Читать книгу Pärast surma tehtud testament - Ann Granger - Страница 4

„Ma ei saa salata,” ütles Alan Markby kahetsevalt. „Ma olen politseinik.”

„No näete,” ütles Wynne Carter, „ja räägitakse, et kokkusattumisi pole olemas. Just siis, kui ma mõtlesin, et peaks rääkima mõne võmmiga. Mitteametlikult, saate aru.”

Ükskõik, kuidas sellele vaadata, oli see pahaendeline märkus.

Alan heitis Meredith Mitchellile pahase pilgu. Meredith istus toa teises otsas sügavas orvas asuva akna laual, põlved lõua all. Aknalaual oli tekk ja selle tavaline asukas püüdis kuskil põllul hiiri. Õhtu hakkas kätte jõudma. Üksik punakas sügispäikese kiir tungis aknast sisse ja lisas Meredithi paksudele tumepruunidele juustele pronksikarva varjundi. Tal olid jalas teksapüksid, seljas puuvillane särk ja tikitud vest. Alani meelest oli Wynne’i leedrilikööri limpsiv Meredith otsekui rahul ja rõõmus kooliplika. Taolistel puhkudel oli ka Alan ise rahul ja rõõmus.

Ent Wynne’i äsjase teate tõttu polnud ta enam nii rahulik kui viie minuti eest. Iga ametimees teab, et inimesed tahavad su oskusi ära kasutada. Eriti siis, kui sa tahad mõnusasti aega veeta, ja enamasti siis, kui sa oled puhkusel, nagu tema praegu. Ta pöördus Wynne’i poole pilguga, mille lootis olevat teravalt ametliku, ja ütles: „Ma pole tööl.”

Wynne naeratas säravalt. „Ma tean, Alan. Mulle ei tuleks pähegi sind puhkuse ajal tülitada.”

Hoo-hoo-hoo! Kas tõesti? mõtles Alan. „Hoo-hoo-hoo” oli väljend, mida endisaegsed näitlejad politseinikke mängides kasutasid.

„Öelge oma nimi ja aadress!” lisas ta ettevaatamatult.

Tema kaks kaaslast silmitsesid teda nõutult. Alan pidi selgitama:

„”Mänguasjadelinn”, mu lapsepõlve peamine teatrirepertuaar. Politseinik Ernest küsis alati nime ja aadressi, tavaliselt lammas Larrylt ja tema sõbralt jahikoeralt, kelle nime ma olen unustanud.”

„Dennis,” ütles Meredith abivalmilt. „Jahikoer Dennis.”

„Oi, ei midagi taolist,” ütles Wynne. „Ma ei palu, et sa kedagi vahistaksid. Isegi uurimist teostada on raske. Ma tean seda, kuna olen proovinud, ja nüüd on sellega seotud isik pealegi surnud.”

Kõik see oli väga ahvatlev, kuid Alan keeldus sekkumast.

Ent nagu võis arvata, oli Meredithiga vastupidi. „Kes on surnud?” küsis ta huvitatult. Alan jõllitas talle otsa.

Nende võõrustaja kohendas halli juuksesalku, mis oli natuke korratust šinjoonist valla pääsenud. Juuksekrunnist turritas välja nõelamets, mis meenutas Markbyle siili või Cromwelli odameeste kaitseringi. Sellele nõelehitisele tegi tõsist kahju Wynne’i harjumus aeg-ajalt pead hõõruda – ilmselt selleks, et ergutada ajurakke. Niipea, kui üks juuksekahl sai tagasi oma kohale, pääses teine lahti. Markby lausa ootas seda ning nii see juhtuski. Ta tundis kerget rahuldust.

Ta langetas pilgu oma põldmarjaveini klaasile. Võib-olla tulenes rahuldus pigem Wynne’i suurepärastest kodujookidest. Põldmarjavein oli sarved soojaks teinud. Tal oli hea meel, et pole õhtul vaja kuskile sõita, ainult kõrvalmajja tuikuda.

Ilmselt käisid Wynne’i mõtted sama rada. „Las ma valan sulle juurde. Või soovid maitsta porgandiviina? Kuidas on sinuga, Meredith? Teil pole ju kaugele minna.”

