lõpetanud. Koduabiline tuli talle meelde, kui toasussi lahtine tald astudes laperdas.

Janine oli sellepärast ta kallal nääkunud, kuni Olivia täitis kauplusest saadud kupongi mingile postimüügifirmale, mis turustas lambanahkseid toasusse. Saadetis pidi saabuma lähipäevil.

Janine oli hea tüdruk. Noh, mitte küll korralik, mõtles Olivia küüniliselt muiates. Ta tunneb lipaka kohe ära. Aga hea töötegija, nagu Ernie Berry, ainult veel parem, kuna tal on hea süda. Olivia mängis sõnadega otsekui pingpongipallidega. Hea töötegija. Hea südamega. Heasüdamlik lipakas. Kas nii on kombeks öelda?

Olivia oli jõudnud koridori, vältides kulunud kohta põrandakattes. Parem karta kui kahetseda. Kaks nädalat tagasi oli ta selle otsa komistanud, kukkunud käpuli ja kepp oli libisenud käeulatusest välja.

Ta polnud oma õnnetusest kellelegi rääkinud. See oli juhtunud pärast Janine’i lahkumist, kui kedagi polnud nägemas ega kuulmas. Ta oli põlve pahasti ära löönud ja olnud tükk aega liikumatult selles vääritus poosis. Jahmatusest toibunud, rabas teda veel hullem ehmatus. Ta ei saanud enam püsti. Seal ta siis oli neljakäpukil, nõrk ja kange. Ta oli põrnitsenud heitunult ja imestunult Türgi vaiba kulunud mustrit, mille pleekinud punaseid ja siniseid geomeetrilisi kujundeid polnud ta kunagi nii lähedalt uurinud. Milline tobe muster, mõtles ta. Kes selle on välja mõelnud? Need veidrad kujundid.

Tal oleks olnud vaja abistavat kätt, aga seda ei olnud. „Jumal aitab neid, kes ennast ise aitavad!” kinnitas ta endale. Ta roomas lähima magamistoa ukseni, haaras mõlema käega kinni selle vanamoodsast vasklingist ja upitas ennast jalule.

Ta ei lausunud sellest sõnagi Janine’ile ega ka Tom Burnettile, kui too läbi astus. Miks? Häbenes – vaat, miks. Piinlik on olla säärane hädine ja jõetu, sa vana tobu, noomis ta ennast, justkui oleks selles midagi häbiväärset.

Kahju, et Janine on täna koju läinud. Tass teed tõstaks tuju ja ta ei peaks ise alla minema seda keetma. Sellele mõeldes kuulis Olivia puidu kriiksatust. Võib-olla on koduabiline veel siin?

„Janine? Kas see oled sina?” hüüdis ta lootusrikkalt.

Ei mingit vastust, küllap see oli vana puit, mis vahel õhtuti iseenesest naksus. Majas polnud kedagi. Ta oli üksi ja käes oli reede õhtu. Härra Behrens on võtnud hingamispäeva sisse pere keskel. Ent Oliviale tähendas reede üksindust kuni esmaspäeva hommikuni, kuna Janine ei käinud nädalavahetustel.

Olivia jätkas teekonda ja peatus trepimademel. Ta vaatas üle käsipuu alla. Malelauana laotud põrandaplaadid olid puhtaks küüritud, kuid tuhmid. Polnud mõtet paluda Janine’il neid läikima lüüa, sest Janine oleks öelnud, et see oleks ohtlik. Tegelikult ta ilmselt ei viitsinud. Olivia mäletas aegu, mil põrandad läikisid ning mustas kleidis toatüdruk, valge põll ees, oli igas seda masti majas tavaline nähtus. Nüüd enam mitte. Ja Janine ei nõustuks eales kandma taolist riietust. Sõna „teenija” oli muutunud tabuks. Töötaja ja tööandja suhted olid tundmatuseni muutunud. Janine kohtles Oliviat, just nagu oleks oleks too mingi vana jonnakas tädi. Mõnikord tegi see Oliviale natuke nalja, mõnikord pani ta seda vägagi pahaks.

Kuid nii või naa, pidi ta sellega leppima. Ta sõltus Janine’ist. Võib-olla nüüdisaja tüdrukud lihtsalt teavad oma väärtust.

Kahesaja viiekümne aastane maja oigas taas, kuid Olivia ei teinud sellest välja ja jätkas trepist laskumist.

Rory vaatas tol õhtul magamistoa aknast välja, hõõrus marraskil peopesadele salvi ja mõtles, milline ebameeldiv protseduur kogu see matmine oli olnud. Tänu jumalale, et see on möödas.

Ta ütles abikaasale: „Ma unustasin Maxilt küsida, kas nad leidsid oma koplist ohtlikke taimi. Nii me ei saagi sellele saladusele iial jälile.”

Gill pomises midagi uniselt, kui Rory ta kõrvale voodisse puges. Tal oli olnud raske päev ja ta vajus kohe sügavasse unne.

Rookery House’i trepijalamil lamav Olivia Smeaton oli olnud juba mõned tunnid meelemärkusetu ja vajumas igavesse unne.