„Ma maitseksin seekord veini,” ütles Meredith. Liköör oli vere käima pannud. Ta teadis, et Wynne oli kuulnud ta küsimust, kuid ootas vastamiseks parajat hetke, ehkki see küsijat pahandas.

„Palun mulle ka veini,” ütles Markby. Ta ei usaldanud eriti porgandiviina.

Wynne kolistas pudelitega joogilaual. „Kuidas oleks sellega? Õunaveiniga? See pole üldse siider, pigem nagu Saksa valge vein – vähemalt minu arvates. See on põldmarjale meeldivaks kontrastiks. Proovi!”

Veinimaitsmise tõttu tekkis vestlusse paus. Kuid isegi kaua aega pensionil olnud neljanda võimu esindajat polnud kerge teemast kõrvale kallutada. Nõrgendanud vastaste kaitsevõimet kangete jookidega, asus Wynne ümbernurgarünnakule.

„Laura rääkis, et tal on vend politseis, isegi suur ülemus.”

„Mitte teab mis ülemus,” vastas Alan kähku. „Ainult jaoskonnaülem.”

„Minu arvates on see väga suur ülemus.” Wynne tõrjus osavalt tagasi katse ta huvi hajutada. Ta naeratas heatahtlikult, andes märku, et ka Alanil on tegemist professionaaliga.

Alan tundis, et ta vastupanuvõime kahaneb. (Või tulenes see liiga suurest kogusest koduveinist.) Juuksenõel kukkus maakividest laotud kaminasse. Wynne silmitses seda, just nagu imestades, kust see pärit on.

„Ma pean ütlema, et teie pere on väga seaduslembeline. Laura on advokaat ja sina politseinik. Aga Laura abikaasa Paul on hoopis teist tõugu. Kokanduskirjanik! Tema tädi Florrie Danby armastas sellest rääkida. Teda üllatas, et poisslaps tunneb kokanduse vastu nii suurt huvi. Aga nagu ma talle ütlesin – vaata, kui palju on kuulsaid meessoost peakokki. Ükskord, aastate eest, kui ma olin veel noor reporterihakatis, intervjueerisin ma Philip Harbinit. Kas sa mäletad teda? Tal oli habe.”

Wynne rüüpas veini. „Ta käis mööda maad ringi ja korraldas teatrites kokandusalaseid demonstratsioonesinemisi. Tollal polnud teleesinemised nii hullusti moes, kuid tema oli üks esimestest teletähtedest.”

„Paul on väga hea kokk,” kiitis Alan oma õemeest. Ta lootis, et ta kõne on arusaadav. Keel hakkas veidi pehmeks muutuma. Ta kordas püüdlikult: „Väga… hea… kokk.”

Meredith kortsutas kulmu.

Paistis, et Wynne ei märganud midagi. „Florrie Danby oli aastaid minu naaber. Ma tunnen temast väga puudust.”

Järgnes hetk vaikust, mis sundis meeleoludele tundlikku Meredithi Wynne’i poole vaatama. Wynnie pilk oli muutunud kaugeks ja veidi nukraks. Meredithi haaras hetkeks kohmetusesegune kaastunne. Wynne oli olnud tööle pühendunud naine, nagu Meredith on praegu, ja see on tore tunne. Elu on nii mitmekülgne, huvitav ja elamist vääriv. Ja siis ühel päeval – prauhti! – on kõik läbi. Meredith silmitses veiniklaasi. See on kange kraam. Alan oli hakanud juba puterdama ja Meredith pärast paari sõõmu härdameelseks muutuma.

Wynne jätkas mõtiskelu: „Ma kartsin, et pärast tema surma müüakse maja ära. See on väga tähtis, kes on su naabrid, eriti niisuguses väikeses kogukonnas. Florrie elas juba siis siin, kui ma siia seitsmeteistkümne aasta eest kolisin. Ja kui Paul ütles, et ta kavatseb tädi maja jätta perekonna valdusesse, hüppasin ma rõõmust.”

„See on neile ideaalne nädalalõpu veetmise paik,” ütles Markby. See tuli juba paremini välja. Ta suutis sõnu korralikult hääldada. Tundes ennast kindlamana, muutus ta jutukamaks. „Nelja lapsega on kulukas puhata. Siin on neil väga hea ja pealegi pole see Bamfordist kaugel. Selle pealt hoiab ka kokku. Lähedale sõita. Kas sa tead, et nad kavatsevad seda suvel oma käimiste vaheaegadeks lühiajaliselt välja üürida?”

„Ma tean. Ja mul pole midagi selle vastu. See on parem kui tühi maja. Isegi siis, kui mõni üürnik pole sulle meele järele, kannatab paar nädalat ikka välja. Ning sina ja Meredith hakkate siin nüüd sagedamini käima, eks ole?” küsis ta lootusrikkalt.

„Tegelikult…” Markby heitis pilgu Meredithile, kes silmitses õunaveini vastu hääbuvat valgust, „… me kavatsesime tulla varem suvel. Kuid ma ei saanud töölt ära. Ja kui mina sain vabaks, saadeti Meredith ootamatult mõneks nädalaks Pariisi saatkonda konsulaartööle.”

„Ega ma kurda,” sekkus Meredith. „Ikkagi Pariis. Ja see oli tore vaheldus Whitehallile. Lausa õnnistus. Ent see äratas taas igatsuse tõelise…” Ta märkas Markby nördinud pilku. „See ei tähenda, et ma kipuksin pikemaks ajaks välislähetusse. Aga mõni nädal ei teinud paha.” Ta tõstis klaasi. „See sai võimalikuks Toby jalaluumurru tõttu.”

„Suur tänu Toby Smythe’ile,” turtsus Markby pahaselt, „kes murdis jala ja keeras teiste inimeste puhkuse kihva.”

Markby ei saanud midagi parata, et ta ei tundnud kaasa mehele, keda pidas oma nooremaks konkurendiks, kuigi nii Smythe kui ka Meredith seda eitasid. Peale selle oli Markbyl tunne, et Toby veab endaga kaasa hädasid nagu paabulind oma saba. Ükskord, kui ta aeti minema mingist banaanivabariigist ja saabus ootamatult koju, pidi Meredith vabastama korteri, mille oli Tobylt üürinud, ja kolima mingisse vanasse pugerikku…

Meredith silmitses teda taunivalt. „Ega ta meelega oma konte murdnud. Nad pidid ta lennukiga koju tooma. Tal on siiani teraspoldid sees. Aga ta saab juba kõndida ja käib tööl. Võtame tema paranemise terviseks!”

Kõik jõid.

„Meredithil ja minul on nüüd vähemalt kaks nädalat aega, et süüa, juua ja jalutada.” Markby tõstis klaasi. „Parim puhkus on see, kus pole vaja midagi teha. Me oleksime võinud sõita ka kuskile kaugemale, kuid Paul pakkus oma maja. Me mõtlesime, et miks mitte? Kui me oleksime läinud hotelli, sebiksid meie ümber võõrad inimesed. Siin on palju rahulikum.”

Ta lootis, et ei pannud viimase lausega saatust proovile. Nagu selgus, seda ta just tegigi.

Wynne mõlgutas mõtteid: „Ma tunnen oma ajakirjanikutööst puudust. Tööl olles mõtlesin, et küll oleks tore olla pensionil. Istuda siin oma majas, ajada veini, lugeda, nokitseda aias. Veeta kenasti aega. Aga tegelikult pole see nii. Kui oled harjunud kärarikka reporteritetoaga, sagivate inimestega, uudis- ja kõmulugudega, kõikide nende napsidega, uhkete lõunatega…”

„Just seda mõtlesin ma viie minuti eest,” ütles Meredith. Kuid Wynne’i vestlus võttis, nagu sageli, ootamatu pöörde ja ta jätkas:

„Sellepärast ma võtsingi vastu pakkumise teha natuke tööd surnukuurile.”

See muutis külalised paugupealt kaineks ja nad vaatasid talle jahmunult otsa.

„Surnukuur,” selgitas Wynne, „on ajalehe nekroloogide rubriik. Lehel on kuulsate ja tähtsate inimeste järelhüüded igaks juhuks valmis, et paisata kohe trükki, kui mõni neist peaks otsad andma. Pärast pensionile jäämist olen ma juba mitmeid kirjutanud – alati kerkib mõni uus kuulsus pinnale. Lisaks olen juba olemasolevaid korrigeerinud. See on äärmiselt huvitav töö ja kohutavalt delikaatne. Küsitletav ei tohi aru saada, mida sa tahad.”

„See on täiesti arusaadav,” ütles Markby. „Kes tahaks, et keegi surnutest elatuv kuri vaim – vabandust, Wynne –, keegi lugupeetud sulesepp koostab su nekroloogi, kui sa oled elus ja täie tervise juures. See viib ükskõik kelle endast välja.”

„Oi, see pole üldse nii!” kinnitas Wynne. „Nad ei paneks seda pahaks. Nad oleksid meelitatud ja põnevil. Nad annaksid kõik, et teada, mida neist kirjutatakse, kuid nad ei näe seda kunagi. Nii on parem, kui nad ei tea. Kui nad teaksid, pakuksid nad sulle kõik, et pilk peale visata.”

„Ma saan aru, et see on oma süngel moel isegi pisut lõbus,” arvas Meredith akna juurest.

Wynne’i nägu muutus mõtlikuks. „Jah, ma nautisin seda. Kuni…” Ta näppis pudelikorki. „Kuni Olivia Smeatoni hobuse looni.”

Meredith pani klaasi käest ja pöördus näoga toa poole. Ta ignoreeris Alani meeleheitlikke märguandeid mitte lasta ennast peibutada ja küsis: „Mida ta tegi?”

„Tegi? Oh…” Wynne naeratas kergelt ja Markby oleks võinud vanduda, et ta silmad särasid võidurõõmsalt. Wynne oli nad õnge saanud ja teadis seda. „Ta ei teinud midagi, vaene loomake. Ta suri ära.”

See oli murdepunkt. Kas nüüd või mitte kunagi. Markby tegi viimase katse teemat muuta. „Kas sa tahad öelda, et sa kirjutasid nekroloogi hobusele, Wynne?”

„Ei, vaid vaesele Oliviale, kes suri mõni päev hiljem. Hobune maeti reedel ja Olivia leiti esmaspäeva hommikul surnuna. Ma helistasin kohe ajalehte ja andsin teada. Mul oli juba palutud nekroloog kirjutada. Arvestades tema iga. Ent keegi ei oodanud, et ta nii äkitselt ja sellisel kombel sureb. Ma räägin vist segaselt, eks ole?” Wynne naeratas vabandavalt. „Kas ma alustan algusest?”

„Aeg on juba hiline.” Markby vaatas kähku kella.

Meredith laskus õrrelt alla, istus Alani jalge ette põrandale ja võttis tal kätega põlvede ümbert kinni. „Jah, palun,” ütles ta enesega rahul olevale Wynne’ile. „Räägi meile kõigest algusest peale.”

Markby oigas vaikselt ja nõjatus toolileenile. Väljas hämardus. Wynne süütas laualambi. Neid ootas ees pikk õhtu, täis lugusid. Toas hõljusid vaimud, keda Wynne’i mälestused olid äratanud. Ja täna polnud isegi jõulud!

„Mulle helistati ajalehest jaanuaris,” alustas Wynne. „Keegi oli kontrollinud surnukuuri ja avastanud Olivia. Tehti kindlaks, et ta elab siin külaservas Rookery House’is. Seega olin mina tema nekroloogi täpsustamiseks kõige sobivam isik. Ajalehes teati, et ma olen diskreetne. Ma hoiatasin neid, et see ei saa kerge olema. Olivia polnud just erak, kuid ta elas tagasitõmbunult ega sekkunud küla asjadesse. Ta sai inimestega läbi. Kuid ta ei olnud eriti seltsiv isegi nooremana, kui ta siia elama asus.”

„Millal see oli?” andis Markby järele, kuna arvas, et mida kiiremini Wynne oma loo ära jutustab, seda rutem nad siit pääsevad. Ta lootis, et see toimub enne, kui Wynne jõuab öelda, miks ta seda kõike räägib ja mida ta temalt, Markbylt, loodab. Sest ta oli kindel, et kena vanadaam tahab, et ta teeks midagi drastilist ja kes teab – isegi natuke seadusevastast.

„Tuhande üheksasaja seitsmekümne viiendal. Siis tehti nekroloogi viimane sissekanne. Nüüd oli mul vaja täita kahekümneaastane tühimik.”

„Võib-olla tõmbus ta pärast sündmusterohket elu tagasi. Tahtis elada vaikselt ja rahulikult.”

„Seda ei taha keegi,” ütles Wynne kindlalt. „Isegi siis, kui nad nii räägivad. Vanadus on ilma üksildusetagi halb küllalt. Ning ära unusta, et ta oli siia kolides natuke üle viiekümne, ja juba siis lükkas ta küllakutsed viisakalt tagasi. Ta ei rääkinud endast. Inimesed ütlevad, et kuigi ta polnud seltsiv, nähti teda tihti. Tal oli poni ja hobukaarik, millega ta ringi sõitis, ning teda teati välimuse järgi hästi. Ta vahetas mõnikord külarahvaga mõne sõna ja käis ka vahete-vahel kirikus. Ponid vahetusid. Kokku oli tal kolm poni – mitte ühekorraga, vaid järgemööda. Lõpuks loobus ta sõitmisest ja viimane poni sai vara pensionile. Pärast seda käis Olivia harva oma valdustest väljas. Poni elas koplis. Veterinaar Rory Armitage käis teda aeg-ajalt läbi vaatamas. Nagu doktor Burnett, kes Oliviat regulaarselt külastas. Janine Catto käis argipäevadel ta juures koristamas ja poes. Aeda hooldas meie kohalik isevärki juhutööline Ernie Berry – ta on tõepoolest üsna iseäralik –, niitis muru ja nokitses maja juures. Suuremaid remonditöid tegi Max Crombie. Ta on kohalik ehitaja. Tal on tütar Julie ja üksvahe oli too väike tüdruk Oliviaga lähedasem kui ükski teine viimaste aastate jooksul. Julie on ponihull.”

„Nagu minu õetütar,” ütles Markby.

„Jah, nagu Emma. Kui Max Olivia katust vahetas, mangus Julia ennast temaga kaasa. Ta tahtis poniga lähemat tutvust teha. Lapselikult siiras Julia sai Oliviaga jutu peale ja ta meeldis vanadaamile. Olivia lubas tal poniga väljadel ratsutada. Pärast seda oli Julia igal vabal hetkel Olivia juures. Olivial ponud midagi selle vastu. Ma arvan, et lapse õpetamine pakkus talle rõõmu. Ma nägin neid mitu korda koos. Olivia istus vana kastani all toolil ja jagas ratasringi traavivale Julie’le õpetusi. Mulle meenutas see ballettmeistrit ja usinat õpilast.” Wynne naeratas.

„See oli ilus õunikhall poni. Ning milline võluv vaatepilt see oli, kui pikkade heledate juuste ja sametmütsiga Julie temaga koplis ringi kappas ja üle maapinnale asetatud postide hüppas! Ka uhkusest pakatav Max oli mõnikord juures. Tema väike tüdruk, tema silmatera ja nii edasi! Laps oskas hobusega ümber käia ja nurus isa, et too ostaks ka temale poni. Max oleks ostnud ära Olivia oma, kuid Olivia keeldus, öeldes, et Jaanimardikas on olnud liiga kaua tegevuseta ega tule enam liikluses toime. Ja pealegi oleks mõistlikum, kui Julie’le muretsetaks korralik näituseponi, sest Julia oskas kenasti ratsutada ja areen oleks järgmine, mida ta tahaks proovida. Seega läks Max – rahakas nagu ta on – ja ostis tütrele suurepärase palomino tõugu looma. Olivia poni hakkas jälle koplis tukkuma. Julie võitis lõpuks igal selle piirkonna näitusel oma klassis punase roseti. Ma ei kahtle, et tema ikka veel tippvormis Olympia kuulutatakse aasta hobuse tiitli vääriliseks. Või läheb isegi olümpiamängudele!”

Wynne tõmbas hinge. „Tegelikult tulin ka mina oma tööga toime.”

„Ma ei taipa üht,” ütles Markby, „mida see auväärne vaikselt elav, hobuseid armastav ja ilmselt heasüdamlik vana daam on saavutanud, et tema surm üldrahvalikku huvi äratab. Milleks see nekroloog?”

„Oi,” ütles Wynne. „Olivia pole mitte alati vaikset elu elanud!”